Читать книгу Poliitohvitser, poliitvang - C.C. Finlay - Страница 5

MAXIM NIKOMEDES NÄGI teist meest enda poole tormamas, ent kaste täistuubitud koridoris polnud ruumi eest ära põigata. Ta valmistus kokkupõrkeks. Teine mees pidurdas järsult ja ta nägu muutus «öise» pöörlemisrežiimi kaames poolvalguses kahvatuks. See oli Kulakov, vanemohvitser. Mees võttis valvelseisaku ja saluteeris kähku.

«Söör! Vabandust, söör!» Ta hääl värises.

«Vabalt, Kulakov,» ütles Max. «Pole sinu süü. Siin raudvorsti sees on kitsas.»

Tüüpiline laevanali. Väike alus oli eesseisvaks kaheksateistkümne kuu pikkuseks teekonnaks täis laaditud varustust, peamiselt toitu. Max ootas standardvastust, ent Kulakov jõllitas läbi ahtri süvakosmosesse. Ta oli ligemale kuuekümnene, liiga vana kosmoseteenistuse jaoks, liiga vana oma ametiastme jaoks ja ainus mees pardal, kes laskis Maxil ennast ta neljakümnendate aastate keskel noorena tunda.

Max naeratas; ta tundevälgatus oli nii põgus, et seda oleks võinud eksikombel närvitõmbluseks pidada. «Aga igatahes parem, kui kanalisatsioonitorus kinni istuda, või mis?»

Ja see toimub siis, kui laev on juba koduteel. «Teil on õigus, söör!» vastas Kulakov.

«Lase edasi.»

Kulakov tõmbus kõrvale nagu elatanud kirikuteener, kes kardab patustajat puudutada, et mitte kokku puutuda patuga. Max ootaski meeskonnalt sellist reageeringut ja mitte ainult sellepärast, et kalbe ja surnud jume pärast oli talle hüüdnimeks pandud Laip. Poliitohvitserina kujutas ta surmaohtu iga pardalviibija karjäärile ning mõne karjääri lõpp võis ühtlasi hõlmata ka füüsilist hukkamist. Nende missiooni esimese kuue nädala jooksul pärast ussiurkesse sukeldumist oli Max harrastanud nähtamatuks jäämist ja oodanud meeskonna langemist rutiini võltsrahulolusse. Nüüd oli aeg nad jälle üles raputada, et näha, kas ta suudab kätte saada reeturi, kelle pardalviibimist kahtlustas. Kulakovist möödudes riivas ta meest sihilikult.

Max keeras viimasesse läbikäiku oma teel ja seisatas külalisohvitseride kajuti ukse taga. Ta tõstis juba käe, et koputada, kuid muutis siis meelt, pööras uksenuppu ja lükkas ukse lahti. Kolm kajutis istuvat ohvitseri võpatasid teda nähes. Must südametunnistus, lootis Max.

Kapten Ernst Petoskey toibus esimesena. «Kas otsite kedagi, leitnant?»

Max laskis vaikusel ebamugavaks venida, ise Petoskeyd uurides. Kapten oli kuus ja pool jalga pikk, laiad õlad pidevalt kühmus, sest ta veetis liiga palju aega lühemate meeste jaoks ehitatud laevades. Meeskond armastas kaptenit ja oli innukalt valmis tema eest surema – või tapma. Tagaselja hüüti teda Papaks. Ta ei kavatsenud enne habet ajada, kui nad on turvaliselt kosmosesadamasse tagasi jõudnud, ja ta habe oli keelatud tubakanärimisest suunurga juurest mahlaplekiline. Max vaatas vatsakast kiilanevast «raadioleitnant» Lukinovist mööda ja jõllitas laeva ainsat naist, lipnik Pon Reedyt.

Naine oli kõhn, kõrgete põsesarnadega, kuid esimese asjana märkas Max tema juures alati käsi. Tal olid suured, punetavate sõrmenukkidega käed. Isegi pärast kuue kuu pikkust teelolekut jäi naine alati laitmatult rõivastatuks ja hoolitsetuks. Iga ta juuksekarv näis ühekaupa oma kohale seatuna, nagu oleksid need kõik tema käsu all olevad sõdurid.

Petoskey ja Lukinov istusid nari peatsis ja jalutsis. Reedy nende vastas kastil. Veel ühel kastil nende vahel olid pudel, napsiklaasid ja mõned kaardid.

Vaikusest viimaks ebamugavust tundma hakanud Petoskey tegi suu jälle lahti.

«Lihtsalt vaatan,» jõudis Max temast ette. «Ja mis ma siis leian, kui mitte kapteni enda koos Drozhini poistega voodis?»

Petoskey heitis pilgu narile. «Mina näen ainult ühte ja tema nüüd küll vaevalt enam poiss on.»

Maxist mõni aasta noorem Lukinov irvitas ja sikutas välgunoolega embleemi oma särgivarrukal. «Ja miks peaks meid Drozhini poisteks kutsuma? Oleme kõigest lihtsad raadiomehed. Kui peaksin selle kohta midagi muud lugema, siis kaeban sinu peale valeraportite pärast, kui oleme Jesusalemma tagasi jõudnud.»

Ta hääldas nende kodu nime Hey-zoo-salaam, nagu tegid populaarsed viditähed, mitte vanal viisil Jeez-us-a-lem.

«Asjad pole alati nii, nagu paistavad, mis?» ütles Max.

Lukinov, Reedy ja veel üks mees, Burdick, moodustasid luureteenistuse kuulamisrühma, ülesandega segada ja dekodeerida Adarese sõnumeid – see oli äsja avanenud ussiurkeläbipääs, mis võimaldas laeval avastamatuna Adarese süsteemi spioneerima sukelduda. Need kolm oli isiklikult välja valinud ja selleks missiooniks ette valmistanud Dimitri Drozhin, legendaarne Jesusalemma Luureosakonna juhataja. Drozhin oli olnud ka minister – kunagi ammu, kui oli veel olemas Taassünni Prohvetite Tarkuse Ministeerium. Ta oli ainus kõrge valitsusametnik, kellel oli õnnestunud revolutsioon üle elada in situ, ent nüüd õõnestasid tema mõjuvõimu nooremad mehed, näiteks Mallove Poliitkasvatuse osakonnast.

«Järgmine kord kõigepealt koputa, leitnant,» ütles Petoskey.

«Miks ma peaksin, kapten?» vastas Max leebelt. «Ausal inimesel pole oma südametunnistuselt midagi karta ja mis olen mina muud, kui mitte kõigi selle laeva pardal viibijate südametunnistus?»

«Meil pole südametunnistust tarvis, kui käsud on käes,» ütles Petoskey tõsise näoga.

Lukinov viskas pea traagiliselt kuklasse ja irvitas. «Jäta järele, Max. Kutsusin kapteni siia üles tähistama, kui sul selle vastu midagi pole. Reedy teenis täna oma komeedi välja.»

Tõepoolest – oligi teeninud. Noore lipniku vasaku rinnatasku külge oli torgatud kuldne komeet, samasugune nagu oli tikitud kahe teise ohvitseri särkidele. Meeskonnaliikmed võisid saada oma komeete asjatundlikkuse ülesnäitamise eest kõigis laeva süsteemides – inseneriasjandus, navigeerimine, relvad, vaakum ja radiatsioon. Reedy pidi olema kvalifitseerunud rekordajaga. See oli ta esimene määramine kosmoselaevale. «Õnnitlen,» sõnas Max.

Reedy surus maha siira naeratuse. «Tänan, söör.»

«Seega oli ta pardal viimane,» ütles Petoskey. «Peale sinu.»

«Miks ma pean laeva süsteemidest midagi teadma? Piisab sellest, kui saan aru nende meeste mõtetest ja motiividest, kes neid süsteeme juhivad.»

«Ei piisa. Mitte siin.» Kapteni suu kõverdus põlglikult. «Sellel värdjalikul, kokkulapitud, prügimäele parajal laeval. Mul on tarvis, et saaksin siin hädaolukorras igaühe peale loota.»

«On see nii vilets? Mis hädaolukorda te siis ootate?»

Lukinov ohkas valjusti. «Hakkad tüütuks muutuma, Max. Kontrollisid meid ära – mine nüüd oma väiksesse spioonipäevikusse sissekandeid tegema ja jäta meid rahule.»

«Mine ära või tõmba veel üks kast siia ja pane see kuradi uks kinni,» ütles Petoskey. «Neljandat kätt oleks tarvis küll.»

Valgus välgatas Lukinovi pitsatsõrmusel, kui ta selgelt tõrjudes kätt viibutas. «Seda sa ei taha, Ernst. Max on see mees, kes kaardimängus oma tõelise armastuse võitis.»

Petoskey vaatas Maxi poole. «On või?»

«Ma võitsin oma naise kaardimängus, jah.» Max polnud arvanud, et see lugu väljaspool ta oma osakonda eriti tuntud oleks. «Aga see juhtus palju aastaid tagasi.»

«Kuulsin, et sa tegid tema võitmiseks sohki,» sõnas Lukinov. Ta oli Luures Maxi omaga võrdväärsel positsioonil – Poliitkasvatuse osakond ei saanud teda puutuda. Need kaks osakonda vihkasid teineteist ja kaitsesid oma mehi. «Kuulsin ka, et ta on sinust lahutanud. Arvan, et sinusugune väike inetu nirk peab muudkui krabama, kust aga saab.»

«Kuid erinevalt sinu naisest oli ta mulle alati truu.»

Lukinov pomises vandesõna ja tõstis rusika. Üks-null, valusasse kohta. Petoskey sirutas käe ja krabas luureohvitseri küünarnukist. «Mitte minu laevas. Ma ei hooli, kes te kaks olete. Lase käia, Nikomedes. Kui sa oled tõesti nii vinge kaardimängija, siis istu maha. Mulle meeldiks natuke vaheldust.»

Maxi haarasid vastakad tunded. Ta astus koridori, tõmbas ühe kasti hunnikust välja ja lükkas tillukesse kajutisse.

«Mida me siis mängime?» küsis ta istudes.

Pimeda Mehe Võtmist,» ütles Petroskey kaarte segades. «Kaks tapab ässa, äss tapab kõike muud.»

Max noogutas. «Mis on miinimum?»

«Tempel pakkumisel, tempel tõstmisel.»

Jesusalemma asutajad trükkisid oma rahale templi kujutise, et innustada kolonistidest kodanikke oma jõukust jumala hoolde usaldama. Uued plastrahad kandsid küll revolutsiooniliste patriootide pilte, kes olid patriarhid võimult tõuganud, kuid kõik kutsusid neid endistviisi templiteks. «Siis mängin mõned ringid,» ütles Max.

Petoskey jagas neli kaarti, pilt allpool. Max jättis endale poti kuninga ja viskas ülejäänud kolm kaarti hunnikusse tagasi. Need, mis ta asemele sai, olid täpselt sama kehvad.

«No nii,» ütles Lukinov oma kaarte piiludes. «Meil on siin teenistuste troika ühte ruumi kogunenud. Sõjavägi, luure ja – üks kaart, palun, ah, tõstan ühe templi võrra – ja kuidas sind peaks nimetama, Max? Kas koolipapa?»

Max tõstis panust. «Kui sulle meeldib. Pea ainult meeles, et ilma korraliku hariduseta on luure kasutu.»

«Kas seda te tänapäeval jutlustategi?»

Petoskey korjas mahavisatud kaardid kokku. «Mul pole midagi teie kummagi vastu, härrased,» ütles ta, «aga see on teie ema, kes ühekorraga kolmel eri viisil keppis, eks. Siin laeval on ühekorraga kolm eri käsuliini. See on mässu retsept.» Ta sikutas habet. «On olnud seda ka teistel laevadel, ütlen rangelt protokolliväliselt. Ja arvestades eesseisvat missiooni – kui me kõik koostööd ei tee, siis aidaku meid jumal.»

Max jättis endale poti kümne ja võttis veel kaks kaarti. «Mitte et jumal tegelikult olemas oleks,» sõnas ta ametlikult, «aga las ta aitab parem meie vaenlasi. Kolme keermega nööri pole kerge puruks kiskuda.»

Petoskey noogutas heakskiitvalt. «See on hea vaatenurk. Nöör kolme keermega, mis on omavahel läbi põimunud.» Ta vaatas kõigile kordamööda silma. «Nii et hoolitsege spioneerimise ja poliitika eest, aga jätke laeva juhtimine mulle.»

«Muidugi,» ütles Lukinov.

«Sellepärast te oletegi kapten, aga meie mõlemad kõigest leitnandid,» ütles Max. Tegelikult oli nii temal kui ka Lukinovil sama ametiaste nagu Petoskeylgi. Maa peal, Jesusalemma segastes teenistusvahekordades, olid kõik kolm kolonelid. Lukinov oli tehniliselt neist kõige kõrgem, samas jäi Maxile aga laeva pardal omas valdkonnas viimane sõna.

See oli tõepoolest murettekitav probleem.

Maxil polnud käes suurt midagi – poti kuningas ja kümme, ärtu kaks ja risti seitse. Petoskey viskas viienda kaardi lauale, pilt ülespoole. Jälle kaks.

Max vihkas Pimeda Mehe Võtmist. See oli nagu loterii. Kaart, mida mees sulle näitas, oli talle äsja kätte jagatud; tegelikult ei teadnud sa kunagi, mida ta veel varjab. Ta vaatas teiste mängijate kaarte. Petoskey näitas risti kaheksat ja Lukinov ruutu soldatit. Lipnik Reedy lükkas oma kaardid kokku ja ütles: «Mina olen pass.»

«Tõstan templi võrra ja kaardid lauale,» ütles Max, lootes ebatõenäolisele juhusele, et saab lüüa paari ässa. Teised pöörasid kaardid ümber ja see oli mahavisatud raha. Petoskey võitis kolme kaheksaga.

Lukinov raputas pead. «Lootsid kahtedele, Max? See on peaaegu alati kaotaja käsi.»

«Välja arvatud siis, kui ei ole.»

Petoskey võitis järgmisest viiest mängust kolm, Lukinov ja Max kumbki ühe. Vaene lipnik rääkis vähe ja tavaliselt passis. Max otsustas nüüd oma teise mänguga proovida. Kui Lukinov kaarte segas, sügas Max nina ja ütles: «Olete hirmus vaikne, preili Reedy. Mõtlete, mismoodi meid adareslastele reeta?»

Lukinovil läks segamine sassi. Südamelöögi võrra hiljem võttis kapten Petoskey oma süljetopsi ja sülitas.

Reedy hääl nurrus sama ühtlaselt nagu madalal käigul mootor. «Mida te silmas peate, söör?»

«Hakkad jälle tüütuks muutuma, Max,» sosistas Lukinov.

«Millest jutt on?» küsis Petoskey.

«Ehk preili Reedy võiks seda ise seletada,» vastas Max. «Lase käia, lipnik. Räägi immigrantide getost oma naabruses, lapsepõlvesõpradest, sabatipärastlõunatest keeleakadeemias.»

«Nii see küll ei olnud, söör,» vastas naine ladusalt. «Need olid lihtsalt lapsed, kes linnas meie residentsi lähedal elasid. Ja mingeid ametlikke tunde polnud seal kunagi.»

«Oh, oli veel palju rohkemgi,» pressis Max peale. «Kas pean seda ise sinu eest ütlema? Sa elasid Adarese pagulaste naabruses. Mingi meisterspioon valis su välja tulevaseks salaagendiks juba siis, kui olid alles mähkmetes, ja hakkas sulle ajupesu tegema, kui sa ei osanud veel rääkidagi. Nüüd teeskled, et teenid Jesusalemma, aga tegelikult töötad Adarese heaks. Jah?»

«Ei. Söör.» Reedy käed, mis, näpuotsad vastamisi, ta põlvedel puhkasid, värisesid kergelt. «Näiteks üks asi on see, et kuidas nad teadsid, et naisi üldse kunagi hakatakse sõjaväeakadeemiasse võtma?»

Reedy polnud küll esimeste hulgas akadeemiasse astunud, kuid ta lõpetas koos esimese lennuga, kes tegevteenistusse saadeti. «Nad nägid, et see on igal pool mujal tavaline. Mis tähtsust sel on? Kes suudaks nende motiive mõista? Nende geenimodifikatsioonid muudavad nad ebapuhasteks. Poolloomad, vaevalt enam inimesed.»

Naine kortsutas kulmu, nagu ei suudaks ta uskuda, et selliseid eelarvamusi üldse enam olemas on. «Aatomirelvad ei tee vahet ühe või teise geenikomplekti vahel, söör. Nad kannatasid pommitamise ajal samamoodi nagu meiegi. Nad võitlesid meie kõrval, nad käisid meie kirikus. Isegi peapiiskop nimetas neid headeks kodanikeks. Nad on sama uhked, et on jesusalemlased, nagu minagi. Ja sama lojaalsed. Söör.»

Max sügas jälle nina. «Reetmise tüüpiline näide. Nad reetsid ühe valitsuse, et teenida teist. Mulle on teada fakt, et selles meeskonnas on vähemalt üks topeltagent, keegi, kes teenib kahte isandat. Ma kahtlustan, et neid on rohkem. Kas see oled sina, preili Reedy?»

Lukinov kivistus Maxi silme all. Petoskey jõllitas noort luureohvitseri üle laua nagu mees, kes plaanitseb mõrva.

Reedy surus sõrmeotsi vastamisi, kuni käed enam ei värisenud. «Söör. Siin võib küll reetur olla, aga see pole mina. Söör.»

Max kallutas end lõõgastunult tahapoole. «Lugesin su akadeemia toimikut, lipnik, ja leidsin, et see on huvitav nende asjade tõttu, mis on välja jäetud. Näiteks sinu osa kurvalt lõppenud õnnetuses kadett Vance’iga.»

Reedy oli hästi distsiplineeritud. Maxi märkus polnud ei käsklus ega küsimus, sellepärast ei öelnud ta midagi, ei reetnud midagi.

«Vance’i vigastused nõudsid ta lahkumist akadeemiast,» jätkas Max. «Mida täpselt pidid sina selles olukorras tegema?»

«Hea küll, Max,» ütles Lukinov oma kategoorilisel vanemohvitseritoonil. «See läheb juba liiga kaugele. Akadeemias ja teenistuses juhtub alati õnnetusi. Tavaliselt selle idioodi enda süül, kes kuskile alla jääb. Mingi tobe viga.»

Enne, kui Max oleks jõudnud märkida, et Vance’i viga oli olnud Reedyst oma vaenlase tegemine, segas Petoskey vahele. «Lukinov, kas oled ära unustanud, kuidas jagada? Kas oled juba pankrotis, Nikomedes? Võid lõpetada kohe, kui tahad.»

Max sõrmitses taskus olevat plasti ja Lukinov hakkas kaarte lauale viskama. Kui ta nende improviseeritud laual teist ringi tegi, hakkasid tuled vilkuma ja kustusid. Maxi magu hakkas võbisema, kui avariituled põlema läksid, heites kitsas ruumis nõrka punast kuma. Kaardid lendasid lauast mööda ja kerkisid õhku. Petoskey põrutas oma klaasi ümber. See põrkas laualt tagasi ja uperpallitas väikesi pruune viskitilku pillutades lae poole.

Petoskey plõksas tööle laeva sideseadme. «Sild!»

«Lipnik,» ütles Lukinov. «Otsi midagi, mille sisse see jama püüda, enne kui grav tagasi tuleb ja see igale poole maha sajab.»

«Jah, söör,» vastas Reedy ja koperdas vannituppa käteräti järele.

«Sild!» karjus Petoskey, siis raputas pead. «Side on maas.»

«See on lihtsalt laeva kokkupõrkedrill,» ütles Lukinov.

«Selleks pöörlemisperioodiks pole mingit drilli planeeritud. Ja me pole veel Adarese ruumi sisenenud, nii et me ei saanud ka mõne teise laevaga kokku põrgata…»

Teine laev.

See mõte pidi kõigile korraga pähe kargama. Konnade kombel ukse poole pööreldes põrkasid nad üksteise otsa, mis väikeses ruumis oli vältimatu. Keset madinat sai Max jalahoobi küljelt vastu pead. Mats oli valus, kuigi selle taga polnud mingit kaalu. Ta oli kindel, et see ei juhtunud kogemata, kuid ei pannud tähele, kes seda tegi.

Petoskey tõmbas ukse pärani. «Te seasüdamega hooravärdjad!»

Max, kes talle hetk hiljem järgnes, kordas kajana vandesõnu. Koridor oli ummistunud ringitriivivatest kastidest. Neid polnud korralikult paika kinnitatud.

«Lipnik!» käratas Petoskey.

«Jah, kapten.»

«Ette! Ulatan sulle kastid ja sina kinnitad need.»

«Jah, söör.»

«Kas ma saan usaldada sind seda tegema?»

«Jah, söör!»

Maxil hakkas Reedyst peaaegu kahju. Peaaegu. Selliste vanade laevade jaoks tavalisel kombel oli keegi piki koridori teraskaabli kinnitanud, keerates selle avariivalgustite nuppude ümber. Max hoidis sellest kinni ja püüdis mitte ette jääda, kui Petoskey haaras ühe lahtise kasti teise järel ja need selja taha Reedyle ulatas. Kostis pidevat takjakinniste krabinat, kui nad aegamisi kaptenisilla poole liikusid.

«Mis see sinu arust on?» sosistas talle Lukinov. «Kui see on laev, siis on ussiurge avastatud…»

Süüdistused rippusid õhus nagu kõik muugi. Max võrdles Lukinovi saapa suurust valusa muhuga oma kuklas. «Võib ju olla veel üks ussiurge. Nullruum ongi just niisugune. Kui üks auk juba kord avaneb, siis leiad tavaliselt veel mitu tükki. Ei näe põhjust, miks adareslased poleks võinud vastupidises suunas teed leida.»

Lukinov toetus vastu seina, püüdes ennast hoida asendis, nagu oleks gravitatsioon endiselt alles. «Kui need on adareslased, kavatsevad nad jälle sissetungi.»

«See võib olla ka keegi erapooletu,» ütles Max. «Enamik nullruumis hüppajaid, kes on Maalt pärit, püüdlevad jälle tuuma poole, nii et see võib olla üks nende seast. Pane oma kõrvad külge ja selgita välja, kes need on. Mina teen kindlaks, kas nad on meie poolt või vastu.»

Lukinov naeris. «Kui nad on meie vastu, saab Ernst nad elimineerida. See on asjalik tööjaotus.»

«Meie süsteem on küll ebatäiuslik, aga see töötab.» Väide on pisut ülepingutatud, ütles Max endale. Ehk oleks pidanud lihtsalt ütlema, et süsteem töötab paremini kui see, mille nad olid asendanud.

«Hei!» karjus Petoskey. «Kas te, härrased, kavatsete sinna istuma jääda või tulete koos minuga kaptenisillale?»

«Tuleme,» ütles Lukinev, kõlades kajana hetk pärast Maxi.

Nad laskusid kaks tasandit ja jõudsid juhtimiskeskusse. Max järgnes teistele läbi avatud luugi. Mehed istusid, rihmadega oma toolidel kinni, näod avariitulede kumast verevärvi varjundiga. Pea kohal kulgesid isoleertorud, kanalid ja juhtmed nagu mingi inimese tehtud koletise siseelundid. Üks ventilaatoritest lülitus sisse, tekitades valju mehhaanilist üminat. Tõesti, mõtles Max, nüüd oleme leviaatani kõhus.

Üks meestest hõikas «Valvel!» ja Petoskey vastas silmapilk: «Vabalt – raport!»

«Lefty kuulis laeva,» vastas komandör Gordet, ümara kehakujuga topeltlõuaga mees. «See polnud muud, kui kõigest peeretus kosmoses, võin vanduda. Voltisin tiivad kokku ja alustasin silmapilk vastavalt teie korraldustele väljalülitamist, enne kui meie signatuuri oleks jõutud avastada.»

«Kontakt leidis kinnitust?»

«Jah, söör.»

«Hea töö siis.» Laeva toolid oli Petoskey liigsuure kere jaoks väikesed. Ta eelistas niikuinii seista ja oli keset silda põranda külge kruvinud käterätinagi. Kui gravitatsioon töötas, komistas meeskond pidevalt selle otsa, kuid nüüd pistis Petoskey oma varbad selle alla, et hoiduda peaga vastu madalat lage põrkamast. See oli eeskirjade vastane, aga samamoodi nagu sissesmugeldatud tubaka puhul, rikkus Petoskey kogu aeg eeskirju, kui need talle ei sobinud. See omadus oli tal ühine laevastiku paljude parimate süvakosmosekaptenitega. «Need korraldused olid antud selleks ajaks, kui Adarese ruumi siseneme, komandör,» lisas Petoskey. «Ma tunnustan teie initsiatiivi. Pange tunnustus ka insener Elefteriou toimikusse.»

«Jah, söör.» Gordet’ hääl napsas nagu kummipael, kapteni tunnustuse üle heameelt tundes.

«Identiteet?»

«Selle esimene number näitab – Outback. Korporatiivsed varaotsijad. Signatuur näeb välja uuema klassi laeva oma.»

Petoskey haaras pea kohal olevast passiivsest vaaturist ja tõmbas selle alla oma silmade juurde. «Vektor?»

«Katkendlik.»

«Katkendlik?»

«See suundus süsteemi sisse ja meie suundusime välja. Meie praeguste vastavate kursside ja kiiruste juures peaksime jõudma teineteisele väga lähedale kohe pärast Suurt Venda.»

Suur Vend oli selle süsteemi suurema gaasihiiglase hüüdnimi. Väiksem gaasihiiglane Väike Vend asus teisel pool päikest, koju viiva ussiurke otsa juures.

«Kas nad tulevad Adarese hüppelt?» küsis Petoskey.

«Seda meiegi algul mõtlesime,» vastas Gordet. «Aga praegu paistab, et nad sisenevad kolmandast ussiurkest. Adarese hüppest umbes kolmkümmend kraadi negatiivne, ekliptika vastasküljel.» Ta heitis üle navigaatori õla pilgu ekraanile ja luges ette orbitaalkiiruse.

Petoskey jätkas vaaturisse jõllitamist. «Raisk. Siin väljas pole mitte midagi.»

Gordet köhatas kurgupõhjast. «See on miljonite kilomeetrite kaugusel, söör. Ikka veel liiga kaugel, et selget visuaali saada.»

«Ei, ma pean silmas, et siin väljas pole mitte midagi. See süsteem ei köida kuigi kauaks nende tähelepanu. On ainult aja küsimus, millal nad Adarese juurde ja koju avanenud urked leiavad.» Ta tegi pausi. «Leiavad ja meie kodutee kinni panevad.»

Tõepoolest. Max tundis tugevat tahtmist edasi-tagasi kõndida. Kui ta hakkab ühest seinast teise põrkama, kamandab Petoskey ta sillalt minema, niisiis püüdis ta sihipäraselt triivida. Luurerühma kolmas liige Burdick oli suurt kasti kandes uksel seisatanud. Ta noogutas Lukinovile ja Reedyle, kes järgnesid talle turvalise raadioruumi suunas. Max juurdles põgusalt, miks oli Burdick oma postilt lahkunud.

«Katkendlik vektor teeb asja meie jaoks lihtsamaks,» tegi Petoskey kokkuvõtte. «Arvutage välja esimene võimalus ette hoiatamata rünnata. Kui meil vähegi õnne on, peetakse kadunud laeva ussiurkeõnnetuseks.» Nullruumis hukkunuks.

Elefteriou pöördus rääkima esimese leitnandi Ruckeriga, kes rääkis Gordet’ga, kes ütles: «Söör, laeva raadiosõnumid paistavad suunatud olevat mingile teisele laevale, mis asub hüppekoha läheduses. Kui me esimese sihtmärgi neutraliseerime, hüppab teine minema ja hakkab tunnistusi andma.»

«Kas ainult üks laev peale selle esimese?»

«Nii kaugelt pole mingit võimalust öelda ilma aktiivsete sensoriteta.» Mida nad ei saanud kasutada, silma torkamata nagu päikesevalgus.

«Korraldused jäävad kehtima,» ütles Petoskey. «Peale selle, komandör, takistas lahtine last koridorides mu sillale jõudmist. See on vastuolus laeva valmisolekuga.»

Gordet jäigastus, sellest kriitikast sama maatasa tehtuna, nagu ta oli kiitusest puhevile läinud. «Selle eest hoolitsetakse, söör.»

«Kontrollige. Kus Chevrier on?» Arkady Chevrier oli peainsener. Ta pärines Revolutsioonile suure panuse andnud industrialistide suguvõsast. Tema onu juhtis Rahandusosakonda ja isa oli kindral. Mallove, Maxi boss Poliitkasvatusosakonnas, oli teda hoiatanud Chevrier’ga vastuollu minemast.

«Masinaruumis, söör,» vastas Gordet. «Ta arvas, et peavoolu ootamatu erakorralise katkestamise tagajärjeks võis olla peaakumulaatori massi tühjaksjooksmine. Saatsin ta seda korda tegema.»

«Võtke inseneriosakonnaga ühendust.»

«Jah, söör,» vastas Gordet. «Ühendage inseneriosakonda.»

Lefty toksis oma konsoolil nuppe, kuulas kõrvaklappidest, raputas pead.

Petoskey pistis tubakarulli suhu. «Kui proovisin kajutist sillaga ühendust saada, oli side maas. Kui pean võimaliku vaenlase aluse juuresolekul valima laeva siseside või elutähtsate funktsioonide vahel, siis tahan kõigepealt sidet saada. Hankige inseneriosakonnast raport olukorra kohta ja tekitage mulle ühendus laeva kõigi oluliste osadega, isegi kui peaksite seda tegema plekkpurkide ja nööri abil. Kas on selge?»

Gordet’ lõug värises, kui ta vastas. «Jahhssöör!»

Max märkis endamisi, et Gordet polnud oma tähelepanu hästi jaotanud. Ta oli teise laevaga nii hõivatud, et tal jäid märkamata oma laeva sideprobleemid. Mitu minevikus tehtud otsustusviga peegeldusid silmatorkavalt ta praeguses toimikus. Ta näis teadmatuses olevat, et see oligi põhjus, miks ta enam ise oma laeva ei juhi. Kuid ta oli järjekindel ja poliitiliselt enamvähem korrektne.