Читать книгу P.S. Ma armastan sind - Cecelia Ahern - Страница 5

„Gerry, kustuta tuli ära!” Holly itsitas, jälgides, kuidas abikaasa tema silme ees lahti riietub. Mees tantsis striptiisi tehes toas ringi, valget särki oma pikkade sõrmedega aeglaselt lahti nööpides. Ta kergitas Holly suunas vasemat kulmu ja laskis särgil üle õlgade langeda, püüdis selle siis paremasse kätte ja lennutas üle pea.

Holly itsitas taas.

„Kustutan tule ära? Mida, ja jätaksin su sellest ilma?” naeratas mees kelmikalt, pingutades oma muskleid. Gerry polnud edev mees, kuigi tal oli piisavalt põhjust seda olla, arvas Holly. Tal oli tugev ja täiuslikus vormis keha. Tema pikad jalad olid jõusaalis veedetud tundidest lihastes. Pea meeter kaheksakümnesena oli Gerry piisavalt pikk, et Holly tema kõrval seistes end oma meeter kuuekümne viie juures kaitstuna tunneks. Kõige rohkem meeldis Hollyle see, et ta sai Gerryt kallistades pea mehe lõua alla toetada, tundes siis tema sooja hingeõhku juustesse kandumas ja pead kõditamas.

Holly südamest käis jõnksatus läbi, kui mees bokserid alla laskis, varba otsa püüdis ja naise poole lennutas, nii et püksid maandusid talle pähe.

„Noh, nende all on vähemalt pimedam,” naeris ta. Gerry suutis teda alati naerma ajada. Kui Holly töölt väsinuna ja pahasena naasis, oli Gerry alati kaastundlik ja kuulas tema kurtmist. Nad tülitsesid haruharva, ja isegi kui, siis tühiste asjade pärast, mis ajasid pärast naerma, näiteks selle üle, kes jättis terveks päevaks verandatule põlema või unustas õhtul maja valvesse panna.

Gerry lõpetas striptiisi ja sukeldus voodisse. Ta puges Holly kaissu, pistes jääkülmad jalad naise jalgade alla, et end soojendada.

„Appi! Gerry, su jalad on nagu jääkuubikud!” Holly teadis mehe asendi järgi, et tal polnud kavatsustki nihkuda. „Gerry,” sõnas Holly ähvardavamalt.

„Holly,” ahvis mees järele.

„Kas sa ei unustanud midagi?”

„Ei, oma teada küll mitte,” vastas ta.

„Tuli?”

„Ah jaa, tuli,” sõnas Gerry uniselt ja teeskles kõval häälel norskamist.

„Gerry!”

„Minu mäletamist mööda pidin mina eile voodist välja ronima ja seda kustutama.”

„Jah, aga sa seisid alles hetk tagasi lüliti kõrval!”

„Jah ... alles hetk tagasi,” kordas mees.

Holly ohkas. Talle ei meeldinud voodist välja ronida, kui oli juba nii soe ja mõnus olla, astuda külmale puitpõrandale ja kobada siis pimedas tagasi voodi poole. Ta naksutas etteheitvalt keelt.

„Ma ei saa seda ju kogu aeg teha, Hol. Võib-olla mind ükspäev enam pole, mida sa siis teed?”

„Lasen uuel abikaasal seda teha,” nähvas Holly, üritades mehe külmi jalgu eemale lükata.

„Hah!”

„Või pean meeles, et selle ise enne voodisse minekut ära kustutan.”

Gerry turtsatas. „See pole kuigi tõenäoline, kallis. Pean sulle lülitile kirjakese jätma, enne kui lahkun, et sul see meeles püsiks.”

„Kui kena sinust, aga parem oleks, kui jätaksid mulle lihtsalt oma raha.”

„Ja kirjakese boilerile,” jätkas Gerry.

„Haa-haa.”

„Ja piimapakile.”

„Sa oled väga naljakas, Gerry.”

„Aa, ja akendele, et sa ei avaks neid hommikuti ega paneks sellega alarmi tööle.”

„Kuule, äkki jätad mulle lihtsalt testamendis mingi nimekirja asju, mida pean tegema, kui arvad, et ma olen ilma sinuta nii ebakompetentne?”

„Pole üldse paha mõte,” naeris mees.

„Olgu siis, ma kustutan selle paganama tule ära.” Holly ronis vastumeelselt voodist välja, kirtsutas jääkülmale põrandale astudes nägu, ja kustutas tule. Ta sirutas käed pimedas välja ja hakkas tasapisi tagasi voodi juurde liikuma.

„Halloo? Holly, kas sa eksisid ära? Kas seal on keegi, keegi, keegi, keegi?” hüüdis Gerry pimedas toas.

„Jah, ma aiiiiiiiiiiiiiiaaaaaa!” hüüatas Holly, sest lõi varba vastu voodijalga. „Persse, persse, persse, kurat, värdjas, persse, pekki!”

Gerry turtsatas ja irvitas teki all. „Teine asi nimekirjas: ettevaatust voodijalaga ...”

„Ah ole vait, Gerry, ära ole nii morbiidne,” nähvas Holly, hoides vaest jalga käte vahel.

„Tahad, et teen sellele musi, et valu ära läheks?” küsis mees.

„Ei, pole vaja,” vastas Holly nukralt, „saaks ma need vaid kusagile pista, et soojendada ...”

„Appi! Jumal küll, need on jääkülmad!”

See ajas Holly taas naerma.

Sedasi oligi sündinud nimekirja-nali. See oli olnud tobe ja lihtne mõte, mida nad jagasid peagi oma parimate sõprade, Sharon ja John McCarthyga.

John oli olnud see, kes astus Hollyle kooli koridoris ligi, kui nad olid vaid neliteist, ja pomises kuulsad sõnad: „Mu sõber tahab teada, kas sa läheksid temaga välja.” Pärast lõputuid sõbrannadega arutamisi ja kriisikoolekuid oli Holly viimaks nõusse jäänud.

„Lase käia, Holly,” oli Sharon teda utsitanud. „Ta on täiega pandav ja vähemalt pole tal nägu vinne täis nagu Johnil.”

Kuidas Holly praegu Sharonit kadestas. Sharon ja John abiellusid Holly ja Gerryga samal aastal. Kahekümne kolmene Holly oli kogu kamba pesamuna, teised olid kakskümmend neli. Mõni leidis, et Holly on liiga noor, ja luges talle moraali, kuidas ta peaks enda vanuses hoopis maailmas ringi reisima ja elu nautima. Selle asemel reisisid Gerry ja Holly hoopis kahekesi maailmas ringi. See oli niimoodi palju loogilisem, sest kui nad polnud koos ... noh, Hollyl oli siis lihtsalt tunne, nagu oleks mõni oluline organ puudu.

Tema pulmapäev polnud kaugeltki elu parim päev olnud. Nagu enamik väikeseid tüdrukuid, oli ka tema unistanud muinasjutulistest pulmadest mõnes romantilises kohas, printsessikleidist ja ilusast päikeselisest ilmast, ümberringi kõik need, kes talle kallid. Holly oli eeldanud, et õhtune pidu saab olema elu parim. Ta oli ette kujutanud, kuidas tantsib kõikide sõpradega, kuidas teda imetletakse ja ta saab end erilisena tunda. Reaalsus oli olnud sootuks teistsugune.

Holly oli ärganud vanematekodus kisa peale: „Ma ei leia oma lipsu!” (isa), „Mu juuksed näevad rõvedad välja!” (ema) ja kõige tipuks „Ma näen välja nagu mingi kuradima vaal! Ma ei kavatsegi sellise välimusega sinna neetud pulma minna! Ma vajuks häbist maa alla! Ema, vaata mind! Holly võib endale uue pruutneitsi otsida, sest ma’i kavatsegi sinna minna. Hei! Jack, anna see paganama föön tagasi, ma pole lõpetanud!” Selle unustamatu väljapurske autoriks oli olnud tema noorem õde Ciara, kes kippus sageli jonnima ja keeldus majast lahkumast, sest tal polnud midagi selga panna, olgugi et kapp ähvardas iga hetk plahvatada. Ta elas nüüd võõrastega kusagil Austraalias ja ainus kontakt perega olid mõnenädalase vahega saadetud e-kirjad. Holly pere oli veetnud ülejäänud hommiku, püüdes veenda Ciarat, et ta on maailma kauneim naine. Holly oli riietunud vaikides, tundes end äärmiselt kehvasti. Ciara oli nõustunud lõpuks kaasa tulema, kui Holly muidu rahulik isa oli täiest kõrist ja kõigile üllatuseks kisendanud: „Ciara, see on Holly päev, pagan võtku, MITTE SINU! Ja sa TULED pulma ja lõbutsed JA kui Holly tuleb trepist alla, ÜTLED talle, kui ilus ta on, ja ma ei taha sinult enam KOGU ÜLEJÄÄNUD PÄEVA ühtki piuksu kuulda!”

Kui Holly viimaks trepist alla tuli ning kõik ohhetasid ja ahhetasid, vaatas Ciara, kes nägi välja nagu vitsa saanud kümneaastane, pisarsilmil oma õde, huul värisemas, ja ütles: „Sa näed ilus välja, Holly.” Nad olid end seitsmekesi limusiini pressinud – Holly, tema vanemad, kolm venda ja Ciara –, ning istunud kogu tee kirikusse õõnsas vaikuses.

Nüüd tundus kogu päev Holly jaoks hägune. Ta oli Gerryga rääkimiseks vaevu aega leidnud, kuna neid mõlemaid oli muudkui eri suundades kistud, et kohtuda kusagilt pärapõrgust saabunud vanatädi Bettyga, keda Holly polnud sünnist saati näinud, ja vanaonu Tobyga, kes oli Ameerikast ja mitte kordagi varem mainimist leidnud, ent ühtäkki äärmiselt oluline pereliige.

Mitte keegi polnud öelnud ka seda, et see saab nii väsitav olema. Holly lõug oli õhtuks fotodel naeratamisest kange ja tallad lõid päev otsa totakates väikestes kingades ringi saalimisest tuld välja. Ta oleks tahtnud üle kõige istuda suure laua taha oma sõprade juurde, kes olid õhtu otsa naerust kõveras olnud, ilmselgelt lõbutsemas. Mõnel veab, tabas ta end mõtlemas. Ent niipea kui Holly oli Gerryga pruutpaari sviiti sisenenud, kadusid päevamured ja kogu asja mõte sai selgemaks.

Holly põsele voolasid pisarad ja naine taipas, et oli end jälle unistama unustanud. Ta istus tardunult diivanil, telefon tema kõrval ikka veel hargilt maas. Tunnid näisid noil päevil mööduvat, ilma et ta oleks kellaaega või nädalapäevagi teadnud. Tundus, nagu elaks ta väljaspool keha, olles tuim kõige vastu peale valu südames, kontides ja peas. Ta oli lihtsalt nii väsinud ... Kõht korises ja Holly taipas, et ei mäletanud, millal viimati sõi. Äkki eile?

Ta vantsis kööki, seljas Gerry hommikumantel ja lemmikud roosad diskodiiva-sussid, mis Gerry talle eelmisteks jõuludeks kinkinud oli. Holly oli tema diskodiiva, nagu Gerry ikka oli öelnud. Alati esimesena tantsupõrandal, alati viimane klubist lahkuja. Tjah, kus see tüdruk nüüd on? Holly avas külmiku ja põrnitses tühje riiuleid. Ainult köögiviljad ja jogurt, millel parim enne möödas ja mis pani külmiku rõvedalt haisema. Ta naeratas vaevuhoomatavalt, raputades piima­pakki. Tühi. Kolmas asi Gerry nimekirjas ...

Kaks jõulu tagasi oli Holly Sharoniga šoppamas käinud, et endale Burlingtoni hotellis toimuva iga-aastase balli jaoks kleiti leida. Sharoniga poodides käia oli alati ohtlik ning John ja Gerry naljatasid, kuidas nad tüdrukute šopingu­tuuride pärast jälle jõulukinkidest ilma jäävad. Nad ei pannud eriti palju mööda. Vaesed äraunustatud abikaasad, nimetasid tüdrukud neid ikka.

Holly oli kulutanud Brown Thomases häbiväärselt suure hulga raha kõige ilusamale valgele kleidile, mida ta oli kunagi näinud.

„Pekki, Sharon, see põletab taskusse ikka väga suure augu,” sõnas ta süüdlaslikult alahuult näksates ja sõrmedega üle pehme materjali tõmmates.

„Ah, ära muretse, Gerry aitab augu kinni lappida,” vastas Sharon oma kurikuulsa itsituse saatel. „Ja ära ütle mulle „pekki, Sharon”. Iga kord, kui poes käime, ütled nii. Kui sa ette ei vaata, võib juhtuda, et solvun. Osta see paganama hilp ära, Holly. On ju jõulud, andmise aeg ja kõik see värk.”

„Issand, sa oled nii kuri, Sharon. Ma ei tule sinuga enam kunagi šoppama. See on umbes pool kuupalka. Mida ma ülejäänud kuu aega teen?”

„Holly, kas sa pigem sööd või näed püss välja?”

„Ma võtan selle,” lausus Holly erutatult poemüüjale.

Kleit oli madala dekolteega, näidates täiuslikult Holly kena väikest rinda, ning lõhikuga, mis ulatus reieni ja paljastas naise saledad jalad. Gerry ei saanud temalt pilku. Aga seda mitte Holly ilu tõttu. Talle lihtsalt ei mahtunud pähe, kuidas sai niisugune väike hilp nii palju raha maksta. Kui nad olid ballile jõudnud, tarvitas preili diskodiiva taas liiga palju alkoholi ja suutis kleidiga üks-null teha, ajades rinna­esisele punast veini. Holly üritas edutult pisaraid tagasi hoida, samal ajal kui mehed lämisesid oma kaaslastele, et nimekirja viiekümne neljas punkt keelab juua punast veini, kui seljas on kallis valge kleit. Siis otsustati üksmeelselt, et edaspidi eelistatakse juua piima, kuna selle plekk ei paista kallilt valgelt kleidilt välja.

Hiljem, kui Gerry ajas õlle ümber, nii et see voolas üle laua ja tilkus Hollyle sülle, teatas naine pisarsilmil, ent tõsimeeli kogu lauale (ja osale ümberkaudsetestki): „Nimekidja deegel viišgend viiš: äda IIAL ošta kallišt valget gleitti.” Nõnda lepiti selles punktis kokku ja Sharon toibus kusagilt laua alt oma koomast, et plaksutada ja moraalset tuge pakkuda. Löödi kokku (kui ehmunud ettekandja oli kohale toimetanud kandikutäie piimaklaase) Holly ja tema asjaliku nimekirja täienduse auks.

„Mul on su kalli valge gleidi pärast kahju, Holly,” luksus John Hollyle, vajus taksost välja ja lohistas Sharoni koju.

Kas võis olla, et Gerry oli sõna pidanud ja tema jaoks enne surma nimekirja kirjutanud? Holly oli veetnud mehega iga minuti igast päevast kuni tema surmani välja ja Gerry polnud seda kunagi isegi jutuks võtnud, samuti polnud Holly näinud meest kordagi seda kirjutamas. Ei, Holly, võta end kokku ja ära ole rumal, ütles ta endale. Ta igatses meest nii väga tagasi, et hakkas juba igasugu hulle asju ette kujutama. Gerry poleks ju seda teinud. Või oleks?