Читать книгу Hunditalv - Cecilia Ekback - Страница 7

Rootsi Lapimaa, juuni 1717

„Aga kui kaugel see on?”

Frederika tahtnuks karjuda. Dorotea pidurdab neid. Ta lohistas piitsaks mõeldud oksa enda järel ja Frederika pidi poole rohkem tööd tegema, et hoida kitsi liikvel. Hommik oli ere; hele päevavalgus viilutas kuuselatvu ja keerutas üles liiga palju värvi. Frederikal hakkas üha palavam. Selg kleidi all kirvendas. Ta polnud tahtnud minna, ja nüüd ei tahtnud ka kitsed. Nad hüplesid puude vahel vasemale või paremale ja püüdsid neist mööda, tagasi tare poole joosta. Ainsateks helideks olid puude kõikumine, sõrgade löögid vastu kivi ja tobedate kitsede pidev mökitamine.

„Ainult vaesed inimesed peavad kitsi,” oli ta emale samal hommikul öelnud.

Nad istusid oma uue kodu puidust trepimademel Blackåseni mäe kõrval. Nende ees rohusel nõlval lendlesid putukad. Künka jalamil oli väike oja ja sealt edasi põld. Seda kõike piiras mets – sakilised mustad teravikud vastu roosat hommikutaevast.

„Sinna külvame naerist.” Maija, Frederika ema, nookas lauda poole. „Hea päikseline koht.”

„Lehmad ja lambad vähemalt saavad metsas ise hakkama. Kitsedega on palju tööd ja kasu ei mingit.”

„Ainult seni kuni me isaga põllu ümber aia ehitame. Viige nad sinna lagendikule, mida me siia tulles nägime. See ei ole kaugel.”

Laudauks läks lahti ja Dorotea hüppas välja. Uks lajatas tema järel kinni.

„Kõik saab korda,” ütles ema tasa, kui Dorotea nõlvast alla jooksis.

Frederika tahtnuks öelda, et siin ei saa miski korda. Mets on liiga pime. Raagude vahel peenekoeline hallitus ja kõige madalamate okste vahel maas ikka veel sügavsinised lumelaigud. Ta tahtnuks öelda, et maja on väiksem kui too, milles nad elasid varem, Pohjanmaal. See on vildakas ja talu laokil. Siin ei ole merd ega teisi inimesi. Nad poleks pidanud lahkuma. Asi ei olnud nii hull. Nad on ju alati hakkama saanud? Aga korts ema silmade vahel oli tavalisest sügavam. Nagu tahaks ta samu asju öelda, ja nii ei öelnud Frederika midagi.

„Aga kui kaugel see on?”

Frederika vaatas heledapäist last pruugitud kleidis, mis voogas tüdruku ümber nagu lina pesunööril. Dorotea oli ikka veel väike. Frederika oli neljateistkümnene, Dorotea ainult kuuene. Dorotea komistas kleidisaba otsa.

„Tõsta kõndides jalgu ja kiirusta,” ütles Frederika.

„Aga ma olen väsinud,” ütles Dorotea. „Ma olen väsinud, väsinud, väsinud.”

Sellest tuleb üks kohutav, kohutav päev.

Nad ronisid kõrgemale ja mets nende all muutus sügavrohelise ja eresinise mereks, mis rullus ja langes maailma lõppu välja. Frederika mõtles hallidele järvedele, vesisele taevale. Ta mõtles hõreda taimestikuga tasasele vähenõudlikule maale ja igatses nii väga Pohjanmaad, et rinnus pitsitas.

Rada ahenes ja laskus, oli palju lahtisi kive. Vasemal sukeldus mägi täies pikkuses kaugele alla orgu.

„Kõnni minu järel,” ütles ta Doroteale. „Vaata, kuhu astud.”

Kalju jalamil piilus kivide vahelt välja purpurne tähekujuline kivirik. Päikesepaistel pärlendas kuhjake pruune pudenevaid kivikesi – mõni hirv. Nende kohal oli väike jändrik kask, mis kasvas välja otse kivist.

Rada kaldus paremale. Frederika polnud seda tulles näinud, aga mäeküljel oli siin lõhang. Mõra lõikas sügavale kaljusse. Sellistes lõhedes elavad ilvesed. Ja trollid.

„Tee ruttu,” ütles ta Doroteale ja lisas sammu.

Suur rahn ja veel üks teekäänak. Rada läks laiemaks. Nad olid tagasi metsas.

„Ma astusin millegi terava otsa.” Õde tõstis jala üles ja osutas tolmusele tallale.

Siis Frederika rohkem tajus kui nägi seda. Ka kitsed tajusid. Nad kõhklesid ja jõllitasid talle otsa, mökitades suuri küsimärke.

See pidi olema lõhn, mõtles ta. Sama lehk, mis heljus hoovis, kui nad veristasid talveks liha. Muld, mäda, väljaheited.

Kärbes sumises talle kõrva ja ta rehmas käega. Eemal, puuvõrade vahel, paistis valgus. Lagendik. Ta pani näpu suule. „Tsss,” sosistas ta Doroteale.

Ta kõndis helenduse poole, jälgides, kuhu kummagi jala mustikavarte ja sambla vahel asetab. Lagendiku serval ta peatus.

Kõrge rohi kasvas puhmastena. Põualiblikate kimp hüples ja tantsis õhus nagu peotäis tuulde visatud kahvatuid lilli. Lagendiku kaugemas servas oli suur kivi. Selle taga kasvasid tiheda puidust müürina männid. Kalju kõrval oli mingi kogu. Jah, keegi oli siin surnud. Hirv. Või ehk põhjapõder.

Dorotea võttis tal käest ja astus tema kõrvale. Frederika vaatas ringi, nagu ema oli neile õpetanud, otsis puutüvede ühetaolisuses mingit liikumist või kuju. Metsas oli rikkalikult karusid ja hunte. Kes iganes oli rünnanud, võis olla ikka veel läheduses, olla pärast talve ikka veel näljane.

Ta keskendus. Rähn toksis. Päike paistis pähe. Dorotea käsi tema omas oli kleepuv, tukslev. Mitte midagi muud. Ta vaatas tagasi korjuse poole.

See oli sinine.

Ta lasi õel käest lahti ja astus ettepoole.

Lagendikul oli surnud mees.

Ta vaatas Frederikat udusel pilgul. Mees lamas kumaras. Pooleks murtult. Kõht oli lahti kistud, sisikond murul erepunane, sooniline. Kumaval pinnal patseerisid kärbsed. Üks lendas mustavasse mulku, mis oli mehe suu.

Dorotea karjatas ja kohe jõudis talle kohale: lehk, kärbsed, mehe ammukil suu.

Oh, Jumal, palun aita, mõtles ta.

Nad pidid ema kutsuma. Jumal – kitsed. Nad ei saa kitsi maha jätta.

Ta haaras õel õlgadest ja pööras ta ringi. Dorotea silmad olid ümmargused, suu pärani lahti, süljeniidid muutusid mulliks, mis seejärel lõhkes. Tal jäi hing kinni ja suu maigutas sõnatult.

„Dorotea,” ütles Frederika, „me peame ema järele minema.”

Dorotea mähkis käed talle ümber, klammerdus küünistades tema külge nagu kass puu otsas. „Tasa-tasa.”

Mets oli vaikne. Ei mingit krabinat; ei koputust, kahinat ega sädinat. Ega ka liikumist. Mets hoidis hinge kinni.

Õde nõtkutas põlvi nagu tahtes istuda. Frederika kahmas tal käest ja tõmbas jalule. „Jookse,” sisistas ta. Dorotea ei liikunud paigast. „Jookse!” karjus Frederika ja tõstis käe, justkui tahtes teda lüüa.

Dorotea ahmis õhku ja pani rada mööda jooksu. Frederika ajas käed laiali ja tormas kitsede poole.

Nad tormasid läbi metsa, sõrad ja paljad jalad vastu maad trummeldamas.

Kiiremini.

Frederika piitsutas viimase kitse selga. Ta kukkus, põlvedes torkis, käed olid marraskil. Üles-üles-ära-jää-seisma. Üks kitsedest hüppas rajalt kõrvale. Tüdruk karjus ja lajatas talle vastu tagumikku.

Kui nad kuru juurde jõudsid, kahmas Frederika õel käest. „Me peame minema aeglaselt. Ole ettevaatlik.” Dorotea luksus ja nuuksatas. Frederika näpistas teda ja Dorotea vahtis teda, suu pärani.

„Anna andeks, palun, natukene veel.” Frederika sirutas käe. Õde võttis selle vastu ja nad läksid kitsede järel kurusse. Üks samm, teine, kolmas.

Lõhang mäes tundus suurem. Oli kuulda mingit heli. See võis olla hingamine.

Oh, ära vaata. Frederika hoidis pilku jalgadel. Neli, viis, kuus. Silmanurgast nägi ta teel enda omade kõrval Dorotea paljaid jalgu, mis pooleldi kõndisid, pooleldi jooksid. Seitse, kaheksa, üheksa. Kitsede sõrad plagisesid valjult vastu kive. Palun, mõtles ta. Palunpalunpalun.

Rada tasanes, käändus pisut, muutus siis laugemaks ja laskus allapoole ja kõrvale ning nad hakkasid jooksma – alguses aeglaselt, siis kiiremini. Nüüd allamäge, puude vahel paistmas nende maja. Dorotea temast ees, karjudes: „Ema, ema!”

Ja lõpuks turvaliselt koduõuel. Vanemad tulid joostes, isa pikkade sammudega, ema kohe tema järel. Just siis Frederika oksendaski.

Isa küünitas tema poole, sikutas ta kättpidi üles. „Mis toimub? Mis juhtus?”

„Mingi mees,” ütles Frederika ja pühkis suud, „lagendikul, ja ta on surnud.”

Ja siis tõmbas ema ta oma pikka seelikusse, nagu ei peaks ta enam kunagi välja tulema.

„Me peame midagi ette võtma,” ütles Maija.

Frederika oli temast lahti lasknud. Nüüd oli tema puusal Dorotea, sõrmeotsad Maija õlgadel, nägu rangluulohus. Last hoides oli tunne, nagu polekski tal kaalu. Ta hoidis kramplikult kinni. Nagu väike ämblik.

„Sinu onu ütles, et mäel on teisi asunikke. Me peame nad üles otsima,” ütles Maija.

Tema abikaasa Paavo hõõrus sõrmenukkidega otsaesist, lükkas käeseljaga kaabut, tõmbas selle kahe sõrmega jälle alla. Maija rind tõmbus kokku.

„Ta kuulub kuhugi,” ütles ta. „See mees. Ta kuulub kellelegi.”

„Aga mis lagendikust sa räägid? Ma ei tea, kus see on,” ütles Paavo.

Maija pani nina noorema tütre õhukestesse juustesse. Hingas sisse päikesepaistet ja soola. „Lähen ise,” ütles ta juustesse. „Vaatan, kas mul õnnestub kedagi leida.”

Päike ei tee samuti asja paremaks, mõtles ta, nagu võinuks see meest õigustada. Selle kurjakuulutava pilgu all paistsid nad haprad, beež värelev rohi ennustamas tormi.

Kolme Blackåsenil oldud päeva jooksul polnud nad kedagi näinud, aga kindlasti pidi ida pool olema teisi, kes nagu nemadki, olid tulnud rannikult. Inimesi, kes olid siin olnud nendest kauem. Maija kõndis kiiresti. Mustikavarred rapsasid seelikut. Päike oli kõrgel, keha ei jätnud maha varju. Ta märkas, et tema ninasõõrmed on puhevil. Väike vastumeelsuse ilming, mis oli üha sagedamini ta näol. Ta kirtsutas nina, lõdvestas lihased ja aeglustas sammu.

„See ei ole Paavo süü,” ütles ta endamisi.

Ta kujutles oma surnud vanaema Juttat enese kõrval kõndimas: nosunina, ette ulatuv otsaesine ja lõug, küünarnukid üles tõstetud, nagu kahlaks ta läbi vee. „See pole Paavo süü,” nõustus Jutta. „Tal on rasked ajad.”

Kõigil on rasked ajad, ei suutnud Maija mõtlemata jätta.

Mehed Paavo suguvõsas olid olemuselt nõrgad. Ara südamega, sosistati külas tihti. Kui Paavo Maijat kosis, ütles ta seda naisele ise. Ütles, et mõned tema perekonnas on hirmule altid. See ei häirinud Maijat. Ta ei uskunud saatusesse. Ja meest enda ees tundis ta juba sellest ajast saadik, kui too oli pikajuukseline poiss, kes teda patsist sikutas.

„Sa oled tugev,” ütles Maija ja puudutas tema oimu.

Nad kumbki ei osanud aimata, mis neid ees ootab.

Need tulid kohe pärast abiellumist. Õudusunenäod. Nagu oleks paariminek mehele needuse kaela toonud. Öösiti viskles Paavo edasitagasi. Ta oigas. Ärkas läbimärjana, soolaste vetikate ja kirbe kalahaisuga.

Võrke sisse tõmmates hakkas Paavo vältima paadi serva. Maija püüdis teda hoiatada, keelata. Aga varsti ei viinud mees paati enam riimlahte, kus heeringad ujusid suurtes hõbedastes pilvedes ja hallhüljeste libedad seljad rõõmsalt välgatasid. Seejärel otsustas ta, et ei pea teiste meestega üldse kaasa minema. Tema juuksed tumenesid ja ta lõikas need lühikeseks. Tema nahk kahvatus. Ta läks paksemaks. Vähehaaval tõmbus tema maailm kokku, kuni ta ei suutnud toas enam taluda vett pesukaussides ega supi luristamise häält.

Aga läinud kevadel juhtus Paavo onu Teppo Eronen Rootsist külla tulema ja ütles: „Vahetan sinu paadi oma maa vastu.” Teppo ülistas maad, kus igas mäes leidus maaki ja jõed olid täis pärle, ning see äratas Paavos meeleheitliku igatsuse lahkuda Soome vetest Rootsi metsadesse.

Jah, onu Teppo polnud just kõige taibukam. Ja ta liialdas, seda teadsid kõik, aga kas ei võinud tema jutus siiski olla mõnevõrra tõtt? Lõppude lõpuks olid rootslased sajandeid püüdnud Põhja oma valdusse saada. Pealegi hävitas Soomet sõda. Ja uus algus – kas ei võiks see neile mõlemale head teha?

Maija süda oli raske. Kui need polnud tsaari sõdurid, kes nende rannikut painasid, külasid põletasid ja rüüstasid, siis olid need rootslased, ja sinna tahtis tema mees nüüd kolida.

„Raske on kõike seda maha jätta, kas tead,” ütles Maija.

„Ma tean.”

„Aga see on siiski võimalik,” pidi ta tunnistama.

Ta pani oma käe Paavo põse vastu, sundis teda endale otsa vaatama. „Kui me läheme, pead sa lubama, et ei võta seda kaasa.”

Maija luges mehe näost tema tundeid. Ta polnud kindel, et võib midagi sellist lubada. Hirm võis olla tema olemusega liialt kokku põimunud.

„Inimesed hoiavad minevikust kinni tugevamini kui vaja,” ütles Maija. „Vannu, et sa ei võta seda kaasa.”

Mees lubas tormakalt. Ja Maija usaldas teda.

Jäämatk üle Merenkurkku väina pidanuks võtma paar päeva, lumega kõige rohkem nädal aega, aga kahe maamassiivi vahel kihutas tuul. See piitsutas neile silma jääpuru, kuni nad ei suutnud enam edasi minna. Nad kaevasid hange sisse augu ja heitsid koos tütardega pikali, samal ajal kui tuul neilt kiht kihi haaval lund maha kooris, kuni alles jäi vaid põhjapõdranahk, mille külge nad klammerdusid. Paavo karjus talle kõrva. Tuul lõikas sõnad ära.

„Mida?”

„Anna mulle andeks,” karjus ta uuesti. „ ... valetasin ... Sinna läks paat. Ma ei suutnud paadiga minna.”

Ja siis – niisama kiiresti, kui see raevus –, tuul taltus, jättes maha sinise taeva, sügavrohelise jää.

Aga Maija sisemuses karjus tuul edasi. Kui palju olid nad maha jätnud, ja mees võttis kaasa oma hirmu.

Maija peatus, et varrukaga laupa pühkida. Juuni soojendas kuuseja männipuid kooreni välja, töötles nende jäätunud sisu, kuni puud lõõgastusid ja järele andsid ning kuumus võis jõuda juuripidi maasse, et murda härmatis sügaval all. Aga juuni kohta oli palav. See oli hea algus. Kui nii edasi läheb, siis loodus toidab neid. Tema kohal sakutas tugev tuul latvu. Maapinnal oli vaikne – vaigu ja sooja puidu kuldroheline lõhn.

Ja siis oli vaikuse asemel veevulin. Ta läks jälle edasi, pea viltu, järgides ainsat tuttavat heli metsas. Ja kärestiku mühina valjenedes lisas ta sammu, jõudmata ära oodata avarust, õhku. Ta jõudis välja suure kivi juurde jõekaldal ja seisatas. Vesi tema ees vahutas, karjus vastu kive ja purskus alla. Ta teadis seda, oli varem näinud ja ometi polnud ta kogu oma elu jooksul millegi taolise peale sattunud. Ta mõtles, et kunagi oleks see mehele meeldinud. Ei, ta peaaegu kuulis meest ütlemas. Mulle pole kunagi midagi sellist meeldinud.

Ta keeras paremale, kõndis jõevoogudega kõrvuti, kuni need kukkusid järve, õrn lainetus ilmetul pinnal ainsaks märgiks raevukast võitlusest vee all. Ja lõunapoolsel kaldal, umbes kilomeetri kaugusel, oli maja.

Talu asus rohusel künkal vaatega järvele. Majatagune mets koosnes kõrgetest mändidest, mitte mägede jändrikest kuuskedest. Maija jõudis õuele, mida ümbritses neli väikest hoonet, kuurid talveks puude ja toidu hoiustamiseks. Ta kuulis rütmilisi kirvehoope ja järgnes neile lauda taha. Seina ääres seisid korralikus reas vikatid, rehad, labidad ja kangid. Ta möödus puuridest, kus varakevadel enne kärbeste ilmumist kuivatati liha. Neli paksu harjust rippus konksu otsas, nöör läbi lõpuste, kehad ikka veel läikivad, suud ammuli. Selline peakski üks majapidamine välja nägema. Teistele polnud Maija öelnud, aga ta oli rabatud sellest, kui viletsas seisus oli onu Teppo talu. Ta kõndis ümber nurga ja mees vaatas üles. Tema tume juus oli naha lähedalt maha pöetud. Põskedel habemehelk ja ülahuule kohal arm, mis kiskus suu viltu. Mees pani puunoti raiepakule püsti ja lõi selle ühe löögiga pooleks. Ta küünitas järgmise halu järele maas.

„Minu nimi on Maija,” ütles ta. „Me võtsime Eroneni maa üle. Tulime paar päeva tagasi.”

Mees oli endiselt vait. Tema silmad asetsesid nii sügaval, et olid kulmude all nagu mustad augud.

„Minu tütred leidsid hommikul midagi – kellegi – mäetipus lagendikult surnuna. Frederika, minu vanem laps, ütles, et tema kõht oli lõhki.”

Mees põrnitses teda.

„Me ei tea, kes ta on,” ütles Maija.

Mees sülitas maha ja lõi kirve pakku. Eemale kõndides olid tema puusad kanged, nagu pidanuks ta jalgade tõstmiseks pingutama. Maija astus paar sammu, kuni seisis raiepaku kõrval. Isiklik asi see raiepakk. Seda peab hoolega valima. Tolle mehe pakk oli olnud kaua kasutuses. Puu aastaringe polnud enam näha, nii täketest lõhutud oli paku pind. See sarnanes nende raiepakuga kaugel kodus. Nende uus pakk siin oli ikka veel puhas ja valge.

Mees tuli tagasi, hoides käes kompsu. Teises käes oli tal vintpüss. Ta hakkas astuma ja Maija oletas, et peab järgnema.

„Kas midagi taolist on varem juhtunud?” küsis Maija mehe seljalt, hing rinnus kinni.

Ta ei vastanud. Maija hoidis eemale. Mees oleks pidanud küsima tema, tema mehe, nende päritolu kohta, kuid ei teinud seda. Black-åseni mäe tipp nende kohal oli ümar ja pehme – alusel leivapäts päikesepaistel.

Õu, kuhu nad mäe põhjaküljel jõudsid, oli samavõrd korratu, kui esimesel mehel oli korralik. Tööriistad vedelesid maas, maja ühel küljel oli lauahunnik ja pesu rippus lontis nööril. Aiamaal sõi lammas umbrohtu. Ses kõiges oli mingit letargiat, mis ei läinud pikaaegse ellujäämisega kokku.

Trepile tuli heledapäine mees. Ta oli kõhn ja tema õlad kitsad. Juuksed kasvasid harjas nagu kukel.

Mees Maija kõrval tõmbus pingule. Nad ei tunne teineteist, mõtles Maija. Või tunnevad, aga ei salli teineteist. Mees kallutas pea Maija poole ning rääkimisel tõmbas arm suu suureks ja viltuseks. „Surnukeha mäel.”

„Mida? Kelle?”

„Ei tea. Peaksid vast vanema poja kaasa võtma.”

Heledapäine mees avas maja ukse ja ütles midagi ukseavasse. Tema kõrvale trepile tuli tema enda noorem kuju: samasugune hele juuksetutt, samasugune luider kehaehitus, käed vastu reisi nagu suured labidad.

„Mida sa nägid?” küsis mees. Tema nahk oli hallikas, kuigi ta ei saanud olla Maijast rohkem kui kümme aastat vanem. Poja näoilme oli tõre. Frederikast vanem, ehk kuusteist-seitseteist.

„Mina ei näinud,” ütles ta. „Minu tütred leidsid ta.”

Mees vaatas teda ikka veel.

„Mina olen Maija,” ütles ta.

„Henrik,” ütles mees.

„Ja see, kellega ma siia tulin?”

„Tema,” ütles ta, vaadates järele mehele, kes oli juba hakanud astuma, „on Gustav.”

Henrik noogutas Maijale, et ta läheks ees.

„Kuidas sinu tütardel on?” küsis ta.

„Kõik saab korda.”

Dorotea on veel väike. Ta unustab ära. Ja Frederika on tugev.

„Kus te elate?”

„Teppo Eronen on minu mehe onu. Ta vahetas talu meie oma vastu.”

„Või nii,” ütles Henrik sellisel toonil, et Maijal tuli tahtmine ringi keerata, et tema nägu näha.

„Eroneni maa on hea,” lisas mees mõne hetke pärast. „Mäe lõunaküljel on see parem kui siin. Teil on rohkem päikest.”

Mäe varjuküljel oli kuusepuude alune võssa kasvanud. Maapind oli jahe ja muru märg. Maija surus jalad tugevasti maha, et mitte libastuda. Ta hingas kiirelt. Jõgi nende all järgis tervenisti mäe põhjakülge ja väänles sealt edasi läbi roheluse nagu must lihas või madu.

Ta ei teadnud, mida nad mäeharjal eest leiavad. Frederikast oli olnud võimatu aru saada. Aga ta nuttis. Frederika ei nutnud kuigi sageli.

„Ma arvasin, et tüdrukud võiksid viia kitsed tipu lähedale lagendikule,” ütles ta otsekui selgituseks.

„On ju veel soo,” ütles Henriku poeg. „Aga see on salakaval. Parem tüdrukuid sinna mitte saata.”

Kui nad tippu jõudsid, Maija kõhkles. Henrik läks temast mööda. Mehe poeg tahtis samuti temast mööduda, aga Maija raputas pead ja kõndis tema ees välule.

Lagendik peesitas värvis ja valguses. Ja siis nägi ta meest oma silmaga.

Ta oli kurgust suguelunditeni lõhki kistud, keha lahti rebitud, pahupidi keeratud, raputatud, kuni sisemus kokku oli vajunud ja välja maapinnale kukkunud.

Henriku poeg Maija taga oigas.

„Eriksson,” ütles Henrik.

Gustav kõndis surnukeha juurde ja põlvitas maha.

Maija astus sammukese kõrvale, käsi õhus otsimas puutüve või midagi muud, ükskõik mida.

Kui ta taha vaatas, oli Gustavi käsi surnukehal. „Karu,” ütles ta. „Või hunt.”

„Karu?” küsis Maija.

Aga milline koletis suudaks seda teha?

„Viime keha lesele,” ütles Gustav.

Maija mõtles Doroteale, tema luidrale rinnale ja punnis kõhule, ikka veel väikelapselikule kujule. Ta mõtles Frederikale, kummuvale veresoonele kukla kohal, kus nahk oli nii õhuke, et kumas läbi; sinine tukslemine lasi tal välja paista nii lustliku kui hirmununa. Pool tundi, mõtles ta. Kõige rohkem poole tunni tee nende tareni.

„Me peame teda jälitama,” ütles ta.

Mehed pöördusid tema poole.

„Me ei saa jätta tapjakaru vabadusse.”

Henrik vaatas Gustavit.

Gustav tõusis. „Hästi,” ütles ta, suu nagu viltune must auk.

Aga ta oli õlgu kehitanud.

„Ma tulen sinuga kaasa,” ütles Maija.

„Pole vaja.”

„Ma tulen.”

„Hästi.”

„Mägi võttis ta,” ütles Henriku poeg. „Erikssoni.”

„Mida sa silmas pead?” küsis Maija.

Poisi ülahuul läigatas, kui tema sinised silmad isalt Maijale hüppasid. „Mägi on halb,” ütles ta.

Gustav kummardus oma nahkpauna avama ja võttis välja kangatüki ning köied. Ta laotas lina surnukeha kõrvale maha ja istus kandadele. Henrik kükitas tema kõrvale. Põgusa kõhkluse järel tegi Maija sama. Poiss jäi seisma.

Kolmekesi veeretasid nad surnukeha kangale. Raske ja ligane, liigatas see ja vajus nende käte vahel koost. Poiss Maija taga kõõksatas. Maija keskendus Gustavi kaabu servale, lasi kätel pimesi tegutseda.

„Me ootame sind Eroneni endises talus,” ütles Henrik. Kiire pilk Maijale. „Sinu talus,” parandas ta.

Ta lükkas poega, et too liikuma hakkaks, ja nad keerasid köied ümber randmete ning tõstsid. Nad vilksatasid puutüvede vahel, enne kui haihtusid.

Gustav kummardus. Ta sorkis tallatud rohus oksaga. Siis ta tõusis ja kõndis lagendiku serval kasvavate mäginelkide juurde. Ta lükkas tillukesed, mustade varte ja smaragdroheliste lehtedega purpursed õied kõrvale, et vaadata hõbedast sammalt nende all. Lillede tugev hõng oli otsekohe õhus, segunedes roiskumise lehaga.

Jäljed viisid neid Blackåseni mäest alla läände. Mäe jalamil oli soo, must vesi, rohelised käsnjad mättad.

Maija astus ja vesi tulvas tema kinga ümber ning – ta ootas – jah, juba oligi see sees, varvaste vahel jahe, loksudes üles ja alla, muutudes soojaks. Ta proovis astuda Gustavi jälgedesse. Maapind laksus iga kord, kui ta jalga tõstis. See oli maa, mis ei osanud lahti lasta.

„Kõnni puude lähedal,” ütles Gustav ümber pööramata.

Maija tegi, nagu mees ütles. Hoidis nii lähedale, et kriipis küljega koort. Tundis kõiges vetruvas puujuuri oma jalge all. Soovesi polnud igal pool must. Kohati kattis seda hõbejas kiht. Kohati peegeldus selles ülalolev. Siis tuli päike välja ja vesi kujutas ette, et on sinine.

Teisel pool sood oli maa kuiv, Lapimaa kanarbikust roosatav.

„Miks poiss ütles, et mägi võttis ta?” küsis Maija.

Gustav kummardus, et uurida oksaraage maas.

Päike nihkus üle taeva. Läks kuumemaks ja õhk tihenes. Surus pöidlad Maija oimudele. Ta saab peavalu. Sel aastaajal võidutses valgus aja üle. Ainult muutunud helid ja päikese hajevilolek andsid tunnistust õhtu saabumisest, ja seejärel öö tulekust.

„Kas on lihtne jälgi ajada?” küsis ta.

Gustav peatus. Ta viivitas vastamisega nii kaua, et Maija arvas, et ta ei teegi seda.

„Jah,” ütles ta lõpuks. „Ta ei püüa end varjata.”

„Millal see juhtus?”

„Jäljed on paari päeva vanused.”

Mees hõõrus lõuga. „Lõpetame siin,” ütles ta. „Loom on ammu läinud.”

Ometi seisid nad veel veidi ja vahtisid ainiti puude vahele enda ees.

Kui nad ümber pöörasid, kogunesid pilved silmapiiril kuhilasse. Torm oli tulekul. Piimjassinised ja kahvatukollased pilved paisusid ja käärisid nagu lõpule viimata töö.

„Ma vihkan seda,” ütles kirikuõpetaja valjusti.

Ta lõi jalaga vastu puud, üks oks õõtsatas ja laksas vastu tema paljast jalga keebi all. „Püha Jumal,” ütles ta.

Rohkem ei öelnud ta midagi. See oli tema ainus võimalus, et Jumal või piiskop talle halastaks ja saadaks tagasi lõunasse. Ta pidi olema ettevaatlik.

Siin ta nüüd oli, hulkus mööda metsi veendumaks, et asunike ja nende järglaste nimed saavad kirikuraamatusse kantud. Piirkonnal on linn, vähemalt nime poolest. Võinuks arvata, et uustulnukad lähevad sinna, enne kui asuvad kõnnumaale oma jälge jätma. Ja mõelda, et keegi võiks siin tühermaal üldse mingit jälge jätta – jaburus.

Haigutus sai temast võitu ja ta tundis, kui väsinud ta on. Arvatavasti oli õhtu – võimatu oli kogu selle valguse käes aega määrata. Ta valis välja suure kuusepuu ja ronis neljakäpukil selle alla, mässis keebi tihedamini ümber, kuulas tiksumist ja raginat metsas ega arvanud sellest head. Oleks pidanud korralikumalt riidesse panema. Siinne suvi oli suvi ainult nime poolest. Kuigi jahe ilm tähendas ka vähem sääski. Võis ju teeselda, et ta pole kuulnud uuest asunike perekonnast, kes Eroneni endise talu poole teel on, mõtles ta. Öökull huikas ja ta tõmbus pingesse. Rohkem ei midagi.

Parem mõelda laulvatest kivitornidest. Erksates laiades pükstes ja turbanites kohalikest, kes teravaninalistes kingades ümber nende saalivad. Või õhtusöögivestlustest noore kuningaga, mis võisid iga hetk lõppeda hobuste võidukihutamisega kuuvalguses säravatel teedel. „Ma esitan teile väljakutse.” „Teie esitate väljakutse mulle?” Õukonnapastorina oli ta võitmatu, või nii ta arvas. Aga ta oli pidanud nõnda mõtlemise eest maksma. Kirik oli selle eest hoolt kandnud.

Oksad raksatasid kõvasti. Kirikuõpetaja tõusis istuli, selg vastu puud surutud. Miski tungis tema ees olevast metsast läbi. Kume urin ja kellegi must kuju puude vahel, siis vaikus.

Mingi loom.

Ta oli vist magama jäänud.

Hirv?

Ei, see jooksis liiga kiiresti.

Kui kõik oli pikalt vaikne olnud, tõusis ta püsti. Ta poleks suutnud rohkem magada, nii et samahästi võis ta teekonda jätkata. Kõndides vaatas ta kaks korda üle õla, aga nägi ainult puid.

Jõekäärus polnud ta suunas enam kindel ja aeglustas käiku. Black-åseni mäel oli ta käinud ainult ühel korral katehheesi läbiviimiseks; mõttetu üritus – oma parimatesse kaltsudesse riietunud talupojad, juuksed suhkruveega kammitud, kõrvad kuumaks ja punaseks küüritud. Tema tegemas kirikuraamatusse märkmeid, keskendudes ilusa käekirja tekitamisele: mõningane mõistmine; laisk; vähene taip. Ta ei mäletanud, et oleks sellest paigast läbi läinud. Jõgi oli siin aeglane. See sarnanes pigem mägijärve kui millegi elava ja voolavaga. Kohe kalda kõrval oli põõsastikuga kaetud saareke. Vesi oli tume, sellegipoolest näis saare piirjoon muudkui laskuvat ja laskuvat. Ta ei teadnudki, et jõgi on nii sügav. Laiu põhi näis koosnevat lehtedest. Üksik leht triivis vees, kohe pinna all. See tiirles pimeduses ümber oma telje, justkui lõksu püütud.

Ta astus tagasi.

Aga järv jäi selja taha, mägi oli alles ees. See peab olema siinpool, mõtles ta, see ei saa kaugel olla.

Väike maja, mida asunikud kutsusid Eroneni omaks, mustas keset tühja õue. Nii palju kui kirikuõpetaja teadis, võis ikka veel olla öö. Õhk lõhnas muda järele, nõgeste ja ... Ta ei suutnud meenutada kõrgete veripunaste lillede nime, kuid nägi nende varte kleepuvat piima oma keepi määrimas. Siis kuulis ta hääli, sõnakiude õhus, mis kostsid ülalt kõrvalhoone poolt.

Kividel istus kolm meest, nende kujud nõrgas valguses kui tumedad rahnud. Neljas mees seisis püsti ja tema kõrval oli naine. Esmalt nad ei kuulnud teda. Siis äkki tõstsid kõik viis pea. Mehed tõusid jalgele ja võtsid kaabud peast. Henrik, üks tema poegadest, ja veel üks, too, kes hoidis omaette, kes lonkas – Gustav. Uus asunik oli turske ja pikaldane. Naine seisis liikumatult.

„Mis siin toimub? Väike koguduse koosolek?”

„Ei, ei,” ütles Henrik. „Mitte ilma kirikhärrata.”

„Mina olen kirikuõpetaja,” ütles ta uustulnukatele, „teie kirikuõpetaja Olaus Arosander. Ma tulin teid kirja panema.” Ta pani tähele, et pöördus naise poole. Naine oli väike, kuid seisis püstipäi. Kuigi noor, olid tema juuksed hallisegused või valged, aga see võis olla valgusest. Naise kõrval keerutas uus mees oma kaabut käte vahel ringi. Ikka ringi ja ringi.

„Eriksson on surnud,” ütles Henrik.

Kirikuõpetaja vakatas järsult. „Eriksson?”

„Me leidsime ta mäeharjalt,” ütles Henrik. „Kitsekuru juurest.”

Kirikuõpetaja tundis, kuidas tema süda vajub, vajub kõrgelt mäetipust sügavale alla. Ta tundis end uimasena. Siis haiglaselt.

„Mis juhtus?” küsis ta.

„Karu,” ütles Gustav. „Võib-olla hunt. Jäljed olid vanad. Me oleme terve öö väljas olnud.”

Naine silmitses Gustavit. „On ebatavaline,” ütles ta, „et karu või hunt ründaks. Eriti suvel.”

„Maa on aher,” ütles Gustav. „Ka kiskjad nälgivad.”

„Mida te tegite?” küsis kirikuõpetaja. „Ma pean silmas, et kus tema keha nüüd on?”

„Me viisime ta Elini juurde,” ütles Henrik.

„Ta oli õues ja ootas meid,” ütles tema poeg.

Uus asunik liigutas. „Kuidas nii? Kas ta teadis?”

„Eliniga on olnud probleeme,” ütles poiss.

„Sinu ema jutt,” ütles Henrik.

Isa ja poeg põrnitsesid teineteist.

„Mis me nüüd teeme?” küsis naine.

„Mida iganes te enne tegite,” ütles Gustav. Hüvasti jätmata tegi ta üle õue minekut.

*

Kui kirikuõpetaja uustulnukate järel maja poole läks, kostis kõrgest rohust ja laudast nõudlikku sahinat. Hommik oli tulekul.

Ta istus köögis pingile, võttis oma musta raamatu paunast välja ja pani enda ette lauale. Leidis tindi ja sule, niisutas sõrmi ja puudutas selle otsa. Nad seisid poolringis tema ees. Mõlemal tütrel olid ema suured hallid silmad ja heledad juuksed. Siiski olid neil isa ümarad põsed ja sama pühalikkus – justkui pisut kipras suu.

„Ma vajan teie nimesid. Te olete muidugi kõik ristitud?”

Mees noogutas.

„Minu nimi on Maija,” ütles naine. „Minu isa nimi oli Harmaajärvi. See on minu abikaasa Paavo Ranta. Ja need on Frederika ja Dorotea.” Ta puudutas kordamööda kummagi tütre õlga.

Kirikuõpetaja pani nimed suurte tähtedega kirja.

„Sünniajad?”

Jälle oli naine see, kes vastas: „Minul 1680. aasta jaanuar, Paavol sama aasta august. Frederika sai tänavu märtsis neliteist ja Dorotea aprillis kuus.”

„Pärit olete?”

„Pohjanmaalt. Soomest. Meie kõik.”

Soomlased. Muidugi. Nüüd ta mõistis – kahvatu jume, sünnimärkide rohkus. „S-o-o-m-l-a-s-e-d,” ütles ta tähthaaval. „Need on teie lapsed?”

„Jah,” ütles naine – soomlanna.

„Ja te hakkate seda maad harima?”

„Jah,” ütles ta uuesti. „Kuigi väljaõppelt olen ma ravitseja – ämmaemand. Võib-olla saan siinsetele naistele nende raskel ajal abiks olla.”

Kirikuõpetaja märkis selle üles, pani kirikuraamatu kinni ja asetas enda ette. Soomlanna noogutas ja vanem tütar pani panni tulele. Mees ulatas preestrile vett täis kulbi.

Ta jõi selle tühjaks.

Nii et Eriksson oli siis surnud.

Esimest korda oli kirikuõpetaja kohanud Erikssoni oma saabumise järgsel sügisel Blackåseni soos. Lõunapoolne männik oli leekides, praksus põleva puidu lõhnast, miljonid vihased oranžid sädemed sööstsid musta suitsu sees taeva poole. Kirikuõpetaja oli tagasi jooksmiseks ümber pööranud ja tema ees seisis Eriksson. „Ma raadan maad,” ütles ta.

„See on keelatud,” ütles kirikuõpetaja.

„Hoidke siis eemale.”

Selline see Eriksson oligi olnud. Ei mingit lugupidamist. Mõnikord võttis Jumal enda juurde ka õigeid inimesi.

Köögis särises ja lõhnas praetud või ning harjuse järele. Kirikuõpetaja kõht korises.

Ja kohe meenus talle äkiline ärkamine, läbi metsa tungiv loom. Kuidas karu inimest tapab? Lööb? Hammustab? Ta märkas, et judiseb. Ta ei tahtnudki teada.

Soomlanna tõstis taldriku tema ette. Kala. Naine lõikas paksu leivaviilu ja kattis selle kollase võiga ning ulatas talle. Ta noogutas tänuks.

Ta kahmas kala käte vahele, lõi hambad sisse ja tundis soola ning söe maitset. Leib oli korralik, ilma lisatud puukoore või õlgedeta.

Lõpetanud, nõjatus ta tahapoole. Nad olid seinu uhtnud, küürinud põrandat kaseokstega, nii et selle pind oli valge. Akende ees rippus puhas riie.

„Mis nüüd saab?” küsis soomlanna.

Naine võttis tema vastas istet. Tihenev valgus, mis aknast sisse tuli, muutis tema heledad kiharad kuldseks õiguse pärjaks. „Kas lähete teda nüüd vaatama? Leske?”

Kirikuõpetaja võttis taskust räti ja pühkis suud. „Muidugi,” ütles ta vastu tahtmist.

„Siis tulen ma kaasa,” ütles naine. „Ehk vajab ta naisterahva seltsi.”

Õhk oli külm, aga kirikuõpetaja oli higist läbimärg. Tema keep takerdus raagude ja okste külge. Elin matab abikaasa surnukeha ajutisse hauda. Oktoobris või novembris, kui lumi võimaldab vedu, kaevatakse kirst välja ja saadetakse talle, et matta see korralikult linna surnuaeda. Kogu see ettevõtmine oli mõttetu. Ta pidanuks keelduma. Ta komistas ja kujutas ette, kuidas soomlanna tema selja taga irvitab. Ta aeglustas sammu, kuni nad olid kõrvuti ja jätkasid vaikides teed.

„Kas te tundsite teda?” küsis naine.

„Erikssoni? Miks sa küsid?”

Naine vaatas talle otsa.

„Muidugi tundsin,” vastas ta ärritunult. „Oma koguduseliiget.”

„Huvitav, et teda kutsutakse perekonnanime järgi.”

Kirikuõpetaja kehitas õlgu. Eriksson oli sedasorti inimene, kellest teised eemale hoiavad.

„Kes ta oli?”

„Ma ei tea. Kõik te põgenete siia kellegi või millegi eest ja väldite minevikust rääkimist.”

„Meie mitte.”

„Mida teie mitte?”

„Meie ei põgenenud.”

Kirikuõpetaja tõstis pilgu taevasse. Mulle meeldib rohkem, kui nad on murtud, mõtles ta. Murtud, alandatud, usule avatud.

„Kui palju inimesi siin elab?”

„Blackåseni mäel ja selle ümbruses on viis talu. Nüüd teie omaga kokku kuus.”

Piirkonnas on veel kuus mäge. Ja keskel tühi linn.

„Ja laplased,” lisas ta.

„Laplased?” Naine tundus kõhklevat.

„Nad talvituvad Blackåsenil,” ütles ta ja tundis peaaegu isalikkust. „Toovad põhjapõdrad kõrgmäestikust alla sööma. Sa kohtud nendega kirikus jõuluajal, kui mitte varem.”

„Henriku poeg tundus hirmunud olevat,” ütles naine.

Blackåseni lapsed olidki.

„Ja Gustav on ...” naine kõhkles.

Nojah. Ka kirikuõpetaja ei teadnud, kuidas teda kirjeldada. Naine noogutas, justkui oleks mees mõtte valjusti välja öelnud.

„Onu Teppo ei rääkinud eriti, mis meid ees ootab,” ütles naine põgusalt naeratades, justkui oleksid nad nalja heitnud.

„Ma ei tundnud sinu onu. Ma olen siin olnud kõigest aasta aega.”

Isegi mitte seda. Kakssada kolmkümmend kolm päeva.

Naine vaatas talle ainiti otsa. „Aga millal meie onu ära läks?” küsis ta.

„Kui ma kirikuraamatutest õigesti mäletan, siis neli-viis aastat tagasi.”

Kirikuõpetaja peatus, et otsaesist pühkida. Teeraja kõrvale oli väikesest kivikuhjast ehitatud püramiid. Selle keskelt osutas jäme kepp taevasse. Miskisugune teeviit. Ta pühkis käsi. Peopesade higiniredes olid mustad täpid. Ta pühkis käed uuesti puhtaks, pani taskurätiku tagasi ja silus kahe sõrmega kaelust.

„Mis nendest saab?” küsis soomlanna.

„Kellest?”

„Erikssoni naisest ja lastest.”

„Oh. Seda ma ei tea,” ütles ta.

Nelja lapsega üksik naine ei suuda talu pidada. Nad peaksid minema kas rannikule vaestemajja või käima külakorda, elama paari päeva kaupa igas talus. Kuigi talupojad oleksid vastu. Ütleksid, et neid on juba liiga palju. Ta ei räägi sellest praegu lesele. Naisele jääks vähemalt lootus, veenis kirikuõpetaja end, aga teadis, et lükkab lihtsalt asja edasi. Talve tulles, kui nad surnukeha linna toovad, peab ta korraldama, et võetaks kaasa ka lesk ja tema lapsed.

Nende ees kuusepuude vahel oli naine. Ta oli kahvatu ja kõhn. Tema juus oli punakaspruun kräsu – see nägi välja peaaegu ebainimlik. Ta seisis püstipäi ja ootas, kuni nad temani jõuavad.

„Elin,” ütles kirikuõpetaja.

„Palun vaadake ta üle, enne kui ta maha matame.”

Ta raputas pead.

„Ma tahan väga, et te tema surnukeha näeksite,” ütles naine.

Kirikuõpetaja raputas veel kord pead, enne kui taipas, et Elin ei vaata teda. Ta vaatas soomlannat.

Tema ees kõndiva naise pikk seelik pühkis maad. Henriku poeg oli öelnud, et Eliniga on probleeme olnud. Maija mõtles sellele, kuidas isa poissi oli vaigistanud. Sõnad olid karmid, kuid see polnud noomitus, mõtles ta. Ei, Henrik oli palunud.

Elin tegi häält ja ütles: „Hea, et sa siitkandist ei ole.”

„Oh,” Maija võpatas. „Tõesti?”

Kirikuõpetaja tema taga komistas.

Trepil istus külg külje kõrval neli kõhna last. Maija hingamine aeglustus. Kirikuõpetaja ilme oli ükskõikne. Inimene on siin tühi koht. Siinmail elatakse ja surrakse märkamatult.

Elin pöördus tema poole. „Henrik ütles, et see oli karu.”

„Elin,” ütles Maija. „Ma olin seal. Ma nägin sinu abikaasa surnukeha.”

„Aga kas sa ikka nägid?” küsis teine naine. Ta rõhutas sõna „nägid”. Viitas, et näha võis rohkem kui ühel moel.

Kirikuõpetaja tammus jalalt jalale, edasi-tagasi. „Surnud tuleb rahule jätta,” ütles ta.

„Palun,” ütles Elin.

Kui nad talle lauda poole järgnesid, polnud lapsed trepil ikka veel liigutanud. Maija tundis, kuidas nende pilk talle judinad selga toob.

Laudas ei olnud loomi. Vaikus oli nii sügav, et tundus valjuna. Katus oli täis avasid, millest päevavalgus sisse tulvas, et seguneda tolmuga valgeteks liikumatuteks juhadeks. Elin võttis seinalt naela otsast laterna. Ta süütas selle ja Maija ei saanud enam vältida riidesse mähitud ja mudaste köitega seotud kogu vaatamist laual. „Võta ennast kokku,” oli ta ühel hommikul oma lapsele öelnud, kui neljateistkümneaastase tütre lõug halvast unest ärgates värises. „Oma õekese pärast, meie kõigi pärast. Võta kokku.”

Kui rumal soovitus. Ta ei anna seda enam kunagi.

Elin ulatas talle laterna ja pöördus köisi lõdvendama ning kangast kõrvale voltima. See oli seestpoolt pruuniplekiline ja jälle tabas Maijat roiskumise lehk, täitis tema suu vaskse maiguga, nagu oleks ta mehe verd maitsnud. Kirikuõpetaja tõstis käe näo ette. Elin toppis kanga ääre keha alla. Hoides seda koos. Ta püüdis koos hoida seda, mis kord oli olnud abikaasa ja isa, elu.

Iivelduse või kurbuse laine tulvas Maijast üle ja ta pidi suu pärani ajama. Ta ulatas laterna Elinile tagasi, võttis räti peast ja sidus selle nina ja suu ette. Nahk surnud mehe näol rippus lõdvalt. Lõua all oli käkras kalts, mis hoidis suud suletuna, silmalaugudel kivid. Surmal on palju eri vorme. Küll kole, polnud see ometi kõige hullem, mida Maija oli näinud.

Ta tajus naist teisel pool lauda. Ma ei tea, mida sa tahad, et ma teeksin, mõtles ta. Hunt ründas ja ... Ta tardus. Elin noogutas. Maija astus lähemale. Ta nokkis Erikssoni narmendava särgi sõrmega haavast välja ja kummardus vaatama.

„On sul vett?” küsis ta. „Ja lappi.”

Elin asetas lambi lauale ja kadus valgussõõrist. Ta naasis kausi ja kaltsuga. Maija pesi nahalt maha kuivanud vere mõlemal pool avaust. Ta peatus. Tõstis Erikssoni raskeid käsi, esmalt üht, siis teist, vaatas karedaisse pihkudesse. Parema nimetissõrme küljel oli väike punane jälg nagu põletus; muud ei midagi. Ta lükkas särgijäänused üles, et näha mehe õlgu ja kaela. Ta eemaldas laugudelt kivid, andis Elinile märku ja nad lükkasid keha küljele. Kuklatagune oli sinna kogunenud verest mustjas. Aga särk seljal oli terve.

Nad lasid keha alla. Maija tõstis uuesti tema parema käe, et näha jälge sõrmel. Ta vaatas Elinile otsa. Elin raputas pead: ta ei teadnud. Ei, see oli igapäevane haav. Selline, mida tavaliselt ei märka. Mõned seemned olid Erikssoni särgivarrukale kinni jäänud. Maija kraapis need endale peopessa. Need nägid välja peaaegu nagu kuivanud männiokkad, aga olid jäigemad ja hallika varjundiga. Ta nuusutas neid ja isegi surma hinguse keskel suutsid need piisavalt tugevat lõhna eritada, et tema nina kõditada. Ravimtaim? Ta võttis ühe seemne esihammaste vahele ja hammustas. Selle maik oli terav, mõru.

Elin kummardus vaatama. Ta võttis paar seemet, hõõrus neid ja nuusutas sõrmi, siis raputas jälle pead. „Need pole siitkandist,” ütles ta.

Üle Elini õla kohtasid Maija silmad kirikuõpetaja sinist pilku. Ta noogutas Elinile ja astus eemale. Elin ulatas talle laterna ja voltis kanga jälle surnukehale peale.

Kord Pohjanmaal oli Maija näinud metsahallide rünnakut. See oli talvel, keset päeva. Ta püüdis järvejääl august haugi. Ta sikutas õrnalt nööri, meelitades kala õnge hakkama. Päike paistis. Oli vaikne. Teisel pool järve hüples hirv üle jää. Maijal kukkus nöör maha ja ta astus sellele peale, et see august alla ei libiseks. Kui ta kükitas nööri võtma, siis nad tulidki. Viiekesi, tinahall viirg lumel. Kollased hambad, jäljed jälgedes, täielik vaikus. Siis sööstis üks neist ette, pea maas. Hirv vaarus. Teised hüppasid ligi. Ta mäletas oma üllatust, kui liha rebimise heli polnud valjem kui riide kärin.

Ja mis puutub karusse ...

Elin sidus köied ümber abikaasa jäänuste ja Maija seisis kõrval ning teadis, et kuigi ta polnud kunagi varem näinud karurünnakus surnud inimest, ei näe ta seda ka nüüd. Kehal puudusid märgid, et mees oleks ennast kaitsnud. Ei olnud hammastest ega küünistest põhjustatud rebendeid, ainult see puhas vertikaalne sisselõige. Isegi tema kogenematu pilk nägi, et see polnud karu tegu.

Nad istusid trepil. Kirikuõpetaja oli läinud käsi pesema. Elini nägu oli kahvatu. Lapsi Maija ei näinud. Õue paremas servas kasvas salgake kasepuid. Liiga tihedalt koos; nad oleksid pidanud neid harvendama. Kui suured puud võtavad nii palju ruumi, ei jätku võsudele valgust.

„Karu seda ei teinud,” ütles ta.

Elin vaatas enda ette. Tema näol oli äraolev ilme. Nagu oleks ta ise kuhugi ära läinud, nüüd kus Maija oli näinud, mida ta tahtis teda nägevat.

„Kuidas said seemned tema varrukale sattuda, kui need pole siitkandist?” küsis Maija.

Elin liigutas veidi pead. „Ma ei tea,” ütles ta.

„Millal ta kadunuks jäi?”

„Ta kavatses sohu minna. Ta oli Gustavile rääkinud, et püüab tänavu kaugemal märgalal heina teha. Kolm päeva tagasi. Võib-olla kolm päeva tagasi.”

„Kas sa polnud mures?”

Elin tõstis murdosa võrra õlgu, lasi need jälle alla. „Ta käis sageli pikalt ära.”

„Mida tegemas?”

„Ta käis rannikul kauplemas. Siin olles tegi ta seda, mida meie mehed ikka teevad. Pidas jahti, püüdis kala.”

Haav ei olnud kirvega löödud sügav lõhe. See oli pikk, kitsas. Selline, mida teeb nuga. Ei, mitte nuga. See polnud torkamine. Midagi oli jõuga viibutatud. Rapiir. Teised olid seda samuti teadnud. Kohe, kui nad surnukeha nägid.

„Kas enne tema lahkumist juhtus midagi?” küsis Maija. „Midagi ebaharilikku?”

„Ei. Mitte midagi ebaharilikku.” Elin vastas Maija pilgule ja tema hääl muutus teravaks. „Ta kavatses sohu minna.” Jõuvarud said otsa ja tema õlad vajusid longu.

Üle õue puhus nõrk tuul. Kõrge rohi paindus otsekui palves. Kirikuõpetaja tuli tagasi, pühkides lapiga suud. Tema kõrge kogu ja pikk samm olid selles tardumuses liiga otsustavad, tema profiil liiga terav. Ta sakutas oma pruune juukseid. Ta on noor, mõtles Maija. Noorem kui esiti paistab.

„Tema vend ...” Elini hääl katkes.

Kirikuõpetaja jõudis nende juurde. Maija nägi silmanurgast, et ta raputab pead.

„Kui sa ütled, kus ta elab, võin ma koduteel temaga rääkida,” ütles Maija. Ta kõhkles. „Mida sa nüüd tegema hakkad?”

Elin ei vastanud.

Kui nad lahkusid, keeras Maija korraks ümber ja nüüd nägi ta lapsi. Nad olid kasepuude kobaras, vilksatasid kahvatute tüvede vahel nagu vaimud.

Tühi koht, mõtles ta. Me oleme tühi koht.

Frederika istus trepil, jalad ette sirutatud. Puit tema pihkude vastas oli soe, muld taldade all niiske. Ta pistis nimetissõrme otsa oksakohta tuhmis puidus, mis oli ilmselt igavesti seal olnud.

Dorotea kükitas lauda juures, sonkides oksaga selle all. Isa ladus puukuuris halge uuesti riita, korraldades neid puuliigi järgi. See oli töö, mis ei vajanud tegemist, aga millega tahtmise korral võis täita mitu head päeva. Ta kujutas teda ette, viltkaabu silmile tõmmatud, käsi õhus hõljumas, ilme sünge. Kask, kas ta näeb veel kaske? Jah, kaks halgu. Ta tõmbab halud välja – kummagi käega ühe, viskab need uue kaseriida peale. Kõlks, kõlks.

Ema ei olnud veel tagasi. Frederika judistas end ja tõstis jalad alumisele astmele, litsudes varbad vastu puitu laiaks.

Isa ei sobinud metsaga kokku, see oli juba selge. Mets vaatas teda, aga ei soosinud. Ema ütles kunagi, et isa element on vesi. Et isa oli olnud kalamees, parimatest parim – kartmatu ükskõik kui kõrgete merelainete või -elukate suhtes. „Ta ainult naeris,” ütles ema ja naeratas kujutluspiltide peale enda sees. „Tema juuksed olid pikad ja pleekinud, nahk parkunud, ja ikka ta naeris.”

Frederika püüdis ette kujutada pikkade juustega isa paadi vööri tipus naermas, aga see oli raske.

Naeratus ema silmadest kadus enne, kui huuled järele jõudsid.

„Mis juhtus?” küsis Frederika.

Ema raputas pead. „See ei ole minu lugu jutustada,” ütles ta. „Võib-olla kunagi räägib ta sulle ise.”

Tema lugu või mitte, Jutta rääkis Frederikale ikkagi.

„See on Ranta vaar-vaar-vaarisa,” ütles Jutta. „Ta käib külas.”

Jutta ja Frederika istusid järve ääres langenud kasel, parandades võrke. Loodus nende ümber oli erkroheline, aga ei andnud midagi. Muld jäi mustaks, mida iganes nad selle sisse panid. Nende võrkudega tegelevad sõrmed olid peened nagu linnuluud.

„Oh,” ütles Frederika. „Aga ta on ju surnud?”

Jutta nägi välja, nagu imeks ta midagi. „Mitte päris,” ütles ta. „Mitte piisavalt,” parandas ta ennast.

Jutta sikutas võrku. „Vaesed inimesed ... Sunnitud varustama kuninga mehi, kuigi neil polnud enda tarbekski piisavalt. Rahu saabudes toitsid nad sõdureid edasi, riietasid ja majutasid neid edasi. Lõpuks hakkasid mässama. Võitlesid kõigega, mis kätte said: nuiade ja raudvarrastega. Loomulikult kaotasid.”

„Mis juhtus?”

„Sõjavägi pani nende talud põlema ja tappis nad. Mehed, kelle eest nad oma kodudes olid hoolt kandnud, ründasid neid.” Ta rehmas peaga ja tilluke valge palmik ta seljal jõnksatas. „Mis Ranta vaar-vaar-vaarisasse puutub, siis nad sundisid tema poegi jäässe auku raiuma. Siis sidusid ta teiste talunikega puntrasse ja uputasid nad auku. Ja sellest ajast peale kummitab ta täiskasvanud Ranta mehi, põlvest põlve.

See juhtub vee lähedal. Nad näevad kõhna meest, pikad juuksed nagu hobuse lakk. Silmad sinisemad kui suvetaevas. Ta on vöökohast jämedate köitega teiste meeste külge seotud ja maadleb, et vabaks pääseda. Nad räägivad, et hääled on kõige hullemad. Samasugused nagu klibuväljadel metsas, kus jää surus kokku kaljusid ja kive. Krigin. Karjumine.

Ei tohi üritada teda päästa.” Palmik jõnksatas jälle. „Peab ta rahule jätma. Ta ei kuule neid, nii hirmunud on ta. Kes iganes püüab aidata, läheb temaga koos põhja.”

Frederika mõtles ema jahedatele silmadele, sellele, kuidas ta vilkal sammul isast mööda astub.

„Kas ema teab?” küsis ta.

Jutta noogutas.

„Ei paista nii välja.”

„Sinu ema teab.”

Jutta nägi välja, nagu tahaks ta veel midagi ütelda, aga surus siis huuled kokku ja kummardas pea võrkude kohale.

*

Pääsuke lendas tema kohal räästa alt sisse ja välja. Tsirr, tsirr, hüüdis ta. Kaugelt mäelt kostis üksik kellahelin. Võib-olla oli see Mirkka, nende lehm.

„Frederika,” hüüdis Dorotea lauda kõrvalt.

„Jah?”

„Kas Lapimaal on usse?”

„Jah,” kostis ta vastu. „Ole ettevaatlik.”

„Ettevaatlik, ettevaatlik. Alati ettevaatlik,” pomises Dorotea.

Kas Lapimaal on usse? Muidugi on. See on Pohjanmaale üsna lähedal. Samas maailmatu kaugel. Kui nad Rootsi jõudsid, elasid nad kevadet oodates kolm pikka kuud rannikul. Vanale kodule nii lähedal, et kui Frederika ronis kivi otsa selle maja ees, kus nad peatusid, nägi ta selge ilma korral tühja valge taga nende endist elu: üks teine Frederika kõnnib kanalasse mune korjama, Dorotea lööb ukse lahti ja karjub, et tahab kaasa tulla, isa väänab trepil käsi, ema läheb mööda, selg tema poole, aurav piim lüpsikus. Siis süttisid mõnikord veel tuled – üksteise järel, kuni rannik oli põlevatest pärlitest kee. Ja kui tuul hinge kinni hoidis, siis seal see oli – tümps, tümps, tümps – tuhandete jalgade trampimine, mis muutus tugevamaks, pani maapinna vappuma. Siis olid munad maas, katki, väärtuslikud kollased mullal. Sinine piim tilkus alla ühelt astmelt teisele. Ta nägi perekonna pagemist.

Ema ütles, et fantaseerimisest ei tule midagi head. Isa ei tahtnud rääkida. Ta töötas puuraidurina, lahkus enne koitu ja tuli tagasi pärast pimedat. Ütles, et nad vajavad raha seemnete ja kitsede ostmiseks. Oli kindel, et lehma ostmiseks ei piisa. Vedas siis, et ema veenis ühte kaupmeest neile põhjapõdranahkade vastu lehma andma.

„Aher.” Kaupmees oli ema silmitsenud. „Kõik tema vasikad surevad kohe, kui päevavalgust näevad. Piima temalt ei saa.”

„Siis paneme talle nimeks Mirkka,” ütles ema, „Kibeduse Meri, sest seda peab ta siis kindlasti endas kandma.”

Saabus kevad. Lumi hakkas sulama, teine Frederika kahvatus, kodu hägustus ja Pohjanmaa tõmbus kokku, kuni oli nii väike, et libises merre.

Siis nad olidki Rootsi metsade poole teele asunud. Onu Teppo mahajäetud tallu jõudsid nad neli päeva tagasi.

Frederika pistis nina sülle. Ta ei olnud kurb. Mitte kurb, rohkem nagu ... tühi. Näriv tühjus, mida tunneb suve lõppedes, enne kui talv kaela langeb, või üksi õhtul, kui kõik teised on voodisse läinud.

Kleidi vill lõhnas valgelt. Aga jalad olid porised, varbad tolmust mustad. Ta oli nüüd vanem; ta pidanuks kandma kingi, aga talle meeldis tunda jalge all rada, mis oli samaaegselt nii kare kui pehme, õõtsuv, nagu kõnniks ta leival.

Siis muidugi nägi ta enda ees seda, mida kõik see aeg eemale oli tõrjunud: surnud mehe lödist keha. Ta ajas selja sirgu, püüdis kujutluspilti eemale peletada, aga kui see ei õnnestunud, sundis ennast hoopis edasi vaatama, meest üleni teraselt silmitsema.

Mehe sees ei olnud midagi. Ta oli arvanud, et surnud inimene näeb võrreldes surnud loomaga teistsugune välja – ta ei teadnud, mille poolest –, aga mees oli tühi. Nüüd, kus ta käsivarred ümber enda põimis ja ette kummardus, oli see tühjus tema sees peaaegu kombatav.

Frederika arvates polnud midagi ära söödud. Ehk oli kiskjat ehmatatud. Siiski oli see suur haav. Tarbetult vägivaldne. Surrakse sellest väiksematestki.

Isa tuli puukuurist välja ja seisatas, silmade pilkudes vastu valgust.

„Ja miks sa tegevusetult istud?” küsis ta.

Frederika kehitas õlgu.

„Ära liiga kaua istu. Sinu kord on täna lõunat teha.”

„Minu? Täna?”

Ei, aga ta alles eile ju tegi süüa? Ja üleeile?

„Just täna. Tule nüüd.”

Nad lösutasid rohul. Kõhud täis, tööd tehtud, põgus puhkus enne uneaega. Pääsukesed jahtisid õhtuseid putukaid. Nad sööstsid alla, kriiskasid rõõmust või ärritusest, silmusklesid ja tõusid üles, siis sööstsid jälle alla. Ema polnud tagasi tulnud ja nad ei ütelnud seda välja, aga iga natukese aja tagant heitis üks neist pilgu õue poole. Dorotea lamas Frederika kõrval, jalad õhus sirgelt püsti. Ta painutas neid, justkui kõnniks taevas. Frederika kratsis pead, keerutas juukseid, krimpsutas nägu – kitsede lõhn. Ta keeras külili.

Must vildist müts varjas isa nägu. Käsi oli sellest üle heidetud, aga ta ei maganud, Frederika oli kindel.

Ja siis, päris iseenesest, libisesid tema silmad jälle üle tühja õue. Kunagi varem polnud ta ema äraolekut selliselt tajunud. Nagu lehm pidi tajuma oma surnud vasikate kaotust – äraolek, mis oli piisavalt füüsiline, et tema külje vastas kriipida ja näägutada.

Mets orus oli võsane: kask, haab, hall lepp, puude võsud ja millekski kõlbmatu umbrohi. Lehed kriiskasid eredamalt kui kuuskede rohelus. Linnud olid lärmakamad. Nähtamatud olendid hammustasid ja Maija muudkui laksas ja kiheles. „Mine otse lõunasse,” oli Elin öelnud. „Tund aega kõndimist. Erikssoni vend on oru ainuke asunik.”

Maija laksas jälle vastu säärt.

Ja see kirikuõpetaja, Olaus Arosander, häh! Rohkem nagu Olof. Olof, kes ehk oli elanud või õppinud Arose-nimelises linnas, või midagi säärast. Ta ütles Maijale kohe, kui nad Elini õuelt lahkusid, et ta ei tule. Tammus jalalt jalale suutmata lahkumist ära oodata, see tema naeruväärne keep maa kohal hõljumas.

„Erikssoni ei tapnud mingi loom,” ütles Maija. „Teine inimene tappis ta.”

„Me ei tea seda.”

Aga Maija teadis.

„Võib-olla keegi mööduja,” andis kirikuõpetaja alla. „Hulgus.”

Sisselõige oli piisavalt tugev, et luud lõigata, piisavalt sügav, et lõhestada süda. „Ei,” ütles Maija. „Mitte mööduja. Mitte võõras.”

„Me ei tea seda,” kordas kirikuõpetaja. „Aga ma saadan rannikuvõimudele teate.”

„Keegi võttis temalt elu. Ja kes teab, mis Elinist ja tema lastest nüüd saab.”