Читать книгу Kõik, mis ma sulle rääkimata jätsin - Celeste Ng - Страница 4

Lydia on surnud. Aga seda nad veel ei tea. 1977. aasta 3. mail kell pool seitse hommikul ei tea keegi midagi peale üheainsa süütu tõsiasja: Lydia jääb hommikusöögile hiljaks. Tüdruku ema on nagu ikka ta hommikuhelveste kausi kõrvale asetanud teritatud pliiatsi ja Lydia füüsika kodutöö, milles kuus ülesannet on linnukesega tähistatud. Lydia tööle sõitvat isa ärritab raadiost kostev ragin ja ta krutib raadionuppu WXKP raadiojaama – „Ohio osariigi loodeosa parima uudisteallika“, nagu lubab reklaam – suunas. Trepil haigutab alles unehõllandusest vabaneda püüdes Lydia vend. Ja Lydia õde, silmad peas suured kui tõllarattad, konutab kööginurgas oma toolil maisihelveste kausi kohal, lurtsab neid ükshaaval suhu ja ootab, millal Lydia näole annab. Tema see ongi, kes viimaks ütleb: „Lydial läheb täna kaua.“

Marilyn avab ülemisel korrusel tütre toa ukse ja näeb, et voodis pole magatud: tekinurgad on otsekui haiglas korralikult ümber madratsi volditud, padi endiselt kohevil ja pealohuta. Kõik näib igapäevasena. Sinepikarva koortriidest püksid vedelevad koos paariliseta vikerkaaretriibulise sokiga põrandal puntras. Seinal on rida reaalainete olümpiaadide võidurosette, Einsteini pildiga postkaart. Riidekapi põhjas on kokku kägardatult Lydia spordikott. Lydia roheline raamatumapp naaldub vastu kirjutuslauda. Kummutil seisab Lydia pudelike Baby Softi, mille magus puudrine ja armas titelõhn endiselt õhus hõljub. Aga Lydiat pole.

Marilyn sulgeb silmad. Ehk on siis, kui ta jälle silmad avab, seal ka Lydia, tekk üle pea veetud nagu tavaliselt, juuksesalgud selle serva alt turritamas. Tõre kühm teki all, mis tal enne kuidagimoodi kahe silma vahele jäi. „Emps, ma olin vannitoas. Ma käisin alumiselt korruselt vett toomas. Ma olen kogu aeg siinsamas olnud.“ Aga muidugi on kõik vanaviisi, kui ta uuesti vaatab. Akende ette tõmmatud kardinad kumavad otsekui tühi telekaekraan.

Alumisel korrusel jääb ta köögiuksele seisma, käed piidale toetatud. Ta vaikimine ütleb kõik. „Ma vaatan väljast,“ ütleb ta viimaks. „Äkki on ta millegipärast ...“ Välisukse poole suunduva naise pilk sihib põrandat, otsekui loodaks ta pika koridorivaiba sees Lydia jäetud jälgi näha.

„Ta oli eile õhtul oma toas,“ ütleb Nath Hannah’le. „Ma kuulsin, kuidas ta raadio mängis. Kell pool kaksteist.“ Poiss jääb vait; talle meenub, et ta ei öelnud õele head ööd.

„Kas kuueteistkümneaastaseid ka röövitakse?“ küsib Hannah.

Nath songib lusikaga kausis. Maisihelbed vettivad läbi ja vajuvad häguse piima sisse.

Ema astub taas kööki ja Nath ohkab ühe imelise sekundi murdosa jooksul kergendatult: seal see Lydia ongi, terve ja ühes tükis. Seda tuleb vahel ette – ema ja tütre näod on niivõrd sarnased, et ühte neist silmanurgast vaadates on lihtne teda teiseks pidada: samasugune habras lõug ja kõrged põsesarnad ja lohuke vasakus põses, samasugune kitsaste õlgadega keha. Erinev on üksnes juuste värv: Lydial on need tintmustad, emal meekarva blondid. Nath ja Hannah sarnanevad välimuse poolest isaga – kunagi pöördus toidupoes nende poole keegi naine ja küsis: „Hiinlased?“ ja kui nad jaatavalt vastasid, soovimata oma päritolu kohta pikemat seletust anda, noogutas küsija elutargalt. „Ma sain kohe aru,“ ütles ta. „Silmade järgi.“ Naine oli oma silmanurki sõrmedega ülespoole koolutanud. Aga Lydia oli geneetikat trotsides mingil arusaamatul moel endale ema sinised silmad saanud ja nad teadsid, et see oli üks neist põhjustest, miks õde oli ema lemmik. Ja isa oma samuti.

Siis kerkib Lydia käsi laubale ja temast saab taas poisi ema.

„Auto on ikka siin,“ ütleb ta, kuid Nath teab seda niigi. Lydia ei tohi autot juhtida, tal pole veel isegi esmast juhiluba. Eelmisel nädalal üllatas ta neid kõiki sõidueksamil läbi kukkumisega ja isa ei lubaks ta õel ilma pealgi eksamit sooritamata rooli istuda. Nath segab kausi põhjas lägaks ligunenud helbeid. Kell koridori seinal tiksub ja hakkab siis lööma – pool kaheksa. Mitte keegi ei liiguta.

„Kas me peame üldse täna kooli minema?“ küsib Hannah.

Marilyn kõhkleb. Seejärel astub ta oma käekoti juurde ja õngitseb sealt rõhutatud asjalikkusega võtmed. „Te olete mõlemad juba koolibussist maha jäänud. Nath, võta minu auto ja vii tee peal ühtlasi Hannah ära.“ Seejärel: „Ärge muretsege. Küll me välja selgitame, mis toimub.“ Ta ei vaata laste poole. Kumbki neist ei vaata tema poole.

Kui lapsed on läinud, võtab ta kapist kruusi, püüdes mitte lasta kätel väriseda. Kaua aega tagasi, kui Lydia oli alles beebi, jättis Marilyn ta kord elutuppa tekile mängima ja läks ise kööki endale tassikest teed tegema. Laps oli siis vaid üksteist kuud vana. Marilyn võttis pliidilt kannu ja avastas ringi pöörates Lydia ukseavast seismas. Ta oli seepeale ehmudes käe kuumale pliidile toetanud. Naise peopessa kerkis punane spiraalne vill, mida ta huultega puudutas, ise veeälevil silmadega tütart vaadates. Uksel seisev Lydia oli veidralt valvel olekuga, otsekui näeks ta kööki esimest korda. Marilyn ei mõelnud sellele, et tal olid tütre esimesed sammud nägemata jäänud või et too oli äkki nii suureks kasvanud. Tema peast ei sähvinud läbi mõte „kuidas see mul märkamata jäi“, vaid hoopis „mida sa veel varjanud oled?“. Nath oli end püsti upitanud ja vankunud ja ümber kukkunud ja tatsanud tema silme all, kuid Lydia puhul ei mäletanud ta isegi seda, millal tüdruk seisma oli hakanud. Ja ometi seisis ta nii kindlalt oma paljastel jalgadel, tibatillukesed sõrmekesed kombinesooni rüüsidega varrukaotstest välja piilumas. Marilyn oli pidevalt lapse poole seljaga, avas külmkappi või lappas pesu kokku. Lydia võis vabalt olla kõndima hakanud nädalate eest, sellal kui tema supipoti kohal kummargil oli, ja ta poleks seda isegi märganud.

Ta oli Lydia sülle kahmanud, ta juukseid sasinud ja kiitnud, kui tubli ta on, kui uhke on isa ta üle koju jõudes. Aga tegelikult oli tal tunne, nagu oleks ta eest leidnud tuttavlikku tuppa avaneva ukse, mis oli korraga lukku keeratud: Lydial, kes oli veel piisavalt väike, et teda süles hällitada, olid tekkinud saladused. Marilyn võis teda sööta ja vannitada ja tüdruku jalakesi pidžaamapükste säärtesse toppida, kuid juba varjas mingeid osi ta elust saladuseloor. Ta suudles Lydiat põsele ja surus lapse enda ligi, püüdes end tütre keha vastas soojendada.

Nüüd rüüpab Marilyn teed ja meenutab seda üllatushetke.

Keskkooli telefoninumber on külmkapi kõrval rippuvale korktahvlile kinnitatud. Marilyn rebib selle maha ja valib numbri, ise samal ajal, kui telefon kutsub, selle juhet sõrmedega kruttides.

„Middlewoodi keskkool,“ ütleb sekretär pärast neljandat kutsuvat tooni. „Dottie kuuleb.“

Talle meenub Dottie: sohvapatja meenutav, luitunud punaseid juukseid kõrges tupeeritud soengus kandev naine. „Tere hommikust,“ alustab Marilyn ja jääb siis toppama. „Kas mu tütar on täna koolis?“

Dottie toob kuuldavale viisaka kärsitu häälitsuse. „Kellega ma räägin, palun?“

Naisel kulub oma nime meelde tuletamiseks hetk aega. „Marilyn. Marilyn Lee. Minu tütre nimi on Lydia Lee. Kümnes klass.“

„Ma vaatan kohe ta tunniplaani. Esimene tund on ...“ Paus. „Üheteistkümnenda klassi füüsika?“

„Jah, täpselt. Õpetaja on härra Kelly.“

„Ma lasen kellelgi klassi vaatama minna.“ Kostab kopsatus, sekretär on telefonitoru lauale asetanud.

Marilyn silmitseb oma kruusi, märga laiku, mille see on lauale jätnud. Mõne aasta eest roomas üks väike tüdruk majapidamisruumi ja lämbus seal surnuks. Pärast seda saatis politseijaoskond igasse majja infolehe: „Kui teie laps on kadunud, hakake teda kohe otsima. Kontrollige pesumasinat ja kuivatit, autode pagasiruume, kõikvõimalikke kohti, kuhu ta võis peitu pugeda. Kui last ei õnnestu leida, võtke kohe ühendust politseiga“.

„Proua Lee?“ ütleb sekretär. „Teie tütart ei ole esimeses tunnis. Kas te helistate tema puudumise põhjendamiseks?“

Marilyn paneb toru vastamata hargile. Ta kinnitab kaardikese telefoninumbriga uuesti tahvlile, tint läheb naise märgade sõrmede all laiali ja numbrid hakkavad virvendama otsekui tugeva tuule käes või vee all.

Ta kontrollib iga tuba, tõmbab lahti kõik kapiuksed. Heidab pilgu tühja garaaži: üksnes õlilaik betoonil ja bensiini kerge uimastav vinu. Ta ei tea isegi täpselt, mida otsib: kellegi süüd tõendavaid jalajälgi? Leivapurust rada? Kui tema ise oli kaksteist aastat vana, kadus üks veidi vanem tüdruk tema koolist ja leiti hiljem surnuna. Ginny Barron. Tal olid jalas kahevärvilised kingad, mida Marilyn oli südamest endale ihanud. Ginny oli läinud poodi isale sigarette ostma ja kaks päeva hiljem leiti ta alasti, surnuks kägistatuna poolelt teelt Charlottesville’i maantee ääres vedelemas.

Nüüd hakkavad mõtted Marilyni peas tormlema. Just oli alanud Sami Poja^[1.] suvi – kuigi ajalehed olid alles hakanud tapjat selle nimega kutsuma – ja isegi Ohios pasundasid pealkirjad viimasest tulistamisjuhtumist. Mõne kuu pärast tabab politsei David Berkowitzi ja kogu riik keskendub taas muudele asjadele: Elvise surm, uus Atari^[2.], üle haide tuhisev Fonzie^[3.]. Aga sel hetkel, mil tumedajuukselised New Yorgi elanikud endale blonde parukaid ostavad, tundub maailm Marilynile hirmutava ja suvalise paigana. Ta tuletab endale meelde, et siin ei juhtu selliseid asju. Mitte Middlewoodis, mis end küll linnaks nimetab, kuid on tegelikult tilluke kolme tuhande elanikuga kolledžialev, kust tunniajase sõidu järel jõuab välja üksnes Toledosse; kus laupäeva õhtu linna peal tähendab rulluisuareeni või keeglirada või drive-in kino ja kus isegi keset linna asuv Middlewoodi järv on kõigest järveks ülendatud tiik. (Selle viimase osas ta siiski eksib: see on kolmesaja meetri laiune ja sügav.) Ja ometi tunneb ta alaselja kandis kihelust, otsekui marsiks mööda selgroogu alla mardikate kolonn.

Marilyn tirib vannitoas dušikardina eest, selle rõngad kriiksuvad kardinapuul ja naine vahib ainiti vanni valget kumerust. Ta otsib läbi kõik köögikapid. Ta heidab pilgu sahvrisse, garderoobi, praeahju. Seejärel avab ta külmkapi ja piilub sinna sisse. Oliivid. Piim. Kana roosast vahtplastist alusel, jääsalat, kobar jaspisekarva viinamarju. Ta puudutab maapähklivõipurgi jahedat klaasi ja sulgeb pead vangutades ukse. Otsekui oleks mingi valemiga võimalik Lydia kapist leida.

Hommikune päike, kohev nagu sidrunisuflee, täidab maja, valgustab köögi- ja tühjade riidekappide sisemust ja puhtaid lagedaid põrandaid. Marilyn silmitseb oma käsi, mis on samuti tühjad ja päikesevalguses peaaegu kumavad. Ta tõstab telefonitoru hargilt ja valib abikaasa numbri.

Oma kabinetis viibiva Jamesi jaoks on endiselt tavaline teisipäev ja mees toksib pastakaga vastu hambaid. Masinal trükitud pisut määrdunud rida kipub metsa kiskuma: „Serbia oli Balti riikidest üks võimsamaid“. Ta tõmbab sõna „Balti“ maha ja kirjutab selle asemele „Balkani“, pöörab lehte. „Musta Mäe liikmed mõrvasid ertshertsog Frank Ferdinandi.“ Franz, mõtleb mees. Musta Käe. Kas need tudengid on üldse kunagi oma õpikuid lahti teinud? Ta kujutleb end seismas auditooriumi ees, käes kaardikepp, selja taga seinale lahti rullitud Euroopa kaart. Tegemist on sissejuhatava kursusega teemal „Ameerika ja maailmasõjad“, ta ei ootagi neilt mingeid põhjalikke teadmisi või kriitilisi seisukohti. Kõigest põhilisi faktiteadmisi ja kasvõi üht tudengit, kes oskaks õigesti kirjutada sõna „Tšehhoslovakkia“.

Ta sulgeb kirjutise, kirjutab selle esilehele hinde, 65 punkti sajast, ja tõmbab numbrile ringi ümber. Igal aastal suve lähenedes algab tudengite seas suur sagimine, lahvatavad kevadise tüdimuse leegid, mis akendeta loengusaali seinteni jõudes taas visinal kustuvad. Nende tööd muutuvad innutuiks, lõigud jäävad lõpetamata, mõnikord poolelt lauselt, otsekui ei suudaks nad piisavalt kaua ühele lausele keskenduda. Milline raiskamine, mõtleb mees. Kõik need loengumaterjalid, mille koostamisel ta on suurt vaeva näinud, kõik need värvilised slaidid MacArthurist ja Trumanist ja Guadalcanali kaardid. Ei midagi enamat kui kentsakad nimed, mille üle naerda kõkutada, ja terve aine pelgalt üks kohustuslikest linnukestest nimekirjas, millega on vaja enne lõpetamist maha saada. Aga mida sellest kohast muud oodatagi? Ta paneb töö teiste juurde virna ja viskab pastaka kõige peale. Läbi akna näeb ta väikest rohelist nelinurka ja kolme lendavat taldrikut loopivat teksades last.

Kui James veel noorem oli, alles üks algajatest lektoritest, peeti teda sageli tudengiks. Nüüd pole seda enam aastaid juhtunud. Tuleval kevadel saab ta neljakümne kuue aastaseks, tal on alaline töökoht, mustadesse juustesse on tee leidnud üksikud hõbedased karvad. Aga mõnikord peetakse teda endiselt kellekski teiseks. Kord arvas prorektori sekretär, et ta on diplomaat Jaapanist, ja uuris, kuidas ta lend Tokyost sujunud oli. Üllatunud ilme, mis ilmub inimeste näole, kuuldes, et ta peab Ameerika ajaloo õppejõu ametit, pakub talle lõbu. „No ma ju olengi ameeriklane,“ ütleb mees, hääl kübeke õigustav, kui nad jahmunult silmi pilgutavad.

Keegi koputab: see on tema õppetöö assistent Louisa, süles kuhi pabereid.

„Professor Lee. Ma ei tahtnud teid segada, aga teie uks oli lahti.“ Naine asetab esseed lauale ja vaikib hetkeks. „Need polnud eriti head.“

„Usun. See osa, mis mulle jäi, samuti mitte. Ma lootsin, et sinu portsus on kõik väärt hinnet A.“

Louisa naerab. Kui mees tüdrukut eelmisel õppeaastal lõpetajatele mõeldud seminaril esimest korda nägi, suutis too teda üllatada. Selja tagant vaadatuna võinuks vabalt olla tegemist ta tütrega: peaaegu samasugused pikad ja läikivad abaluudeni ulatuvad juuksed, samasugune keha ligi tõmmatud küünarnukkidega istumisasend. Aga kui tüdruk ringi pööras, vaatas mehele vastu hoopis teistsugune nägu. Kui Lydia oma oli kitsas, siis tema oma oli lai, silmad pruunid ja rahulikud. „Professor Lee?“ oli ta mehele kätt sirutades küsinud. „Mina olen Louisa Chen.“ Kaheksateist aastat Middlewoodi kolledžis, oli mees mõelnud, ja nüüd viimaks näeb ta esimest idamaist päritolu üliõpilast. Ta oli ise seda märkamata tüdrukule naeratanud.

Siis, nädal hiljem, tuli tüdruk ta kabinetti. „Kas see on teie perekond?“ küsis ta kirjutuslaual seisvat fotot enda poole kallutades. Järgnes paus, mil ta pilti lähemalt silmitses. Kõik tegid alati sama ja seepärast mees fotot nähtavas kohas hoidiski. Ta jälgis, kuidas Louisa silmad liikusid mehe näolt fotol ta naise, seejärel laste näole ja seejärel tagasi. „Oi,“ ütles Louisa hetk hiljem ja mees sai aru, et ta üritas oma segadust varjata. „Teie abikaasa ... ei olegi hiinlane?“

Seda küsisid alati kõik. Aga tüdruku puhul oli ta teistsugust reaktsiooni oodanud.

„Ei,“ vastas mees ja kohendas veidi pildi asendit, nii et see laua esiserva suhtes ideaalse neljakümne viie kraadise nurga all seisis. „Ei, ei ole.“

Sellele vaatamata oli ta sügissemestri lõppedes tüdrukult küsinud, kas too tahaks tema nooremate kursuste töid hinnata. Ja aprillis oli ta kutsunud tüdruku suvekursustele õppetöö assistendiks.

„Ma loodan, et suvised õpilased on paremad,“ ütleb Louisa nüüd. „Mõned inimesed väitsid, et Kairo-Kaplinna raudtee asus Euroopas. Kolledžis õppijate kohta on nende geograafia-alased teadmised ehmatavalt olematud.“

„Noh, üks mis kindel, Harvard see siin pole,“ ütleb James. Ta tõstab kaks pakki esseesid üheks kokku ja kohendab nende servad vastu lauda sirgeks nagu kaardipakil. „Mõnikord ma mõtlen, et see, mida ma teen, on puhas raiskamine.“

„Te ei saa süüdistada ennast selles, et õpilased pingutadagi ei viitsi. Ja kõik pole sugugi nii hullud. Mõni sai ikka A ka.“ Louisa pilgutab mehele silma ja siis on ta pilk jälle tõsine. „Teie elu ei ole raisatud.“

James oli silmas pidanud üksnes sissejuhatavat kursust, nende tudengite õpetamist, kes paistsid aastast aastasse silma soovimatusega endale isegi elementaarset ajajoont selgeks teha.

„Püsi paigal,“ ütleb mees. „Sul on midagi juustes.“ Tüdruku juuksed on jahedad ja õige pisut niisked, need pole jõudnud veel hommikuse duši järel ära kuivada. Louisa on täiesti liikumatu, silmad pärani, pilk mehe näole kinnitunud. See pole õieleht, nagu mees alguses arvas, see on lepatriinu, ja kui mees selle välja õngitseb, tipib putukas, pea alaspidi, narmaid meenutavatel koibadel mööda ta sõrmeküünt.

„Tänavu on kõik kohad neid paganama elukaid täis,“ kostab ukselt kellegi hääl ja James näeb pilku tõstes Stanley Hewitti piida najale toetumas. Stan ei meeldi talle – priske punetava näoga mehekolakas, kes räägib valjult ja aeglaselt, otsekui oleks ta kõva kuulmisega, ja jutustab nõmedaid anekdoote, mis algavad sõnadega „George Washington, Buffalo Bill ja Spiro Agnew sisenevad baari“.

„Kas sul oli midagi vaja, Stan?“ küsib James. Ta tajub teravalt oma kätt, mille nimetissõrm ja pöial on endiselt välja sirutatud, otsekui sihiks ta relvast Louisa õlga, ning ta tõmbab selle tagasi.

„Tahtsin lihtsalt dekaani viimase ringkirja kohta midagi küsida,“ ütleb Stanley, rotaprinditrükis lehte näpu vahel hoides. „Ma ei tahtnud kedagi segada.“

„Ma pean niikuinii minema hakkama,“ ütleb Louisa. „Kena hommiku jätku, professor Lee. Homme näeme. Teile samuti, professor Hewitt.“ James näeb, kuidas Stanleyst koridoris mööda lipsav tüdruk punastab ja ka ta enda nägu lööb kuumama. Kui tüdruk on läinud, sätib Stanley end Jamesi kirjutuslaua nurgale istuma.

„Kena plika,“ tähendab mees. „Ta on ka suvekursuste ajal su assistent, mis?“

„Jah.“ James ajab sõrmed sirgu ning lepatriinu ronib ta sõrmeotsale, kõnnib ringiratast mööda sõrmejälge moodustavaid lookeid ja kurde. Mees tunneb soovi rusikaga keset Stanley irvitavat nägu lajatada, tunda sõrmenukkide vastas Stanley pisut viltust esihammast. Selle asemel lömastab ta pöidlaga lepatriinu. Tolle koorik prõksatab ta sõrmede vahel otsekui plaksumaisi kest ja putukas pudeneb väävlikarva põrmuks. Stanley veab sõrmi mööda Jamesi raamatute selgasid. Hiljem hakkab James selle hetke teadmatusest kantud rahu järele igatsema, tunneb puudust sellest viimasest sekundist, mil Stanley nilbe irve oli tema arust ta kõige hullem probleem. Aga parajasti tunneb ta telefonihelinat kuuldes üksnes kergendust ega pane ärevust Marilyni hääles kohe tähelegi.

„James?“ küsib naine. „Kas sa saaksid koju tulla?“

Politsei ütleb neile, et paljud teismelised lahkuvad ette hoiatamata kodust. Nad väidavad, et tüdrukud on tihti oma vanemate peale pahased ja vanemad isegi ei tea seda. Nath jälgib, kuidas nad ta õe toas ringi tiirutavad. Ta eeldab sõrmejäljepulbri ja sulgedest harjakeste kasutamist, nuuskurkoeri, suurendusklaase. Selle asemel politseinikud üksnes vaatavad: tüdruku kirjutuslaua kohale kinnitatud plakateid, põrandal vedelevaid kingi, paokil raamatukotti. Siis katab noorem politseinik otsekui lapse pead toetades peoga Lydia lõhnaõlipudeli.

Vanem politseinik selgitab neile, et enamasti lahenevad kadunud tüdrukute juhtumid iseenesest kahekümne nelja tunni jooksul. Tüdrukud tulevad ise koju.

„Mida see tähendab?“ tahab Nath teada. „Enamasti? Mida see tähendab?“

Politseinik kiikab üle oma kahevaateliste prillide poisi poole. „Suurema osa juhtumite puhul,“ sõnab mees.

„Kaheksakümmend protsenti?“ küsib Nath. „Üheksakümmend? Üheksakümmend viis?“

„Nathan,“ tähendab James. „Nüüd aitab. Las inspektor Fiske teeb oma tööd.“

Noorem politseinik kritseldab märkmikku andmeid: Lydia Elizabeth Lee, kuusteist aastat vana, viimati nähtud esmaspäeval, 2. mail, kandis lillelist varrukateta kõrge kaelusega kleiti, vanemad James ja Marilyn Lee. Nimesid kirja pannes jääb inspektor Fiske Jamesi tähelepanelikult silmitsema ja ta ajus näib pinnale kerkivat mingi mälestus.

„Teie naine oli vist samuti korra kadunud?“ küsib mees. „Ma mäletan seda juhtumit. Kuuekümne kuuendal aastal, eks?“

Jamesi kukal tõmbub kuumaks, tal on tunne, nagu nõrguks ta kõrvade tagant higi. Nüüd on tal hea meel, et Marilyn passib alumisel korrusel telefoni juures. „See oli arusaamatus,“ sõnab mees jäigalt. „Me saime naisega teineteisest valesti aru. Peresisene asi.“

„Ah nii.“ Vanem politseinik toob lagedale märkmiku ja paneb sinna midagi kirja ning James toksib sõrmenukkidega vastu Lydia kirjutuslaua nurka.

„Veel midagi?“

Politseinikud lappavad köögis sobivat portreefotot otsides perekonna albumeid. „See,“ ütleb Hannah sõrmega osutades. See on viimaste jõulude ajal tehtud ülesvõte. Lydia mossitas ja pildistanud Nath püüdis ta tuju tõsta, meelitada õde kaamerale naeratama. See ei õnnestunud. Tüdruk istub sel pildil üksi, selg vastu seina, kuuse kõrval. Ta nägu on väljakutsuv. Konkreetne pilk, otse kaamerasse vaatav nägu näib küsivat: mida sa seal vahid? Nath ei suuda sel pildil õe silmade siniseid iiriseid mustadest pupillidest eristada, tüdruku silmad on klantspaberil otsekui tumedad augud. Fotodel poes järel käies oli ta selle hetke, õe kalgi pilgu jäädvustamist kahetsenud. Aga nüüd Hannah’ käes olevat fotot vaadates peab ta tunnistama, et sarnasus on väga hea – just selline oli õde olnud siis, kui poiss teda viimast korda nägi.

„Mitte see,“ ütleb James. „Mitte pilt, kus Lydia on sellise ilmega. Inimesed hakkavad arvama, et ta ongi kogu aeg selline. Vali ilus pilt.“ Ta lappab paar lehte edasi ja sikutab lahti viimase foto. „See on parem.“

Lydia istub nädal varem, oma kuueteistkümnendal sünnipäeval tehtud fotol laua ääres, näol huulepulgaga võõbatud naeratus. Kuigi ta nägu on fotoaparaadi poole pööratud, näivad silmad vaatavat midagi väljaspool foto valget paspartuud. Mis talle nalja teeb? küsib Nathan endalt mõttes. Ta ei mäleta, kas asi oli temas või milleski, mida ütles isa, või naeris Lydia millegi sellise üle, millest nemad, ülejäänud, midagi ei teadnud. Ta näeb välja otsekui modell mõnes ajakirjas, huulte piirjoon tume ja terav, elegantne käsi hoidmas täiuslikult glasuuritud koogitükiga taldrikut, ja tal tundub kentsakal kombel lõbus olevat.

James lükkab sünnipäevapildi üle laua politseinike poole ja noorem mees torkab selle manillaümbrikusse, et seejärel tõusta.

„See sobib kenasti,“ ütleb mees. „Kui ta homme välja ei ilmu, teeme plakatid valmis. Ärge muretsege. Ma olen kindel, et ta tuleb koju.“ Mehe suust pudeneb fotoalbumi lehele süljekübe ja Hannah pühib selle sõrmega ära.

„Ta ei saanud lihtsalt ära minna,“ ütleb Marilyn. „Mis siis, kui seda tegi mingi hull? Mingi tüdrukuid rööviv psühhopaat?“

Naise käsi eksleb endiselt keset lauda vedeleva hommikulehe ümber.

„Proovige mitte muretseda, proua,“ ütleb inspektor Fiske. „Selliseid asju tuleb ette väga harva. Enamasti ...“ Mees vaatab vilksamisi Nathi poole ja köhatab. „Tüdrukud tulevad peaaegu alati koju.“

Kui politseinikud on läinud, võtavad Marilyn ja James märkmepaberilehe taga istet. Politseinikud soovitasid neil helistada kõigile Lydia sõpradele, igaühele, kes võiks teada, kuhu ta minna võis. Nad panevad kahekesi nimekirja kokku: Pam Saunders. Jenn Pittman. Shelley Brierley. Nath ei hakka neid parandama, kuigi need tüdrukud pole iialgi Lydia sõbrad olnud. Lydia on nendega lasteaiast saati samas koolis käinud ja aegajalt nad helistavad, kihistavad naeru ja räägivad kileda häälega ja Lydia hüüab toru võttes: „Juba võtsin vastu!“ Mõnel õhtul istub ta nendega rääkides tundide kaupa trepimademe akna all kušetil, telefoniaparaat süles, toru kõrva ja õla vahele surutud. Kui vanemad mööda lähevad, tasandab ta hääle salatsevaks sosinaks ja kerib kuni nende lahkumiseni telefonijuhet väikse sõrme ümber. Nath teab, et just sel põhjusel ta vanemad neid nimesid nii kindlameelselt kirja panevadki.

Aga Nath on näinud Lydiat koolis, olnud tunnistajaks sellele, kuidas ta sööklas vaikides istub, kui teised lobisevad; kuidas ta pärast seda, kui nad on koduste tööde tema pealt maha kirjutamise lõpetanud, vihiku vaikides raamatukotti suskab. Pärast tunde kõnnib ta üksi bussi juurde ja võtab vaikides venna kõrval istet. Ühel korral jättis poiss pärast seda, kui Lydia oli telefonile vastanud, paralleeltelefoni toru hargile panemata, ega kuulnud sealt mitte lobisemist, vaid õe häält järjest ülesandeid ette lugemas – „„Othello“ 1. vaatus läbi lugeda, paaritu arvuga algavad ülesanded 5. peatükist“ –, ja seejärel, pärast kõne lõpetamisele viitavat klõpsatust, vaikust. Järgmisel päeval, kui Lydia taas kerra tõmbunult akna all istus, telefonitoru vastu kõrva surutud, oli Nath köögis asuva telefoniaparaadi toru tõstnud ja üksnes tooni tasast undamist kuulnud. Lydial ei ole tegelikult kunagi sõpru olnud, aga nende vanemad pole seda kunagi teadnud. Kui isa küsib: „Lydia, kuidas Pamil läheb?“, vastab Lydia: „Oi, viimase peal, ta pääses just kisakoori“, ja Nath ei hakka talle vastu vaidlema. Õe ilmetu nägu, viis, kuidas ta niimoodi valetab, et isegi kulmukergitus teda ei reeda, on poisi jaoks hämmastav.

Ainult praegu ei saa ta seda vanematele öelda. Ta jälgib, kuidas ema vana tšeki tagumisele küljele nimesid kritseldab, ja mõtleb Jackile, kuid ei ütle midagi, kui ema tema ja Hannah’ käest küsib: „Kas teile meenub veel keegi?“

Lydia on terve kevade Jacki ümber tiirelnud – või siis vastupidi. Peaaegu igal pärastlõunal on nad poisi Põrnikaga ringi sõitnud ja koju on Lydia jõudnud vahetult enne õhtusööki, teeseldes, et ta on kogu selle aja koolis olnud. See sõprus – Nath keeldus selle kohta mingit muud sõna kasutamast – oli tekkinud kuidagi ootamatult. Jack ja ta ema olid nurgamajas elanud poisi esimesse klassi minekust saadik ja kunagi oli Nath arvanud, et neist võiksid sõbrad saada. Asjad olid kujunenud vastupidiseks. Jack oli teda teiste laste ees alandanud, naernud, kui Nathi ema ära oli ja Nath oli kartnud, et ta ei pruugigi enam tagasi tulla. Otsekui olnuks Jackil õigus suud pruukida, endal tal pole isa, mõtleb Nath praegu. Kõik naabrid olid Wolffide kolimise ajal sosistanud, et Janet Wolff on lahutatud, et Jack on sellal, kui ema haiglas õhtustes vahetustest töötab, iseenda hooleks jäetud. Sel suvel sosistasid nad omavahel ka Nathi vanematest rääkides, aga Nathi ema oli tagasi tulnud. Jacki ema oli endiselt lahutatud. Ja Jack ikka iseenda hooleks jäetud.

Ja nüüd? Eelmisel nädalal, mingilt asjatoimetuselt koju sõites oli ta Jacki koeraga jalutamas näinud. Nath oli tulnud ümber järve kulgevat teed mööda ja pidi just nende väikesesse tupiktänavasse keerama, kui nägi pikka ja vilajat Jacki, koer ta ees ühe puu poole lonkimas, kalda ääres rajal kõndimas. Jackil oli seljas vana luitunud T-särk ja ta liivakarvad lokid olid kammimata ja turris. Kui Nath temast mööda sõitis, tõstis Jack pilgu ja noogutas peaaegu märkamatult, sigaret suunurka torgatud. Nath oli mõelnud, et see oli pigem märk äratundmisest kui tervitus. Koer Jacki kõrval oli talle otsa vahtinud ja nagu möödaminnes jalga tõstnud. Ja Lydia oli terve kevade selle poisi seltsis veetnud.

Nath mõtleb, et kui ta nüüd midagi ütleb, küsivad kõik kohe: „Miks meie sellest alles nüüd teada saame?“ Ta peab hakkama seletama, et kõigil neil pärastlõunatel, mil ta ütles: „Lydia on sõbra juures õppimas“, või „Lydia jäi pärast kooli matemaatika lisatundi“, oli ta tegelikult mõelnud hoopis seda, et „Ta on koos Jackiga“ või „Ta sõidab Jacki autoga“ või „Ta on koos Jackiga jumal teab kus“. Enamgi veel: Jacki nime mainimine tähendab millegi Nathile vastumeelse tunnistamist. Selle, et Jackil oli Lydia elus mingi roll, et see roll oli tal olnud juba mitu kuud.

Marilyn teisel pool lauda otsib telefoniraamatust numbreid ja loeb neid ette; James on see, kes helistab, numbreid aegamööda ja hoolikalt ühe sõrmega valib. Iga kõnega muutub ta hääl mõistmatumaks. „Ei? Ta ei maininud sulle midagi, mingeid plaane? Ahaa, või nii. Olgu. Tänan sellegipoolest.“ Nath uurib köögilaua puusüüd, avatud fotoalbumit enda ees. Puuduva foto asemel on tühi koht, läbipaistev plastaknake, mille tagant piilub puhas valge raam. Ema veab kätt mööda telefoniraamatu numbritulpa ja ta sõrmeots on määrdunudhall. Hannah sirutab laudlina varjus jalad välja ja puudutab ühe varbaga Nathi oma. Trööstiv varvas. Aga poiss ei tõsta pilku. Selle asemel sulgeb ta albumi ja ema kriipsutab teisel pool lauda järgmise nime nimekirjast maha.

Kui nad on viimasele numbrile helistanud, paneb James toru hargile. Ta võtab Marilyni käest paberilehekese ja tõmbab kriipsu peale nimele Karen Adler, tehes ainsa lõikega K-tähest kaks korrektset V-tähte. Nimi on seda läbi kriipsutava joone all endiselt nähtav. Karen Adler. Marilyn ei lubanud Lydial nädalavahetustel kunagi enne kuskile minna, kui tüdrukul olid kõik koolitööd tehtud – ja selleks ajaks oli enamasti pühapäeva pärastlõuna. Mõnikord sai Lydia neil pühapäevastel pärastlõunatel kaubanduskeskuses sõpradega kokku ja lunis küüti: „Me lähme kinno. „Annie Halli“ vaatama. Karen tahab seda nii kangesti näha.“ James võttis siis rahakotist kümnedollarise ja lükkas selle üle laua tüdruku poole, tahtes sel moel öelda: olgu siis pealegi, eks sa mine ja lõbutse. Nüüd taipab mees, et pole kunagi näinud ainsatki piletikontsu ja Lydia seisis alati üksi kõnniteeservas, kui ta tüdrukule järele läks. Ta oli kümnetel õhtutel trepijalamil peatunud ja naeratanud, kuulatades trepimademelt kostvat Lydia panust jutuajamisse: „Issake, jaa, ma tean, eks ole! Ja mida ta ise selle peale ütles?“ Aga nüüd teab mees, et tütar pole Karenile ega Pamile ega Jennile aastaid helistanud. Ta mõtleb nüüd neile pikkadele pärastlõunatele, mil tütar oli nende teada pärast tunde koolis, et õppida. Pikad ajavahemikud, mil ta võis olla ükskõik kus, teha ükskõik mida. Korraga taipab James, et ta on Karen Adleri nime mustade joonte rägastiku alla matnud.

Mees tõstab taas telefonitoru ja valib numbri. „Ma palun inspektor Fisket. Jah, ma olen James Lee. Me oleme helistanud kõigile Lydia ...“ Mees vakatab korraks. „Kõigile, kellega ta koolis suhtles. Ei, mitte midagi. Hea küll, tänan. Jah, me teeme seda.“

„Nad saadavad inspektori teda otsima,“ ütleb James toru taas hargile pannes. „Nad palusid juhuks, kui ta helistama peaks, liini vaba hoida.“

Õhtusöögiaeg tuleb ja läheb, kuid keegi neist ei suuda end söömas ette kujutada. Kahvli suu juurde kergitamise toiming oleks otsekui üks neist asjadest, mida inimesed üksnes filmides teevad, midagi võluvat ja ilutsevat. Omalaadne mõttetu tseremoonia. Telefon ei helise. Kesköö paiku saadab James lapsed voodisse ja kuigi nad ei punni sugugi vastu, seisab ta trepiotsal, kuni nad on üles läinud. „Vean kahekümne taala peale kihla, et Lydia helistab veel enne hommikut,“ ütleb ta pisut liiga punnitatult reipalt. Keegi ei naera. Telefon ei helise ikka.

Nath tõmbab ülemisel korrusel oma toa ukse kinni ja kõhkleb. Ta tahaks üles otsida Jacki, kes – poiss on selles kindel – teab, kus Lydia on. Aga ta ei saa sellal, kui ta vanemad veel ärkvel on, välja hiilida. Ema on niigi viimase piirini viidud ja võpatab iga kord, kui külmkapimootor tööle hakkab või vaikib. Aknast välja vaadates näeb ta igatahes seda, et Wolffide majas valitseb pimedus. Sissesõidutee, kus harilikult seisab Jacki terashall VW, on tühi. Nagu ikka, on Jacki ema tule välisukse kohal põlema unustanud.

Poiss püüab mõelda: kas Lydia tundus eelmisel õhtul kuidagi veidrana? Nath oli tervelt neli päeva ära olnud, esimest korda elus omapäi, ja külastanud Harvardi – Harvardi! –, mis teda sügisel ootas. Eksamiteks kordamise perioodile – „Kaks nädalat eksamiteks tuupimiseks ja peo panemiseks“, oli seletanud Andy, teda vastu võtnud tudeng – eelnenud viimaste loengute ajal valitses ülikoolilinnakus rahutu, peaaegu pidulik õhkkond. Ta oli terve nädalavahetuse seal aukartusest oimetuna ringi käinud ja püüdnud nähtut endasse ahmida: hiiglasliku raamatukogu soonilised sambad, hoonete punased tellisseinad muruplatside erksa roheluse taustal, auditooriumide õhus hõljuv magus kriidihõng. Sihikindel samm, mis talle kõigi kõnnaku juures silma hakkas – nad otsekui oleksid teadnud, et neid ootavad suured teod. Reedese öö oli ta veetnud magamiskotis Andy toa põrandal ja ärganud selle peale, et Andy toakaaslane Wes tuli koos pruudiga tuppa. Tuli pandi põlema ja Nath otsekui tardus, vahtides silmi pilgutades ukseava, kus silmipimestavast valgusvihust ilmusid aegamisi nähtavale pikka kasvu habemega poiss ja tema käest kinni hoidev tüdruk. Tüdrukul olid pikad punased lainetena ümber näo koolduvad juuksed. „Vabandust,“ oli Wes öelnud ja tule taas kustutanud ning Nath kuulis, kuidas nad kahekesi ettevaatlikult üle elutoa Wesi magamistoa poole suundusid. Poiss oli silmi neil taas pimedusega harjuda lastes lahti hoidnud ja mõelnud: ah selline siis kolledžielu ongi.

Nüüd meenutab ta eelmist õhtut, mil ta vahetult enne õhtusööki koju jõudis. Lydia oli oma toas passinud ja kui nad laua taha istusid, oli poiss õe käest küsinud, kuidas ta viimased päevad möödunud olid. Too oli taldrikult pilku tõstmata õlgu kehitanud ja Nath oli eeldanud, et see tähendas „ei midagi uut“. Nüüd ei tule talle meelde, kas Lydia teda üldse tervitanudki oli.

Hannah upitab end oma ärklikorruse toas üle voodiserva ja õngitseb põrandani ulatuva satsi alt välja raamatu. Tegelikult on see Lydia raamat, „Hälin ja raev“. Inglise keele tunnid edasijõudnutele. Ta näppas selle paari nädala eest Lydia toast ja Lydia pole seda isegi märganud. Ta on seda viimased kaks nädalat lugenud, igal õhtul jupikese, nautides sõnu nagu põske peidetud kirsimaitselist Life Saversi pastilli. Täna õhtul tundub raamat kuidagi teistsugusena. Ta saab asjale pihta alles siis, kui lappab lehti tagasi kohani, kus lugemine eelmisel päeval pooleli jäi. Lydia on kogu raamatus siin ja seal sõnu alla kriipsutanud, aeg-ajalt leheserva mõned märkused kritseldanud. Kord vs. kaos. Lõunaosariikide aristokraatlike väärtushinnangute allakäik. Sellest leheküljest alates on raamat puhas. Hannah sirvib selle lõpuni läbi: ei märkmeid, ei kritseldusi, mitte ainsatki sinist kriipsu musta kirja katkestamas. Ta taipab, et on jõudnud kohta, kus Lydia raamatu pooleli jättis, ja tal pole enam korraga tuju lugemist jätkata.

Eelmisel ööl ärkvel lamades oli ta vaadanud, kuidas kuu otsekui aeglane õhupall üle taeva purjetas. Ta ei näinud selle liikumist, aga kui ta korraks pilgu kõrvale pööras ja seejärel taas aknast välja vaatas, nägi ta, et see oli edasi nihkunud. Ta oli mõelnud, et üsna pea jääb kuu suure tagahoovis kasvava kuuse varju külge kinni. Hannah peaaegu magas juba, kui kuulis tasast mütsatust ja mõtles hetkeks, et kuu oli tõepoolest puuga kokku põrganud. Aga kui ta pilgu aknast välja pööras, oli kuu kadunud, peaaegu pilve taha varjunud. Kella pimeduses hiilgav sihverplaat ütles, et kell on kaks.

Ta lamas vaikselt, varvastki liigutamata, ja kuulatas. Heli oli meenutanud välisukse sulgumise kolksatust. Uks käis raskelt, seda tuli kinni jäämiseks puusaga müksata. Murdvargad! oli ta mõelnud. Ta nägi läbi akna üksildast kogu majaesist muruplatsi ületamas. See polnud murdvaras, vaid kiitsakas siluett, mis majast eemaldus. Lydia? Ta vaimusilma eest oli läbi vilksatanud nägemus elust ilma õeta. Ta saab laua ääres hea koha, kust avaneb vaade õues kasvavatele sirelipõõsastele, suure magamistoa korrus allpool kõigi teiste läheduses. Õhtusöögi ajal pakutakse talle esimesena kartuleid. Temale saavad osaks isa naljad, venna saladused, ema säravaimad naeratused. Siis jõudis kogu tänavani ja kadus ja tüdruk küsis endalt, kas ta üldse oli seda näinud.

Nüüd oma toas olles silmitseb ta tekstirägastikku. Nüüd on ta kindel, et see oli Lydia. Kas ta peaks sellest rääkima? Ema läheb närvi, kui saab teada, et Hannah lasi Lydial, ta lemmiklapsel, lihtsalt minema kõndida. Ja Nath? Ta mõtleb Nathi õhtu otsa kipras olnud laubale, sellele, kuidas poiss oli kõvasti huuli närinud, märkamata, et need on pragunema ja veritsema hakanud. Tema oleks samuti vihane. Ta küsiks: „Miks sa välja ei jooksnud ja teda kinni ei püüdnud?“

„Aga ma ju ei teadnud, kuhu ta läheb,“ sosistab Hannah pimedusse. „Ma ju ei teadnud, et ta päriselt kuskile läheb.“

Kolmapäeva hommikul helistab James taas politseisse. Kas on mingeid juhtlõngu? Nad kontrollivad kõiki võimalikke variante. Kas inspektor oskab neile midagigi öelda? Nad ootavad endiselt, et Lydia ise koju naaseb. Nad tegelevad asjaga ja hoiavad perekonda loomulikult asjade käiguga kursis.

James kuulab seda kõike ja noogutab, kuigi teab, et inspektor Fiske ei näe teda. Ta lõpetab kõne ja võtab Marilynile või Nathile või Hannah’le otsa vaatamata taas laua taga istet. Tal pole tarvis midagi selgitada: ilme mehe näol ütleb, et mingeid uudiseid pole.

Tundub vale teha midagi peale ootamise. Lapsed jäävad koolist koju. Telekas, ajakirjad, raadio – kõik tundub nende hirmu taustal kuidagi kerglasena. Väljas paistab päike, õhk on karge ja jahe, kuid keegi ei tee ettepanekut terrassile või aeda kolida. Isegi majapidamistööd tunduvad kohatuina: äkki imeb tolmuimeja mõne vihje endasse, mõni tõend hävib maha kukkunud raamatut püstisena riiulisse seades. Niisiis perekond ootab. Nad koonduvad üksteise pilku peljates laua ümber ja vahivad ainiti lauaplaadi puusüüd, otsekui oleks see hiiglaslik sõrmejälg või maakaart, mis nad otsitavasse paika juhatab.

Alles kolmapäeva pärastlõunal märkab juhuslik möödakäija tuuletul päeval järvel ajuvat sõudepaati. Aastate eest, enne veetorni ehitamist, oli järv Middlewoodi veehoidla. Nüüd, muruga palistatuna, on see suviti kohalik ujumiskoht; lapsed sukelduvad puust paadisillalt vette ja pargitöötaja seob sünnipäevalistele ja piknikupidajatele lahti silla ääres seisva sõudepaadi. Keegi ei tee sellest suurt numbrit: lahti tulnud kinnitusots, kellegi tobe nali. See ei ole praegu tähtis. Inspektor teeb endale märkuse, et asja on vaja kontrollida, pargi eest vastutavale ametnikule antakse teada. Alles kolmapäeva hilisõhtul, peaaegu südaööl, tabab päevast vahetust lõpetav leitnant lahtisi otsi kokku viies võimaliku seose ja helistab Leedele, et küsida, kas Lydia on millalgi käinud paadiga järve peal mängimas.

„Muidugi mitte,“ vastab James. Lydia oli keeldunud, kategooriliselt keeldunud ujumistundides käimast. Mees ise oskas ujuda teismeeast saadik ja oli Nathi juba kolmeaastasena ujuma õpetanud. Lydiaga jäi asi hilja peale ja tüdruk oli juba viiene, kui isa ta esimest korda basseini viis, selle madalas otsas vaevu vööni ulatuvasse vette sumas ja Lydiat ootama jäi. Lydia ei läinud vee ligigi. Ta oli end ujumistrikoos basseini kõrvale pikali visanud ja nutma hakanud ning James end viimaks basseinist välja hiivanud, ülakeha kuiv, kuid ujumispüksid tilkumas, ja lubanud, et ei sunni tüdrukut vette hüppama. Ja isegi praegu, kuigi järv on neile nii lähedal, läheb Lydia suviti üksnes jalgupidi vette, et neilt tolmu maha loputada.

„Muidugi mitte,“ kordab James. „Lydia ei oska ujuda.“ Alles neid sõnu telefonitorusse lausudes jõuab talle pärale, miks politseinik seda küsib. Ta perekonda haarab korraga külmatunne, otsekui teaksid nad täpselt, mille politsei leiab.

Alles neljapäeva varahommikul, veidi pärast koitu, hakkavad politseinikud järve traalima ja leiavad tüdruku üles.

1 Ameerika Ühendriikide sarimõrvar David Berkowitz, kes tappis New Yorgis aastail 1976–77 ametliku süüdistuse kohaselt kuus inimest. Siin ja edaspidi tõlkija märkused [ ↵ ]

2 Populaarne mängukonsool. [ ↵ ]

3 Ameerika situatsioonikomöödia „Happy Days“ (1974–1984) peategelane. [ ↵ ]