Читать книгу Sa oled selleks sündinud - Chani Nicholas - Страница 5

Kui ma olin kaheteistaastane, koostati mulle esimest korda põhjalik sünnikaart. Mu isa oli just kolinud maa teise otsa, Torontosse, koos mu teise kasuemaga – naisega, kellega koos ma olin üles kasvanud. Olin koos kasuema ja ta kahe lapsega mööda saatnud palju nädalalõppusid. Meie kolme lapsepõlved kulgesid kõrvuti. Meie vanemad olid koos pidutsenud, töötanud ja jõudnud vaarudes hullumeelsuse veerele. Me olime üksteise kõige karmimate hetkede tunnistajaks ning olime kõik üle elanud. Tõsiasi, et minu isa ja nende ema põgenesid väikelinnast, kus me üles kasvasime, tähendas, et nad olid valmis seljataha jätma (vähemalt osa) vägivallast, narkootikumidest ja enesehävitusest, mis oli meid kõiki endasse mässinud.

Meid ühendav traumaatiline side oli tugev ning hetkeks tundus, et võib-olla me suudame eelmistel aastakümnetel kogetud südamevalust üheskoos terveneda. Me olime kamp närvivapustuse äärel olevaid väikelinna kaltsakaid, heidikutest koosnev perekond, kes lootis suures linnas oma elu korda saada.

Minu uus kasuvanaema Anita oli reikimeister. Lisaks sellele, et ta oli kõige paeluvam, nõiduslikum, spirituaalsem ja otsekohesem ravitsejanaine, keda ma kunagi tundnud olen, oli tal terve trobikond sõpru, kes olid tervendamiskunstide alal sama andekad ja muus osas sama imelikud kui tema. Meediumid, astroloogid, eelmiste elude uurijad, kunstnikud ja teised sedasorti inimesed ümbritsesid minu Torontos olemise ajal nii teda kui ka mind. Paistis, et kõik inimesed, kellega ma tänu temale kohtusin, olid pühendunud vähem valu tekitava elu elamisele. Nad veetsid aega oma tervendamispraktikate arendamisega ning nendega tutvumine näitas mulle, et ka teistsugune elu on võimalik.

Varsti pärast kolimist kinkis Anita meie perele kohtumise Taina Ketolaga, tuttava astroloogiga, kellega ta oli ka koos töötanud. Taina elas Toronto lähedal väikelinnas, pealtnäha tavalises majas, mis asus tagasihoidlikus äärelinnarajoonis. Aga tema maja sees avanev maailm oli minu jaoks kõike muud kui tagasihoidlik. Niipea kui ta meid kõiki kirjeldama hakkas, olin lummatud. Ma kuulsin seda sümbolitest kubisevat keelt esimest korda, kuid tundus, nagu oleksin seda alati teadnud. Meisterlikult ja humoorikalt meie kaartide üksikasju selgitades aitas ta mul mõista, kuidas ja miks me kõik olukorraga omal moel toime tulime ning kuidas me võiksime elus üldiselt hakkama saada. Ta suutis meid üksteisest eristada ja see aitas mul aru saada iseendast suhetes kõikide teistega, millest on ju alati palju kasu, kuid perekonnas on see oskus lausa hädavajalik. Ta oli kirjutanud raamatu „Uus astroloogia” (The New Astrology), mille isa mulle ostis. Sellest sai minu piibel. Ma olin laps, kes janunes tarkuse ja juhatuse järele ning astroloogiast sai otsekohe minu suurim kinnismõte, kuid selleks, et ma seda viimaks ometi oma teeks hakkaksin pidama, läks veel kümneid aastaid.

Minu elus toimus kõik hiljem kui teistel. Kohe palju, palju hiljem. Astroloogid hoiatasid mind, et kui Saturn on sellises asendis nagu minu sünnikaardil, võibki see nii olla, aga selle tegelikust tähendusest on raske aru saada, kui kuuled sellist uudist noores eas. Minus oli kuhjaga tegutsemistahet, aga ainukesed kohad, kuhu oskasin seda suunata, olid psühhoteraapia, Anita reiki õpitoad, spirituaalsed rituaalid, eneseabiraamatud, jaatused, meditatsioonid, Oprah' vestlussaate vaatamine ja astroloogia. Suurema osa kahekümnendatest eluaastatest veetsin tervenduskunstide kaitsvas inkubaatoris. Raha teenisin kohaliku kogukonna heaks töötades, astroloogiliste nõustamiste ja reikitundide andmisega, päris tihti töötasin ettekandjana, baaridaamina, koristajana, asendasin teisi ja tegin kõike muud, et arved makstud oleksid. Kuigi teadsin, et astroloogiliste kaartide koostamisega võiks raha teenida, ei tundnud ma end selleks emotsionaalselt, psühholoogiliselt ega ka isiksusena piisavalt tugevana. Ainult kaartide koostamisega tegelemine ei ole mind kunagi täielikult rahuldanud. Ehkki inimeste kaartide lugemine on suur au, olen alati teadnud, et tahan jõuda laiema publikuni kui lihtsalt üks ühele töötades. Enne sotsiaalmeedia võidukäiku olid suured auditooriumid avatud, aga ainult vähestele valitutele. Oma firma selle praegusel kujul ei tulnud kahekümneaastasena kõne allagi. Mõnikord saavutavad inimesed kõrgvormi elu hilisemas etapis sellepärast, et maailm peab nendega samale joonele jõudma.

Tõsi on see, et ma olen end suurema osa oma tööelust pidetuna tundnud. Kolmekümnendate eluaastate alguses olid mu tööpäevad pikad, ma õpetasin joogat igasuguse taustaga ja eri olukordades olevatele inimestele – kuulsustele, vähipatsientidele, kodututele ning suures vanglasüsteemis viibijatele. Mu töö kuulus tervendamise valdkonda, aga ma ei tundnud ikkagi rahuldust. Ma ei elanud oma elueesmärgi kohaselt ning see painas mind. Ma ei tahtnud olla mutrike joogatööstuse masinavärgis. Ma ei tahtnud õpetada spirituaalset ja füüsilist ainet, mis polnud pärit minu enda kultuurist. Ma ei tahtnud olla üks järjekordne valge naine, kes proovib India spirituaalsust kohandada teise kultuuriruumi tavadega. Ma muudkui otsisin ja otsisin, mida teha. Ma vingusin. Ma olin kibestunud, et miski pole minu jaoks lihtne.

Kogu selle aja jooksul nägin ma pidevalt unes planeete. Ma rääkisin astroloogiast psühholoogile, ja kui ma seda tegin, sõnas tema: „Tead, iga kord, kui sa astroloogiast räägid, lööb su nägu särama, ruum täitub energiaga, sa ärkad justkui üleni ellu.” Vaatasin talle tuhmi pilguga otsa, mind oli ära tüüdanud, et ta ei suuda minu kriisist aru saada.

Ma olin elus sügavalt pettunud, täiesti rahatu ja ega ma nooremaks ka ei muutunud. Nii ma siis tegin seda, mida teevad kõik kolmekümnendate eluaastate keskpaigas olevad inimesed, kes ei suuda välja mõelda, mida järgmiseks ette võtta.

Ma läksin tagasi kooli.

Ma omandasin bakalaureusekraadi San Franciscos asuvas California integraalsete uuringute instituudis (ingl California Institute of Integral Studies), kus rida hoolivaid, kaastundlikke ja andekaid õpetajaid aitasid uuesti ellu äratada minu sees peitunud vajaduse osaleda sotsiaalse õigluse heaks tehtavas töös ning mu tarviduse ja armastuse kirjutamise vastu. Samal ajal muutis sotsiaalmeedia meie omavahelise suhtlemise viisi ning selle tõttu hakkasin ka mina astroloogiaga tegelema uuel moel.

Ma ei tahtnud olla astroloog: minu meelest ei olnud see „õige” amet. Ma tahtsin olla keegi, kellest lugu peetakse. Pärast üleskasvamist linnas, mis oli otsast otsani täis teesklust ja elu eest põgenemist, tahtsin midagi, mis aitaks mul kahe jalaga maa peal püsida ja oleks tõeline, inimeste jaoks praktilise väärtusega. Mil moel saaks astroloogia mulle kõike seda anda?

Planeetidel oli mõni mõte varuks. Nad külastasid endiselt minu unenägusid, nagu nad ikka olid teinud, aga nüüd muutusid nad järjest valjuhäälsemaks ja käskivamaks ning ma ärkasin nende pärast sageli keset ööd hirmunult üles. Paistis, et ainuke tee nende vaigistamiseks oli neile järele anda. Mul olid varuks minu blogi ja mu esimesed kohmakad ja segased horoskoobid ning ma hakkasin kirjutama – mitte sellepärast, et kellelegi võiks mu astro-poliitiline eneseabiteenus meeldida (tegelikult olin kindel, et inimesed hakkavad seda vihkama), vaid sellepärast, et mulle tundus, et kui ma ei suuna edasi kõike, mis minu sees tärkab, pöördub see mu enda vastu.

Kulus veel mitu aastat, mis olid täis eneses kahtlemist ning ebaõnnestunud katseid leida mõtestatud töökohta mõnel muul alal. Langesin välja kolmest magistriprogrammist, enne kui otsustasin kogu hingest asjale pühenduda. Ma olin end ära kurnanud. Olin proovinud kõike mõeldavat. Ma pöördusin ikka ja jälle tagasi selle juurde, mida mu psühholoog ja teised olid mulle varem rääkinud. Energia on sinna suunatud. Astroloogiast rääkides ärkasin ma ellu. Kui olin noorem, oli lihtne seda eirata, aga vanemaks saades mõistsin, kui haruldane see tegelikult on. Kui suundume asjade poole, mis täidavad meid sihikindluse, energia ja entusiasmiga, tuleb kõike seda meie ellu järjest rohkem.

Horoskoopide kirjutamine sidus mind tihedamalt välise maailma külge. Ma olin ikka veel vallaline, perekonnal polnud mu elus erilist tähtsust ja enamikul päevadest tundsin end piinavalt üksildasena, aga kirjutamise ajal valdas mind tunne (nii toona kui ka praegu), nagu oleks mul käsil armulugu. Ma uuristasin hoolega endale kohta selles maailmas ja tajusin, et algamas on miski, mida olen kogu elu otsinud. Kui olin paar aastat horoskoope kirjutanud, hakkasin koos Demetra George'iga klassikalist astroloogiat õppima, ning selle käigus sain aru, et astroloogia, rituaalid ja inimestega töötamine nii, nagu minul plaanis oli, seisis mu sünnikaardil selgelt kirjas. See oli päevselge. Ning ootas seal märkamist, omaks võtmist ja selle järgi elamist. Varsti pärast seda kohtusin naisega, kellest sai minu abikaasa ning kõik minu elu tükid hakkasid kiiresti õigetele kohtadele asetuma.

Astroloogia aitas mul oma mineviku, oleviku ja tuleviku võimalustega leppida täielikumalt ja suurema kindlusega kui miski muu. Pakun teile selle raamatu lootuses, et see aitaks teil selgelt näha teie kõige sügavamaid ihasid ja unistusi ning kutsun teid võtma endale vastutust nende elluviimise eest.