Читать книгу Prantslase abielunõue - Chantelle Shaw - Страница 5

Zacharie Deverell astus pika sammuga mööda haiglakoridori, peatus hetkeks, luges uksele kirjutatud nime ning astus seejärel osakonda ja suundus otseteed laua taga istuva õe poole.

„Ma tulin Freya Addisoni vaatama. Kuulsin, et ta toodi eile haiglasse,” lisas ta ja vaikne kannatamatusenoot tema hääles rõhutas veelgi tema aktsenti. Õde vahtis talle ammulisui otsa, aga Zac oli jõllitamisega harjunud. Naised olid teda vahtinud sestpeale, kui ta teismeliseikka jõudis, ning kolmekümne viiesena oli ta tänu oma vapustavale välimusele ning temast õhkuvale rikkuse- ja võimukuseaurale pidevas tähelepanu keskpunktis.

Kui tal tahtmist oli, vastas ta flirtivale pilgule oma jalustrabava naeratusega, aga täna mõlkusid tal meeles hoopis muud asjad. Ta nentis süngelt, et viibib siin vaid ühel põhjusel ja mida varem ta Freyat näeb ja talle ütleb, mida ta naise viimasest tembust arvab, seda parem.

„Ee… preili Addison…” Õde, kes oli tema ees seisva meeter üheksakümnese, kulmu kortsutava ja üht ingelliku välimusega lapsukest süles hoidva prantslase tõttu täiesti pea kaotanud, lappas laual olevat paberivirna. „Oh, jah, mööda koridori edasi, kolmas uks vasakult – aga praegu ei saa tema juurde minna, arst on praegu seal. Palun, kas te ootaksite hetke, härra…?”

Prantslane astus juba piki koridori edasi ning õde tõusis laua tagant püsti ja tormas talle järele.

„Deverell,” pomises mees jahedalt, sammu aeglustamata. „Mu nimi on Zac Deverell ja mul on väga vaja preili Addisoni otsekohe näha.”

Freya istus haiglavoodis ja silmitses mornilt oma sidemes kätt. Viimased kakskümmend neli tundi olid olnud lihtsalt põrgulikud ja ta lootis, et ärkab iga hetk üles ja avastab, et see kõik oli vaid halb uni. Aga väljaväänatud randme tuikamine ja kohutav peavalu olid tunnistuseks hoost, millega tema auto oli ramminud lõunarannikut raputavas tormis murdunud puutüve.

Freya oli olnud teel koju jahiklubist, kus ta töötas administraatorina, ning tänu taevale ei olnud ta jõudnud enne õnnetust oma väikest tütart lasteaiast veel ära tuua. Aimeega oli kõik korras ja temal endal vedas, et ta üldse ellu jäi, mõtles Freya end judistades. Autost oli aga järel vaid hunnik vanametalli ja see oli tema kasinate säästude juures parajaks põntsuks.

Kerge peapõrutuse tõttu oli ta ka ööseks haiglasse jäetud ja arst oli talle seletanud, et tema käe sidemed olid rebenenud ning tal tuleb paar nädalat kindlasti elastiksidet kanda. Kirjutanud talle välja kanged valuvaigistid, ütles arst, et ta võib nüüd koju minna, aga Freya muretses, kuidas ta jõuab Aimeed ja tema käru mööda pikka treppi nende pööningukorterisse tarida, kui tal on selleks vaid üks vaba käsi.

Freya muretses, et peab appi paluma oma vanaema, ja tema mõtted pöördusid naise juurde, kes oli ta üles kasvatanud, kui tema oma ema ta titena hülgas. Aga Joyce Addison oli vanemarolli asunud pigem kohusetundest kui kiindumusest. Freya lapsepõlvest puudus vanemlik armastus ning kui ta rasedaks jäi ja lapse isa ta seepeale kohemaid maha jättis, oli ka vanaema selgesti öelnud, et ei kavatse ei Freyat ega ka tema last toetada.

Tõenäoliselt oli vanaema olnud maruvihane, kui haigla temaga eile ühendust võttis ja edastas Freya palve Aimee lasteaiast ära tuua. Freya oli peaaegu arvanud, et vanaema tuiskab otseteed haiglasse, põngerjas kättpidi järel, aga vanaemast polnud sõnagi kuulda ja see muutis Freyat üha ärevamaks. Ukse avanedes pööras ta ootusrikkalt pead ja teda tabas pettumussööst, kui palatisse astus õde.

„Kas olete mu vanaemast midagi kuulnud? Kas ta helistas? Ta valvab praegu mu tütart, aga tal seisab lähipäevil ees lennureis New Yorki.”

„Niipalju kui mina tean, pole teie vanaema ühendust võtnud, aga teie tütar on siinsamas, haiglas,” teatas õde lõbusalt. „Ta tuli koos onuga. Ma ütlen neile, et nad võivad sisse tulla.”

„Onuga?” Freya vahtis jahmunult õele otsa. Aimeel polnud ühtki onu.

„Jah, ma palusin härra Deverellil külastustoas oodata, kuni arst teie juures lõpetab, aga ma tean, et ta ootab kannatamatult teiega kohtumist,” lisas õde pisut kibedalt. Too prantslane võis küll olla seksikaim mees kogu planeedil, aga tema sähvivate sinisilmade karmist pilgust oli selge, et kannatlikkus ei kuulunud tema tugevamate külgede hulka.

Õde kadus, enne kui Freya midagi rohkem küsida jõudis. Maailm on segi pööranud, otsustas ta, vedades väriseva käega läbi juuste. Nimi Deverell tõi tema mälusopist esile näo minevikust, mida ta oli juba kaks aastat meeleheitlikult unustada üritanud, ning nime kuulmine tekitas tema kõhus kummalise krambitunde. Õde oli ilmselt eksinud. Aga kes oli see salapärane onu – kes praegu õigupoolest Aimee järele vaatas?

„Emme-emme!”

Freya kiikas oma lapse kurisevat naeru kuuldes ukse poole, tema pilk kinnitus Aimee ingellikule näole ja temast tulvas läbi segu armastusest ja kergendusest. Aga kohemaid libises tema pilk ka ülespoole ja kohtus sellesama mehe jahesiniste silmadega, kes oli tema unenägudes viimased kaks aastat kummitanud.

„Zac?” sosistas Freya uskumatult.

Zac Deverell, miljardärist ärimees, tuntud playboy ja ülemaailmselt eduka ettevõtte Deverell’s juht, kellele allusid mitmed nimekad kaubamajad kogu maailmas, täitis oma kohaloluga äkitselt kogu palati. Mees oli veelgi võluvam kui ta mäletas, mõtles naine tuimalt, kui tema mõistus püüdis leppida jahmatava tõsiasjaga, et mees seisis tõepoolest tema voodi juures. Mees oli pikk, sale ja nägi tapvalt hea välja, jalas mustad teksad ja ülistiilne sviiter, mis rõhutas tema lihaselist rinda.

Nõrkust tundes sulges Freya silmad. Mõne sekundi vältel püsis tema silme ees mehe päevitunud, lihaseline rind, mille mustad karvad kulgesid sujuvalt tema lameda kõhuni. Mõned napid, uskumatud kuud oli ta nautinud vaba ligipääsu mehe kehale ja joovastunud tolle sametise naha puudutusest oma sõrmeotste all, kui tema käsi libises söakalt üle mehe tugevate reite. Freya mäletas selgesti, mis tunne oli lebada mehe all, kehad teineteise vastu puutumas, käed-jalad ühtepõimunud, nagu oleksid nad üks…

Vaikse ohkega hingas ta välja ja vahtis mehele otsa, märgates tema teravate põsesarnade ja nurgelise lõua mehelikku ilu ja ka seda, et üks salk süsimusti juukseid oli mehele laubale langenud. Mehe silmad olid sügavsinised nagu Vahemere suvetaevas – sama värvi nagu Aimee silmadki. See mõte tõi Freya hoobilt tagasi tõelisusse ning ta kortsutas kulmu, vaadates, kui rahulolevalt tema tütar mehe süles istus. Sellest vaatepildist oli ta nii palju unistanud, aga isegi kõige meeletumates fantaasiates polnud ta oodanud, et näeb neid unistusi täitumas.

„Mida sina siin teed? Ja mis ajast sa Aimee onu oled?” Ehmatus oli temalt röövinud kogu tugevuse ja tema sügavaks meelehärmiks kõlas tema hääl haletsusväärselt jõuetuna.

Zac piidles teda mõnda aega vaikides, mustad kulmud kortsus. „Mul oli lihtsam haiglatöötajatele öelda, et olen sugulane – või eelistanuks sa pigem selgitust, et olen mees, keda sa üritasid pettusega oma lapse isaks teha?” küsis mees meeldival toonil, mõistes, et igasugune ründav toon võiks hirmutada väikest tüdrukut tema süles.

Freya pahvatas kibedalt naerma. „See polnud mingi pettus, Zac – Aimee on sinu tütar.”

„Põrgutki ta on!” Eitus oli vaid vaikne sisin ja korraga asetas Zac Aimee voodile. Ta naeratas põngerjale julgustavalt, tehes kangelaslikke jõupingutusi, et oma kannatamatust tema eest varjata. See pole lapse süü, tuletas ta endale meelde. Tohutute sinisilmade ja halona pead ümbritsevate kuldsete lokkidega Aimee oli lihtsalt ingellik. Hoopis tema ema oli petis ja valevorst ning kui Freya poleks tundunud nii paganama habras, tundnuks Zac tõelist kiusatust teda pisut raputada – selle eest, et naine oli ta niisugusesse olukorda asetanud.

„Me rääkisime sellest kaks aastat tagasi, Freya, siis, kui sa hüppasid mulle peale uudisega, et ootad last. Minu vastus on ka täna täpselt sama nagu tookord,” ütles mees külmalt. „Sul võis õnnestuda veenda oma vanaema, et mina olen lapse isa, aga nii mina kui ka sina teame, et sa ei rääkinud tõtt – eks ole?”

„Ma pole sulle iialgi valetanud,” nähvas Freya, keda haavas põlgus Zaci pilgus. Täpselt sama ilme oli sugenenud mehe näole siis, kui ta oma rasedusest teada andis – põlglik uskumatus, millele järgnesid laastavad süüdistused, et nähtavasti oli Freya teda petnud. Valu Freya südames polnud sugugi vähem terav, kuigi möödunud oli nii palju aega. Hingehaavad, mida Zac oli talle tekitanud, olid palju piinavamad kui tema vigastused. Mehega kohtumine oli selle valu taaselustanud ja Freya soovis, et mees juba minema hakkaks, enne kui ta end ääretult alandab ja Zaci ees nutma puhkeb.

„Mulle ei lähe sinu arvamus enam korda,” ütles ta mehele väsinult, suutmata alla suruda oiet, kui Aimee talle otsa ronis ja puutus vastu tema tuikavaid ribisid – need olid õnnetuses pisut muljuda saanud, kui turvavöö Freya vastu seljatuge pigistas. „Mul pole õrna aimugi, mida sa siin teed, aga minu meelest oleks kõige targem, kui sa lahkuksid.”

„Usu mind, ma pole siin mitte omast tahtest,” surus Zac vihaselt läbi hammaste. „Ma olin täna hommikul Deverelli Londoni kontoris, et teatada pressikonverentsil Oxford Streeti poe rekordkasumist, kui su vanaema koos su tütrega välja ilmus. Oletan, et sa ajastasid tema saabumise hetke just nii, et see võimalikult löövalt mõjuks,” lisas mees karedalt. „Tema süüdistust, nagu oleks Aimee minu laps, kuulsid mitmed ajakirjanikud ja lisaks ka mu töötajad ning kuulujutud on jõudnud juba Deverelli juhatuseni.”

„Aimee oli Londonis? Ma ei mõista,” ütles Freya teravalt ja kortsutas segaduses kulmu. „Haiglast helistati eile mu vanaemale ja paluti tal Aimee järele vaadata. Kus memm Joyce praegu on?”

„Arvatavasti sõidab praegu üle Atlandi, et oma puhkusereisi alustada,” vastas Zac. „Ta muudkui jauras, et on aastaid selleks ümbermaailmareisiks raha kogunud ja mitte miski, isegi mitte sinu haiglasolek, ei pane teda sellest loobuma.”

Zaci silmad tõmbusid süngeks, kui ta meenutas kohtumist Joyce Addisoniga.

„Mul on kõrini vastutustundetutest isadest,” oli vana naine talle öelnud, marssides lapsekäruga tema kabinetti ning ulatades talle tohutu suure koti, mis naise sõnul sisaldas kõike poolteiseaastase lapse jaoks tarvilikku. „Mina pidin üles kasvatama Freya, kui tema ema kuueteistkümneaastaselt mingist lõbustuspargis kohatud tüübist rasedaks jäi. Emaksolemine Sadie’t ei huvitanud ja ta laskis jalga, jättes mulle kaela lapse, keda ma sugugi ei tahtnud.

Ma arvasin, et olen Freyat piisavalt hoiatanud kena näolapiga meeste eest, kes ei taha muud kui ainult lõbusalt aega veeta,” jätkas Joyce ja mõõtis teda silmadega, nagu oleks ta mingi täkk, meenutas Zac tigedalt. „Ma ütlesin talle kohe, kui pakkusid talle tööd oma uhkel laeval, et sind huvitab vaid üks asi, ja nagu näha, saite te mõlemad rohkem, kui arvatagi oskasite. Aga nüüd tuleb sul oma tegude eest vastutada.

Ma ei tea, kui kauaks Freya haiglasse jääb ja mul pole plaanis seda päeva ootama jääda. Kui sina Aimee eest hoolitseda ei taha, vii ta parem sotsiaaltöötajate juurde, sest mina keeldun veel ühe titega jändamast.”

Joyce Addisoni mürgine tiraad oli paelunud kõigi Deverelli kontoris viibinute tähelepanu – kuigi töötajad tegid näo, nagu ei huvitaks toimuv neid karvavõrdki, ei jäänud see Zacile siiski märkamata. Kogu see uskumatu lugu oli olnud nii kuradima alandav, mõtles ta kibedalt – ja oli vaid üks inimene, keda juhtunus süüdistada.

„Jäta see tsirkus, Freya,” ütles Zac külmalt. „On üsna selge, et sa käskisid oma vanaemal tuua Aimee minu juurde, ja nüüd, mil olen Joyce’iga kohtunud, ei saa ma seda sulle pahaks panna,” jätkas ta, tegemata välja Freya ahhetusest. „Ma ei jätaks isegi koera su vanaema hoolde, väikesest lapsest rääkimata. Aga kui see kõik on vaid kokkumäng, et minult ülalpidamisraha välja pressida – siis unusta see parem ära.”

Zac põrnitses Freyat ja tema viha kasvas üha, kui ta tundis, mismoodi tema keha Freyale, naise väikesele ümarale näole ja blondile siidisele juuksepahmakale reageeris. Naine oli talle huvi pakkunud vaid napid kolm kuud, aga veel kaks aastat hiljemgi mäletas ta selgesti tema saledaid kahvatuid käsi ja jalgu ning väikesi prinke rindu. Nendevaheline kirg oli olnud plahvatuslik, seda pidi ta tunnistama, tajudes, kui ebamugavalt kitsaks jäid korraga tema püksid, kui teatud mälestused kutsumata pinnale kerkisid. Ta oli ihaldanud naist sellest hetkest peale, kui too tema luksusjahi Isise meeskonda astus, ning nendevaheline külgetõmme oli olnud vastastikune.

Tagasihoidlik ja süütu olekuga Freya ei suutnud varjata oma huvi tema vastu ja Zac asus teda aega viitmata oma voodisse meelitama. Kuigi nüüd pidi ta süngelt tunnistama, et naise tegelik süütus tuli talle üllatusena. Zac eelistas enesekindlaid ja voodis kogenud naisi, kes oskasid hinnata seksuaalset teineteisenautlemist, nõudmata seejuures emotsionaalseid sidemeid. Aga Freya siidise naha puudutus, kui naine oma jalad tema ümber põimis, ja tema võluvalt hingetud, sosinal lausutud palved, et mees temaga armatseks, tekitasid kiusatust, millele oli võimatu vastu seista. Freya osutus innukaks õpilaseks ja Zac oli meeleldi nõus teda juhendama. Naise tagasihoidlikkus ja kogenematus mõjusid värskendavalt ja peagi astus Zac läbimõtlematu sammu ja kutsus naise oma armukesena enda juurde luksuskorterisse elama.

Seda otsust oli ta hiljem kahetsenud, ning avastades, et naine magas tema selja taga teise mehega, oli ta Freya oma elust armutu põhjalikkusega välja tõrjunud. Tema voodi ei jäänud kuigi kauaks tühjaks. Päratu varanduse tõttu oli tema armukese kohale alati järjekord, nentis mees küüniliselt.

Ta polnud Freyale mõelnud sestpeale, kui oli naise Inglismaale tagasi saatnud, ning teda ärritas tõdemus, et nende vahel särtsusid sädemed sama tuliselt kui vanasti.

„Ma ei käskinud vanaemal Aimeed sinu juurde viia,” vastas Freya väriseval häälel, püüdes ikka veel veenda end selles, et Zac tõepoolest tema ees seisis. „Usu mind, sina oled küll viimane inimene, kellelt ma abi paluksin.” Ta vahtis mehele otsa ja tema rohelised silmad põlesid vihast ja varjamatust haavumisest. Mees näeb nii kena välja, mõtles ta painatult. Ta ei suutnud pilku Zacilt eemale pöörata ning see lai rind ja võimsad kõhulihased, mis õhukese liibuva sviitri alt välja joonistusid, panid ta sulama.

Zac oli ääretult võluv, aga andestamatute puudustega, tuletas Freya endale meelde. Mehe ülbus ja küünilisus oleksid ta äärepealt hävitanud, aga paistis, et tema kehal oli lühike mälu, sest see reageeris mehe lähedusele alandava innukusega. Mees oli teda põrgulikult kohelnud. Siis, kui tema meest kõige rohkem vajas, oli too ta hüljanud ning hävitanud tema uhkuse kõigi nende valesüüdistustega, nimetades Freyat valelikuks libuks. Kaks aastat tagasi oli mees selgesti näidanud, et Freya ei tähenda tema jaoks midagi, seega miks hakkas Freya süda praegu nii meeletult puperdama? Ja miks meenusid talle üksikasjalikult nii mehe suudlused kui ka tema käepuudutused…?

Meeleheitlikult üritas Freya neist mälestustest vabaneda. „Ma tunnistan, et ütlesin memm Joyce’ile kord, et sina oled Aimee isa – tema muudkui jahvatas sel teemal ja see on tõde, ükskõik, mida sina ka ei arvaks,” märkis Freya vaikselt ja väärikalt. „Sa oled esimene ja ainus mees, kellega ma olen iial maganud, Zac,” sosistas ta nukralt, „aga sul olid omad põhjused, miks sa otsustasid mind mitte uskuda, on ju nii?”

Zaci jahedas, huvitus ilmes ei muutunud midagi ja ainsaks reaktsiooniks kuuldule oli põgus kulmukergitus. „Ja see oleks, chérie?”

„Sa olid teinud otsuse meie suhe lõpetada juba enne, kui ma oma rasedusest rääkisin. Pärast kolme koosveedetud kuud olid sa minust tüdinud. Ära püüagi seda eitada,” lausus naine ägestunult. „Märgid olid ilmselged – sa tõmbusid minust viimaste koosveedetud nädalate jooksul üha eemale. Me olime tõeliselt lähedased vaid voodis ja isegi seal jäid sa… kaugeks.”

„Mitte nii kaugeks,” vastas Zac tögavalt. „Sinu röögatu seksihimu ei jätnud meie vahele mingit vahemaad, oli ju nii, Freya? Ma imestan siiamaani, et sul jagus veel energiat ka kellegi teisega magada, kui kulutasid nii palju jõudu minuga armatsemisele.”

Mehe tahtlik julmus torkas Freyale südamesse ja naine pilgutas kiiresti silmi, et laugude all põletavad pisarad välja ei pääseks. „Kuidas sa julged?” sosistas ta kähedalt. „Ära mõtlegi oma südametunnistust minu süüdistamisega leevendada! Sa tahtsid minust lahti saada sellepärast, et sulle oli silma hakanud Annalise Dubois. Sa olid kindlalt nõuks võtnud teha temast oma järgmine armuke, aga lapsega ekskallim oleks sinu stiilile hävitavalt mõjunud.”

Ärritunult kargas ta voodist püsti ja tema pea hakkas ringi käima. Veri kadus tema näost ja ta tuikus pisut, enne kui tagasi madratsile vajus.

„Aitab,” urises Zac ning astus ettepoole ja püüdis kinni Aimee, kes püüdis ennast voodilt maha nihverdada. „Sa hirmutad lapse ära.” Ta asetas Aimee põrandale ja silmitses mõtlikult tüdruku blonde lokke, enne kui uuesti ema poole vaatas.

„Ma ei taha sinult midagi,” turtsus Freya vihaselt. „Igatahes mitte raha,” lisas ta, suutmata varjata põlgust oma pilgus. „Ma tahan vaid, et sa tunnistaksid, et räägin tõtt.”

Ta vahtis mehe säravsinistesse silmadesse, mis meenutasid nii väga Aimee omi, ja ohkas vihaselt. Tal polnud vähimatki kavatsust hakata meest kohtu ette vedama, et saada temalt tükike tema varandusest, nagu oli vanaema korduvalt soovitanud. Mees ei tahtnud ei teda ega Aimeed ja polnud vajagi, Freya tuleb ka ilma temata toime. Ta tahtis vaid, et mees möönaks, et Freya polnud talle iialgi valetanud. „Miks sa ei võiks minuga aus olla?” palus ta.

Zac vaatas talle otsa ja tõmbus pingule. Naise õhukese haiglaöösärgi paelad olid lahti tulnud ja kaelusest paistis tema väikese kahvatu rinna kumerus. Oma suureks meelehärmiks tajus Zac oma keha tahtmatut reaktsiooni – häbiväärset iha, mis kruvina tema sisemuses pöörles.

Pagan võtku, Freya oli käitunud truudusetu lipakana ja püüdis veel nüüdki teise mehe last talle kaela määrida. Oli alandav tõdeda, kui tugevalt naine talle ikka veel mõjus. Ta ei tahtnud naist nii väga tahta; tema uhkusele oli paras hoop, et ta tundis kiusatust suruda sõrmed naise juustesse, kallutada tema pead ja vajutada tema niisketele huultele tuline suudlus, mis meenutaks naisele nende kunagist kirge.

Selle asemel sundis ta end voodist kaugemale astuma ja aknast välja vihmavalinguid põrnitsema. „Mida tead sina aususest, Freya?” nõudis ta külmalt, näolihased nii pinevil, et nahk põsesarnadel viimseni pingule kiskus. „Kas sa tõesti arvasid, et su salasuhe tolle haiglase ilmega tänavakunstniku Simon Brooksiga jääb mulle märkamatuks?

Monaco on väike koht ja kuulujutud levivad seal nagu kulutuli. Ma olen…,” ta kehitas ehtprantslaslikult õlgu, „…üsna tuntud tegelane ja peagi kostsid minu kõrvu kõlakad, et mu armuke teeb mulle sarvi. Olukord oleks võinud koguni lõbus olla,” venitas ta sardooniliselt. „Kahtlemata oli see midagi uut. Aga sinu püüdlused teise mehe last minu kaela lükata polnud sugugi naljakad, chérie.”

„Ma vannun, et pole kordagi Simoniga maganud,” väitis Freya tungivalt. „Turvamees, kelle sa mind valvama palkasid, eksis tol päeval. Aga toona – siis, kui sa mulle kõiki neid hirmsaid asju ütlesid, – ei suutnud ma selgesti mõelda.” Zaci keeldumine uskumast, et laps oli tõepoolest tema oma, ning süüdistused, nagu olnuks Freya Simoniga maganud, lõid Freya nii pahviks, et ta ei osanudki midagi öelda, vaid tegi mehe korterist minekut, ilma et oleks proovinudki end kaitsta. „Mul on olnud päris palju aega asjade üle järele mõelda,” lisas Freya kibedalt, „ja mulle tundub, et tean nüüd, mis tookord juhtus.” Ta peatus hetkeks ja vaatas Zacile otsa, tundes õrna lootust, kui mees vaikides ootas. Esimest korda pärast toda saatuslikku õhtut kaks aastat tagasi rääkisid nad teineteisega korralikult. Esimest korda kuulas mees teda.

„Tõsi, ma veetsin palju aega Simoni seltsis, aga ta oli vaid mu sõber, ei midagi enamat. Sinul oli alati nii palju tööd ja mina olin üksildane,” tunnistas ta vaikselt, mõeldes noorele inglasest kunstitudengile, kellega oli Monacos sõbrunenud. Simon rändas Vahemere maades ringi ja teenis elatist maalide müügiga. Erinevalt Zaci glamuursest sõpruskonnast oli noormees mõjunud värskendavalt tavalise ja otsekohesena ning Freya nautis tema seltskonda. „Me polnud armukesed – ta oli lihtsalt omakandimees ja temaga oli tore vestelda.”

„Nii et sinu sõnul Michel siis valetas, kui rääkis, et nägi, kuidas te Brooksiga käsikäes rannast lahkusite ja tema vagunelamusse suundusite?” venitas Zac. „Sacré bleu! Ma maksin Michelile, et ta sind kaitseks, aga nähes sinu erkroosat jakki vagunelamu uksel rippumas ja silmates sind ja su kahupäist kunstnikku sees amelemas, ei teadnud ta, mida ette võtta. Tal polnud vähimatki soovi piilujana näida,” lisas mees põlglikult huuli kõverdades. „Minu rikkuse juures ähvardab mind pidevalt inimröövioht ja Michel teadis, et minu armukesena võid ka sina ohtu sattuda. Ta ei tahtnud sind kaitseta jätta, aga ta ei tahtnud ka olla tunnistajaks sinu voodimaadlusele Brooksiga. Lõpuks helistas ta mulle, et nõu küsida – ma kiirustasin parajasti ärireisilt koju, et sind välja sööma viia,” lõpetas Zac süngelt.

„Sinu teade lapseootusest, niipea kui ma uksest sisse astusin, oli pehmelt öeldes ääretult kehvasti ajastatud, chérie,” jätkas ta, kui oli selge, et Freya oli sõnatuks võetud. „Ma olin just äsja kuulnud mehelt, keda jäägitult usaldasin, et sina ja Brooks olete armukesed, ja ma olin kindel, et laps ei ole minu oma. Seega polnud kuigi keeruline välja mõelda, et isaks oli hoopis too puruvaene kunstnik ja sa lootsid lapse minu omaks sahkerdada.”

Tuttavlik raev mehe silmis pani Freya värisema, aga praegu oli ilmselt tema ainus võimalus end kaitsta ja Zacile näidata, kui rängalt too eksis. „Michel ei näinud mind,” kinnitas ta meeleheites. „Ta ainult arvas, et see olen mina. Ma läksin tol päeval randa, et kohtuda Simoni ja paari tema sõbraga, kaasa arvatud tema tüdrukuga. Kirstenil oli külm ja ma laenasin talle oma jaki, enne kui linna tagasi tulin. Tal on samasugused blondid juuksed nagu minul ja Michel pidas teda nähtavasti minuks…” Freya vakatas ja tema süda vajus saapasäärde, kui ta märkas pilget mehe silmis. „Ma ei käinud tol päeval Simoni vagunis ja ma pole sulle iialgi truudust murdnud, Zac,” kinnitas ta. „Sa pead mind uskuma.”

Mees vahtis talle vaikides otsa ja puhkes siis mõnitavalt naerma. „Sul oli kaks aastat aega seda lugu välja mõelda ja see on kõik, millega suudad lagedale tulla, chérie?” Ta sammus palatis edasi-tagasi nagu puuritiiger, üha kasvav ägedus peaaegu käegakatsutav. „Non!” kostis ta raevukalt, rapsates käega läbi õhu, rõhutamaks oma viha. „Ma ei luba sul minuga niiviisi manipuleerida. Ma nõuan isadustesti ja kui on kord selge, et sa valetad, ei taha ma sind enam iialgi näha ega sinust midagi kuulda. Kas on arusaadav?”

„Kuidas sa võid nii kindel olla, et ma valetan?” sosistas Freya tuhmilt. Ilmselgelt ei saanud Zaci arvamus temast enam madalamale langeda ja Freyat jahmatas, kui väga see teadmine talle haiget tegi. Mehe põlglik hääletoon ajas talle judinad peale, aga uhkus sundis teda pead püsti hoidma. Pinev vaikus nende vahel näris Freya närve ja ta võpatas, kui mees ringi pöördus ja talle silma vaatas.

Mehe ilme täitis Freya veidra eelaimusega ja tal hakkas sees keerama. Ta ei suutnud pilku mehe kaunijooneliselt näolt eemale pöörata, aga mehe silmad olid nii kalgid ja külmad, et Freya hakkas isegi soojas haiglapalatis värisema.

Zac vaikis hetke ja lausus siis tundetult: „Sellepärast, et ma lasksin end steriliseerida – aastaid enne meie kohtumist. Nii et tõde, chérie, on selline, et meditsiiniliselt võttes ei saa Aimee kuidagi minu tütar olla.”