Читать книгу Kirglik kättemaks - Charlene Sands - Страница 5

Elena Royal limpsis teist klaasitäit kokteili Seks Rannal ja teda tabas järsku olukorra iroonia.

Seks rannal?

Just seda olekski ta pidanud praegu tegema – veetma mesinädalaid. Selle asemel aga istus ta üksinda Wind Breeze’i¹ hotellis baaripukil. Pea kohal rippuvad palmilehtedest ventilaatorid jahutasid veidi troopilist Hawaii kuumust. Elena jättis tähelepanuta terrassibaaris istuvate meeste imetlevad pilgud ja üritas musta masendust joogiga leevendada.

Ta oleks pidanud praegu abielus olema.

Justin Overtoniga, kaabakaga, kes oli veennud Elenat, et armastab teda, mitte Royalite pangaarvet. Kui Elena nende pulmapäeval teada sai, et tema tulevane abikaasa on üdini valelik, oli ta sunnitud põgenema, jätma maha pulmapeo ja saabuvad külalised.

Jah, ta jättis Justini altari ette seisma, aga ka tema süda jäi sinna maha. Enam polnud ta usaldav kahekümne kuue aastane tüdruk, kes usub õnnelikku lõppu. Tema habras ego oli saanud tugeva hoobi.

Elena süda oli purustatud ning ta tundis ikka veel kahetsust ja südamevalu. Ta oli tulnud sellesse Maui eraldatud kuurorti lootuses, et teda ei tunta siin lääneranniku hotellimagnaadi Nolan Royali tütrena. Tal oli vaja põgeneda. Ta vajas rahu ja vaikust. Ta vajas aega elu ümber hindamiseks. Ta oli veetnud kolm nädalat rannas, ujudes, lugedes ja lõõgastudes.

See ajas teda hulluks.

Kesköine kuu sätendas suurel basseinil ja taamal paitasid Hawaii veed liiva ning nõrgad lained kohisesid vaikselt. Elena jõi rookatusega baaris oma joogi lõpuni, arutledes, kas võtta enne tühja üksildasse majakesse minemist veel üks. Troopiline juunikuu öö ümbritses teda liikumatult. Wind Breeze’i kuurort tundis puudust oma nimekaimust. Kui ventilaatorid poleks pöörelnud, oleks raske õhk teda lämmatama hakanud

„Soovite veel üht?” küsis baarmen ja heitis enda ümber karmi pilgu, hoides viimaseid leti ääres istuvaid mehi Elenale lähenemast.

Elena naeratas. Baarmen Joe oli võtnud enda ülesandeks teda kaitsta, kui oli taibanud, et ta pole nagu teised vallalised naised, kes olid meeleldi valmis võõraga baarist lahkuma. „Parem mitte. Ma pole sedagi veel lõpetanud.”

Basseini poolt kostnud plärtsatus sundis teda tõstma pilku joogiklaasilt.

Õhtune ujuja sukeldus täiuslikult ja kerkis siis kuuvalgel taas veepinnale. Vesi nirises pikemapoolsetest mustadest siidistest juustest ja mehe õlad meenutasid laiuselt olümpiasportlase omi.

Elena avastas, et vahib meest ja kui mees teda märkas, vaatas ta naistvastu, tumedate läbitungivate silmadega. Elena süda lõi kiiremini. Erutusvärinad sööstsid temas üles-alla ning see tunne oli täiesti uus.

Ta huuled kaardusid naeratusse.

Mees ei naeratanud, kuid vastas naisele kerge kulmukergitusega.

Elena vaatas, kuidas mees astus veest välja graatsiaga, mis rääkis vastu tema vapustavalt mehelikule kehale. Ta tundis kogu keha kuumamas ja ootamatult tekkinud pinget alakehas.

Hinge kinni hoides jälgis ta, kuidas mees õlgadelt veepiisku kuivatas, juukseid raputas ja rätiku puusade ümber mähkis. Mees vaatas uuesti Elena poole, pilgus lubadus. Elena süda tagus lootuses, et mees astub tema juurde ja see üllatas teda, kuna ta oli lubanud vähemalt kümme aastat meestest eemale hoida.

Tal oli kõrini valetajatest, petistest, meestest, kes tõotasid igavest armastust, soovides tegelikult vaid Royalite varandusest osa saada. Justin oli olnud neist kõige osavam. Elena oli lasknud end piisavalt lihtsalt petta mehe sarmist ja armutõotustest. Kuni isa oli lasknud tema tausta uurida.

Ta sai viimasel hetkel teada, et Justin Overton polegi mõjuvõimas finantskonsultant, kelleks mees end kuus kuud tagasi nende kohtumisel Euroopas oli kuulutanud, vaid ülikooli pooleli jätnud närakas, kes oli pankroti äärel.

Elena oli pagenud troopilisse kuurortisse, et haavatud hinge ravida.

Naine vaatas veel korra basseini poole. Saladuslik mees oli kadunud. Sama äkki nagu ta oli ilmunud. Elena ohkas ja vangutas pead. Ilmselt ongi nii parem. Vähemalt näitas tema ootamatu reaktsioon, et ta tunded polegi surnud, ehk küll kõrvetada saanud, aga siiski mitte tuhaks muutunud.

„Kas midagi on halvasti, preili?” küsis Joe klaasi kuivatades ja teda silmitsedes.

„Ei, Joe,” vastas Elena nukralt naeratades, mõistes, et tema seekordne Seks Rannal piirdub särava kokteiliklaasiga bambusäärega baariletil.

Virsikulikööri, viina ja puuviljamahla kombinatsioon eelmise õhtu kahes dringis tekitas hommikuks hirmsa peavalu. Elena polnud kunagi palju joonud, eelistades klaasitäit kvaliteetveini või head šampanjat. Nüüd maksis ta selle eest kohutava pohmakaga, mis tagus peas justkui haamriga.

Ta istus privaatsel rannaribal triibulisele lamamistoolile, jõi musta kohvi ja vaatas läbi kuldsete raamidega päikeseprillide ookeani. Isegi Yves Saint Laurent prillid ei suutnud eredat päikesevalgust piisavalt blokeerida, et säästa teda silmade kissitamisest ja peavalust.

Elena sulges silmad ja lootis, et värske meretuul lööb pea selgeks.

„Kas ma tohin selle maalapi hõivata?” Madalat mehehäält kuuldes avas Elena üllatunult silmad ja tool tema kõrval vajus liiva.

Ta vaatas üles ja nägi saladuslikku meest endale naeratamas, silmad tumedate Ray-Bani prillide taha peidetud. Mehel oli seljas eest lahtine musta-tumerohelisekirju särk ja jalas tumedad lühikesed püksid. Särk laperdas tuule käes ja Elena nägi selle all lihaselist keha, mis oli teda eelmisel õhtul erutanud. „See rand on üks suur avatud maja,” vastas ta kohvi rüübates.

Mees istus ja sirutas päevitunud jalad välja. „Vaade on siin tõesti vapustav.”

Elena noogutas, pööras pilgu horisondile ja mõistis siis, et see võis olla kompliment. Ta pöördus mehe poole, aga tolle ilme oli läbitungimatu. Elena tundis läbi päikeseprillide tema pilku.

„Aitäh, et mulle oma erarannast tükikese üürisid. Mina olen Ty,” sõnas mees.

„El… Laney,” vastas Elena, rõõmustades, et ei pea perekonnanime ütlema ja püüdes ka oma õiget eesnime varjata. Ainult isa ja parimad sõbrad kutsusid teda lapsepõlve hüüdnimega Laney. Ta rüüpas taas kohvi.

„Kas eile õhtul sai liiga palju Seksi Rannal, Laney?”

Elena läks üleni kuumaks, kuuldes, kuidas mees sõna seks ütles. Ty oli nii võluv kui üks mees sai olla ja madal enesekindel hääl seda muljet just ei rikkunud.

„Hmm, jah, kui sa pidasid silmas, et jõin liiga palju, sest muu pole sinu asi.”

„Seda ikka,” vastas mees kähku. „Ma nägin sind eile õhtul baaris.”

„Ma pole suur jooja.”

Mees naeratas ja salapära kadus korraks. „On sul igav?”

„Eile õhtul oli,” vastas naine ausalt. „Ma tulin siia lõõgastuma, lugema, mitte midagi tegema.” Toibuma katkenud kihlusest.

„Aga mittemidagi tegemine pole sinu jaoks?”

Elena raputas pead. „Tuleb välja, et mitte.”

Mees vajus tooli seljatoele ja vaatas vastu kaljusid murduvaid laineid. „See pole ka minu jaoks. See on meil vist ühine.”

„Oled sa puhkusel?” küsis Elena, arutledes, kas mees on saarel üksi. Mitte et sel mingit tähtsust oleks olnud. Ma lobisen niisama, kinnitas ta endale.

„Peaaegu,” kehitas mees õlgu. „Natuke tööasju ka. Ma peatun siin käies alati Wind Breeze’is.”

Kui naine tooli seljatoele nõjatus, silmitses Evan Tyler teda kaua. Pagan võtaks, see naine oli tõeline kaunitar. Mõeldes sellele, kuidas naise hallikassiniste silmade pilk teda eelmisel õhtul ahmis, läks tal veri keema. Ta oli basseinist välja tulnud ja avastanud, et kaunis blondiin baaripukil vahib teda ihaleval pilgul. Veel rohkem erutas Evanit see, et naine ilmselt ei teadnud, kui seksikas ta välja näeb – tema kehakeelest piisas, et mees põlvili suruda.

Siis taipas Evan, kes naine on.

Elena Royal.

Ta tundis naise ära nende väheste fotode järgi, mida ta näinud oli. Ja ehkki rikas pärijanna polnud kurikuulus, oli ta katkestanud kihluse, ja see uudis oli jõudnud riigi kõikide räpaste tabloidide esilehele.

Evani konkurendil hotelliäris, Nolan Royalil, oli üks laps, kes tavaliselt hoidis avalikust elust eemale. Ilmselt tuli naine siia toibuma skandaalist, mille tekitas peigmehe altari ette jätmine. Hollywood oli kihanud Royali katkenud kihluse uudisest, aga Nolan summutas meedia huvi otsekohe, priske altkäemaksuga põhimõteteta ajakirjanikele, kes lasid sel lool kiiresti vaibuda.

Raha kõneles ja inimesed kuulasid. Evan oleks peaaegu Nolan Royalile au andnud, et too ajakirjanduse oma tütre elust lahus hoidis.

Peaaegu.

Aga kuna Nolan Royal oli olnud viimasel ajal tõeline tüütus, napsates Evani nina alt hotelliketi, mille ostmist viimane oli kaks aastat ette valmistanud, ei suutnud ta sellele mehele isegi tütre kaitsmise eest au anda. Evan oli Royali vääritu käitumise pärast ikka veel tige. Ta oli kaotanud kaks aastat oma elust ja kopsaka summa tulevasest sissetulekust Nolan Royalile. Ent Nolan oli olnud osav ja Evanil polnud käegakatsutavaid asitõendeid tõestamaks, et Royal kasutas kahtlaseid või lausa ebaseaduslikke vahendeid, et võtta üle lõunapool asuv hotellikett Swan’s Inn.

Nüüd ihkas Evan verd.

Ta kavatses Royalile kätte maksta.

Evan pöördus naise poole, vaadates erkpunaseid bikiine, mis ei varjanud täidlaseid rindu ega lopsakaid kumerusi. „Tahad lõbutseda?”

Naine kergitas kulme ja Evan taipas, et ta on huvitatud. „Mida sa silmas pead?”

Mees tõusis, võttis end ujumispükste väele ja haaras naisel käest. „Lähme ujuma.”

Laneyle meeldis suplus koos Tyga nii väga, et kui mees teda lõunale kutsus, ei leidnud ta põhjust sellest keelduda. Nad sõid Moose McGillycuddys, kohalikus Maui restoranis Front Streetil Lahainas. See koht oli tuntud oma Ono Pupuste ehk tõeliselt vürtsikate kanatiibade poolest.

Restoran oli rahvast täis, aga Tyl õnnestus kuidagi hankida nurgalaud vaatega turistidest tulvil vanalinnale. Tavaliselt jälestas Laney rahvamasse ja vältis kohti, kus oli rahvast rohkem kui Stonesi kontserdil, aga Ty lubas, et igavleda ei tule. Ja nii oligi. Laney oli õppinud välismaal fotograafiat ning talle meeldis inimesi jälgida. Nemad olid kaamera jaoks parimad objektid ning ta oli pildistanud inimesi ja sündmusi sellest saadik, kui isa talle neliteist aastat tagasi kaheteistkümnendaks sünnipäevaks esimese Canoni kinkis.

Kui Elena tahtis tellida lihtsat kanasalatit, segas Ty vahele ja soovitas valida midagi väljakutsuvamat. Elena telliski Kahuna, burgeri teriyaki kastme ja grillitud ananssiga ning teatas mehele pärast eelroaks vürtsikate kanatiibade valimist, et sellest piisab, kuna hetkel ei soovinud ta enam väljakutsuvam olla. Kuni Elena burgerit näksis, vaatas ta, kuidas Ty sõi Kalua Pigi, sealihavõileiba kapsa ja praesibulaga, mis oli samuti kohalik rahvusroog.

Pärast lõunat jalutasid nad Front Streetil ja lobisesid niisama. Elenale meeldis nende vaikiv kokkulepe, mille kohaselt perekonnanimesid ja isiklikku elu ei mainita, et koosveedetavat aega mitte rikkuda.

Mees osutus põnevaks, lõbusaks ja üllatusterohkeks. Kui ta naise tagasi Wind Breeze’i viis, saatis ta Laney fuajeesse ja sosistas madalal seksikal häälel talle kõrva: „Ma tahaksin su väljakutsuvust veidi paremini tundma õppida. Söö koos minuga õhtust.”

Elena ei olnud tulnud romantikat otsima. Ta oli tulnud siia eraldatud kuurorti, et pääseda eemale ajakirjandusest ja mälestustest, mis oleksid teda kahtlemata rohkem piinanud, kui ta oleks pärast pulmafiaskot Los Angelesi jäänud. Tavaliselt ei meeldinud talle paigal istuda, aga murtud süda hävitas kogu elurõõmu. Ma olen siin, et toibuda emotsionaalsetest haavadest, tuletas ta endale meelde, aga väike meelelahutus kuluks ikka ära.

Kena, tähelepanelik meelelahutus.

„Kas mind ootab veel Ono Pupuseid?” küsis ta kergelt muiates. „Sest mu suu alles hõõgub lõunasöögist.”

Mehe pilk riivas tema huuli. „Ma luban, et vürtsikaid kanatiibu rohkem ei tule, Laney.” Ja lisas erutaval sosinal: „Aga selles, mis puudutab su suud, ei saa ma kahjuks lubadusi anda.”

Elenat tabas Ono Pupusega võrdne kuumalaine ja ta otsustas, et Ty tuleb tema jalge alla tallatud egole kasuks. Miks ei peaks ta selle võluva meesterahvaga õhtust sööma? Miks mitte midagi enamat kui õhtusöök? Ta oli terve elu reegleid järginud ja mis kasu sellest oli?

Isa oli teda pärast ülikooli heade kavatsustega Royalite hotelliärisse meelitanud, ent tegelikult tahtis Elena üle kõige saada fotograafiks. Ja kui isa andis talle kolm kuud puhkust, et Euroopas õppida ja kaameraga ringi rännata, lootuses, et tütar sellest pisikust lahti saab, oli Elena ühes väikeses Prantsusmaa kohvikus kohtunud Justin Overtoniga.

Justin oli olnud libekeelne ja karismaatiline ning Elena nii naiivne. Ta avastas hiljem, et mees sättis end meelega tema teele, järgnedes talle kodusest Californiast, kasutades ära tema armastust fotogaleriide ja vapustava Prantsusmaa looduse vastu. Tundus, et neil on nii palju ühist. Elena armus kiiresti ja nad kihlusid peagi.

Laney arvas, et tunneb Justinit hästi, kuni isa vastu tema tahtmist mehe minevikku uurida lasi. Ja vahetult enne abielutõotuste vahetamist selgus, et tema kihlatu on petis, keda huvitab vaid Royalite raha.

Justin murdis tema südame ja tegi ta lolliks. Seda ei juhtu enam ühegi mehega, kõige vähem rannas kohatud võluva võõraga. Tänu Justinile oskas Elena nüüd ettevaatlik olla. Ta valvab oma südant hoolega.

Nii et, miks mitte natuke lõbutseda? Lasta end lõdvaks ja nautida ülejäänud puhkust, mitte üritada lugeda New York Timesi bestsellerist põnevikku. Või teeselda liiva ja mere nautimist, kui pettumus teda raudses haardes hoidis.

„Kui sa oled abielus või kihlatud, otsin su isiklikult üles ja teen peajagu lühemaks,” sõnas Elena pooleldi naljatades.

Ty naer täitis fuajee ja tema pilk sähvatas heakskiitvalt. „See pole minu jaoks. Olen vallaline. Seda võin ma sulle lubada.”

„Olgu siis,” nõustus naine. „Ma söön koos sinuga õhtust.”

Mees vaatas kella ja heitis siis Elenale leegitseva pilgu, milles peegeldus muidki lubadusi. „Ma tulen sulle kell kaheksa järele. Ole valmis lõbutsema ja väljakutsuv olema.”

Ty jättis ta sinna seisma, püüdmata teda puudutada. Ent mehe näljase pilgu järgi teadis Laney, et õhtul võib kõik muutuda ja ta arutles endamisi – umbes kaks sekundit –, kas ta ikka peaks mehega välja minema.

„Uuri Elena Royali kohta välja kõik, mis võimalik, Brock. Mul on seda infot kohe vaja.” Evan rääkis vennaga mobiilis, sõites mööda Maui rannajoont allakäinud, kuid äratasuva Hotel Paradise’i poole saare läänetipus.

„Elena Royal?” kordas Brock. „Minu teada on ta nii nähtamatu, kui Royali nime kandev isik olla saab. Kui hiljutine abielujama välja arvata, on ta avalikkuse eest varjul. Mida sa tema kohta leida loodad?”

„Ta on saarel. Me kohtusime ja ta ei tea, kes ma olen.”

„Mis siis?”

„Mis siis? Ta on Nolan Royali ainus laps. Ta on töötanud viimased aastad isa juures.”

„Ta on tõeline kaunitar, Ev. Olen tema fotot kusagil näinud. Mida sa kavatsed?”

„Ta teab ilmselt vanamehe äriasjadest üht-teist. Kui see hotellikett on tõesti hädas, siis pean ma seda teada saama. Võtan oma südameasjaks selle siin välja uurida.”

„Vaatan, mida leida suudan. Miks mina olen siin kõrvuni paberites ja sina võtad saarekuurordis kauni naise seltsis päikest?”

Evan pööras renditud Porsche lagunenud hotelli viivale sissesõiduteele ja parkis auto. Ta hindas pilguga olukorda. Hea asukoht. Suurepärane vaade. Vajab tõsist remonti. Ta peab tegema korraliku kalkulatsiooni, enne kui otsustab, kas lisada see hotell Tylerite raske tööga rajatud Tempesti hotelliketti.

„Keegi peab seda tegema, Brock,” tähendas ta lõbustatuna kujutluspildist, kuidas tema noorem vend töössevajunult kirjutuslaua taga istub. Brock ei suutnud kuigi kaua paigal istuda. „Minu jaoks on töö ja lõbu üks ja sama.”

„Tead, Royali hotellide kohta on mitu kuud kuulujutud ringi liikunud.”

„Täpselt. Ma kavatsen välja uurida, kas neil on ka tõepõhi all. Helista, kui rohkem tead.”

Evan pani telefoni kinni ja astus kabrioletist välja, jättes auto kangialuse ette. Parkijat polnud. Ta jättis selle meelde ja astus hotelli, et omanikuga ringkäik teha.

Kolmveerand kaheksaks õhtul oli Evan oma Wind Breeze’i majakeses duši all käinud, ülikonna selga pannud ja Elena Royali kohta vajalikud üksikasjad teada saanud. Ta pidi tunnistama, et selle naisega polnud saatus just lahke olnud. Teda oli võrgutanud petis, kes äärepealt oleks maandunud Royalite suguvõsas. Nolan oli salaja, tütre soovide vastaselt ning noorte suhtega riskides lasknud kuti minevikku uurida, jäädes sellega peaaegu hiljaks.

See näitas vaid, et hotellimagnaat oli muutunud vanemaks jäädes leebemaks.

Evan sättis halli siidlipsu otseks, kammis juukseid ja võttis kummutisahtlist kinnisest karbist mitu kondoomi, torgates need taskusse. Ta polnud mitu kuud kohanud Elena Royalist huvitavamat naist ja ta ei kavatsenud teda käest lasta. Naise silmadest paistis arukus. Ta oli taibukas ja huumorimeelega. Evan kavatses hoolitseda selle eest, et daamil poleks hetkekski igav.

Täpselt kell kaheksa koputas Evan tema majakese uksele ja oleks äärepealt põlvili vajunud, kui naine ukse avas.

Laney oli väljakutsuv.

„Oh sa poiss.” Mehe vaikne heakskiitev vile pani Elena häbelikult naeratama.

„Tänan,” ütles ta graatsiliselt kummardades, nii et pikad blondid lokid vajusid üle õlgade. Elegantne must pitskangas moodustas sügava dekoltee ning Evan piidles naise aukartustäratavat partiid ja seda, kuidas kleit piha ja täiuslike puusade ümber liibus, ulatudes põlvedeni. Naine tundus pikem ja nende silmad olid peaaegu ühekõrgusel tänu sätendavatele võltsteemantidega kaunistatud rihmikutele, mis andsid naisele umbes kuus sentimeetrit pikkust juurde.

„Tule korraks sisse. Ma pean käekoti võtma.” Kui naine selja pööras, nägi Evan, et pitskanga pehmed kihid algasid napilt sündsuse piirilt, paljastades terve selja ja liibudes naise vormika istmiku ümber nii, et mees kibeles rohkem nägema.

Ta astus elutuppa, silmi naiselt pööramata. „Ilus.”

„Peaaegu nagu kodus,” ütles Elena, võttis diivanilt väikese musta käekoti ja pööras ringi. „Ma olen siin ligi kuu aega olnud.”

„Selles kleidis pead sa teadma, et ma ei rääkinud toast.”

„Ah soo.” Naine sattus korraks segadusse. „Tänan veel kord.”

Evanile oleks meeldinud teda terve õhtu sellisena näha, põsed roosakad ja ootusärevus silmis. Ta astus aeglaselt naise juurde. „Teeme selle asja ära.”

„Mis asja?”

Naine tundus olevat siiralt üllatunud, aga Evan ei suutnud end peatada. „Selle,” ütles ta, pani käed naise ümber, kallutas pead ja suudles teda ahnelt. Naise huultel oli puuviljamaitse nagu saare troopilisel nektaril ja tema keha tundus Evani vastas paganama mõnus. Naise kerge üllatunud oie õhutas mehe kirge veelgi. Ta suudles Elenat uuesti, tugevamini ja nõudlikumalt. Ja naine vastas, pannes käed talle kaela ümber ja surudes huuled tema omade vastu.

Evan surus keele talle huulte vahele ning silitas nende sisemust ja naine vastas ettevaatlikult. Evani mehelikkus ärkas ellu ja ta ei saanud aru, kas naine oli osav õrritaja või ujedam kui välja näitas. Aga kahtlemata tundus ta Evani käte vahel täiuslik. Evan tõmbus veidi tagasi ja vaatas tapvalt sinistesse silmadesse. „Kui ma poleks sulle õhtusööki lubanud, ei lahkuks me sellest toast, Laney.”

Naine raputas oma heledaid lokke ja vastas hingeldades sosinal: „Siis on hästi, et sa lubasid õhtusööki. Mulle meeldib sõnapidaja mees.”

„Ma lubasin ka, et sul ei hakka igav.”

Laney hingas aeglaselt välja ja võttis käed mehe kaelast ära. „Seni on see sul õnnestunud. Sa üllatavad mind jätkuvalt, Ty.”