Читать книгу Väikesed poeemid proosas - Charles Baudelaire - Страница 4

Charles-Pierre Baudelaire sündis Pariisis 9. aprillil 1821. a. asjaarmastaja maalija, kuid kutselt kõrgema senatiametniku, Champagne’i talupojaseisusest põlvneva Joseph François Baudelaire’i ja ohvitseritütre Caroline Archimbault-Dufays’ pojana, isa olles 61- ja ema 26-aastase. Oma esivanemaid nimetab Baudelaire oma päevaraamatus “idiootideks ja hullumeelseiks” ning “koledate kirgede ohvreiks”. Baudelaire’i biograaf Eugèné Crépet viitab siin ema aadlisuguvõsale.

Baudelaire’i kunsti- ja kirjandushuvilise isa salongis rippus rikkalikult 18. sajandi pastelle ja vaselõikeid, ruumi ehtisid antiikskulptuurid ja biblioteek sisaldas peaaegu kõik 18. sajandi filosoofide ja klassikute teosed. Juba varakult viis isa poja jalutuskäikudele Luxembourg’i aeda, kus jagas talle seletusi sealsete raidkujude kohta. Nii päris Baudelaire isakodust oma ilumeele ja kunstiharrastused, ja teda saadab kogu elu kestel “juba lapseeast kõigi plastiliste kunstide eelistus” (Päevaraamat). Kuueaastasena kaotab Baudelaire oma isa, kellesse oli eriti kiindunud. Ema näib teda olevat vähem otseselt mõjutanud: “Mu ema on fantastiline; teda peab kartma ja talle meeldima...” ja “...ma armastasin oma ema ta elegantsi pärast...” (Päevaraamat).

Pea abiellus ema teist korda; Baudelaire’i võõrasisaks sai kõrgem sõjaväelane Aupick. See ema samm ei meeldinud poisile sugugi, teda täitis viha oma isa asetäitja vastu, millest kandus vimm üle emalegi. “Kui omatakse niisugust poega, siis ei abielluta enam!” lausus ta hiljem sageli oma sõpradele.

1830. a. astub Baudelaire Lyoni kolledžisse. “Peks, lahingud õpetajate ja kaaslastega, rusuv melanhoolia” seisab tolle aja iseloomustuseks päevaraamatus. 1836. a. pannakse ta Pariisi Louis-le­Grand’i lütseumi, kust ta, olgugi et võidab sageli preemiaid, kolme aasta pärast äkki minema kihutatakse. Põhjus jäi kauaks tumedaks, kuid hiljem arvati selleks kirglike sõpruskirjade alatu vääritimõistmine õpetajate poolt. Sellesse ajajärku Langevad ta esimesed kirjanduslikud katsetused ja innukalt Sainte-Beuve’i^[1], Andre Chenier’d^[2] ja Byronit lugedes unistab ta juba kirjanikukutsest, kuigi lapsena oli tahtnud saada paavstiks või näitlejaks. Pärast perekonnatülisid võtab võõrasisa ta kaasa reisile Püreneedesse, kust 1839. a. tagasi pöördudes toob Baudelaire kaasa juba küpseid, tihedaid aleksandriine.

Siitpeale algab Baudelaire’i boheemlaseelu. Bailly pansion, kuhu ta nüüd elama põgeneb (kasuisa tahtes teda diplomaadikarjäärile ette valmistada), on neoromantiliste kirjanike ja kunstnike asupaik. Ta tutvub Balzaciga, keda küllalt kiita ei jõua, ja Gérard de Nervaliga.^[3] Ta sukeldub põhjalikult Pariisi ellu ja selle “pühadesse iharustesse”, nagu ta ise ütleb, kuid ka suurlinna vaesus ja viletsus ei jää ta silme eest varjule, samuti jälgib ta kõike erakordset, salapärast ja normaalsest kõrvale kalduvat. Sõprade seas torkab ta silma oma vastuoksuslikkuse ja müstifikatsiooniharrastusega. Lugusid kerjusest, kelle ta vaeseomaks peksnud, ja klaassepast, kelle ta jalahoopidega trepist alla virutanud, selle hapra kauba purunedes kildudeks (vt. “Väikesed poeemid proosas”), peeti naiivsete inimeste poolt tõestisündinuiks. Talle on naudinguks kaasinimesi narrida ja hämmastada. Näiteks alustas ta kord restoranis valjuhääli, kuid ükskõikselt kõnelust sõpradega: “Siis, kui ma oma isa parajasti tapnud olin...” Muidugi levis siis ka igasugu kuuldusi ta frivoolsusest ja perversiteedist, samuti saavutas ta dändi kuulsuse, kuid kalduvus müstifikatsiooni nagu ka dändismgi olid pigem mingi enesevarjutus: et kaitsta oma mina igamehe uudishimu eest, poeb ta maski taha; olles sisimas liiga tundeline, drapeerub ta dändi jäisusse. Ta koolisõber Prarond kirjeldab teda nõtke, rütmilise, aeglase kõnnakuga, pikas mustas kuues, kõrgelt nööbitud vesti ja pimestavalt valge pesuga. Ühtlasi omistatakse ta välimusele ja rühile preesterlikke jooni.

Kõige vähem meeldib Baudelaire’i nüüdne eluviis muidugi ta perekonnale. Aastal 1841 saadetakse ta 5000 frangiga laeval Bordeaux’st Kalkutasse, aga 10 kuu pärast on ta jälle tagasi kodumaal, lõppsihile jõudmata. Näinud ainult mõningaid Vaikse ookeani saari ja rannikuid, toob ta siiski kaasa püsivaid muljeid, mis hõllandusena nende kaugete randade järele hiljem korduvalt löövad helisema ta luules.

1843. a. saab Baudelaire täisealiseks, pärib 75 000 franki ja asub elama Saint-Louis’ saarekesele keset Pariisi, andudes üksindusele oma raamatute ja kasside-lemmikute seltsis. Peagi vahetab ta aga selle üksinduspaiga kuulsa “Pimodani” hotelli, luksuse ja kihava seltskonnaelu vastu, kujutledes, et saadud pärandussumma on ärakulutamatu. Hommikutundidel ta siiski töötab, kuulab loenguid École nationale des Chartes’is, uurib ladina klassikuid, ja pea valdab ta isegi kirikuladina keelt niivõrd, et loob selles luuletuse “Franciscae meae laudes” (”Kurja lilledes”). Ka täiendab ta end inglise keeles, loeb Byronit, Shelleyt, Maturini,^[4] Thomas de Quincey’t^[5] ja peamiselt Edgar Poe’d, kellelt ütleb olevat õppinud mõtlemist. Et Poe eriti vastas ta hingelaadile ja loomingulisele eripärale, siis tõlkis ta paljude aastate kestel tema tähtsamad tööd.

1845. a. ilmub tal “Salon” (”Salong”), 1846. a. teine “Salong”, mõlemad kunstikriitilised tööd, pühendatud maalidele, ta “esimesele kirele”. Neis avalduvad ta asjatundmine ja arusaamad ja suur vaimustus eriti Delacroix’st. Neil aastail ilmuvad ka ta “Fanfarlo” ja “Noor võlur”, mõlemad ilukirjandusliku proosa katsed.

Hoolimata ta katoliiklusest ja aristokraatlikkusest, paeluvad poeeti 1848. a. revolutsioonilised ideed, ja teda nähakse blusoonis, püss seljas, oma sõbra Pierre Dupont’i seltsis barrikaadidel, teda küsitlevaile tuttavaile vastuseks karjumas: “Il faut aller fusiller le general Aupick.” (On vaja maha lasta kindral Aupick). Teatavasti oli Aupick ta võõrasisa. Ka kohvikutes peab ta mässukõnesid ja asutab Champfleury^[6] õhutusel ajalehe “Le salut public”^[7] millest ilmub esialgu ainult üks ja aastase vaheaja järel teine number. Pea pettub ta revolutsioonis — kui ta seda üldse kunagi tõsiselt võttis —; ka poliitikut ei saanud tast kunagi.

Tähtsaim aasta Baudelaire’i elus on 1857, mil, pärast eelavaldamist ajakirjades aastate vältel, ilmuvad koguna ta luuletused “Les Fleurs du Mal” (”Kurja lilled”). See luulekogu — 1861. a. ilmunud teises trükis — tõi aga luuletajale kaela protsessi, mille tagajärjel 6 luuletust ebakõlblana kogust hüljati ja autorile 300 franki trahvi määrati. Baudelaire’i sõber Asselineau jutustab, et nähes pärast kohtuistungit B-i üsna jahmununa, pärinud ta temalt, kas ta siis on oodanud vabaksmõistmist, millele Baudelaire vastanud: “Vabaksmõistmist?! Ma ootasin, et mulle auavaldus osaks saab!”

“Kurja lilled” on Baudelaire’i peateos, ja et siin leidub palju laule naistele, siis mainigem ka nende “modellid”. Esimene neist, Jeanne Duval, neegritar Santo Domingost, “must Veenus”, nagu teda nimetati, keda poeet oli tundma õppinud, kui see 20-aastase tüdrukuna oli ühes Pariisi kohvikkabarees statistiks, oli see “vampiir”, kelle küüsis Baudelaire kogu elu rabeles ja kes talle sisendas põlguse naise vastu, kuid kelle “sinistes juustes”, kust hoovas “kookoseõli-, tõrva- ja muskuselõhna”, ta ikka ja ikka jälle leidis unustust, mida nii väga otsis. Kõigi Jeanne’i tundnud isikute kirjelduste kohaselt polnud tal ei mõistust, hingelisi väärtusi ega mingisuguseid andeid peale sugulise ahvatlusoskuse ja julmuse. Kuid tema võõrapärane veetlus ja loomalik himurus võlusid Baudelaire’i ikka uuesti, kuna ta rumalus ja egoism said luuletajale nii mitmeks meeleheiteallikaks ja viisid ta isegi kord enesetapukatseni. “Väikestes poeemides proosas” esineb see naine kui nõid, ämblik ja kärnkonn, sõduriisuga õgija, toriseja ja töinaja. Ta valetas ja pettis ning jõi ohtralt napsi, kuid siiski kõneleb Baudelaire vaimustusega ta karedast ja sarmikast ning hüsteerilisest, põletatud viinast veidi kähisevaks muutunud häälest nagu kassidel. Poeet hoolitses ta eest veel oma haigevoodilgi, jagades temaga oma väheseid veeringuid.

Vastandina Jeanne’ile ilmub 1849. a. Baudelaire’i ellu üks teine naine, see on madame Sabatier, tema “ange”, ingel, kes talle on inspireerinud mitmed vaimustatud hümnid ”Kurja lilledes”. See oli naine, kaunis kehalt ja vaimult. Clésinger^[8] on raiunud ta marmorisse (”Maost salvatud naine”) ja Ricard^[9] põlistanud lõuendil (”Naine koeraga”). Ta külalisteks olid Dumas-isa, Gautier^[10], Musset, Flaubert, d’Aurevilly^[11] ja teised. Baudelaire jäi kauaks ta platooniliseks austajaks, saatis talle anonüümselt, moonutatud käekirjaga luuletusi, m.s. ka “Aube spirituelle” (”Vaimne koit”). See ei olnud tavaline armastus: “Uulitsapoisid on armunud, kuid luuletajad jumaldavad,” kirjutab ta naisele. Pärast seda aga, kui too oli laskunud temaga lähemasse ühendusse, tõmbus Baudelaire tagasi — naiseks muutudes kaotas “muusa” ja “ingel” oma pühaduse. Kuigi poeet saadab talle veel viie aasta jooksul kirglikke kirju, on nende vahekord nüüd ainult seltsimehelik. “Kurja lilled” ja protsess nende pärast tõid Baudelaire’ile kuulsuse. Nüüd planeerib ta kirjutada draamasid, kuid nendega pole tal õnne. Oli ta ju kord lausunud, et ilusaim teatris on — kroonlühter... 1859. a. ilmub “Essee Théophile Gautier’ üle”, kellele Baudelaire oli pühendanud “Kurja lilled”. Samal aastal ilmub ka kolmas “Salong”; 1861. a. — “Kunstlikud paradiisid — oopium ja hašiš”, kus Baudelaire kirjutab neist mürkidest asjatundjana, sest ta ise on andunud nende tarvitamisele. Järgneb ka kaitsekirjutis “Richard Wagner ja Tannhäuser Pariisis”.^[12] Samal aastal kandideerib Baudelaire Prantsuse Akadeemiasse. Mõnelt poolt on seda sammu peetud naljaks, üheks neist tujukaist ekstravagantsustest, mida ta nii harrastas; vahest oli see ka protest “Kurja lillede” kohtulikule hukkamõistule. Muidugi jäi ta kandidatuur tähele panemata, kuigi Sainte-Beuve päris tõsiselt ajalehes ta eest välja astus. Sama sammu kordas Baudelaire hiljem veel kord, kuid loobus ise enne otsustavat hetke.

Ent ta on võlgades; ta varandus on ammu läbi, ja ta on haige. Hašiš ja oopium ei ole oma mõju avaldamata jätnud — ta närvid on otsas. Vaevalt tunniajaline töötamine sünnitab talle juba piina, samuti ei talu ta mingit keskustelu; ta kardab kaotada mõtlemisvõimet nagu Gérard de Nerval, kes teatavasti suri hullumeelsena; ta tahtejõud lõdveneb ning ta vajab ränki pingutusi enese tööle sundimiseks. 1861 kirjutab ta: “Tunnen end väga halvasti ja kõik mu nõrkused, nii ihulikud kui vaimsed, suurenevad kohutaval kombel. Vajaksin arsti nagu Mesmer^[13] või Cagliostro.”^[14]

Ta püüab välja raheida oma lootusetusest ja plaanitseb reisi Belgiasse, et kõnedega prantsuse kunsti ja kirjanduse üle end jälle vee peale upitada. Aprillis 1864. a. kõneleb ta Brüsselis suure eduga Delacroix’st. Sellest saab ta julgustust ja kavatseb sõita ka Genti, Antverpenisse ja Liège’i, kuid neist linnadest ei saabu vastust. Siis peab ta veel kolm kõnet, kuid honorari saab ainult ühe eest. Nüüd kavatseb ta kirjutada raamatu Belgia kohta, millest katkendid on määratud ilmuma “Figaros”, kuid “Figaro” ei avalda neid, sest need osutuvad liiga teravaks Belgia suhtes. Ta vihkab seda maad. “See rahvas on liiga rumal, et mõtete pärast võidelda. Oleks tegu õlle kallinemisega, küllap siis oleks teisiti...” Kuid haigus edeneb. Arstilegi peab ta tasuma laenatud rahaga, rohu ostmisest pole juttugi. Ta igatseb tagasi, Honfleuri ema juurde, kuid tal puudub raha. Palavik äratab ta juba kell üks öösel ja inspireerib talle nii mõndagi, mida ta tahaks üles tähendada, aga see väsitab ta kogu päevaks. Kuid ikkagi ta tahab töötada. Ta päevaraamatust leiame järgmisi eneseergutusi: “Mida enam tahad, seda paremini tahad. Mida enam töötad, seda paremini töötad ja seda enam tahad töötada. Mida enam teostad, seda viljakamaks muutud.” — “On vaid kaks vahendit pääseda ajast, sellest painajast, et seda unustada: lõbu ja töö. Lõbu kulutab meid. Töö kosutab. Valigem. Mida enam kasutame üht neist vahendeist, seda suuremat vastumeelsust äratab meis teine. Aega saab unustada ainult teda tarvitades!” — “Tööta kuus päeva raugemata.” — “Liiga hilja ehk juba! — Mu ema ja Jeanne. — ...Jeanne’l haigused. Mu ema haigus ja üksindus.” — “Jeanne’ile 300, emale 200 ja minule 300 —800 franki kuus. Töötada kella kuuest hommikul tühja kõhuga kuni lõunani... töötada pimesi, sihita, nagu hullumeelne... Rida väikesi tahtepingutusi teevad kokku suure tahtejõu... Kui väga kõhklemine on ometi raiskamine! — Kala, külmad kümblused, dušid, pastillid vahetevahel; muidu loobumine igasugustest ärritusvahendeist.” — “Alluda vääramatuile kainusepõhimõtteile, millest esimene: loobumine igasugustest ärritusvahenditest, missugused need ka olgu.” Need on viimased sõnad ta päevaraamatus. Kuid eks ole ta ise öelnud: “Robinson võib lõpuks siiski pääseda oma saarelt: laev võib randuda kaldal, nii tundmatul kui see ka poleks, ja võib üksildase maapagulase sealt kaasa viia; kuid missugune inimene võiks pääseda oopiumiriigist?” Ta seisukord halveneb kiiresti. Viletsana lamab ta kogu talve oma hotellikambris peapöörituste, oksenduste ja neuralgiate piinades.

Märtsis 1866. a. seisab ta oma sõbra — kunstnik Ropsi^[15] ja kirjastaja seltsis Naumuris ühe kiriku ees ja kui ta neile vaimustatult selle arhitektuuri ilu kiidab, langeb ta rabandusest tabatuna maha.

Arst konstateerib parempoolse halvatuse. Ta kaotab kõnelemisvõime. Nii leiab tema ta ema, kes ruttab poega Brüsselist koju viima. Peagi ei saa Baudelaire enam üldse sängist lahkuda ja sureb üksisilmi ema otsa vaadates 31. augustil 1867. a. Pariisis.

Baudelaire tegi endale algul nime kunsti- ja kirjanduskriitikuna, kellena ta oli vaenus kõige keskpärase ja tavalisega, rõhutades omapära ja kuulutades uut esteetika teooriat; ta otsustused käisid risti vastu toona valitsenud maitsele, kuid leidsid järelpõlve tunnustuse. Ta astus välja Manet’ ja Ropsi eest, hindas kõrgelt Stendhali ja Balzaci, suhtus aga Molière’isse (”kodanluse poeedisse”), Hugosse, Musset’sse ja eriti George Sandisse — kelle “voolav” stiil talle oli vastumeelt — üleolevalt. Põlgus värvitu argipäevasuse vastu viis ta isegi niikaugele, et tast sai loomulikkuse vastane ja ebaharilikkuse kultiveerija. Aga ta ei jäänud ainult eitajaks-lõhkujaks, vaid, et hindas kunsti kõrgemaks loodusest, milles nägi ebatäiuse pärimusi, lõi vastukaaluks oma maailma, pidades vaimusünnitisi püsivamaks mateeriast. Vast samal põhjusel ehk veetles teda dändismgi — kui looduse ohvrikstoomine kunstile.

“Kurja lilled”, Baudelaire’i peateos, omandas pöördelise tähtsuse prantsuse luules, kujunedes sümbolistliku lüürika alglätteks. Kirglikus tungis täiusele ei piisanud B-ile klassikute harmoonilisest ilukultusest ega romantikute ülitundlikkuse valemist; ta otsingud süüvisid ka vastaspoolusse, inetuse ja pahede allilma, ning ta haaras nii hea kui kurja oma luule valdkonda. See luule on ühtlasi valuline pihtimus. Kõik kõdunev, mäda ja viril, ta haiglased ja hellad meelteelamused ja enesehävitamise kipitav lõbu — kõik see kirgastub sügavaiks vaimseiks nägemusiks, mis — tihti kannustatuna iroonia pisteist — vormuvad ta käe all täiuslikeks värssideks, nii et ta õigusega võis öelda enese kohta:

“0, vous, soyez témoins que j’ai fait mon devoir Comme un parfait chimiste et comme une âme sainte!”

(Oo teie, olge tunnistajaks, et täitsin oma kohustuse nagu täiuslik keemik ja püha hing.)

Kaasaegne ja järeltulev dekadentlik vool arvas leidvat täieliku enesekajastuse Baudelaire’i luules — kuid see oli enam. “Kurja lilledes” peegeldub tusk (spliin) ja püüd ideaalide poole. Tusk, sõltuv kaasilma ja massi mõtete ja tunnete piiratusest, suubus protesti tõelisuse vastu, põhjustades igatsuse ideaalide — “kadunud paradiisi” järele. Ja eks olnud ta sukeldused kirgede ja pahede infernossegi — kuigi ehk ainult alateadlikult — just selleks, et ikka ja ikka jälle läita oma tungi paleuste poole ja tunda igatsuse astelt. Nii on õigus Rodenbachil^[16] teda nimetada meie ”südametunnistuse kaaslaseks”.

Baudelaire lõi koolkonna ja tema otsesemateks jüngriteks võib pidada Verlaine’i, Mallarnu’d ja teisi, kuna ta hingesugulus ulatub tagasi juba François Villoni^[17]