Читать книгу Kaunitar ja koletis - Charles Perrault - Страница 4

Oli kord keegi väga rikas kaupmees. Tal oli kuus last: kolm poega ja kolm tütart. Aruka mehena ei koonerdanud ta eales laste kasvatamisel, ning palkas neile kõiksugu õpetajaid. Tütred olid väga kaunid, kuid erilist imetlust kutsus esile noorim, mistõttu juba väikesest peale ei kutsutudki teda muud moodi kui kaunis laps, nii et see nimi jäigi talle külge ja andis vanematele õdedele põhjust kadedust tunda. Noorim, õdedest kauneim, oli ka iseloomult parim. Kaks vanemat õde olid väga upsakad, sest nad olid rikkad, nad pidasid end daamideks ega soovinud, et teiste kaupmeeste tütred neid külastaksid — pidi olema kõrgemast seisusest, et nende seltskonda sobida. Nad käisid iga päev tantsupidudel, teatris ja jalutamas ning pilkasid nooremat õde, kes suurema osa oma ajast veetis häid raamatuid lugedes. Et neidude rikkus polnud saladuseks, käisid paljud rikkad kaupmehed nende kätt palumas, kuid kaks vanemat õde vastasid alati, et nende kaasaks kõlbab vaid hertsog või vähemalt krahv. Kaunitar (nagu ma teile ütlesin, oli see noorima õe nimi), niisiis Kaunitar tänas viisakalt kõiki kosilasi, ning ütles neile, et ta sooviks elada veel mõned aastad koos oma isaga.

Korraga aga kaotas kaupmees kogu oma varanduse, vaid linnast kaugel asuv väike maamaja jäi talle alles. Nutt kurgus, seletas ta oma lastele, et nüüd tuleb neil ümber asuda sellesse maamajja ning et toidupoolist tuleb hankida raske põllutööga. Vanemad tütred vastasid, et nemad ei taha linnast ära minna ning et kuigi õnn on neid maha jätnud, on neil ometi palju austajaid, kes oleksid väga õnnelikud nendega abielludes. Kuid auväärsed preilid eksisid — nende austajad ei soovinud enam oma vaesunud pruutide poole vaadatagi. Ja et nende kõrkuse tõttu keegi neid ei armastanud, öeldi:

„Nad ei vääri meie haletsust, oleme väga rõõmsad nende alandatud uhkust nähes, sest nüüdsest võivad nad daame mängida lambaid karjatades.“

Samas lisati:

„Kaunitarile tunneme tema õnnetuses kaasa, sest tema on väga hea tüdruk, vaeste vastu on ta alati lahke, küll ta on hell ja aus.“

Leidus isegi mitmeid härrasmehi, kes soovisid temaga abielluda, kuigi tal polnud ühtegi soud^[1], kuid ta vastas, et ei suuda kuidagi oma vaest isa sellises õnnetuses maha jätta ning järgneb talle maale, et teda lohutada ja töös aidata. Alguses oli Kaunitar äärmiselt kurb, et oli kaotanud oma varanduse, kuid siis ütles ta endale: