Читать книгу Pöialpoiss - Charles Perrault - Страница 4

Elas kord puuraiuja oma naisega. Neil oli seitse last — kõik poisid. Kõige vanem oli kümme aastat vana, kõige noorem seitse. Paneb imestama, et puuraiuja sai nii palju lapsi nõnda lühikese aja jooksul, aga tema naine oli tragi ja toimekas ja nii sündis tal iga kord vähemasti kaks last.

Nad olid väga vaesed ja nende seitse last olid neile suureks koormaks, sest mitte ükski neist ei saanud veel ise endale leiba teenida. Muret tegi vanematele seegi, et kõige noorem oli väga vagane ja sõnagi ei rääkinud. Vanemad panid selle rumaluse arvele, pigem aga andis see tunnistust tema heast loomusest. Ta oli imeväike, ilmale tulles ainult pöidlapikkune, ja seepärast hakati teda Pöialpoisiks kutsuma. Vaene laps oli kogu pere patuoinas ja jäi alati süüdlase ossa. Ometigi oli ta vendadest kõige targem ja terasem, ta rääkis küll vähe, aga kuulas see-eest palju.

Oli väga raske aasta. Näljahäda oli nii suur, et vaesed inimesed võtsid nõuks lastest lahti saada.

Ühel õhtul, kui lapsed juba asemel olid ja puuraiuja naisega kolde ees istus, ütles mees suure südamevaluga:

„Sa näed isegi, et me ei jõua oma lapsi toita. Mina ei või vaadata, kuidas nad mu oma silma all nälga surevad. Otsustasin nad homme metsa viia ja ära eksitada. Seda pole raske teha — me lihtsalt põgeneme nende nägemata, kui nad lõbusasti haokubusid teevad.“