Читать книгу Uinuv kaunitar - Charles Perrault - Страница 4

Elasid kord kuningas ja kuninganna, kes olid nii kurvad, et neil lapsi ei olnud, nii kurvad, et seda ei oska öeldagi. Nad käisid igasugu tervisvetel, proovisid kõik ära — tõotused, palverännakud —, aga abi ei saanud kuskilt poolt. Lõpuks sai kuninganna siiski käima peale ja sünnitas tütre. Peeti uhked varrud. Väikese printsessi vaderiteks kutsuti kõik haldjad, keda võis riigis leida (neid oli seitse), et igaüks printsessile mingi ande kingiks. Et see tol ajal haldjatel üldiselt tavaks oli, pidi printsess sel kombel igapidi täiuslik saama.

Kui ristimistalitus oli peetud, tulid varrulised tagasi kuningakotta, kus haldjatele suur pidusöök korraldati. Igaühe ette pandi hiilgavad sööginõud ja raske kuldtoos, milles olid teemantide ja rubiinidega kaunistatud puhtast kullast nuga, kahvel ja lusikas. Parajasti kui kõik olid lauda istumas, astus uksest sisse vana haldjas, keda polnud ülepea kutsutud, sest juba viiskümmend aastat ei olnud ta oma tornist alla tulnud ja arvati, et ta on kas surnud või nõiduse kütkes.

Kuningas käskis vanale haldjale lauanõud tuua, aga ei olnud võimalik talle anda rasket kuldtoosi nagu teistele, sest kuningas oli lasknud valmistada ainult seitse toosi seitsme haldja jaoks.