Читать книгу Pereäri - Charles Stross - Страница 3

Miriam sõitis aeglaselt kodu poole, mõtted hajevil, ja noogutas klaasipuhastite töö taktis pead. Liiklus oli tüütu nagu ikka, aga midagi mõtisklusi häirivat ei juhtunud.

Ta parkis auto, tõmbas õlad ilma tõttu kühmu ja sibas esiukse juurde. Nagu tavaliselt läksid võtmed segamini.

Miks juhtub see alati just siis, kui mul on kiire, mõtles ta. Sisse pääsenud, raputas ta end vihmamantlist ja jakist välja, nagu vastsündinud koiliblikas rabeleb välja oma vettinud kookonist, riputas need nagisse, toetas siis õlakoti ja nüüd niiskeks saanud pappkarbi vanale telefonilauale ning kummardus saapalukke avama. Nahksetest piirangutest vabad, paindusid pöiad mõnuga, kui ta need kulunud roosadesse tuhvlitesse pistis. Siis märkas ta automaatvastaja vilkuvat tuld.

„Sulle on uusi teateid,” ümises ta kojujõudmise kergendusest kergelt maniakaalsena. „Käigu nad perse.” Ta suundus kööki, lülitas kohvimasina sisse, valas siis kruusi täis ja viis oma urgu.

Urg oli varem olnud selle äärelinnamaja söögituba, kandiline ruum, mida ühendas elutoaga võlvkaar ja köögiga teenindusluuk. Nüüd oli see ülekoormatud töötuba, kahes seinas raamatukapid ja kolmandas suur kulunud laud. Vaba seina võttis enda alla verandale viiv kahe poolega klaasuks. Vihm jättis sellele väänlevaid teojälgi ja pritsis piisku üles verandal seisvatest vett täis savipottidest. Miriam asetas kohvikruusi keset lauale kogunenud kraami ja kortsutas seepeale kulmu. Jahmunult ütles ta valjusti: „Korralagedus. Kuidas kurat siin kõik nii sassi on läinud?”

„See on halb,” ütles ta oma laua ees seistes. „Kuuled?”

Jonnakad paberid ja laialipillatud pudinad keeldusid kangekaelselt allumast, nii ründas ta neid ise, sorteeris kirjad virnadesse, avas avamata ümbrikud ja viskas tarbetu reklaami ära, otsis välja kviitungid ja täitis arvete blanketid. Selgus, et lauale on kogunenud peaaegu üheksa kuu jagu kultuurikihti ja selle koristamine juhtis meeldival kombel tähelepanu kõrvale tööl toimunule mõtlemisest.

Kui lauapind paistma hakkas – ja ta tõi köögist puhastusvahendit kohvirõngaste kõrvaldamiseks –, võttis ta ette meilid. Sellega läks kauem, ja kui ta oli viimaks arvutis kõik saabunud teated üle vaadanud, langes klaasile trummeldav vihm juba tumedast õhtutaevast.

Kui kõik näis korras olevat, tuli talle veel üks mõte. „Paberitöö. Hmm.” Ta läks esikusse ning võttis roosa- ja rohelisekirju kingakarbi. Nägu krimpsutades valas ta selle sisu välja. Paberid voolasid lauale, miski aga kõlksatas ja libises põrandale. „Mis?”

Paberkott. Midagi selles, mingi kõva ja külm tuum oli selle üle lauaääre vedanud. Ta vaatas paar sekundit ringi, kummardas siis ja tõstis koti võidukalt kolletavate väljalõigete, rääsunud fotokoopiate ja kreemikate dokumentide virna kõrvale. Üks neist paberitest näis sünnitunnistusena – ei, formularina, mis täidetakse sünnitunnistuse asemel, kui kõik üksikasjad pole teada. Jane Doe, vanus umbes kuus nädalat, kaal … silmad rohelised, naissoost, vanemad teadmata… hetkeks tundus Miriamile, et ta põrnitseb seda kusagilt kaugelt, läbi pimeda tunneli.

Jättes kõlksatanud asja esialgu kõrvale, võttis Miriam ette paberid ja sorteeris need kahte virna. Ajaleheväljalõiked ja bürokraatia. Väljalõiked olid õigupoolest suuremalt jaolt fotokoopiad, mis rääkisid lihtsat – kuigi ehk salapärast – lugu, millega ta oli tuttav juba neljandast eluaastast saadik. Pussitamine pargis. Noor naine – veidra riietuse põhjal otsustades ilmselt hipi või võib-olla ka mustlane – leiti puuderohkest piirkonnast surnuna. Surma põhjuseks oli rohke verejooks sügavast haavast vasakus õlas ja seljas; haav oli tekitatud terariista, võib-olla matšeetega. Juba see oli tavatu. Veelgi tavatumaks tegi selle aga kuuenädalane lapsuke, kes läheduses kogu oma napi jõuga karjus. Vanem koeraga jalutanud mees kutsus politsei. Kõik kokku oli harukordne ime.

Miriam teadis, et salapärase loo lõpp oli kusagil Morris ja Iris Becksteini lohutavate käte vahel. Loo teist, verist ja lahtist lõppu oli ta kõigest väest püüdnud oma elust välja toimetada. Ta ei tahtnud olla kellegi teise laps, tal juba oli kaks täiesti sobivat vanemat ning üldine arvamus, nagu oleks vereside kasvukeskkonnast tähtsam, tegi ainult haiget. Irise taustalugu näitas midagi muud: sõja järel ebasõbralikku Inglismaa linna pidama jäänud holokaustipõgenike ainsa lapsena oli ta kahekümneselt emigreerunud ning Morrisega kohtumise ja abiellumise järel polnud ta kordagi tagasi vaadanud.

Miriam raputas paberkoti sisu sünnitunnistuse asendajale. See oli läätsekujuline hõbemedaljon peene keti otsas. Pind oli kulunud ja aja jooksul tuhmunud, kuid sellele oli graveeritud mingi vapp: kilp ja loomad. Paistis üsna odavana. „Hmm.” Ta võttis selle kätte ja vaatas lähemalt. Ilmselt sellest emps rääkiski, mõtles ta. Väärtuslik? Keti aasa juures oli mingi haak. „Huvitav…”

Ta avas selle.

Ta oli valmis, et leiab eest armsama foto, aga selle asemel oli siseküljel erksatooniliste emailvärvidega maalitud sõlmiline muster. Ookerkollased kaared moodustasid vastastikku põimuvaid silmuseid, mis ümbritsesid türkiissinist hargnevat oksa. Hõbedane taust oli märksa heledam, kui õhu käes seisnud välimine külg oli arvata lubanud.

Miriam ohkas ja nõjatus oma vetruva kontoritooli seljatoele.

„Nii palju siis sellest võimalusest,” ütles ta väljalõigetele süngelt. Polnud pilti tema emast või ammukadunud isast. Ainult mingi maotu cloisonné-tehnikas sõlmiline muster.

Ta uuris lähemalt. Sõlmed. Pisut keldi mustrite moodi. Vasakpoolne element näis korduvat paremal pool. Kui hakata ülevalt vasakult mööda seda kaart minema, sinise kaare alt läbi…

Miks oli ta sünnitanud ema seda asjakest kandnud? Mida oli see talle tähendanud. (Sinine kaar läks läbi kahe omavahel ühendatud rohelise keeru.) Mida oli ta seda vaadates näinud? Oli see mingi abivahend mediteerimiseks? Või lihtsalt kena vaadata? Päris kindlasti polnud see mingi vapp.

Miriam kallutas end veelgi tahapoole. Ta tõstis medaljoni kõrgemale ja kiigutas seda silmade ees, lastes valgusel selja tagant raamatukapi klaasilt heledale hõbedasele pinnale peegelduda. Sõlme südamesse näisid kogunevat pimestavad sinivalged kuumahelmed. Ta kissitas silmi ja tundis, et peanahk sügeleb. Südame tuksumine muutus kõrvus talumatult valjuks. Oli tunda kõrbenud leiva lõhna, pilt võimatust sõlmest pöörles ta ees õhus nagu ruumiline isogramm ja püüdis ta pead pahupidi pöörata…

Kolm asja juhtusid korraga. Järsku haaras teda iiveldus, lamp kustus ära ja ta tool kukkus tagurpidi ümber.

„Ai! Neetud!” Miski põntsatas Miriamile vastu külge ja ta tõmbus kukkudes kössi, veeres maas edasi ja tõstis käed kaitseks näo ette. Sisikond tõmbus krampi, iiveldus läks vastupandamatuks ning siis tuli tooli käetugi ja andis nimmetesse kolaka. Ta põlved olid märjad ja tuled ei põlenud. „Kurat!” Pea oli lõhkemas, südamelöögid tuikasid, nagu oleks keegi ta kolbas puurvasarat kasutanud, ja kõhus keeras. Järsku tekkis hirm: see ei saa olla migreen. Algus oli liiga kiire. Pahaloomuline hüpertensioon?

Tahtmine oksendada oli tugev, kuid hakkas hetke pärast järele andma. Miriam lebas minuti liikumatult, oodates, et kõht rahuneks ja valgus tagasi tuleks. Neetud, on see aneurüsm? Ta pigistas medaljoni nii kõvasti, et see ähvardas paremasse pihku augu teha. Ta püüdis ettevaatlikult käsi ja jalgu liigutada – kõik tundus toimivat ja ta lubas endale väikese kergendusohke. Lõpuks, kui ta oli kindel, et sisikonnaga on kõik korras, ajas ta end põlvili ja nägi…

Puud.

Igal pool puud.

Puud tema urus.

Kuhu seinad jäid?

Hiljem ei suutnud ta järgnenud õudset minutit enam meenutada. Oli pime, seda muidugi, aga mitte ka kottpime. Ta oli hämaral metsasel nõlval ning pöögid, jalakad ja muud tuttavad puud kerkisid hämarusest kurjakuulutavalt esile. Maa oli kuiv ja tema tool vedeles kohatult suure vahtra jalamil põõsastikus. Ringi vaadates ei näinud ta märkigi oma majast, naabermajadest ega tänavalaternatest. Kas on täielik elektrikatkestus? mõtles ta segaduses. Kas ma kõndisin unes või midagi sellist?

Ta ajas end kohmakalt püsti, tuhvlid polnud kõdunevatel lehtedel ja kuivadel rohutüügastel liikumiseks just kõige sobivamad jalanõud.

Ta võdises. Oli külm – mitte lausa talviselt külm, aga siiski neetult külm pükstes, sviitris ja pehmetes tuhvlites ringi jalutamiseks. Ja…

„Kus kuradi kohas ma olen?” küsis ta tühjalt taevalt. „Mida kuradit?”

Olukorra jaburus jõudis pärale ja ta hakkas itsitama, ehmunult, närviliselt ja peljates, et ei saagi sellest itsitamisest enam lahti. Ta pööras kohapeal ringi, püüdes näha kõike, mida ümbruses üldse näha oli. Idülliline mets öö hakul. Natüürmort hullunud ajakirjaniku ja pruuni kontorimööbliga. Tuuleiil raputas oksi ta pea kohal ja päästis valla jämedate piiskade külma duši. Mõned tilgad langesid Miriami käsivartele ja näole ning panid ta judisema.

Õhk oli värske – liiga värske. Ning puudus suurlinna taustasumin, müra, mis kunagi päriselt ei kadunud. Nii vaikne ei olnud isegi maal ja tõepoolest – kui ta peatus, et kuulatada, siis polnud täiesti vaikne; ta kuulis üha süvenevas hämaruses kauget linnulaulu.

Ta hingas sügavalt sisse, siis veel kord. Ta sundis end kätt medaljoniga püksitaskusse pistma ja siis seda lahti laskma. Nagu kinnisidee küüsis, patsutas ta veidi aega taskut, ise peavalust vaikselt niutsudes. Auke ei ole, tuli ähmane mõte. Kord oli ta hoidnud samasuguste pükste taskus peenraha, kuni see taskuvoodri läbi kulutas ja mündid lõputut segadust tekitades maha hakkasid pudenema.

Millegipärast tekitas mõte medaljoni kaotamisest temas musta paanikat.

Ta vaatas üles. Õhtu esimesed tähed olid nähtavale ilmumas ja taevas oli peaaegu pilvitu. Oli tulemas külm öö.

„Niisiis,” pomises ta. „Sa ei ole kodus. Aih. Sul on kohutav peavalu ja sa ei usu, et jäid toolil magama, kuigi sa saabusid siia koos tooliga.” Ta vaatas pööraste kahtlustega ringi. Need romaanid, mida Ben vahel luges, polnud talle kunagi istunud, kuid tühiseid telesarju oli ta ometi piisavalt näinud, et neist nüüd inspiratsiooni saada. Selliseid sarju nagu „Twilight Zone” ja „Time Squad” näiteks.

„Niisiis: ma ei tea, kus või millal ma olen, aga kodu see ei ole. Kas ma jään paigale ja loodan, et mind automaagiliselt mu kööki tagasi tõmmatakse, või… mis? See oli medaljon, siin pole kaksipidi mõtlemist. Kas ma pean tagasipääsemiseks seda uuesti vaatama?” Ta kobas närviliselt taskus. Sõrmed haarasid soojast metallist. Ta hingas kergemalt. „Hästi. Hästi.”

See on lihtsalt närvidest, mõtles ta. Üksinda öises metsas – kes siin elavad? Karud? Kuuguarid? Siin võib kohata ükskõik keda, täiesti suvalisi elukaid. Oleks aga nali, kui ta läheks ümbrust uurima ja astuks lõgismao peale, kas pole? Kuigi, sellise ilmaga…

„Ma lähen parem koju,” pomises ta endale ja oli juba medaljoni välja tõmbamas, kui märkas eemal hubisevat tulukest.

Ta oli segaduses ja väsinud, tal oli olnud tõeliselt halb päev ning siis oli mingi kosmiline trikster-jumal sokutanud talle maagilise amuleti, et näha, mida ta sellega teeb. See sai olla ainus seletus, leidis ta tagantjärele. Täie mõistuse juures Miriam oleks maha istunud, oma võimalusi analüüsinud ja siis tegevusplaani koostanud. Aga see ei olnud täie mõistuse juures Miriam, kes oranži hubisevat tulukest nähes läbi võsa ja puude künkanõlvast alla selle poole hakkas murdma.

Tuled. Kõlin, umbes nagu ahelad. Tümpsumine ja õõnsa kõlaga kolksatused – ning vaiksed hääled. Järsku komistas ta teele – see polnud lai, pigem nagu jalgrada, mille pind oli ära trambitud ja mudane. Valgus! Ta põrnitses neid – ratsanikke, kes rada mööda tema poole tulid, latern rippus esimese mehe väljasirutatud piigi otsas. Tuhm valgus peegeldus metallilt, justkui muuseumist pärit kiivrilt ja turviselt. Keegi hõikas midagi, mis kõlas nagu: „Curl!” Näe. Ta ratsutab minu poole, mõtles Miriam juhmilt. Aga mis see tal…

Sisikond äärmuslikust hirmust vedel, pööras ta ringi ja jooksis. Tema tagant kostis lamedakõlaline püssituli, öösse lastud korduvad lühikesed valangud. Nähtamatud sõrmed haarasid oksi Miriami pea kohal, hääled tagapool kasvasid kisaks ja hüüeteks. Madalad oksad kraapisid nägu, kui ta hingeldades ja niutsudes ülesmäge rajast eemale jooksis. Veel pauke, veel laske – neid oli üllatavalt vähe, aga juba ükski lask oli liiga palju. Ta jooksis otse vastu puud, kukkus, hing kinni, selili, ajud peas klõbisemas nagu kuivanud oad kaunas, ajas end kiiremini jalule, kui oleks üldse võimalikuks pidanud, ning komberdas jälle õhku ahmides ja pääsemist paludes öösse.

Lõpuks ta peatus. Kusagil oli ta tuhvlid jalast kaotanud. Nägu ja roided tundusid sinikaid täis olevat, süda tagus ja ta suutis hädavaevu hingata. Aga jälitajate hääli polnud kuulda. Nahk oli imelikult pingul ja kõik asjad olid liiga külmad. Niipea, kui ta enam ei jooksnud, vajus ta kössi ja päästis valla paukuva köhahoo, mis vaid pikenes meeleheitlikest katsetest seda summutada.

Ta rind tulitas. Oh, jumal, kestahes jumal. Kes sa mu siia panid. Ma tahan sulle öelda, et ma vihkan sind!

Ta ajas end püsti. Kusagil kõrgel pea kohal kahises tuul. Ta nahk kiheles hirmust tagaajajate ees. Ma pean koju pääsema, mõistis ta. Nüüd pani ta naha sügelema teine hirm – hirm, et võib-olla ta eksis, asi polnudki medaljonis; et võib-olla oli hoopis midagi muud ja mõistetamatut ta siia toonud; et tagasiteed enam pole ja siia ta jääbki…

Kui ta medaljoni avas, kubises mustri parempoolne osa valgusest. Väikestest heledatest täppidest – see polnud kella numbrilaua fosforestsents või nende paariks aastaks populaarsust võitnud, plastikust, ühekordseks kasutamiseks mõeldud taskulampide bioluminestsents, vaid intensiivne, hele, sinakasvalge sära, justnagu tilluke täht. Miriam hingeldas ja püüdis lasta oma teadvusel valgusse triivida, kuid sai minuti pärast aru, et nii tekitab ta endale vaid peavalu.

„Mida ma selle käivitamiseks tegin?” pomises ta, segaduses, pettunud ja üha enam hirmul. „Kui tema sai panna selle…”

Ah. Just seda ta oligi teinud. Lihtsalt lõdvestunud ja mediteerinud. Mõelnud, mida kuradit oli ta bioloogiline ema selles küll näinud. Miriam kiristas hambaid. Kuidas pidi ta taastama selle pealiskaudselt uudishimuliku meeleolu? Siin, selles metsikus laanes, kus võõrad pimedas tema pihta püssi lasksid? Kuidas… ta kissitas silmi. Peavalu. Kui ma sellest mööda pääseksin, siis ma võiksin…