Читать книгу Nähtav ja nähtamatu inimene - Charles W. Leadbeater - Страница 2

Esiteks tuleb selgelt mõista, et meid ümbritsev maailm on uskumatult keeruline süsteem, milles peitub kirjeldamatult rohkem, kui inimsilm suudab näha.

On üldteada, et mateeria võib esineda eri olekutes, mida saab rõhu- ja temperatuurimuutuste abil mõjutada. Teatavasti võib mateeria esineda tahke aine, vedeliku või gaasina ning teadusliku teooria kohaselt võivad kõik ained sobiva temperatuuri ja rõhu korral omandada iga nimetatud oleku.

Okultne keemia näitab, et kõiki teadaolevaid aineid saab teisendada või muundada gaasilisest olekust veel kõrgemasse eeterlikku olekusse. Näiteks võib vesinik esineda gaasilise oleku asemel eeterlikus, samuti võivad kuld, hõbe ja kõik teised elemendid esineda lisaks tahkele, vedelale või gaasilisele olekule ka kõrgemas eeterlikus olekus.

Traditsioonilises teaduses räägitakse hapnikuaatomist, vesinikuaatomist ja kõigi teiste ainete ehk elementide aatomitest. Keemikud nimetavad ainet elemendiks, lähtudes teooriast, et aine puhul on tegemist elemendiga, mida ei saa enam redutseerida, ning et igal elemendil on oma aatom. Kreeka keelest pärinev sõna “aatom” näitab, et tegemist on osakesega, mida ei ole võimalik jagada väiksemateks osadeks. Okultne teadus on aga alati olnud seisukohal, et nõndanimetatud elementide puhul ei ole üldse tegemist elementidega ning seda, mida tavaliselt nimetatakse hapniku- või vesinikuaatomiks, saab teatavatel asjaoludel lõhustada veelgi väiksemateks osadeks. Lõhustamisprotsessi korrates jõutakse järelduseni, et tegelikult taanduvad kõik ained ühele ainele ja selle algühikute erinevad kombinatsioonid moodustavadki üksused, mida keemias nimetatakse hapniku-, vesiniku-, kulla-, hõbeda-, liitiumi-, plaatina- ja muude ainete aatomiteks. Nende aatomite lõhustamisel saadakse taas kogum identseid ühikuid, mille ainus erinevus on see, et osa neist on positiivsed ja teised negatiivsed.

Selliste ühikute ja nende võimalike kombinatsioonide uurimine on äärmiselt paeluv teema. Tuleb siiski märkida, et isegi neid ühikuid käsitletakse sellistena üksnes meie füüsilise tasandi seisukohalt, sest teatavate meetodite abil saab neidki jagada veel väiksemateks osadeks, mille tulemusel tekib hoopis teise looduse valdkonda kuuluv mateeria. See kõrgema tasandi mateeria ei ole lihtsalt mõistetav, vaid keerukas, ning seegi võib esineda eri olekutes, mis on suhteliselt lähedased füüsilise mateeria tahkele, vedelale, gaasilisele ja eeterlikule olekule. Täiendaval jagamisel saadakse järjekordne uus ühik, mis kuulub looduse valdkonda, mida okultismis nimetatakse astraalmaailmaks.

Seejärel võib tervet protsessi uuesti korrata ning kõnealuse astraalühiku täiendaval jagamisel jõuame veelgi kõrgemal tasandil eksisteerivasse maailma, mis on siiski endiselt materiaalne. Taas kord leiame, et mateeria eksisteerib konkreetsetes olekutes, mis – ehkki kõrgemal tasandil – vastavad meile juba tuttavatele olekutele. Uuringu tulemusel jõuame järgmise ühikuni, mis kuulub kolmandasse looduse valdkonda. Teosoofias nimetatakse seda mentaalmaailmaks. Teadaolevalt võib sellist jagamist jätkata lõputult, aga inimese võime seda protsessi jälgida on väga piiratud. Siiski suudame me näha piisavalt, et olla kindlalt veendunud suure arvu eri valdkondade olemasolus, mis on kõik eraldiseisvad maailmad, ehkki laiemas tähenduses osa ühest mõõtmatust tervikust.

Meie kirjanduses nimetatakse neid looduse valdkondi sageli tasanditeks, sest uurimisel on mõnikord mugav kujutada neid üksteise kohal paiknevatena olenevalt sellest, milline on vastava tasandi mateeria tihedus. 2. joonisel esitatud diagrammil kujutatakse neid valdkondi just sellisel viisil, kuid samal ajal ei tohi unustada, et kõnealune astmestik täidab pigem mugavuse ja sümboolse kirjelduse eesmärki ega kajasta mingil viisil eri tasandite vahelisi tegelikke seoseid. Tasandid ei paikne raamatukapi riiulite sarnaselt üksteise kohal, vaid asuvad samas ruumis ja on omavahel läbi põimunud. Teaduses on hästi tuntud tõsiasi, et isegi kõige kõvemas aines ei puutu aatomid kunagi omavahel kokku. Igal aatomil on alati oma väli ja vibratsioon ning igal molekulil omakorda veelgi suurem väli; seega on nende vahel alati ruum. Iga füüsikaline aatom hõljub astraalmeres – astraalse mateeria meres, mis seda ümbritseb, täites füüsikalises mateerias esinevad väikseimadki praod. Mentaalne mateeria omakorda põimub täpselt samal viisil astraalse mateeriaga. See tähendab, et eri valdkonnad ei ole üksteisest ruumiliselt eraldatud, vaid ümbritsevad meid iga hetk kõikjal. Ja nende uurimiseks ei ole vaja liikuda ühest paigast teise, vaid üksnes avada enda sisemuses meeled, mille kaudu need on tajutavad.