Читать книгу Minu Rootsi. Sünnitusvaludeta ühiskond? - Charlotte Lii Tipp - Страница 7

„Oleksid sa huvitatud aasta aega Rootsis koolis käimisest?“ küsib mu ema ühel 1992. aasta varasuvisel päeval. „Vivian räägib, et neil on plaanis võtta Eestist üks 16aastane vahetusõpilaseks ja nad kavatsevad selleks konkursi korraldada.“

Vivian on pedagoogikakonsultant Rootsist, kes Eesti iseseisvudes kahe maa vahelise koostöö käigus Eesti koolide direktoreid koolitamas käib, plaaniga juurutada ida pool Läänemerd vähem autoritaarset koolikorda, kus ka õpilased oma arvamust rohkem väljendaksid. Kuna mu ema töötab sel ajal Kuressaare haridusosakonnas, on nad Vivianiga tihedalt kokku puutunud ning Vivian on meil kodus külaski käinud.

Pakkumine on ahvatlev, aga…

„Mina? Ma ei oska ju rootsi keelt! Pealegi, siis ma jääksin koolis teistest maha! Vaevalt et seal matemaatika ja füüsika täpselt samal tasemel on, et ma pärast siin oma klassis jätkata suudaksin! Ja kirjandus, mis sellest saaks?“

„Mingil kujul neil ju ikka matemaatikat õpetatakse, ja ega sa kõike siiani õpitut nii ära ikka ei unusta, et aasta pärast jätkata ei saaks,“ julgustab ema. „Viviani jutu järgi oleks see gümnaasiumiklass hotelli- ja restoranimajanduse süvaõppega. Keel tuleb seal elades iseenesest ja algul saad ju inglise keelega hakkama! Ja milline elukogemus see oleks, isegi kui sa selle pärast gümnaasiumi aasta võrra hiljem lõpetad!“

Pärast pisukest järelemõtlemist otsustan proovida. Peale edukalt läbitud konkurssi ja lühikest rootsi keele suvekursust sõidangi hirmu ja lahkumiskurbuse asemel juba ainult põnevust tundes Rootsi.

Elama hakkan Viviani ja tema mehe Bengti juures keset Rootsit asuvas Örebro linnas. Saan endale pererahva ruumikas majas rõdule avaneva uksega suure toa, sean end sisse, uudistan järgnevatel päevadel linna ning ootan põnevusega kooli algust. Ühel päeval käime Vivianiga ka koolis kohal. Istume erinevates riiuleid ja mappe täis ruumides, kuid kuna kogu jutt Viviani ja pedagoogide vahel käib rootsi keeles, ei saa ma mitte millestki aru. Viviani ilmest ja hääletoonist aiman küll mingit probleemi, kuid kuna mulle midagi inglise keeles ei vahendata, järeldan, et muretsemiseks pole põhjust.

Kus suitsu, seal teatavasti aga ka tuld ning plahvatus toimub esimesel koolipäeval. Kõik näod mu ümber on lahked ja sõbralikud, kuid… päris kindlasti pole nad minuvanused! Ei, kindlasti mitte! Enamik on silma järgi hinnates 25–30 eluaasta vahel, mõned veelgi vanemad ning üks proua paistab lausa esimesele juubelile lähenevat!

Kuna olen esialgu sunnitud ainult inglise keeles suhtlema, määratakse mulle kooliasjus abistajaks Stina, üks nooremaid nägusid meie klassis.

„Kui vana sina oled?“ küsin.

„Kakskümmend. Ja sina?“

„Kuusteist.“

„Aga mismoodi… kas sul on gümnaasium juba läbi?“ uurib Stina imestunult.

„Ei!? Aga see siin pidi ju olema gümnaasium, kuhu ma tulin! Kas ei ole siis või? Kas te õpite siin peale hotelli- ja restoraniasjade matemaatikat ja keeli ja muud sellist?“

„Ei, see siin on ikka ainult restoranitöö kursus! Midagi on ilmselt valesti läinud, ma arvan, et sa pead õpetajatelt või oma vastutavalt isikult üle küsima!“

Kodus küsingi Vivianilt selgitust.

„Jah, alguses pidid gümnaasiumiklassi saama. Kahjuks neil ei olnud ikkagi kohti ja ainus variant on restoranikursus. Aga sa ju olid restoranindusest huvitatud?“

Ei, ma pole restoranitööst huvitatud! Alguses oli juttu „hotelli- ja restoranimajanduse süvaõppest gümnaasiumis“, tean täpselt. Mõtlesin, et gümnaasiumiklass Rootsis, rootsi keel ning hotellinduse majanduslik külg oleks huvitav, aga kindlasti mitte restorani köögipool!

Helistan ärritunult Eestisse emale, kes on sama suures arusaamatuses kui mina.

„Ma tulen tagasi ja käin korralikus gümnaasiumis edasi!“ teatan kindlalt.

„Nojah. Võibolla tõesti peaksid tagasi tulema… Aga oota paar päeva, vaata ja mõtle, äkki hakkab meeldima, oled selle aasta ikka ära? Saad Rootsi elu näha ja uue keele suhu. Eestis saad koolis aasta pärast ka jätkata.“

Pärast paaripäevast järelemõtlemist otsustan anda endale võimaluse, kuid ühel tingimusel:

„Okei, ma jään siis aastaks Rootsi, aga sel juhul teen tagasi tulles kaks gümnaasiumiklassi korraga ja lõpetan oma klassikaaslastega samal ajal!“

Tunnen, et sel moel pole mul midagi kaotada, vaid ainult võita ning ühtlasi olen enda ja maailmaga rahujalal, avatud uutele kogemustele.

Keel, jah, tuleb tõesti iseenesest. See polegi imelik, kui nii kodus kui koolis olla keelekeskkonnas sees. Ja kui alguses üritangi inglise keeles suhelda, siis vähemalt kodus keelatakse see mul varsti ära. Ning vaatamata peatselt selguvale Bengti ebameeldivalt diktaatorlikule iseloomule aitab ta mind alguses ühe väärt nõuandega keeleõppe hõlbustamiseks.

„Parim moodus on õppida keelt nagu väike laps: mitte tõlkides, vaid puhtalt lehelt. Näiteks see siin on stol, mitte chair,“ viitab ta toolile. „Ja see seal pole mitte car, vaid bil,“ saan teada uue tõe ka aknataguse auto kohta.

Paar kuud hiljem lepivad ka kursusekaaslased ühiselt kokku, et alates tänasest nad minuga enam inglise keeles ei räägi ja kui mina inglise keelt kasutan, siis nemad minust „aru ei saa“. Mulle tundub, et minult tahetakse võimatut ja mind on haledalt alt veetud, ning olen mitu head päeva solvumisest turris nagu siil.

„Hästi, olen siis parem üldse vait!“ luban endale. Kuid eesmärk pühitseb abinõu ning sealtmaalt alates edeneb minu rootsi keele purssimine juba hooga. Täpselt pool aastat peale Rootsi saabumist kostitab mind lausa kolm erinevat persooni nagu kokkulepitult sama kommentaariga: „Ainult pool aastat oled siin elanud? Sa räägid rootsi keelt ju paremini kui meie kuninganna!“

Paljudel kordadel kuulen ka kõrvupaitavat komplimenti: „Sul peab olema enneolematu keeleanne!“ Mine võta kinni! Võib-olla olid mul hoopis enneolematult hoolivad kursusekaaslased?

Kohe esimestel nädalatel hakkan hästi läbi saama mulle juhendajaks määratud kursusekaaslase Stinaga, kellest saab minu esimene rootslasest sõber. Kuigi tumedanahaline, on Stina vaieldamatult rootslane. Tema puhtaverelistest rootslastest vanemad püüdsid aastaid lapsi saada, kuid lõpuks otsustasid lapsendamise kasuks ja tõid 1970ndate keskel Bangladeshist koju toona kolmeaastase Stina. Oma Rootsi-eelset elu Stina ei mäleta ning on üdini tänulik saatusele, mis teda vaese Aasia riigi kannatustest säästis. Meie nelja-aastane vanusevahe ei anna end kuidagi tunda ja veedame suure osa vabast ajast koos. Tihti ööbin nende ruumikas külalistoas ning kevadel võetakse mind kaasa nädalasele perepuhkusele Lysekili Rootsi läänerannikul, kus perel on kaljusel kaldapealsel hubane suvila. See kogemus on maagiline! Nii kaljust randa, soolast merevett, otse rannast korjatavaid sinikarpe ning kaljudel vedelevaid ja meres hulpivaid erinevat sorti meduuse pole minu silmad enne näinud. Lisades kuueteistaastase inimese oskuse elada hetkes, erakordselt sooja kevade ja Stina peres valitseva helge meeleolu naudin iga silmapilku ning isegi tagasi mõeldes ei suuda ükski hilisem puhkus toonast ületada.

Koolinädalad mööduvad restoranilainel. Umbes pooleks on teooria- ja praktikatunde ja aineteks on külm köök, kuum köök, pagari-kondiitriõpe, baaritöö ning ettekandja- ja kelnerioskused. Tavatundide ja eksamite seas on ka veinidegustatsioone, sea tükeldamise kiirkursus lihakombinaadis, Göteborgis korraldatud toidumess ning ekskursioon Stockholmi veini- ja alkoholimuuseumisse. Koolil on oma väike restoran, kus nii köögi-, baari- kui saalipoolel tegutseme meie, restoranitöö kursuse õpilased. Rootslastele meeldib restoranides söömas käia ja külastajate puudust ei tunne me kunagi, seda ilmselt ka seepärast, et kuna oleme alles ametit omandamas, on hinnad tavarestoranidest madalamad, söögid aga kõrgklassi masti. Või mida öelda näiteks hõrgu hirvefilee või rosmariinikastmega metstuvi kohta? Lisanditeks kartulikroketid või kahepoolsel grillil viimistletud duchesse? Teoorias õpetatakse tundma kõikvõimalikke Rootsi vetes leiduvaid kalu, mille nimesid ma emakeeles senini ei tea, lugematul hulgal eksootilisi puuvilju ja maitseaineid ja nii edasi. Pähe tuleb õppida kümnete kaupa baasretsepte ning loomulikult orienteeruda veinimaailmas.

Juunikuuks oleme õppetööga valmis ning tunnistusest lahutab vaid kahekuuline praktika, mis saab tehtud Örebro lossi kõrval asuvas Lossikeldri-nimelises restoranis. Kuna tänu suvisele ajale on restoran avamisest sulgemiseni klientidest pungil, pakutakse mulle nüüd juba palga eest ka lisatöö võimalust, nii et augustis Eestisse naastes on rahakott ootamatult süllekukkunud teenistusest paks.

Sellest perioodist on tänini käe sees kiire sibulahakkimine ning kasutan koduski alati võtet, millest restoraniköögis üle ega ümber ei saa: mise en place ehk et kõik söögitegemisel vajaminev tuleb algatuseks lauale õiges koguses hakituna-viilutatuna valmis panna.

Tollest suvest on möödunud kakskümmend kaks aastat. Kuigi alguses tegin kodus mitut sööki restoraniretsepti järgi, siis praeguseks on enamik neist unustuse hõlma vajunud. Välja arvatud üks, mida ikka ja jälle uuesti valmistan ja mille eest alati ohtralt kiidusõnu saan. Ma ei ole kade ja jagan seda siinkohal kõigiga. Proovige, aga ettevaatust: see viib keele alla!

Granadilli-juustukook

Põhi: 180 grammi Digestive’i küpsiseid

125 grammi sulatatud võid

2 teelusikatäit jahvatatud ingverit

Täidis: 450 grammi kesella’t (Eestis on see ricotta;

Philadelphia toorjuust või kohupiim käib ka)

150 grammi suhkrut

2,5–3 teelusikat vanillisuhkrut

1 sidrun (selle sidruni riivitud koor)

4 želatiinilehte

Želee: 5 želatiinilehte

2 granadilli, tuntud ka ingliskeelse nime all passionfruit (kui väiksed, siis kolm; krobelise koorega, siis on küpsed)

1,5 detsiliitrit apelsinimahla

1 detsiliiter suhkrut

0,5 detsiliitrit sidrunimahla (ehk kogu selle sidruni mahl, mille koor enne käiku läks)

Võta toorjuust külmkapist välja toatemperatuurile. Purusta näpu vahel Digestive’i küpsised. Lisa ingver. Sega küpsised ja ingver sulatatud võiga. Vajuta küpsisesegu suure, 24sentimeetrise tordivormi põhjale. Pane täidise valmistamise ajaks külmkappi.

Pane želatiinilehed viieks minutiks külma vette likku, samal ajal sega kokku ülejäänud asjad: toorjuust, suhkur, vanillisuhkur ja sidrunikoor. Kui segu on liiga paks, vala hulka õige pisut piima. Võta želatiin veest välja, vääna suurem vesi kergelt välja ja sulata näiteks plekktopsis, mis on kuumas veevannis. Kui želatiin on vedelaks ja ühtlaseks muutunud, sega see ülejäänud täidise hulka. Vala täidis küpsisepõhja peale vormi. Pane vähemalt kaheks tunniks külma.

Želee: pane želatiinilehed viieks minutiks külma vette likku. Lõika granadillid pooleks, võta teelusikaga sisu välja ja pane potti. Lisa apelsinimahl, suhkur, sidrunimahl ja kergelt väljaväänatud želatiinilehed. Kuumuta, kuni želatiin ja suhkur on sulanud. Lase jahtuda, kuni segu hakkab natuke tahkemaks muutuma, siis vala täidise peale ja pista külmkappi, kuniks pealne ehk želee on kõva. Võtab tund või paar.

Kui peatselt kuuekümnene Vivian on emalik ja rahulik proua, siis Bengt on kõvem frukt, kellega suhtlemine kõvasti energiavarusid kulutab. Omal ajal politseinikuna töötanud ja minu sealoleku ajaks juba mitmendat aastat pensionipõlve nautiv mees armastab kamandada ning peab nii mulle kui Vivianile tundidepikkusi monolooge selle kohta, kuidas asjad peavad käima. Vivian kuulab teda rahulikult ja – olen enam kui kindel – mõlgutab samal ajal omi mõtteid. Vahel harva viskab mehe korraldamine tal siiski nii üle, et ta endasse kogunenud tunded ja vastandarvamused vihast punase näoga ja vastuvaidlemist mittekannataval häälel teatavaks teeb, olles niivõrd ärritunud, et Bengt teda vist isegi kartma hakkab, oma piibu ja koera võtab ning pikale jalutuskäigule läheb.

Üldiselt väldin Bengti ja kui juhtume kahekesi kodus olema, hoidun teisele korrusele. Kuid tihti suudab mees ikka närvidele käia, kuna mingi allergia tõttu hakkab ta pärastlõunati aevastama. Ja mitte nii nagu tavaline inimene, et kolm-neli korda ja valmis, vaid pidevalt: häälekas aevastus minutis kõlab vähemalt poole tunni jooksul maja igasse nurka ja ilmselt tänavalegi.

Vertikaalses olekus hoiab Bengt käsi taskutes, kolistades näppude vahel alati taskupõhjas leiduvaid münte, nii et vaid mündikõlina intensiivsuse põhjal võib eksimatult aimata, mis tujus ta parasjagu on. Ning kõlina lähenedes on selge, et ta on mingi mõttega valmis saanud ja tuleb nüüd rääkima, mismoodi peavad asjad käima ja teised inimesed oma elu elama. Vähemalt annab mündikõlin hoiatuse ja võimaldab põgeneda.

Diplom augusti keskel käes, olen ülimalt rahul, et otsustasin jääda ja proovida. Kohanemisraskusi ei mäleta ma sellest aastast üldse. Neid lihtsalt ei eksisteerinud minu jaoks! Ilmselt võtab nii noor inimene kõike enda ümber toimuvat enesestmõistetavusega, on nagu on.

Küll on see aasta aga muutnud mu isiksust niivõrd, et tagasi Eestisse jõudes tunnen, et… siia ma enam üldse ei sobi! Paari esimese kuuga kaob mu näolt Rootsist kaasa saadud naeratus ning kinnisideeks saab tagasi Rootsi pääsemine.