Читать книгу Dora Thorne - Charlotte M. Brame - Страница 5

arlescourti Earle’id olid üks vanemaid Inglismaa perekondi. “Earle’i läänivaldust” mainitakse juba varasemal Tudorite dünastia valitsusajal. Kuid näib, et perekond ei mänginud suurt rolli poliitikas või sõdades. Perekonna annaalid räägivad lihtsast vooruslikust elust; leidub ka mõningaid romantilisi intsidente. Mõned varasemad parunid olid olnud vaprad sõjamehed; oli jutte hingematvatest pääsemistest surmasuust ja suurtest vägitegudest üleujutuste ja muude loodusjõududega võitlemisel. Paar Earle’i oli olnud poliitikas tegevad, ent kannatanud liigse agaruse ja tulipäisuse tõttu. Ent reeglina olid kõik Earle’i parunid olnud lihtsad ja kenad härrasmehed, kes rahuldusid eluga kodustes maamõisates, tegeldes seal ettetulevate kohustustega, pidasid hoolikalt kinni kõigist lepetest, millega seotud olid, samavõrra hoolikalt lapsi kasvatades ja neile haridust võimaldades. Aga viimane kui üks oli olnud innukas kaunite kunstide austaja. Earlescourt oli viimse võimaluseni tulvil pilte, kujusid ja muid kunstiteoseid.

Poeg järgnes isale, pärides tiitli ja mõisad, olles kõik sama tasakaalukad ja lihtsa meelega ning samade huvidega, kuni Rupert Earle, üheksateistkümnes parun, kellega meie lugu algas, sai Earle’i lordiks. Lihtsust ja leplikkust tema iseloomus ei leidunud. See mees oli uhke, auahne ja kangekaelne; ta unistas aegadest, mil Earle’id saavad kuulsaks, aegadest, kui nende nimi riigiasjus maksab. Juba kahekümneaastaselt sai ta isandaks, ning olles ainus laps, oli nutikas, kaval ja enesekindel. Kahekümne ühe aastaselt abiellus ta leedi Helena Brooklyniga, Inglismaa ühe mõjukama peeri tütrega. Seejärel näis ta elu kulgevat igati kõrge lennuga ja toimekalt. Abikaasa oli elegantne, täiuslik proua, kes tundis maailma, selle kombeid ja tavasid ning kes oli lapsest saati harjunud kõige kõrgema ja parema seltskonnaga. Lord Earle ütles talle sageli naljatades, et naisest võinuks saada ideaalne suursaadik – tema maneerid olid ülimalt peened ja rafineeritud ning tal oli haruldane anne näivalt kõigist ja kõigest huvituda.

Niisuguse naisega oma majapidamise eesotsas, lootis lord Earle suuri tegusid korda saata. Ta unistas hiilgavast karjäärist riigiametis; ükski au ei tundunud talle liiga kõrge, ükski ambitsioon liiga lennukas. Kuid saatusel oli talle salakaval löök varuks. Parlamendis pidas ta ühe sütitava ja eduka kõne – hämmastavalt sõnaosava, tabava, veenva kõne, mida ei unusta keegi, kes seda kuulma juhtus. Kuid pärast seda kõnet ei suutnud ta hääl, ei mingi tuntud või tundmatu imevahendi abiga, sama uhkelt ja võimukalt kõlada; hääl, mis oli olnud ta sõber ja vaenlane. Teda oli tabanud äkiline kummaline raske haigus, mis ta peaaegu haua äärele viis. Pärast pikka ja meeleheitlikku võitlust selle “vaikiva vastasega”, toibus lord vähehaaval, kuid avaliku teenistuse elu oli tema jaoks läbi. Arstid ütlesid, et ta võib elada kõrge vanaduseni, kui end hoolega ja järjekindlalt ravib; ta peab elama vaikselt, tagasitõmbunult, hoiduma kõigest erutavast ja ärritavast – ega või enam kunagi unistada poliitikast.

Lord Earle’ile tundus see surmaotsuse või pagendusse saatmisena. Tema naine andis endast kõik, et teda lohutada ja saatusega lepitada, ent mõne aasta elas mees vaid iseenda haleda varjuna. Leedi Helena pühendas end talle. Earlescourtist sai kuulus külalislahke võõruspaik. Neid külastasid kirjanikud, kunstnikud, heliloojad ning ajapikku leppiski lord Earle oma saatusega. Kõik ta lootused ja püüdlused olid nüüd seotud poja Ronaldiga, kes oli peen ja noobel poiss nagu isagi, sarnane kõiges peale ühe iseloomujoone. Nooremal mehel oli sama teravajooneline anglosaksi nägu ja kuninglik kehahoiak, kuid ühes nad erinesid. Lord Earle oli karm ja paindumatu; kellelegi ei tulnud mõttesse tema otsuse vastu vaielda või püüda teda oma seisukohti muutma panna. Kui “milord” oli rääkinud, siis nii see jäi. Isegi leedi Helena teadis, et kõik katsed meest mõjutada on kasutud. Kuid Ronald, vastupidi, võis olla kangekaelne, kuid mitte kindlameelne. Teda oli kergem mõjutada: pöördumised tema parema mina poole, tema kiinduvusele, ta kohusetundele, jäid harva tulemuseta.

Ühtki teist last ei olnud lord Earle’i südant rõõmustamas ning kõik ta lootused keskendusid pojale. Teist korda oma elus tõusid temas suured lootused ja igatsused. Mida tema polnud saavutanud, seda teeb ta poeg; au, mida tema enam taotleda ei saanud, langeb osaks pojale. Oli midagi suisa haletsusväärset selle karmi pettunud mehe armastuses oma poja vastu. Ta ootas pikisilmi aegu, mil Ronald saab küllalt vanaks, et alustada avalikku karjääri. Ta tegi poja tulevikuplaane suurema õhinaga kui kunagi enda omi.

Aeg läks ja Earlescourti pärija siirdus Oxfordi nagu ta isagi omal ajal. Siis aga tabas lord Earle’i teine pettumus ta elus. Poliitilistelt vaadetelt oli ta vana kooli tooride partei liige. Liberaalsed põhimõtted olid talle vastikud; ta vihkas ja jälestas kõike vabameelsusega seotut. Talle oli suur löök, kui Ronald kolledžist “veendunud liberaalina” naasis. Hariliku läbinägelikkusega taipas vana lord, et kõik vaidlused on siin lootusetud.

“Las ta põeb selle palaviku läbi,” ütles üks ta sõpru. “Te ju näete, lord Earle, et vist kõik noormehed peavad selle läbi tegema. Konservatism on kõrge ea ja kogemuste tunnus. Kuniks teie poeg maailmas positsiooni saavutab, jõuab ta mitu liberalismi staadiumi läbi käia.”

Lord Earle uskus seda siiralt. Kui pettumuse esimene löök oli möödas, hakkas Ronaldi poliitiline agarus isale nalja tegema. Talle meeldis näha, kui tõsiselt poeg seda kõike võttis. Ta muigas, kui Ronald luges kõlava noore häälega ette oma partei juhi kõnesid. Ta muigas, kui noormees, tahtes teooriat praktikas rakendada, vennastus mõisa talumeestega ning külastas kodusid, millest ta isa aristokraatliku õudusega kaugele eemale hoidis.

Polnud kahtlust, et noil päevil uskus Ronald Earle end olevat kutsutud suurt missiooni ellu viima. Ta unistas ajast, mil klassidevahelised barjäärid lammutatakse; ajast, mil inimestel saavad olema võrdsed õigused ja eesõigused; ajast, mil mõistuse ja vooruse aadelkond saab eelise siniverelisuse ees; ajast, mil rikkus jaguneb võrdsemalt, ning ajad, mil üks inimene sureb nälga, kui teine külluses elab, lakkavad lõplikult olemast. Tema unelmad polnud täpselt ei liberaalsed ega ka radikaalsed, need olid lihtsalt utoopilised. Kui keegi oleks noormehele nimelt siis, kui ta oli kõige enam õhinast tulvil, teinud ettepaneku, et tema, Ronald Earle, võiks uue maailmakorra esimesena sisse pühitseda nimelt sellega, et esimesena jagab laiali oma varanduse, oleks tema teooriate mõttetus Ronaldile pärale jõudnud. Liikumine heas seltskonnas, teravmeelsete meeste ja kaunite naiste seas – nii uskus lord Earle – sunnib poja ajapikku meelt muutma. Ta ei vaielnud pojaga, teades, et igasugune vastuhakk ainult suurendab tolle ägedust. See oli lordile suur pettumus, kuid ta kandis seda mehiselt ega jätnud lootust.

Aga üks uus mure koitis lord Earle’ile, palju tõsisem kui ta poja utoopilised unelmad; kõigist lordi muredest rõhus see teda kõige rängemini. Ronald armus, ning tahtis naiseks võtta lihtsa külailuduse, majahoidja tütre.

Earlescourt oli üks ilusa ja rahuliku Inglismaa kaunimaid paiku. Ta seisis keset maa haljast sügavat südant, lustlike viljakate keskmaa krahvkondade alal.

Häärberit ümbritses avar park, kus hirved lonkisid majesteetlikult laiade puuvõrade all. Orus leidus orukesi ja künkakesi, mis võluvad kõiki kunstnikke; seal lookles lai oja, peaaegu nii lai ja sügav, et seda võinuks jõeks hüüda.

Earlescourt oli kuulus oma puude poolest, üks võimas vana seeder seisis keset parki, haab väristas külmakartlikult oma lehti, kaunis jalakas, kuninglik tamm, kõrge õitsev sarapuu – kõik need olid perfektselt pügatud.

Kunstkäsitöö oli teinud palju, loodus veelgi enam, et Earle’ide kodu kaunistada. Hurmavad aiad olid kujundatud võrreldamatu meisterlikkusega; lai sügav järv peitus pooleldi selle kohale kummardunud pajuokste ja ta rahulisel pinnal lebavate lumivalgete vesirooside alla.

Härrastemaja ise oli maaliline hall vana ehitis, müürid luuderohuga kaetud, nurgelised tornid moodsad; sügavad kitsad ja kõrged aknad, väärikad vanad ruumid, mis andsid märku iidsest suguvõsast, aga ka rõõmsad uued korterid, kus leidus moodsaid mugavusi.

Üks Earlescourti häärberi suurimaid uhkusi oli avar terrass, mis ümbritses kogu hoonet; sellelt avanev vaade oli puhas vaikne rõõm. Järv säras eemal puude vilus; viirpuuheki aroom täitis õhku, purskkaevud vulisesid päikesesäras lõbusalt, lilled õitsesid soojas suveilus.

Lord Earle armastas oma ilusat kodu; ta ei säästnud remontide ja uuenduste arvelt ning viimaks ülistati Earlescourti kui eeskujulikult peetud mõisa.

Kuid üht teisendust oma majapidamises kahetses ta surmatunnini. Pargi lääneserva laskis ta ehitada uue aiamaja ning paigutas sinna Stephen Thorne’i koos abikaasaga, aimamata, et see ettevõtmine oli esimene lüli pikas ahelas ning fataalset tragöödiat asuti sepistama.

Ronald oli siis üheksateistkümneaastane olnud ning lord Earle arvas, et nüüd, pärast kooli, võiks ta paariks-kolmeks aastaks reisile minna. Isa ei saanud teda saata, kuid lootis, et poja järele passimine pole vajalik, et tema poiss on küllalt tark ja mehine, et elus üksinda esimesi samme astuda. Kolledžis oli ta kõrgeimat kiitust pälvinud; suuri tegusid ennustati Ronald Earle’ile. Need oleksid võinud täituda, kui poleks olnud õnnetut vahejuhtumit, mis tumestas Earlescourti pilvitu taeva häbi ja murega.

Lord ja leedi Earle olid läinud külla ühele vanale sõbrale, Sir Hugh Charterisele Greenoke’is. Arvates, et Ronald ei jõua koju tagasi enne juuni kolmandat nädalat, võtsid nad vastu Sir Hugh’ kutse ning lubasid juuni kaks esimest nädalat tema juures veeta. Kuid Ronaldi plaanid olid muutunud; tema külaskäik ei osutunud kuigi meeldivaks ning ta naases Earlescourti kaks päeva pärast lordi ja leedi lahkumist. Isa kirjutas talle otsekohe, veendes poega tulema nende juurde Greenoke’i. Ronald keeldus, vastates, et viimaste kuude raskete õpingute järel vajab ta pikka rahulikku puhkust.

Teades, et poja heaks tehakse kõik, mis vaja, ei mõelnud lord Earle enam sellele loole. Kuid pikki aastaid hiljem kahetses ta kibedalt, et ei olnud käskinud pojal kindlasti Greenoke’i tulla. Nii siis juhtus, et Ronald Earle, kelle kooliaeg oli läbi ja kelle tulevik laius ta ees nagu ere häirimatu unenägu, jäi kaheks nädalaks üksi Earlescourti.

Esimene päev oli väga meeldiv. Ronald läks hobuseid üle vaatama, kontrollis koerteaedikuid, rõõmustas jahiülema südant vahvate ja teravmeelsete jahijuttudega, sõudis järvel, mängis üksi piljardit, õhtustas suures salongis üksi, luges kolm peatükki raamatust “John Stuart Mill ja liberalism”, luges neli peatükki ühest rabavast moeromaanist ning vajus unne, rahul päeva ja iseendaga, ehkki veidi muretsedes, mida järgmisel päeval ette võtta.

Oli imeline juunipäev; naeratav taevas ei näidanud ühtki pilveriba, päike kiirgas rõõmsalt, loodus näis nii haarav ja hullutav, et oli võimatu tuppa jääda. Aias tundus kogu õhk linnulaulust värelevat. Liblikad sirutasid tiibu ja koketeerisid aromaatsete õitega; töökad sumisevad mesilased mattusid piibelehtede valgetesse õiekellukatesse ning rooside veripunastesse südametesse.

Ronald eksles aedades; peenejoonelised koldsed kuldvihma õiekobarad kaardusid ta jalge ees ning noormees istus vägeva akaatsia alla. Päike oli kuum ja Ronald arvas, et kausike maasikaid oleks kena. Mõnda aega pidas ta endaga aru, kas tasuks tagasi majja neid tooma minna või jalutada viljaaeda ja ise noppida.

Mis küll saatis ta tol sulnil juunihommikul, kui kogu loodus laulis õnnest ja armastusest, nimelt sellesse paika, kus ta pidi kohtama oma saatust?