Читать книгу Märgalad - Charlotte Roche - Страница 2

Usun siiralt vanainimeste hooldamisse pereringis. Lahutuslapsena soovin, nagu pea kõik lahutus lapsed, et mu vanematest saaks taas paar. Kui nad enam ise toime ei tule, siis piisab, et pistan nende uued elukaaslased vanadekodusse ja hooldan seejärel oma lahutatud vanemaid kodus, kus panen nad ühte ja samasse abieluvoodisse, kuni nad surevad. See on suurim õnn, mida suudan endale ette kujutada. Millalgi – pean vaid kannatlikult ootama – see hetk tuleb.

Nii kaua kui mäletan, on mul olnud hemorroidid. Palju, palju aastaid mõtlesin, et ei tohi sellest kellelegi rääkida. Sest hemorroidid tekivad vaid vanaisadel. Leidsin alati, et need ei olnud eriti tüdrukulikud. Kui sageli ma neid juba proktoloogile olen näidanud! Too soovitas aga hemorroide mitte lõigata, kuni need mulle valu ei tee. Valu need ei teinud. Ainult sügelesid. Selle vastu sain oma proktoloogilt doktor Fiddelilt tsinksalvi.

Välise sügeluse vastu pigistatakse tuubist pähklisuurune torts salvi kõige lühema küünega sõrmele ja hõõrutakse see rosinale. Tuubil on ka selline terav, paljude aukudega otsak, mille saan pärakusse lükata ja sinna sisse salvi pritsida, et ka sisemist sügelust vaigistada.

Kui mul seda salvi veel polnud, kratsisin magades nii kõvasti sõrmega pepuauku ja selle ümbert, et mul oli järgmisel hommikul pudelikorgisuurune tumepruun plekk aluspükstes. Nii kõvasti sügeles, nii sügaval sees oli sõrm. Ma ju räägin: kaugeltki mitte tüdrukulik.

Mu hemorroidid näevad väga erilised välja. Aastate jooksul on need üha enam väljapoole punnitunud. Rosinat ümbritsevad nüüd tervenisti pilvekujulised nahalapakad, mis näevad välja nagu meriroosi kombitsad. Doktor Fiddel nimetab seda lillkapsaks.

Ta ütleb, et kui soovin sellest vabaneda, on tegemist puhtalt esteetilise sekkumisega. Ta opereerib vaid siis, kui see kedagi tõsiselt koormab. Arvestatav põhjus oleks näiteks, kui see mu kallimale ei meeldi või ma läheksin oma lillkapsa tõttu seksides krampi. Seda ei tunnistaks ma aga iial.

Kui keegi mind armastab või ka lihtsalt minuga seksida tahab, siis ei tohiks selline lillkapsas ometi tähtis olla. Pealegi olen juba aastaid, viieteistkümnendast eluaastast praeguseni, st kaheksateistkümnendani, vohavast lillkapsast hoolimata väga edukalt anaalseksi harrastanud. Väga eduka all pean silmas, et jõuan tippu, kuigi munn on mu perses ja midagi muud ei katsuta. Jah, selle üle olen uhke.

Nii saan muide kõige paremini ära proovida, kas tüübil on tõsi taga – palun tal juba esimesel korral seksida minu lemmikasendis: mina koeraasendis, see tähendab, neljakäpukil, nägu allapoole pööratud, tema läheneb tagant, keel vitus, nina perses, see nõuab teatud kannatlikkust, sest auku katab ju köögivili. Nimetan seda asendit „näoga kinni topitud“. Seni pole keegi vastu vaielnud.

Kui kellelgi on midagi sellist seksiks olulisel elundil (kas tagumik on üldse elund?), tuleb varuda külma närvi. Sellest on omakorda kasu näiteks anaalseksiks lõõgastumisel ja lõdvestumisel.

Kuna minu puhul on persel ilmselgelt oma osa seksis, tuleb tänapäeval mul sedagi kohustuslikus korras raseerida, täpselt nagu vittu, jalgu, kaenlaaluseid, ülahuulepiirkonda, mõlemaid suuri varbaid ja jalapealseid. Huulepealset muidugi ei raseerita, vaid kitkutakse, sest me kõik oleme kuulnud, et muidu kasvavad üha tihedamad vuntsid. Tütarlapse asi on sellist asja vältida. Varem olin raseerimata igati rahul, aga siis hakkasin selle jamaga peale ja nüüd ei saa enam järele jätta.

Tagasi perse raseerimise juurde. Erinevalt teistest inimestest tean väga täpselt, kuidas mu pepuauk välja näeb. Vaatan seda iga päev vannitoapeeglist. Tuleb seista tagumikuga peegli poole, tõmmata persekannikad mõlema käega tugevalt teineteisest eemale, hoida sääred sirged, kummardada peaga peaaegu vastu põrandat ja jalgade vahelt tahapoole vaadata. Täpselt nii ajan ka persekarvu. Ainult et raseerides pean mõistagi alati ühe kannika lahti laskma. Asetan žileti lillkapsale ning raseerin hoogsalt ja jõuliselt seest väljapoole. Vahel ka kannika keskpaigani välja, vahel eksib sinnagi mõni karv. Kuna olen seesmiselt väga raseerimise vastu, teen seda alati liiga kiiresti ja liiga ägedalt. Just nii tekitasin endale selle anaallõhe, mille pärast leban nüüd siin haiglas. Kõiges on süüdi ladyshave. Feel like Venus. Be a goddess!

Võib-olla igaüks ei tea, mis on anaallõhe. See on juuksekarvajämedune pragu või sisselõige rosinas. Ning kui sellesse väikesesse, lahtisesse kohta peaks lisaks veel põletik tekkima, mis seal all on kahjuks väga tõenäoline, siis teeb see põrgulikult valu. Nagu minul praegu. Pepuauk liigub pealegi pidevalt. Rääkides, naerdes, köhides, kõndides, magades ja eelkõige vetsus istudes. Seda sain aga teada alles nüüd, kui see valutab.

Paistes hemorroidid vajutavad nüüd kogu jõust mu raseerimisvigastusele, lõhe rebeneb üha suuremaks ja põhjustab mulle elu kõige hullemaid valusid. Kaugelt kõige hullemaid. Pingereas teisel kohal on valu, mida pidin taluma, kui isa virutas meie auto pagasniku luugi täiest jõust kinni ja mulle piki selgroogu – kõmmdi – täies pikkuses. Ja kolmandal kohal on valu, mida tundsin, kui tõmbasin kampsunit seljast võttes oma niburõnga välja. Seetõttu näeb mu parem nibu nüüd välja nagu ussikeel.

Tagasi tagumiku juurde. Vedasin end hirmsate valudega koolist haiglasse ja näitasin igale arstile, kes huvi tundis, oma lõhet. Sain otsekohe voodi proktoloogia osakonnas – või tuleks öelda abdominaalkirurgia osakond? Abdominaalkirurgia kõlab paremini kui otseöeldult perseosakond. Ei tahaks ju, et teised kadedaks läheksid. Võib-olla on abdominaalkirurgia kuidagi üldistav. Küsin järele, kui enam ei valuta. Nüüd ei tohi ma end igatahes enam liigutada ja vedelen siin looteasendis. Seelik üles tõstetud ja aluspüksid alla lastud, perse ukse poole. Et igaüks, kes palatisse siseneb, otsekohe teaks, mis värk on. Asi näeb vist väga põletikuline välja. Kõik, kes sisse tulevad, ütlevad: „Oh.“

Ja räägivad midagi mädast ja ääreni haavavedelikku täis taskust, mis pepuaugust välja ripub. Kujutan endale ette, et see taskuke näeb välja nagu nonde troopiliste lindude kaelanahk, kui nad inna ajal hoobeldes selle õhku täis puhuvad. Särav punasinine pingul kotike. Järgmine proktoloog, kes sisse astub, ütleb lühidalt: „Tere päevast, mina olen professor doktor Notz.“

Ja rammib seejärel mulle midagi perse. Valu puurib mööda selgroogu üles laubani. Kaotan peaaegu teadvuse. Paari valusekundi järel on mul lõhkev, märg tunne ja ma karjun: „Ai, palun ette hoiatada. Kurat, mis see oli?“

Tema seepeale: „Minu pöial. Vabandage, selle piraka paunakese tagant polnud midagi näha.“

Milline viis end tutvustada!

„Ning? Mida te nüüd näete?“

„Tuleb otsekohe lõigata. Kas te täna hommikul söönud olete?“

„Kuidas küll? Selliste valudega?“

„Hästi, siis täisnarkoos. Teie diagnoosiga soovitatav.“

Minagi rõõmustan. Ma ei taha sel ajal teadvusel olla.

„Mida täpselt te lõikuse käigus teete?“

See vestlus väsitab mind juba praegu. On raske keskenduda millelegi muule kui valudele.

„Eemaldame teil kiilukujuliselt põletikulise koe nahalõhe ümbert.“

„Ma ei suuda seda endale ette kujutada: kiilukujuliselt. Kas te võiksite selle mulle paberile visandada?“

Ilmselt ei paluta härra professor doktor Notzil just sageli oma operatiivseid plaane eelnevalt paberile panna. Ta tahab ära, pilk uksele, vaevumärgatav ohe.

Siis võtab ta ometi rinnataskust hõbedase sulepea. Paistab massiivne. Paistab kallis. Ta vaatab ringi ja otsib vist paberit, kuhu joonistada. Ma ei saa teda aidata; loodan, et ta ei eeldagi seda. Iga liigutus teeb valu. Sulen silmad. Midagi krabiseb ja ma kuulen, kuidas ta rebib kuskilt tüki paberit. Pean silmad taas lahti tegema; ootan joonist põnevusega. Ta hoiab paberit pihus ja kritseldab sellele sulepeaga. Siis esitleb ta oma teost. Loen, koorene käharkapsas. No tõesti. Ta rebis tüki mu menüüst. Vaatan paberi teisele küljele. Ta on joonistanud ringi, võib arvata, et see kujutab mu pepuauku. Ning ringi sisse terava osaga kolmnurkse väljalõike, otsekui oleks keegi varastanud torditüki.

Ah nii! Tänan, härra professor doktor Notz! Kas olete juba kaalunud maalikunstniku elukutset, nii andekas, nagu te olete? Sellest joonisest pole mul põrmugi kasu. Ma ei saa sellest targemaks, kuid ei esita rohkem küsimusi. Tal ei ole mingit huvi mind valgustada.

„Kindlasti saate kerge vaevaga ka lillkapsa eemaldada?“

„Saab tehtud.“

Ta jätab mind haavavedeliku loiku lebama ja lahkub. Olen üksi. Ning minus kerkib hirm lõikuse ees. Mulle tundub täisnarkoos nii kahtlasena, otsekui ei ärkaks iga teine tuimestatu operatsiooni järel enam iial. Tunnen end väga vaprana, kuna nõustusin sellegipoolest selle protseduuriga. Järgmisena tuleb narkoosiarst.

Tuimestaja. Ta istub voodipeatsis toolile, mis on talle kaugelt liiga madal. Ta räägib väga leebelt ja saab mu ebamugavast olukorrast paremini aru kui professor doktor Notz. Ta küsib mu vanust. Kui ma ei oleks veel kaheksateist, peaks nüüd kohal olema vanemlike õigustega isik. Ütlen arstile, et sain sel aastal täisealiseks. Ta vaatab mulle kontrollivalt otsa. Tean, keegi kunagi ei usu. Näen kuidagi noorem välja. Tean, mis nüüd järgneb. Teen oma tõsise võid-mind-julgelt-uskuda-näo ja vastan talle otsustava pilguga. Arsti pilk muutub. Ta usub mind. Tagasi teksti juurde.

Ta selgitab mulle, kuidas narkoos toimib, et peaksin numbreid loendama ja millalgi kukun ära, ise seda märkamata. Ta istub kogu operatsiooni ajal mu peatsis ja jälgib mu hingamist ning kontrollib, kuidas ma narkoosi talun. Ahaa. Seega on see peale-liiga-lähedal-istumine kutsehaigus. Enamus ei märka seda niikuinii – eks nad ole tuimestatud. Ja kindlasti peab ta end võimalikult väikeseks tegema ja sellepärast nii lähedal peatsis istuma, et muidu segaks ta tõelisi arste opereerimisel. Vaeseke. Tüüpiline asend töökohal: kössitamine.

Tal on kaasas leping, millele pean alla kirjutama. Seal seisab, et lõikus võib põhjustada pidamatust. Küsin talt, mis piss siia puutub. Ta muigab ja ütleb, et jutt käib soolepidamatusest. Pole sellest iial kuulnud. Äkki taipan, mida see võib tähendada: „Te tahate öelda, et ma ei suuda enam oma sulgurlihast kontrollida ning mul voolab sealt kogu aeg ja igal pool sitt välja, vajan mähkmeid ja haisen pidevalt selle järele?“

Mu tuimestaja ütleb: „Jah, aga seda juhtub harva. Kirjutage siia alla, palun.“

Kirjutan. Mida muud peaksin tegema? Kui siinsed operatsioonitingimused on juba kord sellised. Ma ei saa end ju kodus ise opereerida.

Jeerum. Palun, armas jumal, keda pole olemas, tee, et seda ei juhtuks. Saan siis kaheksateistkümneselt mähkmed. Õigupoolest saadakse need ju alles kaheksakümnendaks sünnipäevaks. Sel juhul oleksin vaid neliteist aastat oma elust ilma hakkama saanud. Ja välimusele need ka just hästi ei mõju.

„Kallis tuimestaja, kas oleks võimalik seda, mis operatsiooni käigus ära lõigatakse, pärast näha? Mulle ei meeldi, kui mult lõigatakse midagi ära ja see maandub lihtsalt prügikastis, koos aborteeritute ja pimesooltega, ilma et ma seda oma silmaga näinud oleksin. Ma tahan seda korraks käes hoida ja uurida.“

„Kui see on teie jaoks tähtis, muidugi.“

„Tänan.“ Ta torkab mulle nõela käsivarde ja kinnitab selle teibiga. Selle kanali kaudu tehakse pärast täisnarkoos. Arst ütleb, et põetaja tuleb paari minuti pärast ja sõidutab mind operatsioonituppa. Ka tuimestaja jätab mind haavavedeliku loiku lebama ja lahkub.

See anaalse inkontinentsi teema valmistab mulle muret.

Armas jumal, keda pole olemas, kui ma siit välja saan, ilma et mul oleks probleeme soolepidamatusega, siis ma jätan maha kõik asjad, mis niikuinii mu südametunnistust vaevavad. Näiteks see mäng, mille käigus me sõbranna Corinnaga, ise maani täis, läbi linna jookseme ja kõigilt prillikandjatelt mööda joostes prillid ninalt krabame, pooleks murrame ja nurka viskame.

Seda tehes tuleb väga kiiresti joosta, sest mõni on suurest vihast prillidetagi väga väle.

See mäng on tegelikult täielik lollus, sest pärast seda oleme lihtsalt erutusest ja adrenaliinitulvast alati kained. Suur raharaiskamine. Seejärel alustame enda täisjoomist jälle algusest.

Sellest mängust loobuksin koguni meelsasti, sest näen öösiti sageli unes ohvrite näoilmet prilliröövi hetkel. Otsekui oleks neilt mingi kehaosa küljest rebitud.

Niisiis, sellest olen kohe valmis loobuma, ja millest veel, selle üle mõtlen järele.

Võib-olla litsidest, kui just millestki loobuma peab. See oleks aga tõesti suur ohver. Mulle meeldiks rohkem, kui prillimängust loobumisest piisaks.

Olen juba otsustanud, et minust saab parim patsient, keda siin haiglas iial nähtud. Olen ületöötanud õdede ja arstide vastu väga meeldiv. Ja koristan oma pasa alati ise ära. Näiteks selle haavavedeliku. Aknalaual on suur lahti rebitud paberkast kummikinnastega. Läbivaatusteks arvatavasti. Kas Notzil olid kindad käes, kui ta mu persepõielt neitsilikkuse võttis? Kurat, ma ei pannud tähele. Kummikindalao kõrval on suur läbipaistev plastkast. Hiiglaste võileivakarp. Võib-olla on selles midagi, mida saan kasutada isepuhastuseks. Mu voodi on akna all. Sirutan end väga ettevaatlikult ja aeglaselt, ilma põletikulist tagumikku liigutamata, ja ulatungi kastini. Ai. Ennast kergitades ja akna poole nihutades tõmbasin kõhulihased pingule ning see surub noa põletikulisse kohta. Paus. Silmad kinni. Hingan sügavalt. Alustuseks ei liiguta. Ootan, kuni valu taandub. Silmad lahti. Nii.

Nüüd saan kaane pealt võtta. Kui põnev. Kast on ääreni täis hiigelsidemeid, täiskasvanute mähkmeid, marlilappe ja aluslinasid, mille üks külg on kilest ja teine vatist.

Selline oleks pidanud mul all olema, kui Notz sisse tuli. Siis poleks voodi nüüd nii märg. Väga ebameeldiv. Neid aluslinasid läheb mul vaja kaks. Ühe panen vatiga poole alla, loigu peale. Et see sisse imbuks. Kuid siis lebaksin kile peal. Ei meeldi. Seega panen teise lina kilepoole esimese kilepoole vastu, vatikiht üleval. Hästi tehtud, Helen, põrgulikest valudest hoolimata oled enda parim medõde.

Niisiis, kes enda eest nii hästi hoolt suudab kanda, saab kindlasti varsti jälle terveks. Siin haiglas pean hügieenile pisut rohkem tähelepanu pöörama kui oma tavalises elus väljaspool haiglat.

Hügieenist ma suuremat ei hooli. Millalgi sai mulle selgeks, et tüdrukutele ja poistele õpetatakse intiimpiirkonnas puhtuse hoidmist erinevalt. Minu ema tähtsustas alati mu vituhügieeni, samas ei hoolinud ta üldse mu venna peenisehügieenist. Vend tohib koguni pissida ilma seejärel paberit kasutamata ja lasta jääkidel otse aluspükstesse voolata.

Vitupesust tehakse meil kodus hiigeltsirkus. Väidetavalt on väga raske vittu tõeliselt puhtana hoida. See on mõistagi täielik lollus. Pisut vett, pisut seepi, pisut nühkimist. Valmis.

Oluline on mitte liiga palju pesta. Esiteks olulise vitufloora tõttu. Aga ka seksiks väga olulise vitumaitse ja – lõhna tõttu. Seda ei tohi ju ära nühkida. Ma eksperimenteerin juba pikemalt pesemata vituga. Mu eesmärk on, et pükstest tuleks kerget ja võluvat lõhna, ka läbi paksude teksade ja suusapükste. Mehed ei taju seda küll teadlikult, alateadlikult aga siiski, sest me oleme ju kõik loomad, kes tahavad paarituda. Eelistatult inimestega, kel on vituhais küljes.

Nii on kerge hakata flirtima, ja vaikne irve püsib kogu aeg näol, sest tead ju, et õhk on täis seda maitsvat magusat lõhna. Eks püüta ju lõhnaõliga just seda saavutada. Meile räägitakse alati, et lõhnaõli tõttu mõjume erootiliselt. Kuid miks mitte kasutada iseenda palju mõjuvamat lõhna? Tegelikult erutab meid kõiki ju vitu-, munni- ja higilõhn. Enamus meist on lihtsalt võõrdunud ning mõtlevad, et kõik loomulik haiseb ja kõik kunstlik lõhnab. Kui minust möödub mõni endale lõhnaõli peale kallanud naisterahvas, ajab see mind oksele. Ükskõik, kui tagasihoidlikult ta end ka lõhnastanud poleks. Mida tal varjata? Naised pritsivad ka avalikes WC-des pärast sittumist endale lõhnaõli peale. Nad arvavad, et siis lõhnab kõik jälle meeldivalt. Ma tunnen aga alati sitalõhna ära. Eelistan igatahes sita- ja kuselõhna neile poest ostetud jõledatele parfüümidele.

Veel hullem kui vetsus lõhnaõli pritsivad naised on üha laiemalt leviv uus väljamõeldis.

Kui sisened avalikku WC-sse, olgu restoranis või raudteejaamas, ja sulged teel vetsu enda järel kabiiniukse, pritsitakse sind ülevalt märjaks. Esimesel korral ma tõesti ehmusin. Mõtlesin, et mulle visati kõrvalkabiinist vett kaela. Kuid üles vaadates märkasin, et üleval ukse küljes on omamoodi seebidosaator, mis kallab täiesti ametlikult ja igati kavatsuslikult süütule vetsukülastajale kõige jubedamat sorti õhuvärskendajat kaela, niipea kui hädaline ukse kinni tõmbab. Juustesse, riietele, näkku. Igatahes, kui see pole ultimatiivne vägistamine hügieenifanaatikute poolt, siis ma ka ei tea.

Kasutan oma smeegmat nagu teised lõhnaõlipudeleid. Torkan sõrme korraks vittu ning tupsutan pisut lima kõrvalesta taha ja hõõrun laiali. Mõjub juba tervitussuudlust andes imeliselt. Ema teine vitureegel oli, et vitud jäävad palju kergemini haigeks kui peenised. Ehk siis nad nakkuvad kergemini seente ja hallituse ja muu sellisega. Sellepärast ei tohiks tüdrukud võõrastes või avalikes WC-des iial potile istuda. Mind õpetati seisvas kükitamisasendis hõljudes pissima, puudutamata kogu seda rõvedat pissist potti. Olen juba paljude asjade puhul, mida mulle õpetati, märganud, et need ei pea sugugi paika.

Niisiis tegin endast vituhügieeni katsejänese. Naudin täiega alati ja igal pool kogu keharaskusega tervenisti räpasele prilllauale istumist. Ühtlasi pühin oma vituga prill-laua enne istumist elegantse puusaliigutusega kõigist nurkadest puhtaks. Kui maandun vituga prill-laual, kostab kena matsatus ja vitt imeb kõik võõrad häbemekarvad, eri värvi ja eri sisuga tilgad, plekid ja loigud endasse. Teen seda juba neli aastat igas WC-s. Kõige meelsamini tanklates, kus meestel ja naistel on ühine WC. Ja mul pole veel kunagi ühtegi seent olnud. Mu naistearst doktor Brökert võib seda kinnitada.

Olen küll vahel kahtlustanud, et mul on mingi vituhaigus. Iga kord, kui istusin vetsus ja lasin alumised lihased vabaks, et kusta, märkasin pärast potti vaadates – teen seda meelsasti –, et vees lebas suur, valge, pehme, ilus limalärakas. Sellest tõusis pinnale mullikesi ja mulliridasid nagu šampanjast.

Pean täpsustama, et olen terve päeva väga märg, võiksin mitu korda päevas aluspükse vahetada. Ma siiski ei vaheta, mulle ju meeldib koguda. Niisiis, tagasi limaläraka juurde. Äkki olen tegelikult kogu aeg olnud haige ja minu libelibelima tuleb WC-eksperimentidest saadud vituseenetõvest?

Härra doktor Brökert rahustas mu maha. Tegemist on terve, väga aktiivse limanaha limaga. Ta ei öelnud päris nii. Aga mõtles.

Mul on oma kehaeritistega väga lähedane suhe. Näiteks olen ammusest ajast uhke oma vitulima üle, näiteks poistega ameledes. Neil tarvitses vaid näpuga korraks häbememokki puutuda ja sees oli veeliumägi.

Üks kutt laulis mind katsudes alati „By the Rivers of Babylon“. Nüüd võiksin selle abil äri avada ja kuivade naiste tarbeks, kes ise märjaks ei lähe, purgikesi limaga täita. Kindlasti on palju parem kasutada tõelist naiselima kui kunstlikku libestit. Sel on ju vitulõhn! Võib-olla teevad seda aga vaid naised, kes üksteist tunnevad, võib-olla on võõras lima naiste arvates jäle? Võiks siiski ära proovida. Võib-olla mõne kuiva sõbranna peal.

Mina söön ja nuusutan oma smeegmat meelsasti. Mind huvitavad iidamast-aadamast mu vituvoldid. Mida kõike sealt leida võib. Mul on pikad juuksed ja vahel eksib mõni väljalangenud juuksekarv kuidagi vitukurdudesse. On erutav väga aeglaselt karva sikutada ja mõelda sellele, kus kõik see on vedelenud. Mul läheb tuju ära, kui see tunne siis möödas on, ning ma soovin, et mu juuksed oleksid veelgi pikemad, et mul neist rohkem rõõmu oleks.

Seda õnne tuleb ette väga harva. Nagu mõnda muudki asja, mis mind kuumaks ajab. Kui ma olen üksi vannis ja ajab peeretama, üritan õhumullid häbememokkade vahele suunata. See õnnestub vaid harva, veel harvemini kui see karvaasi, kuid kui veab, siis on õhumullid kui kõvad kuulikesed, mis end läbi mu pehmete, soojade häbememokkade puurivad. Kui see kord õnnestub, ütleme kord kuus, siis kiheleb kogu mu alakeha ja vitt sügeleb sedavõrd, et pean seda oma pikkade küüntega kratsima, kuni ma saan. Minu vitusügelust saab leevendada vaid kõva kraapimisega. Hõõrun sisemiste häbememokkade, nimetan neid kukeharjadeks, ja väliste häbememokkade, nimetan neid vaniljesarvekesteks, vahel kõvasti edasi ja tagasi ning ühel hetkel lükkan kukeharjad vasakule ja paremale eest ära, et täpselt keskelt sügelevat kohta kratsida. Ajan jalad nii laiali, et puusakondid raksuvad, et soe vesi saaks mu auku voolata. Hetk enne orgasmi haaran kõvasti kliitorist, nimetan seda ihapärliks. Seepeale lähen ääretult märjaks. Jah, nii need asjad käivad.

Tagasi smeegma juurde. Vaatasin entsüklopeediast järele, mis smeegma tegelikult on. Mu parim sõbrana Corinna ütles mulle kord, et vaid meestel olla smeegma.

Ja mis see siis mu mokkade vahel ja aluspükstes pidevalt on?

Niimamõtlesin, kuideiöelnud.Eijulgenud.Entsüklopeedias oli pikk selgitus selle kohta, mis on smeegma. Naiste puhul nimetatakse seda muide samamoodi, hahaa. Kuid üks lause ei lähe mul tänaseni meelest: „Palja silmaga nähtav suurem kogus smeegmat koguneb ainult juhul, kui intiimhügieen on puudulik.“

Kuidas palun? See on ju hiigelhäbematus. Iga päeva lõpus tuvastan palja silmaga hulga smeegmat, ükskõik kui põhjalikult ma hommikul vituvolte seebiveega uhtunud olen.

Mida sellega siis öelda tahetakse? Et peaks end mitu korda päevas pesema? On ju hea, kui mu vitt on libe, sellest on teatud asjades vägagi abi. Mõiste „puudulik intiimhügieen“ on nimelt veniv. Nagu vitt. Nii on.

Võtan plastkastist ühe täiskasvanute mähkme. Oh issand, kui suured need on. Neil on keskel suur paks nelinurkne vatipolster ja vöökohal kinnitamiseks neli suurt, õhukesest kilest tiivakest. Need sobivad kindlasti isegi vanadele paksudele meestele, suurust arvestades. Ma ei tahaks, et mul tekiks niipea vajadus millegi sellise järele. Palun. Uksele koputatakse.

Siseneb kakaduusoenguga põetaja, naeratus näol. „Tere päevast. Mina olen Robin. Ma näen, et tutvute juba järgmiste päevade varustusega. Teil tuleb pärakuoperatsioon – pärak on väga ebahügieeniline, õigupoolest kõige ebahügieenilisem koht terves kehas. Kastis on kõik, mida vajate, et operatsioonijärgselt oma haava eest iseseisvalt hoolt kanda. Soovitame teil vähemalt kord päevas jalad harkis duši all seista ja haava voolava vee all pesta. Eelistatult nii, et mõned veejoad ka sisse lähevad. Natuke harjutamist ja küll see välja tuleb. Haava veega pesemine on teie jaoks oluliselt vähem valuline kui seda salvrättidega puhastada. Pärast dušši tupsutage ettevaatlikult käterätiga. Ja siin on teile üks rahustav tablett, selle võite juba sisse võtta, see teeb ülemineku täisnarkoosile kergemaks, kohe läheb lahti, see lõbusõit.“

See info jätab mind ükskõikseks. Dušiotsakud meeldivad mulle vägagi. Ja ma tean täpselt, kuidas ma endale paar veejuga sisse suunan. Sellal kui Robin mu ratastega voodit mööda koridore lükkab ja ma neoontorusid enda kohal kihutamas näen, panen salaja käe oma Venuse kingule teki all, et ennast lõikuse-eelselt rahustada. Püüan mõtteid hirmult kõrvale juhtida, meenutades, kuidas ma juba väikese tüdrukuna end dušiotsakuga erutasin.

Alguses tulistasin vittu veejugadega vaid väljastpoolt, hiljem hoidsin vaniljesarvekesi laiali, et veejoaga kukeharju ja ihapärlit tabada. Mida kõvemini, seda parem. Et kirvendaks korralikult. Seejuures tabas mõni tugev veejuga mind täiega vittu. Märkasin juba siis, et see sobib mulle. Lasta endale vesi sisse ja – sama erutav – jälle välja.

Viimast tehes istun rätsepaistes duši all, toetan pisut selga ja kergitan tagumikku. Siis koban kõik häbememokad kõrvale, kus nende koht, ja lükkan jämeda dušiotsaku endale väga aeglaselt ja ettevaatlikult sisse. Selleks pole vaja mingit Pjuri, sest mu vitt toodab paljalt selle mõtte peale, et ma kohe end vett täis lasen, suurel hulgal abistavat lima. Pjur on parim libesti, sest see ei imandu ja on lõhnatu. Vihkan lõhnastatud libestuskreeme. Kui dušiotsak lõpuks sees on, mis võtab tõesti kaua aega, sest ma pean end suuresti laiali sirutama, keeran otsaku nii, et veejoad on suunatud üles ehk siis emakakaela, – suudme, – silma suunas või kuidas kutsutaksegi seda seal üleval, mille vastu pika munniga mees teatud asendeis kergelt koputab. Nüüd keeran kraani korralikult lahti, panen käed kukla taha – mul on ju mõlemad käed vabad, sest vitt hoiab dušiotsakut ise kinni – panen silmad kinni ja ümisen „Amazing Grace’i“.

Kui mul on tunne, et vett on voolanud umbes neli liitrit, keeran kraani kinni ja tõmban dušiotsaku hästi ettevaatlikult jälle välja, et võimalikult vähe vett välja lahiseks. Seda on mul pärast veel uhtumiseks vaja. Koputan nii kaua dušiotsakuga vastu laialiolekust paistes vaniljesarvekesi, kuni jõuan tippu.

See läheb enamasti väga kiiresti – kui mind ei segata. Tunne, et olen tervenisti täis topitud, antud juhul vett, aitab mul mõne sekundiga tippu jõuda. Seejärel koputan ühe käega kõvasti alakõhule ja torkan samaaegselt kõik teise käe sõrmed sügavale vittu ning ajan need laiali, et vesi saaks suure hooga välja pahiseda, täpselt nagu see sisse jooksis. Enamasti saan väljavoolavast veest kohe uuesti orgasmi.

Selle kohta võib öelda mõnus, edukas eneserahuldamine. Pärast kogu seda veevulinat pean veel mitu tundi oma aluspükste hargivahesse paksult vestupaberit kuhjama, sest iga liigutusega sorab ikka ja jälle torts vett välja ning see näeks riietel välja nagu kusi. Seda ma ei taha.

WC-sisustusest sobib sel eesmärgil suurepäraselt ka bidee. Ema on mulle alati soovitanud bideed kui võimalust end pärast seksimist kiirelt alumisest otsast jälle puhtaks saada. Miks ma seda peaksin tegema?

Kui ma kellegagi kepin, kannan tema spermat uhkusega kõigis kehaavaustes, reitel, kõhul või kuhu iganes tüüp seda veel võis pritsida. Mis kuradi pärast peaks keegi tahtma end alati pärast seksi pesta? Kui munnid, sperma või smeegma on kellegi meelest vastikud, jätku parem kohe seksimata. Mulle meeldib, kui sperma nahal kuivab, kooriku peale tõmbab ja maha pudiseb.

Kui ma kellegi munni pihku taon, vaatan, et pisut spermat satuks ikka mu kätele. Kraabin selle oma pikkade küüntega ära ja lasen sel küünte all ära kuivada, et saaksin seda hiljem päeva jooksul oma heale kepikaaslasele mõeldes hammastega küünte alt välja näkitseda ja nätsutada ning pärast pikemat nautimist ja suus sulada laskmist alla neelata. Selle idee üle olen väga uhke: minu seksimeenekomm.

Sama kehtib mõistagi sperma kohta, mis on vitus. Ei mingit bideega hävitamist! Parem kanda seda uhkusega. Näiteks koolis. Ning mitu tundi pärast seksimist voolab soe sperma väikese üllatusena vitust välja. Istun küll klassis, kuid mõtted on tervenisti seal, kust sperma pärineb. Istun õndsa naeratusega soojas spermaloigus, sellel kui õpetaja klassi ees kõneleb jumalatõestusest. Nii kannatab kooli välja. See soe vedelikuühend mu jalge vahel teeb mind alati väga õnnelikuks ja ma saadan otsekohe põhjustajale sõnumi: su soe sperma voolab parasjagu minust välja! Aitäh!

Tagasi bidee juurde. Tahtsin veel ette kujutada, kuidas ma end bideega vett täis lasen. Aga selleks pole enam aega. Oleme jõudnud operatsiooni eelruumi. Ma saan pärast edasi mõelda. Mu tuimestaja on juba kohal ja ootab meid. Ta ühendab pudeli kanüüliga mu käsivarres, riputab selle äraspidi ratastega toru otsa ja ütleb, et peaksin hakkama numbreid loetlema.

Robin, too meeldiv põetaja, lahkub ja soovib edu. Üks, kaks…

Virgun ärkamispalatis. Pärast täisnarkoosi käitub igaüks pisut idiootselt. Arvatavasti püütakse sugulasi sellest säästa ning selleks ärkamispalat leiutatigi.

Mind äratab mu enda möla. Mida ma ütlesin? Ei tea. Värisen üle keha. Aju hakkab väga aeglaselt taas jahvatama. Mida ma siin teen? Kas minuga juhtus midagi? Tahan naeratada, et oma abitusest üle olla, kuigi olen palatis üksi. Lõhestan naeratades ühe suunurga, sest huuled on nii kuivad. Mu perseauk! Sellepärast ma siin olengi! Seegi oli lõhestunud. Sirutan käe allapoole tagumiku suunas. Tunnen sõrmede all suurt marliplaastrit, mis on tõmmatud üle kannikate pingule, ja plaastri all suurt plastmügarat. Oh issand. Loodetavasti ei kuulu see mügar mu keha juurde. Loodetavasti tõmmatakse see koos plaastriga ära. Mul on seljas idiootne ilapõllelaadne kleit. Haiglates fännatakse neid.

Kleidil on varrukad ja eestpoolt näeb see välja nagu kättemaksuingel. Aga seljataga riiet polegi, peale väikese lehvi kaelal. Miks selline rõivaese üldse olemas on? No olgu. Lamava patsiendi saab riidesse, ilma et teda peaks tõstma. Kuid mina lebasin lõikuse ajal ometi eelkõige kõhuli, et tagumikule oleks parem ligipääs. Kas see tähendab, et olin terve operatsiooni paljas? See mõte ei meeldi mulle sugugi. Nad ju arutavad patsientide välimust. Olen selles täiesti kindel! Ning see salvestub narkoosis patsiendi alateadvuses ning millalgi lähed hulluks ja keegi ei tea, mispärast.

See õhuline tunne tagaküljel on mulle tuttav lapsepõlves korduvalt nähtud õudusunenäost. Algkool. Seisan peatuses ja ootan koolibussi. Nii nagu ma päriselus unustasin korduvalt pidžaamapüksid enne teksaste jalgapanemist ära võtta, unustasin tol päeval aluspüksid seeliku alla jalga panna. Kodus lapsed selliseid asju ei märka, avalikkuses aga tahaks pigem surra kui et keegi avastaks, et sul on perse seeliku all paljas. Ja seda ajal, kui poisid meil seelikusabasid üles tõstsid.

Tuleb Robin. Räägib hästi aeglaselt ja ütleb, et kõik läks hästi. Ta sõidutab mind mu hiigelvoodiga liftist lifti, mööda koridore ning virutab uste avamiseks alati täiesti jõust nupule nagu telemängudes. Ah, Robin. Tuimestuse järelmõjud tekitavad minus hõljumistunde. Kasutan võimalust oma perseaugust kõike teada saada. Mul on imelik, et Robin teab sellest rohkem kui mina. Tal on selline klambriga alus, millel on kirjas kõik minu ja mu tagumiku kohta. Lobisen ja mulle meenub hulk tagumikuoperatsiooninalju. Robin ütleb, et olen nii vaba ja lõbus, sest narkoos mõjub alles. Ta pargib voodi mu palatisse ja ütleb, et võiks igavesti minuga jutustama jääda, kuid kahjuks on tal teisigi patsiente, kelle eest ta peab hoolitsema. Kahju.

„Kui vajate valuvaigistit, vajutage kellanuppu.“

„Kus on seelik ja aluspüksid, mis mul enne operatsiooni seljas olid?“

Ta läheb voodi jalutsisse ja kergitab tekinurka. Seal lebab kenasti kokku pandud seelik ja selle peal aluspüksid.

See on olukord, mida emps on alati kartnud. Aluspüksid on niimoodi kokku pandud, et jalgevahe on üleval. Muidugi õiget pidi, mitte pahupidi. Ja siiski näen sellel kuivanud vitumahlapleki piirjooni. Empsi arvates on naisterahva jaoks, kes haiglasse satub, kõige tähtsam, et ta aluspesu oleks puhas. Tema peamine argument ülepingutatult puhta pesu poolt: kui jääd auto alla ja satud haiglasse, võetakse sul riided seljast. Aluspüksid ka. Oh issand. Ja kui siis haiglas nähakse, et vitt on pükstele jätnud oma tavapärase limajälje, siis… Mis siis?

Emps kujutab minu arvates endale ette, et haiglas räägitakse siis omavahel, milline räpane lits Memel on. Väljast vau, seest fui.

Empsi viimane mõte enne surma oleks ilmselt: mitu tundi mul need aluspüksid juba jalas on? Kas need on mustad?

Esimene asi, mida arstid ja sanitarid verest tilkuva õnnetusohvri puhul teevad, veel enne elustamist, heidavad kiire pilgu verest läbiimbunud aluspükstele, et saada teada, millise naisega on tegemist.

Robin näitab mulle minu taga seinal juhet, mille küljes on kellanupp, paneb selle mu näo kõrvale padjale ja lahkub palatist. Vaevalt mul seda vaja läheb.

Vaatan palatis ringi. Kõik seinad on värvitud vaevutajutavat õrna tooni heleroheliseks. Ilmselt peaks see mõjuma rahustavalt. Või lootusrikkalt.

Voodist vasakul on seina sisse ehitatud riidekapp. Mul pole sinna esialgu midagi panna, aga küllap keegi toob midagi. Kapi taha jääb nurgatagune, ilmselt on seal vannituba, noh, ütleme dušituba.

Vasakul otse voodi kõrval on metallist öökapike sahtli ja ratastega. Tavalisest kõrgem, et kõrgest voodist hästi selleni ulatuks.

Minust paremal on pikk aknarida valgete läbipaistvate kardinatega, mille alaserva on õmmeldud raskus, et kardinad ilusti sirgelt ripuksid. Need peavad alati korralikud välja nägema. Nagu betoon. Kui aken on lahti, ei tohi kardinad mingil juhul tuules lehvida. Akna ees on kast mähkmetega, selle kõrval teine saja kummikindaga. Nii on kasti peal kirjas. Praeguseks on seal arvatavasti pisut vähem kindaid.

Vastasseinal ripub raamitud plakat, mille klaasi fikseerimiseks mõeldud metallkinnitid on silmaga näha. Fotol on puuallee, selle kohal suurte kollaste tähtedega: Mine Jeesusega. Jalutama või mis?

Ukse kohal ripub väike rist. Keegi on selle taha torganud oksakese. Milleks see? Taim on alati sama, väikeste kaarduvate lehekestega, tumeroheline, võltsi läikega. Oks näeb alati välja otsekui plastist, on aga alati päris. Pärit vist hekist.

Miks nad torkavad oma risti taha hekioksa? Plakat ja rist peavad kaduma. Sunnin ema neid maha võtma. Rõõmustan juba ette meie vaidluse üle. Ema on usklik katoliiklane. Stopp. Unustasin midagi. Üleval ripub telekas. Ma ei olnudki veel üles vaadanud. Telekas on kinnitatud metallraami külge ja ripub järsult ettepoole. Justkui kukuks mulle iga hetk pähe. Palun pärast Robinil kord telekat raputada. Lihtsalt igaks juhuks, et olla kindel, et see ei kuku alla. Kui mul on telekas, peab mul olema ka pult või peaksin ma igakord paluma kellelgi see sisse ja välja lülitada? Võib-olla on see sahtlis? Tõmban sahtli lahti ja tagumik tuletab ennast meelde. Ettevaatust, Helen. Ei tohi üle pingutada.

Pult on sahtli ühes plastvahes. Korras. Ainult et tuimestus hakkab lahtuma. Kas ma tõesti pean kohe valuvaigisteid paluma?

Võib-olla pole asi nii hull. Just, ma ootan natuke, et selguks, kuidas ma end tunnen. Püüan mõelda muudele asjadele. Näiteks viimasele ükssarvikule. Ei toimi paraku. Surun juba hambad kokku, mõtted keerlevad veel vaid haavatud perse ümber, tõmbun üleni krampi. Eriti õlgadest. Nii kiiresti kaob hea tuju. Robinil oli õigus. Ma ei taha aga, et mind peetaks viripilliks, äsja lõksutasin Robini seltsis uhkelt lõugu, natuke suudan veel ära kannatada. Sulen silmad. Üks käsi lebab ettevaatlikult mu marliplaastripersel, teine kellanupul. Leban ja valu pulseerib. Tuimestus kaob järk-järgult. Haav valutab lainetena. Lihased tõmbuvad üha rohkem krampi. Valulainete vahed muutuvad lühemaks.

Helistan kella ja ootan. Igavesti. Mind tabab paanika. Valu läheb hullemaks, sulgurlihast rebitakse, torgitakse noaga. Küllap seda venitati korralikult. Jah, muidugi. Kuidas nad muidu sinna sisse said? Ülevalt? Oh jumal! Täiskasvanud mehekäed sisenesid mu pärasoolde ning rapsisid seal nugade ja tangide ja õmblusniidiga. Valu ei ole otse haavas, vaid ringikujuliselt ümber haava. Väljavenitatud sulgurlihas.

Lõpuks ometi.

„Robin?“

„Jah?“

„Kas lõikuse käigus venitatakse tagumikuauku nii, et sinna mahuvad mitu kätt sisse?“

„Jah, kahjuks küll. Enamus valusid, mis tuimestuse möödudes tulevad, on sellest.“

Hm. Kohe. Vajan juba kohe valuvaigistit. Mõeldes sellele, et valuvaigisti toimimiseni kulub aega, hakkab mul halb. Kannatasin taas kord liiga kaua ja pean nüüd päris pikalt ootama, enne kui see kuradi perse rahuneb. Tahan õppida varem tunnistama, et mul on valud, ja küsima valuvaigisteid, et ma ei peaks enam neid valuminuteid taluma, kuni ravimid mõjuma hakkavad. Helen, siin nimelt ei anta valusõduritele mingeid ordeneid. Mu perseauk on valusaks venitatud.

Mul on tunne, nagu oleks auk terve perse suurune. Vaevalt see taas normaalseks tõmbub. Arvatavasti tehti mulle lõikuse käigus meelega haiget.

Paari aasta eest olin juba kord selles haiglas. Valetasin suurejoonelisemalt kui kunagi varem elus. Olin prantsuse keeles läbi kukkumas. Järgmisel päeval pidi aga kontrolltöö olema. Ma polnud õppinud ega pikemat aega tundides käinud. Viimase kontrolltöö ajal olin juba haiget mänginud. Tookord olin emale peavalu teeselnud, et ta mulle vabastuse kirjutaks. Kuid seekord oli vaja midagi veenvamat. Tahtsin vaid lisaaega õppimiseks saada.

Kui puudutakse põhjusega, saab kontrolltöö järele teha. Niisiis hakkan empsile hommikul rääkima, et mul pistab vasakul alakõhus. Aina hullemini. Ema hakkab kohe muretsema, sest ta teab, et vasakul alakõhus pistab pimesoolepõletiku korral. Kuigi pimesool on paremal pool. Minagi tean seda. Ja ma hakkan valust kõverasse tõmbuma. Ema viib mu kohe mu lastearsti juurde. Ma käin ikka veel lastearsti juures. Ta on meile lähedal. Too paneb mu pikali ja vajutab alakõhule. Vajutab vasakule, mina karjun ja oigan. Vajutab paremale, ma ei piiksata.

„Pole kahtlustki. Kaugelearenenud pimesoolepõletik. Peate oma tütre otsekohe haiglasse viima, kodust läbi sõitmiseks, et haiglaasjad kaasa pakkida, aega ei ole, võite need pärast järele viia. Laps tuleb viia haiglasse. Kui pimesool lõhkeb, on terve keha mäda täis ja kogu veri vajab puhastamist.“ Milline laps, mõtlesin mina.

Haiglasse minek. Siinsesse. Kohale jõudnud, kordan etendust. Vasakult, paremalt, õige reaktsioon. Nagu mängus. Hädaoperatsioon. Mind lõigatakse lahti ja nähakse pimesoolt, mis pole sugugi turses ega põletikuline. Lõigatakse sellegipoolest välja. Pimesoolt pole ju vaja. Kui patsient õmmeldaks taas kinni, jättes pimesoole sisse, võib patsient peagi naasta tõelise põletikuga. Topelt töö. Seda mulle aga pärast operatsiooni ei öeldud. Emale küll.

Kui ema mind hiljem taas valetamiselt tabas, ütles ta:

„Sind ei või üldse uskuda, sa petsid nii mind kui arste, et vaid prantsuse keele kontrolltööst pääseda! Sult lõigati täiesti terve pimesool välja.“

„Kust sa seda tead?“

„Emad teavad kõike. Arstid ütlesid mulle seda koridoris. Midagi sellist pole nad veel kunagi näinud. Nüüd ma tean, kuidas sa valetada oskad!“

Nüüd tean vähemalt, et pimesool lõigati välja. Enne kui emps minuga sellest rääkis, mõtlesin kogu aeg, et arstid nägid ometi, et see pole põletikuline, ja jätsid selle sisse. Sellepärast kartsin kaua aega päris pimesoolepõletikku. Ja mida siis arstidele rääkida, kui sul väidetavalt on pimesoolepõletik juba olnud? Niimoodi siis. Hea teada. Mitu tundi oma elust asjata muretsenud. Kui pimesool on äsja välja võetud, teevad naermine, käimine, seismine ja peaaegu kõik muugi päris kaua põrgulikult valu, sest sul on tunne, et õmblus rebeneb. Hoidsin samamoodi kõverasse ja küüru nagu nüüd oma perse pärast. Kas arstid võisid mu nime mäletada? Kas see tekitas tookord ehk pisut kõmu, et üks tüdruk oli valmis kannatama operatsioonivalusid, et vaid õpetajat petta? Kas mulle tehti sellepärast nüüd sel lõikusel eriti haiget – ups, nuga libises –, et mulle tollase pettuse eest salaja kätte maksta? Kas valud põhjustavad mulle jälitamisluulusid? Või ravimid? Mis siin õieti toimub? Hirmus valus. Robin. Too rohtu.

Sealt ta tuleb! Ta annab mulle kaks tabletti ja räägib seejuures midagi. Ma ei suuda kuulata, olen valuvoogudest krambis. Neelan tabletid korraga alla. Mõjugu kiiresti, kohe. Enda rahustamiseks panen taas käe oma Venuse künkale. Tegin juba lapsena nii. Ainult et tollal ma ei teadnud, et seda kutsutakse Venuse künkaks.

Minu jaoks on see kõige olulisem koht mu kehas. Nii mõnus soe. Ja ideaalses käeulatuses. Minu keskpaik. Lükkan käe aluspükstesse ja silitan end pisut. Sedasi jään kõige paremini magama.

Keeran end nagu orav ümber oma Venuse künka kerra ja hetk enne uinumist mõtlen sellele, et mul ripub kakajunn persest välja. See marlitampoon seal taga tekitab tõesti just sellise tunde. Näen unes, et jalutan üle hiigelsuure põllu. Pastinaagipõld. Kaugelt paistab üks mees. Kepikõndija. Keppidega kõndija. Need tüübid keppidega. Mõtlen, vaata, Helen, neljajalgne mees.

Ta tuleb lähemale ja ma näen, et ta aerodünaamilistest elastsetest spordiretuusidest ripub välja hiigelsuur munn. Ja mõtlen, oi ei, viiejalgne mees.

Ta möödub minust ja ma vaatan talle järele. Oma suureks rõõmuks avastan, et ta on tagantpoolt püksid alla lasknud ja ta persest ripub välja pikk sitajunn, mis on veel pikem kui ta munn. Mõtlen, kuuejalgne, vau. Ärkan üles, mul on janu ja valud. Mu Venuse künka käsi rändab korraks tahapoole, et haava katsuda. Tahan näha, mis seal tehti. Kuidas ma saan seda vaadata? Vittu mul veel õnnestub vaadata, kui ma end korralikult väänan. Perset aga mitte. Peegel? Ei, fotokas! Emps peab mulle fotoka tooma.

Emps tahtis õigupoolest selleks ajaks siia tulla, kui ma ärkan. Kõnepost.

„Mina siin. Kui sa tuled, too mulle palun meie fotokas kaasa. Ja nõruta minu toast avokaadoseemned kuivaks ja paki ettevaatlikult paberisse, et juured ei murduks. Ja too tühjad klaasid ka kaasa. Aga need tuleb salaja sisse toimetada. Kõik peale lõikelillede on siin keelatud, mõistad? Tänud. Kohe näeme. Ah, ja too palun veel umbes kolmkümmend hambaorki. Tänud.“

Kasvatan avokaadopuid. See on peale keppimise mu ainus harrastus. Lapsena oli mu lemmik puuvili või köögivili, mis see nüüd ka poleks, avokaado. Pooleks lõigatuna, kivi õõnsuses paras ports majoneesi. Selle peale ohtralt teravat paprikapulbrit. Pärast sööki mängisin suure avokaado kiviga. Ema ütles tollal ikka, et lastel pole mänguasju vaja, hallitanud tomatist või avokaado kivist piisab.

Alguses on kivi avokaadoõlist veel täiesti libe ja limane. Rullin kivi käeseljalt mööda käsivart üles. Määrin lima kõikjale. Siis panen seemne kuivama.

Radika peal kuivab seeme juba paari päevaga. Kui vedelik on kuivanud, libistan pehme, tumepruuni seemne üle huulte. Huuledki peavad olema kuivad, siis tundub seeme nii pehme, et libistan teda mitu minutit, silmad kinni, mööda huuli. Nii nagu ma vanasti spordisaalis oma kuivi huuli mööda „kitse“ läikima hõõrutud nahka libistasin, kuni keegi mind segas. „Helen, mida sa seal teed? Jäta järele.“

Või kuni teised lapsed sellepärast mu üle naerma hakkasid. Edaspidi sain selliseid asju teha vaid neil vähestel hetkedel, kui olin üksi spordisaalis. Nahk on umbes nii pehme kui mu vaniljeküpsised pärast raseerimist.

Kivi tumepruun koor tuleb ära koorida. Selleks torkan pöidla küüne koore ja seemne vahele ja koor tuleb järjest ära. Aga ettevaatlikult, et kooretükid küüne alla ei tungiks.

See on väga valus ning isegi nõela ja pintseti abil saab koore vaid vaevaga kätte. Teravate esemetega küüne all urkimine on valusamgi kui koore sissetungimine. Ja küüne alla ilmuvad koledad vereplekid. Vereplekid kaotavad kahjuks ka oma punase värvi, muutudes pruuniks. Läheb vaja õige palju kannatust, kuni plekid jälle välja kasvavad. Küüs näeb välja nagu kinnikülmunud järve jääkiht, kuhu on vangistatud kaunikujuline oks. Kui seemnekoor on eemaldatud, hakkab paistma seemne õige, ilus värv. See on helekollane või vahel koguni õrnroosa.

Siis virutan haamriga korra kõvasti kivi pihta. Aga ainult nii kõvasti, et kivi ei puruneks. Siis panen selle mitmeks tunniks sügavkülma, et tekitada kivis talvetunne. Kui talv on piisavalt kaua kestnud, torkan kivisse kolm hambaorki. Kivi panen veeklaasi ja hambaorgid hoiavad selle parasjagu veest väljas.

Niisugune avokaado kivi näeb välja nagu muna. Sel on tömp ots ja terav ots. Tömp ots peab veest välja ulatuma. Kolmandik veest väljas, kaks kolmandikku vees. Nii jääb seeme mitmeks kuuks.

Vees tuleb selle peale hallitanud limakiht, mis minu meelest on väga erutav. Vahel võtan kivi selles etapis veest välja ja lükkan endale sisse. Nimetan seda oma biodildoks. Kivide saamiseks kasutan mõistagi vaid maheavokaadosid. Muidu on mul pärast veel mürgitatud puud.

Enne sisselükkamist tuleb aga hambaorgid ilmtingimata välja võtta. Tänu treenitud vitulihastele saan kivi pärast jälle välja tulistada. Siis koos hambaorkidega tagasi vette. Ja ootan.

Paari kuu pärast on tömbis otsas märgata pragu. See läheb üha suuremaks, lai lõhe läbistab seemet. Seeme hakkaks otsekui kohe-kohe pooleks minema ja äkki kasvab selle alumisest otsast välja jäme valge juur. See keerdub tasapisi klaasi, sest muidu poleks sel ruumi kasvamiseks. Kui juur on juba üsna pikk, võib silmaga praole ülevalt poolt hästi lähedale minna, siis paistab tillu-tilluke roheline võrse, mis ülevalt välja kasvab. Nüüd on aeg kivi mulda torgata. Ning üsna varsti kasvab päris taim rohkete suurte ja roheliste lehtedega.

Võib öelda, et kogen sedasi sünnitust. Olen kuude kaupa kivi eest hoolitsenud. See on olnud mul sees ja olen selle jälle välja pressinud. Ja ma hoolitsen igati kõigi oma sel viisil saadud avokaadopuude eest.

Ma tõesti tahan, nii kaua kui ma mäletan, last. Kuid meie peres on pidevalt korduv muster. Minu vanavanaema, minu vanaema, emps ja mina. Kõik esmasündinud. Kõik tüdrukud. Kõik nõrkade närvidega, peast segi ja õnnetud. Sellest ringist murdsin välja. Sel aastal sain kaheksateist ja olin selleks juba kaua raha kogunud. Päev pärast sünnipäeva, niipea kui vanemate luba polnud vaja, lasin ennast steriliseerida. Sealt peale ei kõla empsi nii sageli korratud lause enam ähvardavana: „Veame kihla, et kui sa esimese lapse saad, on see tütar?“ Ma saan nimelt vaid avokaadopuid. Iga uue puu puhul peab ootama kakskümmend viis aastat, enne kui see omakorda hakkab vilja kandma. Umbes nii kaua peavad ka emad ootama, enne kui saavad vanaemaks. Tänapäeval.

Sellal kui ma siin lebasin ja õnnelikult oma avokaadopere üle juurdlesin, kadusid valud. Valude tärkamist märkab täpselt, nende lahtumist ei märka, seda ei pane tähelegi. Kuid nüüd tõden, et valusid pole enam üldse. Jumaldan valuvaigisteid ja maalin vaimusilmas pildi sellest, mis oleks, kui oleksin sündinud mingil teisel ajastul, kui nii häid valuvaigisteid veel ei olnud. Mu pea on valudest vaba ja seal on ruumi muule. Hingan paar korda sügavalt sisse ja uinun kurnatult. Kui ma silmad avan, näen empsi enda kohale kummardumas.

„Mida sa teed?“

„Panen sulle teki peale. Sa oled täiesti paljas.“

„Lase olla, emps, tekk on mu persehaava jaoks liiga raske. See teeb haiget. Suva ju, kuidas see välja näeb. Kas sa ei arva, et nad on seda siin juba tuhat korda näinud?“

„Jää siis nii, jumala eest.“

See tuletab mulle midagi meelde.

„Saad sa palun selle risti ukse kohalt maha võtta? See segab mind.“

„Ei, ei saa. Helen, jäta jama.“

„Hästi, kui sa mind ei aita, pean end ilmselt ise püsti ajama ja seda tegema.“

Torkan ühe jala voodist välja, teen näo, et tõusen voodist ja oigan valust.“

„Olgu, olgu, võtan maha. Palun püsi voodis.“

Näed sa.

Ta peab palati ainsa tooli appi võtma, et ulatuda ristini ukse kohal. Sellal, kui ta üles ronib, esitab ta mulle ülepingutatud sõbralikul, pealiskaudsel toonil küsimusi. Mul on temast kahju. Nüüd on aga hilja.

„Kaua sul need juba on olnud?“

Mida ta silmas peab? Ah soo. Hemorroidid.

„Juba alati.“

„Kui mina sind vannitasin, siis sul ju neid ei olnud.“

„Siis tulid need ilmselt just siis, kui olin liiga vana selleks, et sina mind vannitaksid.“

Ta ronib toolilt maha ja hoiab risti käes. Ja heidab mulle küsiva pilgu.

„Pista see näiteks siia sahtlisse.“ Osutan oma metallist öökapikesele.

„Emps, tead, hemorroidid on pärilikud. Küsimus on vaid selles, kellelt ma need sain.“

Ema lükkab sahtli üsna kõvasti taas kinni.

„Isalt. Kuidas operatsioon oli?“

Oleme pedagoogikatunnis õppinud, et lahutuslaste vanemad püüavad sageli last enda poolele meelitada. Üks vanem räägib seega laste ees teisest halba.

Halba rääkiv vanem ei mõtle aga sellele, et ta solvab sellega alati poolt oma lapsest. Juhul kui saab väita, et laps on pool emast, pool isast.

Lapsed, kelle ema alati halvustas isa, maksavad kunagi emale kätte. Kõik tuleb bumerangina tagasi.

Seega püüdis ema kõik need aastad last enda poole meelitada, saavutas aga täpselt vastupidist. Ta lükkas lapse üha rohkem isa suunas.

Meie pedagoogikaõpetajal oli õigus.

„Ei tea, ma ei osalenud lõikusel, tehti täisnarkoos. Öeldi, et kõik läks hästi. Valutab. Kas sa tõid mu seemned kaasa?“

„Jah, seal need on.“

Ta osutab aknalauale. Kohe mähkmekasti kõrval seisab karp mu armastatud avokaadokividega. Väga hea. Sinna ulatun abitagi.

„Kas sul fotokas on kaasas?“

Ta võtab käekotist fotoka ja asetab metallist öökapikesele.

„Milleks sul seda siin haiglas vaja on?“

„Emps, minu meelest ei pea jäädvustama vaid õnnelikke hetki nagu sünnipäevad, vaid ka kurbi nagu operatsioonid, haigus ja surm.“

„Su lapsed ja lapselapsed kindlasti rõõmustavad selliste piltide üle albumis.“

Irvitan. Ah, kui sa teaksid, emps.

Tahan, et ta kiiresti ära läheks. Et saaksin oma persega tegeleda. Ainsad hetked, mil soovin kauem emaga koos olla, on need, mil mul on põhjendatud lootus, et mul õnnestub tema ja isa taas kokku viia. Täna isa ei tule. Aga homme kindlasti. Haigla, kus on tütar, on täiuslik koht perekonna kokkuviimiseks. Homme. Täna – persepildid.

Ema jätab hüvasti ja lisab, et pani mu ööriided kappi. Tänan. Ja kuidas peaksin neile ligi pääsema? Suva, niikuinii on parem palja alumise otsaga olla, arvestades kogu seda sidemekraami. Õhk teeb haavale head.

Niipea kui emps on läinud, kutsun Robini.

Ootan, ootan. Peale sinu on teisigi patsiente, Helen, isegi kui sa seda endale ette ei suuda kujutada. Sealt ta tuleb.

„Kuidas saan teid aidata?“

„Mul on üks küsimus. Ja palun ärge öelge kohe „ei“, eks?“

„Laske tulla.“

„Kas te saaksite mind aidata… Kas me võiksime alustuseks teietamise jätta? Teietamine ei sobi mu küsimusega kokku.“

„Selge. Hea meelega.“

„Sina oled Robin ja mina olen Helen. Nii. Kas sa saaksid mul aidata mu perset ja haava pildistada? Ma tahan ilmtingimata teada, kuidas ma nüüd seal välja näen.“

„Oh, pean hetke mõtlema, kas ma tohin seda teha.“

„Palun, ma lähen muidu hulluks. Teisiti ma teada ei saa, mis minuga tehti. Sa tead ju, et Notz ei oska selgitusi anda. Ja lõppude lõpuks on tegu minu persega. Palun. Katsumisest ma targemaks ei saa. Ma pean seda nägema.“

„Mõistan. Huvitav. Teised patsiendid ei taha iial teada, mis asjast sai. Olgu. Mida ma pean tegema?“

Otsin fotoka menüüst toidupildiseade. Alustuseks ilma välguta. Pildid tulevad siis ilusamad. Võtan marliplaastri ja prundi ära. See võtab kauem aega kui arvasin, mulle on paras ports marlit sinna taha topitud. Keeran ettevaatlikult teisele küljele, nägu akna poole, ja tõmban kätega persekannikaid lahku.

„Robin, palun tee nüüd haavast võimalikult lähedalt pilt. Käed ei tohi väriseda, võtsin välgu maha.“

Kuulen klõpsatust ja siis näitab Robin mulle igaks juhuks pilti. Üsna udune. Robini käed värisevad. Küllap tal on muid andeid. Seega siis ikkagi välguga. Kordame protseduuri.

„Tee paar pilti erineva nurga alt. Hästi lähedalt ja natuke kaugemalt.“

Klõps, klõps, klõps. Ta jääbki nüüd pildistama.

„Aitab, aitäh, Robin.“

Ta annab fotoka mulle ettevaatlikult tagasi ja ütleb:

„Ma töötan juba päris kaua proktoloogia osakonnas, kuid ei ole veel iial tohtinud näha haava, mis kõigil siinsetel patsientidel on. Tänan sind.“

„Tänan sind. Kas ma tohin nüüd rahus oma pepuauku vaadata? Ja kas sa teeksid seda vajadusel veelkord?“

„Muidugi.“

„Sa võtad asju üsna vabalt, Robin.“

„Sinust rääkimata, Helen.“

Ta lahkub naeratades. Topin marliprundi tagasi.

Olen nüüd üksi aparaadiga, milles on peidus pildid mu haavast. Mul pole aimugi, mis mind ootab. Süda lööb kiiremini, hakkan erutusest higistama.

Sean ekraani kõrval asuva kettakese pildivaatamisrežiimile ja tõstan fotoka silmade kõrgusele. Ilmub pilt verisest august, välk sügavusi valgustamas. Auk on täiesti avatud. Suletud sulgurlihast ei paista kuskilt.

Mulle ei hakka silma ringikujuliselt asetsevat, roosakaspruuni rosinat. Õigupoolest ei hakka mulle silma midagi tuttavat. Seda siis mõistis Notz „kiilukujuliselt eemaldamise“ all. Väga halvasti selgitatud. Mu oma perseauk tekitab minus õudust, õigemini see, mis august järele on jäänud. Rohkem auku kui perset.

Niisiis, persemodelliks ma sellega enam ei saa. Kõlbab vaid koduseks tarvitamiseks. Äkki on pilt valetpidi? Ei saa olla. Robin hoidis fotokat ilmselt just sedapidi.

Ojee. Sinna saab täiega sisse vaadata. Mul on palju halvem olla kui enne piltide nägemist. Hoobilt naasevad valudki. Nüüd, kui tean, kuidas mu tagumik välja näeb, ei usu ma enam, et saan valudest eales lahti. Lõikekohas pole üldse enam nahka, on vaid punane, lahtine liha.

Pean alustuseks sinna nahka kasvatama. Kui kaua see võtab? Nädalaid? Kuid? Mida peaks sööma, et uus persenahk kiiresti kasvaks? Makrelle?

Kas siin eeldatakse tõesti, et ma pressin sita lahtisest lihast mööda? Ei iial. Mitu päeva ja nädalat saan tagasi hoida? Ja kui mul õnnestub pikalt tagasi hoida, läheb sitt ju aina paksemaks ja kõvemaks ning teeb siis veel rohkem haiget, kui peab haavast mööda saama. Pean selle kohta küsima. Nad peavad siin ilmtingimata andma mulle rohtu, mis kõhu kinni paneb, et haav saaks alustuseks paraneda. Helistan SOS-kellakest.

Ootan. Vaatan oodates teisi pilte, mis Robin tegi. Ühelgi ei näe haav vähem õudsem välja. Aga mis see seal haava kõrval on? Hunnik helepunaseid punne ümberringi. Mis see siis nüüd veel on? Libistan sõrmeotstega üle mõlema persekannika. Ma tunnen neid punne. Enne haava ümbrust katsudes ei märganud ma midagi. Mu puutemeel on aga võrreldes vahtimismeelega ka üsna puudulik. Pean puutemeelt rohkem treenima hakkama, nii see edasi minna ei saa. Kust see kole lööve nüüd tuli? Allergia? Pepuoperatsioonide vastu? Vaatan uuesti pilte. Aa! See on raseerimislööve. Enne operatsiooni raseeritakse ju. Aga ilmselt mitte eriti õrnalt. Kriips-kraaps, žiletiga mööda nahka. Peaasi, et karvad võimalikult kiirelt kadunud oleksid. Kindlasti ilma vee ja vahuta. Lihtsalt kisuti karvad kuivalt žiletiga välja.

Siin raseeritakse ju veel tahumatumalt kui ma ennast ise raseerin. Varem ma ei raseerinud end üldse. Mõtlesin, et seda aega, mis vannitoas selle peale raisatakse, saab paremini kasutada. Eks kasutasingi. Kuni kohtasin Kanelli. Too on pärit Aafrikast, täpsemini Etioopiast. Ta astus ühel laupäeval köögija puuviljaleti juurde, kus ma töötan, et taskurahale pisut lisa teenida. Panen kauba hommikul kell neli üles ja müün pärastlõunani. Mu ülemus, talunik, kellele lett kuulub, on rassist. See on väga naljakas. Sest ta tahab müüa väga eksootilisi köögi- ja puuviljasorte. Turunišš. Aga kes peale aafriklaste, indialaste, lõuna-ameeriklaste ja hiinlaste oskab üldse pomelotest, topinamburist ja okratest toitu valmistada?

Nii vihastavad mu ülemust terve päev muulased, kes ahistavad teda soovides ta kaupa osta, ja teda ärritab nende vilets saksa keele hääldus. Kuigi ta ise meelitas nad oma kaubaga kohale. Kanell ei saanud aru taluniku küsimusest: „Kas kõik?“

Ja pidi üle küsima, mida talunik sellega öelda tahab. Talunik kohtles teda selgitusi andes nii ülbelt, et ma hiilisin pärast leti tagant minema, et vabandada.

Jooksin turulettide vahel ja otsisin teda. Millalgi jõudsin talle selja taha. Koputasin talle õlale, ta keeras ringi ja ma ütlesin hingeldades:

„Tere. Vabandage palun. Tahtsin vaid öelda, et mul on ülemuse pärast väga häbi.“

„Märkasin seda.“

„Hästi.“

Naeratasime teineteisele.

Seejärel läksin närvi ega osanud midagi paremat öelda kui:

„Lähen siis tagasi leti taha.“

„Oled sa raseeritud?“

„Mida?“

„Kas sa oled raseeritud?“

„Ei, miks sa seda küsid?“

„Sest raseeriksin sind kord meelsasti, enda juures kodus.“

„Millal?“

„Kohe pärast su tööd. Kui turg kinni pannakse.“

Ta kirjutab aadressi paberilehele, voldib selle hästi väikeseks kokku ja paneb nagu kingituse mu määrdunud pihku. See on vaieldamatult üks mu spontaansemaid kohtamisi. Pistan lehekese rohelise turupõlle rinnataskusse ja lähen uhkelt rassisti juurde tagasi.

Eelistan järgnevate tundide jooksul mitte liiga täpselt sellele mõelda, mis mind seal korteris ootab. Muidu erutun liialt ja siis ma ei lähe pärast üldse sinna. Sellest oleks ometi väga kahju.

Kui töö tehtud, pistan haltuuraraha taskusse ja lähen nimetatud aadressile. Helistan uksekella, millel seisab „Kanell“. Ilmselt perekonnanimi. Või tal on nii keeruline ees- ja perekonnanimi, et ta on endale, nagu mõned jalgpallurid, valinud kunstnikunime, mida lollid eurooplased hääldada suudavad. Ta vajutab surinal ukseluku lahti ja ütleb trepikojas valjult: „Teine korrus.“

Astun sammu trepikotta ja uks vajub otse mu taga kinni, puudutades peaaegu mu kukalt ja tekitades tugeva, külma tuuletõmbe, mis puhub mulle juustesse. Ukse mehhaanilise sulguri vars on liiga tugevaks reguleeritud. Kuskil üleval on kruvi, mida tuleks pisut lõdvemaks keerata, et uks natuke elegantsemalt sulguks. Isa käest õppisin. Peaksin ma siia sagedamini sattuma, võtan kord ristpeaga kruvikeeraja kaasa ja teen sulguri korda.

Tõstan seeliku üles ja libistan käe aluspükstesse, lükkan keskmise sõrme sügavale vittu, jätan selle hetkeks sinna sooja ja tõmban siis taas välja. Teen suu lahti ja torkan sõrme võimalikult sügavale suhu. Sulen huuled sõrme ümber ja tõmban selle aeglaselt jälle välja. Seda tehes imen ja lutsin, kuidas jaksan, et keelele jääks võimalikult palju limamaitset.

Ei ole ometi võimalik, et ajan mingile tüübile jalad seksiks laiali, et näiteks lasta ennast korralikult lakkuda, ja endal pole mul aimugi, kuidas ma seal all välja näen, kuidas lõhnan ja maitsen.

Meie vannitoas on palju kasulikke peegleid, mille abil saan endale ise päris hästi altpoolt vittu sisse vaadata. Naine näeb nimelt oma vittu ülevalt kõhu poolt hoopis teisiti kui mees, kui ta voodis peadpidi naise jalgevahel kõõlub.

Naine näeb vaid väikest karvatupsu esile kerkimas ja vahest ka kahte muhku, mis vihjavad välimistele häbememokkadele.

Mees näeb kuuma pärani suud, mida ümbritsevad igast küljest liharäbalad. Tahan näha ennast kõikjalt nagu mees; too näeb lihtsalt naist paremini kui naine ise, sest viimase alumine ots on kuidagi veidralt peidus ümber nurga ehitusega. Täpselt samamoodi tahan esimesena teada, kuidas mu lima välja näeb, lõhnab ja maitseb. Ja mitte lebada ja loota, et kõik läheb peale.

Katsun alati oma vittu, kui istun vetsupotil, vahetult enne kusemist teen testi. Sobran sõrmega vitus, kaevan välja nii palju lima kui saan ja nuusutan seda. Lõhnab enamasti hästi, kui ma pole just ohtralt küüslauku söönud – või India toitu.

Koostis on väga erinev, meenutades kord kodujuustu, kord oliiviõli, sõltuvalt sellest, kui kaua olen pesemata. Ja see omakorda sõltub sellest, kellega tahan seksida. Paljudele meeldib kodujuust. Ei tuleks alustuseks selle pealegi. Aga nii see on. Ma küsin alati enne järele.

Seejärel imen sõrme puhtaks ning loksutan ja lasen limal suus ringi käia nagu oleks see gurmeeroog. Enamasti maitseb väga hästi. Välja arvatud vahel, siis on limal selline hapukas järelmaitse, ma pole veel ära tabanud, millest see tuleb. Küll ma selle välja mõtlen.

Testi tuleb teha iga kord vetsus käies, sest võin sattuda igasugustesse olukordadesse või mul võib vedada juhuseksiga. Ka sel juhul tahan olla kursis oma vitulimatootmisega. Helen ei jäta midagi juhuse hooleks. Alles siis, kui tean täpselt, kuidas on lood mu armastatud, väärtusliku limaga, võib mõni mees selle oma keelega ära lakkuda.

Lima maitstud ja olen vaimustuses. Kõlbab hästi näitamiseks ja mekkimiseks. Smeegmal on vana, pisut trühvleid meenutav maitse; see ajab mehed kuumaks. Enamasti.

Jooksen trepist üles. Ei kõnni aeglaselt ega tee nägu, nagu teeksin seda sageli. Ei mingeid mänge. Ruttu trepilt üles jooksmisega näitan talle, kui kiire mul on ja kui uudishimulik ma olen. Uksel võtab ta mu käed oma pihku ja suudleb mind laubale. Ta juhatab mind elutuppa. Seal on väga soe. Radiaator kütab täie võimsusega. Siin peab ilmselt keegi pikemat aega paljalt vastu pidama. On väga pime. Rulood on alla lastud. Laual põleb väike 25-vatise pirniga lamp. Selle valguses on põrandal näha aurava veega kaussi. Selle kõrval väike kokkupandud käterätt, meeste raseerija ja purk habemeajamisvahtu. Terve diivan on mitme suure käterätiga kaetud.

Ta võtab mu kiiresti riidest lahti. Ainult seelik valmistab talle raskusi. Keeruline lukk. Üles lükkamisest talle ilmselt ei piisa. Ilmselt tuleb riided tervenisti ära võtta. Aitan teda. Ta paneb mu risti diivanile pikali. Pea tagumisse nurka, tagumik otse diivani äärele. Toetan end jalgadega diivaniservale, nii leban seal nagu naistearsti juures, Brökerti-asendis.

Ta võtab end minu ees täiesti paljaks. Seda ma ei oodanud. Mõtlesin, et mina võtan riidest lahti ja temal jäävad riided selga. Seda parem. Ta rinnanibud on juba kõvastunud ja munn pooles vinnas. Tal on väga peenike terava krooniga, kergelt vasakule hoidev munn. Minu poolt vaadatuna.

Ja rinnale on ta lasknud tätoveerida leivapätsi. Kuju poolest pigem vormisai kui rukki- või täisteraleib. Mu hingamine muutub tasapisi rahulikumaks. Harjun kiirelt ebatavaliste olukordadega. Panen käed kukla taha risti ja jälgin teda. Ta jätab asjaliku ja õnneliku mulje. Usun, et mul pole siin teha muud kui vedeleda. Näis.

Ta läheb toast välja ja naastes on tal pähe kinnitatud sisselülitatud kaevurilamp. Hakkan naerma ja ütlen, et ta näeb välja nagu kükloop. Rääkisime neist just koolis. Ta naerab kaasa.

Ta paneb padja põrandale ja põlvitab sellele, öeldes, et ei taha, et põlvedele tekiks sarvnahk. Ta torkab käed kuuma vette ja hõõrub mu sääred sellega sisse. Ahaa. Niisiis alustame päris alt, soojenduseks.

Siis pihustab ta säärtele raseerimisvahtu ja määrib selle laiali. Ta torkab raseerija kuuma vette ja tõmbab säärele kogu pikkuses pika triibu. Raseeritud triibult on kogu vaht läinud. Nii tõmbab ta ühe triibu teise järel. Nagu muru niites. Pärast iga tõmmet raputab ta raseerija vees puhtaks. Veepinnal ujuvad karvad ja vaht. Mõlemad jalad saavad üsna kiirelt karvadest puhtaks. Ta ütleb, et jätaksin käsivarred sinna, kus need on. Nüüd on kaenlaaluste kord. Neetud. Ootan juba vituraseerimist. Kui tal see üldse plaanis on.

Ta niisutab auke veega ja pritsib siis sinna seda purgivahukoorelaadset kraami. Kaenlaaluseid on raskem raseerida, sest sealsed karvad on nii pikad. Ta peab ühte kohta mitu korda raseerima, et kõik karvad eemaldada. Mu kaenlaaugud on ka väga sügavad, seepärast peab ta sealset nahka mitmes suunas pinguldama, et tekiks raseerimiseks sobiv sile pind. Kaevurilamp heidab mu nahale valgusringi. Kui Kanell tuleb mulle lähemale, et paremini näha, muutub ring väga väikeseks ja heledaks. Kui ta tõmbub silmadega kaugemale, kiirgab lamp suurele pinnale tuhmi valgust. Valgusring langeb otse punktile, mida ta parasjagu silmitseb. Ringi heledus näitab, kui täpselt ta parasjagu vaatab. Näen valgusringi üsna sageli oma rindadele langemas. Sagedamini paremale, ussikeelenibuga rinnale. Ja mu vitule. Pimestanud ta mind veel ei ole. Nägu teda ilmselt ei huvita. Kui kõik on sile, loobib ta kausist vett mu kaenlaalustele, et vahtu maha pühkida, ja kuivatab mu ära. Teisisõnu pigem tupsutab mind kuivaks. Naeratame teineteisele.

„Aga nüüd,“ ütlen ja patsutan oma karvast vittu.

„Hm.“

Ta teeb mõlemad käed märjaks ja niisutab mu alumist otsa põhjalikult. Nabast allapoole, siis paremal ja vasakul jupi reie ülaosa ja siis häbememokkade vahelt kuni pepuauguni ning veel edasi kuni persepraoni. Ta silmitseb põhjalikult lillkapsast. Raseerimistakistusrada. Siis pritsib ta mulle raseerimisvahtu niisketesse kohtadesse. See vibreerib mõnusalt häbememokkadel. Krrrr. Ta masseerib vahtu natuke naha sisse ja haarab raseerija. Ta alustab reitega. Häbemekarvad, mis seal reie suunas kasvavad, aetakse maha. Ta sätib raseerija allapoole naba ja peatub hetkeks. Siis kallutab ta end võimalikult taha, et piirkonnast paremat ülevaadet saada, kortsutab mõtlikult kulmu ja ütleb tõsiselt:

„Minu meelest on hea, et karvad kasvavad nii üles välja. Jätan üleval kõik puutumata. Ajan servadelt pisut enam maha, siis saame pika tumeda triibu kuni praoni, alates sealt kuni taha välja teen kõik puhtaks.“ Kõneldes ei vaata ta mulle silma, vaid räägib pigem mu vituga.

Vitt vastab: „Nõus.“

Kanell niidab kummaltki servalt veel ühe triibu muru.

Teravatipulise soengu ots on seal, kus tõuseb vaniljesarvekeste kardin. Nüüd on aeg häbememokkade kallale asuda. Lõpuks ometi. Lõpuks ometi. Ta sukeldub peadpidi mu jalge vahele. Nii saab ta vittu kõige paremini lambiga valgustada. Vitt särab arvatavasti nagu karvane latern. Seest hõõguvpunane. Ta raseerib ettevaatlikult mu vaniljesarvekesi. Siis peab ta need laiali lükkama, sest tahab ka sisekülge töödelda. Ikka ja jälle sukeldub ta kõigisse kurdudesse. Kuni vahtu pole enam kuskil näha. Tahan, et ta kepiks mind. Küllap kepib, kui karvad aetud. Kannata veel natuke, Helen. Ta ütleb, et ma hoidku jalad laiali, aga tõmmaku põlved endale lähemale, et ta persele ligi pääseks. Ta küsib, kas see asjandus mu tagumikul on valus.

„Ei, ei, need on lihtsalt väljasopistunud hemorroidid. Arvan, et võid ettevaatlikult üle nende raseerida.“

Taga on palju vähem karvu. Ta tõmbab paar korda raseerijaga persepragu mööda üles ja alla ning teeb ringi ümber lahkliha. Valmis. Mind pritsitakse jälle nüüdseks jahtunud veega kausist ja tupsutatakse kuivaks. Mu vitt tootis kurdude raseerimisel hulgaliselt lima. Nüüd seguneb lima veega ja Kanell tupsutab selle ära. Kuid vitust tilgub otsekohe uut lima.

„Kas sa kepid mind nüüd?“

„Ei, selleks oled sa mulle liiga noor.“

Püsi hästi rahulik, Helen. Muidu lahtub see ilus tunne seal all.

„Kahju. Kas ma palun tohin end siis ise keppida, siin? Või pean ma kõigepealt koju minema, et seal tippu jõuda?“

„Muidugi võid. Palun väga.“

„Ulata mulle raseerija.“

Võtan žileti pihku ja lükkan varre oma märga vittu. Vars polegi nii külm kui arvasin. Kanelli käed soojendasid seda kogu selle aja.

Rütmiliste liigutustega libistan vart sisse ja välja. See meenutab mulle neljateistaastase sõrme. Hansukese pulgake. Hõõrun vart häbememokkade vahel kõvemini edasi ja tagasi. Üha kõvemini. Otsekui lõikaks leiba. Kõva leiba. Edasi, tagasi. Edasi, tagasi. Saen. Saen. Üha sügavamalt.

Kanell jälgib mind.

„Kas sa paneksid selle lambi mulle pähe? Ma tahan ka iseennast valgustada.“

Ta tõmbab kummipaela mulle pähe ja sätib lambi täpselt keset mu otsmikku. Vaatan oma vittu ja kiirgan seda tehes valgust otse selle peale. Kanell läheb ära. Jessas, kui kiima raseerimine mind ajas. Panen raseerija kõhule ja silitan mõlema käega oma siledaks raseeritud, paljaid häbememokki. Armas jumal, keda pole olemas, küll need on pehmed. Pehmed nagu kitsenahk, pehmed nagu kivid. Nii pehmed, et ma peaaegu ei tunne neid sõrmede all. Hõõrun üha tugevamalt. Ja jõuan tippu.

Ja nüüd? Olen higine ja hingetu. Siin on väga soe. Kus Kanell on? Panen end riidesse. Mul hakkab veel soojem. Ta tuleb tuppa. Küsin:

„Kas tahad seda teinekordki teha?“

„Hea meelega.“

„Millal?“

„Igal laupäeval kui sa töölt tuled.“

„Hästi. Siis mul on alati nädal aega, et karvad sinu jaoks võimalikult pikaks kasvatada. Teen oma parima. Kohtumiseni.“

See oli esimene kord, kui end raseerisin. Või kui mind raseeriti. Ühesõnaga, esimene kord karvu ajada. Sellest peale kohtume pea igal nädalal. Vahel ta ei tee ust lahti. Või ei ole kodus. Siis tuleb mul kaks nädalat raseerimata, tüügastega olla. See on minu meelest kole. Kas täiesti siledaks raseeritud või täiesti karvane. Pealegi hakkan igalt poolt hirmsasti sügelema. Niisiis pean ise karvu ajama, kui Kanell seda ei tee. Seejuures pole ma kaugeltki nii osav kui tema. Ta on aeglasem ja hoolivam.

Loll on end ise raseerida, kuna olen selles osas ärahellitatud. Olen harjunud, et mind raseeritakse. Leian, et kui mehed tahavad raseeritud naisi, siis võtkugi raseerimine enda peale. Selle asemel, et kogu vaev naiste kaela jätta. Ilma meesteta oleks naistel ju täiesti suva, kui karvased nad. Kui mõlemad raseerivad teineteist vastastikku nii, nagu see nende arvates on kõige ilusam, siis on see parim eelmäng, mida suudan endale ette kujutada. Ja igal partneril on täpselt see soeng, mis teise kõige enam kuumaks ajab. Parem kui soovida teineteiselt kõiksugu asju ja neid vastastikku seletada. Sellest tõuseb ainult pahandust.

Mina ajan üsna lohakalt karvu. Raseerin kiirelt, rutturuttu, raseerijaga üle, ja kisun žiletiga kõik katki. Enamasti veritsen siis ja karvatüükad võtavad põletiku sisse. Kui Kanell seda näeb, hakkab ta minuga pahandama, kuna ma endaga niimoodi ümber käin. Ta ei talu seda. Kuid ma ei käi endaga kaugeltki nii lohakalt ümber kui see, kes enne operatsiooni mu tagumikku raseeris.

Palatisse siseneb põetaja. Kahjuks pole see Robin. Suva. Võin sellelt ka küsida.

„Mis siis, kui mul tekib vajadus roojata?“

Nii seda siin ju nimetatakse. Sõltuvalt sellest, kellega ma räägin, oskan ka väga valitult väljenduda.

Õde selgitab, et arstid koguni soovitavad võimalikult varakult kakal käia. Et ei tekiks sitakomplekse. Ta ütleb, et haav peab paranema igapäevase roojamise juures, et kõik kasvaks õigesti kokku ja oleks ühtlasi suuteline venima. Nad on peast segi. Ta ütleb, et kohe tuleb veel professor Notz ja selgitab kõike täpselt. Õde lahkub. Ja sellal kui ootan Notzi, mõtlen erinevatele vahenditele, mis põhjustavad kõhukinnisust. Mulle meenuvad mitmed võimalused. Siis tuleb professor doktor Notz. Tervitan teda ja vaatan seejuures talle kindlalt silma. Teen alati nii, et teist poolt heidutada. Ühtlasi märkan, kui tihedad, pikad ripsmed tal on. Täitsa lõpp. Kuidas ma seda enne ei näinud? Võib-olla viisid valud mu mõtted mujale. Mida kauem ma teda vaatan, seda pikemad ja tihedamad ta ripsmed tunduvad. Ta räägib mulle vist olulisi asju roojamisest, toitumisest ja paranemisest. Ma ei kuule ta jutust sõnakestki ja loendan ta ripsmeid. Ning teen sel ajal hääli, mis peaksid jätma mulje, et kuulan tähelepanelikult. Mhmh, mhmh.