Читать книгу Kokteil ühele - Chris Forester - Страница 2

Dean vaatas rahulolevalt saalis ringi. Kõik oli külastajate saabumiseks valmis: sädelevad joogiklaasid ja värvikad pudelid riiulitele korrapäraselt reastatud, värsked lilled väikestel laudadel baarileti vastas meeleolukalt lõhnamas, orkestrantidele mõeldud lava mahedalt valgustatud ja vilkuv reklaamtuli välisukse kohal sisse lülitatud. Kuldtikandiga jakkides baarmenid astusid väärikalt oma kohale pika leti taha ja D-kategooria tüdrukud manasid huultele hukatusliku naeratuse. Kõik oli nii nagu alati, nüüd juba üle kahekümne aasta.

Järjekordne ülemeelik õhtu võis alata.

Loovutanud lahinguvälja ustavate abiliste oskuslikesse kätesse, vajus Dean oma kabinetis massiivse kirjutuslaua taga mugavasse tugitooli ja haaras telefoni.

Mary ei olnud täna baari tulnud ega ka helistanud. Tavaliselt helistas ta kohe pärast koolist vabanemist või astus koduteel baarist läbi, et isa tervitada ja päevasündmustest pajatada. Mary oli tüdruk, kes sattus pidevalt sekeldustesse ja kellel oli alati palju rääkida. Tema tulekut võis juba kaugelt kuulda, sest ta armastas omaette laulda ja mõnikord end unustades isegi üsna valjusti. Teda ei huvitanud, mida inimesed temast mõtlevad, ja küllap ta oleks üllatunud, kuuldes, et ta meeldib kõigile. Baaris hüüti teda hellitavalt Pisikeseks.

Dean valis Mary telefoninumbri, kuid talle vastas automaatvastaja. Õlgu kehitades valis ta teise numbri. Kõlasid kutsuvad toonid ja seejärel koduabilise Nina alati reibas hääl.

“Nina, mina siin. Kutsuksid ehk Mary telefoni juurde,” lausus ta, tõmmates kirjutuslaual oleva väärispuidust sigarikarbi lähemale ning hakates süvenenult sigarit valima. Hetk hiljem lasi ta sigari tagasi karpi kukkuda ja küsis segaduses: “Mis sa ütlesid? Ta ei ole veel tulnud! Vaata, mis kell on! Ja ta ei ole ka helistanud?” Ilmselt oli vastus eitav, sest mees vangutas nõutult pead. “Sa siis ei tea temast midagi?” küsis ta murelikult ja lisas: “Teata mulle kohe, kui ta koju jõuab või helistab!” Mees asetas pahuralt telefoni alusele, haaras karbist esimese ettejuhtuva sigari ja hakkas seda mõtlikult süütama.

Ta mõtiskluse katkestas nõrk koputus. Vastust ootamata avati uks ja ukseavasse ilmus must juuksepahmakas.

“Vabanda mind,” lausus pilkupüüdvas õhtukleidis sale naine ja sisenes kabinetti. Ta põsed õhetasid, tumedad silmad läikisid kahtlaselt ja täidlaste tumepunaste huulte vahele ununenud sigaret oli kustunud. Korrapäratult õlgadele langevad pikad mustad juuksesalgud lisasid ta välimusele dramaatilisust.

“Mis on juhtunud, Irene?” küsis mees, kuigi arvas teadvat, miks naise nägu õhetab ja silmad läigivad. “Kas sa ei saa täna esineda, kas jälle kokaiin?” küsis ta, püüdes oma häälele karmi varjundit anda, kuid see ei õnnestunud tal kunagi.

“Kokaiin!” Irene kehitas graatsiliselt oma paljastatud õlgu ja ta kuldbrokaadiga kaetud täidlane rind tõusis ärritavalt.

“Ah, jäta, millal on kokaiin mind takistanud laulmast. Asi on palju tõsisem, Harry on…” Naine raputas võimetus vihas pead, leidmata õigeid sõnu.

“Harry? Mis Harryl viga on?” küsis boss kärsitult.

“Harry on läinud… ma arvan, et seekord jäädavalt. Ta… Meie abielu on purunenud,” lausus Irene ja pühkis pika saleda sõrmega põselt üksiku pisara.

Dean varjas oma naeru sigarisuitsu taha. Ta oli seda juttu korduvalt kuulnud ja ei viitsinud selle üle enam õieti naerdagi. Harry oli alati paari päeva pärast tagasi tulnud ning Irene ta õnnelikuna vastu võtnud.

“Tähendab, et meil ei ole täna kedagi klaveri taga,” lausus mees kulmu kortsutades murelikult. S e e oli tõsine probleem, mitte võimalik abielu purunemine.

“Klaveri taga!” karjatas Irene põlastavalt. “Klaverit oskab igaüks klimberdada, aga armastada… Küsi kelle käest tahad, kõik võivad sulle kinnitada, et voodis ei leidu Harryle võrdset.” Kerge puna ilmus hetkeks naise näole ja ta puhkes naerma, mõistes, et oli oma jutuga liiale läinud.

“Niisiis ei ole Harry tööle ilmunud,” lausus Dean kuivalt. “Mida me nüüd ette võtame, Irene? Kas sa istud ise klaveri taha ja saadad klimberdades oma laulu?” küsis ta mõrult muiates. “Arvan, et sul tuleb Benile helistada ja ta jälle siia kutsuda. Sinule ta ära ei ütle, nii et jookse telefoni juurde,” lõpetas boss jutu ja puhus mahlaka suitsupilve õhku.

“Benile helistada, sellele armetule… Noh olgu, kuid ma poleks uskunud, et sa oled niisugune südametu närukael, Dean. Naise südamevalu ei liiguta sind põrmugi. Küllap sellepärast sinu kaasa jalga laskiski ja jättis si…”

Irene vaikis poolelt sõnalt. Dean oli raevunult toolilt tõusnud ja hakanud rusikasse surutud kätega naise poole astuma. Sellisena ei olnud Irene meest varem näinud.

“Ma helistan Benile, rahune nüüd,” lausus ta ja nihkus ukse poole. “Ma lähen juba.”

“Seda teed sa õigesti,” urises Dean hammaste vahelt. “Ütle Benile, et ta kiirustaks.”

“Miks ta Benile helistab?” küsis madal hääl ootamatult. “Kas Harry on jälle jalga lasknud?”

Ukseavas seisis Mary, kelle tulekut nad ei olnud kuulnud. Võib-olla tüdruk ei olnud täna laulnud.

“Miks ta Benile helistab?” kordas Mary oma küsimust. “Miks te vajate pianisti? Kus Harry on?”

“Räägi sina Pisikesele,” ütles Irene kergelt ja astus ukse poole.

“Pisikesele,” kordas Mary üleolevalt Irene’i poole alla vaadates. Tüdruk oli naisest peajagu pikem ja oma kaunist figuurist teadlik. Ta lõi selja sirgu ja naeratas. “Kui te vajate pianisti, siis ta seisab teie ees. Ma tahan täna ise mängida.”

Dean andis Irene’ile lahkumiseks märku ja naine kadus kergendust tundes kiiresti toast, ust enda järel ettevaatlikult kinni tõm mates.

“Mary,” pöördus isa tüdruku poole. “Kust sa tuled nii hilja ja miks sa ei ole helistanud?” nõudis ta. “Ma hakkasin juba muretsema.”

“Palun lõpeta, paps. Mul ei ole jututuju.”

“Sul ei ole jututuju! Kas sa tead ka, et kell on juba kaheksa. Mida see kõik tähendab?” Dean püüdis pahane välja paista, kuid teadis, et ei suuda Mary peale vihastada. Seda teadis ka Mary.

“Milleks kõik see? Sa tead ju, et minuga ei juhtu midagi halba, muretsemiseks pole mitte kõige väiksematki põhjust,” kinnitas tüdruk, aga ta hääl ei olnud kuigi veenev. Jäi mulje, et ta tahab oma jutuga pigem end kui isa rahustada. Pärast hetkelist kõhklemist lisas ta oma suurte hallide silmadega tühjusesse vaadates: “Mind valdab indigosinine meeleolu.”

“Indigosinine meeleolu?” Isa oli kimbatuses.

“Jah, indigosinine meeleolu – ma olen täna armunud… õnnetult armunud. Mis saab homme, seda näeme homme.” Tüdruk kehitas ükskõikselt õlgu ja lükkas laubale langenud juuksesalgu silmilt. “Ma tahan klaverit mängida, on hea, et Harryt siin ei ole.”

“Mary, kallis, sa lähed kohe koju. Külastajad on juba saalis ja sa ei tohiks siin olla.”

“Kes seda ütleb? Ma mängin, kuni Ben siia jõuab… ja ühel päeval, ütle, mida tahes, hakkan ma igal õhtul külastajate meelt lahutama… Võib-olla hakkan isegi laulma.”

“Mary kallis, sa lähed nüüd kohe koju,” kordas isa. “Sa ei saa ju nende riietega saali minna.”

“Miks mitte? Mis mu riietel viga on?” Tüdruk heitis kiire pilgu oma peegelpildile aknaklaasil. “See helesinine pluus ja must pükskostüüm sobivad mulle suurepäraselt.”

“Muidugi, kallis, need rõivad sobivad sulle. Sa oled kena tüdruk, aga sa oled alles koolitüdruk. Need on ju sinu koolirõivad!”

“Selle vea parandan ma kohe,” naeris Mary enesekindlalt. “Pööra vaid hetkeks selg, et ma saaksin sind üllatada.”

Dean ohkas, kuid suunas kuulekalt pilgu tänavale avaneva akna poole. Ta vaatas, kuidas vastasmaja katusel sinine neoontuli kustus, et süttida siis uuesti punasena, seejärel kollasena.

“Ma olen valmis, võid vaadata!” hüüdis Mary.

Tüdruk seisis käed puusas keset tuba ja naeratas võidukalt. Helesinine pluus oli heidetud tarbetuna kirjutuslaua ees olevale toolile ja ka musta jaki nööbid paistsid olevat tarbetud, sest suletud oli ainult üks, keskmine nööp. Must sametpael, millega ta pikad punakasblondid juuksed olid veel hetk tagasi kuklasse kinnitatud, lendas hoog salt läbi toa ja maandus pluusile. Valla pääsenud kohevad kiharad langesid korratult tüdruku õlgadele ja paar julgemat juuksesalku pugesid vabadust nautides isegi jaki sügavalt avatud kaelusesse. Mary mõjus nüüd kümme aastat vanemana ja isal oli raske leppida tõsiasjaga, et see noor daam on tema väike tüdruk.

“Kallis laps, ega sa ometi kavatse…”

“Muidugi kavatsen. Küll sa näed, et mul on suur menu,” vastas tüdruk muretult ja avas kabineti ukse. Hetk hiljem sulgus see kerge paugatusega tema järel.

Dean laiutas nõutult käsi, kui Mary kepsutades ruumist lahkus. Ta oleks tahtnud oma tütrele paremat tulevikku, kui seda võimaldas baarimuusiku elu, kuid mis oli kasu tema soovidest, kallist erakoolist, viiuli- ja kunstitundidest ning kõigest sellega seonduvast, kui Maryl olid teised huvid. Kuid mis huvid need sellised üldse olid! Dean tõmbas kärsitult käega läbi juuste ja ohkas, taibates, et ta ei mõista enam oma last. Võib-olla ei teeks paha, kui ta paluks Susanil tüdrukuga vestelda?

Mary avas hoogsalt baariukse, kuid peatus lävel ja vaatas kõhklevalt suures saalis ringi. Hämaralt valgustatud baar oli sootuks erinev päeval nähtud kokkulükatud laudade ja asjalikult sagivate töötajatega kodusest ruumist.

Esimesed külastajad olid mugavatel toolidel istet võtnud ning saali täitsid vaikne jutuvada ja õhus hõljuv alkoholi magus aroom. Napis õhtukleidis D-tüdrukud seisid ootavalt baarileti ääres ja naersid omavahel vesteldes muretult. Nende kõrval, pikkade saledate sõrmede vahel konjakiklaasi veeretades, istus Irene. Ta oli oma kohevad mustad juuksed kuklasse ülisuureks põnevaks punutiseks seadnud ja ta kuldbrokaadis büst sädeles ahvatlevalt.

Mary tundis kõhklust hinge pugemas. Ta ei olnud enam kindel, kas tal sobib ikka oma tagasihoidlikus mustas pükskostüümis ja metsikult langevate juuksesalkudega saali siseneda ning klaveri taha istuda, kuid see oli vaid hetkeline hirmutunne. Tüdruk lõi pea kuklasse – ta ei kahelnud endas ju kunagi – ja astus kindla sammuga baarileti poole.