Читать книгу Lõbus ja ohutu - Chris Forester - Страница 3

Igal aastaajal olevat oma võlu, kuid millist võlu võib leida novembrikuises New Yorgis? Madalast hallist taevast tibutab pidevalt pahurat vihma, ookeanilt puhuvad vinged tuuleiilid tormavad vilistades piki tänavaid ning lennutavad karistamatult oma teele jäävaid naiste seelikuääri ja õlgadele heidetud salle. Isegi päike, mis vahetevahel pilvede vahelt välja poeb, on viril ja ebakindel.

Ei, novembrikuises linnas pole kindlasti midagi võluvat.

Frank Steel, New Yorgis tegutsev eradetektiiv, tõusis mõnusast tugitoolist töölaua ääres ja astus akna juurde. Õues oli muutunud pimedaks. Tänavalaternatest langev valgus joonistas vastasmaja seinale tontlikke varje ja tugevas tuules õõtsuvate puuokste meeleheitlik tants lisas saabuvale ööle õudu. Frank sulges otsustava liigutusega aknakatted, astus baarikapi juurde ja segas endale uue dringi.

Oli väsitava, kuid eduka töönädala lõpp. Tal oli õnnestunud kinni püüda 3. tänaval poeomanikele tõsist peavalu valmistanud vargapoiste kamp ja nad poeomanike ette toimetada. Teades, et meeste omakohtul võivad olla vahel kurvad tagajärjed, oli ta teatanud juhtunust ka politseile.

Uuesti töölaua taga istet võtnud, hakkas Frank viimaste päevade kiires askelduses lugemata jäänud ajalehti sirvima. Ta pilk peatus eelmise kolmapäeva Newsi esilehe rasvasel pealkirjal

SARIMÕRVAR RÜNDAS JÄLLE

Napisõnalises artiklis teatati, et möödunud ööl mõrvati Central Parkis lasuga selga tütarlaps, ja avaldati arvamust, et mõrvar on sama isik, kes tappis eelmisel nädalal lasuga selga kolm tütarlast. Kõikidel juhtumitel oli tulistatud lähedalt ja kasutatud arvatavasti üht ja sama 38-kaliibrilist revolvrit. Surmatud tütarlaps oli elanud Teisel avenüül kõrghoones, kus olid elanud ka eelmised ohvrid.

Frank vilistas ja vajus mõtteisse. See lugu äratas temas huvi. Igal juhul väga kummaline juhtum. Miks valis mõrvar tüdrukud samast majast, jälitas neid ja tappis nad siis linna erinevates rajoonides. Elas ta ehk samas hoones? Oli võib-olla isegi nende sõber? Kuid…

Terav telefonihelin katkestas Franki arutelu.

“Frank Steel,” lausus ta hajameelselt, viibides mõtteis ikka veel mõrvajuhtumi juures.

“Tere, vanapoiss! Rõõm kuulda üle hulga aja sinu innustavat häält,” kõlas ebameeldiv tuttav müra Franki kõrvu.

“Leitnant Brace!” hüüdis Frank üllatunult. “Sellisel hilisel tunnil!”

“Mis tunnil viga on?” urises Brace pahuralt. “Kell hakkab alles kaheksa saama.”

Tekkis hetkeline vaikus, ent Frank kogus end kiiresti.

“Vaevalt sa tahtsid mulle meeldivat nädalalõppu soovida. Lao välja, mis sul südamel on.”

Leitnant köhatas ja lausus karuse häälega.

“Ma… ma otsin seersant Jane’i. Kardan, et temaga on midagi juhtunud.”

“Otsid seersant Jane’i? Miks siit? Kas eksisid telefoninumbriga?” Frank oli hämmastunud.

“Midagi ma ei eksinud. Kust teda siis veel otsida? Sina olid ju see, kes tüdrukul pea segi ajas. Viimasel ajal ma muud ei kuulnudki, kui et tema tahab saada eradetektiiviks nagu Frank Steel. Ja nüüd ta siis läks… Võttis ühe vaba päeva New Yorki sõitmiseks ja kadus.”

Frank oleks tahtnud naerda, kuid suutis end talitseda.

“Niisiis on Jane terve pika tööpäeva kadunud olnud, aga miks sa talle ei helista?” küsis Frank ja tundis, et naeru tagasihoidmisega läheb raskeks. Leitnant oli suurepärases vormis nagu alati.

“Ära mind nii rumalaks ka ikka pea. Seersandi telefon on välja lülitatud, kui see enam tema käes ongi… ja ta on kadunud nüüd juba kaks päeva. Jane oleks pidanud eile hommikul tööle tulema… sa tead ju, kui täpne ta on.“