Читать книгу Ära süüdista mind - Chris Forester - Страница 3

Telefon helises nõudlikult. Frank püüdis varajast helistajat ignoreerida, kuid see ei õnnestunud, pärast väikest vaheaega algas helin uue hooga. Lõpuks sirutas ta käe teki alt välja ja haaras telefoni. “Frank,” pomises mees poolunes.

“Arvasin juba, et teid ei ärata enam miski,” ütles ebakindel hääl. “Tere hommikust, siin Alice.”

“Tere, Alice,” vastas Frank üllatunult.

“Mäletate, te andsite mulle oma visiitkaardi, sellel oli ka teie mobiili number, nii ma siis…” Hääl katkes ja paar pikka hetke kostis ainult sügav hingamine.

“Kuulan teid, Alice! Rääkige, mis teile muret teeb,” püüdis Frank naist rahustada.

“Ma vajan teie abi, asi on väga tõsine. Palun tulge otsekohe siia! Ei, mitte motelli. Ma olen Johnny villas.”

Frank vilistas. “Kas John Key villas?” küsis ta ja muigas tahtmatult.

“Kuulsite õigesti. Johnny elas saare lõunatipus, viimases majas… päris vee piiril.”

Kõne lõppes sama hoogsalt, kui oli alanud. Alice oli öelnud: “Johnny elas” ja need sõnad tõid pähe väga kummalise mõtte, kuid iga asi omal ajal. Vilistades üht vana laulukest, astus Frank vapralt külma duši alla. Joonud seejärel tassi kanget kohvi, oli ta valmis vastu minema üllatusi pakkuvale päevale.

Ta sammus üle hoovi oma päevinäinud halli kabrioleti juurde, hüppas autosse ja võttis suuna Johnny villa poole. Lõunasse viiv tee lookles paralleelselt rannajoonega ja päikesest sätendava ookeani poolt puhuv mahe tuul tõi meeldivat jahedust. Teest vasakul, kõrgel kaldal, seisid nagu hindamiseks reastatud villad, üks hinnalisem ja seetõttu ka ilusam kui teine. Terrassid, päikesevarjud lauakeste kohal, sooja veega basseinid – tavaline edukate kodanike elurajoon. Pärast pooletunnist sõitu lõppes uhkeldav majaderida ja nüüd võis pilk teenitult puhata hõredal metsatukal ning puulatvade kohal laiuval pilvitul taeval. Veel viis minutit kiiret sõitu ja otse ees, vasakul ning paremal, kõikjal kuhu pilk langes, laius ookean. Johnny eluase seisis, nagu Alice oli öelnud, peaaegu vee piiril. Vaevalt see asukoht tormise ilma ja tugeva lainetuse ajal eriti meeldiv on, arvas Frank.

Ta jättis oma auto maja ees asuvale parkimisplatsile ja sammus mööda sillutatud teed maja poole. Johnny suvekodu oli valgete seinte, suurte akende ja avara terrassiga kahekorruseline hoone. Korralikult hooldatud murule maja ees oli nagu juhuslikult puistatud punaste rooside põõsaid. Ukselävel haigutas igavlevalt must pikakarvaline kass. Selline peen loom juba hiiri ei püüa, loomulikult on tal igav, mõtles Frank. Veel enne kui ta majani jõudis, avanes uks ja Alice tormas talle vastu. Naise pikad juuksed olid kuklasse kokku tõmmatud ja õlapaeltega suvekleit tõi esile vormikad rinnad, saleda talje ning ümarad puusad.

“Johnny on surnud! Johnny on surnud!” oli kõik, mida Alice suutis öelda. Frank vaatas naist tähelepanelikult. Naise silmades ei olnud kurvastust, ainult kohutav hirm. “Johnny on surnud, ma vajan teie abi! Raha mind ei huvita, olen kõigega nõus.”

“Rahunege! Asjad pole kunagi nii hullud, kui alguses paistavad,” lohutas Frank, teades, et see väide peab vaid haruharva paika. “Kas võiksime ehk kuhugi istuda, et vestelda?”

“Oh, muidugi! Vabandage! Astume sisse.”

Frank sisenes naise kannul avarasse elutuppa. Tuba oli sisustatud luksusliku mööbliga ja põrandat kattis ülipaks vaip. Seintel rippusid modernsed maalid ja kappidel ning laual olid koha leidnud vaasid punaste roosidega. Ilmselt olid punased roosid olnud Johnny lemmiklilled. Esmapilgul tundus, et toolid ja diivan olid jäänud pärast suurpuhastust oma kohale asetamata, kuid see mõte oli vale. Tegelikult oli sisekujundaja näinud palju vaeva, et luua toas boheemlasliku segaduse atmosfääri.