Читать книгу Papagoi piprapuu otsas - Chris Stewart - Страница 2

OLI HILISÖÖ JA MA OLIN SÕITNUD KUUS PIKKA TUNDI mööda jäist lumevallidega ääristatud teed Põhja-Rootsi lumiste metsade vahel. Küürutasin kangelt rooli kohal ja põrnitsesin läbi haleda valgusvihu üksluiseid mände ja lund. Üks esituledest oli juba hinge heitnud, hääbunud tulutus lahingus jää ja kahekümne viie külmakraadiga, ning peale tema kaaslase jõuetu kuma ja armatuuri roheka valguse oli kõik lõputult pime. Juba üle tunni polnud minust ükski auto mööda sõitnud ning metsas ei paistnud mitte üht tulukest. Maapiirkondade rootslastel on kena tava tuli ööseks aknale jätta, et mööduvat reisimeest rõõmustada, ent kilomeetrite viisi oli mu kaaslaseks olnud vaid sügavmust tähistaevas ja lõõskav külm. Kössitades renditud Volvo läppunud soojuses, tundsin, et olen inimestest kaugemal kui kunagi võimalikuks pidasin.

Raadiost polnud ka suurt tolku. Ainus jaam, millele pihta sain, paistis kogu täiega olevat pühendatud akordionitel ja viiulitel esitatud tantsuviisidele – sedasorti tagasihoidlikku tralli võinuks ehk oodata mõne populaarse koera matustel. Minule tundus see pisut masendav. Selle asemel ja et end üleval hoida, asusin hoolega harjutama mandariini keelt, mida olin juba aastaid üritanud selgeks saada. Lugeda endamisi valjusti yi, er, san, si, wu on päris hea viis hääldusele pihta saada ning samuti aitas see unustada, kui väga üksikuna end tundsin. Iga kord, kui olin nii nii umbes sajani jõudnud, rändasin mõtteis taas oma koju Hispaaniasse – päike apelsini- ja sidrunipuude astanguil, Ana, minu abikaasa, ja mina murul lebamas ja läbi lehtede kissitamas, meie tütar Chloë samal ajal koerale tokke pildumas – ja koduigatsus andis endast torkega märku ning ma alustasin otsast: yi, er, san, si, wu …

Kui olin loetlemisega kolmandat korda kuuekümneni jõudnud, hakkas auto mootor jupsima. Iga mõne minuti tagant sigines selle ühtlasesse mürinasse alarmeeriv paukumine ja jukerdamine ning auto hakkas vibreerima, mis omakorda kulmineerus lausa pöörase vänderdamisega. Seejärel rahunes olukord taas maha ning kuulda oli vaid tavapärast mürinat.

Iga kord, kui nii juhtus, ründas mind elav kujutluspilt surnuks külmumisest. Miinus kahekümne viie kraadiga ei kuluks selleks kaua aega. Autosalongi soojus hajuks ligikaudu kümne minutiga. See jätaks piisavalt aega, et haarata kotist kõik riided ja need endale selga toppida, kõige peale hiiglaslik jope ja lambanahkne kasukas (kakskümmend naela, Rootsi sõjaväe ülejääkidest), suured kindad ja villane müts. Mu keha soojendaks kogu kremplit seestpoolt umbes pool tundi ning siis vallutaks otsatu hulk külma õhku tavapärase termodünaamilise protsessi käigus minu vähese sooja ning võtaks võimust. Üles-alla hüppamine, kohapeal jooksmine ja kõik muu säärane pidavat soojustunnet pisut kauem säilitama, kuid ma olin lugenud kusagilt, et sellega ei tohiks siiski üle pingutada. Kui palju oli liiga palju, polnud mul aga päris täpselt meeles.

Kui mootor aga taas tavapäraselt käitus ja auto edasi mürises, patsutasin armastavalt armatuurlauda, lootes, et see annab masinale piisavalt põhjust mured õlult raputada ja sõidutada mind Norrskogi, külakesse, kuhu olin parasjagu teel ning mis jäi läbi metsa veel mitme tunni kaugusele.

Olin rentinud masina veel samal õhtul Weekie autopargist, Kopenhaageni paadisadama lähedalt. Weekie oli heitnud mulle pilgu läbi paksude prilliklaaside ja suitsupilve. „Võta, missugune tahes,” ütles ta, „sealt,” ja viipas hooletult millegi poole, mis meenutas romulat. Astusin luuni lõikavasse jahedusse, tuul üle Öresundi lahe lõõtsutamas, ning uurisin pakutavat. Siin ja seal võis märgata kurvalt kössitavaid vanu romusid, mõni katkisest rehvist längus, mõni ilma kapotita, määrdunud, õline, kerge lumekihi alla mattunud mootor nähtaval. See oli paik, kuhu jõudsid puhkama auväärse ja heal järjel rahva autod ning millest oli saanud nende hämaravõitu sihtpunkt, kes ei saanud endale korralikku rendimasinat lubada. Ent Weekie romulas oli midagi meeldivat. See oli pühamu vanadele, vähest armu tundnud hobustele, kellega sai pisitasu eest ringi sõita. Valisin tiigirohelise Volvo, maksin väikese tasu, viskasin varustuse taha ja võtsin suuna lõputult pikkadele Põhja-Rootsi teedele.

Olin siin kuu aega, et teenida süngel talveajal lammaste pügamisega raha – teenisin selle tööga piisavalt, et meie pisikest peret ja Andaluusia talu kogu ülejäänud aasta üleval pidada. Tundus, et ma ei pääse sellest iga-aastasest põrgust mitte kunagi. Meie Hispaania mägitalu oli elamiseks odav koht ning tänu maja tootlikkusele polnud meil kuigi suuri arveid ega väljaminekuid. Aga me ei teeninud ka eriti midagi. Tundus, et kunagi polnud piisavalt raha, et tasuda kõikvõimalike kodukriiside eest, mis meie teele juhtusid, näiteks kui generaator ja gaasitoitel külmkapp rikki läksid või metssiga meie uut traataeda lammutas või koerad Chloë armastatud flamenkokingad ribadeks rebisid. Nii olid Rootsireisid hädavajalikud.

Norrskogi poole sõites lõbustasin end nagu kõigil eelmistelgi aastatel mõtetega alternatiivsetest rahateenimisvõimalustest. See aasta tõotas üht uut võimalust, sest olin saatnud mõned lood meie talu kohta sõpradele Londoni kirjastustest. Mõtlesin, mida nad küll minu käsitsi kirjutatud lehekülgedest arvata võivad – küllap on neis liialt palju juttu lammastest ja koertest –, ja lubasin endal unistada (kui see sõna on just kõige õigem pilkases Rootsi pärastlõunas) raamatulepingust ja tšekist. Samal ajal jälgisin uduse silmaga, et teele põtru ei jookseks.

Põdrad on Rootsi teedel suureks ohuks. Nende vastu ei saa autot kindlustada, sest metsad sõna otseses mõttes kubisevad neist elukatest. Nad hüppavad puude vahelt otse auto ette, vaid mõni sekund hoiatuseks ja seal nad ongi. Kui sul ei vea, rammid neile jalgadesse – suur põder on nagu hiiglaslik sarvedega hobune – ning loom paiskub üle kapoti, läbi tuuleklaasi ja sinu juurde kabiini.

Säärane intiimsus on aga mõlema poole jaoks eranditult fataalne. Põdra jaoks seepärast, et talle sõitis otsa tonn kihutavat rauda, inimese jaoks aga seetõttu, et oled rihmaga istme küljes kinni ning põder tõmbleb sul süles surmakrampides. Kui annad eriti kõvasti hagu, võib juhtuda, et põder tõmbab kokkupõrkel kaasa kogu katuse koos autos istujate ülemiste otstega. Rootslased annavad endast parima, et ebameeldivusi leevendada, püstitades maanteede äärde kõrgeid aedu ja peegelvalgusteid, mis püüaksid autotulede kiired kinni ja saadaksid metsa hoiatusi. Aga sellest hoolimata leiab igal aastal aset sadu õnnetusi.

Minul on üks põdra vältimise trikk, mis juba kaua aega ennast õigustanud. Otsid mõne suure rekka, mis sõidab sinuga ligikaudu sama kiiresti, ning püsid tal sabas. Loomulikult saad siis näkku kõiksugu sodi, mida masina tagarattad õhku pritsivad, ja kui rekkajuht pidurdab ning sina mingil põhjusel seda ei märka, satud silmitsi ebameeldiva olukorraga, kus põdra asemel rammib esiklaasi hoopis hiiglaslik veok. Sellegipoolest on see kõike arvestades siiski palju rahulikum, kui pidevalt pimedat teeäärt skannida, et mingitki liikumist märgata.

Väljavaade põdraga kohtuda viiski mind Weekie Volvot valima. Jaapanlastega autoturu pärast võisteldes levitas Volvo kunagi üht oma reklaampilti üle kogu Rootsi. Plakatil oli Jaapani auto, sees vägagi üllatunud näoilmetega jaapanlased, ning nende ees auto kohal kõrgumas suur põdrapull. Kõrval oli tekst: „Osta Volvo – Jaapanis pole põtru”.

Esimene linnake, mis murdis end läbi lõputu metsade ja pimeduse vaate, oli Norrköping (hääldatakse umbes nagu Noo-tšööping). Peatusin seal, et süüa mikrolaineahjus soojendatud lihapalle ja helistada esimesele farmile oma päevaplaanis. See asus väikesel saarel, pea viissada kilomeetrit põhja pool.

„Meri on jäätunud,” ütles talunik mulle telefonis. „Võid meie juurde üle sõita, kui sa muidugi rannikule liiga lähedale ei tule. Jää on roogude juures pisut õhuke. Riputan tee äärde kasepuu külge punase ämbri, siis tead ära pöörata.”

„Loomulikult,” ütlesin, ilma et info oleks mulle täielikult kohale jõudnud.

Kui kehutasin vana autot edasi pilkasesse pimedusse, mis varitses linna tänavatulede taga, laskus öö mu peale kui meri. Soojendus põrises endamisi ja täitis kabiini sooja läpatisega ning auto mootor töötas mõned tunnid kenasti. Olin heas tujus, soojas ja väsinud. Aga just siis, kui vähkresin, et end istmel paremini sisse seada, suri mootor välja. Masin jõnksatas, läks korraks uuesti tööle, köhatas seejärel ja jäi taas seisma. Mul vajus süda saapasäärde ning käed ja jalad nõrkesid.

Ronisin autost välja. Sadas kiireid ja pakse lumeräitsakaid, mis lämmatasid niigi rasket vaikust. Oli nõnda täiuslikult vaikne, et kuulsin oma verd, mis pressis läbi kapillaaride. Kuulsin südant rütmikalt pekslemas ja tajusin neuronite lõplikult tasast surinat oma ajus.

Auto prõksus ja kriiksus kuuma metalli jahtudes. Seisin seal ehk minuti ega söandanud hingatagi, kartes erakordset vaikust murda. Siis aga sai külmast küll ja ma ronisin tagasi masinasse. Arvasin, et kui lasen autol mõned minutid jahtuda, läheb see taas käima. Istusin rooli taga, suu lahti, ja jälgisin lume kahvatus kumas langevaid raskeid räitsakaid. Vaid minutitega oli auto jahtunud ning kabiini soojus lahtunud. Andsin süüdet. Mootor käivitus. Lülitasin ainsa esitule põlema ja liikusin ebakindlalt mööda teed edasi.

Auto töötas nüüd vägagi vaevaliselt ning ega äsja alanud lumetormist ka suurt kasu polnud. Lumetormidel võib olla ohtlikult hüpnotiseeriv mõju, kuna tundub, et lumi vormub keerisesse, ja sellelt on raske pilku rebida. Olin juba üsna mures. Kaart näitas, et umbes kahekümne kilomeetri kaugusel on üks väike linnake, nii sõitsin muudkui edasi, närvid püsti, ja keskendusin kohale, kus kõik mured lahenduse leiavad.

Linna nimi oli Åbro ning kui ma umbes üheteistkümne paiku kohale jõudsin, näis, nagu linnake oleks juba tunde maganud. Ainus pitsabaar oli kinni ning valgust pakkusid vaid tänavalambid. Äärelinna tänavatel kulgedes märkasin viimaks hägusalt valgustatud silti kirjaga HOTELL.

Parkisin auto ja lasksin kella. Ootasin, värisesin veidi ja ahmisin pelgalt lumesaju raskusest õhku. Volvo pragises mu kõrval. Lasin uuesti kella. Jätkuvalt ei midagi, ei valgust, ei ühtki heli. Viimaks avanes ülakorrusel üks aken.

„Jah? Mida te soovite?” kostis keskealise naisterahva napp hääl.

„Oh, ee … see on ju hotell, eks?”

„Jah.”

„Noh, mul läks auto katki ja ma oleksin väga tänulik, kui pakuksite mulle voodit, kus öö mööda saata.”

„Ei saa, meil pole övernattning.”

„Mis mõttes, et pole övernattning?”

„Selles mõttes, et meil pole övernattning!”

„See polegi siis hotell?”

„Jah, see on hotell.”

„Noh, aga kui see on hotell, siis ma saaksin ju siia ööseks jääda.”

„See on hotell, aga ööseks ei saa jääda, sest meil pole övernattning,” jäi naine enesele kindlaks ja justkui sellega oleks vestlus jõudnud rahuldava lõppmänguni, lajatas akna kinni. Hüüdsin, et kuna mul pole kusagil mujal magada, jääb see kogu täiega tema südametunnistusele, kui ma surnuks peaksin külmuma. Ent sama hästi oleksin võinud lume peale karjuda. Hotellipidaja ei kavatsenudki anda järele ühele haledale välismaalasele, kes pahandab nende övernattning-põhimõtte pärast – muuseas, see sõna tähendab ööseks jäämist.

Pool tundi varem oleksin öelnud, et olin omadega põhja jõudnud, kuid see polnud uue meeleheitega võrreldavgi. Valikud selle näruse öö üleelamiseks näisid äärmiselt nigelad. Otsustasin magada nõmeda hotelli ees auto tagaistmel ja jätta mootori tööle, nii sooja pärast kui ka selleks, et hotelli harpüiale närvidele käia. Oli küll oht, et lämbun või külmun surnuks, aga vähemalt rahuldaks mind teadmine, et minust jääb hommikuks hotelli ukselävele üks korrapäratu hunnik – auto ja külmunud kere.

Lebasin tagaistmel, riided seljas, paar lisakihti igaks juhuks lambanahkse kasuka all. Mu süda oli sappi täis, meel mõru ja hambad plagisesid. Aga peagi jäin siiski magama ning ärkasin alles varastel hommikutundidel – mootor mürises jätkuvalt ja pahvis sooja ning mina olin elus. Tõmbasin juubeldades hinge ning tundsin ninakarvu võbelemas ja külmumas – pidi ikka väga külm olema.

Jätsin linna seljataha, hotelli pärast jätkuvalt marutades. Mis võiks säärasest naeruväärsusest üldse kasu olla? Mis väärastunud eesmärk sel küll olla võib? Näis erakordselt ebatõenäoline, et linna väärikad kodanikud rõõmlevad tubades, mida renditakse vaid tunniks ajaks korraga. Rootsi väikelinnad pole tuntud oma erootiliste koerustükkide poolest, nii pidi põhjuseks olema joomine: maapiirkonna Rootsis pole ühtki kohta, kus saaks istuda rahulikult maha ja tellida endale pindi õlut või mõtiskleda veinipudeli taga. Eelistatakse hoopis rüübata otse pudelist viina või odavat viskit, mis diskreetselt pruuni paberkotti peidetud. See hotell võis olla joomaklubi, vot mis.

Ometi oli ligikaudu tund aega hiljem mu viha lahtunud, suuresti tänu tehnoabile, mida pakkus Matts, jässakas, turtsakas ja sõbraliku pilguga mees, kes aitas mul lükata auto oma töökotta järgmise külakese ääres. Matts teadis imehästi, mis masinal viga, ja samal ajal, kui tema abikaasa tõi mulle tassitäite kaupa auravat teed, askeldas tema kruvikeeraja ja mutrivõtmega ning kuulutas poole tunni pärast, et auto on korras. Küsisin, kui palju talle võlgnen, ja olin pisut närvis, sest igat sorti parandamised on Rootsis astronoomiliselt kallid.

„Ah, ära selle pärast muretse,” käis mees peale. „Olin ise ka noorena palju teel ja pealegi on meeldiv aidata välismaist rändurit; teid ei satu siia just palju.” Ajasin ikka oma jonni, kuid Matts keeldus kategooriliselt ja lehvitas mulle rõõmsalt hüvastijätuks, kui mina ja auto üheskoos metsade poole põristasime. Matts oli sedasorti rootslane, kelle seltskonnas oleks isegi övernattning külmikuautos talutav.

Rahul sündmuste käiguga, hakkasin Rootsi maastikust viimaks rõõmu tundma. Pilved olid kõrgel ja päike hiilimas jäisesse sinitaevasse. Lumi sätendas puudel ning lagedamale jõudes nägin värske lume alla mattunud mere täiuslikult valget värvi. Märganud punast ämbrit hõbedase kase küljes, pöörasin usjale rajale läbi metsa, mis oli lumivalge ja päikeselaigune. Raja lõppu jäi sügavale lumme mattunud paadisadam ning, nagu arvata võiski, kulges rada selle kõrvalt kaldast alla, suunaga merele. Kilomeetreid eemal paistsid mõned mändidega kaetud saared, mis pakkusid säravvalge merega kontrasti. Rehvid kriiksusid värskel lumel, kui masinal ettevaatlikult mööda rada alla vajuda lubasin. Seejärel, nägu igast hüppest või krõbinast krimpsus, asusin oma teekonnale üle mere.

„Mis siis saab, kui läbi jää vajun?” mõtlesin endamisi. Muidugi vajuks auto jäises vees põhja nagu telliskivi. Ja kui mul õnnestukski end masinast välja pressida ja autost tekkinud auguni ujuda (päris paras tegemine), peaksin end kuidagi paksudest jääseintest üles hiivama. Teadsin, et seda ei saa teha, kui mul pole jäänaaskleid. Kummassegi kätte oleks vaja üht, et saaks jääst piisavalt hästi kinni ja ennast välja tõmmata. Aga isegi kui paar jäänaaskleid satub olema käepärast ning jõudu jagub, et end üles hiivata, siis kui kaua peab inimene vastu läbimärjana, istudes kesk jääd?

Ettevaatlikult edasi liikudes, märgistuspoisid jälgides ja süngeid mõtteid mõlgutades märkasin väikest kollast objekti, justkui mänguautot, mis lahkus saarelt ja võttis suuna minu peale. See suurenes iga hetkega ja omandas hiiglaslikud mõõtmed, kui minust lumepilvena mööda tuiskas. Juht, pläru huultel, saatis minu suunas lõbusa irve. Ta juhtis mööbliautot. Tundsin kergendust ja seejärel kerget muret, et masina üüratu raskus võis jäässe praod lüüa.

„Kuidas need inimesed teavad, millal pole enam turvaline mööbliautosid üle jää saata?” imestasin. Ent õnn oli minuga ja peagi jõudsin ma saart ümbritsevate kollaste roogudeni. Peatasin auto ja astusin ettevaatlikult jääle. Selja taha vaadates nägin veoautot heledusse kadumas.

Kui jätsin mootori seisma, hämmastas mind taas kord Rootsi talve erakordne vaikus. Tuult pole ja isegi kui oleks, ei suudaks puud paksu lumekihi all liikuda. Linnud ei laula ning mere on vaigistanud jäine sarkofaag. Ainsaks hääleks oled sina ise.

Need mõtted katkestas äkitselt lumesaani ragin. Üks talunik, seljas oranž tööriietus ja peas villane müts, ilmus puude vahelt välja, ronis maha ja rühkis minu auto poole. „Hej!” tervitas ta mind nukralt. „Tere tulemast Norbosse.” Tal kulus pisut aega, et parema käe kinnast ära tõmmata, tühi pilk samal ajal lumel. Seejärel sirutas ta välja kahvatu roosa-valgekirju käe. „Björn,” pomises ta, tõmmates käe minu haardest võimalikult ruttu tagasi.

„Chris,” ütlesin mina.

„Tere tulemast Norbosse,” kordas mees.

„Tack – aitäh,” vastasin, üritades vestlust üleval hoida, kuigi ses näis olevat teatavat lõplikkust.

Björn oli ligikaudu kolmkümmend, roosakas ja ümar mees, kes näis kuidagi melanhoolne. Ta paistis end tundvat mugavamalt vaikides kui tühjast-tähjast lobisedes, kuid lubas oma ilmetule näole siiski kerge muige, kui me pilgud kohtusid. Saatsin tema suunas avala naeratuse, ent see oli vist liig, sest ta vaatas eemale ja köhis vaikselt kinnastesse.

Sõbralikus vaikuses laadisime minu kola saani taha treilerile, ronisime peale ja kihutasime üle jää kaldale. Pooleldi mändide varjus seisis suur kollane maja, osalt kivist, osalt puidust. Seda oli hiljuti värvitud, kuid puiduosad vajasid pisut elementaarset kõpitsemist, et kõigi Rootsi veatute majadega sammu pidada. Aga nagu rootslased ise nii kenasti ütlevad: „Bättre lite skit i hörnet än ett rent helvete – parem pisut paska nurgas kui puhas põrgu.”

Möödusime talust ja vingerdasime läbi kaasiku lammaste eluruumideni. See oli lausa puukatedraal, hiiglaslik hunnik pleekinud punaseid latte ja mädanevaid talasid. Seest kostis sadade lammaste määgimist, mis kõlas nagu mesitaru sumin.

Björn võttis labida ja paljastas mõne nobeda kühveldusega väikese puu-ukse. Ta lõikas noaga läbi ust kinni hoidva nööri ja lõi siis kõvasti ukse pihta, mis lendas sissepoole, just piisavalt, et saaksime end läbi pressida. Sisenedes muutus määgimine kõrvulukustavaks ja mu ninna tungis tugev niiske villa, hallitanud heina ja lambapasa lehk.

Aegamööda harjusid silmad pimedusega – vähene valgus pääses sisse läbi planguvahede ja tolmuste akende – ning meie ees avanes jahmatav pilt. Kõikjal olid lambad, kasimata mustad elukad, seljad auramas. Aur hõngus suure lehkava pilvena õhus ning selle pilve sees, mis näis ringi triivivat, oli veelgi rohkem lambaid. Nad uitasid laudteedel, mis viisid sügavamale lauda õõnsasse sisemusse. Kõikjal vedelesid lehkavad heina- ja silopallid, lambad nende peal ja sees nagu mardikad küpsises.

„Väike segadus või mis, Björn?” pomisesin, ja see oli veel leebelt öeldud. Mind ootas ees üks hullemaid tööotsi kümne Rootsis töötatud aasta jooksul.

Björn näis masendunud. Tema ripsmed volksusid maha vaatamise ajal vastu põski ning ta laiutas käsi.

„Näed, on olnud kohutav aasta,” sõnas ta vaikselt.

„Seda küll, Björn – need lambad näevad sitad välja! Aga ära sina muretse, hakkame pärastlõunal tööle ja mõne päevaga on nad nagu uued!”

„Nojah, kas lähme siis ja sööme midagi?” pakkus ta, näole vargsi naeratus hiilimas. Otsustasin, et mulle meeldib Björn.

Björni vanemad Tord ja Mia ootasid meid juba köögis. Vastupidi laudale oli elumaja klanitud ja värviline – ilmselgelt Mia valdus – ning laiale puulauale asetatud kandikult hõngus meie poole soojade kaneelisaiakeste ja kohvi lõhn.

„Tulge sööma,” venitas Mia, liikus siis sahiseval sammul tagasi ahju juurde ja kummardus puusast kangelt alla, et tõsta välja järgmine saialaar. Ta krimpsutas pisut nägu, kui end sirgu ajas.

„Loodetavasti jääte siia,” lisas naine ja heitis pilgu abikaasale, justkui ootaks, et ka too kutset kinnitab. Tord, Björni suurem, ümaram ja roosam versioon, naeratas mulle laialt, kuid ei paistnud olevat suurem jutumees. Selle asemel võttis ta järgmise saiakese ning utsitas mind sama tegema.

„Aitäh, need on head saiad,” kiitsin takka. Tõesti, need olid head saiad palju kaneeli ja suhkruga, kuid ei erinenud kuidagi kõikidest nendest teistest saiakestest, mida mul ükskõik mis päeval Rootsimaa põhja- või lõunaosas maitsta oli õnnestunud.

„Aah det är de – seda nad on,” nõustus Tord ja näitas kohvikannu poole.

„Hea kohv,” kommenteerisin, seda küll pisut vähem siiralt, sest ma vihkan soojendatud kohvi. Ent praegu ei tundnud sobiv hetk lobisemisteemadega eksperimenteerida.

Heitsin Björnile paljutähendusliku pilgu. Ta noogutas ja me tõusime laua tagant, et lambalauta naasta. Laudas tõmbasin selga jäiselt jahedad ja määrdunud pügamisrõivad ning riputasin masina nurka, samal ajal kui Björn elavhõbelampi valmis sättis. Kell oli vaid pool kolm, aga päike vajus ruttu. Räsitud mustad lambad ümbritsesid meid ja mugisid häbematult süüa, ning kui lamp jõu üles võttis, langes mulle sinakasvalge valgus nagu näitlejale väga veidras teatris. Björn kadus pimedusse ja naasis lambaga. Esimene klient sel päeval. Tõmbasin masina käima.

Esimene tõmme lamba pügamisel läheb üle rinna kõhuni välja – vähemalt peaks minema. Aga masin jäi silmapilkselt ühe kõhukarva külge kinni. Lükkasin pisut tugevamalt, võtsin kammi ära ja proovisin teise nurga alt. Sama lugu. Lükkasin ja tõmbasin ja sikutasin ja venitasin, ent tolle päeva esimene villatükk ei tahtnud kuidagi lahti tulla. Björn oli valinud mulle kas kõige hullema lamba kogu karja peale või mind ootas ees ülim viletsus.

Lammas oli igatepidi vilets, kuid viimaks õnnestus mul enamik tema villast halastamatu lükkamise, togimise ja mõnede tõrksamate tükkide lahti kakkumise abil ära pügada. Loom nägi päris hirmus välja, kui tagasi pimedusse taarus.

„Vabanda selle pärast, Björn,” hingeldasin. „Ta näeb ehmunud välja, aga ühe paganama lamba peale kulus peaaegu viisteist minutit. Kui lambaid on nii palju, nagu sa ütlesid, oleme siin terve nädala, ja see nädal saab olema ilge!”

Björn nägi hale välja. „Võib-olla on see etem,” pakkus ta lootusrikkalt, vedades järgmist lammast pimedusest välja.

Aga polnud. Järgmine ka mitte. Siis tuli selline, kelle kirjeldamiseks kõlbavad vaid kirumissõnad. Ajasin end sirgu ja oigasin seljavalust. Olin tegutsenud tund aega ja püganud neli lammast. Aga karjas pidavat neid olema ligikaudu kolmsada, mis tähendaks seitsekümmend viit tundi säärast viletsust.

Kujutlesin oiates ette, mis mind sel pikal nädalal ees ootab – külm, haisev laut –, ja eelkõige üksindust, sest meeldigu mulle Björn palju tahes, polnud ei tema ega ta vanemad sedasorti rahvas, kellega tahaks terve nädala veeta. Hakkasin juba mõtlema, et peaksin sealsamas vehkat tegema.

„Kes neid lambaid muidu pügab, Björn?”

„Tavaliselt mina, aga tegin seljale liiga – metsas mootorsaega.” Vana Rootsi vabandus.

Björn näis mu mõtteid lugevat ja meeleheitel olevat. Põhjusega. Kui mina ei püga neid lambaid, ei näe ma küll, et keegi teine selleks nii pika maa maha sõidaks. Mõtlesin kaua kestnud autosõidule, rahale, mida vajan, sellele, et jätan teistele töö, mis muutub iga päevaga üha võimatumaks, ning leebusin. Viipasin Björnile, et ta järgmise lamba tooks.

Ma küll ei taha liiga pikalt lammaste pügamisel peatuda, aga neli lammast tunnis on lausa põrgu. Keskmiste, puhaste ja heade lammastega pügaksin tunnis muidu kakskümmend kuni kakskümmend viis lammast. Sellise tempoga on keha pidevas sujuvas liikumises, kõik lihased kenasti treenitud ja vabad, nii et nende liikumist võiks lausa koreograafilise tantsuga võrrelda. Aga kui koogutad ühe ja sama lamba kohal, muudkui müksad ja togid ja ohid samas kohutavas poosis, muutub valu alaseljas, keskosas ja jalgades lausa väljakannatamatuks – ning lambale pole see ka just lustipidu.

Björn seisis õnnetult mu kõrval, hingeõhk lauda rõskusesse auramas, ning mina mässasin ja rabelesin lambaga. Päeva edenedes olid mul peas vaid mustad mõtted ning ma needsin vargsi kõike ja kõike: Björni ja tema nõmedaid lambaid ja tema vastikut lauta ja vanemaid. Minus polnud muud kui kibestumus ja seljavalu. Milline viis elamiseks raha teenida! Milline elu raiskamine!

„Lõpetame praeguseks,” ajas Björn peale, nähes, et deemonid on minust jagu saamas.

„Ei, teeme veel kaks. Siis on pärast kaks tükki vähem teha.”

Björn tõi veel kaks lammast ja justkui mind oleks premeeritud vankumatu vaimu eest, läks nende mõlemaga kenasti. Noored, trimmis ja ümarad, istusid lambad kannatlikult ja leplikult plaadil ning vill tuli lahti nagu hall siid.

Taarusin ja sirutasin ja mõtlesin õllele. Siis aga meenus mulle, et olen Rootsi maapiirkonnas. Lahja õlu, pruulitud mõne ilge keemilise protsessi käigus, oli kõik, mida loota sain. Võis isegi juhtuda, et see on lättöl – alkoholivaba ning seeläbi vaba ka igasugusest maitsest, lõhnast või elamusest. See viib mu mõtted alati George Orwelli „võiduõllele” teoses „1984”.

Panin pügamisriistad käest ja me tatsasime Björniga üle külmunud õue, lumi taldade all krudisemas – mis tähendab, et kui ma nüüd õigesti aru sain, on väljas üle kümne kraadi või rohkemgi külma. Björn tõmbas talumaja ukse lahti ja me leidsime end kitsast esikust, seltsiks rodude viisi haisvaid saapaid ja taluriideid. Tõmbasime üleriided seljast ja löntsisime eredasse kööki, jalas lotendavad villased sokid. Tord oli seal ja naeratas avalalt nagu ikka. Ta ulatas mulle pudeli lättöl’i ja roosaka plasttopsi.

„Tänu peate te saama2,” ütlesin kummalisel rootsipärasel viisil.

Tord jälgis, kuidas õlle rõõmutult ära jõin. Ta rääkis, et täna läheme Norrskogi talunike õpperingi iganädalasele koosolekule. See on minu jaoks kindlasti huvitav, leidis Tord, tulla kaasa ja kõigest osa võtta. Mina kaldusin pigem passima. See ei oleks kohe kindlasti metsik õhtupoolik, aga seejärel kujutasin endale ette, kuidas istume kogu esimese öö ümber köögilaua, põrnitseme kahanevat saiahunnikut ja rüüpame lättöl’i. Läksin jopet võtma.

Vuhisesime Tordi autoga mööda jäiseid radu vallamaja poole metsalagendikul ning peatusime vahepeal, et võtta peale Ernst, õpperingi esimees, kes elas tee ääres väikeses punases majas. Ernst oli väike, kiitsakas ja kitsa, pisut vildaka suuga, ning Tord näis teda väga austavat. Vallamajas juhatas Tord mind läbi esiku, raskete topeltuste vahelt sisse, sooja eredasse puidust ruumi. Seinast seina seltskonnad pikkadest ja kogukatest meestest flanellsärkides ja nokamütsidega sagisid ebakindlalt ringi ning rüüpasid pabertopsidest mahla. Need mehed töötasid ihuüksinda sügaval metsas, seltsiks mootorsaag, või suhtlesid oma sigadega pimedates lautades, kus lumi ulatub aknani. Nad polnud just osavaimad tühjast-tähjast lobisejad ning kramplikele ja sunnitud vestluskatsetele langes Tordi ja Ernsti sisenemisel tänulik vaikus.

„Hejsan!” (tervist) hüüdis Ernst, kui üle saali kõndisime. Kõik põrnitsesid oma saapaid ja nihelesid, tundes eriti suurt piinlikkust. „Hej, Ernst!” pomises üks julge hing. „Hej, hej, hej …” järgnes tasane koor. Oli ilmne, et Ernst juhtis kogu mängu, oli see siis nagu oli, ja kui ta kõneles, inimesed kuulasid ning tervitasid igat tema sõna kergendusega, sest see tähendas, et keegi teine ei ole kohustatud midagi ütlema. Nõnda olid kokkukutsutute pilgud tema suule lausa naelutatud.

„Täna on meiega inglane,” teadustas Ernst. „Ta räägib meile talupidamisest Inglismaal.”

„Põrgu päralt, Ernst, ma ei saa …” jõudsin turtsatada, enne kui mu jutu varjutas sõnatu aplaus. Silmitsesin lakke suunatud nokamütside merd – noh, neid oli vähemalt kakskümmend – ja alustasin.

„Ee, tere õhtust …” sõnasin.

„Go’afton,” vastasid üks-kaks meest.

Järgnes pikk paus.

„Ma pole tegelikult mingi ekspert,” riskisin, mängides ajale. „Ma ei tea kuigi palju talupidamise tehnilisest poolest ega isegi kõige lihtsamatest asjadest, nagu kuivainete mõõtühikutest ja toetuste tagasimaksetest … võib-olla võiksin, ee, vastata lihtsalt teie küsimustele loomade ja vilja kohta?”

Nokamütsid olid ootusärevalt minu poole suunatud, kuid keegi ei katkestanud vaikust, kuni viimaks lükkas Ernst palli veerema. „Kris,” alustas ta (kris – hääldatakse krees – tähendab rootsi keeles kriisi). „Räägi, kui suuri lehmi te Inglismaal müüte?”

Nägin mütside sünkroonset noogutamist, mis andis märku, et see teema pakub üldsusele huvi. Aga mul polnud aimugi, kui suuri lehmi Inglismaal müüakse. Üritasin lehma ette kujutada – sellist paksu, keda võiks müügiks pakkuda. Need lehmad, nad võivad olla päris kogukad oma suurte ripnevate kõhtude ja hiiglaslike peadega. Lõin mõttes arvud kokku.

„Noh, vist nii mõnetonniseid.”

Mütside alt kostis ahhetamist, millele järgnes pomisemine. Olin siinkandi ülemisest otsast ilmselgelt üle pakkunud.

„Muidugi,” lisasin. „See peaks ikka selline hea suur olema – tõesti, üks paganama suur. Pisut tavalisem on vist nii pooleteise tonni ligidal.”

Veelgi uskmatut ahhetamist. Olin end sügavale sisse rääkinud.

„Ja noh, paljud on ikkagi suuresti väiksemad … mõned neist on ehk isegi alla tonni – noh, sellised viletsamad.”

Mida rohkem rääkisin, seda hullemaks olukord läks. Õhtu lõpuks tundus, et olen mananud Inglismaast pildi kui riigist, kus elavad müstiliste mõõtmetega elukad ning mis pakatab kõige ebatõenäolisematest viljadest ja hämmastavamatest põldudest.

Pärastpoole, kui istusime autos, katkestas Björn viimaks õhus rippuva vaikuse. „Ära muretse, Kris,” ütles ta. „Inimesed panevad faktidele liialt rõhku.”

Järgnes paus.

„Mida sa ütlesid, oli … noh, tavatu. See äratas inimesed üles.”

„Björn,” oigasin. „Kuidas ma ometi võisin öelda, et lehm kaalub kaks tonni? See on tavasuurusest kolm korda rohkem! Nad arvavad vist, et ma olen täielik debiilik.”

„Mina ei tea,” ütles Tord tagaistmelt. Tema hääl oli peaaegu hüsteeriline. „Sa ju ei pakkunud neid ühes muu partsaga välja kühveldada!”

Björn sai mulle Norbos veedetud nädalaga päris kalliks. Me sünged lambalaudas veedetud päevad olid üsna seltsimehelikud; paaril ööl suusatasime kuuvalgel üle mere, siis aga käisime kohalikul tantsupeol, kus nõjatusime mõnes varjulisemas nurgas seinale, vaatasime tüdrukuid ja rüüpasime pruuni paberkotti peidetud koolapudelist viskit.

Kui Björn teadustas: „Nüüd on vist ainult neli jäänud,” tundsin oma melanhoolse sõbra vastu hellust, mis ei lõppenud ka siis, kui neljast lambast sai viisteist või enamgi, kes veel varjus kössitasid. Kui laudaukse poole astusime, tuli päike välja ning juuspeened kiired paistsid läbi pehkinud laudise ja valgustasid pügatud lambaid, küljed tõusmas, hingeõhk auramas. Björn vaatles oma karja silmnähtava kergendustundega ning, võttes kinda käest, surus mul pidulikult kätt. „Tänu peate te saama,” ütles ta.

Järgmisel hommikul viskasin varustuse autosse ja suundusin üle mere tagasi, võttes ette järgmised tosinkond talu, mida eraldasid kurnavad autosõidud läbi põtradest kubiseva metsa.

Nagu ikka, kestis reis ligikaudu kuu – kodust eemalolemiseks pikk aeg, ja palju aega pimeduses, autos või lammastega. Kõrghetk saabus siis, kui kiri kodust ühe talu juures minuni jõudis. Chloë oli pühendanud mulle väikese luuletuse hispaania keeles, kõrval printsessi pilt, ning Ana kirjutanud imelise ja vaimuka kirja, mis kätkes endas põrutavaid uudiseid.

Nähtavasti leidsid minu kirjastajatest sõbrad Inglismaal, et kirjutatud talulugudest saab ehk isegi asja, ja olid saatnud avanssi, et asuksin kohe asja kallale ja paneksin loole punkti. „Pane vaim valmis, sinust saab hästimüüv kirjanik,” märkis Ana irooniliselt. „Tuleb lihtsalt müüa mõne rekatäie jagu raamatuid, et sa ei peaks enam kunagi Rootsi pügama sõitma.”

Naeratasin tuimalt säärase kauge võimaluse peale, umbes samamoodi, nagu hiiglaslik lehm naerataks Inglismaa aasadel.