Читать книгу Kus peitub tode - Christiane Heggan - Страница 9

Kell armatuurlaual näitas 8.45 õhtul, kui Grace New Hope’i eeslinna jõudis. Väljasõit Bostonist oli olnud lihtsalt õudne. Pärast kahte vale pööret, lõhkenud kummi ja kolmemiilist ummikut kiirteel I-95, oli ta viimaks näinud viita, mis 29. teele juhatas. Viisteist minutit hiljem oligi ta sillal, mis ühendas Lambertville’i ja New Jerseyt New Hope’iga Pennsylvanias.

Grace teadis sellest väikesest omapärasest linnast väga vähe, peale selle, et see asub Pennsylvania ühe kaunima ja ajaloolisema osa südames, Bucksi maakonnas. See oli rahulik ja vaikne linn, kuigi kiirpilk kohalike ajalehtede arhiivi oli kinnitanud Sarah’ räägitut. Kakskümmend aastat tagasi oli Felicia Newman, üheksateist aastat vana, kadunud, ja olgugi et oletati mõrva, polnud laipa kunagi leitud. Viis päeva hiljem arreteeriti vaimse puudega mees, samuti New Hope’i elanik. Sellest saadik oli linnas registreeritud väga vähe kuritegevust, kuni nüüd Steveni mõrvani.

Grace vähendas kiirust ja vaatas märkmetele. „Parempööre viib su Steveni maja juurde,” oli Sarah öelnud. „Galeriisse jõudmiseks pead otse Bridge Streetile sõitma.”

Pärast rohkem kui üheksatunnist sõitu tundus mõte soojas voodis kerratõmbumisest palju meelitavam kui tutvumiskäik galeriisse. Aga ometi ei suutnud Grace ka sellest keelduda – ta pidi nägema, kas Steveni au ja uhkus on omaniku kiitust väärt.

Bridge Street, nagu ta peagi avastas, oli pooleldi äritänav ja pooleldi elurajoon, mis tegi nii hilisel õhtutunnil parkimiskoha leidmise raskemaks kui ta oli arvanud, sest inimesed olid kõik juba kodus. Ta leidis vaba koha poe ees, mis kandis nime „Tulikuum memm”, see oli mingi butiik, mida ta hommikul kindlasti külastada kavatses.

Mootori välja lülitanud, astus Grace autost välja kivist kõnniteele, mis galerii juurde viis. Tema üllatuseks polnud uks lukus ja häireseadeldis ei reageerinud ta sisenemisele. Uksenupust lahti lastes kobas ta lülitit otsides mööda seina.

Enne kui ta lüliti leidis, kargas mingi tume kogu tema poole ja virutas ta kohutava jõuga vastu seina.

„Hei!” Aga instinkt oli mõistusest kiirem. Kui kogu uuesti rünnakuks valmistus, lasi Grace kuuldavale verd tarretama paneva karje ja kasutas siis võtet, mida ta enesekaitseklassis oli õppinud: täiuslik jalahoop tabas ründajat kubemesse. Aahh mehe suust ütles talle, et ta oli hästi tabanud.

Suur tänu, Frye saapad.

„Igavene lits,” urahtas mees.

See kõlas kui vihase haavatud looma suust ja kui Grace oleks talle uue võimaluse andnud, oleks ründaja talle lõpu teinud. Aga Grace ei andnud seda võimalust, vaid tõstis uuesti saapas jala, et mehe põlve tabada. Seekord nägi ründaja lööki tulemas ja taganes, tõukas Grace’i tugevasti ja jooksis välja.

Grace lendas jälle vastu seina ja tundis kohutavat valu kuklas. Ta tundis, et libiseb seina pidi allapoole ja ta silmad sulgusid, kuigi ta püüdis kallaletungijat näha.

Nägemine muutus ähmaseks ja ta püüdis kõigest väest mitte teadvust kaotada kaalutledes, kas ta peaks ehk uuesti karjuma. Probleem oli aga selles, et tal lihtsalt polnud jõudu suud lahti teha või pilku millelegi kinnitada. Kergem oli silmad kinni panna ja pimedusse vajuda.

Grace ei olnud päris kindel, mida ta kõigepealt nägi, kas helerohelisi seinu oma ümber või kena meest valges kitlis, kes talle valgust silma lasi.

„Preili McKenzie?” Mees naeratas ja pani punktvalguslambi rinnataskusse. „Tere tulemast tagasi elavate maailma. Mina olen doktor Fenley ja teie olete Solebury Memoriaalhaigla kiirabi ruumis. Kuidas te ennast tunnete?”

Grace puudutas kukalt. „Auuh! Nagu oleks keegi mulle malmpanniga pähe löönud.”

Arst naeris: „Õnneks seda ei juhtunud.”

Siis tuli Grace’ile kõik meelde: sõit New Hope’i, peatus Hatfieldi galerii juures, katse röövlit peatada. „Kuidas ma siia sain?”

„Parameedikud tõid teid siia mõne minuti eest. Ilmselt kuulis üks noorpaar teie karjet kunstigaleriist ja tormas appi. Just siis, kui nad ümber nurga keerasid, jooksis üks mees välja, hüppas SUVsse ja kihutas minema. Nad leidsid teid teadvusetult põrandalt ja kutsusid 911.”

„Kas ma olen ühes tükis?”

„Niipalju kui mina näen, jah. Teil on kerge peapõrutus ja muhk kuklas, mis on paar päeva valuline. Kuidas nägemisega on?”

„Ma ei näe kahte arsti, kui te seda teada tahate.”

„Suurepärane. Kas pea käib ringi?”

„Ei.”

Arst võttis voodi jalutsist andmetahvli ja kirjutas midagi paberile, mida Grace oma haiguslooks arvas. „Hoiame teid üleöö siin ja hommikul tulen vaatama, kuidas teil läheb.”

Grace ajas end istukile ja püüdis reibas välja näha. „Kas ma pean ööseks jääma? Ma tunnen ennast hästi.” Ega ikka ei tunne küll. Ära mitte püüagi sellele nägusale arstile muljet avaldada.

„Selline on kord, preili McKenzie. Mõnikord võivad peapõrutused halvaks keerata.”

Grace laskus padjale tagasi ja kahetses juba katset kangelast mängida. „Teie olete arst.”

„Tubli tüdruk! Kas olete valmis paari külastajat vastu võtma?”

„Juba! Aga ma alles tulin siia linna.”

„See pole tavaline saabumistervitus. Räägin New Hope’i politseiülemast ja tema abist. Nad tahaksid teile paar küsimust esitada.”

Ja temal enesel oli ka paar küsimust. „Olgu siis.”

Arst riputas märkmetahvli tagasi voodi jalutsisse. „Saadan nad kohe sisse, aga nad ei tohiks jääda rohkem kui mõneks minutiks. Kui ära väsite, öelge neile kohe.”

Ta kõndis minema ja Grace kuulis teda kellegagi rääkimas, siis avanes eesriie uuesti ja kaks meest astusid sisse. Esimesest õhkus võimu. Ta astus enesekindlalt, tumesinine munder värskelt pressitud isegi sel hilisel tunnil ja pilk terav. Mees oli pisut üle neljakümne, aga mitte vanem kui nelikümmend viis, vinniarmilise näo, tugeva kandilise lõua ja pruunide lühikeste juustega. Ta meenutas Grace’ile tuntud telekoomiksi tegelast SpongeBobi. Teine mees oli noorem, rõõmsa naeratusega helesinistes silmades.

„Tere õhtust, preili McKenzie,” ütles vanem mees ametlikul häälel. „Mina olen politseiülem Josh Nader ja see on mu abi Rob Montgomery.”

Grace oli liiga väsinud ja liiga mures galerii saatuse pärast, et raisata aega viisakusavaldustele. „Kas saite röövli kätte?”

„Mitte veel. Sellepärast ma siin olengi. Lootsin, et saate mulle teda kirjeldada.”

„See oli mees.”

Teine mees võttis taskust väikese märkmiku. „Kas see on kõik, mida te öelda oskate?”

„Oli liiga pime, et oleksin võinud rohkem näha.” Grace heitis pilgu politseiülemale, nagu püüdes hinnata selle naljasoont. „On võimalik, et ta käib natuke imelikult.”

See näis äratavat ülema huvi. „Oli tal mingi füüsiline puue?”

„Seda võib ka niiviisi öelda. Ma virutasin talle jalaga munadesse.”

Asetäitja lasi kuuldavale südamest tuleva naerupahvaku, aga ülem vaigistas selle jäise pilguga. Nonii – naljasoon null tasemel.

„Sissetungijaga võitlusse asumine pole kunagi hea mõte, preili McKenzie.”

„On küll, kui teate, mida teha.”

„Oleksite võinud viga saada.”

Püüdes mitte pead liigutada, tõusis Grace istukile. „Kuidas ta häireseadme välja lülitas?”

Politseiülem tõstis väikese plastkoti üles. Selles oli kitsas metalliriba. „Sellega.”

„Mis see on?”

„Riist, mille ta magneetilise sensori peale paigutas, et uks lahti saada ilma alarmi sisse lülitamata. Leidsime selle uksepiida külge teibituna. Tänu noortele, kes teile appi kiirustasid, polnud tal aega seda ära võtta. Loodetavasti leiame mõned sõrmejäljed.”

„Ma ei teadnudki, et nii kerge on häiresüsteemist mööda hiilida.”

„See ei olnud eriti keeruline süsteem. Paar liikumisdetektorit oleks abiks olnud. Kahjuks polnud seal ühtegi. Teid hämmastaks, kui teaksite, kui paljudel ettevõtjatel on ikka veel ajast ja arust häiresüsteemid.”

„Kas midagi ära ka viidi?”

„Esimesel pilgul paistab et mitte. Näituseruumi pole puututud. Ainult tagumine ruum, või vähemalt osa sellest, oli segamini pööratud. Mitu maali oli põrandale visatud, kuid on raske öelda, kas midagi ka ära viidi.”