Читать книгу Hoolivuse keel - Christie Watson - Страница 4

Õe amet jäi „neile, kes olid liiga vanad, liiga nõrgad, liiga purjus, liiga räpased, liiga rumalad või liiga halvad, et midagi muud teha”.

Florence Nightingale

Ei saa öelda, et ma oleksin juba lapsest saati õena töötamisest unistanud. Kaalusin päris paljusid elukutsevariante ning tüütasin pidevalt oma keskkooliaegset kehvavõitu karjäärinõustajat. Merebioloogi amet oli üks variant, mille välja valisin, kujutades ette, kuidas ma päev otsa supeltrikoos päikese käes ringi jalutan ja delfiinidega koos ujun. Kui avastasin, et suur osa merebioloogi tööst tähendas planktoni uurimist Walesi ranniku kandis, leidsin, et see valik vajab veel kaalumist. Meenutasin, kuidas ühel Swanseas veedetud suvel sain korduvalt näha vaatepilti, kuidas mu vanavanatädi köögis suures kraanikausis merihunte roogib. Ning kuidas ükskord käisin paadiga merel koos pahurate karvaste ja jässakate meestega, kes kandsid kollaseid saapaid, tühjendasid põit üle parda ja vandusid vahetpidamata. Peale selle olin söönud ka südakarpe ja mu hommikusöögiks oli olnud merevetikatega leib … Ma otsustasin, et merebioloogia ei ole minu jaoks.

„Õigusteadus,” soovitas üks õpetaja, kui mu vanemad, kelle olin samuti ära tüüdanud, temalt küsisid, mis mulle võiks sobida. „Ta oskab hästi vaielda ja jaksab seda kasvõi päev otsa teha.” Aga kuiv paragrahvide õppimine ei huvitanud mind.

Mind paelusid pigem loomad ja looduskaitse. Ma unistasin National Geographicu fotograafiks saamisest, et reisida soojadesse ja eksootilistesse paikadesse, kus paistab alati päike, ning kus saaksin lõpuks ometi kogu päeva trikood kanda ja võrkkiiges vedeleda. Osalesin meeleavaldustel ja loom-katsetevastastes kampaaniates ning jagasin Stevenage’i linna keskuse hallide tellishoonete vahel lendlehti, millel olid pildid piinatud koertest, küülikutest, kelle silmad olid kosmeetikakatsetest punaseks muutunud, ja veristest kondistest kassidest. Ma kandsin poliitilise sõnumiga rinnamärke, mida sai turult odavalt osta, aga mis tulid mind torgates alailma kinnitusest lahti, kuni ühel õhtul avastasin rinnalt terve tillukeste torketäppide tähtkuju. Pärast seda, kui ema oli leidnud kirbuturult linnutopise ja paigutanud selle muude nipsasjakeste juurde, keeldusin ma elutuppa minemast ja sõin oma taimetoidurooga trepil, teatades: „Kas mina või see lind! Ma ei kavatse lasta end mõrvaga seostada.”

Ema talus mu teismelisetrotsi lõputu kannatlikkusega, viis topise minema, tegi mulle uue juustuvõileiva ja kallistas mind. Just tema õpetas mulle hoolivuse keelt, kuigi ma ei osanud seda tollal hinnata.

Järgmisel päeval varastasin koolist katseroti, et päästa ta bioloogiaklassis eesseisvast lahkamisest. Panin talle nimeks Furter ja lootsin, et ta hakkab elama turvalist elu koos mu senise lemmiklooma rott Frankiga, kes sageli mu õlal istus, pikk saba nagu ehe mu kaela ümber keerdus. Loomulikult pistis Frank Furteri nahka.

Ujuja, džässtrompetist, reisikorraldaja, laulja, teadlane … Astronoomia kuulus samuti võimalike erialade hulka, kuni ma kaheteistkümneaastaselt avastasin, et isa, kes oli õpetanud mulle selgeks kõikide tähtkujude nimed, oli need lihtsalt ise välja mõelnud. Aga ma ei öelnud talle seda; lasin tal endiselt käega taevasse näidata ja lugusid jutustada, sest ta tegi seda innuka vaimustusega. „Vaata, see seal meenutab jõehobu. Näed? Selle nimi on Orieli Õlg. Ja see seal on Sinikelluke. Näed selle kuju? Need tähed on peaaegu hõbedavärvi sinised, eks ju? Kalurid usuvad, et kui sa vaatad tähti piisavalt hoolikalt, sosistavad need sulle maailma saladusi kõrva. Samamoodi, nagu sa kuuled mere saladusi merikarbist. Kui sa hästi kuulad, võid kuulda korraga kõike ja mitte midagi.”

Ma veetsin pikki tunde tähti vahtides, et saada jälile maailma saladustele. Õhtuti tõmbasin oma voodi alt välja pappkarbi, mis oli tulvil aardeid: seal oli vanu kirju, katkine võtmerõngas, mu surnud vanaisa käekell, üks vana münt; näts, mille olin koolis laua alt lahti koukinud, sest see oli olnud ühe poisi suus, kes mulle meeldis; kivid, mida olin eri paigust korjanud, ning suur merikarp. Peagi seisin magamistoas, silmad taevasse tähtede poole sihitud ja merikarp kõrva ääres.

Ühel ööl käisid meil murdvargad, kes viisid kaasa lihavarud, mida me kuuris sügavkülmikus hoidsime. Aeg oli selline, et inimesed ostsid korraga kopsaka koguse liha – suurtest veokitest, mille kastis toimetasid ruuporite ja räpaste valgete põlledega mehed. Aeg oli selline, et politseinikud tulidki öösel kohale, et uurida külmutatud kanade vargust, ning nende valjud hääled katkestasid mu tähevaatlused. Universum oli vastanud mu merikarbikutsele: minust pidi saama taimetoitlane. Ma pole kindel, kumba pilti saanuks tol ööl pidada kummalisemaks: kas kampa noori mehi külmutatud kanu ja tohutut lambalihakompsu kandmas või kõhna teismelist tüdrukut kuuvalgel magamistoas, suur merikarp vastu kõrva surutud.

Küsimus, millele edaspidi pühenduda ja kelleks saada, näis mulle palju rohkem muret tegevat kui mu sõpradele. Tollal ei saanud ma aru, et tahtsin elada mitut elu, kogeda erinevaid elustiile. Mul polnud toona aimugi, et leian kunagi just selle, mida toona otsisin (välja arvatud trikoo ja päikese): nii õetöö kui ka kirjanikuamet tähendavad pidevalt kellekski teiseks kehastumist.

Kaheteistkümnendast eluaastast peale pidasin ma alati mõnd väikest tööotsa. Küll käisin ühes kohvikus pliite puhastamas – see oli vastik töö, ümberringi armetud naised, kes leotasid ühtainsat teepakikest lausa kolmes tassis. Küll vedasin tellijatele piima – kogu pakaselise talve, kuni mu sõrmed täiesti tundetuks muutusid. Küll kandsin laiali reklaamlehti, kuni ühel päeval tabati mind neid kõrvalisel pargiteel prügikasti toppimast. Koolitöö mind ei huvitanud ja kodutöid ma teha ei suvatsenud.

Vanemad üritasid mu silmaringi laiendada, pakkuda mulle üha uusi teemavaldkondi ja õpetada tööeetikat: „Haridus avab sulle kõik uksed. Sul on väga lahtine pea, aga sa ei viitsi seda kasutada.” Ma olingi loomult andekas, kuid vanemate antud soovitused ja nende rõõmsameelne ellusuhtumine ei suurendanud mu huvi õppimise vastu, vaid jäin endiselt pealiskaudseks tuulepeaks. Kuid nad ärgitasid mind ka lugema ja see mulle sobis. Ma sukeldusin filosoofiasse, püüdes leida vastuseid kõiksugustele küsimustele. Sartre, Platon, Aristoteles, Camus – nende teosed haarasid mind täielikult. Armastus raamatute vastu osutus parimaks kingituseks, mille ma neilt eluks kaasa sain. Mulle meeldis siin-seal ringi sehkendada, kuid lugemisvara pidi alati käepärast olema. Nii sokutasin raamatuid kõikjale, kuhu võisin sattuda: „Väikesed naised” olid sissesõiduteel, Dostojevski prügikastide taga, Dickens aga naabri katkise auto all.

Kuueteistkümneselt jätsin kooli pooleli ja kolisin oma üle kahekümnese peika juurde – majja, kus elas veel neli temaealist meesüürilist. See oli täielik kaos, kuid ma olin õndsalt rahul tööga videofilmide poes, kus vahetasime tihti kassette kõrvalasuva Hiina kiirtoidukoha kana-nuudlieine vastu. Mu ustavus taimetoidule hakkas hääbuma ning ma keskendusin rohkem poes leiduvate alaealistele keelatud filmide vaatamisele ja olengutele sõpradega. Astusin põllumajanduskooli, et õppida farmeriks, aga pidasin seal vastu vaid paar nädalat. Reisikorralduse ja turismi kutsekursused lõppesid minu jaoks nädalaga. Väga leebelt väljendudes puudus mu elul igasugune eesmärk.

Ma olin päris murtud, kui jäin töövestlusele hilinemise pärast ilma lasteürituste korraldaja tööst Pizza Hutis. Kui mu armusuhe purunes, oli see minu jaoks šokk – mis sest, et olin alles kuusteist ja üdini naiivne. Eneseuhkus ei lubanud mul koju tagasi minna. Ilma tööta olnuks aga võimatu omal käel elamisega hakkama saada. Seepärast liitusin ma üldkasuliku töö vabatahtlikega, sest see oli tollal ainus organisatsioon, mis võttis tööle ka kuueteistkümneaastasi ja pakkus majutust. Mind saadeti tööle ühte hooldekodusse, mis kuulus heategevusühingule Spastics Society (praeguse nimega Scope). Seal teenisin nädalas 20 naelsterlingit taskuraha, hoolitsedes raske füüsilise puudega täiskasvanute eest: aitasin neil tualetis käia, süüa ja riietuda. Just siis tundsin esimest korda, et tegin midagi olulist. Olin hakanud uuesti liha sööma ja elul tundus taas mõte olevat. Lõikasin juuksed lühikeseks, kandsin heategevuspoest saadud rõivaid ning kulutasin kogu taskuraha siidrile ja tubakale. Mul ei olnud mitte midagi, ent ma olin õnnelik. Ning just see oli aeg, kui ma esimest korda õdede keskele sattusin. Jälgisin kutselisi õdesid sama tähelepanelikult nagu haige laps jälgib vanemate iga liigutust. Ma ei lasknud neid hetkekski silmist. Olin nende tööd vaadates täiesti sõnatu.

„Sa võiksid õeks hakata,” ütles üks neist mulle. „Su koolitus makstakse kinni ja saad ka koha, kus elada.”

Läksin kohalikku raamatukokku ja leidsin eest terve majatäie endasuguseid eksinud hingi. Märksa nooremana olin ma tihti käinud nii oma kooli kui ka Stevenage’i raamatukogus, kuid too paik seal oli midagi enamat kui üksnes koht, kus raamatuid laenutada või lugeda. See oli omamoodi varjupaik. Seal magas üks kodutu mees, kuid raamatukoguhoidjad ei kupatanud teda minema. Ratastoolis liikuvale naisele oli appi tulnud meesterahvas, kelle kaelakaardilt võis lugeda, et tal on autism ja temalt võib abi paluda, ning ta ulatas naisele kõrgel riiulil asuva raamatu. Lapsed jooksid kõikjal ringi ning siia-sinna olid koondunud itsitavate teismeliste rühmad.

Siis sain teada, kes oli Mary Seacole – õde, kes sarnaselt Florence Nightingale’iga¹ oli hoolitsenud sõdurite eest Krimmi sõja ajal. Esimesed sammud õeks saamise teel tegi ta nukkudega mängides ja neile rohtu andes; hiljem asendusid nukud loomade ja lõpuks inimestega. Ma ei olnud kunagi varem õeametile mõelnud, ent mulle meenus, kuidas olime koos vennaga pehmetest mänguasjadest täidist välja kiskunud ja nukkudelt silmi ära tõmmanud, et ma seejärel neid mänguloomi ja nukke parandada saaksin. Mulle tuli meelde, kuidas ma algkoolis kontrollisin, kas mu klassikaaslastel esineb kehvveresust; pärast seda, kui olin neid enda teadmistes veennud, rivistasin nad koolimaja juurde üles ja uurisin ükshaaval kõikide silmalauge, et kindlaks teha, kellel oleks kindlasti vaja maksa ja sibulat süüa. Meenus veel terve rodu sõpru, kes kaebasid kurguvalu, mille peale ma surusin sõrmeotsad õrnalt vastu nende kaela, nagu mängiksin klarnetit. „Lümfisõlmed.”

Õeameti või selle õppimise kohta ei olnud kuigi palju materjali saada ning seetõttu polnud mul aimugi, kas võiksin selleks tööks sobida. Aga ma sain teada, et põetamine kui eriala ulatus aegadesse, mil ajalooraamatuid polnud veel olemas, ning seda võis kohata igas kultuuris. Üks vanemaid seda valdkonda puudutavaid tekste on „Charaka-saṃhitā”, mis koostati Indias sanskriti keeles I sajandi paiku enne meie ajaarvamist ning milles on öeldud, et õed peavad olema kõikide suhtes kaastundlikud. Samuti on õekutsel tugevad sidemed islamiga. VII sajandi alguses tegutsesid õdedena mitmed tõsiusklikud muslimid – islamimaailma ajaloo esimest kutselist õde Rufaidah bint Sa’adi nimetati tänu tema halastus- ja empaatiavõimele ideaalseks õeks.

Halastus, kaastunne, empaatia – just neid omadusi on ajaloos nimetatud hea õe eeldusteks. Olen hiljem sageli seda Buckinghamshire’i raamatukogu külastust meenutanud, sest oma karjääri jooksul olen liigagi sageli tundnud, et neid jooni esineb üha vähem – need on omadused, mille oleme unustanud või mida me enam piisavalt ei väärtusta. Mina aga olin kuueteistkümneaastaselt tulvil lootusrikast energiat ja idealismi. Ning kui sain seitseteist, otsustasin kindlalt just seda teed minna. Mul oli juba kõrini üha uute ametite kaalumisest ja ebakindlusest; minust pidi saama õde. Pealegi uskusin, et see ei tähenda pidudest loobumist.

Mõni kuu hiljem õnnestus mul end munsterdada õekursustele, ehkki olin paar nädalat noorem kui seitseteist ja pool aastat, mis oli ametlikult vastuvõtu alampiir. Ma kolisin Bedfordi õdede ühiselamusse. Haigla taga asunud ühiselamu oli suur hoone, kus võis pidevalt kuulda uste paukumist ja juhuslikke naerupahvakuid. Minu koridori tubades elasid peamiselt esimese aasta õed, mõned röntgenograafia ja füsioteraapia tudengid ning vahel ka rotatsiooni korras haiglasse suunatud arstid. Peaaegu kõik õppurid olid noored ja tuulepäised, äsja koduseinte vahelt pääsenud. Seal oli märkimisväärselt palju Iiri naisi („Meil oli kaks võimalust,” ütlesid nad mulle, „kas hakata õeks või nunnaks.”), sekka mõni meestudeng (tol ajal olid nad eranditult geid). Alumisel korrusel asus pesupesemisruum ja selle kõrval umbsevõitu telekatuba plasttoolidega, mille külge mu jalad kleepuma kippusid, sest radiaatorid huugasid ööpäev läbi täie võimsusega. Just selles toas tutvusin psühhiaatriapraktikandiga, kellele olin kogemata kurtma sattunud, et olen tooli külge kinni jäänud – temast sai mitmeks aastaks mu poiss-sõber. Minu tuba asus tualettruumide kõrval ja lõhnas kopituse järele, niiskus oli selline, et üks mu sõpru üritas kord keset vaipa kressi kasvatada. Köök oli räpane ja külmik täis säilivusaja ületanud toiduaineid, ühele kapile kleebitud silt aga hoiatas: „ÄRA VARASTA TEISTE TOITU. ME TEAME, KES SA OLED.”

Kõmisevas fuajees oli üksainus telefon, mis helises ööd ja päevad läbi. Kuskilt kostis tülitsevaid hääli, kuskilt kiiret kontsaklõbinat, kuskilt valju muusikat. Kõik suitsetasid – tavaliselt sigarette, kuid kanepilõhn hõljus ringi nagu pidev vaikne taustamüra, mida keegi mõne aja pärast enam tähelegi ei pannud. Põikasime sageli üksteise tubadesse, nagu kommuunis ikka kombeks, uksi lukku ei pandud. Minu toas oli voodi kohal seinal plakat Leonardo da Vinci anatoomiliste joonistega südamekodadest; riiul oli täis õendusõpikuid ja odavaid romaane ning voodi kõrval seisis virn filosoofiaraamatuid. Peale selle oli toas veekeetja, radiaator, mida ei saanud jahedamaks reguleerida, ja aken, mis ei käinud lahti. Oli ka kraanikauss, kus sai pesta (ennast ja joogikruuse), ent kuhu sai lisaks tuhka raputada, oksendada ja paari nädala jooksul, kui tualetis oli ummistus, ka pissida. Minu eakaaslaste jaoks polnud see kõik just eriline luksus, kuid pärast seda, kui olin pidanud niivõrd kaua hooldekodus teistega tuba jagama ning varem veel oma elukaaslase ja tema sõpradega samas majas elama, tundus see mulle kui paradiis.

Esimene öö on muidugi alati kõige hullem. Mul polnud aimugi, mida õe töö endast kujutab, ja olin hakanud kahetsema, et polnud esitanud rohkem küsimusi õdedele, kes olid soovitanud mul kursustele minna. Tundsin paanilist hirmu läbikukkumise ees; pabistasin, millise pilguga vaatavad mind vanemad, kui ma neile järjekordsest suunamuutusest teatan. Minu otsus õeks saada oligi neile päris korralik šokk: isa hakkas seda kuuldes kõva häälega naerma. Vaatamata sellele, et töötasin hooldajana, nägid nad minus endiselt üksnes mässavat teismelist, kes kellestki põrmugi ei hoolinud. Seepärast oli väga raske ette kujutada, et mina võiksin pühenduda hoolivusele.

Tol ööl olin ärkvel ja kuulasin, kuidas mu kõrvaltoa elanik sõneles oma elukaaslasega – pahura vibaliku turvamehega, kes oli kõiki reegleid rikkudes tema juurde elama kolinud. Mul ei tulnud und ka siis, kui nad vait jäid. Peas keerlesid kahtlused. Teadsin, et vähemalt alguses pidi õpe toimuma klassis, seega polnud vaja karta, et ma kohemaid kellegi kogemata ära tapan või pean mõne vanamehe peenist pesema või midagi muud sama jubedat tegema. Aga ärevus võttis minus võimust. Ning kui ma öösel tualetti läksin (mis oli kogu korruse peale ühine), leidsin sealt ukse külge kinni jäänud verise hügieenisideme. Hakkasin öökima. Lisaks vastikustundele tuli mulle meelde, et vere nägemine oli mul alati pea ringi käima pannud.

Minu ülitundlikkus sai kinnitust järgmisel hommikul, kui olime läinud tervisekontrolli. Kõigilt võeti vereproov. „See läheb teie andmetesse kirja,” selgitas arst. „Näiteks juhuks, kui te saate kogemata süstlanõelaga torgata ja tekib HIV oht. Siis saame kontrollida, kas te olite juba varem HIV-positiivsed.” Aasta oli 1994 ning kõikjal levis väärinfo ja hirm HIV pärast. Laboriassistent sidus mulle žguti käsivarre ümber. „Kas sa oled õekursustel või meditsiinitudeng?” küsis ta.

Ma jälgisin süstalt, verega täituvat katsutit ja silme ees läks uduseks. Hääled kõlasid korraga väga kaugel.

„Christie. Christie!” Kui ma meelemärkusele tulin, lamasin põrandal, jalad toolile tõstetud, ning vereproovi võtnud laboriassistent oli minu kohale kummardunud. Ta hakkas naerma. „Kas kõik on korras?”

Ma ajasin end aeglaselt küünarnukkidele, pilt selginemas. „Mis juhtus?”

„Sa minestasid, kullake. Ikka juhtub. Aga võib-olla tahad veel oma kutsevalikut kaaluda.”

Kakskümmend aastat õena töötamist on minult palju võtnud, kuid veel rohkem andnud. Nüüd soovin ma selle imepärase töö muresid ja rõõme teiega jagada. Tulge minuga koos teekonnale inimese sünnist kuni surmani; astume läbi imikute intensiivravi osakonnast ja kahe poolega ustest, mis viivad üldosakonda; jookseme mööda koridore, et jõuda patsiendini, kelle juurest saabus häiresignaal, apteegist ja personali köögist mööda, erakorralise meditsiini osakonda. Me õpime tundma nii haiglat ennast kui ka õdede tööd koos selle paljude tahkudega. Kui ma alles tööinimeseteed alustasin, siis arvasin, et õetöö on seotud eelkõige keemia, bioloogia, füüsika, farmakoloogia ja anatoomiaga. Nüüd aga tean, mis on tegelikult õdede töö alused: filosoofia, psühholoogia, kunst, eetika ja poliitika. Oma teel kohtume mitmesuguste inimestega: patsientide, nende sugulaste ja haigla töötajatega – võimalik, et te olete nendega varemgi kokku puutunud. Sest mingi osa oma elust oleme kõik kellegi hoole all. Ja samas oleme ise need, kes teiste eest hoolt kannavad.