Читать книгу Väärtusinvestori taskuraamat - Christopher H. Browne - Страница 5

Sissejuhatus

Te peate investeerima, kuid sellega nutikalt

tegelemiseks ei pea te olema geenius

Tänapäeval on aktsiaomanikke rohkem kui kunagi varem. Aktsiaturud üle kogu maailma on kasvanud, kui järjest enam inimesi kasutab kapitalismi eeliseid oma jõukuse suurendamiseks. Ent kui paljud on võtnud vaevaks endale selgeks teha, milles investeerimine õieti seisneb? Kahtlustan, et mitte väga paljud.

Teadlikud investeerimisotsused võivad avaldada elus suurt mõju. Sellega võib endale tagada muretu pensionipõlve, saata lapsed ülikooli ja saavutada finantsvabaduse, et teha teoks kõiksuguseid unistusi. Mõistlik investeerimine, mis on kirjutatud väärtusinvesteeringute kunsti ja teaduse põhitõdedesse, pole mingi tuumafüüsika. See nõuab kõigest arusaamist mõningatest põhimõtetest, mis on mõistetavad igale keskmiselt intelligentsele inimesele.

Investeerimisfilosoofiana on väärtusinvesteerimine olnud olemas juba 1930ndate algusest saadik. Väärtus­investeerimise põhimõtted sõnastati esmakordselt 1934. aastal, kui Columbia ärikooli investeerimise professor Benjamin Graham kirjutas raamatu pealkirjaga „Väärtpaberianalüüs“, mis oli esimene investeerimisalane raamat ja on siiani endiselt parim. Aastate jooksul on seda luge­nud miljonid inimesed. Nii et väärtusinvesteeringud ei ole midagi uhiuut. Vastupidi, see on midagi iidvana. Seda lähenemist investeerimisele on lihtne aduda, see tugi­neb tervele mõistusele ja ma arvan, et see on andnud rohkemate aastate jooksul investeerimisel paremaid tulemusi kui ükski konkureeriv strateegia.

Väärtusinvesteerimine pole mingi komplekt kivisse raiutud reegleid. Selle põhimõtted moodustavad investeerimise filosoofia, andes juhtnöörid, mis suunavad teid heade aktsiate poole ja hoiavad samal ajal eemale halbadest aktsiatest. Väärtusinvesteerimine pakub mudelit, mille põhjal saate hinnata investeerimisvõimalust või fondi­juhti. Kuigi investeeringute tootlust mõõdetakse mõne sellise etaloniga nagu Standard & Poor’s 500 või Morgan Stanley Capital Internationali globaalsed ja rahvusvahelised indeksid, tarnib väärtusinvesteerimine ise standardi, mille järgi saab mõõta teisi investeerimis­strateegiaid.

Milleks väärtusinvesteerimine? Kuna see on toiminud sestsaadik, kui tootlust üldse mõõtma hakati. Leidub kuhjaga tõendeid, et väärtusinvesteerimise põhimõtted annavad pika perioodi jooksul turu keskmisest parema tootluse. Ning seda on lihtne teha. Väärtusinvesteerimine viib teid salateadmiste sasipuntrast selguse valda. Ometi on veenvatele asitõenditele vaatamata vähe investoreid ja professionaalseid varahaldureid, kes tunnistavad väärtus­investeerimise põhimõtteid. Mõne hinnangu kohaselt järgib neid põhimõtteid kõigest viis kuni kümme protsenti professionaalseist varahaldureist. Sellest, miks köidab väärtusinvesteerimine nii väheseid investoreid ja miks see teile peaks korda minema, teeme juttu pärastpoole. Kõige­pealt selgitan aluspõhimõtteid, mida väärtusinvestorid oma uurimistöös ja analüüsis rakendavad, näitan, kuidas saate neid kasutada kõikjalt maailmast võimaluste leidmiseks ning lasen teil otsustada, kas see tõesti on niiväga raske. Nagu on öelnud Warren Buffett, piisab edukaks investeerimiseks, kui IQ on 125 punkti. Iga punkt sellest rohkem on ülearune.2

Te olete, keda kohtate

Ettevõtte, kus olen rassinud 1969. aastast saadik, asutas 1920. aastal Forest Berwind Tweedy (ehk Bill Tweedy). Bill Tweedy oli ekstsentrik, kes nägi välja rohkem nagu Wilford Brimley3 kui mõni sile 1920ndate maakler. Firmat asutades otsis ta turunišši, kus konkurents oleks hõre. Selle leidis ta aktsiatest, millega kaubeldi harva. Tavaliselt kuulus enamusosalus neis ettevõtetes ühele aktsionärile või aktsionäride rühmale. Paljudel juhtudel aga olid olemas ka vähemusaktsionärid, kellel polnud oma aktsiale muud turgu, kui neid ettevõttele tagasiostuks pakkuda. Bill Tweedy haistis võimalust. Ta kavatses hakata kokku viima vähemusosaluste ostjaid ja müüjaid. Selleks otsis ta osanikke aktsionäride üldkoosolekutelt. Ta saatis neile postkaardi, küsides, kas nad tahaksid aktsiaid juurde osta või olemasolevaid müüa, ning nii saigi temast stabiilselt hoitud ja vähekaubeldavate aktsiate spetsialist.

Tweedy töötas oma vanaaegse kirjutuslaua taga ühes tühjas kontoris New Yorgis Wall Streetil üksi: tal polnud assistenti ega sekretäri. Ja ta tegi seda 25 aastat. 1945. aastal panid mu isa Howard Browne ja tema sõber Joe Reilly kumbki oma töökohas ameti maha, kuna see neid ei rahuldanud, ning alustasid partnerlust Tweedyga. Nõnda sündis Tweedy, Browne & Reilly. Nad tahtsid kolmekesi jätkata turu tekitamist vähekaubeldavatele ja ­stabiilselt ­hoitud ­väärtpaberitele, mis kauplesid turu­hinnast allpool.

Tweedy tegevus äratas 1930ndate alguses Benjamin Grahami tähelepanu ja Graham soovis temalt maaklerteenust. Kui 1945. aastal asutati Tweedy, Browne & Reilly, seadsid partnerid end sisse kontoris aadressil Wall Street 52, Grahami bürooga sama koridori peal. Nad arvasid, et Grahamile lähemal olles saavad nad tema ärist rohkem osa.

1940ndad ja 1950ndad kulgesid üle kivide ja kändude, aga firma jäi ellu. Ekstsentrilisi investoreid, kellele meeldisid börsil noteerimata odavad ettevõtted, leidus piisavalt, et firmat käigus hoida. Walter Schloss, kes oli töötanud Grahami juures ja lahkunud 1954, et asutada ­omaenda ­investeerimisfirma, kolis 1955. aastal oma töökoha Tweedy, Browne & Reilly büroo eesruumi, joogiveeautomaadi ja riidenagi kõrvale. Schloss praktiseeris puhtakujulist Grahami väärtusinvesteerimist ja teenis 49 aasta keskmiseks tootluseks rekordilised 20 protsenti. Ehkki tema töölaud on endiselt minu kontoris, läks ta mõne aasta eest pensionile, abielludes lesena 87-aastaselt uuesti. (Walteri tuleviku pärast ärge muretsege. Tema mõlemad vanemad elasid üle saja aasta.)4

Walter tõi firmasse kaks uut tähtsat inimest. 1957. aastal läksid nii Bill Tweedy kui ka Ben Graham ­pensio­nile. Mu isa ja Joe Reilly tahtsid, et firmas oleks ikka kolm ­partnerit. Walter tutvustas neile Tom Knappi, kes oli Columbia ärikoolis Grahami käe all õppinud ja tema juures töötanud. Tomist sai kolmas partner, sest ta nägi, et paljud naiivsed inimesed pakuvad Tweedyle ja ­Browne’ile odavaid aktsiaid. Tema idee oli muuta ettevõte varahaldus­firmaks.

Teiseks tõi Walter firmasse veel ühe Grahami firma äripartneri: Warren Buffetti. Finantsmaailma legend pajatab, et Graham tahtis oma fondi Buffettile üle anda, aga Buffetti naine tahtis kolida tagasi Nebraska osariiki Omahasse. Nii pidi vaene Buffett uuesti otsast pihta hakkama. 1959. aastal tutvustas Walter Schloss Warren Buffettit minu isale, pannes aluse usaldussuhtele, mis kestis kümme aastat, kuni Buffett 1969. aastal partnerlusest loobus. Mu isa ostis suurema osa Berkshire Hathawayst, mis praegu Buffettile kuulub. Tweedyl, Browne’il on olnud au olla kõigi aegade kolme kõige silmapaistvama investori – Benjamin Grahami, Walter Schlossi ja Warren Buffetti – maakler. Mõni ime, et oleme pühendunud väärtusinvestorid.

Väärtusaktsiate ostmine on nagu poes käimine – te püüate saada võimalikult head kaupa võimalikult odava hinnaga. Selles raamatukeses seletatakse jätkusuutlikult edukate investorite investeerimisfilosoofia alustalasid, et teiegi õpiksite, kuidas täita oma väärtuskaupluse riiulid kõige kvaliteetsema ja soodsama kaubaga, mida võib ­leida.

2 Täpne tsitaat Warren Buffettilt on: „Edu investeerimisel ei korre­leeru IQ-ga, kui olete üle 125 punkti taseme. Piisab, kui teil on keskmine intelligentsus, mida on vaja kontrollimaks kihkusid, mis teistele inimestele investeerimisel probleeme tekitavad.“ Buffetti juubeli puhul augustis 2020 ilmunud artiklites tsiteeriti ­Marylandi ülikooli ärikooli rahanduse professorit David Kassi, kelle sõnul soovitas vanameister 125-st üle jäävad IQ punktid maha müüa. (Toimetaja märkus)

3 Anthony Wilford Brimley (1934–2020) oli USA filmi- ja ­telenäitleja, kes sageli mängis kauboisid, firmaomanikke või lihtsalt tõredaid vanu mehi. Ta kehastas näiteks maffiasidemetega turvapealikku Sydney Pollacki „Firmas“ ja peategelase Louisiana onu John Woo filmis „Liikuv märklaud“. (Toimetaja märkus)

4 Väärtusinvesteerimise legendi Walter Schlossi viis 2012. aastal 95-aastaselt kahjuks hauda leukeemia. (Toimetaja märkus)