Читать книгу Saa minu kuningannaks - Cindy Rinthal - Страница 4

“MIS MEHED NEED pulmas olid?” küsis Clarisse apla uudishimuga.

Ema hammustas tükikese torti ja kummardas ootuses pea.

Loren surus alla sügava ohke. Miks tema ema ei suuda mõista, et kõik tema ümber ei keerle meeste ümber? Clarisse viis see endast välja, et tema juba peaegu kolmekümneaastane tütar ei ole veel mehele läinud. Lorenil ei ole plaanis oma elu ükskõik kellega siduda. Teda ei huvitanud ka abielu raha pärast, mis ema jaoks oli unistuste tipp.

Loren unistas muinasjutulisest romaanist. Ta vajab meest, keda nähes põlved nõrgaks muutuvad ning kes hakkab teda armastama loogikale allumatu kirega. Nad elavad kaua ja õnnelikult nagu muinasjutus.

“Tead, nad ei kutsunudki mehi,” katkestas Loren loiult pikaleveninud pausi, teades, et ema ootab vastust.

Clarisse vaatas kahtlevalt tütrele ja hakkas siis itsitama.

“Loomulikult olid seal mehed. Chicagos on palju mehi. Ma tahaksin ainult teada, kas sina kellegagi tutvusid?”

“Tantsisin mitme mehega,” vastas Loren võimalikult ausalt.

Osa õhtust oli ta tõepoolest lobisenud ja tantsinud vanade kolledžiaegsete sõpradega, kuid üksikasjadesse ta ei pea laskuma.

“Kellele sa seal silma heitsid?”

Loren võttis lonksukese Guatemala kohvi. Ta lootis, et ema ta tulipunaseks muutuvaid põski ei märka. Seal oli tõepoolest üks meesterahvas …

“Mis ta nimi on?”

“Kelle?”

Loren hammustas tükikese juustuküpsist. Kõige rohkem maailmas tahtis ta peale sööki jalga lasta.

“Meest, kelle pärast sa punastasid,” ei andnud Clarisse alla, “olen kindel, et tal on köitev välimus.”

“Köitev välimus?”

Alexi kuju kerkis neiu silme ette. Köitev välimus … sellega ei ole kõik öeldud. Lorenile olid alati meeldinud tumedate juustega mehed. Alexi tumedates silmades olid peidus rohelised ja kuldsed sädemed. Oma meeter kaheksakümnese kasvu juures oli mees proportsionaalselt pikk ning ei meenutanud majakat. Sihvakas muskliline keha ja laiad õlad täiendasid mehelikku kuju. Selle mehe kõrval tunneb iga naine end õrna ja hapra ning uskumatult soovituna.

“Ta on ilus,” katkestas Loren äraootava vaikimise, “kuid see ei oma mingit tähtsust, sest ma ei näe teda enam kunagi.”

See oli ühe öö seks. Loren ei hellitanud lootusi.

“Sa oled kogu aeg pessimist olnud.”

Clarisse matsutas huuli.

“Realist,” parandas tütar.

“Kui sinu isaga sulle midagi oleme õpetanud, siis on see kangekaelsus. Kui on soov, tuleb ka tulemus,” teatas Clarisse kahtluseta.

“Ema, ta on Chicagos!”

Loren ei mõistnud isegi, miks ta seda ebameeldivat jutuajamist jätkab.

“Isegi kui ma tahaksin temaga uuesti kohtuda, ei ole mul selleks võimalust.”

“Pulmas olid ju ka tema sõbrad.”

Clarisse kummardus huvitatult ettepoole.

“Kolledžis üüris ta koos Tom Alwaresega korterit,” kehitas Loren õlgu, “see on kõik, mida tean.”

Loomulikult ei olnud see kõik, mida ta teadis. See oli vaid see, mida ta emale rääkida sai. Clarisse ei pea hoopiski teadma, kuidas Alex alasti välja näeb või mida ta armatsedes prantsuse keeles räägib.

“Tom Alwares,” Clarisse kulmud said ninajuurel kokku, “miks see mulle tuttav on?”

Loren ohkas. Tom elas mõned aastad Saint-Louisis ja Clarisse kohtus temaga päris mitu korda. Siiski ei olnud mees naisega nii palju suhelnud, et ta vaevata meelde tuleks.

“Ta on reklaamiagent ja töötab Christie Worneriga.”

“Ah! Muidugi,” naeratas Clarisse, meenutades populaarset energilist kõnemeest.

“Sa pead Christiele helistama … või Davidile. Olen kindel, et nad aitavad sul tema jälgi leida.”

“Pole oluline.”

Seekord ei viitsinud Loren isegi vastuargumente esitada. Neli aastat oli tal plaanis olnud David Wornerile mehele minna. Siis aga sõitis mees Las Vegasesse nädalalõppu veetma ja abiellus seal oma kooliaegse sõbrannaga. Loren oli ammu mõlemale andestanud ja praegusel ajal peeti neid sõpradeks. Kõige vähem tahtis ta, et Christie ja David teda haletseksid. Noh, et ta on juba nii meeleheitel, et ajab mehe jälgi, kes temalt isegi telefoninumbrit ei küsinud. Ehk oli ta eelmisel nädalavahetusel valesti käitunud, kuid rumal ta ei ole.

“Kuidas see salapärane meesterahvas elatist teenib?” jätkas ema küsitlust.

Loren hammustas järjekordse tüki torti, tundes kummalist rahuldustunnet. Ta kujutas endale ette, kuidas ema entusiasm kaob kuuldes töötust Alexist.

Erutus Clarisse silmis oli juba peaegu kustunud, kuid siiski süttisid veel mõned lootusesädemed.

“Loodan, et ta on rikas inimene!”

Loren naeratas kuivalt ja raputas pead. Alex viis ta lennujaama kaheksa-aastase Buickiga.

“Seikleja,” Clarisse raputas samuti pead, “need hulguvad igal pool. Selle noormehe pärast ma küll ühtki hetke und ei kaota. Peale selle on ta vist abielus ka.”

“Ta ei ole abielus,” vaidles Loren vastu. Ta uskus alati, et abielutõotus on püha. Seda sellepärast, et ta kontrollis sõrmuse olemasolu siis, kui mees teda tantsima kutsus. Kui mees teda hotellituppa saatis, esitas ta selle kohta otsese küsimuse.

“Ärgu see sind kurvastagu,” ema võttis lonksukese kohvi, “enamik sümpaatseid mehi on abielus, see on fakt.”

“Ta ei ole abielus,” turtsatas Loren enesekontrolli unustades, “kui ta oleks abielus, siis ma ei oleks temaga olnud.”

“Sa olid temaga?”

Clarisse jättis koore segamise kohvis ja kergitas oma suurepärast kaarjat kulmu.

“Oli sul midagi selle mehega?”

Loreni põsed hakkasid punetama, kuid ta võttis kogu oma jõu kokku, et oma kiretut ilmet säilitada.

“Jumal küll, ei. Me tantsisime paar korda.”

Ehkki Loren end kuigi heaks näitlejaks ei pidanud, saatis teda seekord edu. Ema näole langes kahtluse vari.

“Ja oligi kõik?”

“Mida,” Loren tõstis häält, “arvad, et oleksin selle noormehega pidanud magama?”

Ema kergitas pisut õlga.

“Tahan, et sa nädalalõppe meeldivalt veedaksid. Isegi kui see sisaldaks intriigi kauni noormehega. Mis selles halba on? Mina selles probleemi ei näe.”

Isegi kui see sisaldaks intriigi kauni noormehega. Mis selles halba on?

Loren surus huuled kokku ja pöördus ridamaja juurde viivale teele. Tema heidab endale ette oma uljast käitumist, aga ema ei näe selles midagi laiduväärset.

Muidugi, seda oligi oodata. Ei ole midagi üllatavat. Ema elas alati ühe päeva korraga, tänases päevas, tehes alati seda, mis talle parajasti meeldis. Lorenile oli selline elufilosoofia vastik selle nädalavahetuseni, mil ta puutus kokku sooviga, mis praegugi veel punastama paneb. Tuli välja, et tutvumine meesterahvaga on küllaltki lihtne. Üks pilk üle tantsijate peade … see oligi kõik, mis selleks vaja …

Loren naeratas pisut, kui ta naljatleva toosti saatel pokaali tõstis. Ta oli meest juba varem märganud. Esimene kord siis, kui ta vestles ebameeldivalt naerva blondiiniga, teine kord vestles mees Joana Alwaresiga.

Mees huvitas teda, kuid Loren ei uskunud, et mees teda märkab. Hiljem, õhtul, uuris Loren tantsusaali ja avastas, et mees ei pööra temalt silmi. Lorenil jooksid sipelgad mööda selga, kui mees tühja pokaali kelneri kandikule asetas ja tema poole sammus.

Mõne sekundi pärast oli mees tema kõrval.

“Kas te tantsite?”

Seda madalat häält kuuldes tegi neiu süda lausa salto.

“Miks ka mitte?”

Loren ajas selja sirgu ja asetas pokaali lauale.

Sel momendil, kui mees Loreni käe haaras ja teda enda poole tõmbas, mõistis neiu oma viga. Alex vaid juhtis teda tantsu ajal, kuid tema veri oli keema läinud. Veri tungles veresoontes ning keha igatses juba midagi rohkemat. Otsustades mehe silmis sädeleva soovi järgi, ei olnud meeski ükskõikne nende läheduse suhtes.

Nad tantsisid kolm tantsu, mille järel Loren vabandas ja hüvasti jättis. Ta tundis, et kauemaks jääda oleks olnud ohtlik.

Loren väljus suurest tantsusaalist, läks läbi hotelli liftide juurde, püüdes end koguda. Tundus, et pulmad äratasid temas imelisi tundeid. Armujanu … iha …

Sarah Michaels, üks tema sõbrannadest, kes samuti Saint-Louisist oli siia sõitnud, laulis laval õrnu armulaule. Need võib-olla äratasidki neid tundeid, mida Loren harilikult endasse peitis. Lisaks veel tuldi pulma kahekesi – kõik peale tema.

Loren ohkas ja sirutas käe liftinupu poole.

“Lubage mind,” kõlas tuttav madal hääl.

Loren tõstis pea ja ajas imestusest silmad pärani.

“Alex!”

“Teil on samuti ööseks tuba tellitud?”

“Peatun teises hotellis.”

Lifti uks avanes. Mees palus käega Lorenil siseneda ning järgnes siis talle.

“Mul tuli pähe mõte, et oleks väga meeldiv teid ukseni saata.”

Loren tusatses. Võib-olla tantsu ajal naeris ta natuke rohkem. Ta jõi ju ainult paar klaasikest veini ja tundis end täiesti kainena. Ja tasakaalukana.

“Ma jõuan edukalt ise ka oma toa ukseni. Ma ei vaja saatjat.”

“Ma ei väitnudki, et teil seda vaja on,” Alex vaatas teda kelmikalt, “see on lihtsalt minu lõbuks.”

Kuigi Lorenile meeldis mehega vestelda ja temaga olla, siis kahtles ta selle idee headuses. Miks teda siis ukseni saata?

“Uskuge, ma ei hammusta!”

Mehe naeratus oli nii nakkav ja Loren ei suutnud jätta kaasa mängimata. Lifti uks sulgus ja Loren vajutas oma korruse nuppu.

“Võin ma selles kindel olla?”

“Kui ma hammustaks,” mees astus Lorenile sammu lähemale, “oleksin teie küljest juba tantsu ajal tükikese hammustanud.”

Sõnagi lausumata astus ta Lorenile veelgi ligemale. Mehe sõrmed tungisid läbi Loreni kuklal oleva siidja juuksemassi. Neiu hingamine peatus ja pilkude kohtudes peatus aeg.

Mehe silmades peegeldus leek, mis neiu soontes põles.

“Ma tahan teid teie toani saata,” kordas mees.

Loren ohkas sügavalt ja raputas pead. Ta ei usaldanud meest eriti. Veel vähem usaldas ta ennast.

“Te mõjute …”

“Vastupandamatult?”

“Minu arust sobib siia rohkem sõna “järjekindlalt”.”

Lifti uks avanes soovitud korrusel. Loren astus mööda sametvaipa oma toa poole. Alex tuli samuti liftist välja. Uks tema järel sulgus.

“Igaühel on oma puudused,” ütles mees naeratades.

“Ma ei ole kunagi impulsiivne olnud,” märkis Loren.

Mees võttis Loreni käe ja hakkas peopessa midagi joonistama.

“Ma jätan järele, kui te palute …”

Nende puudutuste tagajärjel oli Lorenil raske hingata ja veel raskem mõtelda.

“Ma ei ole kindel …”

“Ehk aitab see teil otsustada?”

Alex tõstis neiu lõua ja surus oma suu tema huulte vastu. Mehe huuled olid soojad ja tundlikud, oli tunda mehelikku lõhna. Hilisõhtuks oli tema põskedele tekkinud habemehärmatis, mis õrnalt neiu põski kriimustas ja veres lõõmavat soovituld õhutas. Süda lõi raskelt ja kiiresti. Mees tõstis pea ja nende pilgud kohtusid.

Mehe silmad tumenesid kirest.

Loren hingas aeglaselt sisse. Ta janunes mehe järele. See ei allunud loogikale. Neiu teadis täpselt, et tunne on õige ja aus. See oli peamine.

Nüüd tuli otsustada, kas usaldada oma instinkte …

See oli see, mis tal üle jäi …

Mobiilihelin tõi Loreni käesolevasse aega tagasi. Sekundiks tundis ta end petetuna, nagu oleks helin midagi väga tähtsat ära rikkunud …

Seejärel meenus talle, et öösel koos Alexiga ei seganud neid keegi. Nad olid üksi terves maailmas.

Mitte keegi ei seganud neid selle pika öö jooksul.