Читать книгу Öine külaline - Cinthya Roberts - Страница 3

KEEGI OLI KATUSEL. Teya Kerny jäi kuulatama heli, mis vaevalt eraldus Orkney saarte poolt puhuva tuule lõputust undamisest. Teya vaatas lakke, püüdes määratleda, kust kostab heli – ahaa, kaminast pisut vasemalt. Siis riietus ta Griffini vihmamantlisse – tal oli selles vihmamantlis turvaline tunne. Seisis veel veidi, siis läks vaatama, kas akna juures rahulikult maganud tütreke ei ole ärganud. Tunnetades päikesekiirte soojust, silitas Teya väiksekese kuldse läikega ruugeid juukseid.

“Täpselt nagu su isal…”

Mõte tärkas ootamatult, kuid Teya jättis selle ja suundus püüdlikult ukse poole. Uks avanes kergelt, sest vana maja oli ehitatud orgu. See kaitses teda tuulte eest, mis puhusid talvel Põhja-Atlandilt. Et näha, mis üleval toimub, pidi Teya eemalduma maja kaitsvatest seintest. Päike pimestas silmi; seelik peksles halastamatult mööda jalgu. Mees ei märganud teda, sest tuuleiilidega võideldes püüdis ta katusekivi paigale asetada. Tal oli seljas sõdurijopp ja peas silmadele tõmmatud villane kalurilotu.

Asetades käed suu juurde, hõikas Teya: “Mis te siin teete?” – mõtlemata sellele, et vastus oli silmaga nähtav. Olgu pealegi Teya Kerny vaene lesknaine, kuid ta ei soovi, et võõrad inimesed askeldaksid maja katusel tema loata.

Mees kuulis teda: Teya märkas, kuidas ta hetkeks segadusse sattus, samas isegi ei pööranud pead tema poole.

“Ma küsisin, mida te siin teete?” kordas ta.

“Mina? Ma parandan katust,” vastas tundmatu, püüdes tema poole mitte vaadata.

“Ta räägib kohalikku murrakut,” mõtles Teya.

“Minu katus ei vaja parandamist!” protestis Teya. Vastust ei tulnud. “Kas te kuulete mind?”

Kutsumata külaline vaatas tema poole.

“Dillon!” tundis Teya ta äkki ära ja astus tahtmatult sammu tagasi.

“Ma ei tee seda sinu pärast!” karjus ta vastuseks, “vaid Griffini pärast.”

Seda öelnud, jätkas Dillon tööd. Teya hinges kobrutas viha.

“Nüüd ei ole talle su abi vaja, Dillon!” karjus ta, kuid Dillon ei pöördunud. “Kuuled sa mind, Dillon?”

“Ma kuulen sind, Teya,” vastas ta, katkestamata oma tegevust.

Teya seisis veel veidikese, siis pöördus ringi ja peaaegu kukkudes jooksis majja.

Dillon…

Teya pani ukse pauguga kinni ja toetus seljaga ukse vastu, tundes kui tugevalt ta süda peksab. Ta ei tahtnud Dilloni näha ja mehele oli see väga hästi teada. Võibolla jätta uks siiski lukustamata?

“Dillon, mis sul siit vaja on?” ütles ta kuuldavalt, sulgedes silmad ja püüdes rahuneda. Jumal hoidku, ta ei taha ometi temaga uuesti kohtuda. Teya vaatas kaminal seisva helesinisest fajansist kella poole. Aega oli vähem kui nelikümmend minutit, kuni kohalik turismiagentuur saadab tema juurde järjekordse üürniku.

Maja asus Saint Margareth Houpi kaluriküla serval. Griffini kiindumus mugavustesse lisas tema majale populaarsust turistide, arheoloogide ja loodusesõprade hulgas, kes saabusid Orkney saartele Šotimaa keskosast. Ükskord oli Teyal koguni tegemist kahega, kes jahtisid kummitusi – nad otsustasid pildistada piimanaist, kes nagu hulkuvat vanas mahajäetud kirikus.

Varsti algavad talvetormid ja nähtavasti see sundiski Dillon Cameroni kiiresti remontima tema katust, kuid talle pole hoopiski vaja Dilloni hilinenud hoolitsust.

Teya võttis vihmamantli seljast ja astus uuesti voodikese juurde, et vaadata magavat last.

“Ootan, kuni saan teada, miks ta tuli,” sosistas ta mähkides Kathleeni valgesse villasesse tekki.

Teades, et tütreke magab veel mitu tundi, läks Teya ülesse, et viimast korda kontrollida külalistetuba. Maja koosnes mitmest ehitisest, ehkki esimesel pilgul näis ühtsena. Iga majatiib oli ehitatud erinevas stiilis, vastavalt paljude erinevate majaomanike maitsele, kes aegade jooksul olid üksteist välja vahetanud. Näiteks oli majal kuus sissekäiku ja Teya ei suutnud mõnigi kord kuulda koputamist mõnele neist. Seepärast laskis ta värvida hoone kahekorruselise osa ukse peasissekäiguna erepunaseks, et oleks kohe näha, kuhu koputada.

Tuba oli pisiasjadeni korras. Siin olid Agatha Christie valitud teoste kogu, kootud kaltsuvaibad ja kiiktool väikese kamina ees. Tuli süüdati kaminas siis, kui külaline soovis lisaks elektriküttele end veel soojendada. Voodi oli üles tehtud, pehmetel linadel lebas üle voodi raske päevatekk, mille Teya oli ise kudunud. Kuid tema kõige armastatumaks kohaks oli aknaalune kaardilauake, kust avanes suurepärane vaade rannale. Esialgu oli ta tundnud suurt puudust puudest, see-eest ei kujutanud ta nüüd ettegi, et võiks elada seal, kust ei paistaks merd. Teya kloppis padja kohevaks, vaatas üle vannitoa, et veelkord veenduda värske käterätiku ja seebi olemasolus, ja laskus siis allkorrusele.

Kööki sisenedes tardus ta ootamatusest lävele – laua juures istus Dillon. Teya tõmbus kogu kehast pingule ja suunas pilgu Kathleenile. Kuid Dillon ei olnud last äratanud.

“Noh Teya, kuidas elad?” küsis ta püsti tõustes tugeva šoti aktsendiga. Teya astus lähemale.

“Suurepäraselt,” vastas Teya. Ta tundis, et satub segadusse. Ta vaatas tõsiselt kutsumata külalisele otsa, püüdes mõttes sobitada meest selle Dilloniga, keda tema oli tundnud. Teyale meenus, kuidas Griffin koos Dilloniga teda narrisid, et Dilloni ema pärineb Mac Kodrumide klannist, kellest on teada, nagu põlvneksid nad inimese ja müütilise mereelaniku – silki – pooleldi inimese, pooleldi kotiku, abielust. Sellele müütilisele mereelanikule aga ei suutvat vastu seista ükski naine.

Griffinile oli Dillon Cameron ustav sõber, aga ka võrukael – kaks kolmandikku silki, nagu Griffin teda nimetas. Dillon oli tõeline eluvend. Aga merel tundis ta end nagu kodus.

Kellele siis veel kui mitte temale, mõtles Teya, poleks teada, milline võrgutaja on Dillon Cameron! Seesama Cameron, kes temaga suheldes oli väga tagasihoidlik, kes väga harva rääkis Griffini juuresolekul, seesama, kes aitas teda matuste korraldamisel. Jumal hoidku, sellest ajast on möödunud peaaegu kaks aastat! Peaaegu kaks aastat sellest, kui Griffin Kerny hukkus Põhjamere külmas sügavikus. Isegi tema parim sõber – Suur Silki Dillon Cameron ei suutnud teda päästa.

“Sa oled siin palju muutnud,” ütles mees vaadates valgendatud seinu.

Dillon oli kogukas – tundus nagu oleks ta täitnud kogu köögi. Ta oli korralikult raseeritud, tõsi, juuksed olid veidi pikavõitu. Kandis kalleid riideid, kuigi nimme hooletult valituid. Need tegid ta üheksateistkümnenda sajandi alguse romantikust poeedi, mitte aga puurtorni tuukrist uljaspea sarnaseks.

Teya jäi teda üksisilmi vaatama. Millegipärast tärkas tal mõte, et Dillonil oli alati rohkem raha, kui ta suutis mõistlikult kulutada. Ta kulutas ilmatu suuri summasid riietusele, autodele ja naistele. Kui teenid kuni kaks tuhat dollarit nädalas, oletas Teja, tuleb ju tahestahtmata need tuhanded ka pärast kulutada. Võtame kas või selle beeži kašmiirvillase “kalurikampsuni” ja moodsast magasinist pärit keigarlikud püksid. “Aga hingelt on ju Dillon tõepoolest poeet,” mõtles ta ootamatult. Ei, pigem mitte poeet, vaid poeesia koguja, kes kaasaegsele luulele eelistab vähetuntud iidseid anglosaksi hümne ja kelti ballaade.

“Palju ma võlgnen sulle katuse eest?” küsis Teya, kuigi sai aru, et küsimus oli solvav. Ent see oli ainus võimalus hoida distantsi. Ta ei kavatse ometi vastu võtta kingitusi. “Ma olin maja teises tiivas ja ei kuulnud kohe, et sa oled üleval. Nimeta oma hind…”

“Teya, jäta järele, “ katkestas teda Dillon. Ja see viis naise veelgi enam tasakaalust välja.

Kathleen ärkas ja hakkas tihkuma ning Teya pöördus tütre poole.

“Dillon, ma ei taha sind oma majas näha,” ütles ta tüdrukut kätele võttes. Kathleen – tema rõõm, tema ainus lohutus.

“Ma mõtlesin, et lähed tagasi Ameerikasse,” ütles Dillon, Teya öeldut ignoreerides.

“Pole midagi imestada,” vastas Teya. “Sina oled kogu aeg arvanud, et siinne elu ei ole… – kuidas sa seda väljendasidki? – ah jaa, hellitatud ameeriklanna jaoks. Sa ootasid kogu aeg, millal ma tagasi sõidan, sellest päevast alates, kui ma Griffiniga abiellusin.”

“Ei, tõepoolest, miks sa tagasi ei sõitnud?” rahustas mees. “Sul on ju seal sugulased!”

Ta hääl oli sügav ja madal. Teya ei vastanud midagi, surus ainult tütrekest tugevamini enda vastu. Dillon astus lähemale.

“Griffin ütles ükskord mulle, et sa armastad merd, suuri puid ja Griffinit.

Kaks asja neist kolmest on tõepoolest head, naljatles ta tookord. Ja näed, nüüd on meri endiselt su kõrval, aga Griffinit enam ei ole. Ja sa ei näe puid kõigi tuulte poolt vintsutatud saarel. Ja veel…sa oled siin väga üksildane. Kas pole nii, Teya?”

“Ei,” pigistas ta välja vastuse. Ei, olgu ta tõepoolest üksildane, ta ei tunnista seda mingil tingimusel, seda enam veel Dillonile.

“Talved on siin pikad ja külmad. Peaaegu iga päev on torm,” jätkas mees, vaadates Teyat läbitungivate hallikas-siniste silmadega.

“Võib-olla rohelistega?” mõtles Teya. “Dilloni silmad on täpselt nagu meri, mis kogu aeg muudab värvi.”

“Olgu,” vastas ta. “Mul on, millega tegeleda.”

“Võttes Griffini majas vastu turiste?” küsis Dillon tasa.

Teya tundis, et nüüd kohe temas midagi katkeb. Mis õigusega heidab Dillon seda talle ette?

“Midagi muud ei jää mul üle.”

“Aga mille peale sa kulutasid Griffini kindlustussummad?”

“Milline kindlustus? Millest sa räägid?” hüüatas Teya. “Peaaegu kõik rahad läksid tema isale ja midagi jäi emale.”

“Kuidas sa seda lubasid? Tema isa joob kõik maha viimse pennini!”

“Dillon, see ei puutu sinusse!”

Kõige vähem tahtis ta Dilloniga arutada Griffini näilist ideaalsust. Uhkus segas. Ja ta armastas ikka veel Griffinit.

Kuid Dillon ei kavatsenud alla anda:

“Kas sul vähemalt on, mille eest elada?”

Teya vaikis.

“On sul millest elada?” kordas mees küsimust.

“Dillon…”

“Teya, ära hiili kõrvale!”

“Ma võtan alalised üürnikud,” nähvas Teya.

Dillon ohkas ainult väsinult. “Ja siis aitad veel postkontoris ja teenid lisa Roddy MacNabi poe laos,” lisas ta. “Ja siis veel juhid ameerika turistide ekskursioone mööda kohalikke vaatamisväärsusi ja veel, ah jaa, ma unustasin täiesti ära, et trükid kirjutusmasinal, kui keegi seda sult palub. Mis siis, sul on õigus, tegemist sul tõepoolest jätkub. Noh, tunnista üles, kas sulle makstakse hästi kõige selle eest? Tosin mune selle eest, ämber kala tolle eest?”

“Juhtub ka nii,” vastas Teya rahulikult. “Mul ei ole midagi selle vastu.”

“Kas tõesti? See on ju sinu hariduse nii odav ärakasutamine! Kui ma ei eksi, lõpetasid sa ju kolledži? Kes sa olid kodus Ameerikas? Ah jaa, tegelesid suhtekorraldusega! Kas tõesti selline elu sind rahuldab?”

Teya ei vastanud talle ja pani Kathleeni põrandale kuubikutega mängima.

“Miks sa siis ei läinud tagasi koju?” kordas Dillon oma küsimust.

“Minu kodu on siin. Ja ma ei kavatse kuhugi sõita. Mulle meeldib siin.”

Ootamatult mängles ta huultel naeratus.

“Ole nii lahke ja ütle mulle, mis selles naljakat on?”

“Mitte midagi,” vastas Teya ja jätkas naeratamist. “Mulle lihtsalt meenus, mida Griffin ükskord ütles Kernydest. “Kõik, kes siia tulevad, näevad enda ees vaid kivihunnikuid ja ainult minu Teya näeb elusaid inimesi, kes kunagi on neid siin kokku kandnud.”

Teya pöördus järsku kõrvale. Ta tundis äkki teravat puudust Griffinist.

“Ka mina tunnen temast puudust,” ütles Dillon, nagu oleks ta mõtteid lugenud. Teya vaatas talle otse silma.

Äkki kuulis ta kummide sahinat ja pöördus, rõõmustades, et veel leidub asjaarmastajaid, kes sõidavad siia neile külmadele, kivistele, kõigi tuulte poolt räsitud saartele. Ta ei olnud ilmselt saabumisaega täpselt arvestanud. Aga võib-olla tuli üürnik mitte praamiga, vaid lennukiga.

“Vabanda, Dillon, mul on asjaajamisi,” ütles ta. “Büroo saatis mulle järjekordse külalise.”

“Sinu külaline olen mina,” ütles Dillon ja võttis tal käest kinni, kui Teya püüdis temast mööda minna.

Teya vaatas talle hämmastunult otsa, hirmunud ainuüksi mõttest, et Dillon võib tõepoolest jääda ööseks tema majja.

“Tüdruk büroost ütles, et minu juures peatub keegi mister Smith…”

“Ma valetasin talle…”

“Jäta järele!“ hüüdis Teya ja suundus uuesti ukse juurde, nähes, et autost väljub keegi naine.

“Võib arvata, et sa mingi hinna eest ei oleks nõus andma tuba inimesele, kelle nimi on D. Cameron!” ütles ta, tehes nägu, et ei märka naist, kes koputas uksele.

“Dillon, sa lubad mul mööda minna?” küsis Teya teravalt.

“Kõigepealt me peame omavahel midagi klaarima.”

“Mitte midagi sellist,” ütles Teja kindlalt. “Meil ei ole sinuga mitte midagi klaarida. Noh, lase mind läbi. Kellele ma ütlen!”

Naine koputas teistkordselt, kuid Dillon ei lasknud teda endiselt mööda.

“Luba mul seda teha. Mul õnnestub see paremini.”

“Dillon! …”

“Ta tuli siia lihtsalt minu jälgedes. Seepärast ma teengi ettepaneku: las ma räägin temaga ise. Tead, ta on veidi…tasakaalutu.”

Teya vaatas tema rohekatesse silmadesse ja mõistis kohe kõike. Jah, tema ees on tõepoolest seesama eluvend Dillon ja temaga koos saabus üks tema paljudest ihaldatutest.

Kuid ta ei oodanud, et Dillonil jätkuks jultumust veeta üks oma armunädalalõppudest tema katuse all. Ei, “ei oodanud” polnud see sõna. Õigem oleks öelda: “oli solvunud”.

Teya vaatas ukse poole, oodates, millal ükskord Dillon tuleb majja tagasi. Kuid ta ei tulnud ja Teya ei pidanud vastu ning vaatas aknast välja. Dillon ja tundmatu naine seisid tagaukse juures: Dillon – surunud käed püksitaskutesse, naine – asetanud käed rinnale, just nagu mitte tahtes taganeda oma positsioonilt. Tema plaatinablondid juuksed olid lihtsalt lõigatud, kuid selles lihtsas geomeetrilises lõikes oli tunda kalli juuksuri kätt. Naise riidedki olid kallist kauplusest ostetud, täheldas Teya omaette. Nad moodustasid Dilloniga ilusa paari.

“Meil sinuga on parem akna alt ära minna, kuni meid pole puututud,” naeratas ta ootamatult tütrekesele ja suudles tillukest rusikakest. “Luurata on inetu.”

Tüdrukuke naeratas ja Teya näole libises samuti õnnelik naeratus, isegi imestades, et laps on saanud mures talle nii suureks lohutuseks.

Dillon ja tema sõbratar möödusid köögiaknast. Teya nägi Dilloni näoilmet, millest paistis ilmne ärritus ja viha.

Teya läks teise akna juurde.

“Olgu, vaatame veel veidi,” sosistas ta tütrele kõrva. Tüdruk andis samas matsti talle musi põsele.

Dillon avas auto ukse, kuid näis, et neiu keeldub sellesse istumast.

“Vaadake vaid,” sosistas Teya toimuvat jälgides. “Lihtsalt naerukoht! Mul on ükskõik, millega see Cameron seal tegeleb, millised on tema armuprobleemid.” Teya pani Kathleeni istuma kõrgesse toolikesse ja avas konservvirsikute purgi. Kuni tüdruk sõi, hoidis Teya end tagasi, et mitte veelkord vaadata seda näidendit, mida akna taga etendati.

Lõpuks kostus mootorimürinat. Teya ootas, et nüüd kohe on Dilloni aknast näha, kuid ta ei ilmunud nähtavale. Kannatuse kaotanud, vaatas uudishimust aetud naine välja. Kedagi polnud näha.

Auto oli ära sõitnud viies endaga kaasa ka Dillon Cameroni.

“Mis siis nüüd saab?” mõtles Teya. Temani hakkas tasapisi jõudma olukorra absurdsus. Huvitav, aga mida ta eelistanuks – Dilloni üksinda või koos sõbrannaga?

“Kas sa nägid?” pöördus ta tütre poole laua juurde tagasi tulles. “Me ei ole talle vajalikud. Ja tema meile samuti. Ainult rikub tuju.”

Seda öelnud, ohkas Teya nukralt.

“Kuid selles häda ongi, et ta meeldib kõigile, ma pean silmas meid, naisi. Aga mis pärast saab? Ma ei saa aru, miks tal oli vaja siia sõita. Ja arusaamatu on seegi, miks ta ära sõitis.” Teja õngitses purgist viimase virsikutükikese. Kathleen vaatas teda üksisilmi oma süütute silmadega. “Mida sina selle kohta ütled?”

Vastuseks matsutas väikseke valjusti huultega.

“Ma olen sinuga ühte meelt,” naeris Teya. “Tead, kallis, sul on kõik minu ema maneerid, aga tema ei paista silma erilise delikaatsusega. Sa oled täiesti temasse.”

Teya otsustas koduste toimetustega tegelema hakata, kuigi selleks polnud erilist vajadust. Tal oli vaja kiiresti oma mõtteid Dillonilt eemale kiskuda. Ja tuleb tõdeda, et see aitas. “Nähtavasti tuli Dillon autoga,” mõtles ta. “Võimalik, võimalik, et ta jättis selle asulasse, aga ise istub tõenäoliselt pubis või kaupluses.”

Milline lollpea ta ikkagi on, kui arvas, et Cameron viib oma hoolitsetud sõbranna külla mingi poemüüja juurde! Milleks sellele moedaamile kala ja totter muusika. Võimalik, et nad sõitsid võõrastemajja.

Teya puhastas püüdlikult trepi käsipuid, meenutades sealjuures sõnu, mida kunagi oli Dillon talle öelnud. Orkney saarte elanikud olevat kalapaatidega farmerid, aga Shetlandi saarte elanikud vastupidi – kalurid, kellel on ka veidi maad.

“Aga kes siis sina sel juhul oled?” küsis tema, teades, et Dillon ei kuulu ei ühtede ega teiste juurde. Vastuseks ta ainult naeratas oma kavalat naeratust. Teyale oli vastus niigi teada. Cameron oli võrgutaja ja südametemurdja, aga tema ise ja see sädelev blondiin vaid liblikad, kes tiibu kõrvetades lendavad tulle.

Teya kummardus, et suudelda Kathleeni.

“Kui ilusad me oleme!” imetles ta tütart, vaadates kuidas väikseke mööblist kinni hoides tatsab oma pisikestel jalakestel. Varsti hakkab ta iseseisvalt kõndima. “Imelik asi see aeg,” mõtles Teya. “Kui kiiresti ta küll lendab, ei jõua ringi vaadatagi ja lapsed on juba üles kasvanud!” Aga kui aeglaselt venib ta täna, kui tuleb otsustada, mida edaspidi Cameroniga teha.

“Kui ta ära sõitis, siis ei ole vaja midagi teha!”

Äkki ta tundis, et ei suuda enam istuda nelja seina vahel.

Ootamatult meenus talle Dilloni poolt esitatud küsimus: “Miks sa ei läinud Ameerikasse tagasi?”

Tõsi, ei ole mingit mõtet siia jääda tema pärast! Ja kui ausalt tunnistada, siis ega ta temast peaaegu midagi ei tea ja see, mida ta teab, teeb temast vähesobiva kandidaadi – kelleks?

Teiseks Griffiniks? Kuid Dillon pole Griffin. Neid pole võimalik isegi võrrelda. Dillon – see tuukrist võrgutaja, kes pole võimeline rahulikult mööduma ühestki seelikust – kas tõesti on talle vaja elus sellist teekaaslast? Ainus, mis neid ühendas, oli Griffin, ja nüüd, kui Griffinit enam pole…

“Ei, teda pole meile vaja,” sosistas Teya kuulatades, kuidas nuuksatas Kathleen. “Kuule, pisike, vali: kas hingame värsket õhku või kuulame raadiost lambahindu? Või vaatad hoopis, kuidas sinu ema nina löristades põskedelt pisaraid pühib?”

Teya riietas kiiresti Kathleeni, riietus ise ja väljus õue. Hetkeks ta seisatus, hingas täiel rinnal sisse niisket mereõhku ja vaatas kajakaid, kes liuglesid tuules. Tüdrukuke tahtis, et teda pandaks maha ja Teya asetas lapse õuemurule. Tüdruk tippis vaarudes tagasi maja poole, kus tuul ei puhunud.

“Tubli tüdruk! Kuid tänaseks aitab!” haaras Teya ta sülle, väsinud küürutades käimisest. Ta püüdis peatuda ja end sirutada, samas rebis väikseke end edasi. “Palun, aitab,” anus Teya ja nad hakkasid mõlemad naerma.

Äkki ta naer katkes. Teya haaras Kathleeni sülle.

Ootamatult meenus Teyale, et Dillon ei olnud mitte sõnakestki lausunud, ei otse ega kaudselt, lapse kohta ja Teyal hakkas kurb ning piinlik sellisest ükskõiksusest.

“Ei, sind ei ole mulle vaja, Cameron!”

Ta püüdis endale tõestada, et selles elus ei ole talle kedagi tarvis peale Kathleeni. Tal jatkub jõudu, et südamest ja peast see seelikukütt välja visata.