Читать книгу Pime mets - Cixin Liu - Страница 6

Pruun sipelgas oli kodu juba unustanud. Õhtuhämaruses Maale ja sirama hakkavatele tähtedele võis see ajavahemik olla kaduvväike, kuid sipelgale tähendas see igavikku. Nüüdseks juba aegade hämarusse vajunud päevil keerati tema maailm pahupidi. Muld oli kadunud, jättes endast järele laia ja sügava lõhe, ning siis oli muld prantsatusega naasnud ja selle taas täitnud. Segi pööratud maapinna ühes otsas seisis üksildane must moodustis. Seda sorti asju juhtus siinsel tohutul alal sageli – muld lendas minema ja naasis, lõhed avanesid ja täitusid taas, ning iga sellist katastroofilist muutust tähistas kivimoodustiste tekkimine. Loojuva päikese kiirtes oli sipelgas koos sadade vendadega ellu jäänud kuninganna minema kandnud, et rajada uus riik. Siia oli ta toiduotsinguil üksnes juhuslikult tagasi tulnud.

Sipelgas naasis moodustise jalamile ning tajus tundlatega selle vankumatut olemasolu. Ta märkas, et selle pind on kõva ja libe, kuid ometi ronitav, ning roniski üles, ilma mingi muu põhjuseta peale juhusliku turbulentsi tema lihtsas närvisüsteemis. Turbulents oli kõikjal, igas rohulibles, igas kastepiisas lehekesel, igas pilves taevalaotuses, igas tähes taevas. See turbulents oli sihitu, kuid kui sihitut turbulentsi on tohutult palju, omandab see eesmärgi.

Sipelgas tajus maapinna võnkumist ning selle tugevnemise järgi teadis ta, et kusagilt läheneb mööda maapinda järjekordne hiiglaslik miski. Sellele tähelepanu pööramata ronis sipelgas mööda moodustist edasi. Täisnurgas, kus moodustis ja maa kokku said, oli ämblikuvõrk. Seda sipelgas tundis. Ta tegi ettevaatlikult ringi ümber kleepjate niitide, möödudes varitsevast ämblikust, kes oli niitide võbelemise tajumiseks jalad laiali ajanud. Mõlemad teadsid, et teine on seal, kuid – nagu see oli olnud juba igavesest ajast – omavahel nad ei suhelnud.

Võnkumine jõudis haripunkti ja lõppes siis. Hiiglane oli moodustiseni jõudnud. See oli sipelgast palju kõrgem ning varjas suurema osa taevast. Sipelgale polnud seda sorti olendid tundmatud. Ta teadis, et need on elus, et need sattusid sinna kanti sageli ning et nende ilmumine oli vahetult seotud lõhede kiire kadumise ja moodustiste paljunemisega.

Sipelgas jätkas ronimist, kuna teadis, et need olendid pole ohtlikud, kui mõni üksik erand välja arvata. Allpool sai ämblik sai just sellise erandiga kokku, kui too olend, kes oli ilmselgelt märganud moodustise ja maapinna vahel tema võrku, pühkis ämbliku ja tolle võrgu minema lillekimbu vartega, mida ta hoidis ühes jäsemes, mispeale nood katkisena umbrohukuhilasse langesid. Siis asetas see olend lilled õrnalt moodustise ette.

Seejärel ütles veel üks nõrk, kuid aina tugevnev võnkumine sipelgale, et moodustisele läheneb teine samasugune elusolend. Samal ajal sattus sipelgas pikka renni, süvendisse moodustise pinnal, mis oli koredama tekstuuriga ja teist värvi – valkjas. Ta liikus mööda renni, kuna koreduse tõttu oli seal märksa lihtsam ronida. Kummaski otsas oli lühike ja kitsam renn – rõhtne jalam, millest põhirenn välja kasvas, ning ülemine renn, mis nurga all sealt välja ulatus. Selleks ajaks, kui sipelgas tagasi välja siledale mustale pinnale ronis, oli tal ülevaade rennide kujust: „1“.

Siis vajus moodustise ees asuv olend kaks korda lühemaks, nõnda et ta oli moodustisega enam-vähem sama kõrge. Ta oli nähtavasti põlvili vajunud, lastes nüüd paista hämaral sinisel taevasiilul, mille tagant olid tähed välja tulnud. Olendi silmad vaatasid ainiti moodustise ülaosa, mistõttu sipelgas lõi hetkeks kõhklema, kas ikka tasub tema pilgu ette jääda. Selle asemel muutis ta suunda ning hakkas sibama maapinnaga paralleelselt, mispeale jõudis kiiresti järgmisse renni ning jäi hetkeks selle koredasse süvendisse olesklema ja nautis sibamise mõnu. Värvilt meenutas see mune kuninganna ümber. Sipelgas siirdus kõhklemata mööda renni allapoole ning mõne aja pärast läks selle laotus keerulisemaks – täisringi alt sirutus välja kõverjoon. See meenutas sipelgale lõhna järgi kodutee otsimist. Sipelga närvivõrgustikus moodustus muster: „9“.

Siis tegi moodustise ees põlvitav olend häält, lasi kuuldavale rea helisid, mis ületasid kaugelt sipelga mõistmisvõime piirid. „Elus olla on imeline. Kui sa sellest aru ei saa, siis kuidas suudad sa midagi sügavamat otsida?“

Olend tegi häält, mis meenutas üle rohu puhuvat tuulehoogu – see oli ohe –, ning tõusis siis.

Sipelgas jätkas maapinnaga paralleelselt sibamist ning jõudis kolmandasse renni, mis kulges peaaegu püstloodis, kuni pöördus ära – nagu „7“. Sipelgale see kujund ei meeldinud. Järsk ja ootamatu pööre tähendas enamasti ohtu või võitlust.

Esimese olendi hääl oli võnked summutanud, mistõttu sai sipelgas alles nüüd aru, et too teine olend oli samuti moodustise juurde jõudnud. Teine olend oli lühem ja hapram ning tal olid valged juuksed, mis moodustasid taeva tumesinise taustaga kontrasti, need olid kui tuules võbelev hõbe, mis oli kuidagi ühendatud aina enamate taevasse ilmuvate tähtedega.

Esimene olend tõusis teda tervitama. „Kas te olete doktor Ye?“

„Sina oled … Xiao Luo?“1

„Luo Ji. Ma käisin Yang Dongiga koos keskkoolis. Miks te … siin olete?“

„See on kena koht ning siia on bussiga lihtne tulla. Ma olen viimasel ajal siin sageli jalutamas käinud.“

„Tunnen kaasa, doktor Ye.“

„Mis läinud, see läinud …“

Sipelgas tahtis moodustisel liikudes sihi taeva poole pöörata, kuid avastas enda eest järjekordse renni, mis oli identne „9“-kujulise renniga, kus ta enne „7“ sibanud oli. Nõnda lasi ta edasi mööda „9“-t, mis meeldis talle rohkem kui „7“ ja „1“, ehkki ta ei osanud öelda, miks just. Tema ilumeel oli primitiivne ja ainurakne. Hoomamatu nauding, mida ta mööda „9“-t sibades tundis, muutus aina tugevamaks. Primitiivne, ainurakne õnnetunne. Need kaks, vaimne ilumeel ja nauding, ei olnud arenenud. Need olid olnud samasugused ka miljardi aasta eest ning olid määratud jääma samasuguseks ka miljardi aasta pärast.

„Xiao Luo, Dong Dong rääkis sinust sageli. Ta ütles, et sa oled … astronoom?“

„Olin. Nüüd õpetan ma ülikoolis sotsioloogiat. Teie ülikoolis, muide, ehkki teie olite siis juba pensionil, kui mina sinna jõudsin.“

„Sotsioloogiat? See on päris suur hüpe.“

„Jah. Yang Dong ütles ikka, et mu mõistus ei ole keskendunud.“

„Ta ei visanud nalja, kui ütles, et sa oled tark.“

„Ma olen lihtsalt nutikas. Teie tütre tasemele ma ei küündi. Mul oli lihtsalt tunne, et astronoomia on läbistamatu rauakamakas. Sotsioloogia on puitpruss ning kusagilt on see ikka piisavalt õhuke, et sellest saab rusikaga läbi lüüa. Lihtsam on hakkama saada.“

Lootuses jõuda järgmise „9“-ni, jätkas sipelgas horisontaalis liikumist, kuid jõudis järgmiseks hoopis süvendini, mis oli täiesti sirge nagu kõige esimene, kuid pikem kui „1“ ja külili keeratud. Ning selle otstes väiksemaid renne polnud. See oli „–“ kujuga.

„Sa ei tohiks niimoodi öelda. See on tavalise inimese elu. Kõik ei saa olla Dong Dongid.“

„Mul lihtsalt ei ole seda sorti ambitsiooni. Ma liigun siia-sinna.“

„Mul on sulle üks ettepanek. Õpi äkki kosmosesotsioloogiat?“

„Kosmosesotsioloogiat?“

„Nimetus on täiesti suvaliselt valitud. Kujuta ette, et universumis leidub tohutu hulk tsivilisatsioone, umbes samas suurusjärgus, kui on tuvastatavaid tähti. Väga ja väga palju. Need tsivilisatsioonid moodustavad kosmoseühiskonna. Kosmosesotsioloogia uurib selle superühiskonna olemust.“

Sipelgas ei olnud mööda moodustist kuigi palju kaugemale sibanud. Ta oli lootnud pärast „–“-süvendist välja ronimist leida meeldiva „9“, kuid selle asemel leidis hoopis „2“, millel oli alguses mugav kõverjoon, kuid lõpus järsk pööre, mis oli niisama hirmuäratav kui „7“ oma. Tundmatu tuleviku ettekuulutus. Sipelgas siirdus järgmisse renni, mis oli suletud kujund: „0“. See rada tundus olevat justkui „9“ osa, kuid osutus lõksuks. Elus läks tarvis sujuvust, kuid ka sihti. Ei saa alati algpunkti tagasi pöörduda. Sellest sai sipelgas aru. Ehkki ees paistis veel kaks renni, oli ta minetanud huvi. Ta hakkas taas püstloodis liikuma.

„Kuid … meie tsivilisatsioon on ainuke, millest me praegu teame.“

„Mistõttu polegi keegi teine seda veel teinud. Sul on see võimalus.“

„Doktor Ye, see on väga huvitav. Rääkige palun veel.“

„Minu arvates võib see meie valdkonnad omavahel kokku siduda. Kosmosesotsioloogia matemaatiline struktuur on palju selgem kui inimsotsioloogia oma.“

„Miks te niimoodi arvate?“

Ye Wenjie osutas taeva suunas. Lääne pool oli veel hämar ning nad jõudsid sirama hakanud tähed veel kokku lugeda, mistõttu oli lihtne meenutada, kuidas taevavõlv alles mõne hetke eest oli välja näinud – hiiglaslik laotus ja sinine tühjus, nagu nägu ilma pupillideta, nagu marmorkuju. Ehkki tähti oli vähe, olid hiiglaslikel silmadel nüüd pupillid. Tühjus oli täitunud. Universum nägi. Tähed olid tillukesed, üksikud veiklevad hõbetäpid, just nagu oleks nende looja pisut rahutu olnud. Kosmiline kujur oli pidanud vajalikuks universumile pupillid anda, kuid oli hirmsasti kartnud anda talle nägemisvõimet. Sellise hirmu ja iha vahel balansseerimise tõttu olidki tähed mõõtmatu kosmose taustal tibatillukesed, otsekui kuulutaks ennekõike ettevaatust.

„Näed, kuidas tähed on punktid? Iga keeruka ülesehitusega tsiviliseeritud ühiskonnale omased kaose ja juhuslikkuse tegurid hajuvad selle vahemaaga, mistõttu nood tsivilisatsioonid võivad olla võrdluspunktid, millega on suhteliselt lihtne matemaatiliselt manipuleerida.“

„Kuid teie kosmosesotsioloogias pole midagi konkreetset uurida, doktor Ye. Vaatluseid ja eksperimente pole võimalik teha.“

„See tähendab, et su lõpptulemus on puhtteoreetiline. Niisamuti kui eukleidilise geomeetria puhul, määrad sa esialgu kindlaks mõned lihtsad aksioomid, millele tuginedes tuletad üleüldise teoreetilise raamistiku.“

„See kõik on väga põnev, aga millised võiksid need kosmosesotsioloogia aksioomid olla?“

„Esiteks: tsivilisatsiooni põhivajadus on ellujäämine. Teiseks: tsivilisatsioon kasvab ja laieneb pidevalt, kuid mateeria koguhulk universumis jääb samaks.“

Sipelgas ei olnud jõudnud veel kuigi kaugele, kui adus, et ülalpool on veelgi süvendeid, neid on rohkesti ning need paiknevad labürindina. Sipelgas oli kujundite suhtes tundlik ning veendunud, et suudab sellest aru saada, kuid tibatillukese närvisüsteemi piiratud salvestusmahu tõttu pidi ta unustama kujundid, millest ta varem oli läbi sibanud. Ta ei kahetsenud „9“ unustamist, kuna pidev unustamine oli osa tema elust. Oli vähe asju, mida ta pidi igavesti meeles pidama, ning need olid geenid jäädvustanud sellesse salvestisse, mida kutsutakse instinktiks.

Mälu tühjendatud, sisenes sipelgas labürinti. Käänud ja nurgatagused läbi käidud, jäädvustus tema lihtsasse teadvusse järgmine muster: hiina keele tähemärk 墓 ehk mu, mis tähendab hauda, ehkki küll sipelgas ei teadnud ei seda märki ega selle tähendust. Kõrgemal oli veel üks rennide kombinatsioon – sedapuhku oli see palju lihtsam, kuid uurimisretke jätkamiseks ei jäänud sipelgal üle muud kui mälu tühjendada ning mu unustada. Seejärel sisenes ta imelisse joontest koosnevasse renni, mis kuju poolest meenutas talle ühe äsja surnud ritsika kõhtu, mille ta oli üsna hiljuti leidnud. Peagi oli tal uus kujund läbitud. See oli 之 ehk zhi, hiina keele omastav tunnus. Ülespoole liikudes jäi talle ette veel kaks rennikombinatsiooni, millest esimene koosnes kahest tilgakujulisest süvendist ja ritsika kõhust: see oli märk 冬 ehk dong, mis tähendab talve. Ülemine koosnes kahest osast, mis üheskoos moodustasid märgi 杨ehk yang, mis tähendab paplit. See oli viimane kujund, mis sipelgale meelde jäi, ning ainuke, mis jäi talle meelde kogu retkest. Kõik varem kohatud huvitavad kujundid olid kui peast pühitud.

„Need kaks aksioomi on sotsioloogilisest vaatevinklist küllaltki tugevad … aga te vuristasite need ette nii kiiresti, otsekui oleksite need juba välja töötanud,“ sõnas Luo Ji pisut üllatunult.

„Ma olen sellele mõelnud suurema osa oma elust, kuid pole sellest kellegagi varem rääkinud. Ma ei teagi, miks … Üks asi veel: nendest kahest aksioomist kosmosesotsioloogia põhiplaani tuletamiseks on sul tarvis veel kaht kontseptsiooni: need on kahtluseahelad ja tehnoloogiline plahvatus.“

„Huvitavad mõisted. Kas te saaksite need lahti seletada?“

Ye Wenjie vaatas kella. „Pole aega. Sa oled aga nii nupukas küll, et mõtled selle ka ise välja. Võta need kaks aksioomi oma valdkonna lähtepunktiks ning sinust võib saada kosmosesotsioloogia Eukleides.“

„Eukleidest minust pole. Küll aga pean ma teie jutu meeles ja mõlgutan selle üle mõtteid. Võib-olla tulen teie juurde näpunäiteid küsima.“

„Ma kardan, et sellist võimalust ei avane … Sellisel juhul võid sama hästi meie jutuajamise unustada. Igatahes olen ma oma kohuse täitnud. Hüva, Xiao Luo, ma pean minema.“

„Hüvasti, professor.“

Ye Wenjie siirdus läbi hämaruse oma viimasele kohtumisele.

Sipelgas jätkas sibamist ning jõudis kivi esiküljel asuva ümmarguse süvendini, mille siledal pinnal oli erakordselt keerukas kujund. Ta teadis, et tema tilluke närvisüsteem sellist asja salvestada ei suuda, kuid pildi üldise kujundi kindlaksmääramise järel oli tema primitiivne ainurakne esteetikameel niisama elevil kui „9“ tajumise puhul. Ning kuidagi tundus see üht osa pildist ära tundvat – see oli silmapaar. Sipelgas oli silmade suhtes tundlik, kuna nende pilk tähendas ohtu. Seekord ta aga ärevust ei tundnud, kuna teadis, et silmad on elutud. Ta oli juba unustanud, et kui too hiiglane Luo Ji enne vaikselt moodustise ees põlvitas, oli ta neid silmi vaadanud. Sipelgas ronis süvendist välja ning jõudis moodustise tippu. Tal ei olnud sellist tunnet, nagu trooniks ta ümbruse kohal, kuna ta ei kartnud kukkumist. Ta oli tuulega kõrgemaltki korduvalt maha lennanud, ilma et oleks kuidagi vigastada saanud. Ilma kõrgusekartuseta ei osata hinnata ka kõrgete kohtade ilu.

Moodustise jalamil oli ämblik, kelle Luo Ji lilledega oli eemale pühkinud, hakanud oma võrku uuesti üles ehitama. Ta vedas kivi esiküljelt särava niidi ning viskus pendlina maapinnale. Veel kolm korda, ja võrgu kondikava oli valmis. Seda võrku võis hävitada kümme tuhat korda ning ämblik ehitanuks selle kümme tuhat korda uuesti üles. Ta ei tundnud ei tüdimust ega meeleheidet, aga ka mitte mingit rõõmu. Nii oli see olnud juba miljard aastat.

Luo Ji seisis natuke aega vaikselt ning lahkus siis. Kui maa võnkumine oli lakanud, sibas sipelgas mööda moodustist teist teed pidi alla, kiirustas pessa ja kandis ette surnud põrnika asukoha. Tähti oli taevas juba tihedalt. Kui sipelgas moodustise jalamil ämblikust möödus, tundsid mõlemad teineteise kohalolu, kuid ei suhelnud.

Samal ajal, kui kauge maailm hoidis kuulates hinge kinni, ei olnud ei sipelgas ega ämblik teadlikud sellest, et kõigist Maa elusolendeist olid nemad kosmosesotsioloogia aksioomide sünni ainsad tunnistajad.

#

Pisut enne seda seisis Mike Evans kesk pilkast ööpimedust Viimse Kohtupäeva vööris. Vaikne ookean libises mööda nagu voogav satiin taevalaotuse all. Evansile meeldis väga sellistel hetkedel kauge maailmaga suhelda, kuna tekst, mille soofon tema võrkkestale kuvas, nägi öise mere ja öötaeva taustal välja imeilus.

See on meie kahekümne teine vestlus reaalajas. Meievahelises suhtluses on olnud mõningaid raskusi.

„Jah, isand. Ma olen aru saanud, et te ei mõista suurt osa meilt saadud viitematerjali inimkonna kohta.“

Jah. Te olete osad väga selgelt lahti seletanud, kuid me ei suuda mõista tervikut. Midagi on teisiti.

„Üksainus asi?“

Jah. Vahel tundub, et teie maailmast on justkui midagi puudu, vahel aga hoopis, et midagi on ülearu, ning me ei saa aru, kas üht või teist.

„Mis teid segadusse ajab?“

Me oleme teie dokumendid hoolikalt läbi uurinud ning avastanud, et probleemi mõistmise võti peitub ühes sünonüümide paaris.

„Sünonüümide?“

Teie keeltes on palju sünonüüme või sünonüümilähedasi sõnu. Esimeses keeles, mille me teilt saime, hiina keeles, on sõnu, millel on üks ja seesama tähendus, näiteks „külm“ ja „jahe“, „raske“ ja „kaalukas“, „eemal“ ja „kaugel“.

„Milline sünonüümide paar on tinginud tõrke arusaamises, mida te äsja mainisite?“

„Mõtlema“ ja „ütlema“. Me saime just äsja oma üllatuseks aru, et need ei olegi sünonüümid.

„Need pole kaugeltki sünonüümid.“

Meie arusaama järgi peaksid olema. „Mõtlema“ tähendab mõtteelundite kasutamist vaimse tegevuse sooritamiseks. „Ütlema“ tähendab mõtete sisu edastamist kellelegi teisele. Teie maailmas saavutatakse viimane häälepaelte tekitatud õhuvõngete modulatsiooni abil. Kas need definitsioonid on korrektsed?

„Jah. Kuid kas see siis ei näita, et „mõtlema“ ja „ütlema“ ei ole sünonüümid?“

Meie arusaama järgi näitab see, et need on sünonüümid.

„Kas ma võin korraks selle üle järele mõelda?“

Hea küll. Me mõlemad peame selle üle järele mõtlema.

Mõttesse vajunud Evans vahtis kaks minutit tähevalguses voogavaid laineid.

„Isand, millised on teie kommunikatsioonielundid?“

Meil pole kommunikatsioonielundeid. Meie ajud kuvavad mõtted välismaailmale nähtavaks ning saavutavad kommunikatsiooni sel moel.

„Kuvavad mõtted nähtavaks? Kuidas see käib?“

Meie ajus toimuv mõttetegevus emiteerib elektromagnetlaineid kõigil sagedustel, sealhulgas meile nähtavail sagedustel. Neid on võimalik kuvada üsna pika vahemaa taha.

„Nii et teie jaoks on mõtlemine seesama mis rääkimine?“

Sestap ongi need sünonüümid.

„Ahhaa … Meie puhul see niimoodi ei ole, kuid isegi sellisel juhul ei tohiks see osutuda takistuseks nendest dokumentidest aru saamisel.“

Tõsi. Mõtlemise ja kommunikatsiooni vallas ei ole meievahelised erinevused väga suured. Meil mõlemal on ajud ning need ajud moodustavad tohutu arvu närviühenduste kaudu intellekti. Ainuke erinevus on see, et meie ajulained on tugevamad ning meiesugused saavad neid otse vastu võtta, mis kõrvaldab vajaduse kommunikatsioonielundite järele. See on ainuke erinevus.

„Ei. Ma kardan, et oluline erinevus võib siin kaotsi minna. Isand, luba, ma mõtlen selle üle veel korra järele.“

Hüva.

Evans lahkus vöörist ja jalutas mööda tekki edasi-tagasi. Öine Vaikne ookean tõusis ja vajus vaikselt sandeki taga. Ta kujutles, et see on mõtlev aju.

„Isand, ma räägin sulle ühe loo. Et selleks valmis olla, peate te aru saama järgmistest elementidest: hunt, laps, vanaema ja metsamaja.“

Kõik need elemendid on hõlpsasti mõistetavad, kui välja arvata „vanaema“. Ma tean, et see on inimestevaheline veresugulus ning et tavaliselt tähendab see eakat naist. Tema tegelik staatus lähedase isikuna vajab aga täpsemat selgitust.

„Isand, see pole oluline. Teil on tarvis teada vaid seda, et tal on lastega lähedane suhe. Tema on üks neist vähestest inimestest, keda lapsed usaldavad.“

Saan aru.

„Ma püüan teha lihtsalt. Vanaema pidi välja minema, jättis lapsed koju ning ütles neile, et uks on lukus ja seda ei tohi avada kellelegi peale tema. Teel kohtus vanaema hundiga, kes sõi ta ära, pani tema riided selga ja tegi end välimuselt temasarnaseks. Siis sammus ta maja juurde, läks ukse taha ja ütles lastele: „Ma olen teie vanaema. Ma olen tagasi. Tehke mulle uks lahti.“ Lapsed vaatasid läbi ukseprao, nägid midagi, mis nägi vanaema moodi välja, ja tegid ukse lahti, hunt aga tuli majja sisse ja sõi lapsed ära. Kas te saate sellest loost aru, isand?“

Mitte kõige vähematki.

„Siis arvasin ma vist õigesti.“

Esiteks: hunt tahtis algusest peale majja pääseda ja lapsed ära süüa, eks?

„Jah.“

Ta alustas lastega kommunikatsiooni, eks?

„Jah.“

See ongi arusaamatu. Oma eesmärkide saavutamiseks poleks ta pidanud lastega suhtlema.

„Miks?“

Kas see pole ilmselge? Kui nende vahel oli kommunikatsioon, oleksid lapsed teadnud, et hunt tahab sisse pääseda ja nad ära süüa, ning nad poleks ust avanud.

Evans oli natuke aega vaid. „Ma mõistan, isand. Ma mõistan.“

Mida te mõistate? Kas mu jutt pole ilmselge?

„Teie mõtted on välismaailmale täielikult avali. Te ei saa neid varjata.“

Kuidas saab mõtteid varjata? Teie jutt on segane.

„Ma mõtlen seda, et teie mõtted ja mälestused on välismaailmale nähtavad, just nagu avalikult välja pandud raamat või mõni film, mida näidatakse linnaväljakul, või läbipaistvas akvaariumis kala. Täiesti avatud. Üheainsa silmapilguga loetav. Ee, võib-olla mõned minu äsja mainitud elemendid on …“

Ma saan neist kõigist aru. Kuid kas pole see kõik täiesti loomulik?

Evans vaikis taas. „Et siis nii ongi … Isand, kui teie suhtlete näost näkku, vastab tõele kõik, mida te edastate. Teil on võimatu petta ja valetada, mistõttu keerukas strateegiline mõtlemine pole teil võimalik.“

Me suudame suhelda pikkade vahemaade tagant, mitte üksnes näost näkku. Sõnad „petmine“ ja „valetamine“ olid veel ühed neist, mida meil on olnud raske mõista.

„Milline on see ühiskond, kus mõtted on kõigile valla? Milline kultuur sellest sünnib? Milline poliitika? Ei mingit sepitsemist ega teesklemist.“

Mida tähendab „sepitsemine“ ja „teesklemine“?

Evans ei öelnud midagi.

Inimeste kommunikatsioonielundid on pelgalt evolutsiooniline puudujääk, mida on tarvis kompenseerima seda, et teie ajud ei ole võimelised emiteerima piisavalt tugevaid mõttelaineid. See on üks teie bioloogilisi nõrkusi. Mõtete vahetu kuvamine on parem, efektiivsem kommunikatsioonivahend.

„Puudus? Nõrkus? Ei, isand, te eksite. Seekord eksite te rängalt.“

Kas tõesti? Las ma mõtlen selle üle. Kahju, et te mu mõtteid ei näe.

Sedapuhku oli paus pikem. Kui möödas oli kakskümmend minutit ja teksti ei olnud juurde tulnud, kõndis Evans vöörist ahtrisse ja vaatas, kuidas kalaparv ookeanist välja hüppab, jättes endast veepinnale maha kaare, mis tähistaeva valguses hõbedaselt sädeles. Mitme aasta eest oli ta mõnda aega elanud kalapüügilaeval Lõuna-Hiina merel ja uurinud ülepüügi mõju ranniku elule. Kalurid kutsusid seda nähtust lohesõdalaste möödumiseks. Evansile paistsid nad nagu ookeani silmale projitseeritud tekst. Siis ilmus tekst tema enda silme ette.

Teil on õigus. Neid dokumente uuesti uurides mõistan ma neid pisut paremini.

„Isand, teil on veel pikk tee minna, enne kui te inimeste asju tõeliselt mõistma hakkate. Ma peaaegu pelgan, et te ei suudagi seda kunagi.“

Need on tõesti keerulised. Praegu tean ma vaid seda, miks ma neist varem aru ei saanud. Teil on õigus.

„Isand, teil on meid vaja.“

Ma kardan teid.

Vestlus lõppes. See oli Evansile viimane sõnum Trisolariselt. Ta seisis ahtris ja vaatas, kuidas Viimse Kohtupäeva lumivalge kere ööhämusse sulandus otsekui aeg, mis käest libiseb.

1 Tõlkija märkus: xiăo tähendab „väikest“ või „noort“ ning seda kasutatakse perekonnanime ees laste poole pöördumisel või kiindumuse väljendamiseks.