Читать книгу Enne kui lähed - Clare Swatman - Страница 2

29. juuni 2013

Päev on palav, ere päike teravas kontrastis kurva meeleoluga. Zoe nägu on kahvatu ja tühi, kui ta musta värvi autost välja ronib ning vankuval sammul enda ees seisva madala telliskivihoone poole tüürib. Tema ema Sandra kiirustab talle järele ja haarab tütrel kaitsvalt küünarnukist.

Sissepääsust paremal seisab inimesi kobaras koos, varjud keskpäevapäikeses lühikesed. Zoe ei oska öelda, kes nad on, kuna ere valgus on muutnud nad pelgalt siluettideks, ent mõni neist suitsetab, puhub aeg-ajalt suitsujoa suviselt sooja õhku. Nad jälgivad, kuidas Zoe läheneb, ning keegi saadab talle tervituseks napi naeratuse. Zoe ei märka midagi.

Saalis sees, liiguvad ema ja tütar kohmakalt esirea poole. Zoe meheema Susan on juba kohal. Tema silmad on punased ja paistes, vaatamata hoolikalt peale kantud jumestusele, ning tal õnnestub äbaralt naeratada, kui nad tema kõrval istet võtavad. Vaistlikult sirutab Zoe käe välja, haarab ämmal käest, mis lebab nende vahel pingil, ning pigistab kõvasti.

Naiste selja taga kuuldub teiste leinajate sahistamist, nuukseid ja pominat, kui oma kohtadel istet võetakse. Ent kogu nende tähelepanu vangistab see, mis paistab eespool: Edi puusärk, mis lebab väärikana pingirea ees laval. Zoe tuiutab süütut puidust kasti ega suuda uskuda, et tema abikaasa keha, nii tugev, nii liikuv, nii elus, lebab seal sees. See on täiesti ebareaalne.

See on täiesti ebaõiglane.

Päev, mil mees suri, oli olnud samuti kuum. Zoe oli tuisanud korteris ringi nagu ikka, loopides kotti asju: sülearvuti, märkmik, õun, mobiil, dieetkoka, raamat, iPad.

„Kui sa veel midagi lisad, vajad koormahobust, et tööle jõuda,” oli Ed läbi oma hambaharja pobisenud. Hambapasta oli nõrgunud mööda lõuga alla ning tilkunud põrandale.

Zoe pööritas silmi.

„Jumala eest, Ed,” käratas ta, tundes, kuidas ärritus tuure kogub. Ta oli teadnud, et pingutab üle, et mees püüdis vaid tuju tõsta, aga ta ei saanud parata. Ta marssis jalgu trampides tualetti, rebis rullist jupi kempsupaberit ning kummardus maha tilkunud hambapastat ära pühkima. Seda tehes jäi sõrmeküüs põrandalaua taha kinni ja murdus.

„Kuradi raisk,” pomises ta, tajudes, kuidas viha kerkib kurku nagu sapp. Ta tõusis püsti ja trampis vannituppa, tõmbas kapiukse hooga lahti ja sobras küünekääre otsides ringi. Ta oli hiljaks jäämas, Ed ajas teda närvi ning ta pidi kähku korterist välja saama. Käärid käes, kärpis ta katkist küünt, viskas käärid kappi tagasi ja virutas ukse pauguga kinni.

Vannitoast välja marssides nägi ta Edi, kes redutas elutoas, püüdes talle mitte ette jääda. Mees polnud süüdi. Tema ise oli noil päevil alailma tige, seletamatu raev, mis kobrutas pealispinna all, valmis iga hetk välja purskuma. Kuid see teadmine ei tähendanud, et ta suutnuks end talitseda; asi oli hormoonides, mõistis ta. Alati need kuradi hormoonid.

Ta kiskus seinakapi ukse lahti ja kummardus sandaalide järele. Peadpidi riidekapis, kuulis ta Edi summutatud häält midagi teisest toast ütlemas.

„Mida?” nähvas ta, kallutas pead, et paremini kuulda. Mees ilmus uksele, pannes parajasti jalgrattakiivrit pähe.

„Lähen tööle. Hiljem näeme.”

„Näeme.” Põgus, napp. Ta polnud jututujus ning Ed teadis seda. Mees pööras ringi ja lahkus. Mõni sekund hiljem paugatas uks ja kuuldus lõginat, kui mees jalgratta lukust lahti võttis ning seejärel minema väntas. Zoe süda jõnksatas kerges kahetsuses, ent ta eiras seda ja pööras kapi poole tagasi.

Ja see oli olnud viimane kord, kui ta meest elusana nägi.

Uudist oli ta kuulnud alles hiljem. Kogu hommiku oli ta istunud koosolekul, ja kui ta sealt tulema sai, ootas töölaua juures tema boss Olive, näost tuhakarva.

„Olive? Kas kõik on korras?” küsis Zoe.

Olive ei lausunud mõne sekundi jooksul sõnagi, nii et Zoe hakkas muretsema. Kas ta oli millegi vastu eksinud? Kas tal oli tõsiseid pahandusi?

„Tule minuga kaasa,” ütles Olive. Tema hääl oli pigem leebe ja rahustav kui käre ja vihane, mis ajas Zoe veel enam segadusse. Nad läksid tagasi koosolekuruumi, kust Zoe oli just tulnud, ning Olive sulges enda järel ukse.

„Võta istet,” lausus ta, osutades käega toolile tema kõrval, võttes ise järgmise. „Palun.”

Zoe tõmbas tooli välja ning toetas end närviliselt selle servale. Käed kippusid värisema.

„Zoe, ma ei tea, kuidas sulle öelda,” sõnas Olive ilma pikemata. „Juhtus õnnetus. Ediga. Ta sai bussilt löögi.”

Ta tegi pausi ning Zoe hoidis hinge kinni, soovis, et Olive lausuks järgmised sõnad kiiresti, et saaks nendega ühele poole; ometi soovimata neid kuulda, tõesti mitte, mitte valjusti välja öelduna.

Nõrk koputus uksele katkestas kohutava vaikuse ja Zoe peaaegu hüppas toolil. Olive tormas avama. Zoe pööras samuti ringi, ning seda teinud, purunes tema maailm kildudeks.

Ukselävel seisis kaks politseinikku. Nad küsisid tema järele.

Sõnade asemel vallandus suust alla surutud nuuksatus. Ta üritas tõusta, aga jalad ei kandnud ja ta langes toolile tagasi. Zoe käed vabisesid, kui naispolitseinik tuppa astus, ning ta heitis Olive’ile anuva pilgu, et too tunnistaks, et on juhtunud kohutav, hirmus eksitus. Ent Olive ei suutnud silmi tõsta.

Zoe põrnitses politseinike kingi. Need oli nii kenasti läikima löödud, et ribavalgustite helk pea kohal peegeldus eredalt kinganinadelt vastu. Ta mõtles, kuidas too naine end hommikul tööle minekuks valmis seadis, seisis köögis, viksis kingi, mõtles eelolevale päevale. Kas ta võis aimata, et hiljem samal päeval tuleb tal mõnele inimesele teatada, et tolle abikaasa on surma saanud?

Ta üha vaikis, põrnitsedes põrandat.

„Zoe?” kostis üks hääl.

Ta tõstis pilgu. Kolm nägu vaatas talle vastu ootuses, et ta midagi ütleks.

„Ma … ma … ” Sõnad ei tahtnud sugugi tulla. „Kus ta on?” krooksus ta viimaks.

Tundes kergendust, et tal lõpuks on, mida öelda, astus meespolitseinik sammu ette. „Ta viidi Kuninglikku Vabahaiglasse,” sõnas ta. „Mul on kahju, aga ta … arstid ei saanud enam midagi teha.” Ta pidas pausi. „Me võime teid sinna viia, kui soovite.”

Zoe noogutas tummalt ja tõusis püsti. Olive sööstis tema juurde innuka sooviga olla kuidagi kasulik.

„Lähme ja toome su asjad, kallis,” ütles ta, haaras Zoel küünarnukist ja juhtis teda ukse poole.

Oma töölaua juures Zoe kummardus, et võtta põrandalt kott, haaras toolileenilt kampsuni ning lasi silmad üle laua olemaks kindel, et midagi maha ei jäänud.

Siis järgnesid nad koos Olive’iga politseinikele, kes juhtisid ta kontorist välja, kus Olive aitas ta ootavasse politseiautosse. Tänav oli kummaliselt vaikne. Südamepõhjas tundis Zoe, et peaks andma inimestele teada, mis on juhtunud, niisiis, kuni auto vaikselt haigla poole vuras, valis ta tuttava numbri. Kõigepealt Jane. Tema parim sõber.

„Hei,” ütles too, olles vastanud peale esimest kutsungit. Tema hääl oli kerge ja rõõmus ning see kõlas nii ebakohasena, et Zoe ahmis õhku.

„Zo, mis lahti?”

„Ed …” Hääl katkes ning ta pingutas, et sõnu välja öelda. „Asi on Edis. Ta on … juhtus õnnetus ja …” Ta ei suutnud lauset lõpetada. Ta ei suutnud öelda seda sõna. Polnudki tarvis.

„Pagan, Zo, kus sa oled? Tulen kohe sinna.”

„Kuninglikus Vabahaiglas.” Tema hääl oli vaevu enam kui sosin.

„Olen juba teel.”

Kui ta kõne lõpetas, võttis auto haigla ees teeserva. Teistele pole aega helistada. Päike oli madalal pruuni telliskivihoone taga, nii et maja mõjus selge taeva taustal kummaliselt müstilisena. Ta ronis autost välja. Jalad värisesid ja ta komistas ning naispolitseinik – ta soovis, et talle oleks meenunud tolle nimi – võttis tal küünarnukist kinni, et teda toetada. Nad jalutasid koos uste poole ning kui need tema selja taga kinni langesid, tundis Zoe, otsekui neelataks ta põrgusse.

Ta juhatati toolirea juurde kusagil haiglasügavustesse peitunud pisikeses toas. Oodates vahtis ta üksisilmi seinal rippuvaid plakateid nõustamise kohta raske kaotuse ja depressiooni korral, luges sõnu, mõistmata mõtet. Pingutus hoida pead selgena võttis kogu jõu, mis tal oli. Siis kuulis ta tuttavat häält ning tõstis silmad ja seal oli Jane, kes tormas üle tillukese toa tema poole ja siis olid nende käed tihedalt teineteise ümber ning Zoe nuuksus nutta: valusad, lõikavad, südantlõhestavad nuuksed, mis tahtsid teda murda.

„Ta – ta on surnud,” neelatas ta läbi paksu tatise silmavee.

„Oh, Zoe, Zoe, Zoe,” ohkas Jane, kaisutades oma kõige kallimat sõpra, ning silitas kindla käega ta selga. Nad jäid nõnda seisma, kuni Zoe pisaratulv vaibus, siis võtsid nad istet, hoides teineteisel käest kinni.

„Käitusin temaga täna hommikul nii kohutavalt halvasti,” pihtis Zoe, kui hingamine tasapisi taastus. „Ta ei suutnud mulle otsagi vaadata. Ta vihkas mind, Jane.”

„Zoe, Ed poleks sind mitte kunagi vihanud. Ta jumaldas sind, ja ta teadis, et sa armastad teda. Palun ära seda küll mõtle.”

„Aga ma olin tema peale nii vihane ja ta polnud midagi valesti teinud. Ma ei jätnud isegi hüvasti ja nüüd on ta läinud ja ma ei saa talle enam kunagi öelda, kui väga ma teda armastan. Selleks on liiga hilja. Mida põrgut ma nüüd peale hakkan?”

Enne kui Jane jõudis vastata, oli doktor kohal ning nad juhatati sinna, kus oli Ed, et surnukeha tuvastada. Zoe kuulas oimetuna, kuidas arst selgitas, et Ed oli saanud bussilt tugeva löögi, et tal polnud mingit võimalust, et ta oli haiglasse jõudes juba surnud. Sõnad „ulatuslik ajutrauma” ja „me ei saanud midagi teha” triivisid tema peas sisse ja välja, ent ta ei talunud mõtet Edist haavatuna, valudes. Kõik, millest ta suutis mõelda, oli miks. Miks laskis ta mehel lahkuda kodust, ilma et oleks kinnitanud talle oma armastust? Kui ta oleks mehe lahkumist kasvõi hetkelise kallistusega edasi lükanud, oleks ta nüüd elus ning nad võiksid asjad selgeks rääkida; ta oli selles kindel. Kui ta oleks mehe autoga tööle viinud, selle asemel et lasta tal jalgrattaga sõita – ta vihkas mehe rattasõite, oli alati hirmul, et juhtub mõni kokkupõrge, et ta kukub ja saab viga …

Aga nüüd oli liiga hilja. Ed oli surnud.

Oh jumal küll, Ed oli surnud.

Sõnatult juhatati ta Edi voodi juurde. Vaatamata vigastustele – nad olid tema puhastamisel andnud endast parima, ent näol ja rinnaesisel oli veel vere jälgi – lamas seal tema Ed, ning tung sirutada käsi ja teda puudutada, teda emmata ja kinnitada, et kõik saab korda, oli vastupandamatu. Aga ta teadis, et ei saa. Selle asemel pööras ta ringi ja kõndis minema, Jane’i toetavad käed ümber ta õlgade.

Järgnenud tunnid olid nagu üksainus udukogu. Ta mäletab inimesi talle teed toomas, teda lohutavalt embamas, käsikärude kolinat ja vurinat, kui need möödusid omastetoast, kus ta oodates istus. Siis oli saabunud Edi ema Susan ning nad, kaks naist, olid teineteist tugevasti emmanud, ühendatud leina läbi, mis ähvardas neid mõlemaid enda alla matta.

Ja nüüd on nad siin. Kõigest kümme päeva hiljem, ja see teeb endiselt nii haiget, et Zoe suudab vaevu uskuda, et ta ikka veel hingab.

Nuuksatus purskub rinnust ja vallandub huulilt ning ta surub käe suule, üritab end vaos hoida. Ema pigistab kõvasti ta teist kätt.

Ja siis algab leinatalitus.

Zoe istub kuivil silmil, kui matusetalitaja alustab, ütleb mahedal häälel leebeid sõnu tema abikaasa kohta.

Ja siis on Zoe kord. Ta pole kindel, kas suudab selle läbi teha, ent ta on Susanile lubanud, ning kui ta poodiumile astub, peos pooleldi kortsunud paberileht, ja seda nägudemerd vaatab, kõiki neid inimesi, kes armastasid Edi, kes armastavad teda, teab ta, et tal on midagi öelda. Ta astub mikrofoni juurde.

„Panin siia kirja mõne sõna, mida tahtsin öelda, aga praegu pole ma kindel, kas need on kõige õigemad.” Tema hääl kipub katkema ning Sandra on valmis teda rahustama, ent Zoe raputab märkamatult pead ja hingab kergel värinal sügavalt sisse. „Viimased viisteist aastat on Ed olnud minu maailm. Ta on tähendanud mulle kõike ja tõde on, et mõte jätkata elu maailmas, kus teda pole, tundub otsekui käia läbi lõputu, kõleda kõrbe, kus pole vähimatki märki veest. Juba nüüd näib elu poolikuna, ja alles ta lahkus. Ja ma tean, et öeldakse, nagu parandaks aeg kõik haavad, aga ei usu, et ma seda soovin. Ma ei taha, et mälestus temast, sellest, mis meie vahel oli, iial hääbuks. Ma tahan hoida seda oma hinges igavesti, tahan, et see kaitseks mind mustadel murepäevadel, mis teadagi ootavad ees.”

Ta peab pausi, langetab pilgu oma kätele, mis klammerduvad kõvasti kõnepuldi külge, sõrmenukid valged.

„Ma jään alati kahetsema asju, mida ütlesin, ja asju, mida ei öelnud, ja ma jään alati soovima, et mul oleks võimalus muuta mõningaid asju, mida tegin päeval, mil ta suri, ning sellele eelnenud kuudel ja aastatel. Aga mul pole seda, nii et edaspidi püüan kanda endaga kaasas õnnelikke aegu ja unustada halva – ”

Ta teeb taas pausi, tõstab silmad ja kohtab Jane’i pilku. Tema sõbra nägu on kahvatu, pingul, tuhm versioon tema tavalisest olekust.

„Loodan, et te kõik teete sama. Meenutate Edi armastusega. Mul on heameel teid kõiki siin näha. Ma pole kindel, kas oleksin suutnud seda ilma teieta läbi teha. Tänan teid –” Tema hääl katkeb, pisarad pääsevad valla ning ta kiirustab tagasi kohale ja ema käte vahele.

Matusetalitaja jätkab, ent Zoe suudab ta sõnu vaevu jälgida. Siis on talitus läbi ning kui Edi sarga ümber kardinat kokku tõmmatakse, hakkab kõlama mehe lemmiklaul, Rolling Stonesi „Under My Thumb”. „Ei!” hüüatab Zoe, pöörab pea ära, matab näo kätesse ja laseb pisarail vabalt voolata. Ja kui ta uuesti silmad tõstab, on Ed läinud.

16. august 2013

Zoe seisab akna all ja hõõrub meelekohti, vaatab, kuidas vihm ojadena mööda räpast klaasi alla voolab. Vihmapiiskade tärin vastu akent kõlab kui kauge trummipõrin, mis peegeldab tema südame pekslemist, ja ta ei tee selget vahet, kus lõpevad vihmapiisad ja algavad tema pisarad.

Väljast paistab häguselt aed; sellest on nüüd vähem kui kaks kuud, aga juba on see rohtu kasvanud, hooletusse jäänud. Roosid potis on omaenda raskuse all longu vajunud; pisikesel maalapil kõrgub kõrgilt mitut seltsi umbrohtu, piimohakaid ja takjaid; terrass on samblast ja vihmast libe. Ta sulgeb hetkeks silmad ning näeb Edi aias küürutamas, hoolega istutamas, kärpimas, rohimas. See tilluke maalapp oli mehe rõõm ja uhkus, see oli üks peamisi põhjusi, miks nad selle korteri üldse ostsid. Ta peaks aia eest korralikult hoolitsema, ent ta pole olnud veel suuteline sinna minema, isegi mõte, et ta näeb seda ilma Edita, teeb südame talumatult raskeks.

Ta torkab käe kampsunitaskusse ja tunneb seal fooliumpakendit. Ta heidab pilgu kellale. Alles kaks tundi on möödas, kui ta viimase võttis, ja need panevad ta kergelt kõikuma. Aga ta tõesti vajab seda. See on antidepressant; ta on depressioonis. Tablett on ohutu. Ta topib ühe kähku suhu ja neelab kuivalt alla, ahmib õhku peale.

Aknast kõrvale pööranud, kõnnib ta kööki ja teeb tagaukse lukust lahti. Võti ei taha hästi keerata ja ta kohmitseb natuke aega. Siis viimaks läheb lukk klõpsuga lahti, ta tõmbab ust jõuga enda poole ja astub välja. Vihm on nii vali, et juuksed kleepuvad sealsamas näo külge, mida ta vaevu märkab. Ta läheb krudinal üle kruusa ja astub üles terrassile; ta küünitab ettepoole ja tõmbab välja takja, märkamata okkaid, mis teda torgivad. Ta viskab taime vihaselt eemale, pöörab siis ringi ja tõmbab välja järgmise, kordab sama. Nüüd tabab teda raevuhoog ja ta kisub mullast ühe umbrohu teise järel, ise adumata, mida teeb. Taimed lausa lendavad, lilledelt pudeneb õisi; ta valab oma viha välja paigas, mida Ed üle kõige armastas. Ta ei tunne end sellevõrra sugugi paremini, aga näib, et ta ei suuda lõpetada.

Vihma üha ladistab, nii et riided kleepuvad jaheda keha külge, aga ta ei tunne külma: ta ei tunne mitte midagi. Viimaks, kui pole enam vähimatki välja tõmmata, pöörab ta ringi ja astub üle omaloodud märja ja mudase rohukuhila, vesi kulmudelt, huultelt, põskedelt alla tilkumas. Ta asetab jala terrassile ja astub sammu, et minna tuppa tagasi, ent jalg libastub, leidmata märjal pinnal kindlat tuge, ja libiseb liiga pikalt ettepoole. Ta kaotab tasakaalu ja kaldub kogu kehaga nagu aegluubis tahapoole; ta aerutab kätega, üritab millestki kinni haarata, ükskõik, millest, et peatada kukkumist. Kuid seal pole midagi peale õhu ja ta tunneb, kuidas seest läheb õõnsaks, kui ta seliti maha prantsatab. Ta arvab, et karjub, ent ei või olla kindel, sest pea tabab savipotti, põrkab üles ja langeb iiveldama ajava mütsuga uuesti maha. Valu on üüratu, kuid kaob kähku, sest ta kaotab teadvuse ja kõik muutub mustaks.