Читать книгу Metsiku südame ligi - Clarice Lispector - Страница 5

„Kõik köidab mu tähelepanu,“ ütles Joana Otáviole.

Nagu nelja seinaga ümbritsetud ruumil on omaette väärtus, mis ei tule mitte niivõrd sellest, et see on ruum, vaid sellest, et see on ümbritsetud seintega. Otávio oli ta muutnud kellekski, kes ei olnud mitte Joana, vaid Otávio ise, ja millega naine leppis, kuna tal oli neist mõlemast kahju, sest kumbki ei osanud leida armastuses vabadust, sest ta leppis alistunult omaenda hirmuga kannatuste ees, oma suutmatusega ületada mässu piirid. Kuidas üldse siduda end mehega, lubamata sel end vangistada? Kuidas keelata mehel ümbritseda oma nelja seinaga Joana keha ja hing? Kas oli võimalik omada asju, ilma et asjad teda ennastki omaks?

Õhtu oli alasti ja puhas, ilma alguse ja lõputa. Teravad mustad linnud liuglesid läbi puhta õhu, ilma et inimesed neile pilkugi pööranud oleks. Taamal värelev mägi oli mürakas ja tihke. Seda võis silmitseda kahel moel: üks võimalus oli kujutleda, et see seisab kauge maa taga ja on suur; teine aga et see on tilluke ja lähedal. Aga rumal, pruuni värvi ja vintske oli mägi igal juhul. Kuidas ta küll vihkas vahel loodust. Miskipärast tekkis tal tunne, et see viimane, mäega segunenud mõte lahendas temas midagi, lajatas lahtise käega raskelt lauale: nüüd tean! See hallikasroheline asi laotus Joana sees nagu lodev kõhetu ja kare keha, sügaval ta sees, purukuiv kui süljetu naeratus, kui unetud, kurnatud silmad, see võttis tema üle võimust seal tardunud mäe ees. See, mida tema ei saanud haarata, oli praegu hiilgav ja kõrge ja vaba ja katsuda seda kokku võtta oli asjatu – puhas õhk, suveõhtu. Sest seal oli kindlasti midagi veel. Asjatu võit lehtes puude üle, midagi pole kõigega pihta hakata. Oh Jumal. Just, jah, just – kui Jumal on olemas, on ta kindlasti põgenenud sellest äkitselt ülemäära puhtast maailmast, nagu kodu laupäeval, vaikne, tolmutu, seebilõhnaline. Joana naeratas. Mispärast küll ei andnud poonitud ja puhas maja talle asu, nagu oleks ta kloostris, ihuüksi, hulguks mööda koridore. Ja ta mõtles veel paljule muule. Näiteks kui ta taluks maksa vastas jääd, tekiksid temas kauged ja eredad tunded, hiilgavad ja põgusad mõtted, ja kui tal siis tuleks kõnelda, ta sõnaks – väärikalt, käed ette sirutatud, silmad võib-olla suletud.