Читать книгу Neli armastust - Clive Staples Lewis - Страница 3

„Jumal on armastus,“ ütleb apostel Johannes. Kui ma esimest korda üritasin seda raamatut kirjutada, arvasin, et see sentents annab mulle väga selge sihi läbi kogu teema. Ma arvasin, et peaksin saama öelda, nagu oleksid inimeste armastused armastuse nime väärt vaid niivõrd, kuivõrd nad sarnanevad selle armastusega, mis on Jumal. Seetõttu tegin esimese asjana vahe armastuse kui anni ja armastuse kui vajaduse vahel. Armastuse kui anni tüüpiline näide oleks armastus, mis ajendab meest töötama ja planeerima ning säästma oma pere tulevaseks heaoluks, kuigi ta sureb sellest osa saamata või isegi seda nägemata; teise näiteks on see, mis paneb üksildust tundva või hirmunud lapse jooksma ema käte vahele.

Pole kahtlustki, kumb neist on rohkem Armastuse enda moodi. Jumala armastus on andev armastus. Isa annab kõik, mis ta on ja mida ta omab, Pojale. Poeg annab ennast tagasi Isale ning ta annab ennast maailmale ja maailma pärast Isale ning annab seega (eneses) ka maailma tagasi Isale.

Ja teisalt, mis võib olla veel vähem sarnane sellega, mida me usume Jumala elust, kui vajav armastus? Jumal ei vaja midagi, aga meie vajav armastus, nagu ütles Platon, on „vaesuse poeg“. See on meie tegeliku loomuse täpne peegeldus teadvuses. Me sünnime abitutena. Niipea kui hakkame end täielikult teadvustama, avastame üksilduse. Me vajame teisi füüsiliselt, emotsionaalselt, intellektuaalselt; me vajame neid, kui tahame tunda üldse midagi, ka iseennast.

Ma lootsin kirjutada üsna kerget kiidukõnet armastuse esimesest liigist ja pisendada teise tähtsust. Ja suur osa sellest, mida ma kavatsesin öelda, näib mulle ikka veel õige. Ma arvan endiselt, et kui me ei mõtle oma armastuse all midagi enamat kui armastatud olemise kihku, siis oleme väga kahetsusväärses seisukorras. Aga ma ei tahaks öelda (nagu minu õpetaja George MacDonald), et kui peame silmas vaid seda kihku, siis peame eksikombel armastuseks midagi, mis ei ole üldse armastus. Nüüd ei saa ma enam keelata vajavale armastusele armastuse nime. Iga kord, kui olen üritanud seda teemat neist kaalutlustest lähtuvalt läbi mõelda, olen sattunud peamurdmisse ja vasturääkivustesse. Tegelikkus on keerukam, kui olin arvanud.

Esiteks, me teeksime liiga enamikule keeltest, kaasa arvatud meie oma keelele, kui me ei nimetaks vajavat armastust armastuseks. Muidugi ei ole keel eksimatu teejuht, aga kõigist oma puudustest hoolimata on selles siiski talletunud hea hulk tähelepanekuid ja kogemusi. Kui alustame nende äraviskamisega, maksab see meile hiljem kätte. Parem, kui me ei hakka Humpty Dumpty eeskujul sõnadele suvalisi tähendusi omistama.

Teiseks, me peame olema ettevaatlikud, kui meil tekib tahtmine nimetada vajavat armastust „pelgalt isekuseks“. „Pelgalt“ on alati ohtlik sõna. Kahtlemata saab vajavat armastust nagu kõiki meie teisigi tunge rahuldada isekalt. Türanlik ja õgardlik kiindumuse nõudmine võib olla kohutav asi. Ent harilikus elus ei nimeta keegi last isekaks sellepärast, et ta emalt tröösti otsib; ega ka täiskasvanut, kes sõbralt „seltsi“ otsib. Need – olgu lapsed või täiskasvanud –, kes teevad seda kõige vähem, ei ole tavaliselt kõige isetumad. Kus vajavat armastust tuntakse, võib olla põhjust seda salata või täielikult suretada, aga selle mittetundmine on tavaliselt külma südamega egoisti tunnus. Kuna me tegelikult vajame üksteist („inimesel pole hea üksi olla“), siis selle vajaduse mitteteadvustamine vajava armastusena – teisisõnu, petlik tunne, et meil ongi hea olla üksi – on vaimulikult halb sümptom, nii nagu söögiisu puudumine on füüsiliselt halb sümptom, sest tegelikult inimesed tõesti vajavad toitu.

Kolmandaks, me jõuame millegi veel palju olulisema juurde. Iga kristlane oleks nõus väitega, et inimese vaimulik tervis on täpselt võrdeline tema armastusega Jumala vastu. Kuid inimese armastus Jumala vastu peab juba loomu poolest olema alati väga suures osas ja sageli ka täielikult vajav armastus. See on ilmne siis, kui palume andestust oma pattude pärast või tuge viletsustes. Aga pikas plaanis on see võib-olla isegi silmanähtavam meie kasvavas – sest see peaks kasvama – teadlikkuses, et kogu meie olemine on loomu poolest üksainus tohutu suur vajadus; ebatäielik, esialgne, tühi, kuid kola täis, kisendav tema poole, kes suudab lahti siduda asjad, mis on praegu sõlmes, ja kokku siduda otsad, mis praegu ripnevad lahtiselt. Ma ei ütle, et inimene ei suudaks tuua Jumalale mitte midagi peale puhta vajava armastuse. Ülendatud hinged võivad rääkida meile sellest kaugemale küündimisest. Aga samuti ütleksid nemad meile arvatavasti esimestena, et need kõrgused lakkaksid olemast tõelised jumaliku armu puudutused, muutuksid uusplatonistlikeks või lõpuks ka kuratlikeks meelepeteteks samal hetkel, kui inimene söandaks arvata, et ta saab elada nende varal ja sestap loobuda vajaduse elemendist. „Kõrgeim,“ ütleb Thomas à Kempis raamatus „Kristuse jälgedes“, „ei saa seista madalaimata.“¹ Julge ja rumal oleks olend, kes tuleks Looja ette hoobeldes: „Ma pole mingi kerjus. Ma armastan sind omakasuta.“ Need, kes jõuavad andvale armastusele Jumala vastu kõige lähemale, löövad järgmisel, isegi samal hetkel endale koos tölneriga vastu rinda ja asetavad oma puruvaesuse ainsa tõelise andja ette. Ja Jumal lubab seda. Ta pöördub meie vajava armastuse poole: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud“ või Vanas Testamendis: „Tee lahti oma suu, siis ma täidan ta“.²

Seega langeb üks vajav armastus – kõigist suurim – kas kokku inimese kõige kõrgema, tervislikuma ja kõige realistlikuma vaimuliku seisukorraga või on vähemalt selle peamine koostisosa. Sellest järeldub väga kummaline tõsiasi. Inimene jõuab Jumalale kõige lähemale siis, kui ta on teatud mõttes kõige vähem Jumala moodi. Sest mis võivad olla erinevamad kui täius ja vajadus, ülivõim ja alandlikkus, õigus ja patukahetsus, piiramatu vägi ja appikarje? Kui ma sellega esimest korda kokku puutusin, ajas see paradoks mind kimbatusse; see rikkus ka ära kõik mu varasemad katsed kirjutada armastusest. Kui me aga sellega tõtt vaatame, on tulemuseks midagi järgmist.

Me peame tegema vahet kahel asjal, mida mõlemat oleks võimalik nimetada „läheduseks Jumalale“. Üks on Jumala sarnasus. Jumal on arvatavasti pannud kõigesse, mille ta on loonud, mingisuguse sarnasuse iseendaga. Ka ruum ja aeg peegeldavad omamoodi tema suurust, kogu elu tema viljakust, loomne elu tema tegevust. Inimesel on mõistuslikkuse poolest kaalukam sarnasus Jumalaga kui need asjad. Inglitel usume olevat sarnasused, mida inimesel pole – surematus ja intuitiivsed teadmised. Nii on kõik inimesed, olgu head või halvad, kõik inglid, kaasa arvatud need, kes langesid, rohkem sarnased Jumalaga, kui on loomad. Selles mõttes on nende loomus „lähemal“ jumalikule loomusele. Aga teiseks on ka see, mida me võime nimetada läheduseks lähenemise kaudu. Kui me seda silmas peame, on olekud, milles inimene on Jumalale „kõige lähemal“, need, milles ta kõige kindlamalt ja kiiremalt läheneb oma lõplikule ühtsusele Jumalaga, Jumala nägemisele ja Jumalast rõõmu tundmisele. Ja niipea kui me eristame lähedust sarnasuse varal ja lähedust lähenemise varal, näeme, et need ei lange tingimata kokku. Need võivad seda teha, aga võivad ka mitte.

Abiks võib siin olla üks analoogia. Oletame, et me kõnnime mägedes oma kodukülla. Keskpäeval jõuame kaljutipule, kus oleme ruumiliselt külale väga lähedal, sest see on meist otse allpool. Me võiksime visata kivikese alla külatänavale. Aga kuna me pole kaljuronijad, ei pääse me siit alla. Me peame tegema suure ringi, võib-olla kaheksa kilomeetrit. Selle ringimineku tee paljudes punktides oleme staatiliselt võttes külast kaugemal, kui olime kaljunukil viibides. Aga ainult staatiliselt võttes. Edasijõudmise mõttes oleme oma vannile ja tassikesele teele palju lähemal kui enne.

Kuna Jumal on õnnis, kõikvõimas, sõltumatult valitsev ja loov, on kahtlemata olemas tähendus, milles õnnelikkus, tugevus, vabadus ja viljakus (olgu vaimu või ihu omadused) – ükskõik millisel kujul need inimelus ka esineksid – moodustavad sarnasuse ja seega ka läheduse Jumalaga. Aga mitte keegi ei arva, et nende andide omamisel oleks tingimata seost meie pühitsusega. Mitte ükski rikkus ei anna priipääset taevariiki.

Kaljunukil oleme küla lähedal, aga kui tahes kaua me seal ka istuksime, ei jõua me sugugi lähemale oma vannile ja teele. Nii ka siin: sarnasus ja selles mõttes lähedus temale, mille Jumal on andnud teatud olenditele ja nende olendite teatud seisunditele, on midagi lõpetatut, neisse sisse ehitatut. See, mis on Jumala lähedal sarnasuse varal, ei või juba ainuüksi selle tõsiasja tõttu saada talle rohkem lähedale. Aga lähedus lähenemise kaudu on juba definitsiooni poolest kasvav lähedus. Ja kui sarnasus on meile antud – ja seda saab vastu võtta tänuga või ilma selleta –, siis lähenemine, kuigi armu algatatud ja toetatud, on miski, mida meie ise peame tegema. Olendid on loodud eri määral Jumala sarnastena ilma nende enda koostööd või isegi nõusolekut küsimata. Mitte nii ei saa nad Jumala lasteks. Ja sarnasus, mille nad saavad lapseseisusega, ei ole kujude ega portreede sarnasus. Teatud moel on see rohkem kui sarnasus, sest see seisneb tahte ühenduses või ühtsuses Jumalaga; aga see on kooskõlas kõigi erinevustega, mida oleme juba vaaginud. Sestap, nagu on öelnud üks parem kirjamees, peab meiepoolne Jumala matkimine selles elus – see tähendab tahtlik matkimine erinevalt sarnasustest, mille ta on pannud meie loomusesse või seisunditesse – olema lihaks saanud Jumala matkimine: meie eeskujuks on Jeesus, ja seda mitte ainult Kolgatal, vaid ka töötoas, maanteedel, rahvahulkades, kärarikaste nõudmiste ja pahura vastuseisu, rahu ja privaatsuse puudumise, katkestuste keskel. Sest see, nii veidralt erinev kõigest sellest, mida me saame omistada jumalikule elule temas endas, on nähtavasti mitte ainult jumaliku elu moodi, vaid ongi see elu inimlikes olukordades toimivana.

Nüüd pean selgitama, miks on see eristus minu arvates igasuguses armastuse liikide käsitluses tarvilik. Apostel Johannese ütlusele, et „Jumal on armastus“, on minu mõtteis juba ammu vastukaaluks olnud tänapäeva autori (Denis de Rougemonti) märkus, et „armastus lakkab olemast deemon vaid siis, kui ta lakkab olemast jumal“, mida võib muidugi ümber sõnastada kujule „hakkab olema deemon niipea, kui ta hakkab olema jumal“. See tasakaal tundub mulle olulise hädavajaliku kaitseabinõuna. Kui me seda eirame, võib tõde, et Jumal on armastus, omandada tasahilju vastupidise tähenduse, et armastus on Jumal.

Arvan, et igaüks, kes on asja üle järele mõelnud, saab aru, mida de Rougemont silmas pidas. Igal inimlikul armastusel on oma kõrgpunktis kalduvus nõutada endale jumalikku autoriteeti. Selle hääl kipub kõlama, nagu oleks see Jumala enda tahe. See käsib meil mitte arvestada hinda, see nõuab meilt täielikku pühendumist, see üritab kõigist muudest nõuetest üle sõita ning annab mõista, et iga tegu, mis on tehtud siiralt „armastuse pärast“, on seetõttu lubatud ja isegi saavutuseks loetav. Seda, et erootiline armastus ja kodumaa-armastus võivad üritada niimoodi „jumalaiks saada“, on üldiselt teada tõde. Aga sama võib teha ka perekondlik kiindumus. Ja teistmoodi võib seda teha ka sõprus. Ma ei hakka seda siin lähemalt selgitama, sest hilisemates peatükkides tõuseb see teema ikka ja jälle esile.

Tähele tuleb panna, et loomupärane armastus pretendeerib säärasele Jumalat teotavale staatusele mitte siis, kui ta on halvim, vaid siis, kui ta on oma parimas loomulikus olekus; siis, kui see on „puhas“ või „üllas“, nagu ütlesid meie vanaisad. Eriti ilmne on see erootilises sfääris. Truu ja tõeliselt ennast ohverdav kirg räägib meiega, nagu näib, Jumala häälega. Pelgalt loomalik või kergemeelne iharus seda ei tee. See rikub temast sõltuvuses olijat tosinal eri viisil, aga mitte niimoodi; inimene võib tegutseda nende tunnete alusel, aga ei saa austada neid hardalt, rohkem kui sügaja austab hardalt sügelust. Rumala naise ajutine järeleandmine hellitatud lapsele – tegelikult järeleandmine iseendale –, oma elus nukule, kuni see tuju kestab, võib „saada jumalaks“ palju vähem tõenäoliselt kui sellise naise sügav, ahas pühendumus, kui ta (sõna otseses mõttes) „elab oma pojale“. Ja ma kaldun arvama, et meesterahva selline kodumaa-armastus, mis on saanud rammu õllest ja puhkpilliorkestritest, ei pane teda tegema palju halba (ega ka palju head). Tõenäoliselt vabaneb see kogu oma laengust uue joogi tellimise ja ühise lauluga liitumise kaudu.

Ja see on muidugi igati ootuspärane. Meie armastused ei pretendeeri jumalikkusele enne, kui selline pretensioon muutub usutavaks. Usutavaks ei muutu see enne, kui neis on tõeline sarnasus Jumalaga, Armastuse endaga. Ärgem saagem valesti aru: meie andvad armastused on tõeliselt jumalasarnased; ja meie andvatest armastustest on kõige jumalasarnasemad need, mis on kõige piiramatumad ja väsimatumad andma. Kõik, mida luuletajad nende kohta ütlevad, vastab tõele. Nende rõõm, nende energia, nende kannatlikkus, nende andestamisvalmidus, nende armastatu heaolu ihalus – see kõik on jumaliku elu tegelik ja igati imetlusväärne kujutis. Nende juuresolekul on meil õige tänada Jumalat, „kes annab inimestele sellise meelevalla.“³ Me võime öelda üsna tõeselt ja arusaadavas tähenduses, et need, kes armastavad väga palju, on Jumalale „lähedal“. Aga muidugi on see sarnasuse lähedus. See ei loo iseenesest lähenemise lähedust. Sarnasus on meile antud. Sel pole tingimata seost selle aeglase ja valurikka lähenemisega, mis peab olema meie (ehkki sugugi mitte ainult oma jõududega tehtav) ülesanne. Siiski, sarnasus on midagi suurepärast. Seepärast võimegi kergesti eksida, pidades sarnasust samasuseks. Me võime vanduda oma inimlikele armastustele tingimusteta truudust, mida me võlgneme ainult Jumalale. Siis saavad neist jumalad ja seejärel deemonid. Siis hävitavad nad meid ja hävitavad ka ennast. Sest loomupärased armastused, millel lubatakse saada jumalaiks, ei jää armastusteks. Neid nimetatakse endiselt nii, aga tegelikult võivad neist saada vihkamise keerukamad vormid.

Meie vajavad armastused võivad olla ahned ja nõudvad, aga nad ei trügi jumalaiks. Selle üritamiseks pole nad piisavalt lähedal Jumalale (sarnasuse poolest).

Juba öeldust järeldub, et me ei peaks liituma ei inimliku armastuse ebajumaldajate ega ka selle mahategijatega. Nii erootilise armastuse kui ka „perekondliku kiindumuse“ ebajumaldamine oli 19. sajandi kirjanduse suur eksimus. Browning, Kingsley ja Patmore räägivad mõnikord nii, nagu arvaksid nad, et armumine on sama mis pühitsus; romaanikirjanikud vastandavad „maailmale“ tavaliselt mitte taevariigi, vaid kodu. Meie elame selle vastase reaktsiooni ajal. Mahategijad häbimärgistavad nõretava sentimentaalsusena suuresti seda, mida nende isad ütlesid armastuse kiituseks. Nad kisuvad alatasa üles ja paljastavad meie loomulike armastuste mullaseid juuri. Aga ma saan aru, et me ei peaks kuulda võtma ei „üleliia tarka ega ka üleliia rumalat hiiglast“.⁴ Kõrgeim ei saa seista madalaimata. Taimel peavad olema all juured ja ülal päikesevalgus, ning juured peavad olema mullased. Suur osa mullasusest on puhas huumus, kui te vaid jätaksite selle aeda ega puistaks seda üha raamatukogu lauale. Inimlikud armastused võivad olla jumaliku armastuse hiilgavad pildid. Ei midagi vähemat, aga ka ei midagi enamat: sarnasuse lähedused, mis võivad olla ühel juhul abiks, võivad teisel juhul takistada lähenemise lähedust. Mõnikord pole neil ehk kummagagi suurt pistmist.