Читать книгу Ma olen siin - Clélie Avit - Страница 3

Ma tahaksin nii väga midagi tunda, kuid ei tunne. Mitte midagi. Ma ei tunne absoluutselt midagi.

Ent kui uskuda, mida ma kuulen, on keegi juba kümme minutit mu palatis. Mees. Pakun, et umbes kolmekümnene. Hääle järgi mittesuitsetaja. Muud ei oska öelda.

Ja ma võin ainult tema sõnu uskuda, kui ta lausus, et on mind põsele suudelnud.

Mida ma loodan? Et mängin talle Lumivalgukest? Võluprints on saabunud, suudleb mind, ja hopp! „Tere, Elsa, mina olen see ja see, bla-bla-bla, ma äratasin su üles, tule, abiellume.”

Oleksin ma seda uskunud, oleksin julmalt petta saanud, kuna midagi niisugust ei toimunud. Tegelikkus on hoopis argisem. Pigem nagu: „Ma olen mees, kes eksis palatiga (vähemalt nii ma oletan, sest vastasel korral ei saa ma üldse aru, miks ta siin on) ja kes otsib varju, kuni vihmasadu lõpeb (sadu hakkasin ma tajuma mõne hetke eest).” Ja nüüd hingab ta juba sügavalt.

Ma olen uudishimulik. Uudishimu ei ole midagi keemiaga seotut, ma suudan veel mõista, mis see on. Niisiis tahan ma kangesti teada, kes istub toolil minu kõrval. Mul pole mingit võimalust vastust saada, seetõttu piirdun kujutlemisega. Kuid ma tüdin varsti. Seni on peale arstide, õdede ja koristaja siia palatisse sisse astunud ainult inimesed, keda ma tunnen. Iga kord tuli mul ette kujutada, mis neil seljas on, ja see oli ka kõik. Praegusel juhul olen täielikus teadmatuses, peale tema hääle pole mul mingit suunavat märki.

Minu arvates on ta, muide, pigem meeldiv. Teatud vaheldus. Esimene uus hääl kuue nädala järel, ja ma usun, et isegi kui hääl olnuks kähe või ilmetu, oleks see mulle meeldinud. Mu õe kutid ei tee kunagi suud lahti, ainus, mida ma nende puhul tajun, on aeg-ajalt õega suudlemine, või siis jäävad kutid koridori ootama. Kuid sellel uuel häälel on tõesti eriline tämber, milles on nii kergust kui kirge.

See hääl võimaldas mul lihtsamalt teada saada, mis kuupäev täna on.

Ma olen siin tõesti juba viis kuud ning täna on ilmselt mu sünnipäev.

Üllatav, et mu õde pole mind õnnitlenud. Võib-olla mõtles, et see on kasutu. Või on ta lihtsalt unustanud. Tahaksin talle pahameelt avaldada, aga ei saa. Kuid kolmekümnendat sünnipäeva ju tähistatakse, eks ole?

Keegi liigutab mu kõrval toolil. Kuulen kanga kahinat ja tunnen ära, et tõmmatakse seljast sviitrit. Kuulen, et hingamine vaibub, kui ta kaelust üle pea tõmbab, kerget puhkimist, kui ta käed varrukatest välja tõmbab ja rindkere vabastab. Kuulen, et sviiter pannakse kuhugi, ja seejärel taas korrapärast hingamist.

Olen pinges. Igatahes meeldib mulle ette kujutada, et olen. Kõik mu keha osad, mis on aktiivsed, tegelikult ainult kuulmine, on kinni selle uue nähtuse, just nagu päästerõnga küljes. Nii et ma kuulan, kuulan, aina kuulan. Ja joonistan pikkamööda oma peas pilte.

Tema hingamine on rahulik. Ilmselt on magama jäänud. Vihma krabin aknal on vaikne ja ma võin eristada sahinat, mida tekitab tema T-särgi hõõrdumine vastu plasttooli. Ta ei saa olla eriti suur, sest muidu ta nii ei hingaks. Püüan võrrelda tuttavate inimestega, kuid inimeste hingamist kuulatatakse ju harva. Mina tegin seda tihti oma kunagiste poistega, kui ma enne neid üles ärkasin. Mõned ütlesid, et see on naeruväärne, ja need ei pidanud kuigi kaua vastu. Mäletan üht tüüpi, kes hingas kolmefaasiliselt, naer tuli peale, kuid hoidsin end tagasi, et teda mitte äratada. Too ei pidanud samuti kuigi kaua vastu.

Mu armulood olid niikuinii kaootilisevõitu. Mul oli neid palju vähem ja harvemini kui õel. Mälu järgi umbes kümme. Mõned lühikesed, mõned pikemad. Praegu olen üksik. Ongi parem, kuna pole teada, kuidas kutt mu koomale oleks reageerinud. Oleks ta mu kohe maha jätnud? Või oodanud? Mulle sõnagi lausumata oma eluga edasi läinud? Kuulanud arstide juttu ja tulnud mulle ütlema, et meie lugu on läbi? See poleks talle mingit raskust valmistanud, ta olnuks veendunud, et ma ei kuule midagi. Ja mu kooma esimese neljateistkümne nädala jooksul olekski tal õigus olnud.

Niisiis olen üksik ja tunnen selle üle kergendust. Kuulda ema nutmist iga kord, kui ta siin käib, on niigi raske, mul pole mingit soovi kellegi teisega seda kogeda.

Sellal kui need mälestused mu peast läbi käivad, keskendun oma ootamatule külastajale. Tema hingamine on muutunud sügavamaks. Ta on tõesti magama jäänud.

Hoian kogu oma tähelepanu temal. Ma ei taha, et aeg edasi liiguks. See on mu ainuke meelelahutus, ainuke uus asi, peaaegu ainuke asi, mis tuletab mulle meelde, et ma olen tõepoolest veel miskitmoodi elus.

Sest ei saa öelda, et mu õe ja haiglaõdede pidev siinkäimine ja ema nutt mind rõõmustaksid. Praegune juhtum aga on nagu kivi kukkumine vette. Muutus asjade käigus. Kui saaksin end liigutada, paneks see mu värisema.

Ma tahan, et aeg peatuks, kuid see ei peatu. Mul pole muud kui see lühike puhkepaus, mida ta mu palatis endale lubab. Niipea, kui ta lahkub, on kõik jälle nagu enne. Aga ma sain sünnipäevaks kingituse. Tahaksin selle mõtte peale naeratada.

Äkitselt kriuksub ukselink. Kuulen hääli ja kogu mu olemus ergastub. Tunnen ära Steve’i, Alexi ja Rebecca. Nad näivad heas tujus olevat ja räägivad rõõmsalt. Korraga on mul soov neile öelda, et nad vait jääksid, et nad ei ärataks mu külastajat. Kuid nagu ikka, ei saa ma midagi teha, ja tegelikult tahan väga teada, kuidas tundmatu oma siinolekut selgitab.

Sammude kaja ja häälte valjenemine osutavad, et mu kolm sõpra tulevad lähemale, ja jäävad siis korraga seisma.

„Siin on ju keegi!” hüüatab Rebecca.

„Kas sa tunned teda?” pärib Alex.

Ma oletan, et Rebecca raputab pead. Ma kuulen, et nad kogunevad tooli ümber ja kummarduvad mu külastajat silmitsema.

„Tore, ta magab,” lausub Rebecca. „Kas laseme tal edasi magada?”

„Ei, ajame välja,” ütleb Steve.

„Ta ei sega ju kedagi,” sõnab Rebecca. „Ja kui ta on Elsa sõber, siis võib ta ju koos meiega sündmust tähistada, kas sa ei arva?”

„Mhh …”

Kujutan ette Steve’i torssis ilmet. Ma tean, et mõne aasta eest oli ta minust sisse võetud. Isegi kui elad mägedes, ei kohta just iga nurga taga alpinismi harrastavaid tüdrukuid. Rebecca loobus kolme aasta eest, ta hakkas liiga kartma. Võib-olla oleksin pidanud teda kuulda võtma, kui ta püüdis mind veenda tema eeskujule järgnema. Aga ei, ma olin niivõrd kirglikult asja juures. Korraga oli Steve armunud. Kuid tollal ei olnud ma üksi ja seetõttu tegin talle selgeks, et ma otsin ainult ronimiskaaslast. Teised sõbrad olid minu jaoks liiga rasked, ma vajasin kedagi oma kaalukategooriast. Steve on silmapaistvalt heade proportsioonidega. Meie koostöö sujus pagana hästi.

Sellest peale, kui ma talle selgelt ära ütlesin, võttis ta endale mu vanema venna rolli. Kui oled ise kogu aeg perekonna vanem laps olnud, siis on meeldiv teada, et keegi sind toetab. Kuna Alex ja Rebecca on koos, siis haaras Steve topeltsuutäie.

Ja nüüd võtab ta just niisuguse positsiooni. Suur vend, kes ei taha, et keegi tema väikest õde puutub.

„No kuule, Steve,” alustab Alex. „Mis sinu arvates ühes haiglas ikka juhtuda võib? Küllap on ta mõni Elsa sõber ja muud midagi! Mees on magama jäänud. Ärme hakka vinti üle keerama. Küsimus on selles, kas äratada ta üles või hakkame temata tähistama?”

„Ma arvan, et ta on ise otsusele jõudnud,” ärritub Rebecca.

Ja tõepoolest, ma kuulen, et mu külastaja ärkab. Kujutan ette, et ta avab silmad, need võtavad ümbruse fookusesse, ja mul on tahtmine naerma hakata, kui ta oma üllatuseks näeb kolme end põrnitsevat inimest.

„Kes sa oled?”

Steve ei kaota aega. Olen kindel, et ta on võõra näost kümne sentimeetri kaugusel, pilukil silmad matkimas Supermani laserpilku. Jõuan viieni lugeda, kuni mu tundmatu vastab. Ta hääl on meloodiline.

„Sõber.”

„Mhh …”

„Jah, ma ütlesin, et olen tema sõber.”

Saan kinnitust, et ta on umbes kolmekümnene. Muidu poleks ta Steve’i sinatanud.

„Ma ei usu sind.”

„Steve,” ütleb Alex vahele, „jäta järele.”

„Ma ei tunne teda ega saa aru, mida ta siin teeb,” ütleb Steve. „Sellesse haiglatiiba on ilma kontrolli läbimata raske pääseda, ma tahan teada, kes ta on ja mida ta siin teeb!”

„Just nende argumentide tõttu ei saagi ta siin midagi halba teha!”

„Mhh …”

Mu tundmatu tõuseb püsti ja ajab sviitri selga.

„Kas sa muud ei oskagi öelda kui „Mhh”?”

Ooh. Tundmatul pole aimugi, millesse ta end on mässinud. Tahaksin teda hoiatada, aga juba hilja. Saan aru, et Steve on tal kraest kinni krabanud ja ta toolilt püsti tirinud.

„Kelleks sa end pead?”

„Jäta järele, Steve!” karjub Rebecca.

„Kurat! Kes ta niisugune on?” kordab Steve.

„Lase ta lahti!” lisab Alex. „Ja sina palud vabandust, muidu me seda nii ei jäta.”

Alex, vapper rüütel. Ma mõistan, miks Rebecca temasse armus.

„Vabandust,” kostab mu külastaja moka otsast. „Kas lased mu nüüd lahti?”

Ma kuulen Steve’i urahtust ja tema liigutust, kui ta tundmatust lahti laseb. Seejärel saan aru, et ta istub voodile minu kõrvale. Lina sahiseb mu kõrva ääres.

„Kahju, Elsa,” sosistab Steve mu juukseid silitades. „Korraldasime siin möllu su sünnipäeva puhul.”