Читать книгу Näitsik on surnud - Colin Dexter - Страница 6

Kui Morse järgmisel hommikul ärkas, tajus ta halli koidikut endast vasakul väikese palati akna taga ja kella, mis näitas 4.50, endast paremal ukseava kohal, millest ta nägi kena saledat põetajat, kes istus kirjutuslaua ääres valgussõõris ja kirjutas midagi suurde raamatusse. Kas ta kirjutab minu kohta, mõtles Morse. Kui jah, siis on öelda märkimisväärselt vähe; kui jätta kõrvale väga põgus oksendushoog öösel, oli ta tundnud end palju paremini ega olnud vajanud rohkem tähelepanu. Parema randme külge kinnitatud kanüül, millest ulatus voolik voodi kohale kinnitatud füsioloogilise lahuse pudelini, hõõrdus suurema osa ajast endiselt ebamugavalt naha vastu, nagu oleks nõel keskpunktist pisut kõrvale läinud, kuid Morse oli otsustanud nii pisikesest asjast mitte juttu teha. Kohmakas aparaat muutis ta mõistagi liikumatuks – vähemalt seniks, kuni ta on omandanud kõrvalvoodi noormehe oskused, kes oli veetnud suurema osa eelmisest õhtust, uidates vabalt (nagu tundus) mööda haiglat ringi ja hoides tilgutit pea kohal nagu mõni olümpiatõrvikut kandev Etioopia sportlane. Morse oli tundnud suurt häbi, kui asjaolud, mille üle tal puudus igasugune kontroll, olid sundinud teda viimaks „pudelit“ paluma. Kuid seni oli teda säästetud kardetud „panni“ ebaväärikast vajadusest ja ta lootis, et eelmiste päevade tahke toidu puudust tasutakse sisikonna vastutuleliku tegevusetusega. Seni oli kõik hästi!

Õde rääkis innukalt kõhnukese noore rõõsailmelise interniga, kelle valge kittel ulatus peaaegu pahkluudeni ja parema tasku külge oli kinnitatud stetoskoop. Peagi sisenesid nad vaikselt Morse’i palatisse ja kadusid siis (eelmisel õhtul ette tõmmatud) kardinate taha vastasvoodi ees.

Kui Morse esimest korda palatisse veeretati, oli ta märganud meest, kes selles voodis lamas – kaheksakümnele liginevat uhkeilmelist India armee vuntside ja õhukeste lumivalgete juustega meest. Morse’i sisenedes olid vana sõjamehe heledad vesised silmad peatunud sekundiks-paariks tema näol, andes vaevu aimatavalt edasi nõrka lootuse ja seltsimehelikkuse sõnumit. Vana surev mees oleks tõepoolest soovinud uuele patsiendile head, kui ta oleks saanud seda välja öelda, kuid märatsev sepsis, mis oli toonud vahajatele põskedele ereroosa punetuse, oli võtnud igasuguse kõnevõime.

Kell oli 5.20, kui intern kardinate vahelt välja ilmus, ja 5.30, kui kiiruga kohale kutsutud sanitarid surnud mehe minema veeretasid. Kui palati tuled täpselt pool tundi hiljem põlema pandi, olid kardinad kadunud kolonel Wilfrid Denistoni, Briti Impeeriumi ordeni ja Sõjaväeristi kavaleri voodi ees tavapärasel viisil kõrvale tõmmatud, tuues nähtavale värskelt pestud linad ja uued tekid, mis olid jalutsis korralikult tagasi keeratud. Kui Morse oleks teadnud, et kadunud kolonel ei talunud ainsatki Wagneri viisijuppi, olnuks ta pisut haavunud, ent oleks ta teadnud, et kolonel oli pähe õppinud peaaegu kogu A. E. Housmani poeetilise pärandi, oleks ta olnud äärmiselt tänulik.

Kell 6.45 tajus Morse askeldamist palati vahetus läheduses, kuigi esialgu ei näinud ta selle kohta füüsilisi tõendeid: hääled, nõudekolin, halvasti õlitatud rataste käuksumine – ja viimaks ilmus vaatevälja Violet, rõõmsailmeline ja selgelt ülekaaluline Lääne-India naine, kes lükkas enda ees teekäru. Oli selge, et käes oli koidueelne joogikord ja oh, kuidas Morse selle üle rõõmustas. Esimest korda mitme päeva jooksul tundis ta selget soovi midagi süüa ja juua ning oli juba silmitsenud kadedusega veekanne ja mehupudeleid kaaspatsientide öökappidel, kuid miskipärast mitte otse tema vastas lamava mehe, kellegi Walter Greenaway laual, kelle voodi kohal rippus nelinurkne silt lühikese nukra kirjaga: MITTE SUU KAUDU.

„Teed või kohvi, härra Greenaway?“

„Võtaksin lihtsalt suure džinni toonikuga, kui see sobib.“

„Jääd ja sidrunit?“

„Jääd mitte, suur tänu, see rikub džinni ära.“

Violet eemaldus raske sammuga järgmise voodi juurde, jättes härra Greenaway ilma jääst ja kõigest muust. Kuid krapsakas üle kuuekümnene härra ei paistnud seetõttu sugugi õnnetu ja pilgutas rõõmsalt Morse’ile silma.

„Kõik korras, ülem?“

„Paranen,“ vastas Morse ettevaatlikult.

„Mhh? Just seda ütles ikka vana kolonel: „Paranen“. Vaene vanapoiss!“

„Või nii,“ tähendas Morse teatud ebamugavustundega.

Kui Greenaway pilk pärast asjakohast lugupidamist lahkunud koloneli vastu taas selgeks muutus, jätkas Morse jutuajamist.

„Nii et teile teed ei antagi?“

Greenaway raputas pead. „Aga eks nad teavad paremini.“

„Jah?“

„Siinsed arstid on imelised. Ja õed niisamuti.“

Morse noogutas ja lootis, et see tõesti nii on.

„Sama häda mis minul?“ uuris Greenaway usalduslikult.

„Vabandust?“

„Magu, jah?“

„Nad räägivad maohaavadest.“

„Minu oma on perforeerunud.“ Greenaway kuulutas seda teatud sünge uhkuse ja rahuldusega, nagu annaks kõige hullema häda kombinatsioon parimate arstidega põhjust õnne soovida. „Nad lõikavad mind kell kümme, seepärast ei lubatagi mul juua.“

„Või nii.“ Mõneks hetkeks tundis Morse peaaegu soovi, et saaks vastata terve kõhutäie vägevate haavanditega, mis ei ole üksnes perforeerunud, vaid ka läbi torgitud ja augustatud. Kuid nüüd nõudis tema tähelepanu tähtsam asi, sest Violet oli ringiga tagasi ja (viimaks!) tema voodi kõrval.

Violet tervitas oma uut hoolealust rõõmsa naeratusega. „Tere hommikust, härra … eee … (ta heitis pilgu pastakaga kirjutatud tähtedele nimesildil), härra Morse!“

„Tere hommikust,“ vastas Morse. „Palun kohvi, kaks lusikatäit suhkrut.“

„Sa mu meie! Kaks lusikatäit suhkrut!“ Violeti silmamunad ähvardasid üles vaadates peaaegu peast välja karata, siis pööras ta pilgu muigava Greenaway poole. „Kuulge teie!“ (uuesti Morse’i poole pöördudes): „Te ei saa kohvi ega teed ega mingit suhkrut. Selge?“ Ta osutas pruuni nimetissõrmega voodi kohale ja pead pöörates nägi Morse füsioloogilise lahuse tilguti taga nelinurkset silti nukra lühikese kirjaga MITTE SUU KAUDU.