Читать книгу Kolmanda miili saladus - Colin Dexter - Страница 8

Kus me kuuleme, kuidas Oxfordi õppejõudu kutsutakse vaatama elu pahelisust ja kõlvatust ühes metropoli kurikuulsas piirkonnas.

Oma elu jooksul – mida oli nüüdseks peaaegu kuuskümmend seitse aastat – polnud Oliver Maximilian Alexander Browne-Smith (e ja sidekriipsuga keskel), sõjaristi laureaat, MA, D.Phil., kunagi täielikult leppinud oma ülemääraselt raskepäraste nimedega. Ennustatavalt pandi talle eraalgkoolis hüüdnimi Omar, ja nüüd, kõigest aasta enne seda, kui tema töökoht ülikoolis pidi seadusjärgselt lõppema, oli ta teadlik, et üliõpilaste seas oli ta omandanud häbistava hüüdnime Malaaria, mis oli vähemennustatav ja väga palju jõledam.

Seetõttu ei olnud ta kuigi üllatunud, kui märkas, millise kiirusega suutis ta leppida kõigest mõne nädala jooksul tõsiasjaga, et ta sureb järgmise kaheteistkümne kuu jooksul („Maksimaalselt, kuna te minult tõtt nõuate, dr Browne-Smith”). Kuid Oxfordi jaamas esimesele platvormile astudes ei teadnud ta, et ta sureb palju rutem, kui tema nimekas ja kulukas arst oli sedavõrd veendunult ennustanud.

Tunduvalt lühema aja jooksul.

Sammudes platvormi tagumise otsa poole, hoidis ta pilgu maas ja jälgis vastikusega vedelevaid õllepurke ja prügi, mis linnaliini risustas. Mõned tema ülikoolikolleegid, osa ka Londsdale’ist, reisisid küllalt sageli kella 9.12 rongiga Oxfordist Paddingtoni jaama Londonis ja tõtt-öelda polnud tal tahtmist neist kellegagi vestelda. Vasaku käe all hoidis ta selle päeva The Timesi, mille oli äsja jaama raamatuletist ostnud, ning paremas käes rippus tal pruun nahkportfell. Juuli keskpaiga kena ja päikeselise hommiku kohta oli üllatavalt jahe.

Kollase ninaga diiselrong siugles oma aeglast teed täpselt läbi jaamast põhja poole jäävate pöörmesulgude ja kaks minutit hiljem istus ta juba mittesuitsetajatele mõeldud kupees ühe noore paari vastas. Kuigi ta ise oli paadunud ja pöördumatu suitsetaja, kes oli juba viiskümmend aastat tõmmanud oma vilisevate kopsudega üle neljakümne sigareti päevas, otsustas ta kohaldada endale järgneva tunnipikkuse reisi jooksul sümboolse karskuse. See tundus kuidagi kohane. Kui rong jaamast väljus, voltis ta The Timesi pooleks ja hakkas ristsõna lahendama, mille kolm esimest vihjet ei tekitanud tema mõistuses mingeid seoseid. Kuid neljanda juures aimdus tema näolt nende pisut vildakate sõnade juures kerget muiet: „Esimene asi, mida turist Sohos otsib? (8)”. Ta kirjutas kiiresti ruutudesse „strippar” ning kuna üha rohkem tähti vallutas diagrammruudustiku horisontaalsel ja vertikaalsel teljel endale koha, sai mõistatus lahendatud tükk maad enne Readingit. Siis, lootes et tema vastas istuv paarike oli tema ristsõnade lahendamise võimekust täiel määral märganud – kuid loodetavasti mitte inetut könti tema parema nimetissõrme maharaiutud jätku asemel –, nõjatus ta seljatoele ja sirutas oma pikavõitu jalad nii kaugele, kui õnnestus, sulges silmad ja keskendus sellele äärmiselt ebatavalisele põhjusele, mis teda sel päeval Londonisse viis.

Paddingtoni jaamas oli ta üks viimaseid rongilt lahkujaid ja piletipiirde juurde kõndides nägi ta, et kell oli kõigest 10.15. Aega küllalt. Ta haaras infoletist Paddingtoni-Readingi-Oxfordi sõiduplaani, ostis puhvetist tassi kohvi, süütas sigareti ja otsis sõiduplaanist kojusõiduks sobivat rongi. Ta tundis end üllatavalt pingevabalt, kui ta esimesest sigaretist järgmise süütas ning mõtiskles hajameelselt, mis ajal Londonis pubid ja klubid avatakse. Võib-olla kell 11? Kuid hetkel ei olnud sel erilist tähtsust.

Kell 10.40 lahkus ta jaamapuhvetist ja kõndis vilkal sammul Bakerloo metrooliini poole, kus ta piletijärjekorras seistes taipas, et oli vist sõiduplaani puhvetisse unustanud. Kuid sellest polnud midagi. Oli küllaga ronge, mille seast valida, ja mõned väljumisajad olid talle meelde jäänud.

Seda ei võinud ta muidugi teada, et sellel õhtul ei reisigi ta tagasi Oxfordi.

Metroos avas ta oma portfelli ja võttis välja kaks paberilehte: üks neist oli talle adresseeritud kiri, oskamatult trükitud, kuid täiesti loetav – kiri, mis talle endiselt ääretult kummaline tundus, ning teine oli professionaalsemalt trükitud leht (sest selle oli trükkinud Browne-Smith ise) Oxfordi ülikooli tudengite nimedega, kolledžite nimed sulgudes järel, ning nende kohal suurtes trükitähtedes ja jämedas punases kirjas sõnad „Esimene kursus, Literae Humaniores1”. Kuid Browne-Smith heitis kahele paberilehele läbi oma bifokaalsete prilliklaaside vaid uudishimuliku pilgu. Ta tundus vaid kontrollivat, et tal on mõlemad paberid olemas. Ei enamat.

Edgware Roadil heitis ta pilgu vaguniakende kohale ja märkas, et jäänud oli veel vaid kaks peatust, ning esimest korda tundis ta kusagil vahelihase kohal erutusvärinat. See kiri … Väga imelik! Isegi aadress oli oma detailirohkuses imelik: Tuba 4, trepikoda T, teine siseõu, Londsdale’i kolledž, Oxford. Säärane täpsus oli haruldane ja näis viitavat, et kes iganes selle kirja postitas, tundis tavapärasest suuremat soovi, et saadetis kaotsi ei läheks – ning pidi kolledži geograafiast keskmisest teadlikum olema … Trepikoda T, teine siseõu … Vaimusilmas nägi Browne-Smith end taas mööda neid astmeid ronimas, nagu ta oli neil turninud viimased kolmkümmend aastat, et jõuda esimesele trepimademele, kus seisis ukse kohal endiselt ta nimi, käsitsi valgete gooti tähtedega kirjutatud. Otse tema vastas, toas nr 3, oli peaaegu sama kaua elanud geograafiaõppejõud George Westerby, temast tegelikult vaid ühe semestri kauem. Nende vastastikune viha oli kirglik. Seda teadis terve kolledž, kuigi asjad oleksid võinud olla ka teisiti, kui Westerby oleks eales näidanud vähimatki huvi mingisuguse leppimise vastu. Kuid seda ta ei teinud.

Kell 11.05 kerkis Browne-Smith kõrgete liftide astmiktornist Piccadilly Circuse’il päikesevalguse kätte, läks üle platsi Shaftesbury Avenuele ning sukeldus kohe teede ja kõrvaltänavate labürinti, mis jooksevad risti-rästi läbi terve Great Windmill Streeti kõrvale jääva piirkonna. See kubises pisikestest kinodest, kus näidati räiget, kompromissitut pornot ja mille ustel eksponeeriti pilte alasti ja poolalasti, suurerinnalistest ja iharatest naistest; see kubises klubidest, mis andsid möödujatele lootust erootilisest, lakkamatust alastusest; ja raamatupoodidest, mis uhkeldasid läikivate ja rõvedate pedofiilidele ja zoofiilidele mõeldud ajakirjadega. Browne-Smith kõndis aeglaselt kirevatel tänavatel, oranžide ja kollaste siltide all, kutsuvatest ustest mööda, ning nautis seda tsenseerimata keskkonda ja tundis, kuidas teda imetakse halastamatult sellesse reoveekaevu, mida me tunneme Sohona.

Nagu ta arvanud oli, märkas ta seda kitsal teel otse Brewer Streeti kõval: „Flamenco topless-baar: liikmetasuta: tulge otse alla”. Laiad madalad astmed, mis viisid fuajeest maa-alustesse ruumidesse, olid kord kaetud raske erepunase vaibaga, kuid nüüd meenutas trepi keskosa pigem kesk kaunist suve National Trusti iluplatsile trambitud jalgrada. Ta kõndis küll edasi, kuid tema sammus pidi olema reetlikku kõhklust, sest vinnilise näoga nooruk, kes kohe ukseavast seespool tolknes, oli teda juba märganud.

„Siin on kaunitarid, söör. Minge aga otse alla. Liikmetasu pole.”

„Baar on lahti või? Tahaks ainult juua.”

„Meil on alati baar lahti, söör. Minge aga otse alla.” Noormees astus kõrvale ning Browne-Smith tegi saatusliku sammu üle läve ja laskus aeglaselt Flamenco topless-baari. Facilis descensus Averno2.

Trepijalamil varjas teed sameteesriie ning ta mõtles parasjagu, mida teha, kui kardina vahelt torgati välja üks pealtnäha kehatu pea, mis kuulus võluvale noorele neiule, kes ei saanud olla vanem kui üheksateist- või kahekümneaastane, pähklikarva silmad tontlikult siniseks ja käreda ripsmedušiga mustaks värvitud, kuid meelelised huuled igasuguse võõbata. Roosa keel tegi ümber pehme suu pikaldase täisringi ning meeldiv hääl palus lihtsalt ja magusalt üht naela.

„Liikmemaksu pole, see on väljas kirjas. Ja uksehoidja ütles sama.”

Nägu naeratas, nagu ta naeratas alati lihtsameelsetele meestele, kes neid laiu ja madalaid astmeid olid tallanud.

„See ei ole liikmemaks, ainult pilet. Saate aru jah?” Tema hõõguvseksuaalne pilk püsis mehe silmil ja rahatäht rändas kiiresti punase kardina vahelt läbi.

Flamenkobaar oli madala laega ruum, kus olid kahekaupa paigutatud istmed, mille juurde noor neiu ta juhatas. Naisterahvas oli üleni riietatud ning ulatanud kliendile tuhmkollase joogikaardi, lahkus ta sõnagi lausumata oma harjumuspärasele kohale joomaurka baarileti haleda imitatsiooni ääres, kus süüvis peagi Daily Mirroris avaldatud astroloogilistesse ennustustesse.

Kui Browne-Smith raskustega pikka menüüd dešifreeris, jäi talle mulje, et ükskõik millise poolenistigi alkohoolse joogi miinimumhind on 3 naela. Ta hakkas kahtlustama, et parim väärtus, mis sellisele röövellikule hinnale vastaks, oleks ilmselt kaks (eraldi) poolikut klaasi laagrit – kuni ta kuulis naisehäält.

„Kas olete valmis tellima?”

Mees vaatas üle prilliservade noort naist, kes seisis tema ees. Too kummardus ette, olles täiesti palja ülakehaga ja pikal roosal seelikul haigutas reie kohal lai lõhik.

„Võtan vist laagri.”

Ta kritseldas midagi märkmepaberile. „Kas soovite, et teie juures istet võtaksin?”

„Soovin küll.”

„Siis peate mulle joogi ostma.”

„Olgu.”

Neiu osutas joogikaardi lõpuosale:

Flamenco Revenge – rohesilmse Chartreuse’i abielu afrodisiakumi Cointreauga.

Soho Wallbanger – himura vodka dramaatiline kokkupõrge Tia Maria ahvatleva maitsega.

Eastern Ecstasy – noorendava džinni ja pulssi kiirendava Campari vastupandamatu alkeemia.

Hind: 6 naela

Kuus naela!

„Vabandage,” sõnas Browne-Smith, „kuid mul ei jätku lihtsalt …”

„Ma ei saa teiega istuda, kui te mulle drinki ei osta.”

„Aga see on ju nii jube kallis, kas pole? Mul lihtsalt ei jätk…”

„Hea küll!” Need sõnad olid napid ja lõplikud ning ta lahkus lauast, et mõne minuti pärast esimese klaasi laagriga naasta. Ta asetas kesise koguse õpitud ükskõiksusega mehe ette ja lahkus viivitamatult.

Selja taha jäävast orvast kuulis Browne-Smith selgelt vestlust:

„Kust sa pärit oled?”

„Oostreeljast.”

„Seal on ilus?”

„Kindel see!”

„Tahaksid, et ma su juurde istuksin?”

„Kindel see!”

„Sa pead mulle siis joogi ostma.”

„Vali aga välja, tibu!”

Browne-Smith neelas suutäie lahtunud ja leiget laagrit ning hindas olukorda. Peale lähedal istuva austraallase nägi ta vaid üht klienti – ebamäärases eas (neljakümnene? viiekümnene? kuuekümnene?) meest, kes leti ääres raamatut luges. Vastupidiselt tema kiilanevale pealaele ja halli-valgesegustele laikudele meelekohtadel polnud tema korralikult pügatud ja mustjaspruunis habemes ühtki halli karva, ning mõne sekundi vältel lõbustas Browne-Smith end lennuka ideega, et too mees võib olla maskeeritud, mida toetas mõnevõrra asjaolu, et ta kandis sobimatuid päikseprille, mis varjasid küll ta silmi, kuid ei hägustanud ilmselt trükikirja, millesse ta oli pealtnäha niivõrd süvenenud.

Sealt, kus Browne-Smith istus, paistis sisekujundus ühtviisi odav. Vaip – trepi erkpunase katte jätk – oli must ja plekiline ning enamiku plastlaudade alt viledaks kulunud. Toolid olid kipakad, logisevad, vitstest punutud sõrestikud, mis oleksid vaevu suutnud toetada mõne lihavama kliendi raskust. Seinad ja lagi olid kunagi valgeks värvitud, kuid nüüdseks olid need lakkamatust sigaretisuitsust räpased ja tahmased. Kuid leidus siiski ka killuke kultuuri – võimalikest üllatavaim: vaevukuuldav taustmuusika oli Mozarti „Elvira Madigani” klaverikontserti aeglane osa (Browne-Smith oleks võinud mürki võtta, et mängis Barenboim), mis tundus talle sama kohatu, kui kuulata Püha Pauli katedraalis Shakin’ Stevensit.

Kardina vahelt lasti sisse veel üks mees, keda külastas nagu kord ja kohus seesama valevarindne kaunitar, kes oli talle laagri toonud. Leti ääres istuv mees pööras lehte ja austraallane, keda endiselt selgelt kuulda oli, käis mitte eriti peenetundeliselt oma võõrustajale peale, et too räägiks välja, mida ta õieti müüb, sest tal oli pakkuda seda, mis meest huvitas, ning tema ainuke mure oli küsitav hind. Leti taga seisev neiu oli ilmselt kõik läbi lugenud, mida Daily Mirror suutis ennustada, ja Baernboim sõrmitses taevaliku klaveripala viimaseid noote.

Browne-Smithi klaas oli nüüd tühi ja ainsad kaks vaatevälja jäävat võõrustajannat mekkisid õndsalt seda, mis juhtkonna otsusel selle õhtu Soho Wallbangerite, Flamenco Revenge’ide jms koostisesse kuulus. Niisiis tõusis ta toolilt, kõndis leti äärde ja istus pukile.

„Usutavasti on mul ühe eest veel makstud.”

„Toon selle lauda.”

„Ei, ärge nähke vaeva. Istun siin.”

„Ma ütlesin, et toon selle lauda.”

„Teil pole ju midagi selle vastu, kui ma siin istun?”

„Istuge aga sinna, kus te olite – ei saa inglise keelest aru vä?” Igasugune tsiviliseerituse teesklus oli nagu peoga pühitud ja baaridaami hääl kõlas karmi ja ülbena.

„Olgu,” sõnas Browne-Smith vaikselt. „Ma ei taha tüli teha.” Ta istus letist paari meetri kaugusele jäävasse lauda, jälgis tüdrukut ja ootas.

„Ikka ei kuul’d mida ma üt’sin vä?” Hääl oli nüüd toorelt kurjakuulutav, kuid Browne-Smith otsustas, et võib julgelt kulutada veel mõne püstolilaengu, raskekahurväe kord polnud veel päriselt käes. Tal oli lõbus.

„Ikka kuulsin, tõesõna. Kuid …”

„Kuuled! Ma ütlesin sulle!” (Tegelikult ei öelnud.) „Kui tahad lasta endal lahti hõõruda, siis otse üle tee on saun. OK?”

„Aga ma ei …”

„Teist korda ma seda ei ütle, härrake.”

Browne-Smith tõusis ja sammus aeglaselt baarileti äärde, kus raamatut lugev mees pööras taas lehte ja näis tuure koguva lahingu lõpptulemuse suhtes huvitult neutraalne.

„Sooviksin pindi korralikku õlut, kui teil seda on,” kõneles ta tasaselt.

„Kui sa laagrit ei taha …”

Browne-Smith lajatas oma klaasi järsult letile ja vaatas neiule ainiti silma. „Laagrit? Las ma ütlen midagi teile, preili! See pole laager, see on hobuse kusi!”

Võidušansid olid drastiliselt muutunud ja tüdruk kaotas selgelt enesevalitsuse, sest ta osutas väriseva, karmiinpunaseks lakitud sõrmega karmiinpunase kardina poole: „Kasi minema!”

„Oo ei! Ma olen jookide eest maksnud.”

„Kuulsite, mida daam ütles.” Seda ütles leti taga raamatut lugev mees. Kuigi ta polnud pilku kirjasõnalt karvavõrdki kergitanud ning tema monotoonne (edelapoolsete krahvkondade aktsendiga?) hääl polnud isegi pooltooni võrra oma tavalisest tasemest kõrgemale tõusnud, kõlasid need napid sõnad kurjakuulutavalt lõplikena.

Kuid Browne-Smith ignoreeris täielikult teda äsja kõnetanud meest ja põrnitses tüdrukut edasi. „Ärge enam kunagi minuga niimoodi rääkige!”

Nende hammaste vahelt pressitud sõnade autoriteet lõi neiul suu kinni, kuid leti ääres istuv mees oli raamatu sulgenud ja tõstis viimaks pilgu. Ta parema käe sõrmed libisesid üle ta vasaku käsivarre lihaste ja kuigi ta oli pärast baaripukilt mahanihkumist Browne-Smithist viis-kümme sentimeetrit lühem, näis ta ohtlik vastane. Rohkem ta midagi ei kostnud.

Sametkardinad, mille kaudu Browne-Smith oli ruumi sisenenud, jäid temast vaid kolm meetrit vasakule ning tekkis mitmesekundiline paus, mille vältel oleks ta võinud kergesti, kuigi vääritult lahkuda. Kuid sellist otsust ta ei teinud ning enne, kui ta jõudis olukorda pikemalt vaagida, haarati tema vasakust randmest võimsalt kinni ja ta lennutati ukse poole, millel seisis kiri „Privaatne”.

Sellel ajal, kui tema saatja tasakesi uksele koputas, jäi talle meelde kaks asja. Esiteks Austraaliast pärit mehe ilme, milles oli kolm osa hämmingut ja üks osa paanikat, ning teiseks märkas ta selle raamatu pealkirja, mida habemik oli lugenud: „Tunne Köcheli kataloogi”.

Tundmatule austraallasele, kes istus uksest nelja-viie meetri kaugusel, polnud määratud sellest vahejuhtumist ühelegi elavale hingele rääkida. Tõepoolest, kui tal oleks olnud selleks põhjust, tundus väga ebatõenäoline, et ta oleks võinud seda mõistatuslikku juhtumit mainida, kui hetk enne seda, kui uks nende kahe mehe taga sulgus ja kui see, kes tundus rahu rikkuvat, see, kelle nime ta kunagi teada ei saanud, oli korraga heitnud pilgu oma käekellale ja öelnud seletamatult rahulikul häälel: „Taevas hoia! Kell on täpselt kaksteist.”

Paar sekundit pärast kontoriläve ületamist tundis Browne-Smith taas seda pimestavat ja sakilist valu, mis uuristas endale teed läbi ta aju ja röövis temalt hetkega igasuguse mälestuse iseendast ja sellest, mis tal parasjagu käsil oli. Kuid siis see lakkas – sama järsku, kui oli alanud – ning ta tundis uuesti, et asjad on tema kontrolli all.

Samal hommikul kell 8.15 oli George Westerby jälginud, kuidas üks pikavõitu kuju (temast endast mitu sentimeetrit pikem) üle teise sisehoovi muru väravavahimaja poole rühkis. Sellel hetkel valitses tema mõtteid – ja ta oli selle üle uhke – taipamine, et enam ei pea ta oma põlatud kolleegi Browne-Smithi nägema. Ta ise, George Westerby, kes oli hiljuti tähistanud oma kuuekümnendat sünnipäeva, oli viimaks pensionile pääsemas. Kolimisfirma oli juba tema tohutu raamatukogu kallale asunud ning hinnalised read enam kui kahelt riiulilt olid juba plokikaupa eemaldatud, nööriga kokku seotud ja laotud teekastidesse, mis võtsid nüüd enda alla ebamugavalt suure põrandapinna. Peagi pidid järgnema laudkastid ja lärmakad musklis mehed kolivad ta hinnalised esemed Londonisse ostetud korterisse. See oli mõistagi väiksem korter ning võis kaasa tuua mõnegi hoiuruumi puudusest tingitud probleemi, kuid sellega kannatas oodata, vähemalt kuni lõppeb tema puhkus Egeuse saartel ja sealt edasi Aasias teiselpool taevasinist merd …

Kuid isegi nüüd, kui ta seisis mõnda aega akna ääres, endamisi aeglaselt ja rahuldunult noogutades, mõlkus tema mõtteis ikkagi Browne-Smith. Tema jaoks oli ta alati olnud „Browne-Smith” – isegi mitte Malaaria Browne-Smith, justkui võiks säärane familiaarsus tema igipõlist vaenu lahjendada. Nüüd oli jäänud veel vaid paar õhtut, kui tal tuli selle põlastusväärse mehega saalis koos süüa; veel ainult mõni lõuna, kus tuli ebamugavust tundes lähestikku külmleti kohal seista; veel ainult üks kolledži koosolek järgmise nädala alguses – kõige viimane. Suvine semester – tema viimne semester – oli peaaegu läbi ja peagi pidid saabuma tema viimne tööpäev ja viimsed töötunnid, ja siis hetk (kui see kord saabub) vaadata veel üks viimne kord üle selle veatu muru …

George Westerby oli ühtaegu teadlik kõigist neist asjust, kui ta sel jahedal 11. juuli varahommikul teise korruse akna all seisis ja välja vaatas. Mida ta aga tol hetkel ei teadnud – mida ta ei saanudki teada –, oli see, et Lonsdale’i kolledž ei võinud enam kunagi Browne-Smithi oma vaiksetes sisehoovides tervitada.