Justine ehk Vooruse õnnetused
Описание книги
Markii de Sade´i looming kuulub maailmakirjanduse kõige skandaalsema osa hulka. See on egoistliku mõnuõpetuse õigustus, mille tuum seisneb väites, et inimesed on sündinud erinevate kalduvustega ning igaühel on õigus oma kalduvusi järgides mõnu taga ajada.
De Sade´i enda kohta on liikvel vastakaid arvamusi. On käsitlusi, mis annavad markiist pildi kui virilast ja impotentsusele kalduvast psühhopaadist ning naeruväärsest grafomaanist, kes täitis prostituutide piinamise eest pälvitud vanglapäevi ja oma isiksuse väärdumusest tingitud hullumaja-aastaid tekstuaalse eneserahuldamisega. Samas on temas nähtud vaprat vabadusvõitlejat ja peaaegu valgustuse ideelist juhti, kes oli hulljulgete mõtteavalduste tõttu sunnitud vaevlema ligi 30 aastat vanglaüksinduses; või erudeeritud ja sügavamõttelist filosoofi ning peenekoelist psühholoogi, kes oli oma kaasaegsetest tohutult ees; või lihtsalt geniaalset ja suurepärast kirjanikku. Perioodil, mil de Sade varjas end võimude eest La Coste´i lossis, palkas tema abikaasa talle seksuaalorjadeks lapsi, formaalselt muidugi teenijateks. Kui kõik seksuaalselt kuritarvitatud lapsed lossist põgenesid, jäi vabatahtlikult de Sade´i juurde üksainus tüdruk – Justine. "Justine ehk Vooruse õnnetused", esimene raamat, mis autoril õnnestus (anonüümselt) avaldada, on de Sade´i menukaim teos. Kuigi see on üsna tüüpiliselt sade´ilik raamat, erineb ta teistest sellepoolest, et vooruslik minajutustaja ei nimeta ühtegi kehaosa ega tegevust õige nimega, vaid kasutab metafoore.
Vahetult enne selle romaani ilmumist teatas de Sade põnevuse üles kruvimiseks ühele oma tuttavale: "Praegu trükitakse ühte minu romaani, aga see on liiga amoraalne, et saata seda nii arukale ja kombekale inimesele nagu Teie. Mul oli raha vaja, mu kirjastaja palus mult midagi eriti pikantset, ja ma kirjutasin talle raamatu, mis suudaks kuradigi katku nakatada. Selle nimi on "Justine ehk Vooruse õnnetused". Põletage see raamat ja ärge seda lugege, kui see peaks juhuslikult Teie kätte sattuma."
Отрывок из книги
Oo, mu sõber! Kuriteo õnnestumine on
nagu pikne, mille petlikud välgud kaunistavad
.....
“Niisiis oleks olnud parem, kui meid juba hällis oleks ära kägistatud?”
“Kindlasti, paljudes maades ongi nii kombeks; kreeklastel oli niisugune tava, nii tehakse ka Hiinas: õnnetud lapsed jäävad seal kaitseta või tapetakse. Milleks jätta ellu olendeid, kes ei saa enam toetuda oma vanemate abile kas sellepärast, et neil pole vanemaid, või sellepärast, et vanemad neid omaks ei tunnista, ning kes seetõttu on lihtsalt riigile ülemääraseks koormaks, kuna toidutahtjaid on niigi palju; heidikud, orvud ja põdurad lapsed tuleks kõik juba sünni hetkel surma mõista; esimesed ja teised sellepärast, et neil pole enam kedagi, kes tahaks nende eest hoolitseda või oleks võimeline seda tegema, ja nad roojastavad ühiskonda lihtsalt sopaga, mis varem või hiljem osutub sellele ühiskonnale saatuslikuks; ja ülejäänud sellepärast, et ühiskonnal pole neist mingit kasu; nii esimene kui ka teine grupp mõjub ühiskonnale nagu ihule kasvaja, mis toitub tervete jäsemete mahlast, neid alandades ja kurnates; või – kui teile nii rohkem meeldib – nagu need parasiittaimed, mis kinnitavad end tervete taimede külge ja vigastavad ning piinavad neid, imedes endasse nende toitva mahla. See on kisendav kuritarvitus, kõik need annetused, mis on mõeldud selle prahi toitmiseks, kõik need rikkalikult sisustatud majad, mida inimestel jätkub jaburust neile ehitada, just nagu oleks inimliik midagi nii haruldast, nii hinnalist, et teda tuleb säilitada iga nigelaima osakeseni välja. Aga jätame selle poliitika, millest sina, mu laps, ilmselt midagi ei taipa; milleks kurta oma saatuse üle, kui selle muutmine on ainuüksi sinu enda kätes?”
.....