Читать книгу Raudkindel kate - Dana Marton - Страница 6

Ta oli sööt, riietatud liibuvasse punasesse siidi, et köita iga ruumis viibiva mehe tähelepanu. Peente õlapaeltega kleit oli libe ja peen, lõhik parema jala kohal paljastas piisavalt palju nahka, et olla huvitav, kuid ikkagi aktsepteeritav tõsise ärinaise juures, kelleks teda peeti.

„Sihtmärk number kaks nähtaval,” kahises Gina hääl peaaegu nähtamatus vastuvõtjas Anita kõrvas.

„Ma ei näe teda.” Ta rääkis endamisi õlal olevasse kunstlille peidetud mikrofoni, keerates end samal ajal aeglaselt ringi, keha pingul. „Kus ta on?”

„Üleval, baarist vasakul. Otse kroonlühtri all.”

Anita vaatas juhatatud suunas, aga liiga palju inimesi seisis tema ja Gina öeldud koha vahel. Suurejooneline vastuvõtt, mille Kaimanisaarte Kaubanduskoda oli oma liikmete auks korraldanud, käis täies hoos, põranda musta­valgeruudulisi marmorplaate oli vaevu näha külaliste jalgade alt, kes sõlmisid suhteid, otsisid uusi tehinguid ja jõid ohtralt šampanjat.

„Käes.” Anita liikus läbi rahva, et jõuda ligemale Philippe Cavanaugh’le, sihtmärgile number kaks.

Sihtmärk number üks Jose Marquez, kõrgel kohal linna­ametnik, kellel oli saarel mitu jaemüügikauplust, oli juba lahkunud. Aga mitte enne, kui Gina oli pannud tema juures mängu oma võlud ja saanud talt visiitkaardi, koos palvega tulla järgmisel nädalal esitlusele ja kokku ­leppima selle üle, mida Savall Ltd., naiste salaoperatsiooni fassaad, võis tema firma heaks teha.

Üks maha võetud, kaks veel järel. Neil oli vaja pääseda ligi kõigile neljale sihtmärgile. Inimesed hukkusid kogu aeg – viimased luureandmed olid seostanud Tser­n­ya­kovi kaevanduste pommitamistega Aafrikas. Neil oli vaja tulemusi.

Anita tegi endale sihtmärgi poole teed ilma nähtava kiirustamiseta, otsekui uitaks ta lihtsalt rahva seas, võib-olla otsides sõpra. „Vabandust. Tänan.”

Õhk oli paks raha lõhnast – kallis parfüüm ja kallid sigarid. Tema kümnesentimeetrised kontsad klõbisesid marmorplaatidel, heli oli vaevalt kuulda üle paisuva ja vaibuva, pooles tosinas erinevas keeles käiva vestluse, kokkulöödavate klaaside kõlina, üldisest suminast välja pulbitsevate äkiliste naerupärlite.

Ta kõndis läbi sädeleva rahva rõdu tagaossa. Philippe Cavanaugh, rahvusvaheline laevandusmagnaat, oligi seal, kus Gina oli öelnud, nägus ja heatujuline oma smokingis, süvenenud vestlusse ühe mehe ja kahe silmatorkavalt riietatud naisega. Ta oli tulnud, mis polnud sugugi kindel – kuigi neil olid olnud suured lootused, võttes arvesse seda, et mees oli Kaubanduskoja üks peamisi toetajaliikmeid.

„Käes,” ütles Anita tasakesi ja laskis enda vabaks. „Kus sina oled?”

„All tualettide kõrval.”

Et Gina oli märganud Cavanaugh’d esimesena, kuigi ta oli mehest palju kaugemal ja isegi mitte samal korrusel, ei tulnud üllatusena. Tal näis olevat niisugusteks asjadeks eriline vaist, võib-olla pärandus tema politseiniku-päevilt.

Kui Anita teadis, kuhu hiigelsuures ruumis vaadata, leidis ta oma õhtu partneri kergesti. Kreemivärviline kleit, mida nad olid veennud Ginat selga panema, nägi tema õblukesel figuuril vapustav välja.

Mõte oli olnud, et nad mõlemad ärataksid tähelepanu nii sihtmärkides kui ka saare teistes mõjukates meestes – kellest igaühel võis olla mingeid sidemeid Tsernyakoviga, tabamatu relvakaupmehega, kes oli tosina kõige enam tagaotsitud isiku nimekirja tipus.

Suhteliselt uus luuresõnum, et Tsernyakovil on saarel sidemeid, oli rangelt valvatud saladus mehe kohta, keda peeti üheks ohtlikumatest meestest maailmas. Ülesanne leida see side ja tema kaudu tabada Tsernyakovi asukoht näis võimatu missioonina, mida Anita ja Gina koos Carly ja Samiga – kes täna õhtul jälgis salaja kolmanda sihtmärgi maja – olid nõustunud täitma paar sündmusrohket nädalat tagasi.

„Valmis ühendust võtma?” küsis Gina.

Üks mees kõndis liiga ligidalt mööda ja jälgis Anitat, nii et ta ei saanud kohe vastata.

Mees välgutas huvitatud naeratust. „Tere.”

Anita noogutas talle, et mitte olla ebaviisaks, kuid ei tahtnud teda hetkel julgustada.

„Kas olete siin üksi?” küsis mees.

„Ei, aga paistab, et olen oma kaaslase silmist kaotanud.” Anita tegi näo, et silmitseb allolevat rahvast. „Seal ta on.” Ta viipas ebamääraselt, siis kehitas õlgu. „Ta vist ei näe mind.”

„Kui ta võis teid ära kaotada, pole ta teid väärt.”

Mehe naeratus laienes, näidates säravvalgeid hambaid. „Tohin ma tuua teile juua? Ma olen Michael Lambert.”

„Anita Caballo.” Ta sirutas käe ja vajutas mehe nime endale mällu. „Tänan teid, aga ma arvan, et olen juba liiga palju võtnud.”

„Siis jään ma kindlasti teie kõrvale.” Mees pilgutas silma. „Pealegi, head šampanjat ei saa kunagi liiga palju juua.”

Mees oli pikk ja seksikas – tumedad juuksed, tumedad silmad – ja temas oli pisut rohkem kui natuke üleannetust. Jumelt ja kehatüübilt sarnanes ta natuke Brant Law’le, FJB agendile, kes oli tõmmanud Anita sellesse jamasse, ainult et mehes puudus Law’ lahingutes karastunud karmus. Michaeli nakatav naeratus ütles, et tema keskendub raskelt ainult lõbule. Selles polnud midagi halba. Law oli üleni liiga jäik ja tõsine.

„Michael. Hei, Michael! Jäta minutiks kauni daami tüütamine ja tule siia. Ma leidsin su paadile ostja,” üürgas nende poole üks punapäine hiiglane.

Michael tõstis nimetissõrme, paludes endale aega. „Ma tahaksin selle õnnetu paadi maha müüa,” ütles ta Anitale meelehärmis. „Lubage, et olete siin, kui ma tagasi tulen?”

„Luban,” valetas Anita, et temast lahti saada.

Mees nägi välja, nagu usuks ta teda ainult pooleldi, ja välgutas veel korra võluvat naeraust, enne kui minema kõndis. Anita oleks pidanud olema surnud, et mitte hinnata tema toredat olekut. Küllap pühendas mees omajagu aega golfile ja tennisele oma maaklubis. Tema komplimendid tegid head. Sellest oli kaua aega, kui... Anita katkestas mõtte­käigu, mis ei viinud kuhugi, ja keskendus uuesti oma ülesandele. Mitte Michael Lamberti pärast polnud ta siin.

Ta pöördus tagasi Cavanaugh’ poole ja tõstis oma parema käe kurgu juurde, vajutas pöidlaga tillukest nuppu sõrmuse tagaküljel ja tegi paar pilti mikroskoopilise kaameraga, mida kandis sõrmusesõrmes.

Loodetavasti sai ta pildile kõik, kes olid mehega koos.

„Sa peaksid ehk astuma sisse, enne kui sind jälle segatakse,” ütles Gina. „Sa võiksid komistada nende meeste otsa, kes su jalge ette langevad.”

„Armukadedus on üks väga ebameeldiv emotsioon.”

„Hammusta mind,” vastas Gina ülevoolava südamlikkusega.

„Ei, tänan. Ma ei armasta kibedat.”

Anita heitis pilgu rühma poole, kus seisis Michael. Too näitas rühmale pilte – ega ta paneks tähele, kui Anita nüüd minema lipsab, ei tuleks järele ega oleks tal jalus. „Pean minema.”

Ta sammus Cavanaugh’poole, kes oli üks ainult viiest toimivast juhtlõngast – nüüd neljast. Alexew oli iga­veseks kadunud ja oletatavasti surnud – mida nende meeskonnal oli pärast kuud aega rasket tööd õnnestunud leida. Ja isegi nood neli… Tõendid, mis sidusid neid Tsernyakoviga, olid parimal juhul kaudsed.

Ta peatus, kui oli Cavanaugh’le piisavalt lähedal, et teda kuulda.

„Nii ta siis jooksis alasti vette, ujus lähima paadini ja sai nad kuidagi nii kaugele, et nad ta pardale võtsid. Jabur, n’est-ce pas? Aga keegi ei saa öelda, et monsieur Clavat ei ole naljamees.”

Kuulajad naersid koos temaga.

Anita astus ette ja avas suu, et rääkima hakata, aga enne kui väike rühm jõudis teda tähele panna, tuli katkestus teisest küljest. Lühike, jässakas, puhmaskulmudega härra pressis end Cavanaugh’ ligi ja sosistas, talle midagi kõrva. Cavanaugh naeratus tumenes sekundiks, siis manas ta näole uue joviaalse ilme.

„Ma palun vabandust, ma pean minutiks lahkuma. Töö, see leiab mu igalt poolt üles,” ütles ta oma kaaslastele.

„Teate, kuidas öeldakse, et pahadel pole kunagi puhkust.” Pikem naine heitis talle avalikult flirtiva pilgu.

„Ja kuna mina olen üsna paha, ma chérie, siis minu jaoks vaevalt üldse puhkust on,” vastas ta kavala naeratusega, enne kui keeras ringi ja järgnes mehele, kes oli talle järele tulnud.

Pilt. Anitale tuli liiga hilja meelde ja ta suutis tabada teist meest ainult selja tagant.

Ta avas suu, et hõigata, aga pani selle jälle kinni. Paistis, et praegu ei ole just õige aeg püüda Cavanaugh’ga rääkida. Mehel paistis olevat kiire. Ta võib tema lihtsalt kõrvale lükata. Ja ta tahtis teada saada, kes on see teine mees ja mida ta oli öelnud, et Cavanaugh’nägu nii imelikuks läks. Anita haaras mööduvalt kelnerilt šampanjaklaasi ja läks meestele järele, hoides vahet, mis ei paistnud olevat vajalik. Mehed tõttasid galerii sügavusse ega vaadanud kordagi tagasi.

Silmatorkamatust sopist, kuhu mehed olid kadunud, avanes koridor, mida pooleldi tõkestasid raskest tumepunasest brokaadist narmastega kardinad. Anita ootas paar sekundit, enne kui sisse astus. Koridor jooksis paralleelselt galeriiga poolringis, tulles välja teises otsas. Ta jõudis näha, kuidas üks kõrgetest, rasketest, seinu ääristavatest puitustest meeste taga kinni langes.

Mis nüüd? Anita lonkis mööda, otsides kaameraid, nii et seda märgata ei oleks, juhul kui teda peaks salvestatama, kuid ei leidnud mingit märki turvavarustusest.

Igale uksele oli maalitud ladina keeles moto. Siin oli Fortior leone iustus. Õiglane on tugevam kui lõvi. Kiri Cavanaugh’ uksel ütles Vincit omnia veritas. Tõde võidab kõik.

Ta oleks tahtnud nii mõelda, kuid teadis, paremini kui enamik, et tegelik elu ei käinud sedamoodi. Tema enda elus polnud tõde midagi võitnud ja päris kindlasti ei olnud see teda vabaks teinud.

Ta kuulatas ukse taga ja eemaldus mõne minuti pärast, sest see ei viinud kuhugi. Paks puu summutas kõik hääled.

„Kuhu sa läksid?” küsis Gina kuularis.

„Tagaossa.”

„Vajad mind?”

„Saali viib kardinaga varjatud käik. Anna mulle teada, kui keegi tuleb.”

Tundes end paremini, kui Gina valvas tema seljatagust, liikus Anita edasi juhuks, kui mehed tulevad välja. Ta ei tahtnud, et teda tabataks ukse taga passimas.

Oli vaja leida moodus, kuidas pealt kuulata. Ta läks järgmise toa poole, kui talle tuli üks mõte. Allkorrusel olid kõik aknad avatud, et lasta sisse mahedat ööõhku. Kui samamoodi oli ka üleval, siis saab ta ehk pealt kuulata­, mis Cavanaugh’ toas toimub.

Kiri uksel kuulutas Fortuna audenes iuvat. Vapraid aitab õnn.

Anita pani käe vanamoodsale messingist uksenupule ja tõmbas sügavalt hinge, olles valmis vabanduseks, kui keegi peaks toas olema. Tuba oli tühi. Ja aknad olidki lahti. Ta ei hakanud tuld põlema panema; hiiglasuurtest akendest imbus sisse piisavalt kuuvalgust.

Ta võttis kingad jalast, et kontsad ei klõbiseks põrandal – roosa marmor siin üleval, mis sobis kokku draperiidega ja freskodega laes. Koloniaalajal ehitatud hoone rikkus pani igal tasandil hinge kinni. Ta peatus akna ligidal ja keskendus meeste vaiksetele, madalatele häältele.

„Siis hambandot cor mantakna eile…”

Anita lükkas juuksed kõrvadelt, aga see ei aidanud midagi. Hääled olid liiga summutatud, et aru saada üksikutest sõnadest – või ei kuulnud neid piisavalt, et mingit mõtet kokku panna.

Ta mõtles vanale tass-vastu-seina trikile, mida nad õe Maryga olid lapsena ikka kasutanud vendade järel luuramiseks, aga kiire pilk toas ei tabanud midagi säärast. Ta surus kõrva vastu siidtapeeti ja kumerdas käe selle ümber. Mõningane paranemine, aga mitte piisav.

Talle meeldis mõelda, et on leidlik naine. Pidi olema mingi moodus.

Toal ei olnud rõdu, kuid maast lakke aknaid kaitsesid väljastpoolt raudsepisvõred. Nendel oli põhjas väike kumerdus, mõniteist sentimeetrit ülimalt, just nii palju, et hoida rõdulillekaste, mis olid kuhjaga täis lõhnavaid õisi, mida Anita ei tundnud. Ta oli kasvanud Marylandis ega olnud tuttav troopika floora ja faunaga.

Ta ei tahtnud astuda kastidesse – ei tahtnud teha jalgu mullaseks, mida olnuks raske seletada, ei tahtnud jätta endast maha tallatud lilli, nii et mõni võiks hiljem huvi tundma hakata.

Ta haaras võrest ja asetas ühe jala ehiskeerule mustris. Lame kandiline trell oleks toetamiseks palju kergem olnud. Ta soovis, et tal oleks seljas midagi muud, mitte pikk kleit. Ta koondas kogu tähelepanu ülesandele, hoides keharaskust tasakaalus, ning küünitas välja kuust valgustatud aia kohale.

Rahu nüüd. Ülepeakaela kukkumine sillutatud kõnniteele all ei olnud plaanis. Ja ma ei kukugi. Pole hea mõelda kukkumisest. Keskendu ülesandele. Kui missioon õnnestuks, saaks ta kustutada halvima perioodi oma elust ja parandada mõra perekonnas, alustada uut elu puhtalt lehelt. Temale oli see riskimist väärt.

„Sa ei saa ehitusluba sellele maalapile. Ma ennist üritasin. Keskkonnaalased takistused. Sama mis Piraatide Koopas,” rääkis keegi kõrvaltoas.

Anita võis näha killukest aknast ja sellest immitsevat valgust, aga mitte keegi ei seisnud küllalt lähedal, et teda silmata. Üldiselt polnud see paha, kuna see tähendas, et ka teda ei võidud näha. Ja niikuinii ei saanud ta kätt vabaks, et pilti teha. Sepisvõre kumerustel turnimine oli juba küllalt keeruline.

Tema tähelepanu äratasid alt aiast tulevad hääled. Üks paarike jalutas aeglaselt mööda, kristallklaasid käes, ja kõneles tuliselt itaalia keeles. Anita hoidis hinge kinni, söandamata võrelt maha astuda, kartes, et üks neist võiks liikumist silmanurgast märgata. Nii nagu ta oli, oleks ta paistnud allahüppajana. Talle polnud vaja sedasorti tähelepanu.

Nad jäid seisma otse akna all.

Diosmio.

Mees jäi vait. Naine kõneles edasi, hingetult ja väga emotsionaalselt. Siis pani mees vaba käe tema piha ümber ja tõmbas ta enda vastu nii järsult, et naise klaasist loksus šampanjat maha. Järgmisel sekundil nad suudlesid.

Anita tundis väikest kadeduspistet. Millal viimati oli teda mees nii suure kirega puudutanud?

„Tsoneerimist saab muuta,” tulid sõnad teisest toast, köites tema tähelepanu.

Oli see Cavanaugh?

Kas paarike aias kuuleb teda ja vaatab üles?

Arvatavasti mitte, otsustas ta sekundi pärast. Temagi suutis siit ligidalt vaevu kuulda. Ta ei uskunud, et inimesed all võiksid tabada midagi peale vaikse pomina, ja seegi vist upuks üleüldisesse jutusuminasse, mis kostis alumise korruse akendest, ja need olid paarikesele palju lähemal.

„Ma loodan kangesti, ma ei taha põrmugi kogu seda raha kaotada,” ütleks veel üks mees kõrvaltoas.

Kui palju neid oli peale nende kahe, keda ta oli näinud sisenemas?

„Üks mees tuleb sinu suunas,” kõlas tema kõrvas Gina tungiv hääl.

Anita vaatas ukse poole. Koridori avanes vähemalt pool tosinat tuba. Kui suur oli võimalus, et see keegi tuleb tema tuppa? Ta kuulis, kuidas uksi avati ja suleti. Kes iganes see ka polnud, ta otsis kedagi. Võib-olla mõni Cavanaugh’ sõber, kes koosolekule hiljaks jäi.

Igaks juhuks astus ta võrelt alla. Ja oli ka aeg. Tema toa uks avanes aeglaselt, tuues nähtavale tumeda silueti.

„Seal te oletegi. Ma mõtlesin, et nägin teid siiapoole tulemas. Ikka üksi?” Michael Lambert astus kuuvalguse ribasse ja sammus rahuloleva naeratusega aeglaselt tema poole.

Anita hingas aeglaselt sisse ja sundis valjult kloppiva südame aeglaseks. Teda oleks võidud tabada. „Sigarisuits hakkas mind häirima. Mõtlesin, et võtan õige viis minutikest värsket õhku ja vaikust.” Ta jälgis meest. Kas ta usub?

Mehe naeratus ütles, et usub, seepärast Anita rahunes pisut.

„Kas ma tohin lihtsalt öelda, et te olete kõige ilusam naine siin täna õhtul?” Mees jäi seisma tema ette, liiga ligidale, ja vaatas talle silma. Mehe silmad paistsid pimedas mustana.

Anita ei mäletanud ennistisest nende tegelikku värvi.

„Tänan.” Anita võttis vastu komplimendi, mis oleks veelgi paremana tundunud, kui mees poleks katkestanud tema jälgimistegevust. Ometi, sellest oli tükk aega, kui ta oli olnud üksi nägusa mehega, kes pidas teda ihaldatavaks ja seda ka ütles.

„Nii et mida te siin saarel teete? Ma kuulen armast põhjapoolset aktsenti.”

„Just avasin uue firma, ärialane konsulteerimine,” ütles Anita ja lisas paar üksikasju selgitavat lauset. Iial ei võinud teada, kellega mees võis ühenduses olla.

„Muljetavaldav,” ütles Michael.

„Ja teie?” Ehk tunneb ta ära firma nime. Kui mees rikkus tema pealtkuulamise, võis Anita vähemalt vaadata, kas ta pole äkki võimalik ühendus – äkki tee, kuidas saada tuttavaks Cavanaugh’ga.

„Maa-arendus,” ütles mees.

Mingi seos kinnisvara tehinguga, mida arutatakse kõrval­toas? „Kõlab põnevalt.” Anita naeratas ja püüdis näida haaratud. „Rääkige mulle rohkem.”

„Taevas hoidku.” Mees kinkis talle järjekordse seksika naeratuse. „Kauni daami tüütamine on andestamatu süütegu. Eriti kui on nii palju muid kütkestavaid asju, millest rääkida.” Tema laskis valla aeglase laia naeratuse. Ta oli võluja ning ta teadis seda.

„Näiteks?” mängis Anita kaasa.

„Ma pole teid varem nendel vastuvõttudel näinud. Kas olete saarel uus?”

„– tuleb üles,” rääkis Gina midagi samal ajal, kui Michael rääkis, nii et Anita tabas ainult osa sellest.

„Suhteliselt,” ütles ta Michaelile. Polnud tähtis, kui neid nüüd tabati. Asi näeks välja, nagu oleksid nad siin romantiliste kavatsustega. „Teie olete siin kaua olnud? Ma vaevalt tunnen kedagi.” Vihje: mul poleks midagi tutvustamiste vastu.

„Vaevalt üldse keegi on tundmist väärt,” ümises mees ja kummardus ettepoole. „Praegune seltskond välja arvatud.”

Enne kui Anita aru sai, mis juhtub, riivasid Michaeli huuled tema omi. Aga hoolimata sellest, kui kerge see võis olla, tõusid Anita käed mehe rinnale ja lükkasid teda eemale, kuigi tema aju registreeris, kui kena oli taas tunda niisugust inimlikku kontakti.

Anita süda lõi rahutus rütmis, kui uks tema selja taga lahti läks. Michael tõstis pea.

Mokas, mõtles Anita ja keeras ringi just siis, kui Brant Law, FJB eriagent, halvakspaneval ilmel tuppa astus. Brant oli seadusesilm läbi ja lõhki, lausa varbaotsani – oma nime täiuslik esindaja.

Ta nipsas tuled põlema ja lühtrite äkiline ere valgus pani Anita silmi kissitama. Mida pagan Brant siin tegi?

„Kas sooviksite seadmete vahel ringkäiku teha ja näha, kuidas projekt edeneb, söör?” Mehe hääl tuli ja kadus.

„Ei,” sõnas Tsernyakov telefoni. Tal polnud mingit soovi bio-ohu laboris ringi käia, ennast ükskõik mis viisil selle viimase projektiga seostada või ülesande anonüümsust rikkuda. „Ma saadan esindaja.”

„Jah, söör.”

Ta pani toru ära ja mõtles hetke, keda saata. Talle ei meeldinud, kui isegi tema kõige usaldatumad mehed teadsid liiga palju ja olid kaasatud äri liiga paljudesse harudesse. Ta hoidis neid isoleerituna üksteisest ja kõikidest muudest projektidest, peale nende enda oma. Ta ei tahtnud, et keegi neist paneks kokku suure pildi, saaks mingeid ideid selle kohta, kas nad äkki ei saa temalt üle võtta.

Ta naaldus toolis tagasi ja võttis läbi oma peamiste kandidaatide nimekirja ning jäi ühele pidama. See peaks toimima hästi.

Uksele kostis arglik koputus, millest ta tundis ära Alexandra.

„Tule sisse, kallis.” Ta ajas enda sirgu ja manas näole naeratuse.

„Kas on halb aeg?” Neiu ebales uksel, noor ja ilus, teadmata, mis tundeid üle tema rindade pingulduv roosa T-särk mehes tekitas.

„Sina ei saa kunagi halval ajal tulla.” Ta tõusis püsti ja läks neiu juurde. „Sa näed välja rabav nagu alati.”

Neiu vaatas maha ja punastas. „Ma mõtlesin, kas ma tohin täna linna minna.”

„Muidugi, ma ütlen kohe oma autojuhile.” Ta pöördus laua poole ja peatus siis, teeseldes kõhklust. „Kui mitte…”

„Kui sa arvad, et see ei…”

„Ei, ei. Ma mõtlesin just, et mul oli raske päev. Mul kuluks ära kabinetist natuke välja saada. Ma olen tahtnud sind Marksi & Spenceri juurde ostureisile viia. Muidugi, sul vististi pole huvitav veeta õhtupoolikut minusuguse vana mehega.”

„Sa pole vana,” protesteeris neiu otsekohe.

„Aga ega Ivan Ivanoff ka mitte.” Kuulus vene klaverimängija Ivan, umbes sama vana kui Tsernyakov, oli hiljuti abiellunud modelliga, kes oli noorem kui Alexandra, kõigi TV-jaamade tipp-uudis tervel maal.

„Ei,” oli neiu nõus. „Sa oled palju kenam. Kas sina pole kunagi mõelnud uuesti abielluda?”

Tsernyakov kehitas õlgu ja püüdis näha välja nii tagasi­hoidlik kui võimalik. „Kes mind ikka tahaks?” ütles ta, ja enne, kui Alexandra jõudis vastata: „Nii et ostlema, siis ehk kinno ja õhtust sööma?”

„See oleks tõesti vahva.”

jah, oleks küll. Tal polnud viimasel ajal olnud aega tüdrukut töödelda, aga täna hoolitseb ta selle eest, et tüdruk hakkaks nägema temas midagi muud kui lihtsalt perekonnasõpra. Tsernyakov pani käe Alexandra õlale: „Mul on hea meel, et sa siin minu juures oled.”

„Minul ka.” Neiu naeratus oli siiras. „Tänan, et sa minu turvalisuse eest hoolitsed.”

„Sinuga ei juhtu midagi, ma vannun.” Mitte niikaua, kui tüdruk talle meele järele on. Seepärast oligi ta tüdrukut säästnud, kui tellis tema vanemate mõrva – midagi, millest Alexandra ei teadnud midagi.

Ta lõpetaks aasta stiilselt – uus noor armsam ja rohkem raha, kui ta eales varem ühegi tehinguga oli teinud.

„Ehk ootad mind üleval?” Ta libistas sõrmega piki Alexandra nägu. „Ma pean veel mõned telefonikõned tegema. Siis olen kohe seal.”

„Tänan.” Neiu kallistas teda spontaanselt ja praktiliselt kepsutas toast välja.

„Teie järgmine külaline on siin, söör,” tuli sekretäri hääl läbi sisetelefoni.

Tsernyakov vaatas kalendrit. „Viimane täna?” küsis ta igaks juhuks. Mõnikord pandi inimesi kirja viimasel minutil

„Jah, söör.”

„Tore.” Sellega ta saab kähku ühele poole. Alexandra ootas.

Brant Law vaatas Anitat, kes istus teisel pool lauda, ja ei saanud ikka veel üle ehmatusest, kui erinev nägi naine välja sellest, milline ta oli viimati nende põgusal kohtumisel Quanticos. Ta oli olnud ilus naine tumesinises FJB treeningülikonnas, aga selles kleidis… Kõik mehed pöörasid pead, kui ta restorani uksest sisse astus.

Isiklikult oli Branti maitse pikajalgsed blondid, kuid kindlasti suutis ta näha seda külgetõmmet. Ta tõstis klaasi huultele.

„Kas sa jood alati kofeiinivabu jooke?” küsis Anita.

„Nii paar viimast nädalat.” Mees kuulis valu omaenda sõnades. „Ma püüan jagu saada tüütust kofeiinisõltuvusest.” Arsti käsul. Oma puusavigastusest saadik ei olnud ta liikunud nii palju, nagu oleks pidanud, ja vereõhk oli hakanud tasapisi üles ronima. Ta oli kindlalt otsustanud teha kõik mis võimalik, et järgmine füüsiline läbivaatus edukalt läbida. „Asi on distsipliinis.”

„Kuidas läheb?”

Mees oigas, kui tema kõht korises. „Vabandust.”

Naise täidlased huuled tõmbusid kaastundlikule muigele. „Lõuna jäi vahele?”

Mees noogutas. Ta oli jõudnud George Towni Suur-Kaimanil hilja lennukiga, kus ei pakutud süüa. Haige puus valutas pikast istumisest. Ta tahtis kaht asja, enne kui õhtul magama heidab. Head õhtusööki ja ettekannet Anita Caballolt, kuidas edeneb nende sihtmärkide rahalise seisu analüüs. Nii et kohe, kui ta oli kohvri hotellis maha pannud, asus ta naist otsima, mures selle üle, mida ta võib eest leida.