Читать книгу Pruudi ihukaitsja - Dani Sinclair - Страница 6

Xavier Drake vaatas naist magamistoa suures peeglis. Ta polnud oodanud, et naine näeb välja nii veetlev ja õrn. Kreemikas lihtsalõikeline pulmakleit langes graatsiliselt põrandale. Naine pööras end küljega peegli poole, uurides oma profiili. Tema sale käsi silus kõhule liibuvat satiinriiet. Läikivad helepruunid juuksed raamisid näoovaali.

Mees jätkas jälgimist, samal ajal kui naine võttis kummutilt lihtsamoelise loori ja asetas selle endale pähe. Xavieri peast lipsasid läbi kõik pruudi kirjeldamiseks kasutatavad kulunud väljendid. See juhtus esmakordselt, taipas ta. Need väljendid kirjeldasid just seda peegli ees seisvat peatset pruuti. Polnud ime, et Wayne oli olnud sellest naisest nii sisse võetud.

Peatse mõrsja helepruunid silmad läksid üllatusest pärani, kui nende pilgud peeglis kohtusid. Ta hakkas end ringi pöörama, huuled paokil, kuid Xavier astus juba tema poole.

„Ära karju,“ käsutas mees karmilt. „Ma ei tee sulle haiget.“

Ta kattis käega õigeaegselt naise suu. Too rabeles vastu, takerdudes oma kleiti. Ent selletagi poleks tal olnud mingit võimalust. Mees oli suurem, tugevam, käsivõitluses hästi treenitud ning kõvasti otsusekindlam. Xavier asetas oma vaba käe naise rinnale ning tõmbas tolle parema käe vastu prinki, täidlast rinda. Naise vasem käsi haaras mehe käest, mis kattis suud. Pruut lõhnas õrnalt kaneeli ja vanilli järele.

„Ära sunni mind sind uimastama.“

Naine jäi hoiatuse peale vaguraks, rind paisumas ning peeglist paistvad silmad hirmust pärani. Xavierile ei meeldinud, et oli põhjustanud midagi sellist, kuid tal polnud valikut.

„Ma ei vägista sind. Ma ei tee sulle üldse haiget, kui võimalik.“

Naine hingas raskelt ja kiirelt läbi nina. Tema rind tõusis ja langes mehe käe all. Keha oli jäik ja tugev, mehe jaoks ideaalse pikkusega.

Xavier raputas selle mõtte maha. „Sa pead minuga kaasa tulema, meil pole palju aega. Ma vabastan su suu.“ Ta vaatas naisele karmilt otsa. „Ära karju. Kui karjud, pean sind vaigistama. Kas mõistad?“

Naine noogutas jõnksatades pead.

„Kas lubad, et ei karju?“

Seekordne noogutus oli vaid aimatav. Xavier vabastas aeglaselt naise suu ning oli valmis teda taas vaigistama, kui viimane sügavalt sisse hingas. Naine hingeldas. Tema silmad välkusid vihast, mis segunes hirmuga.

„Sa peaaegu lämmatasid mu! Lase mind lahti!“

„Vaevalt küll.“

„Sa ütlesid, et ei tee mulle haiget.“

Xavier lõdvendas veidi haaret. „Ma ei tee sulle haiget.“

„Mu sinikad räägivad midagi muud. Kuidas sa siia sisse said?“

Keegi pidi olema sellele naisele öelnud, et parim enesekaitse on solvang. Kuigi ta tundis kabuhirmu, jätkus tal ometi söakust.

„Kas sel on tähtsust?“

Naise silmad läksid kissi. „Harrison ütles, et sa ootad väljas.“

„Mida?“

Ikka veel vapustatud, ent nüüd pigem pahane kui hirmul, raputas naine pead. „Lase mind lahti. Olen kindel, et Harrison ei palunud mind karmilt kohelda.“

Xavieril polnud aimugi, millest jutt käib, kuid ta tundis kergendust ja oli üllatunud, et naine oli rahulik.

„Ma lasen sul minna kohe, kui olen veendunud, et sa ei tee midagi rumalat.“

Naise pilk süvenes. „Mida sa selle all mõtled?“

Mehe huuled tõmblesid. „Karjumist, jooksmist, minu ründamist mõne esemega.“

„Nõus.“

Xavier vabastas aeglaselt naise. Too läks kohe öökapi juurde. Mehe käsi sulgus ümber telefonitoru hetk enne naise kätt. „Sa ju lubasid,“ tõreles Xavier.

„Sa ei öelnud midagi helistamise kohta. Ma tahan Harrisoniga rääkida.“

„Tema kallal näägutad hiljem. Nad võivad iga hetk siia jõuda.“

„Kes nemad?“

„Wayne’i tapjad teavad, kus sa oled. Ma nägin üht neist alumisel korrusel.“

Naise huuled avanesid mõistmisohkeks. Tema käsi liikus kõhu juurde ning silmad läksid hirmust jälle pärani. Need olid väga kaunid silmad.

„Sa nägid üht neist?“

„Ta oli parklas.“

„See võis olla keegi, kes siin elab.“

„Või varas, kes otsis lukustamata autot. Kas sa oled valmis sellist riski võtma?“ Xavier vaatas toas ringi ning märkas voodi lähedal kohvrit. „Kas see kohver on pakitud?“

„Peaaegu. Mõned asjad on veel kuivatis.“

„Need asjad asendad hiljem. Lähme.“

„Niiviisi? Sa oled hull. Ma pean riideid vahetama!“

„Unusta ära. Meil pole aega. Võta seda kui inimröövi.“

„Aga...“

„Ei mingeid agasid. Preili, me peame kohe lahkuma. Iga sekund on arvel.“

„Mu nimi on Zoe.“

„Olgu või Fred.“ Xavier haaras kohvri, arutledes, kas kõik lähebki nii libedalt. Kas naine tuleb temaga vabatahtlikult kaasa? „Lähme.“

„Luba mul vähemalt kingad ära vahetada!“

Aega pole suri Xavieri huulil. Naine astus juba seksikatest kõrge kontsaga kingadest välja ning libistas jalad madalatesse kingadesse.

„Ma ei jookse neis kõrge kontsaga kingades kusagile. Need pigistavad.“

„Miks sa neid siis kannad?“

„Need sobivad mu kleidiga. Kas oled kindel, et kleidi vahetamiseks pole aega?“

„Kindel.“ Xavier pidi Zoe siit minema saama veel enne, kui pahandused tõepoolest uksele koputavad või naine täpsustavamaid küsimusi esitama hakkab – näiteks seda, kuidas ta saab kindel olla, et Xavieri saatis Harrison, kes oli ilmselt tulevane peigmees.

Zoe krahmas loori peast, haaras voodijalutsist käekoti ning jooksis mööda koridori elutuppa. Xavier järgnes talle, vedades kaasa kohvrit, mis kaalus rohkem, kui oleks võinud arvata, tundes sellisest ootamatust vedamisest hämmastust ja kergendust.

„Uks on endiselt lukus.“ Naise häälde sigines taas hirm, kui ta ust lahti keeras ja mehele otsa vaatas. „Kuidas sa sisse said?“

Xavier osutas peaga klaasist liugustele. „Rõdult.“

„Me asume kolmandal korrusel!“

„Ma tean.“ Xavier küünitas end naisest mööda ning avas ukse. „Mine trepist. Me väljume majast tagaukse kaudu.“

„Aga...“

„Ole vait ja liigu!“

Zoe jättis ütlemata midagi, mis oleks kahtlemata Xavieri kõrvu kriipinud, ning astus vaiksesse koridori. Pikemalt mõtlemata suundus ta trepišahti poole. Varuväljapääsuuks avanes hetk enne, kui nemad selleni jõudsid. Kaks meest hakkasid koridori sisenema ning peatusid, vahtides neile otsa. Xavier lükkas oma selja taga olevat naist, talle pilkugi heitmata.

„Jookse!“

Suurem mees kobas aeglaselt relva järele. Xavier lajatas kohvriga eespool seisvale kiitsakale mehele. Too vaarus tahapoole, põrgates kokku suurema mehega, kes pillas relva käest. Xavier tõukas kiitsakat meest tugevasti, enne kui kumbki neist jõudis maha kukkunud relva järele haarata. Mõlemad mehed kukkusid betoonpõranadale selili.

Xavier virutas kiitsakale mehele täiest jõust kohvriga ning jalaga tugevasti vastu rinda. Mees vaarus oma kaaslasele otsa ning mõlemad kukkusid betoontrepist alla. Xavier pööras end ringi, avas selja taga sulgunud liftiukse ning jooksis mööda koridori Zoe poole.

Lift peatus ning uks avanes. Zoe hoidis ust paokil ning ootas, kleidi alumine serv kätte kahmatud. Üks vanem mees astus oma korterist välja.

„Minge tagasi!“ karjus naine talle. „Neil on relvad!“

Vanem mees märkas koridoris jooksvat kohvriga Xavieri, pulmakleidis Zoed ning vaibal lebavat relva. Ta sööstis sõnagi lausumata tagasi oma korterisse, tõmmates ukse pauguga kinni.

„Mine!“ käsutas Xavier.

Koridoris kajavad sammud lähenesid. Liftiuksed sulgusid ning Xavier vajutas teise korruse nuppu.

„Mida sa teed?“

„Loodan, et nad on piisavalt rumalad ja jooksevad esimesele korrusele.“

„Me jääme lõksu!“

“Kas tunned kedagi teiselt korruselt?“

„Jah, aga me ei või teisi inimesi ohtu seada.“

Xavier vajutas esimese korruse nuppu. „Kas sa selles kleidis ronida saad?“

„Nalja teed. Ma abiellun homme ega või seda kleiti ära määrida.“

„Kui nad su enne hommikut tapavad, siis ei pea sa selle pärast muretsema, preili.“

„Ma ütlesin, et mu nimi on Zoe.“

„Jah.“ Liftiuks avanes teisel korrusel. Xavier pistis pea välja. Betoontrepist alla liikuvad sammud kostsid isegi siia. „Milline korter?“

„Mida?“

„Milline korter? Sa ütlesid, et tunned siin kedagi.“

„227. Mööda koridori edasi ja ümber nurga, aga...“

„Ei mingeid agasid, mäletad?“

Haarates Zoe käe, vedas Xavier naist enda järel. Korterist number 227 ei kostnud mingit häält ka siis, kui Xavier kõvasti vastu ust koputas.

„Ilmselt pole nad kodus,“ ütles Zoe hingetult. „On ju reedeõhtu.“

„Tore. Loodame, et nende ukselukk on sama odav kui sinu oma.“ Xavier astus sammu tagasi ning lõi jalaga ukselingi kõrval asuvat paneeli.

„Mida sa teed?“

„Päästan meie elu.“ Kolm lööki ja uks kargas lahti. Zoe ahmis õhku. Xavier tõmbas ta korterisse ning sulges rüüstatud ukse. „Nad vajavad uut ukselukku.“

„Kas sa oled hull?“

„Neil meestel on relvad,“ meenutas Xavier naisele.

„Oledki hull?“

„Ei.“ Mees uuris korteri pimedat sisemust, tirides Zoed rõdule.

„Millisel ihukaitsjal pole relva kaasas?“

„Sellisel, kes üritab sinu elu päästa. Tule.“

„Mida sa teed?“

„Neil ei kulu kaua aega selleks, et välja nuputada, kuhu me läksime,“ hoiatas Xavier ning avas rõduukse. „Loodetavasti kutsub see vanamees või keegi teine su naabritest politsei.“

„Ma ei roni teise korruse rõdult alla,“ puhises Zoe.

Xavier silmitses naise kleiti. „Jah. See võib pingutust nõuda. Ma aitan sind.“

Zoe käed liikusid kõhule. „Ei!“

Visates kohvri alla ning olles tänulik, et selle sisu, milleks pidi olema pool korterit, laiali ei pudenenud, haaras Xavier naisel piha ümbert veel enne, kui too taipas, mida mees kavatseb.

„Ei! Lõpeta! Ma saan haiget! Mul läheb nii midagi katki!“

„Vaata, et see oleks käsi,“ ütles Xavier, tõstes peksleva ja rabeleva naise üle rõdu ääre. „Jalgu läheb sul jooksmiseks vaja.“

„Ei!“

Xavier ei teinud kuulmagi ning lasi ta üle rõdu serva nii madalale, kui suutis. „Jookse parkla poole. Ära peatu ega vaata tagasi.“

Naine karjatas, kui mees temast lahti laskis.

Zoe maandus raskelt, kaotades hetkeks teadvuse. Tal õnnestus imekombel püsti jääda. Käekott mütsatas raskelt vastu külge, samal ajal kui loor maapinnale laperdas. Ihukaitsja kiigutas end üle rõduääre ning hüppas alla, nagu teeks seda iga päev. Vaadates tema riietust, võib-olla tegigi.

Hoolimata varasemast paanikast oli Zoel pea võimatu mitte märgata, kui sale, päevitunud ja äärmiselt trimmis Xavier oli. Mehel olid laines ja kuldpruunid juuksed. Käsi, mille ta Zoe suu ette oli asetanud, oli kare. Selline käsi oli harjunud tööd tegema. Ning ta oli tugev. Hämmastavalt tugev. Ta oli naise üle rõduääre tõstnud, nagu ei kaaluks too midagi. Zoe judises.

„Mine!“ käsutas Xavier. „Karta võid hiljem.“

„Ma ei karda.“

„Tore. Selleks polegi aega.“

Haarates kohvri ühte kätte, tõmbas Xavier teisega Zoed enda järel ning hakkas jooksma. Zoe ei vaielnud enam vastu. Ta pidi püüdma mehega sammu pidada. Ainus, millele ta suutis mõelda, oli tema arukus kingi vahetada.

Zoe imestas, miks ta veel hirmust segi polnud läinud. Ilmselt šoki tõttu, arvas ta. Naine oli näinud maha pillatud relva ning see polnud esimene kord, kui tema elu kallale kiputi. Talle meenusid püstolilasud ning ta püüdis unustada kuuli lihasse lõikumise häält.

Kui temaga põgenev mees teda tappa tahaks, ei jookseks ta praegu parkla poole. Harrison oli ihukaitsjate palkamisega peale käinud, kuid Zoe oli olnud veendunud, et tal on oma korteris pulmadeni ohutu. Talle ei meeldinud, et Harrisonil oli õigus olnud.

Kummaline, kui rahustav, ent samal ajal hirmutav oli teada, et tema ihukaitsja ei kandnud relva.

Nüüdseks võlgnes Zoe oma elu kahekordselt Harrisonile. Ainus viis selle tasumiseks oli mehele võimalikult hea abikaasa olla. Ta surus kõhklused alla, samal ajal kui Xavier kohvri väikese tumeda kupeeauto pakiruumi viskas.

„Mine sisse.“

Zoe ronis ettevaatlikult juhi kõrvalistmele, üritades mitte kleiti kortsutada või midagi määrdunut katsuda.

Ta tõi kuuldavale sõna, mille peale ta ema alati häält tõstnud oli.

„Mida?“ küsis Xavier, libistades end juhiistmele.

„Ma jätsin kingad korterisse. Mis ma homme hommikul jalga panen?“

Xavier pomises midagi nina alla ning käivitas mootori.

„Olgu, saan aru, et tegu pole elu ja surma küsimusega, aga ma ei saa abiell...“

Xavier polnud pomisenud Zoe kingahala pärast. Tema pilk oli peatunud ühel mehel, kes jooksis nende poole, relv käes.

Ta tagurdas auto kummide vilinal parkimiskohalt, enne kui Zoe jõudis turvavöö leida.

„Kuidas nad mu üles leidsid?“

„Hea luuretöö tulemus.“

„Mida?“ Zoe ahmis õhku, kui Xavier peaaegu riivas parklasse sisenevat minikaubikut. „Sõida aeglasemalt! Sa sõitsid sellele peaaegu... Issand jumal!“

Xavier kihutas ümber teise auto ning pööras liiklusrohkele maanteele, heites vastutulevatele autodele vaid pilgu. Zoe pillas loori sülle ning surus käed vastu armatuurlauda.

„Sa oled hull! Sa peaksid mind valvama, mitte autoõnnetuses ära tapma!“

„Rahune.“

„Pärast õnnetust,“ puhises naine, „kui me veel elus oleme.“

Xavier välgutas naeratades hambaid. Tal olid põselohud! Ihukaitsjatel ei tohiks põselohukesi olla. Nad peaksid olema inetud kõõrdsilmsed musklimäed. Ehkki kui järele mõelda, siis kellele meeldivad kõõrdi vaatavad silmad? Ning Xavieri musklitel polnud ka midagi viga, ehkki need ei punnitanud liigselt. Tegelikult polnud mehe välimuses midagi ebameeldivat. Tal olid tugevad, karmid näojooned ning päevitunud nägu, mis vajas raseerimist.

Zoe sulges silmad ning klammerdus tugevamini oma käekoti külge. Ta ei tohiks märgata, kuidas tema ihukaitsja välja näeb. Küllap oli tegu stressist tingitud reaktsiooniga. Järgmisel hommikul ootab teda ees abiellumine.

Auto vingerdas. Zoe avas silmad. Parem oli toimuvat oma silmaga näha, kui olla teadmatuses, kas surm on juba silme ees. Vaid seetõttu suutis ta oma suu kinni hoida, ehkki Xavier juhtis autot vilunud täpsusega. Nad polnud siiani avariisse sattunud, ehkki võimalusi selleks oli olnud palju.

Kuigi Zoe teadis, et ei tohiks Xavieri häirida, märkas ta, et foorituli läks punaseks ning mees ei võtnud kiirust maha!

Zoe surus käed kõhule ja ahmis tahtmatult õhku. Ehk oli mitte vaatamine siiski parem. Tema kõhus torkas miski hoiatavalt.

Mitte praegu. Ta ei tohi nüüd iiveldust tunda.

Kõht polnud sellega nõus.

„Palun.“ See kõlas palvena. Kleit oleks rikutud, kui ta selle täis oksendaks.

„Rahune. Me saime neist lahti. Ma võtan kiirust maha.“

Zoe kõht tõmbus kokku. „Jäta auto seisma.“

„Mida?“

„Mul hakkab halb.“

„Nii napikas see ka polnud.“

„Jäta auto seisma!“ Zoe neelatas raskelt, tundes suus sapivedeliku maitset.

Ta sulges silmad ning pigistas süles olevat loori nii tugevasti, et neid kortse sealt enam ilmselt välja ei saa. Tore. Mõtle sellele. Ära mõtle kõhule. Eriti väldi mõtteid sellest rasvasest pitsast, mille õhtusöögiks nahka pistsid.

Auto võttis hoogu maha. Zoe kõhus jõnksatas miski hoiatavalt. Ta avas silmad samal ajal, kui auto sõitis edasi, tagurdas ning peatus supermarketi parklas. Zoe paiskas autoukse lahti, kummardus nii kaugele välja kui võimalik, turvavöö endiselt ümber keha kinnitatud, ning lubas kõhul end tühjendada.

Xavier väljus vandudes autost. Zoe üritas mitte mõelda sellele, et mees seisab asfalteeritud parklapinnal ja vaatab, kuidas ta end häbistab.

„Oota siin,“ käsutas Xavier kiiresti.

Nagu Zoel oleks olnud valikut.

Naine kobas värisedes käekotis taskurätikute paki järele, üritades eirata iiveldustunnet, mis endiselt kõhus pitsitas. Ta polnud võinud leppida vaid maapähklivõi ja saiaga või tavalise juustupitsaga, oo ei. Tema pidi võtma ikka pepperoni ja rasvase vorstiga pitsa.

Zoe neelatas raskelt, kuid see ei aidanud. Tema maos polnud enam midagi välja oksendada, ometi läbisid keha kõõksatused.

Kui naisel õnnestus iiveldus lõpuks kontrolli alla saada, kuivatas ta suu, nõjatus tooli seljatoele ning sulges silmad. Miks ta poleks võinud sündida tugeva seedeelundkonnaga nagu tema sõbranna Marge? Marge oli söönud kolmel rasedusajal kõike ega tundnud kordagi iiveldust. Samas aga polnud keegi üritanud Marge’i tappa. Samuti ei pidanud ta kunagi pealt nägema kellegi tapmist, sest need inimesed seisid valel ajal tema kõrval.

Zoe tunnetas ja kuulis, kuidas keegi autole lähenes. Ta avas silmad.

„Kas sinuga on kõik korras?“ Ihukaitsja hoidis käes kaupluse logoga pruuni kilekotti.

„Kas paistab nii?“ Zoe tundis, nagu oleks tema suu päev läbi kantud soki sisemus. Ka kõht polnud veel mässamist lõpetanud.

„Võta.“ Xavier tõmbas kotist pudeli külma vett ning ulatas selle naisele.

„Tänan.“

„Loputa suud ja sülita välja.“

„Vaimustav.“ Ent Zoe tegi täpselt nii, nagu Xavier oli õpetanud. Kui halb maitse oli suust läinud, tundis ta end veidi paremini. Jumal õnnistagu seda meest. Xavier tõmbas kotist välja pudelikese suuveega.

Zoe vaatas alandatult ringi. Nad olid eraldatud kohas ning kaugel teistest autodest. Xavier oli parkinud auto vastu igihaljast hekki, mis asus poest eemal. Keegi ei pööranud neile mingit tähelepanu.

Suuloputamine aitas palju, kuid Xavier polnud sellega veel lõpetanud. Ta tõi nähtavale riidetüki, mida niisutas teise veepudeli sisuga, ning ulatas selle näopühkimiseks naisele.

„Vabandust,“ sõnas Xavier pahuralt. „Aga võib-olla tahad sa oma kleiti tupsutada. Sellel on plekk.“

Zoe ei suutnud mehele otsa vaadata, kuivatades kleidil olevat plekki. Tore. Lausa täiuslik. Ta abiellub hommikul määrdunud pulmakleidis ja purjeriidest kingades. Mida paremat veel tahta?

„Ma olen üsna kindel, et meile ei järgnetud. Nüüd võib aja maha võtta. Istu ja rahune.“

Zoe ei osanud midagi öelda. Ta jõi väikese lonksu vett, nautides kurgust alla jooksvat jahedat veeniret ning tegi, nagu Xavier oli soovitanud. Kurnatud, sulges ta veel kord silmad. Xavier asetas koti tagaistmele, sulges Zoe-poolse autoukse ning libistas end taas juhiistmele.

Zoe peas keerles palju mõtteid, tekitades kõiksugu küsimusi, kuid ta oli nende esitamiseks liiga väsinud. Kõht oli endiselt pahur ja rahutu. Tõenäoliselt ei söö ta enam kunagi pepperoni-pitsat. Kõige parem oli suletud silmadega istuda ning mitte mõelda. Kui nad Harrisoni juurde jõuavad, on selgitusteks piisavalt aega.

Ta oleks pidanud Harrisoni soovi kohaselt tolle katusekorterisse jääma, ent tema oli soovinud omaette olla, et Wayne’i surma üle mõelda. Üksiolek polnud Zoele kuidagi kasuks tulnud.

Aruka naise kohta suutis ta briljantselt idiooti mängida, alustades sellest, mil ta lasi end nägusal ja kiiresti kõneleval Wayne’il sõna otseses mõttes jalust rabada.

Kui järele mõelda, siis oli tema ihukaitsja äsja sama teinud. Ka see mees polnud andnud talle mõtlemiseks aega. Ent vähemalt polnud Xavier vedanud Zoed voodisse sellise kergusega, mis naist siiani hämmastama pani.

Zoe tõmbus kössi, meenutades oma tormakust. Ta polnud tahtnud Harrisoni peole minna. Kord kuus oli tal kombeks kohtuda oma sõbrannade Sharoni, Marge’i ja Heleniga, et tüdrukutega väljas käia. Tavaliselt läksid nad koos õhtust sööma ja siis kinno või teatrisse. Nad polnud kavatsenud tol õhtul peole minna, kuid Harrison oli Zoele peale käinud ning sõbrannadele oli see mõte meeldinud.

Peol oli palju rahvast, vali muusika, külm õlu ja lõbus tantsimine. Zoe mäletas siiani, kuidas Wayne teda tantsima kutsudes vaadanud oli. Pikk ja seksikas, soengusse seatud tuhkblondid juuksed, säravad silmad ja jalustrabav naeratus.

Sõbrannad, ninad tasuta voolanud alkoholist rõõmsalt täis tõmmatud, utsitasid teda tagant ning peagi olid neil endil kaaslased. Wayne oli tantsinud kõik järgnevad tantsud Zoega ning nad olid rääkinud ja naernud kogu õhtu. Zoe oli Wayne’i sarmi tõttu sõbrannad peaaegu unustanud. Ta oli andnud mehele oma telefoninumbri, kuid keeldunud laskmast end koju viia.

Tol ööl.

Wayne oli helistanud, kui Zoe valmistus magamaminekuks, ja nad rääkisid, kuni naine oleks väsimusest peaaegu tukkuma jäänud. Zoe polnud kunagi tundnud kedagi Wayne’i-sarnast. Mees oli öelnud alati õigeid asju, meelitanud ennekuulmatute sõnadega ning ostnud tobedaid kingitusi, millest Zoe ei suutnud keelduda – näiteks naljakate ütlustega kruusi. Kui Wayne oleks saatnud karikakarde asemel roose, oleks Zoe ettevaatlikuks muutunud, ent mees oskas kalli šokolaadi asemel tuua hoopis M&M’si komme.

Wayne oli püüdnud teda visa otsusekindlusega, mis oli olnud lõbus ja põnev, kuid samal ajal ka meelitav. Ning kuhu see kõik viis. Zoe käsi liikus kõhule. Ta avas silmad, samal ajal auto peatus.

Teda tabas hirm, kui ta vaatas välja ja nägi järjekordset pimedat parklat.

„Kus me oleme?“

„Minu motellis. Enne kui paanikasse sattud, luban, et mul pole sinuga mingeid kavatsusi. Arvasin, et tahaksid ehk riideid vahetada, enne kui edasi liigume.“

Xavier ulatas võtme. „Ma pean helistama. Seejärel peame rääkima. Kas oled nõus?“

„Ei. Ma tahan Harrisoni näha.“

„Niiviisi välja nähes?“

„Mis mu väljanägemisel viga on?“ Zoe heitis pilgu oma kleidile. Loor lebas põrandal jalge ees, kuhu ta selle enne autost välja kummardumist pillanud oli.

„Kui ma vastan, et ei midagi, kas sa mõistad seda siis valesti?“

Mehe hääl oli tasane, näoilme loetamatu, ent Zoe tundis sellegipoolest kummalist surinat.

„Ma ootan koridoris. Mul pole kavas sind rünnata.“

„Ma ei arvanudki, et on.“

See oli peaaegu tõsi. Zoe kinnitas endale veel kord, et kui mees oleks soovinud talle viga teha, oleks ta seda juba teinud. Ent siiski...

„Miks sa mind siia tõid?“

„See jäi tee peale.“

„Oh.“

Kas ta käitus taas idiootlikult, et seda võõrast usaldas? Mehes polnud midagi ähvardavat. Vähemalt mitte praegu, ent ei tohtinud unustada, kuidas Xavier oli temast kinni haaranud, uimastada ähvardanud, ukse puruks löönud ja mööda linna ringi kihutanud nagu hullunud võidusõitja. Nii ohtliku mehega motelli minemine tundus tõeliselt rumala teona. Teisalt aga soovis Zoe riideid vahetada ning ei kartnud kummalisel kombel meest.

„Sinu valik, pr... Zoe.“

„Kas ootad mind koridoris?“

„Jah.“

„Olgu.“ Zoe võis ju alati karjuma hakata. Parkla oli autosid täis ja siin liikus palju inimesi. Kõigepealt paneks ta ukse lukku ning helistaks Harrisonile.

Xavier kandis kohvri motelli külgukseni. Zoe järgnes talle majja ning mööda betoontreppi teisele korrusele, tegemata välja pilkudest, mida nad endale tõmbasid. Ta oli kurnatusest uimane. Viimased neli kuud kestnud stress nõudis lõivu. Zoe oli nii väsinud, et võinuks magada terve nädala.

Xavier asetas kohvri motellitoa ülisuurele voodile ning õngitses välja oma mobiiltelefoni, samal ajal kui Zoe seisis avatud ukse juures. „Ma ootan väljas. Kutsu mind, kui valmis oled.“

Ta kõndis naisest mööda ja läks koridori, toetus seljaga vastu seina ning kuulis, kuidas ukselukk kinni klõpsatas. Seejärel kiirustas mees trepist alla esimesele korrusele. Ta küsis administraatorilt oma motellitoa jaoks teise võtmekaardi. Tülpinud teenindajad näisid sellise lihtsa soovi peale lausa kergendust tundvat. Telefon muudkui helises ning administraatorilauale lähenes lärmakas inimgrupp, samal ajal kui Xavier esitas isikut tõendava dokumendi.

Võti käes, hakkas Xavier trepist üles liikuma. Ta vajutas mobiilil kiirklahvi ning ootas, et Sandy vastaks kõnele.

„Sain ta kätte,“ ütles Xavier sissejuhatuseta oma endisele vennanaisele.

„Jumal tänatud.“ Naise kähedas hääles kostis erutus. „Ega sul sellega probleeme tekkinud?“

„Ei midagi sellist, millega poleks hakkama saanud. Ent sul oli õigus. Wayne’i kaasosalised ilmusid välja.“

Naine ahmis õhku. „Kaasosalised, mitmuses? Kas nad ütlesid sulle midagi? Mis juhtus?“

„Meil polnud lobisemiseks aega. Lükkasin need kaks, kes majja tulid, trepist alla, haarasin naise ja lahkusin.“

„Kus sa oled?“

„Oma motellis.“

„Sa pidid ta Wayne’i juurde viima.“

„Plaanid muutusid. Ta arvab, et olen Harrisoni saadetud ihukaitsja. Ma oletan, et tegu on peigmehega?“

„Jah,“ nõustus naine. „Miks sa ei võiks teda Wayne’i korterisse viia? Võiksid talle öelda, et Harrison Trent käskis sul ta ohutuse mõttes sinna viia.“

„Neid mehi oli kolm, Sandy.“

„Kolm?“

„Võib-olla rohkemgi. Mina nägin kolme. Kui neid on rohkem, siis võib keegi sinu ja ka Wayne’i korterit jälgida. Sellist riski ei tasu võtta. Kui nad helistavad, ütle, et naine on meie käes ja lepi kokku kohtumine.“

Sandy hääl tõusis tervelt oktavi võrra. „Mis siis saab, kui midagi valesti läheb?“

„Siis tegelen sellega ise.“

Xavier tunnetas, et naine tahtis vastu vaielda, ent leppis kähiseva ohkega. „Ma ei tea, mida oleksin teinud, kui sa poleks täna välja ilmunud, Xavier.“

„Kõik saab korda, Sandy.“ Peab saama. Xavier ei suutnud taluda mõtet, mis võis juhtuda tema vennatütrega. „Korralda meile kohtumine ja lase minul nendega asju ajada.“

„Aga kui...? Hea küll. Ma lihtsalt kardan. Ta on nii noor.“

Xavier kuulis naise hääles hirmu ning tema sõrmed klammerdusid tugevamalt ümber mobiiltelefoni. „April on arukas laps. Nad ei tee talle liiga.“ Tema keha läks pingule. Ta lootis, et see oleks tõsi. „Temaga saab kõik korda.“

„Sul on õigus. Usun sinusse. Helistan sulle kohe, kui neist midagi kuulen.“

„See ei aita Aprilit, kui sa end haigeks mõtled. Ürita puhata.“

„Ma üritan.“

Xavier lõpetas teisele korrusele jõudes kõne. Nüüdseks peaks pruut juba Harrisonile helistanud olema. Zoe peaks teadma, et Xavier polnud Harrisoni saadetud. Xavier oli kindel, et ei pruut ega ka Harrison helistaks politseisse.

Ta raputas pead. See naine üritaks põgeneda, aga tema peab seda takistama. Liiga palju oli kaalul, kaasa arvatud seitsme-aastase tüdruku elu.