Читать книгу Keskööprints - Dani Sinclair - Страница 5

Arvuti kerge kuma oli ainsaks valgusallikaks pimedas toas. Reece Maddoxi arvates oli valgust liiga palju. Iga hetk võib mõni turvamees märgata valgust seal, kus seda olla ei tohiks, ning saata kellegi seda kontrollima. Pidu toimus mitmes hoone tagumise külje ruumis. Reece pidi tormiliste peosündmuste juurde tagasi pöörduma enne seda, kui keegi teine peale tema kaaslanna mehe eemalolekut märkab.

Viimase faili allalaadimine lõppes. Reece eemaldas arvutist mälupulga teadmisega, et vajalike failide otsimiseks ning salvestamiseks oli kulunud liiga palju aega. Laua kõrval kükitava meheni jõudis ukse tagant kostuv mehe naeruhääl. Tema suunas liikus mitu vabalt vestlevat meest. Ta kahtles, et peoperemees usuks, et Reece kõigest vannituba otsinud oli, kui keegi ta siit leiaks.

Reece seisis. Arvuti sulgemiseks polnud enam aega. Ta lükkas mälupulga oma taskusse ning silmitses hindava pilguga tuba. Teise korruse aknad olid ainsaks väljapääsuks. See polnud küll kõige optimaalsem valik, kuid siiski... Mees jooksis aknani ning piilus sealt alla. Nii murraks ta oma rumalat pead kandva kaela.

Või võiks ta selle ülesande jätta peaaegu ukseni jõudnud meeste hooleks.

Reece avas akna. Liiga hilja, ta märkas sensorit. Tema osaliseks kergenduseks ei kõlanud kuuldavat alarmi, kuid mees teadis, et oli kuskil mõne vaikse häirekella tööle pannud. Vaikselt vandudes silmitses ta maja küljeseina peal paiknevaid konarlikke kive. Tema kallid Itaalia nahkkingad polnud mõeldud kaljuronimiseks. Kahjuks aga polnud muud valikuvarianti, kui haarata kinni rõduäärest, mis ulatus natuke kaugemal maja küljest välja. Ta võiks selle küljes rippuda ja end siis lahti lasta, nii murraks ta ainult oma jala.

Kui tal kunagi õnne vaja läheb, siis nüüd oli see hetk käes. Reece ronis aknalauale ning hüppas sepistatud raudvõre poole.

Õnn naeratas talle. Mees haaras parema käega kinni alumisest käsipuust ning rippus maapinna kohal, rebides niimoodi peaaegu käe liigesekohast välja.

Hammustades valu vastu huulde, otsis mees jalgadega pragu kivifassaadis ning leidiski selle, sama tegi ta ka oma vasaku käega. See vähendas pinget tema paremas käes ning õlas, kuid äkitselt märkas ta säravat valgust toas, kust ta just lahkunud oli.

Osavustükkide jaoks polnud aega. Reece lasi käsipuust lahti ning üritas kukkudes oma lihaseid lõdvestada. Maandu­mist pehmendasid pügatud põõsad, mis kasvasid reas maja vundamendi ääres, kuid maandumine polnud kaugeltki mitte valutu ega helitu. Reece’i kohalt kostus äkitselt elevil hääli.

Reece tõusis viivitamatult jalule ning liibus vastu konarlikku kivimüüri. Tema tumedad juuksed ning must smoking peaksid aitama tal varjudesse sulanduda, samal ajal kui ta sentimeetrite haaval heledalt valgustatud mõisa esiosa poole liikus. Turvateenistus tuleb valduste kaugemast otsast, kuid neil ei kulu palju aega teavitamaks tervet töötajaskonda saagivaritsejast.

Jäädes vaid vaevu prožektorite valgusvihust välja, peatus Reece nurga peal, et oma riietelt mulda ning rohelisi muruliblesid maha pühkida ning lateksist kindaid eemaldada. Ta toppis need oma taskusse ning kammis sõrmedega läbi oma juuste. Enam polnud tal aega. Ta kõndis hästi valgustatud esiukse poole, justkui oleks tal täielik õigus maastikul jalutamas käia.

Õnn naeratas talle veel kord. Esiuksest väljus suur grupp lärmakaid pidulisi, kes igavlevatest turvameestest rääkides ning naerdes möödusid. Üks neist inimestest oli Curtis Long. Reece poleks õnnelt enam rohkem paluda osanudki. Tüse impordiärimees nägi väsinud välja, samal ajal kui ta naine lobises innukalt ühe noorema paariga, kes ilmselt nende poja sõbrad olid.

Reece kaalutles oma võimalusi ning astus siis üle kivimüüri, mis ääristas esiukse ees paiknevaid astmeid, samal ajal pillas üks naine parkimispiletit otsides oma koti maha.

Reece kummardus koos teiste meestega, et üles korjata huulepulk, mündid ning teised kotist välja pudenenud esemed. Naine itsitas veidi vindiselt ning vabandas soravas itaalia keeles.

Oma õnne tänades manööverdas Reece end vanema mehe kõrvale. „Tere õhtust, Curtis.”

„Reece,” tervitas Curtis üllatunult. „Ma ei näinudki sind varem.”

„Tahtsin juba enne tere ütlema tulla, kuid ei leidnud sobivat võimalust. Sa näed hea välja.” Tegelikult arvas Reece, et mees näeb välja üsna kurnatud ning kahvatu. Ta hingeldas kuuldavalt naisele mitmeid münte ulatades.

„Arst ütles mulle, et pean kaalust alla võtma ning stressist hoiduma,” lausus ta end kokku võttes. „Proovi minu äri juhtides ühegagi neist asjadest hakkama saada. Mida ta küll ootab? Neetud lollpea.”

Reece manas näole kaastundliku naeratuse. „Arstid.” See tundus piisavalt puikleva vastusena. „Kas lähete koos naisega homme ka saatkonna peole Milanos?”

„Ei, jumal tänatud. Me sõidame esimese asjana hommikul varajase lennukiga Ühendriikidesse tagasi. Mu naine nõuab, et ma Alexandrias ühe spetsialisti vastuvõtul ära käiksin.”

„Abikaasad lihtsalt on sellised.”

„Ja kuidas sina seda tead? Minu poja andmetel oled sa ikka veel vaba.”

„Veel jah,” nõustus Reece. „Nagu ka tema, kui just midagi sellest ajast, mil ma teda San Moritzis nägin, muutunud pole. Kas te lendate siis Dullesisse?”

Curtis noogutas. Mõlemad mehed astusid sammu allapoole, kui veel üks rahvahulk maja sissepääsu ees tunglema ning noorukitele nende autode ning limusiinide ettesõidutamise eest maksma hakkas.

„Ma vihkan kontinentidevahelisi lende, aga mu naine armastab Itaaliat.”

Valvuritega liitus ka kolmas turvamees, kes rääkis küll vaikselt, kuid vägagi pakilisel toonil. Reece kaalus oma võimalusi, püüdes samal ajal jätta muljet, et ta neid üldse tähele ei pane. „Ja kuidas su pojal läinud on, pärast seda kui ma teda viimati nägin?”

„Minu poeg peab karmid elutõed selgeks õppima. Ta tahab ikka veel neetud puusepaks hakata.”

Reece lasi välja vaikse kergendust väljendava ohke. „Talle on alati oma kätega töötada meeldinud.”

„Olgu, tehku siis sellest oma hobi. Aga puusepp, jumal hoia! Puusepana ei teeni ta üldse raha. Ta tahab maju ehitama hakata.”

„Ma tean ühte meest, kes seda teeb.”

Curtis silmitses teda teravalt. „Teenib ta sellega ka midagi?”

„Piisavalt, et läbi ajada.”

Mehe turtsatus tõmbas neile Curtise naise pilgu ning Reece noogutas talle tervituseks.

„Seda olen ma talle rääkinudki,” lausus Curtis. „See ei tasu end ära. Ta peab minu äridesse sekkuma ning puuseppa oma vabal ajal mängima.”

„Äkki peaksid tal minu sõbraga rääkida laskma. Gene võib aidata tal meelt muuta.”

„Arvad nii?”

Reece kehitas õlgu, justkui poleks see üldse oluline. „Igal juhul räägib Gene talle tõtt:”

„See pole sugugi halb mõte.”

Reece haaras ühe oma visiitkaardi ja pastaka ning kirjutas kaardi taha Gene’i nime ning telefoninumbri. „Asja iroonia seisneb selles, et pidin homme õhtul koju lendama ja talle ühelt Itaalia ehitajalt, keda ta siin tunneb, mõned failid kaasa viima. Kohtusin selle mehega vahetult enne siia peole tulekut, aga nüüd tundub, et jään küllaltki suure tõenäosusega oma lennukist maha. Minu kaaslanna tahab väga homsele saatkonna üritusele minna.”

„Ole ettevaatlik, Reece. Varem või hiljem paneb üks neist naistest sulle sõrmuse sõrme ning rõnga ninna.”

„Mitte mingil juhul,” kinnitas ta vanemale mehele. „Aga üldiselt tasub daamidele meelepärane käitumine end ära. Kas oleks võimalik, et sa viiksid selle mälupulga minu eest tagasi? Ma vihkan lubaduste täitmata jätmist. Võiksin helistada Gene’ile ning paluda tal sinuga homme kokku saada, pärast seda, kui sa tollist läbi käinud oled. Siis võid ka tema jutuajamise Steve’iga ära korraldada.”

„Pole probleemi. Mulle meeldiks väga sinu sõbraga kohtuda.”

„Aitäh.” Kumbki turvamees ei vaadanud nende suunas ning Reece ulatas talle mälupulga. Valvurite tähelepanu oli suunatud autole, mis treppide ees peatunud oli. Kohe selle taga seisis elegantne must limusiin.

„Ma kardan, et see on minu auto.” Curtis viipas limusiini suunas. „Me lendame Delta 698-ga. Ütle oma sõbrale, et ootan väga temaga vestlemist.” Mälupulga pistis ta endale taskusse.

„Suurepärane. Aitäh sulle veel kord, jään sulle ühe teene võlgu.”

„Mitte siis, kui su sõber aitab mu pojale aru pähe panna.”

Mehed surusid kätt ning Reece suundus esiukse poole, samal ajal eraldas Curtis oma naise teisest paarist. Turvamehed, kes nägid välja tunduvalt rahutumad kui paar minutit varem, eksitasid Reece’i, kui viimane tagasi sisse kõndima hakkas.

„Kõik on korras,” kinnitas Reece neile itaalia keeles. „Saatsin lihtsalt ühe sõbra välja, et temaga hüvasti jätta.”

„Teie nimi palun, signore?”

Olukord polnud hea, kuid sinna ei olnud midagi parata. „Reece Maddox.”

Rääkija vaatas teda külmalt, samal ajal kui tema kaaslane mehe nime nimekirjast järele vaatas. Reece lootis, et tema õnn pole teda veel maha jätnud. Väikseimgi märk rebendist või plekist tema riietel saadaks talle praegu palju pahandust kaela ning ta polnud kindel, kas ta selle üle elaks. Nüüd, kui adrenaliin kehast kadunud oli, hakkasid ka tema õlg ning selg ebanormaalselt valutama.

„Mul on vaja teie kutset näha, härra.”

„Pole probleemi.” Reece õngitses oma jakitaskust välja kaardi ning ootas, kuni mees selle üle kontrollis ning teine mees tema nime kinnituseks noogutas.

Nad viipasid talle sisseminekuks. Reece sammus eesmärgikindlalt tagasi ballisaali poole, lootes samal ajal, et ta polnud ülakorruse kabinetis mõnda kaamerat märkamata jätnud. Võideldes oma instinktidega, mis soovitasid tal ringi pöörata ning minema joosta, sammus ta edasi, jättes endast väga rahuliku mulje, ning märkas oma sõpra Heath Brockmortonit, kes juhtis esiukse poole silmanähtavalt purjus Oliver Kendalli.

„Vajad abi?”

„Tegelikult ei ütleks ma su pakkumisest ära. Oliver peab oma autojuhi üles leidma.”

„Pidu pole läbi,” protesteeris Oliver väsinult.

„Sinu jaoks on, semu.”

Reece aitas Heathil juhtida Oliver tagasi sama teed pidi, kust ta tulnud oli. Oliveri hea välimus ning meeldiv käitumine tagasid talle juurdepääsu sellise maailma soodustustele, mida ihaldas, olgugi et tema enda perekonna varanduslik seis polnud sugugi selline, nagu ta soovinud oleks.

„Mind ootab üks neiu,” protesteeris Oliver.

Reece kergitas Heathi suunas küsivalt oma kulme. Tema sõber raputas pead. „See neiu on abielus.”

„Sellest pole midagi.”

„Tegelikult on ikka küll. Tema abikaasa on meister­- vehkleja ning vägagi armukade. Sa ei taha tegelikult end selle naisega siduda.”

„Väsinud,” kurtis Oliver.

„Jah, ja homme hommikul tunned sa end palju halvemini,” kinnitas Heath talle ebasõbralikult. „Ta läheb varahommikuse lennukiga koju.”

Reece võpatas. Ilmselt on tegu sama lennuga, millega ka Curtis ning tema naine lähevad. Samas aga saab Oliver hea õnne korral alles lõuna paiku voodist välja. „Takso?”

„Kindlasti. Ma ei tea küll, missuguse naisega ta siia tuli, kuid viimasel läheb ilma Oliverita paremini.”

Turvamees külalistenimekirjaga heitis kolmikule pilgu ning saatis siis ühe nooruki neid ootavat taksot kutsuma. Reece ja Heath saatsid Oliveri ära ning valvurid lasid nad käeviipega jälle sisse.

„Ma ei tea, kuidas sinuga lood on, semu, aga mul on tühistest asjadest juba kõrini. Aitäh sulle abi eest.”

Reece noogutas ning mehed läksid eri suundades. Mees tegi endale eesmärgiks rääkida rahvahulgast läbi minnes veel mitme inimesega, samal ajal oli ta teadlik sellest, et pidu oli omandanud õrnalt pingelise alatooni. Reece’i kaaslanna lobises väikses grupis, mis koosnes peamiselt meestest, ning häiritud ilme tema näol takistas Reece’i tegemast ettepanekut lahkumiseks. Naine rääkis enda eest kissitatud silmadega ja kortsus kulmudega. Natuke aega hiljem tuli välja, et on naeruväärselt lihtne jätta ta hotellisviidi ukse taha, nii et naise teravad kaebused Reece’i peas ikka veel kumiseksid.

Reece ei lootnudki peolt lahkuda, kuid see ei tähendanud, et ta enam ohus poleks olnud. Oma toa poole suundumise asemel otsis ta üles allkorrusel paikneva hotelli baari ning tualettruumide lähedal asuva telefonide rea. Ookeanitagune ühendus osutus selgeks ning Gene vastas kolmanda kutsumise peale, tema häälest võis välja lugeda, et ta on parajasti hõivatud.

„Mina siin,” teatas Reece nimesid kasutamata. „Mul oleks sult ühte sellist teenet vaja, millest me rääkinud oleme.”

Reece kujutas ette liivakarva juustega meest end toolil sirutamas. „Räägi.”

Üks paljudest asjadest, mis Reece’ile Eugene O’Donnelli juures meeldis, oli see, et tema sõber kohaneb kiiresti ükskõik missuguse olukorraga. Olid mõned vähesed inimesed, keda ta samamoodi nagu Gene’i usaldas. Reece informeeris teda Curtis Longi saabumisest. Kahjuks polnud võimalik tema nime mainimata jätta.

„Tee mulle teene ning mine talle lennujaama vastu. Tema poeg tahab ehitajaks hakata, kuid Curtis eelistaks seda, et poeg liituks perekonnaäriga.”

„Ah nii?”

Gene’i hääl oli ärevil, ta kuulas kõiki nüansse.

„Ma ütlesin talle, et sa oled heade ja halbade külgede suhtes aus. Ning kuna ma võib-olla ei jõua homme tagasi, siis palusin Curtisel sulle need failid sinu Itaalia sõbralt edasi anda.”

Kuna Gene’il polnud Reece’i teada ühtegi sõpra Itaalias, tundis ta kergendust, kui vanem mees ilma küsimusteta edasi läks.

„Suurepärane.”

„Aga ma pole veel sellele jakile, mille ma ära rikkusin, asendust leidnud.”

Reece polnud tegelikult mitte ühtegi Gene’i asja ära rikkunud, seega oli mehe vaikimine arusaadav.

„Kas sa proovisid seda keemilist puhastust, mida ma sulle soovitasin?”

„Ei.” Mehe hääletooni täitis arusaamise noot. „Ma helistan talle homme. Ära muretse selle pärast.”

„Lase neil proovida plekki eemaldada ning pane see kindlasti minu arvele. Nad tulevad isegi kohale ja viivad selle sinu eest ise puhastusse.”

„Olgu, teen seda. Kas sa jääd Itaaliasse veel kauaks?”

Mure mehe hääletoonis soojendas Reece’i. „Loodetavasti mitte. Üks mu sõber tahab minna homme Milanosse saatkonna peole. Ma loodan teda veel ümber veenda, isiklikult olen pigem valmis hot dog’iks ning õlleks.”

Gene oli endine sõjaväelane, endine eriteenistuse agent. Te polnud kunagi küsinud, missuguses agentuuris Reece töötas, kuid arvestades seda, kuidas mehed kohtusid, kui Gene Reece’ile paar aastat ühel kõrvaltänaval appi tuli, oli Gene’il hea aimdus, missugust tööd mees teeb. Reece oli talle kunagi öelnud, kuhu hädaolukorra puhul helistada ning missuguseid sõnu kasutada. Ta oli kindel, et ta sõber saab aru, mida ta mälupulgaga peale hakkama peab. Reece rahunes.

„Mul on õlled praegu külmas,” pakkus Gene. „Ning panen hot dog’i grilli peale niipea, kui sa tagasi jõuad.”

„Teadsin, et võin sinu peale loota. Ma helistan sulle.”

„Tee seda ja hoolitse enda eest.”

„Loomulikult.”

Toru hargile pannes hõõrus Reece oma õlga ning lootis, et duši all käik ning veidi jääd vähendavad valu. Ta oli teise korruse akendest välja hüppamiseks liiga vana ning polnud veel täielikult veendunud, et ta põgenemisega juba hakkama saanud oli.

Ta hakkas valima tuttavat numbrit, et endast märku anda, kuid märkas siis kahte kiiresti lähenevat politseinikku. Jah. Ta teadis, et põgenemine ei saa nii kerge olla.

ÜHEKSA PÄEVA HILJEM libises Reece laia seedripuu sügavasse varju ning silmitses eredalt valgustatud aiaga korterit, mis asus nõlvaku alumises osas. Klaasist liugust ei katnud kardinad, seega vaatas Reece, kuidas Kelly O’Donnell asetas oma pea kätele tema ees olevale kirjutuslauale, mis oli kaetud kortsutatud paberite hunnikuga. Tema igast peenest keha piirjoonest peegelduv allaandmine rebis mehe südant.

Reece jagas täielikult tema leina, kuigi nad kunagi varem kohtunud polnud. Mees tundis teda, iga tedretähni, iga naeratust. Ta oli armas, elav, läbi ja lõhki naiselik versioon oma isast.

Mehes tõusev valu pani teda hambaid krigistama. Ta surus valu alla, mõeldes sellele, kas pisaratest tõesti abi leida võimalik on. Talle oleks meeldinud juhtunu pärast paar pisarat valada, kuid tema elus polnud ruumi asjade parandamisele, selle asemel olid kahetsu­sed.

Vajutades väikest seadeldist oma mobiiltelefonil, et oma häält moonutada, surus Reece alla kiirvalimise nupu ning jälgis, kuidas naise pea paar sekundit hiljem jõnksatusega tõuseb. Punakad-kuldsed juuksed kukkusid ta näole nagu kardin. Ta lükkas need kõrvale, et pühkida kiiresti pisarad oma silmadest ning põskedelt enne oma kõrval asuva telefoni tõstmist.

„Jaa?”

Tema hääl oli pehmem, kui mees oodanud oli, seda kattis allasurutud pisarate kähe loor. „Kas ma räägin Kelly O’Donnelliga?”

Reece jälgis, kuidas Kelly kella vaatas, mispeale tema keha ettevaatlikkusest jäigaks tõmbus. „Palun vabandust, et nii hilja helistan,” lisas ta kiirustades. „Kuid jõudsin just linna tagasi ning kuulsin juhtunust. Teie mind ei tunne, aga minu nimi on... James Prince.”

Naise sõrmed klammerdusid tugevamini telefonitoru külge. Segu lootusest ning sihikindlusest asendas meeleheite tema väljendusrikkal näol. „Ma tean teid, härra Prince. Te olite mu isa äripartner.”

„Jah. Kuulsin just tema kahetsusväärsest õnnetusest.”

„Mu isal polnud õnnetust, härra Prince. Ta mõrvati.”

Mehe keha tõmbus pingule. Tal oli õigus, kuid ta ei saanud seda mitte mingil juhul kindlalt teada. „Politsei ütles...”

„Politseinikud on ebakompetentsed.”

Lükates tooli tahapoole, tõusis ta püsti ning hakkas toas ringi sammuma. Väikest kasvu ning sale naine oli alateadlikult väga graatsiline. Aastatepikkune võimlemine ning võitluskunstide treening olid andnud talle peene, heas toonuses keha.

„Mu isa oleks võib-olla võinud sattuda kellegagi eile õhtul järelhaagise juures kaklusesse, aga ta polnud purjus, kuna ta ei joo. Enam mitte.”

„Tema vere alkoholisisaldus oli 0,3 ning sündmuspaigalt leiti peaaegu tühi viskipudel kahe klaasiga ja...”

Naine peatas tema üksikasjaliku loetelu. „Ma olen politseiga rääkinud, härra Prince. Pikalt. Ja tegelikult ei hooli ma sellest, mida nad ütlevad.”

Oli imekspandav, kui palju põlgust suutis naine sellisesse lihtsasse lausesse süstida.

„See viski on üks põhjustest, mille järgi ma tean, et ta mõrvati,” jätkas Kelly. „Ta oli juba aastaid avamata pudelit oma kabinetis hoidnud. Ma ei tea küll täpselt miks, aga isegi siis, kui mu isa jõi, ei puudutanud ta kunagi viskit. Ta lihtsalt ei talunud selle lõhna. Ei, härra Prince, keegi sundis selle viski talle kurgust alla ning tappis ta ja ilmselt ka selle teise mehe, ükskõik mida kohalik politsei ka ei usuks.”

Naise hääles oli kindlus ning mitte kübekestki kahtlust. Ta lõpetas ringi sammumise ning liikus aknani, et silmitseda jahedat ning pimedat ööd. Automaatselt tõmbus Reece tagasi. Naine ei näe teda mitte mingil juhul, kuid ta lõpetas siiski liikumise ning oli väga vaikselt paigal, kuna tundus, et Kelly vaatab otse tema suunas.

„Üks põhjustest?”

Akna juurest eemale pöörates jätkas ta toas ringi sammumist. Mees jälgis, kuidas tema pringid rinnad valge kampsuni all üles-alla liikusid.

„Politsei väidab, et tulekahju sai alguse teise mehe suitsust, kuid isa ei lubanud kellelgi oma järelhaagises suitsetada. Mitte kunagi.”

„Äkki nad selle pärast kaklesidki.”

Kelly ignoreeris vahelesegamist nii nagu seda kunagi juhtunud polekski. „Lisaks sellele ei hoidnud ta oma järelhaagises tuleohtlikke materjale. Keegi võttis need ehitus­objektilt ning tõi tema haagisesse, nii et see aurudega täituks. Tulekahju polnud õnnetus.”

Naisel oli igas asjas täielikult õigus.

„Uskuge, mida tahate, härra Prince. Politsei teeb ka nii. Ma eeldan, et tahate minult aruannet äri kohta.”

Naise tasane toon ei maskeerinud masenduse nooti. Ta liikus tagasi laua äärde, tõstis ringi mitmeid pabereid ning hakkas kirjeldama stsenaariumi, mida mees oleks oodanud, kui ta ajavahest ning lennukisõidust üleväsinud poleks olnud.

„Haagis hävis loomulikult täielikult. Kindlustusfirma hakkab vastutuse eest põiklema. Puidu- ning müüritööfirmad on peatanud meile plaanipäraste saadetiste läkitamise, kuni me neile kogu ulatuses ei maksa. Kõigi tulevate tellimuste eest nõuavad nad ettemakset. Maksin töötajatele järgmise nädala palga ette ära, aga kui materjalid peatselt ei saabu, pole mul neile väga palju tööd anda. Loomulikult on firma arved külmutatud, aga ma pole üldse kindel, et seal piisavalt raha oli kõigi arvete maksmiseks. Surm meelitab kiiresti võla sissenõudjad oma peidupaigast välja. Ma ei tea täpselt kellele ja kui palju me võlgneme, kuna arved olid haagises ning nüüdseks on neist vaid tuhk järele jäänud. Ja kuna mul polnud võimalust teiega ühendust võtta...”

„Ma kannan uuele äriarvele piisavalt raha, et maksmata võlad ära tasuda. Ja ärge muretsege, ma hoolitsen ka varustajate eest. Te ei pea enam end firma eest vastutavana tundma.”

Kelly pillas paberid maha ning muutus jäigaks, tema hääl muutus külmemaks. „Ma vaidleksin vastu, härra Prince. Kas te polnud mitte minu isa vaikiv partner?”

„Olin küll, jah. Nagu ma ütlesin, hoolitsen ma asjade eest ning maksan kinni kõik teie kulutused.”

„Ma hindan seda väga, kuid te ei saa jutu mõttest aru. Te olite minu isaga partnerid. Oma isa ainsa pärijana ­pärisin ma tema osaluse Custom Conceptsis. See teeb nüüd meist partnerid.”

Mehe suu avanes, kuid ta ei suutnud mitme sekundi jooksul mitte midagi öelda. Naine seisis pulksirgelt, sada seitsekümmend viis sentimeetrit naiselikku otsustuskindlust.

„Tahate öelda, et kavatsete äri juhtimist jätkata?”

„Igal juhul. Mu isa andis sellele firmale oma südame ning äkitselt selgus, et mul oleks töökohta vaja. Ja milline kokkusattumus, siin on üks vaba koht.”

Ta oli tõsine. „Te mõtlete seda tõsiselt.”

„Loomulikult mõtlen.”

„Kel... preili O’Donnell, mida te ehitusfirma juhtimisest teate?”

„Õppisin ärijuhtimist ülikoolis. Mul on selles bakalaureusekraad. Ärijuhtimise jaoks olen end viimaste aastate jooksul treeninud.”

Mees teadis, et Kelly oli oma kraadi paar nädalat tagasi kätte saanud. Ta oli lõpuaktusel olnud koos tema isaga, kuigi naine ise seda ei teadnud. Reece oleks võinud temaga kohtuda, kui teda poleks äkitselt ära kutsutud, enne kui Gene Kelly rahvahulga seast üles leida suutis.

„See võib küll tõsi olla, aga te pole ju ometi ehitus­firmas töötanud,” protesteeris Reece. „Ma arvan, et teie isal olid teie suhtes teised lootused.”

„Minu isa on surnud, härra Prince. Tal oli palju lootusi, nagu ka mul. Kui te oma investeeringu pärast muretsete, siis pole selleks põhjust. Ma kasvasin üles ehitusplatsidel üle kogu USA. Mida ma veel ei tea, selle õpin ma ära. Mu isal on suurepärane töödejuhataja, väga hea meeskond ning ma tunnen ühte arhitekti, juhul kui too, keda minu isa kasutas, minuga töötama ei nõustu. Enamik meie meeskonnast on meiega koos olnud alates selles, kui mu isa firma rajas. Ma tulen selle ettevõttega toime.”

„Ma usun teid.” Üllataval kombel ta uskuski. „Ma näen, et olete selle üle järele mõelnud.” See oli täiesti oota­­matu. Reece oli plaaninud nii palju maha müüa, kui vähegi võimalik, et naise osalust ära osta ja seega teda turvalisuses ning nendest sekeldustest võimalikult kaugel hoida. Vähemalt seda võlgnes ta Kelly isale.

„Ehitust peetakse siiski meestekeskseks alaks,” märkis Reece.

„Olete te šovinist, härra Prince?”

See väljakutse pani mehe oma huuli krimpsutama. „Ei, aga sellel konkreetsel elualal on neid kahtlemata palju.”

„Ma saan nendega hakkama.”

Mees ei veaks tema vastu kihla. „Kahtlemata, aga ma kahtlustan, et asjad läheksid libedamalt, kui mõned teie varustajatest teaksid, et teil on partner, kas pole nii?”

„Te mõtlete meessoost partner.”

„Jah.”

„Mida te siis pakute, härra Prince?”

„Mitte midagi ebaausat. Sama tehingut, mis mul teie isagagi oli. Teil on vaja finantse, millega tegutseda. Ma võin seda pakkuda. Töötate minu heaks nii kaua, kuni olete end jalule seadnud ning suudate minu osaluse välja osta.”

Naine kõhkles. „See on sama tehing, mis teil minu isaga oli?”

„Põhimõtteliselt, jah.”

„Ja mis kasu teie sellest saate?”

„Kuuskümmend protsenti kasumist ning teie heasoovlikkuse.”

„Viiskümmend ja viskan heatahtlikkuse sinna juurde.”

Reece avastas, et suudab kõigest hoolimata naeratada. Ta oli kindlasti Eugene’i tütar. „Mul on rohkem kaotada, preili O’Donnell.”

„Ja mul on vajalikud oskused selle äri juhtimiseks.”

„Seda me veel näeme.”

„Andke mulle võimalus. Ma näitan teile, milleks ma võimeline olen.”

Mehele ei meeldinud see. Risk oli liiga kõrge. Teine pool polnud päris kindel, et Reece sissetungija oli, vastasel juhul poleks ta ealeski Itaaliast elusana lahkunud. Peoperemees juhtis väikese mereäärse linnakese valitsust, seega polnud üllatav, et kohalik polizia sündmuskohale saabus. Nad hoidsid teda kinni ning küsitlesid valesüüdistuse alusel piisavalt pikalt, et teda ja tema hotellituba läbi otsida, et sealt mingeid süütõendeid leida.

Ta ei teadnud, kuidas Heath olukorrast kuulnud oli, kuid tema sõber oli neile survet avaldanud ning lõpuks olid politseinikud sunnitud ta vabastama. Reece oli oma tuppa naasnud ning avastanud, et tema pass on kadunud. Teades, et teda jälgitakse väga pingsalt, mängis ta asjaga kaasa, näideldes kõiki normaalseid reaktsioone ning käitudes ettevaatlikult, täpselt nii nagu peab. Gene’i surmast oli ta kuulnud alles pärast Ühendriikidesse naasmist. Selleks ajaks oli matus juba läbi.

Reece’i agentuur teadis kindlalt, et Curtis Long oli Gene’iga kohtunud ning viimasele mälupulga üle andnud. Lennujaama turvakaamerate lintidelt oli näha ka ühte tuttavat nägu, kes seda pealt vaatamas oli. Arthur Weems oli juba pikka aega nende mustas nimekirjas olnud. Pole kahtlustki, et Curtis Longi peeti kulleriks tema varahommikuse lennu tõttu. Arthur oli sinna saadetud tema saabumist jälgima. Aga ta polnud seal kindlasti üksinda. Teda pidi vähemalt autojuht ootama. Reece sai kibedat rahuldust sellest, et Gene’il oli õnnestunud tappa Arthur enne, kui ta ise suri. Kahjuks oli mälupulk kadunud, nii et see kõik oli olnud asjata ning hea mees oli selle nimel surma saanud.

Kas Kellyl Custom Conceptsi juhtida lastes seab ta viimase ohtu? Ilmselt tahtis naine seda väga, tükikest oma isast, mida edasi arendada. Reece võlgnes seda talle, võlgnes talle rohkematki, kuid ei saanud riskida tema ohtu seadmisega. Agentuur oli nõustunud, et tema kattevari oli kompromiteeritud. Õnneks oli aga tema James Princi persoon ning tema sidemed Custom Conceptsi ning teiste äridega, milles ta partneriks oli, sügavale maetud. Kui ta madalat profiili hoiab, peaks naisel küllaltki turvaline olema.

„Viiskümmend kaks protsenti. Viimane pakkumine.” Ta ei andnud Kellyle vingerdamiseks ruumi.

„See teeb sinust firmaomaniku.”

„Jah.”

„Aga mis siis juhtub, kui ma saan raha, et teie osalust välja osta, kuid te keeldute seda müümast?”

Mees jälgis teda läbi klaasi, tema keha oli sihikindlusest jäigaks tõmbunud, kui ta hõredalt sisustatud korteri tühje seinu jõllitas. Kuni tänaseni olid korteris sekeldanud väljaspool linna elavad sõbrad ning sugulased. Kelly nõbu ning tema naine ööbisid ikka veel tema pool, kuid olid õhtul välja läinud. Reece oli võimalusest kinni haaranud ning talle helistanud.

„Kõiges, mida me teeme, peitub risk, preili O’Donnell.”

Tigedalt kulmu kortsutades hakkas ta jällegi saaki varitsema. „Kas see on ikka sama tehing, mida te mu isale pakkusite?”

Reece teadis, et ta on intelligentne. Tema isa oli alati tema saavutuste üle kiidelnud. „Te pole oma isa, preili O’Donnell.”

„Kas te räägite „Remington Steel’i” stsenaariumist, härra Prince, nii et teie oleksite nimeline juht? Või plaanite te endale aktiivse rolli võtta?”

„Minu nimi muutub Custom Conceptsi juures oluliseks. Kõik asjad hakkavad läbi minu käima, kuid teist saab inimene, kes igapäevaseid asju ajab.”

„Tahate öelda, et minust saab auväärne tööline?”

„Kes saab nelikümmend kaheksa protsenti tuludest,” tuletas ta naisele meelde.

„Ja teeb kogu töö ära.”

Mehe huuled liikusid järsku Kelly viltuse tooni peale. „Me teame mõlemad, et elu pole aus, preili O’Donnell. Kui see nii oleks, räägiksin ma ikka veel teie isaga. Võtke või jätke.”

Tema isa mainimine oli alatu võte, kuid ta pidi naist kuidagi hoiatama. Custom Conceptsi pinna peal hoidmine oli ohtlik. Samas oli see ka parim võimalus leidmaks sidet õõnestava rakukesega, kes agentuuri arvates D. C. piirkonnas tegutseb. Reece polnud kindel, kas ta tahab, et naine pakkumise vastu võtaks või sellest loobuks.

„Mulle ei meeldi küll see, kuid te ei jäta mulle teist valikuvõimalust,” nõustus Kelly vastumeelselt. „Lööme käed, härra Prince. Kus ma teiega kohtuma peaksin, et dokumentidele alla kirjutada?”

„Te ei kohtugi.” Mitte kunagi. Seda riski polnud mees valmis võtma. „Mõelge veel mu pakkumise üle. Juurelge selle üle paar päeva. Olen ikka veel valmis teie osalust välja ostma.”

„Ei.”

Ka naise hääles polnud ruumi vingerdamiseks.

„Ma tahan kirjalikku lepingut, härra Prince.”

Gene oleks tema üle uhke. „Ma lasen lepingu koostada, kahe päeva pärast on see valmis. Tegutsemisraha tuleb firma arvele esimese asjana homme hommikul. Te peate minema oma isa panka ning juurdepääsu saamiseks mõningatele paberitele alla kirjutama.”

Reece kuulis kergendust, kui naine välja hingas, nägi seda tema kehahoiakus. Ta lootis vaid, et ei tee järjekordset hiiglaslikku viga.

„Mul oli teie isaga teistsugune kokkulepe, preili O’Donnell. Soovin teiega sarnase kokkuleppe sõlmida. Mul on teised huvid, nii et dokumendid, mis minu tähelepanu nõuavad, jäetakse igal õhtul minu kontoris laua peale. Ma annan teile...”

„Mis kontoris? Juhul, kui te seda veel ei tea, siis plahvatas järelhaagis ning põles maha koos minu isaga.”

„Me rendime ruumid ühes laohoones Granby tänaval. Saadan teile aadressi ning võtme paari päeva jooksul. Laohoones on ruumi nii kabinettide jaoks kui ka laoruumid saadetiste jaoks, mis otse ehitusobjektile ei lähe. Selle idee elluviimist arutasime me teie isaga paar nädalat tagasi.”

„Ta ei maininud midagi.”

Ta polekski seda teinud, sest alalise kontori sisseseadmine oli midagi sellist, mida Gene teha ei tahtnud. Ta ei näinud vajadust lisakulutuste jaoks, kuid Kelly ei saanud seda teada. Ausalt öeldes oli Reece üllatunud, et Kelly oma isa partnerist üldse teadis. Gene oskas vaikida. See, et Reece veel elus oli, oli selle tõestuseks.

„Kas teile ei meeldi asukoht?”

„Ei, loomulikult mitte.”

„Siis kuulete te minust peatselt.”

„Oodake! Kuidas ma teiega ühendust võtta saan, kui mul mõni probleem tekib?”

„Te ei saagi. Praegu mitte. Annan teile teada, kui ma uue telefoninumbri saan.”

„Kas praegusel on midagi viga? Teie kõne tuli salastatud numbrilt.”

„Nii ma äri teengi, preili O’Donnell. Ma olen väga privaatne inimene. Kas teil on sellega seoses probleeme?”

„Jah, aga ma ei usu, et see teile korda läheb.”

„Ei, mitte eriti.” Mees kõhkles, olles kummaliselt vastumeelne kõne lõpetamise suhtes. Naine ei võinud teada, kui palju Reece tema leina jagas. Teatud viisil olid nad mõlemad just isa kaotanud.

„Kelly, su isa oli eriline mees. Mulle oli suureks õnneks, et sain teda oma sõbraks lugeda.” Reece igatses teda rohkem, kui Kelly seda ette kujutada oskas. „Ta oleks väga uhke selle üle, kuidas sa asju pärast tema surma kontrolli all hoidnud oled. Proovi nüüd muretsemine lõpetada ning katsu natuke magada. Järgmised nädalad tulevad sinu jaoks väga kiired.”

Ja mees peab väga palju ja kiiresti rüselema, et temast sammu võrra eespool olla. See väljakutse muutub ilmselt huvitavaks.