Читать книгу Moll Flanders, I osa - Daniel Defoe - Страница 5

Mu tõeline nimi on nii hästi teada Newgate’i ja Old Bailey kohtunimekirjadest ja on mingeid asju, mida seal veel tähtsaiks peetakse ja mida seostatakse just minu käitumisega, et ma ei taha selles loos nimetada oma nime või perekonnanime. Need võib ehk teatavaks teha pärast mu surma, kuid praegu pole see kohane, ei, isegi siis mitte, kui saaksin üldise amnestia, mis hõlmaks kõiki mu kuritegusid.

Ütlen teile vaid, et mõned mu kõige hullematest kaaslastest, kes ei saa mulle enam halba teha (olles tapalava ja köie abil sellest maailmast lahkunud, nagu ma sageli lootsingi), tundsid mind nimega Moll Flanders, nii et ehk lubate mul rääkida endast selle nime all, kuni ma julgen tunnistada, kes ma olen ja kes olin.

Mulle on räägitud, et ühes meie naaberriigis, ma ei tea, kas Prantsusmaal või kusagil mujal, on kuningas andnud käsu, et kui kurjategija mõistetakse kas surma või sunnitööle, siis valitsus hakkab otsekohe hoolitsema tema laste eest, kes on tavaliselt elatusvahenditeta kas nende vanemate vaesuse või nende varanduste konfiskeerimise tõttu, ja nad pannakse asutusse, mida nimetatakse orbudekoduks, kus neid kasvatatakse, riietatakse, toidetakse ja õpetatakse, ja kui nad sealt lahkuvad, aidatakse neil kauplema hakata või teenrikohta leida, nii et nad saavad ausalt ja töökalt elada.

Kui see oleks olnud kombeks meie maal, poleks ma olnud väikese lapsena mahajäetud, sõpradeta, riieteta, ühegi abistajata maailmas, nagu oli minu saatuseks; ja seetõttu sattusin ma mitte ainult väga suurtesse hädadesse enne seda, kui suutsin oma olukorda isegi mõista, rääkimata selle parandamisest, vaid see muutis ka mu elu viisil, mis polnud mitte ainult skandaalne, vaid ka mis pidi ruttu hävitama inimhinge ja -keha.

Meie maal olid asjad teisiti kui naaberriigis. Mu ema mõisteti süüdi mingi väikevarguse eest, nimelt oli tal võimalus laenata kolm tükki kena lõuendit teatud Cheapside’i riidepoest. Asjaolude selgitamine võtaks liiga kaua aega ja ma olen kuulnud neist räägitavat nii mitmel viisil, et ma tõesti pole kindel, missugune neist oli õige.

Kuidas see ka polnud, kõik jutud lähevad kokku selles, et mu ema palus armu rasedusele viidates, ning kuna leiti, et laps oligi tulekul, anti talle seitse kuud ajapikendust, mille jooksul tõi ta siia maailma minu, ning olles jälle süüdiv, kutsuti ta kohtuotsuse täitmisele, nagu nad seda nimetavad, ta sai kergema karistuse, sunnitöö istandustes, ja jättis mu kuue kuu vanuselt maha, ning halbadesse kätesse, võite kindlad olla.

Kõik see juhtus liiga lähedal mu elu esimestele tundidele, et ma oskaksin jutustada midagi muud, kui teiste juttu edasi anda; on küllalt, kui mainin, et kuna ma sündisin niisuguses õnnetus kohas, polnud mul vaestekassat, mis lapsepõlves mu toidu eest maksaks, ja mul pole ka vähimatki aimu, kuidas mind elus hoiti, tean vaid seda, et üks mu ema sugulane viis mu rinnalapsena ära, kuid kelle kulul või korraldusel, ma tõesti ei tea.

Esimene asi, mis mulle meenub, on see, et ma rändasin ringi rühma inimestega, keda nimetati mustlasteks, kuid ma usun, et see kestis vaid väga lühikest aega, sest nad ei värvinud mu nahka, nagu nad teevad lastega, keda nad endaga kaasas kannavad, ja ma ei tea teile jutustada, kuidas ma nende keskele sattusin või neist lahku läksin.

Colchesteris, Essexis, lahkusid need inimesed minust, kuid mina ise arvan, et mina lahkusin neist (see tähendab, et peitsin end ära ega läinud enam nendega rändama), kuid ma ei oska rääkida üksikasjadest, mäletan vaid, et mingi Colchesteri valitsuseametnik võttis mind vastu ja ütles, et olin tulnud linna koos mustlastega, kuid polnud nendega edasi läinud, aga kuhu nad olid läinud, ma ei teadnud, ja ametnikud ei saanudki seda minult oodata; ja kuigi nad uurisid kogu maakonnast, kus nad võiksid olla, ei leitud neid enam kusagilt.

Nüüd pidi keegi minu eest hoolitsema hakkama, sest kuigi ma ei kuulunud seaduse järgi selle linna ühegi vaestekassa alla, levis kuuldus minu juhtumist kaugele, ja kuna ma olin töö tegemiseks liiga noor, vähem kui kolm aastat vana, liigutas kaastunne linnaisasid niipalju, et nad käskisid minu eest hoolitseda ja minust sai selle piirkonna vaestekassa laps just samamoodi, nagu ma oleksin olnud seal sündinud.

Nende korraldusel oli mul suur õnn sattuda ühe hooldaja juurde, nagu nad seda nimetavad. See naine oli küll vaene, kuid oli kunagi olnud paremas olukorras, ja ta sai pisut abiraha, et kasvatada niisuguseid lapsi nagu mina ja varustada neid kõige vajalikuga, kuni nad on teatud eas, mil nad peavad teenijaks minema või hakkama ise oma leiba teenima.

Sel naisel oli väike kool, mida ta pidas selleks, et õpetada lapsi lugema ja töötama; ja kuna ta oli, nagu ma enne ütlesin, varem elanud rikast elu, kasvatas ta lapsi väga hästi ja hoolega.

Kuid mis kõige tähtsam, ta kasvatas neid väga usklikeks, olles ise väga tõsine, jumalakartlik naine, väga perenaiselik ja puhas ja väga hea käitumisega. Nii et ausõna, meid kasvatati nii kombekaiks ja elegantseiks, et kui välja arvata lihtne söök, vähenõudlik elamine ja kasin rõivastus, oleksime nagu olnud kõrgema seltskonna koolis.

Ma jäin sinna, kuni olin kaheksa aastat vana, ja mind hirmutasid uudised, et pean linnaisade (nagu ma arvan, et nad end nimetasid) käsul teenijaks minema. Oleksin teenijana suutnud vaid väga vähe kasu tuua, välja arvatud käskjalana ja kokaabilise käealusena, ja jutud sellest hirmutasid mind väga, sest mul oli suur vastumeelsus tööle minemise suhtes, nagu nemad seda nimetasid (see tähendas teenijaks hakkamist), kuigi olin nii noor, ja ma ütlesin oma hoidjale, nagu me teda kutsusime, et ma püüan teenida endale raha teenijaks hakkamata, kui ta vaid lubab mul seda teha; sest ta oli õpetanud mulle nõelatööd ja ketramist, mis olid selle linna põhilised tuluallikad, ja ma ütlesin talle, et kui ta mind enda juurde jätab, siis hakkan tema heaks tööle ja töötan väga kõvasti.

Rääkisin talle kõvast tööst peaaegu kogu aeg ja lühidalt ei teinud ma midagi muud, kui töötasin ja nutsin terve päev, mis tegi heale, lahkele naisele palju muret, sest ta armastas mind väga.

Ühel niisugusel päeval tuli ta tuppa, kus kõik meie, vaesed lapsed, töötasime, ja istus minu vastu, mitte oma tavalisele õpetajakohale, vaid nagu tahaks mu tööd üle vaadata. Ma tegin mingit näputööd, mis ta oli mulle andnud. Nagu ma mäletan, olid need mõned särgid, mis olid tema käest tellitud, ja mõne aja pärast hakkas ta minuga rääkima.

„Sa rumal laps,” ütles ta, „sa nutad kogu aeg (sest ma nutsin sel hetkel), mu armas laps, miks sa nutad?”

„Sest nad viivad mu minema,” ütlesin, „ja annavad teenijaks ja ma ei oska majapidamistöid teha.”

„Noh,” ütles tema, „aga kuigi sa ei oska majapidamistöid teha, nagu sa neid nimetad, õpid sa neid omal ajal ja nad ei anna sulle alguses midagi rasket.”

„Annavad küll,” ütlesin mina, „ja kui ma ei saa hakkama, siis annavad nad mulle peksa ja teenijad annavad mulle peksa ja annavad mulle palju tööd ja ma olen vaid väike tüdruk ega saa hakkama,” ja siis ma nutsin jälle, kuni ei saanud enam rääkida.

See liigutas mu head emalikku hoidjat, nii et ta otsustas, et ma ei tohiks veel teenijaks minna, seepärast ta palus, et ma enam ei nutaks, ja lubas rääkida härra linnapeaga, et ma ei läheks teenijaks enne, kui olen suurem.

See ei rahuldanud mind, sest mõte teenijaks minemisest oli minu jaoks nii hirmuäratav, et oleksin ikkagi südamest nutnud, kui ta ka oleks lubanud mul jääda, kuni olen kahekümne aastane, sest ma kartsin nii väga, et see kunagi juhtub.

Kui ta nägi, et ma pole veel rahunenud, sai ta minu peale pahaseks.

„Mida sa siis veel tahad?” ütles ta. „Kas ma ei ütelnud sulle, et sa ei pea enne teenijaks minema, kui oled suurem?”

„Jah,” vastasin, „kuid siis pean viimaks ikkagi minema.”

„Tõesti,” ütles ta, „kas see laps on hulluks läinud? Mis sinust siis saab? Mingi peen daam?”

„Jah,” vastasin ja tihkusin nutta, kuni see muutus jälle valjuks kisaks.

Seepeale hakkas see vanaproua minu üle naerma, nagu ta muidugi pidigi tegema. „Noh, tõepoolest,” ütles ta mind pilgates, „sinust saab peen daam. Ja kuidas sinust saab peen daam? Kas teenid ise selleks raha?”

„Jah,” ütlesin jälle väga süütult.

„Ja mida suudad sina oma tööga teenida?” küsis ta.

„Kolm penni,” ütlesin, „kui ma ketran, ja neli penni, kui teen õmblustööd.”

„Ah! Vaene daam,” ütles ta jälle naerdes, „mida sa siis selle rahaga peale hakkad?”

„Annan sulle,” ütlesin, „kui sa mu siia jätad.” Ja seda ma ütlesin nii anuval toonil, et see pani vaese naise mulle kaasa tundma, nagu ta mulle hiljem ütles.

„Kuid,” ütles ta, „kust sa saaksid siis raha nii toidu kui riiete jaoks, ja kes ostaks sulle väikese daami rõivaid?” ütles ta ja naeratas mulle kogu aeg.

„Siis töötan veel rohkem,” ütlesin, „ja sina saad selle kõik.”

„Vaene laps! Sellest ei aita,” ütles ta, „see annab sulle vaevalt toiduraha.”

„Siis ma ei vaja toiduraha,” ütlesin jälle väga süütult, „kui ma vaid saan koos sinuga elada.”

„Kas sa saad siis toiduta elada?” küsis ta.

„Jah,” vastasin jälle väga lapselikult ja nutsin ikka veel südamest.

See polnud mul mingi teadlik kavalus, vaid täiesti loomulik käitumine, nagu te näha võite, kuid selles oli nii palju süütust ja kirge, et varsti hakkas see hea emalik olend samuti nutma ja viimaks nuttis ta sama lahinal kui minagi ja siis võttis ta mul käest ja viis õpitoast välja. „Tule,” ütles ta, „sa ei pea teenijaks hakkama, sa jääd minu juurde elama,” ja see rahustas mind viimaks maha.

Mõni aeg pärast seda käis ta meeril külas oma kooli asjadest rääkimas, viimaks tulin jutuks mina ja mu hea hoidja rääkis härra meerile kõik ära. Linnapeale meeldis see lugu nii väga, et ta kutsus oma leedi ja kaks tütart seda kuulama ja neil oli väga lõbus, selles võite kindlad olla.

Polnud veel möödas nädalatki, kui linnapea proua ja ta kaks tütart tulid mu vana hoidja kooli lapsi vaatama. Kui nad olid pisut ringi käinud, ütles linnapea proua mu hoidjale: „Ja kus on siis see väike tüdruk, kes tahab saada peeneks daamiks?” Kuulsin seda ja olin alguses kohutavalt hirmunud, kuigi ma ei teadnud, miks, kuni linnapea proua minu juurde tuli. „Noh, miss,” ütles ta, „ja mis tööd sa siin teed?”

Sõna „miss” oli meie koolis harva kuulda olnud ja ma imestasin, et mis kurva nimega ta mind küll kutsub. Siiski tõusin püsti ja tegin kniksu, ta võttis mu töö mul peost, vaatas seda ja ütles, et see on hästi tehtud, siis võttis mu käe pihku. „Ei,” ütles ta, „kes teab, ehk võibki sellest lapsest saada peen daam; tal on suursugune käsi.” See meeldis mulle väga, võite kindlad olla, kuid linnapea proua ei piirdunud sellega, vaid võttis mulle tööd tagasi ulatades taskust šillingi ja palus, et ma oma tööst hooliksin ja õpiksin seda hästi tegema, siis võib ehk minust saada peen daam, niipalju kui tema seda teab.

Kuid kogu selle aja ei mõistnud mu hea vana hoidja, linnapea proua ja kõik teised mind üldse, sest nemad mõtlesid peene daami all üht asja ja mina üsna teistsugust. Minu arust oli peen daam see, kes suudab end ära toita ise tööd tehes, nii et ta ei peaks muretsema sellise kohutavalt koleda asja pärast nagu teenijaksminek, nemad aga mõtlesid rikast, kõrgest seisusest naist ja ma ei tea veel mida.

Kui linnapea proua oli läinud, tulid ta kaks tütart sisse ja ka nemad kutsusid mind peeneks daamiks ja rääkisid minuga kaua ja ma vastasin neile oma süütul viisil, kuid alati, kui nad küsisid minult, kas olen otsustanud saada peeneks daamiks, vastasin ma „jah”. Viimaks küsis üks neist minult, mida tähendab peen daam. See ajas mind segadusse, kuid siiski ma selgitasin, et see on keegi, kes ei pea olema teenija ega tegema majapidamistöid. Neile meeldis minu jutuvadin, seda oli näha, ja ka nemad andsid mulle raha.

Mis puutub rahasse, siis andsin selle proua hoidjale, nagu ma teda kutsusin, ja ütlesin talle, et ta saab ka kõik, mida ma teenin, kui ma kord olen peen daam. Selle ja mõne teise asja järgi hakkas mu vana õpetajanna mõistma, mida ma mõtlen selle peene daamiga, ja et ma tahan vaid endale ise leiba teenida, ja viimaks küsis ta mult, kas see on nii.

Vastasin talle, et see on nii ja et niisugune tegevus tähendaks peent daami. „Sest,” ütlesin, „on üks niisugune,” ja nimetasin üht naist, kes parandas pitsi ja pesi daamide pitssalle. „Tema,” ütlesin ma, „on peen daam ja nad kutsuvad teda madamiks.”

„Vaene laps,” ütles mu hea vana hoidja, „sinust võiks küll saada niisugune peen daam, sest ta on halva kuulsusega naine ja tal on kaks või kolm sohilast.”

Sellest ei saanud ma midagi aru, kuid vastasin: „Olen kindel, et nad nimetavad teda madamiks ja ta ei pea tegema teenijatöid ega koristama,” ja seepeale väitsin, et ta pidi olema peen daam ja et minust saab samasugune peen daam.

Leedidele räägiti sellest jälle, see on kindel, ja nad lõbutsesid minu kulul tublisti, ja aeg-ajalt tuli üks meeri tütardest, noortest leedidest, mind vaatama ja küsima, kuidas läheb väikesel peenel daamil, mis ei teinud mind mitte vähe uhkeks enda üle.

See kestis päris kaua ja need noored leedid külastasid mind sageli ja vahel tõid ka teisi endaga kaasa, nii et mind tunti peaaegu terves linnas.

Olin nüüd umbes kümme aastat vana ja hakkasin pisut naise moodi välja nägema, sest olin üsna väärikas, tagasihoidlik ja väga viisakas, ja olin sageli kuulnud, et olin leedide arust ilus ja et minust saab väga kena naine, nii et võite olla kindlad, et nende kuulamine ei teinud mind mitte vähe uhkeks. Siiski polnud sellel uhkusel mulle veel mingit halba mõju, ainult see, et kuna nad andsid sageli mulle raha ja mina andsin selle oma vanale hoidjale, kulutas tema, aus naine, selle kõik minu peale ära ja laskis mulle teha häid soenguid ja ostis pesu ja kindaid ja linte ja ma olin väga maitsekas ja alati puhas, seda ma tahtsin. Ja isegi kui mul olid räbalad seljas, olin siiski alati puhas ja viskasin need ise pesukaussi, kuid tõepoolest, mu hea hoidja kulutas alati minu antud raha ära minu enda peale ja võis alati öelda leedidele, et see või teine asi oli ostetud nende raha eest, ja see pani neid sageli mulle veel rohkem raha andma.

Ja kui viimaks linnaisad, nagu mina neid nimetan, tõesti käskisid mul tööle minna, siis suutsin olla nii hea käsitööline ja leedid olid minu vastu nii lahked, et sain kergesti hakkama – see tähendab, suutsin oma hoidja jaoks nii palju teenida, et ta suutis selle abil mind ülal pidada, nii et ta ütles linnaisadele, et kui nood lubavad, hoiab ta selle peene daami oma abiõpetajaks, millega ma ka väga hästi hakkama sain, ja käsitööabiliseks, sest ma olin selles töös väga osav ja mul oli hea nõelakäsi, kuigi olin veel väga noor.

Kuid linna leedide lahkus ei lõppenud siin, sest kui nad mõistsid, et ma pole enam linna ülalpidamisel nagu varem, hakkasid nad mulle sagedamini raha andma, ja kui ma suuremaks kasvasin, tõid nad mulle töid teha, nagu linasid palistada, pitse parandada ja soenguid teha, ja mitte ainult ei maksnud mulle nende tegemise eest, vaid isegi õpetasid mulle, kuidas neid teha, nii et nüüd olin ma tõesti peen daam, nagu mina neist sõnadest aru sain, sest ma hakkasin ise maksma hoidjale oma riiete ja ülalpidamise eest.

Leedid annetasid mulle sageli omaenda või oma laste riideid, sukki ja alusseelikuid, mõned andsid seda, mõned teist, ja neid puhastas ja kohendas mu vana hooldaja minu jaoks ümber nagu ema ise, sundides mind neid parandama ja ümber pöörama nii hästi, kui võimalik, sest ta oli kokkuhoidlik perenaine.

Viimaks hakkasin ühele neist leedidest nii väga meeldima, et ta tahtis mu kuuks ajaks enda juurde koju võtta, et ma elaksin koos tema tütardega.

Kuigi see oli temast eriti lahke, ütles mu hea hoidja talle, et kui ta just ei kavatse mind päriselt enda juurde võtta, võib see teha väikesele peenele daamile rohkem halba kui head.

„Ah,” ütles leedi, „see on tõsi, ja sellepärast pakun talle kodu vaid üheks nädalaks, et näha, kuidas ta mu tütardega läbi saab ja kuidas mulle meeldib ta iseloom, ja siis räägin teiega edasi, ja vahepeal, kui keegi tuleb teda vaatama, nagu nad ikka teevad, võite neile öelda, et olete ta minu majja saatnud.”

See oli küllalt mõistlikult korraldatud ja ma läksin leedi majja, kuid ma olin seal noorte leedidega nii rahul ja nemad olid minuga nii rahul, et mul oli üsna raske sealt ära tulla ja nemad ei tahtnud minust lahkuda.

Ma tulin sealt siiski ära ja elasin veel peaaegu aasta oma ausa vana naise juures ja minust hakkas nüüd temale väga palju abi olema, sest ma olin peaaegu neliteist aastat vana, oma vanuse kohta pikk ja paistsin pisut naiselikuna, kuid mul oli peenest elust leedi majas maik suus, nii et mul polnud enam kerge oma vanas elupaigas, ja ma arvasin tõesti, et on tore olla peen daam, sest mul oli nüüd üsna teistsugune arusaam peenusest. Ja kuna ma mõtlesin, et on tore olla peen daam, meeldis mulle ka olla peente daamide keskel ja ma tahtsin väga jälle sinna saada. Kuid selleks ajaks, kui ma olin neliteist aastat ja neli kuud vana, jäi mu hea hoidja või ema, nagu ma tahaksin teda parem hüüda, haigeks ja suri.

Olin siis tõesti raskes olukorras, kuna pole üldse keeruline laiali ajada vaese naise perekonda, kui ta on juba hauda kantud. Seepärast viis kiriku eestseisja kohe pärast matuseid ta hooldelapsed minema, kool pandi kinni ja selles olnud lastel ei jäänud muud üle, kui oodata, kuni nad saadetakse kuhugi mujale, ja mis ta varast järele jäi, viis otsekohe ära ta tütar, abielus naine kuue või seitsme lapsega, ja asju ära viies ei osanud ta mulle muud öelda, kui minu üle nalja heita, et väike peen daam võib nüüd ise hakkama saada, kui ta seda soovib.

See pidi mu peaaegu surnuks ehmatama ja ma ei teadnud, mida teha, sest ma olin kodust välja laia maailma saadetud, ja mis veel hullem, ausa vana naise käes oli olnud minu kakskümmend kaks šillingit, mis oli väikese peene daami kogu vara, ja kui ma seda ta tütre käest küsisin, põlastas ta mind ja naeris minu üle ja ütles, et temal pole sellega midagi tegemist.

Oli tõsi, et hea vaene naine oli oma tütrele sellest rahast rääkinud ja et see asus eraldi ära pandult nagu lapse raha ja ta oli mind paar korra kutsunud, tahtes seda mulle anda, kuid õnnetuseks olin siis ära ja kui tagasi tulin, ei olnud ta enam rääkimisvõimeline. Siiski oli tütar hiljem nii aus, et ta andis selle mulle tagasi, kuigi ta alguses käitus minuga väga julmalt.

Nüüd olin ma tõesti üks vaene peen daam ja just sel ööl pidin minema laia maailma, sest tütar oli kõik minema viinud ja mul polnud küllalt raha, et kusagil elada või endale leivatükkigi osta. Mu olukord oli mind nii väga ära hirmutanud, et ma ei tahtnud enam saada peeneks daamiks, vaid olin valmis ka teenijaks hakkama, igasuguseks teenijaks, keda vajalikuks peetakse. Kuid paistis, et üks naabritest, kes teadis mu olukorda, tundis mulle nii väga kaasa, et teatas sellest leedile, kelle perekonnas ma olin olnud, ja too saatis otsekohe oma teenija mind ära viima ja tema kaks tütart tulid omal tahtel teenijaga kaasa. Nii et ma läksin nende juurde elama, koos oma asjadega ja rõõmsa südamega, selles võite kindlad olla.

Mu uus proua oli väga lahke, ta oli igas mõttes parem ja rikkam kui hea naine, kelle juures ma olin varem olnud, kuid mitte ausam, kuigi ta oli väga õiglane, sest mu esimene hoidja oli nii äärmiselt aus, kui üldse olla saab.

Niipea, kui see hea daam oli mind enda juurde viinud, saatis linnapea proua ise oma kaks tütart mulle järele ja mind tahtis enda juurde veel üks pere, kes oli mind märganud, kui olin olnud väike suursugune daam, ning andnud mulle tööd teha, nii et olin väga populaarne, nagu öeldakse, ja nad olid üsna pahased, eriti linnapea proua, et tema sõbranna oli mu temalt ära võtnud, nagu ta seda nimetas, sest ta arvas, et ma pidin õigusega linnapea perre kuuluma, kuna nemad olid esimesed, kes olid mind märganud. Kuid need, kelle juures ma elasin, ei tahtnud minust lahkuda, ja mis puutub minusse, siis kuigi ka teine pere oleks mind väga hästi kohelnud, siiski poleks mul saanud olla parem kui seal, kus ma olin.

Jäin siia, kuni olin seitsmeteistkümne aastane, ja siin sain parima hariduse, mida võib vähegi ette kujutada; leedi oli kutsunud koju õpetajaid, et nood annaksid tütardele tantsimise, prantsuse keele, kirjutamise ja muusikatunde; ja mina olin alati koos nendega. Ma õppisin sama kiiresti kui nemad, ja kuigi õpetajatele ei makstud minu õpetamise eest, õppisin siiski jäljendades ja küsimuste abil kõike, mida tüdrukud pidid õppima käskude ja juhendamiste abil, nii et ma õppisin tantsima ja prantsuse keeles rääkima sama hästi kui nad kõik ja laulma palju paremini, sest mul oli parem hääl kui ükskõik kellel neist. Klavessiinil või pianiinol mängimine polnud nii kerge, sest mul polnud harjutamiseks oma pilli ja ma sain nende pillide juurde vaid siis, kui neid seal taga polnud, kuid ka need õppisin küllalt hästi ära, ja viimaks said mõlemad noored leedid kumbki endale kaks pilli, see tähendab klavessiini ja pianiino, ja siis hakkasid nad ise mind õpetama. Kuid mis puutub tantsimisse, siis sain kõik populaarsed tantsud vaevata selgeks, sest nad tahtsid nii väga, et oleksin selles nendega võrdne, et püüdsid mulle õpetada kõike, mida nad olid ise õppinud.

Sel viisil sain, nagu ma ülalpool nimetasin, parima hariduse, nagu ma oleksin saanud niisuguse peene daamina, nagu olid need, kelle juures ma elasin; ja mul olid leedide ees ka mõned muud eelised, kuigi nemad olid kõrgemast seisusest. Ja kuigi mu eelised olid vaid looduseannid, ei oleks kogu nende varandus suutnud neid neile anda. Kõigepealt olin ma tublisti ilusam kui keegi neist, teiseks olin parema kehakujuga ja kolmandaks, ma laulsin paremini, millega ma mõtlen, et mul oli parem hääl, ja ma loodan väga, et te ei arva mind kiitlevat, sest sama arvas ka kogu perekond.

Kõik need omadused muutsid mind mu soole omaselt edevaks, see tähendab, et kuna mind peeti väga meeldivaks, või kui soovite, suureks iluduseks, teadsin seda väga hästi ka ise, ja mul oli endast sama hea arvamus kui kõigil teistelgi, ja eriti meeldis mulle kuulda, kuidas keegi minust hästi räägib, mis vahel ette tuli ja oli mulle suureks rahulduseks.

Seni on mul olnud endast üsna meeldiv rääkida ja terve selle osa oma elust polnud ma mitte ainult elanud väga heas perekonnas, mida tunnustati ja austati igal pool vooruse ja tasakaalukuse ja kõikide muude väärtuslike asjade poolest, vaid mul oli ka väga tagasihoidliku, tõsise ja voorusliku naise iseloom, ja niisugune olin ma alati olnud ja ma polnud mingil juhul tunda saanud, mida tähendas kurja ahvatlus.

Kuid liigne edevus oli mu hukatuseks. Selle maja perenaisel oli kaks poega, väga paljutõotavate vaimuannete ja suurepärase käitumisega, ja mina meeldisin õnnetuseks neile mõlemale väga, kuid nad käitusid minu suhtes üsna erinevalt.

Vanem vend, lõbus härrasmees, tundis hästi nii linna kui maakonda, ja kuigi ta oli halbade asjade tegemiseks küllalt kergemeelne, oli ta siiski küllalt otsustusvõimeline, et mitte maksta liiga kallilt oma rõõmude eest. Ta alustas minu püüdmist lõksuga, millesse paljud võiksid õnnetult kukkuda, nimelt märkis ta igal võimalusel, kui ilus ma olen, kui kena, kui hea hoiakuga, ja muud niisugust, ja seda tegi ta nii peenelt, nagu püüaks jahil käies põldpüüd, sest ta rääkis sellest oma õdedele, kui teadis, et mind pole küll juures, kuid siiski olen küllalt lähedal, et teda kindlasti kuulda. Ta õed vastasid talle vaikselt: „Tss, vend, ta kuuleb sind, ta on kõrvaltoas.” Siis tasandas ta häält ja rääkis vaiksemalt, nagu poleks ta sellest teadnud, ja tunnistas, et oli valesti käitunud, ja siis, nagu oleks end unustanud, hakkas ta jälle valjusti rääkima ja mina olin muidugi väga meelitatud ja kuulasin teda äärmise tähelepanuga.

Olles nii oma sööda välja pannud ja küllalt kergesti leidnud viisi, kuidas ma selle kätte saaksin, hakkas ta mängima avatumat mängu ja ühel päeval, minnes mööda oma õe toast, kui mina seal kleitidega tegelesin, astus ta lõbusal ilmel sisse.

„Oh, Mrs. Betty,” ütles ta mulle, „kuidas sul läheb, Mrs. Betty? Miks su põsed õhetavad, Mrs. Betty?”

Tegin kniksu ja punastasin, kuid ei öelnud midagi.

„Miks sa niimoodi räägid, vend?” küsis leedi.

Too vastas: „Me rääkisime temast alumisel korrusel umbes pool tundi tagasi.”

„Te ei saanud temast halba rääkida,” ütles tema õde,” selles olen kindel, nii et pole tähtis, millest te seal rääkisite.”

„Ei,” vastas ta, „kaugel sellest, me rääkisime temast väga palju head ja ilusat, ta olevat kauneim naine Colchesteris ja nad hakkavad linnas juba tema terviseks klaase tõstma.”

„Sa räägid imelikku juttu, vend,” ütles õde. „Bettyl jääb puudu vaid ühest asjast, kuid see asi tähendab kõike, sest turg on praegu meie soo vastu, ja kuigi noor naine võib olla väga ilus, kõrge sugupuuga, hea kasvatusega, väga tark ja teravmeelne, kombekas ja tagasihoidlik, on ta kaasavarata tühi koht, sama hästi võiks tal neid omadusi mitte olla, sest praegu nõutakse naiselt vaid raha ja mitte midagi muud.”

Ta noorem vend, kes sisse astus, hüüdis: „Pea, õde, sa teed liiga kiireid järeldusi. Mina olen kindlasti teistsugune. Kui ma leian mõne niisuguste omadustega naise, nagu sa räägid, siis pole mulle tähtis, kas tal on raha või mitte.”

„Oh,” ütles tema õde, „kuid loodan siis, et sa ei armu temasse, kui tal pole raha.”

„Ka see pole kindel,” vastas vend.

„Kuid õde,” ütles vanem vend, „miks sa arvad, et mehed hoolivad nii väga varandusest? Sinul igatahes varandusest puudu ei ole, kuigi sul võib olla puudus millestki muust.”

„Ma mõistan sind, vend,” vastas leedi väga targalt, „sa mõtled, et mul on raha, kuid ma olen inetu; aga kui möödub aeg, muutub esimene tähtsamaks kui viimane, nii et mul on parem võimalus kui mu naabritel.”

„Noh,” ütles noorem vend, „ilu näppab vahel abikaasa rahast hoolimata, ja kui teenija juhtub olema perenaisest ilusam, teeb ta sageli hea partii ja sõidab enne tõllas kui tema perenaine.”

Arvasin, et nüüd on mul õige aeg neist lahkumiseks, kuid ma ei läinud nii kaugele, et poleks kuulnud nende vestlust, milles öeldi minu kohta veel hulgaliselt häid sõnu, mis õhutasid mu edevust, kuid nagu ma peagi leidsin, ei olnud see mulle kasulik, sest õde ja noorem vend läksid tülli ja kuna vend ütles õele minu pärast mõningaid väga halbu sõnu, hakkas õde minusse halvemini suhtuma, mis oli tõesti väga ebaõiglane, sest mina polnud nooremast vennast üldse huvitatud; tegelikult oli vanem vend oma juhuslikul, hajameelsel viisil öelnud üsna palju asju nagu nalja pärast, mida mul oli küllalt rumalust siiraiks pidada või meelitada end lootustega, mida oleksin pidanud arvama, et ta kunagi ei täida ja ehk pole kunagi mõelnudki täita.

Ühel päeval juhtus, et ta tuli, nagu ta sageli tegi, joostes trepist üles toa poole, kus ta õed ikka istusid ja töötasid, ja hüüdis neid enne sissetulekut, nagu tal kombeks oli. Ma astusin ukse juurde, sest olin seal üksi, ja ütlesin: „Sir, leedisid pole siin, nad jalutavad aias.” Kuna ma seda öeldes ikka veel ukse suunas liikusin, haaras tema, kes oli just ukse avanud, mu enda käte vahele, nagu oleks see olnud juhus.

„Oh, Mrs. Betty,” ütles ta, „sa oled siin? See on veelgi parem, tahan rääkida sinuga rohkem kui kellegagi neist,” haaras siis mu oma käte vahele ja suudles mind kolm või neli korda.

Rabelesin, et minema pääseda, kuid tegin seda vaid üsna nõrgalt, ja tema hoidis mind tugevalt ja suudles mind ikka veel, kuni oli peaaegu hingetu, ja siis ütles maha istudes: „Armas Betty, ma olen sinusse armunud.”

Pean tunnistama, et ta sõnad panid mu vere keema; kogu mu mõistus lendas mul peast minema ja ma sattusin suurde segadusse, mida oli kindlasti mu näost näha. Ta kordas mitu korda, et ta armastab mind, ja mu süda rääkis sama valjusti kui hääl, et mulle meeldis see. Alati, kui ta ütles: „Ma armastan sind,” vastas mu punastamine selgesti: „See meeldiks mulle väga, sir.”

Siiski ei juhtunud tol hetkel midagi muud; see oli vaid üllatus ja kui ta oli läinud, sain varsti tasakaalu jälle tagasi. Ta oleks jäänud minu juurde kauemaks, kuid ta juhtus aknast välja vaadates nägema õdesid aiast tuppa tulemas, seepärast ta tõusis, suudles mind jälle, ütles mulle, et ta mõtleb asja tõsiselt ja et kuulen temast väga varsti jälle, ning lahkus siis, jättes mu tuppa rahulolevalt, kuigi üllatunult; ja mul oleks põhjust olnud rahul olla, kui asjas poleks olnud üht konksu, ja nimelt seda, et Mrs. Betty oli siiras ja see härrasmees ei olnud.