Читать книгу Moll Flanders, II osa - Daniel Defoe - Страница 5

Nii ma lahkusingi oma elupaigast St. Jonesis ja läksin oma uue perenaise juurde, nagu nad teda tema majas kutsusid, ja seal koheldi mind tõesti nii viisakalt ja teeniti nii hästi ja toit oli nii hea, et ma olin väga üllatunud ega näinud alguses, mis kasu mu perenaine sellest saab; kuid ma leidsin hiljem, et kuigi ta ei saanud eriti suurt kasumit üüriliste toidult, tuli tema kasum teistest ettevõtmistest, ja ta sai sealt küllalt palju, ma kinnitan teile, sest on raske kirjeldada, millega ta kõik tegeles, niihästi kaugemal kui kodus, ja suurem osa tema rahast tuli prostituutidega äritsemisest või lihtsas inglise keeles kupeldamisest.

Ma olin tema majas peaaegu neli kuud, selle aja jooksul käis seal sünnitamas vähemalt kaksteist lõbutüdrukut, ja ma arvan, et tal oli neid umbes kolmkümmend kaks või selle ringis majast väljas tegutsemas, ja selgus, et üks nende hulgast elas mu vana majaperenaise juures St. Jonesis.

See oli kummaline näide aja pahelisusest ja see vapustas mind äärmiselt, kuigi ma ise olin ka paha. Hakkasin tülgastust tundma selle paiga ja sealse halva tegevuse vastu, kuid siiski pean ütlema, et ma ei näinud kunagi vähimatki ebasündsust selles majas kogu selle aja jooksul, mil ma seal olin.

Ükski mees ei tulnud kunagi trepist üles, välja arvatud sünnitavaid naisi külastama, ja siis oli vana leedi alati tal kaasas, kes tegi endale auküsimuseks, et ükski mees ei puudutaks seal ühtegi naist, ka mitte oma naist, kuu aja jooksul, ja ta ei lubanud ka ühelgi mehel majas peatuda ükskõik mis ettekäändel, isegi mitte tema oma naise juures. Ta ütles ikka, et ta ei hooli, kui palju lapsi sünnib tema majas, kuid ta ei lase ühtegi selles valmis teha, kui tema sinna midagi parata saab.

Ta oli ehk rangem kui vaja, aga see oli õiges suunas tehtud viga, kui see üldse oli viga, sest sel viisil hoidis ta oma äri mainet kõrgel, näidates, et kuigi ta hoolitses naiste eest, kes olid pahele meelitatud, ei aidanud ta nende pahele meelitamisele kaasa. Kuid siiski oli see halb äri, mida ta ajas.

Kuni ma olin seal sünnitamist ootamas, sain kirja oma usaldusisikult pangas, täis lahkeid, meeldivaid sõnu. Ta palus väga, et ma Londonisse tagasi tuleksin. See kiri oli peaaegu kaks nädalat vana, kui see minuni jõudis, sest see oli kõigepealt saadetud Lancashire’i ja sealt minu juurde. Ta lõpetas teatega, et ta võidab kohtuasja, arvan, et ta nimetas seda nii, oma naise vastu ja et ta on varsti valmis minuga abielluma, kui ma teda võtan. Ta lisas veel paljusid armuvandeid, mida ma kindlasti ei olnud ära teeninud ja mida ta kindlasti ei oleks lisanud, kui oleks teadnud minu olukorrast.

Ma vastasin ta kirjale ja märkisin saatmiskohaks Liverpooli, kuid saatsin selle käskjalaga, kinnitades, et üks sõber linnast oli selle minuni toimetanud. Kirjas rõõmustasin tema edusammude üle, kuid kahtlesin pisut, kas ta ikka saab seaduslikult uuesti abielluda, ja palusin, et ta seda punkti väga tõsiselt kaaluks, sest tema ametiga mehe jaoks oleksid tagajärjed liiga rängad, kui ta julgeks tormakalt riskida niisuguse asjaga, ja soovisin talle kõige paremat, mida ta ka ei otsustaks, andmata talle teada omi mõtteid või vastamata tema ettepanekule tulla Londonisse tema juurde, kuid kinnitasin oma kavatsust tulla tagasi aasta lõpuks.

Sünnitasin mai keskel ilusa poisslapse ja ma talusin sünnitust hästi, nagu ma tavaliselt ikka niisuguseid asju talun. Mu perenaine täitis oma kohuseid ämmaemandana äärmiselt kenasti ja osavalt ja oli parim kõigist temataolistest, kes mul varem olid olnud. Ta hoolitses minu eest sünnitusel ja pärast seda nii hästi, et kui ta ka oleks olnud mu enda ema, poleks ta saanud seda paremini teha. Ärgu keegi nüüd saagu sellest julgustust halbadeks elukommeteks, sest seda osavat leedit pole enam võimalik leida, ta on nüüd surnud ja julgen öelda, et tema järeltulijad teda kaugeltki ei vääri.

Arvan, et sünnitusest oli möödas umbes kakskümmend kaks päeva, kui sain veel ühe üllatava kirja oma sõbralt pangas. Ta oli saanud lõpliku lahutuse ja sellest oma abikaasale samal päeval teatanud, ja tema naine, kes oli kahetsenud oma halba käitumist, oli väga õnnetult end selsamal õhtul ära tapnud.

Mees kinnitas, et see lugu kurvastas teda väga, kuid ta pesi oma käed sellest puhtaks, sest teda ennast oli nii hirmsal kombel petetud ja haavatud, et ta oli vaid õiguse jalule seadnud. Siiski ta ütles, et ta lein oli suur ja tal polnud maailmas lootust mingile muule rõõmule, kui ainult minu tulekule ja seltsile, ja siis soovis ta väga ägedalt, et ma annaksin talle pisut lootust, et ma tulen linna ja luban tal minuga kohtuda, nii et ta saaks seda asja edasi arutada.

Olin nende uudiste peale väga üllatunud ja hakkasin nüüd tõsiselt mõtlema oma praegusele olukorrale ja äärmisele hädale, et mul on laps, kelle eest hoolt kanda, ja ma ei teadnud, mida teha.

Viimaks hakkas majaperenaine midagi aimama. Ma paistsin mõned päevad rahutuna ja melanhoolsena ja ta palus sageli, et ma räägiks, mis mulle muret teeb. Ma ei saanud mingil juhul talle öelda, et mulle oli tehtud abieluettepanek, sest olin talle nii sageli kinnitanud, et olen abielus. Tunnistasin talle, et mul on üks suur mure, kuid ma ei saa sellest rääkida ühelegi elavale hingele.

Ta jätkas paar päeva lunimist, kuid ütlesin talle, et ma tõesti ei saa oma saladust kellelegi usaldada. Kuid selle asemel et järele jätta, käis ta veel ägedamalt peale; ta väitis, et talle saab usaldada selles valdkonnas suurimaidki saladusi, et tema äri seisnes asjade varjamises ja nende väljatulek oleks tema hävinguks. Ta küsis minult, et kas ma olin kunagi näinud teda lobisemas teiste inimeste asjadest ja kuidas ma sain teda üldse kahtlustada. Ta ütles, et ta on vakka nagu surnu, et see peab tõesti olema alles kummaline juhtum, milles tema ei saaks mind aidata, kuid selle varjamine tähendaks loobumist võimalikust abist. Lühidalt, ta pidas nii lummava ilukõne ja nii veenva, et ma ei saanud tema eest midagi varjata.

Seepärast otsustasin talle kõik ära rääkida. Rääkisin talle oma Lancashire’i abielust ja kuidas me mõlemad selles pettusime, kuidas me kokku saime ja lahku läksime, kuidas mees oli jätnud mulle vabad käed uuesti abiellumiseks, teatades, et ta ei tule enam kunagi tagasi mind nõudma, häirima ega paljastama, nii et ma arvasin, et olen vaba, kuid kartsin kohutavalt tagajärgi, kui see asi viimaks välja tuleb.

Siis rääkisin talle, kui hea abieluettepanek oli mulle tehtud, näitasin talle oma sõbra kaht viimast kirja, milles ta mind Londonisse kutsus, ja näitasin talle, millise kiindumuse ja siirusega olid need kirjutatud, kuid katsin kinni nime ja vaikisin ka tema naist tabanud õnnetusest, ütlesin vaid, et ta oli surnud.

Ta naeris minu südametunnistusepiinade üle abiellumise pärast ja ütles, et see eelmine polnud abielu, vaid mõlemapoolne pettus, ja kuna me läksime lahku vastastikusel kokkuleppel, oli leping õigustühine ja kohustused olematud. Ta väitis veel mitmeid sarnaseid asju ja veenis mind täielikult, sest ka mina arvasin samamoodi.

Kuid siis tuli suurim ja peamine raskus, ja see oli laps. Ämmaemand veenis mind paljusõnaliselt, et too tuleb ära viia, nii et keegi teda kunagi üles ei leiaks. Teadsin, et see abielu saab toimuda ainult siis, kui ma täielikult varjan, et mul on laps, sest mees saaks varsti teada tema vanuse järgi, et ta oli sündinud ja sigitatud meie läbirääkimiste ajal, ja see oleks kindlasti muutnud tema kavatsust minuga abielluda.

Kuid mu süda valutas kohutavalt, kui ma mõtlesin lapsest lahkumisele, kes võidi, nagu ma teadsin, kas tappa või teda nälga või hooletusse jätta (mis oli peaaegu seesama), nii et ma mõtlesin sellest vaid suure õudusega. Kõik naised, kes nõustuvad laste äraandmisega, peaksid kaaluma, et see võib olla lihtsalt ettekavatsetud tapmine. Lapsed sünnivad ju maailma abitult ja nad ei suuda rahuldada oma vajadusi või isegi neid teatavaks teha, ning abita jäädes nad hukkuvad, ja see abi ei seisne vaid abistavas käes, kas siis ema või kellegi teise omas, vaid aitaja peab olema ka hoolas ja oskuslik. Kui ta seda pole, võivad lapsed surra või jääda vigasteks või poolearulisteks, kuigi nende toidul pole viga midagi. Arvan, et tõenäoliselt just sel põhjusel on emade südameisse pandud armastus oma laste vastu, et nad oma lapsi kunagi hätta ei jätaks ja et just nemad hoolitseksid oma lapse eest.

Kuna see hoolitsus on vajalik laste ellujäämiseks, siis on laste hooletussejätmine mõrv, ja anda laps inimesele, kes teda ei armasta, on lapse hooletussejätmine ja ta võib seetõttu surra.

Kõik need asjad võtsid mu peas kõige mustema ja hirmuäratavama kuju, ja kuna ma usaldasin väga oma majaemandat, keda ma olin nüüd õppinud emaks hüüdma, siis rääkisin talle kõigist neist süngetest mõtetest ja selgitasin, missuguses mures ma olin. Asja moraalne pool ja kartused last mõrvata ei huvitanud teda üldse ja sama kangekaelne oli ta ka armastuse küsimuses. Ta küsis minult, kas ta polnud sünnitamisel sama hoolikas ja õrn minu vastu, nagu ma oleksin olnud ta oma laps. Tunnistasin, et oli küll. „Noh, mu armas,” vastas ta, „kas sa arvad, et mõtlen teistmoodi, kui sa siit lahkud? Ja mida ma siis tunneksin, kui sind üles poodaks? Kas sa ei arva, et on naisi, kes hindavad oma tööd, mille abil nad leiba saavad, nii väga, et on laste vastu sama head, kui võivad olla nende emad, ja mõistavad neid palju paremini? Ära karda, laps, ja tuleta meelde, kuidas meid endid hoiti. Oled sa kindel, et sind hoidis su ema? Ja siiski paistad sa olevat nii priske ja kena, mu laps,” ütles vanaeit ja silitas minu nägu. „Ära muretse,” ütles ta, jätkates oma veidral viisil, „mina ei palka mõrtsukaid, vaid parimaid ja ausaimaid hoidjaid, kes üldse olla võivad, ja nende hoole all kasvavad lapsed just samal viisil nagu emade juures; nende hoidjad on samavõrra hoolsad ja oskuslikud.”

See puudutas mind teravasti, kui ta küsis, kas ma olen kindel, et minu eest hoolitses mu enda ema; otse vastupidi, ma olin kindel, et ei hoolitsenud, ja ma värisesin ja kahvatasin, kui ta seda ütles. „Kindlasti,” ütlesin iseendale, „ei saa see naine olla nõid ega vaimudega rääkida, mis võiksid talle jutustada, mis minuga tehti enne, kui ma midagi aru saama hakkasin,” ja ma vaatasin talle ehmunult otsa, kuid mõeldes, et ta ei saanud minust midagi teada, läks mu segadus mööda ja ma hakkasin rahunema, kuid mitte otsekohe.

Ta märkas, et olen rahutu, kuid ei teadnud selle põhjust, nii et ta jätkas vatramist teemal, kui rumal on arvata, et laps sureb, kui ema teda ei imeta, ja minu veenmist, et lapsed, kes on tema hoole all, on sama hea tervisega, nagu oleksid emad ise neid imetanud.

„See võib olla tõsi, ema,” vastasin, „ma tean seda, kuid mu kahtlustel on siiski väga tugev alus.”

„Eks lase siis tulla,” ütles ta, „kuulame siis seda.”

„Noh, kõigepealt,” ütlesin, „sa annad neile inimestele raha, et nad võtaksid lapse vanemate käest ja hoolitseksid tema eest nii kaua, kui ta elab. Aga me teame, ema,” ütlesin, „et nad on vaesed inimesed ja neile on kasulik vabaneda kohustusest nii ruttu, kui nad suudavad; nende jaoks on parim, kui laps sureb, nad pole ka elu suhtes ülearu aukartlikud.”

„Need on vaid rumalad mõtted ja kujutelmad,” ütles vana naine, „ma kinnitan, et nende tasu oleneb lapse olukorrast ja nad on sama hoolsad kui kõik emad.”

„Oh, ema,” ütlesin, „kui vaid võiksin kindel olla, et mu väikese beebi eest hoolitsetakse ja talle süüa antakse, siis oleksin tõesti õnnelik, kuid ma ei saa rahule jääda, kui ma seda ei näe, ja selle nägemine võiks kaasa tuua mu paljastamise, nii et ma tõesti ei tea, mida teha.”

„Tore lugu küll!” ütles perenaine. „Sa tahad last näha ega taha teda näha, sa tahad olla üheaegselt nii varjatud kui avastatud. Need on võimatud asjad, mu armas, nii et sa pead tegema, nagu on teinud teisedki kohusetundlikud emad enne sind, ja olema rahul asjadega, nagu need olema peavad, kuigi need pole niisugused, nagu sina tahaksid.”

Mõistsin, mida ta mõtles kohusetundlike emadega; ta oleks võinud öelda kohusetundlikud hoorad, kuid ta ei tahtnud mind pahandada, sest ma polnud tõesti hoor, olles seaduslikus abielus.

Hüva, olid minuga lood, kuidas olid, ma ei pidanud leppima selle elukutse juurde käivate raskustega, see tähendab olema ebaloomulikult hooletu lapse hea käekäigu suhtes, ja ma säilitasin seda ausat kiindumust nii kaua, kuni pidin kohtuma oma sõbraga pangast, kes nõudis nii väga, et ma tuleksin ja abielluksin temaga, nii et polnud enam kuidagi võimalik talle ära öelda.

Viimaks tuli vana majaperenaine minu juurde oma tavalise enesekindlusega.

„Nii, mu armas,” ütles ta, „ma leidsin väljapääsu, kuidas sa saad olla kindel, et su lapse eest hästi hoolitsetakse, ja siiski ei saa inimesed, kes tema eest hoolitsevad, kunagi teada, kes on lapse ema.”

„Oh, ema,” ütlesin, „kui sa suudad seda teha, siis jään igaveseks sinu võlglaseks.”

„Hüva,” vastas ta, „kas soovid tasuda väikesi aastakulutusi, rohkem kui tavaliselt need, kellega me lepinguid sõlmime?”

„Jah,” vastasin, „kogu südamest, tingimusel, et võin varju jääda.”

„Mis sellesse puutub,” ütles majaperenaine, „siis võib su süda rahul olla, sest hoidja ei julge kunagi sinu kohta järele pärida, ja sa tuled üks või kaks korda aasta jooksul koos minuga oma last vaatama ja näed, kuidas teda kasvatatakse, ja oled rahul, et ta on heades kätes, ja keegi ei tea, kes sa oled.”

„Kas sa arvad, ema,” küsisin, „et kui ma tulen oma last vaatama, siis suudan varjata seda, et olen tema ema? Kas see on võimalik?”

„Kui sa seda reedad,” ütles perenaine, „siis ei saa hoidja kunagi selles asjas targemaks, sest ta ei tohi sinu kohta midagi küsida ega tähelepanekuid teha. Kui ta seda teeb, siis ta kaotab raha, mida sa pead talle andma, ja ka laps võetakse talt ära.”

Olin selle üle väga rõõmus. Nii et järgmisel nädalal saabus maanaine Hertfordist või sealtkandist, kes pidi lapse minult ära võtma kümne naela eest. Aga kui ma maksaksin talle veel viis naela aastas rohkem, peaks ta tooma lapse mu majaperenaise majja nii sageli, kui sooviksime, või läheksime meie tema koju vaatama, kui hästi ta seda raha kasutab.

See naine oli väga priske ja meeldiv, sulase naine, kuid väga hästi riides, ning ma andsin talle oma lapse raske südame ja paljude pisaratega. Käisin Hertfordis ja vaatasin üle nii tema kui ta elamise, mis mulle küllalt hästi meeldisid, ja lubasin talle suuri asju, kui ta on lapse vastu hea, nii et ta otsekohe teadis, et ma olen lapse ema. Kuid ta paistis olevat nii diskreetne ega saanud minu kohta ka järelepärimisi teha, nii et ma pidasin seda küllalt ohutuks. Lühidalt, ma nõustusin talle last andma ning andsin talle kümme naela, see tähendab, ma andsin selle oma perenaisele, kes andis selle vaesele naisele edasi minu silme all ja too kinnitas, et ei too enam kunagi last mulle tagasi ega nõua enam midagi muud tema hoolitsemise ja üleskasvatamise eest. Seepeale lubasin ma, et kui ta seda hästi teeb, siis toon talle midagi lisaks, kui ma last vaatama tulen. Ja nii oli mu suur mure möödas viisil, mis mind küll täiesti ei rahuldanud, kuid oli hetkel minu jaoks kõige mugavam, selles olukorras, kus ma viibisin.

Siis hakkasin kirjutama oma sõbrale pangas juba lahkemalt ja lubasin, et tulen linna mingil ajal augustis. Ta vastas mulle äärmiselt kirglikult ja soovis, et ma talle ette teataksin ja ta võiks mulle kahe päevateekonna kaugusele vastu tulla. Seejärel tuli mulle pähe sõita postitõllaga West Chesterisse, ainult selleks, et tagasi tulla ja et ta võiks mind tõesti näha samas tõllas saabumas, sest mul oli umbusklik mõte, kuigi mul polnud selleks mingit alust, et ta kahtlustab, et ma pole üldse maakonnas. Ja see polnud mul halb mõte, nagu te viimaks kuulete.

Püüdsin endale sisendada, et see on rumalus, kuid see kujutluspilt oli liiga tugev ja ma andsin sellele järele. Lisaks kõigele muule oli see sõit sobiv ka perenaise eksitamiseks, sest ta ei teadnud, kas mu uus armastaja elas Londonis või Lancashire’is, ja kui ma rääkisin talle oma plaanist, oli ta täiesti kindel, et Lancashire’is.

Olles teinud niisugused reisiplaanid, andsin sellest perenaisele teada ja saatsin teenija, kelle ta oli minu käsutusse andnud, mulle kohta tõllas kinni panema. Perenaine oleks andnud teenija kuni lõppjaamani minu käsutusse, kes oleks siis veovankril tagasi tulnud, kuid ma veensin teda, et see ei oleks mugav. Lahkudes ütles ta, et ei kavatse mingil juhul kirjavahetust pidada, sest ta nägi, et mu kiindumus lapse vastu sunniks mind talle kirjutama ja talle külla tulema, kui ma jälle linna jõuan. Kinnitasin talle, et seda ma ei tee, ja lahkusin, olles üsna rõõmus niisugusest majast ära minnes, kuitahes hea mu majutus seal ka polnud, nagu ma varem ütlesin.

Postitõllas ei maksnud ma mitte sõidu eest lõppjaama, vaid ainult Stone’ini Cheshire’is, nii seda vist nimetati, kus mul polnud mitte midagi teha ja mul polnud ainsatki tuttavat ei linnas ega selle ümbruskonnas. Kuid ma teadsin, et rahaga taskus oled kodus igal pool, seepärast elasin seal kaks või kolm päeva, oodates oma võimalust tagasi pöörduda. Leidsin paiga tagasitulevas postitõllas ja asusin jälle Londoni poole teele, saates kirja oma härrasmehele, et olen teatud päeval Stony-Stratfordis, kus kutsar oli öelnud, et ta ööseks peatub.

Olin ostnud koha juhuslikule tõllale, mille olid üürinud mõned härrasmehed West Chesterist, kes sõitsid Iirimaale, ja tõld oli nüüd tagasi tulemas ega olnud seotud täpse aja ega peatustega, nagu postitõllad tavaliselt on, seepärast oli tal aega pühapäeviti puhata ja hommikuti sõiduks valmistuda, mida ta poleks muidu teha saanud.

Siiski jäi mu härrasmehele liiga vähe aega, et ta oleks jõudnud õhtuks Stony-Stratfordini, kuid ta kohtus minuga paigas nimega Brickhill järgmisel hommikul, just siis, kui me linna jõudsime.

Tunnistan, et olin väga rõõmus teda nähes, sest olin olnud eelmisel õhtul pisut pettunud, nähes, et olin oma pettuse nimel liiga kaugele sõitnud. Ta meeldis mulle topelt nii palju sellepärast, et tal oli väga kena härrasmehe tõld ja neli hobust ning teener, kes nende eest hoolitses.

Kui tõld peatus Brickhilli kõrtsi juures, võttis ta mu otsekohe koos pagasiga postitõllast maha, viis asjad samasse kõrtsi, seadis oma tõlla kuuri ja andis korraldused lõunasöögi asjus. Küsisin temalt, mis plaanid tal on, sest tahtsin reisi jätkata. Ta vastas: „Ei, sa vajad pisut puhkust ja see on väga hea kõrts, kuigi see on vaid väikelinn, seepärast me täna enam edasi ei sõida.”

Ma ei käinud väga peale, sest ta oli mulle vastu tulnud ja teinud nii palju kulutusi, seepärast oli loomulik, et ka mina talle pisut vastu tuleksin, nii et ma tegin, nagu ta ütles.

Pärastlõunal läksime linna vaatama, ja kirikut ja põlde ja maastikku, nagu tavaliselt võõrad ikka teevad, ja meie majaperemees oli kiriku vaatamisel meie teejuhiks. Märkasin, et mu härrasmees esitas päris palju küsimusi vaimuliku kohta, ja mõistsin otsekohe, et kindlasti teeb ta mulle abieluettepaneku, ja kuigi see oli äkiline mõte, ei saanud ma talle kuidagi ära öelda, mul polnud mingit põhjust niimoodi oma õnnega mängida.

Kuni need mõtted mul peast läbi käisid, mis toimus paari hetke jooksul, märkasin, kuidas majaperemees mu härrasmehe kõrvale kutsus ja sosistas talle midagi, kuigi mitte väga tasa, sest ma kuulsin: „Sir, kui te vajate…” Ülejäänud ma ei kuulnud, kuid paistis, et ta ütles: „Sir, kui te vajate vaimulikku, siis on mul siin lähedal üks sõber, kes teile sobib, ja ta on nii diskreetne, nagu teile meeldib.” Mu härrasmees vastas küllalt valjusti, et ma teda kuuleksin: „Väga hea, arvan, et vajan teda.”

Niipea, kui me kõrtsi tagasi jõudsime, pöördus ta minu poole vastupandamatute sõnadega, et kuna tal oli nii hea õnn mind kohata ja kõik on samal arvamusel, siis võiksime oma õnne suurendada, kui ma nõustuksin temaga sealsamas abielluma. „Mis sa sellega mõtled?” küsisin ma pisut punastades. „Kõrtsis ja tee peal! Armas taevas!” nagu oleksin väga üllatunud. „Kuidas saad sa niimoodi rääkida?”

„Oh, ma võin väga hästi niimoodi rääkida,” ütles ta, „tegutsesin kaua selle nimel, ja nüüd ma näitan sulle, mis ma tegin.” Ja sellega tõmbas ta välja suure peotäie pabereid.

„Sa hirmutad mind,” ütlesin ma. „Mis need on?”

„Ära karda, mu kallis,” ütles ta ja suudles mind. See oli esimene kord, kui ta võttis endale vabaduse mind „mu kalliks” nimetada, ja kordas: „Ära karda, sa näed, mis need on.” Ja siis laotas ta need kõik laiali. Need olid kõigepealt kohtuotsus lahutamise kohta tema naisest, siis kõik tõendid tema hooraelu kohta, siis vaimuliku ja kiriku eestseisjate tõend piirkonnast, kus ta elas, mis tõendasid, et naine on maha maetud, ja kirjeldasid tema suremise viisi; kohtuniku määrus juurdluse algatamiseks naise surma kohta ja kohtunikekogu otsus: „Non compos mentis.”^[1] Kõik see oli tõesti väga rahuldav, kuigi ma oleksin võtnud ta ka nende paberiteta. Siiski vaatasin need üle nii hästi, kui sain, ja ütlesin talle, et kõik oli tõesti väga selge, aga ta poleks pidanud end vaevama nende kaasavõtmisega, sest aega oli küllalt. Noh, vastas ta, seda aega võis küllalt olla minu jaoks, kuid tema jaoks polnud mingit muud aega peale praeguse.

Seal oli ka rullikeeratult teisi pabereid ja ma küsisin temalt, mis need on. „Ahhaa,” ütles tema, „just seda küsimust ma ootasingi.” Ta rullis need lahti, võttis välja väikese šagräännahast karbi ja andis mulle ühe väga ilusa teemantsõrmuse. Ma ei saanud sellest keelduda, kui ma oleksin ka seda teha tahtnud, sest ta pani selle mulle sõrme, seepärast tegin kniksu ja võtsin selle vastu. Siis ta võttis välja veel ühe sõrmuse. „Ja see,” ütles ta, „on üheks teiseks juhtumiks,” ja ta pani selle taskusse. „Kuid las ma vähemalt vaatan seda,” ütlesin ja naeratasin. „Arvan teadvat, mis see on; arvan, et oled hull.”

„Ma oleksin hull, kui ma seda ei teeks,” ütles ta ega näidanud seda ikka veel, ja mina tõesti tahtsin seda näha, seepärast ütlesin: „No las ma vaatan.” „Pea kinni,” ütles ta, „vaata kõigepealt seda,” ja ta võttis jälle rulli välja ja luges seda ette ja ennäe! See oli meie abielutunnistus.

„Oled sa hulluks läinud?” küsisin ma. „Sa arvad nii kindlalt, et ma nõustun otsekohe, või oled otsustanud keeldumisega mitte leppida.”

„Kindlasti viimane,” ütles ta.

„Kuid sa võisid eksida,” ütlesin ma.

„Ei, ei, kuidas võid sa niimoodi mõtelda? Mulle ei saa ära öelda, mulle ei tohi ära öelda,” ja seepeale hakkas ta suudlema mind nii ägedasti, et ma ei suutnud temast vabaneda.

Selles toas oli voodi ja innuka vestluse ajal me kõndisime toas edasi-tagasi; viimaks haaras ta mu äkki kätele ja heitis mu voodile ja ennast mulle peale ning hoidis mind kõvasti käte vahel, kuid siiski sündsuse piiridesse jäädes, ning anus minult nõusolekut nii korduvate palvete ja väidetega, kinnitades oma armastust ja vandudes, et ta ei lase mul minna enne, kui ma olen talle seda lubanud, kuni ma viimaks ütlesin: „Noh, kui sa oled otsustanud, et sulle ei saa ära öelda, siis ma tõesti ei saagi ära öelda.” Siis suudlesin teda kergelt. „Lase mind nüüd üles.”

Ta oli nii vaimustatud mu nõusolekust ja suudlusest, et hakkasin hetkeks arvama, et ta peabki seda abieluks ega lase end vormilistest küsimustest häirida, kuid ma eksisin, sest ta jättis mu suudlemise varsti järele, tänas mind lahke vastuse eest ja oli nii ülevoolavalt rõõmus ning rahulolev, et nägin tema silmis pisaraid.

Pöördusin temast eemale, sest see täitis ka minu silmad pisaratega, ja palusin, et saaksin oma tuppa veidikeseks üksi jääda. Kui ma kunagi olen tõsiselt kahetsenud oma kahekümne nelja aasta jooksul tehtud patte, siis just sel hetkel. Missugune õnnistus on see küll inimkonnale, ütlesin endale, et nad ei näe üksteise südametesse! Kui õnnelik ma oleksin olnud, kui oleksin algusest peale olnud abielus nii ausa ja armastava mehega!

Siis hakkasin mõtlema: „Kui põlastusväärne ma küll olen!

Ja kuidas see süütu härrasmees petta saab! Kui vähe ta teab, et olles ühest hoorast lahutanud, heidab ta end teise käte vahele! Et ta abiellub naisega, kes on maganud kahe vennaga ja kellel on olnud kolm last omaenda vennaga! Kes on sündinud Newgate’is, kelle ema oli hoor ja kes on nüüd pagendatud varas! Kes on maganud kolmeteistkümne mehega ja kellel oli vahepeal laps, kui me ei kohtunud! Vaene härrasmees!” ütlesin ma. „Mida ta küll minuga peale hakkab?”

Pärast seda, kui mu etteheited endale lõppesid, mõtlesin: „Noh, kui minust peab saama ta naine, kui jumalale meeldib mulle armu anda, siis olen talle truu ja armastan teda nii, nagu sobib sellele kummalisele kireväljendusele, mida ta minu vastu tunneb.”

Ta ootas kannatamatult mu toast väljumist, kuid leides, et see võtab kaua aega, läks ta trepist alla ja rääkis majaisandaga vaimulikust.

Mu majaisand, pealetükkiv, kuigi heade kavatsustega mees, oli juba saatnud naabruses elava vaimuliku järele, ja kui mu härrasmees oma sooviga tuli, ütles ta vaid: „Sir, mu sõber on juba majas.”

Mu härrasmees küsis vaimulikult, kas ta võiks ehk laulatada kaks võõrast, kes mõlemad seda tahavad. Vaimulik vastas, et Mr. … oli talle sellest juba rääkinud, ta lootis, et see pole mingi põgenemisasi, et mees paistab olevat väärikas härra, ja ta lootis, et madam pole tütarlaps, nii et sõprade nõusolek pole vajalik. „Et teilt kõiki kahtlusi kõrvaldada,” ütles mu härrasmees, „lugege seda paberit,” ja ta tõmbas tunnistuse välja. „Mina olen rahul,” vastas vaimulik. „Kus leedi on?” „Te näete teda kohe,” vastas mu härrasmees.

Kui ta oli seda öelnud, tuli ta trepist üles ja ma olin selleks ajaks oma toast välja tulnud, nii et ta ütles mulle, et vaimulik on all ootamas ja et ta oli temaga rääkinud, näidanud oma pabereid ja vaimulik oli valmis meid kogu südamest paari panema. „Kuid ta tahab sind näha,” ütles ta ja palus, kas ma ei laseks vaimulikul üles tulla.

„Selleks on hommikul aega küllalt,” ütlesin ma. „Kas pole?”

„Noh, mu armas,” vastas tema, „ta paistab kartvat, et sa oled mõni vanemailt röövitud noor tüdruk, ja ma kinnitasin talle, et oleme mõlemad sobivas vanuses, et ise oma elu suunata, ja seepärast ta tahabki sind näha.”

„Hästi,” vastasin, „tehke, nagu soovite.” Seepeale tuli vaimulik üles ja ta oli väga meeldiv, heatujuline härrasmees. Talle oli öeldud, et me olime kohtunud seal juhuse tõttu, et mina tulin Chesteri tõllas ja mu härrasmees oli tulnud omaenda tõllas mulle vastu, et me oleksime pidanud kohtuma eelmisel õhtul Stony-Stratfordis, kuid mu härrasmees ei jõudnud mulle sinna vastu.

„Hüva, sir,” ütles vaimulik, „igas halvas asjas on ka midagi head. Kui te oleksite kohtunud Stony-Stratfordis, siis poleks mul olnud au teid paari panna. Majaisand, kas teil on palveraamatut?”

Võpatasin, nagu oleksin ehmunud. „Taevake, sir,” ütlesin, „mida te sellega mõtlete? Abielluda kõrtsis ja öösel?”

„Madam,” ütles vaimulik, „kui soovite, et see oleks kirikus, siis te seda ka saate, kuid ma kinnitan teile, et teie abielu on sama kindel siin sõlmitult; meil pole kohustusi laulatada nimelt kirikus. Kui te soovite seda kirikus, oleks see sama avalik kui rahvalaat, ja mis puutub päevaaega, siis pole see üldse tähtis; meie printsid abiellusid oma tubades kell kaheksa ning kümme õhtul.”

Võttis kaua, enne kui ma end veenda lasksin, ja teesklesin, et tahan abielluda vaid kirikus. Kuid see kõik oli vaid pettus, nii et viimaks lasksin tseremoonial alata ja mu majaisand, ta naine ja tütar kutsuti kohale. Mu majaisand oli samaaegselt pruudiisa ja köster, ja me abiellusime ning olime väga õnnelikud, kuigi tunnistan, et need etteheited, mis ma endale tegin, meenusid mulle kogu aeg ja vahel ma ohkasin nende tõttu sügavalt, mida mu peigmees ka tähele pani ja püüdis mind julgustada, mõeldes, vaene mees, et ma kurvastan sellepärast, et see samm sai ette võetud niisuguse kiiruga.

Me lõbutsesime sel õhtul suurepäraselt ja siiski oli kõik nii privaatne, et isegi majateenijad ei teadnud sellest asjast, sest majaperenaine ja ta tütar teenisid mind ega lubanud teenijail trepist üles tulla, välja arvatud õhtusöögi ajal. Kutsusin majaperenaise tütre endale pruutneitsiks ning kinkisin talle järgmisel hommikul palju nii ilusaid linte, nagu linnas vähegi leida oli, ja et linnas valmistati ka pitsi, andsin tema emale tüki peakatte jaoks.

Üks mu majaisanda salatsemise põhjus oli see, et ta ei tahtnud, et piirkonna kirikuõpetaja meie abiellumisest teada saaks, kuid siiski saadi sellest teada, sest lasksime järgmisel hommikul vara kelli helistada ja tellisime meie akna alla nii hea muusika, nagu linn lubada võis, kuid mu majaisand väitis kõigile, et me olime abiellunud enne sinnajõudmist, ja ainult seepärast, et olime varem ta külalised olnud, võisime pulmalõuna saada tema majas.

Me ei tahtnud järgmisel hommikul kuidagi ärgata. Hommikused kellad olid meid veidi häirinud ja kuna me enne seda polnud ka üleliia maganud, olime hiljem nii unised, et lebasime voodis, kuni kell oli peaaegu kaksteist.

Palusin oma majaemandalt, et enam ei helistataks kelli ega mängitaks muusikat, ja ta sai nii hästi hakkama, et kõik oli täiesti vaikne, kuid üks kummaline vahejuhtum rikkus kogu mu rõõmu päris pikaks ajaks. Maja elutoast võis vaadata tänavale ja kui mu uus abikaasa oli esimesele korrusele läinud, kõndisin akna juurde. Oli meeldiv, soe päev, seepärast tegin akna lahti ja seisin selle all ning hingasin värsket õhku, kui nägin kolme ratsameest tulemas ja astumas kõrtsi just meie vastas.

Polnud vähimatki põhjust kahelda, et teine neist kolmest oli mu Lancashire’i abikaasa. Ehmusin surmani; ma polnud kunagi elus niisugust hirmu tundnud. Arvasin, et vajun pikali, mu veri jäätus mu soontes ja ma värisesin, nagu oleks mind tabanud palavikuhoog. See oli kindlasti tema, ma tundsin ta riideid, ma tundsin ta hobust ja ma tundsin ta nägu.

Mu esimene mõistlik mõte oli, et mu uus abikaasa ei näe mu ärevust, ja ma olin selle üle väga rõõmus. Nood härrasmehed polnud veel kaua vastasmajas viibinud, kui nad akna juurde tulid, nagu tavaliselt ikka tehakse, kuid minu aken oli juba kinni, selles võite kindlad olla. Siiski ma piilusin neid ja nägin teda jälle, kuulsin, kuidas ta kutsus üht majateenritest midagi tooma, ja sain hirmsat kinnitust, et see oli tõepoolest seesama isik.

Järgmisena tahtsin teada saada, mis asju ta seal ajas, kuid see oli võimatu. Vahel tekitas mu kujutlusvõime ühe hirmuäratava pildi, vahel teise, kord mõtlesin, et ta oli mind avastanud ja tuli mind süüdistama tänamatuses ja au rüvetamises, ja iga hetk arvasin, et ta oli tulemas trepist üles mind solvama, ja ma mõtlesin välja lugematuid asju, millele tema kunagi ei mõelnud ja mis ei pidanud kunagi juhtuma, kui kurat ise talle kõigest teada ei anna.

Viibisin selles hirmus peaaegu kaks tundi ega pööranud oma pilku selle kõrtsi aknalt ega ukselt, kus nad olid. Viimaks, kuuldes valju kabjaplaginat nende kõrtsi eest, nägin oma suureks rahulduseks, kuidas nad kõik kolmekesi jälle välja tulid ja lääne poole sõitsid. Kui nad oleksid sõitnud Londoni suunas, oleksin ikka veel hirmul olnud, sest me oleksime võinud neid teel kohata, kuid nad läksid vastassuunas, nii et mu mure vähenes.