Читать книгу Igavesti sinu - Даниэль Глаттауэр - Страница 1

1

Kui see mees ta ellu astus, tundis Judith torkavat valu, mis küll kohe järele andis. Mees: „Andestust.” Tema: „Pole viga.” Mees: „Säärane tunglemine.” Tema: „Jah.” Judith libistas pilgu üle ta näo, just nagu üle igapäevase spordiveeru. Ta tahtis vaid saada aimu sellest, kuidas näeb välja keegi, kes suurel neljapäeval rahvast tulvil juustuosakonnas teise inimese kanda rammib. Ta üllatus pisut, mees nägi normaalne välja. Ta oli selline nagu kõik siin, mitte parem, mitte halvem, mitte originaalsem. Miks küll pidi kogu linna rahvas lihavõteteks juustu ostma? Miks sellest samast kaubamajast samal tunnil?

Kassa juures asetas mees – juba jälle tema – kaubad Judithi kõrval lindile. Judith tuvastas ta tänu iseloomulikult lõhnavale roostepruunist veluurnahast jakivarrukale. Mehe näo oli ta ammugi unustanud, ei, ta polnud seda üldse meeldegi jätnud, kuid mehe käte osavad, sihikindlad ja seejuures nõtked liigutused meeldisid talle. Mõjus ju see ka veel 21. sajandil otse imena, kui neljakümne kandis mees supermarketis energiliselt oste välja ladus ja kokku pakkis, just nagu oleks ta seda kord juba enne teinud.

Väljapääsu juures polnud see peaaegu enam juhus, et mees seisis seal, avas Judithile ukse ja demonstreeris oma säravat pikaajalist isikumälu. Mees: „Veel kord andestust kannaleastumise pärast.” Judith: „Oh, ammu ununenud.” Mees: „Ei-ei, ma tean, see võib põrgulikult valus olla.” Judith: „Nii hull see ka ei olnud.” Mees: „Hästi, hästi.” Judith: „Jah.” Mees: „Olgu siis.” Judith: „Jah.” Mees: „Ilusaid pühi.” Judith: „Teile samuti.” Talle meeldisid sedalaadi vestlused kaubamajas, aga sellest pidi nüüd küll lõplikult piisama.

Judithi esialgu viimased mõtted mehest olid seotud viie kuni seitsme või kaheksa banaaniga, kollase hiigelkobaraga, mille mees oli tema silme alla kotti pakkinud. Kes ostab viis kuni seitse või kaheksa banaani, sellel on kindlasti kodus kaks kuni kolm või neli näljast last. Nahkse jaki all oli tal tõenäoliselt seljas suurte vikerkaarevärvides ruutudega vest. Ta on säärane tõeline pereisa, mõtles Judith, selline, kes peseb nelja kuni viie või kuue inimese pesu ja riputab selle kuivama, sokid oletatavalt kõik ühte ritta, paari kaupa sorteeritult, ja oh häda, kui keegi tema korra pesunööril segi ajab.

Kodus pani ta punetavale kannale suure plaastri peale. Õnneks polnud Achilleuse kõõlus rebenenud. Muidu tundis Judith ennast nagunii haavamatuna.

2

Lihavõtted möödusid nii nagu alati. Laupäeva ennelõunal: ema külastamine. Ema: „Kuidas isal läheb?” Judith: „Ma ei tea, ma lähen pärastlõunal tema juurde.” Laupäeva pärastlõunal: isa külastamine. Isa: „Kuidas emal läheb?” Judith: „Hästi, ma käisin ennelõunal tema juures.” Pühapäeva lõuna ajal: vend Ali külastamine maal. Ali: „Kuidas emal ja isal läheb?” Judith: „Hästi, ma käisin eile nende juures.” Ali: „Kas nad elavad jälle koos?”

Teiseks ülestõusmispühaks oli ta sõbrad enda juurde sööma kutsunud. Õieti alles õhtuks, aga juba pärast tõusmist oli ta hakanud selleks valmistuma. Nad olid kuuekesi: kaks paari, kaks vallalist (üks neist igavene, teine – tema ise). Roogade vahel peeti tasemel vestlusi, peamiselt vitamiine säästvatest söögivalmistusmeetoditest ja uusimatest arengutest võitluses veinisettega. Grupp oli homogeenne, kohati lausa vandeseltslaslik (sõja, vaesuse ja hanede nuumamise vastu). Värskelt lakke riputatud juugendstiilis lühter hoolitses sooja valguse ja sõbralike nägude eest. The Divine Comedy oli parajal ajal selleks puhuks oma uue CD turule toonud.

Ilse isegi naeratas oma Rolandile korra, mees masseeris kaks sekundit tema paremat õlga – ja seda pärast kolmeteist abieluaastat ja kaht last sellest nooletupest, millest iga päev lasti kirevastaseid nooli. Teisel, nooremal paaril – Laral ja Valentinil – oli veel käehoidmisperiood. Aeg-ajalt klammerdus naine mõlema käega mehe sõrmede ümber, võib-olla selleks, et hoida teda tugevamini, kui see edaspidi õnnestuks. Gerd oli loomulikult taas kõige vaimukam – suur seltskonnalõvi, kes kasvas koos ülesandega muuta tagasihoidlikud inimesed pingevabamaks ja jutukamaks. Kahjuks polnud ta gei, muidu oleks Judith temaga meelsasti ka sagedamini omavahel kohtunud, et pihtida talle isiklikumaid asju, kui seda oli võimalik teha paarikestega grupis.

Sedalaadi õhtute lõpus, kui külalised olid lahkunud ja neid meenutasid veel vaid lõhnapilved, testis Judith alati, kuidas ta end tunneb nõnda tuttavas ümbruses iseenda seltsis ja keset mustade nõude mägesid. Oh, siiski-siiski, see oli selgelt kõrgem elukvaliteet: olla valmis tunniks köögitoimkonnas, tõmmata aknad lahti ja lasta elutuppa värsket õhku, hingata sügavalt sisse-välja, võtta veel kiirelt tablett peavalu ennetamiseks, siis lõpuks kaisutada kallist madratsit ja vabastada ta uuesti alles kell kaheksa hommikul. See oli ühemõtteliselt parem, kui vajadus tungida oletatavalt (samuti) purjus, krooniliselt sõnaahtra, privaatsete keelutundide jaoks mitte kohase, kraamimistöödevastase „partneri” hingeellu selleks, et välja selgitada, kas ta hellitab lootusi või on tal kartusi, et veel võib seksimiseks minna. Säärasest stressist Judith ennast säästis. Ainult varahommikuti tundis ta vahel puudust mehest oma kõrval teki all. Aga igatahes ei võinud see olla keegi suvaline, isegi mitte keegi teatud, vaid üks kindel. Ja seetõttu ei saanud see kahjuks olla keegi, keda ta juba tundis.

3

Tööle läks Judith meelsasti. Ja kui ka mitte – nagu pea alati pärast puhkepäevi –, siis võttis ta kasutusele kõik vähegi mõeldavad pingutused, et end selles veenda. Vähemalt oli ta iseenese ülemus, olgugi et soovis endale mitu korda päevas kedagi teist, hooletumat ülemust, näiteks oma praktikanti Biancat, kes vajas vaid peeglit, et töötada täiskoormusega. Judith juhatas väikest ettevõtet Goldschlagstraßel viieteistkümnendas rajoonis. See kõlas küll ettevõtlikumalt, kui tegelikkuses oli, kuid ta armastas oma väikest lambiäri, ühegi lokaali vastu terves maailmas poleks ta seda vahetanud. Juba lapsepõlves olid need tema jaoks kõige ilusamad ruumid maa peal, täis sädelevaid tähekesi ja sätendavaid kuule, alati heledasti valgustatud, ikka pidulikud. Vanaisa säravas muuseumis võis iga päev jõule pidada.

Viieteistkümneselt tundis Judith end justkui kuldkollases puuris, põrandalambid valvamas koduste tööde tegemist, seina- ja laelühtrid valgustamas ka kõige intiimsemaid unelmaid. Tema venna Ali jaoks oli see liiga hele, tema pages valguse eest ja tõmbus pimekambritesse. Ema võitles, hambad ristis, pankroti ja omaenese masendava ettevõtlikkusest tüdimuse vastu. Isa eelistas juba hämaraid lokaale. Nad olid vastastikusel kokkuleppel lahku läinud. „Vastastikune kokkulepe” oli kõige julmem väljend, mida Judith teadis. See tähendas lasta pisaratel naerdes ülespoole kaarduvatel huultel kuivada ja kivistuda. Mingil ajal muutuvad siis suunurgad nii raskeks, et vajuvad alla ja jäävadki igaveseks nii, nagu emal olid.

Kolmekümne kolmeselt võttis Judith allakäinud lambiäri üle. Viimase kolme aastaga oli see taas hakanud sirama, mitte küll nii sädelevalt kui vanaisa hiilgeaegadel, kuid müük ja parandus sujus piisavalt hästi, et tasuda emale kojujäämise eest. See oli ilmselgelt parim vastastikune kokkulepe, millega Judith senini kellestki lahku oli läinud.

Teisipäev pärast lihavõtteid möödus tal äri mõttes erakordselt rahulikult, peamiselt tagatoas büroolambi tuhmis valguses, olles puht kohusetundeharjutus, mille nägi ette raamatupidamine. Biancast polnud kella kaheksa ja kuueteistkümne vahel kippu ega kõppu kuulda, ilmselt meikis ta ennast parasjagu. Selleks et tõestada, et ta sel päeval igatahes kohal oli, karjatas ta napilt enne poe sulgemist: „Proua boo-oss!” Judith: „Palun, mitte nii valjusti! Tulge siia, kui tahate mulle midagi öelda.” Bianca, nüüd tema kõrval: „Seal on teie juurde üks mees.” Judith: „Minu juurde? Mida ta tahab?” Bianca: „Tervitada.” Judith: „Ah soo.”

See oli banaanimees. Judith tundis ta ära alles ta sõnade järgi. Mees: „Ma tahtsin vaid teid tervitada. Mina olen see, kes enne lihavõtteid Merkuris teile kanna peale astus. Täna hommikul nägin teid siia sisenemas.” Judith: „Ja siis jäite kuni siiamaani ootama, et ma väljuksin?” Ta kihistas tahtmatult naerda. Tal oli tunne, et on just õige vaimukas olnud. Ka banaanimees naeris, isegi väga ilusasti, kahe sädeleva, sadadest peenikestest kortsukestest ümbritsetud silmaga ja umbes kuuekümne säravvalge hambaga. Mees: „Minu büroo on siit vaid paar tänavat edasi. Ma siis mõtlesin …” Judith: „Et tulete tervitama. See on kena. Ma imestan, et te mu ära tundsite.” Seda ei mõelnud ta sugugi mitte koketeerivalt, vaid täiesti tõsiselt. Mees: „Selle üle ei peaks teie sugugi imestama.” Nüüd vaatas ta Judithile kummaliselt otsa – kummaliselt äraseletatult kaheksa banaaniga pereisa kohta. Jah, sellistel silmapilkudel ei osanud Judith midagi peale hakata. Ta põsed hakkasid kuumama. Tal on vaja veel üks telefonikõne teha, tunnistas ta käekella osuteid vaadates. Mees: „Olgu siis.” Judith: „Jah.” Mees: „Vahest näeme jälle.” Judith: „Kui teil kord lampi vaja läheb.” Ta naeris, et oma märkuse situatsioonitraagikat varjutada. Bianca tuli, seekord kõige soodsamal kõikidest ajahetkedest. „Kas ma tohin, proua boss?” Ta pidas silmas, et on aeg koju minna. Ka banaanimehe jaoks oli see märguanne minema hakata. Uksel pööras ta veel korraks ringi ja lehvitas justkui jaamaperroonil, aga mitte nii nagu hüvastijätuks, vaid nii nagu inimene, kes on kellelegi vastu tulnud.

4

Õhtul mõtles Judith paar korda põgusalt temale, ei, mitte põgusalt, aga temale. Kuidas oli mees öelnud? „Selle üle ei peaks teie sugugi imestama.” Või oli ta öelnud isegi: „Selle üle ei peaks teie tõesti sugugi imestama”? Ja kas polnud ta seejuures „teiet” rõhutanud? Ja-jaa, ta oli „teiet” rõhutanud. Ta oli öelnud: „Selle üle ei peaks TEIE sugugi imestama.” TEIE selles mõttes, et „selline naine nagu teie”. Kena, omamoodi, mõtles Judith. Võib-olla mõtles mees isegi: „Selle üle ei peaks TEIE, naine, kes näeb välja nagu teie, nii ilus, huvitav naine,” mõtles ta, „nii imeilus naine, säärane hingematvalt ilus, intelligentse väljanägemisega, tark, cool naine, jah, selline naine nagu TEIE,” oli ta mõelnud, „selline naine ei peaks tõesti sugugi imestama,” et mees ta ära tundis. Väga kena, omamoodi, mõtles Judith.

„Sellist naist nagu teie,” oli mees nimelt mõelnud, „sellist naist nähakse korra,” – näiteks kui ollakse just juustuosakonnas tema kanda purustatud – „teda nähakse korra ja siis ei saa teda enam peast ja üldse mitte meelest,” oli ta mõelnud. Õigupoolest väga-väga kena, omamoodi, mõtles Judith.

Ta tahtis juba lõpetada selle juurdlemise, kuna ta polnud ju enam kahekümnene, kuna tundis mehi ega polnud enam nii varmas loobuma mõtlemast neile mitmuses, ja taevas teab, et tal oli tähtsamatki teha, ta tahtis ju parajasti kohvimasinat katlakivist puhastada, aga korra mõtles ta sellele veel siiski, ainult õige lühidalt, kuidas oli mees rõhutanud „teiet”, sõna „teie” lauses „Selle üle ei peaks teie sugugi imestama”. Kas oli see „teie” mõeldud „selline naine nagu teie”? Või kõlas see äkki veel erilisemalt ja valitumalt „teiena”, selles mõttes, et: „TEIE. TEIE. JAH, TEIE! Ainult ja üksnes TEIE.” Sel juhul oli mees ilmselt mõelnud: „Iga naine maailmas oleks võinud selle üle imestada, igaüks, ainult mitte TEIE, sest TEIE, te pole mitte selline naine nagu kõik teised, ei, te olete naine nagu mitte keegi teine. Ja TEIE, TEIE, JAH TEIE! Ainult ja üksnes TEIE,” oli ta mõelnud, „ei peaks tõesti sugugi imestama,” et teda oli ära tuntud. Õigupoolest väga-väga kena, jah, isegi eriti, mõtles Judith. Kuid kahjuks oli ümberlükkamatu see, et ta OLI tõepoolest imestanud selle üle, et mees oli ta ära tundnud. Ja selles oli asi. Ning sellepärast puhastas ta nüüd kohvimasinat katlakivist.

Järgmisel päeval meenus mees talle vaid üheainsa korra, pealesunnitult. Bianca kuulutas äkitselt: „Proua boss, ma märkasin midagi.” Judith: „Päriselt? See on küll põnev.” Bianca: „See mees on teist täitsa sisse võetud.” Judith, tasemel näitlejameisterlikkusega: „Milline mees?” Bianca: „Noh, see suur, kelle büroo on siin lähedal, kes käis tervitamas, too vahtis teid, andke andeks, täitsa hullupööra.” Bianca kõigutas pead ja lasi oma kenadel tumedatel silmadel paar pööritust teha. Judith: „Oh, rumalus, te kujutate seda lihtsalt ette.” Bianca: „Andke andeks, ma ei kujuta seda üleüldsegi mitte ette! Ta on teisse hullupööra armunud, proua boss! Kas te siis ise ei tšekka?” See oli öeldud valjusti ja jultunult, kuid just nimelt Bianca võis lubada endale temaga midagi säärast, kuna tüdrukul polnud aimugi, et ta võis seda endale lubada, ta lihtsalt tegi nii. Judith hindas tema hoolimatut, otse reflektoorset siirust. Kuid antud juhul tüdruk loomulikult eksis. Mees polnud nimelt üldsegi mitte temast sisse võetud, milline rumalus, koolitüdrukufantaasia. Mees ju üldse ei tundnud Judithit, ainult ta kanda, muidu mitte midagi temast, absoluutselt mitte midagi.

5

Pühapäeval tähistasid nad Gerdi neljakümnendat sünnipäeva – Irises, sumedalt valgustatud lokaalis, mis pidi laskma tal kümme aastat nooremana välja näha. Gerd oli armastatud. Viiekümnest kutsutud külalisest oli tulijaid kaheksakümmend. Paarkümmend neist ei tahtnud üldiselt hapnikust loobuda ja siirdusid seetõttu – kogu lugupidamise juures Gerdi vastu – naabruses asuvasse baari Phoenix, mis tänu live-klaverimängijale oli peaaegu tühi. Judith oli nende seas.

Erakordselt kiindunuks osutus üks tähtsusetuks muutunud mees rõõmustavalt varasemast ajast – ta nimi oli Jakob; kahju, et säärane kena nimi pidi lõputult tema nägu kandma. Jakobiga oli tegelikult ammugi kõik selgeks räägitud (või maha vaikitud). Pärast kolme aastat läbikäimist – ja rohkem kui käimine polnud selles iial midagi – oli Judith mõistnud, et on sunnitud selle lõpetama. Põhjus: Jakobi elus oli visa kriis, nimeks Stefanie, kellega ta varsti seejärel abiellus.

Aga sellest oli juba kuus aastat möödas ja seetõttu oli Jakob tol õhtul Phoenixis taas piisavalt objektiivne, märkides, et pole olemas ilusamaid huuli kui Judithil. Need vormusid otsekohe küsimuseks: „Ja kuidas on Stefaniega?” Jakob: „Stefanie?” See nimi paistis olevat talle antud seoses õige kaugelt otsitud. Judith: „Miks teda siin ei ole?” Jakob: „Ta jäi koju, talle säärased peod eriti ei istu.” Vähemasti polnud ta kodus üksi, Felix (4) ja Natascha (2) lahutasid kindlasti hästi ta meelt. Judith nõudis näha lapsukeste fotosid, mida igaüks, kes end poolenistigi isaks tunnistas, rahakoti vahel kaasas kandis. Jakob tõrkus mõnda aega, tõi aga pildid lõpuks lagedale. Seejärel oli ta pingest piisavalt vabanenud, nii et võis koju minna.

Judith tahtis parajasti pöörduda baaris moodustatud globaalse soojenemise vastase võitluse kriisi-interventsiooni-grupi poole, kui keegi talle selja tagant ebameeldivalt lühidalt ja punktuaalselt õlale koputas. Ta pööras ringi ja ehmus. See oli nägu, mis ei kuulunud siia. „Milline üllatus,” ütles banaanimees. Judith: „Jah.” Mees: „Ma veel mõtlesin, on see tema või ei ole?” Judith: „Jah.” Ta mõtles, et see on tema. Ning tundis end seejuures ängistaval moel ja südame ägedalt põksudes justkui tabatuna. Nüüd aitas vaid üks – nüüd pidi ta rääkima. „Mida teete TEIE siin? Ma pean silmas, mis teid siia toob? Kas te tunnete Gerdi? Kas te kuulute ka sünnipäevapeo juurde? Kas te käite siin sageli? Te olete püsikunde? Kas te mängite klaverit? Te olete uus pianist?” Mõned nendest küsimustest esitas ta valjusti, teised vaid mõttes. Nende hulgas ka: „Kas te nägite mind siia sisenemas?” Ja: „Te tahtsite mind vaid tervitada?”

Ei, ta oli siin koos kahe kolleegiga, seletas mees. Need istusid paar meetrit eemal ümmarguse laua ääres, liiga madalal rippuva kaheksakümnendatest aastatest pärit hiiglasliku lambi kollases valguses. Mees osutas sinnapoole, naised lehvitasid vastu, Judith noogutas neile. Nad nägid kahtlemata välja nagu kolleegid, rohkem kolleegide moodi kui need kaks poleks saanud õigupoolest üldse mitte välja näha. Tõenäoliselt oli tegemist mingi maksunõustajate büroo igakuise jour fixe’iga, mida hoogne baariklaverimuusika vaheldusrikkamaks muutis.

Banaanimehe nimi oli Hannes Berghofer või Burghofer või Burgtaler või Bergmeier, tal oli suur, soe parem peopesa ja niivõrd läbitungiv pilk, et Judithi neerudki tundsid end sellest puudutatuna. Taas tajus ta, kuidas ta põsed hakkasid seestpoolt väljapoole kuuma õhkama. Ja siis ütles mees veel: „Rõõmustav on teid nii sageli näha. Paistab, et me elame praegusel ajal kuidagi samas rütmis.” Ja siis küsis mees veel: „Kas te tahaksite natukeseks meie seltsi istuda?” Nüüd pidi Judith kahjuks ära ütlema. Ta tahtis nimelt just lokaali vahetada, kuna seal vastas – Irises – leidis tegelikult aset tema sõbra, see tähendab hea tuttava Gerdi sünnipäevapidu. „Aga mõni teine kord meeleldi,” ütles ta, mis iganes talle seejuures küll pähe võis tulla. Nii pealetükkiv polnud ta juba ammu olnud.

„Võib-olla tohin ma teid kord kohvi jooma kutsuda,” arvas seepeale Berghofer või Burghofer või Burgtaler või Bergmeier. „Jah, miks mitte,” vastas Judith, kuna see oli talle juba ükspuha. Kuumus oli nüüd jõudnud põskede välimisse kihti. Ta pidi nüüd tõesti minema. Mees: „Hästi, hästi.” Tema: „Jah.” Mees: „Olgu siis.” Tema: „Jah.” Mees: „Ja mis puutub kohvisse, siis ma lihtsalt astun millalgi teie kauplusest läbi, kui nii sobib.” Tema: „Jah, tehke seda.” Mees: „See rõõmustab mind.” Tema: „Jah.”

6

„Millalgi” oli järgmisel hommikul. Bianca hüüdis: „Proua boooss, külaline!” Judith teadis otsekohe, mida see pidi tähendama. Hannes, kelle perekonnanimes oli „Berg” või „Burg”, jäi seisma ühe tema hinnalisima eseme, Barcelonast pärit hiigelsuure ovaalse kristall-lühtri alla, mida juba viisteist aastat igaüks imetles ja keegi ära ei ostnud. „Loodetavasti ma ei sega teid,” ütles külaline. Tal oli seljas helepruunide nööpidega sinine kootud jakk ja ta nägi välja kui mees, kes istub igal õhtul kamina ääres, joob Earl Grey teed ja masseerib varvastega ülekaalulise bernhardiini kasukat, samal ajal kui lapsed tema ümber müravad ja pühivad oma banaaniseid näppe diivani külge.

Judith: „Ei, te ei sega.” Teda ärritas see, et ta oli nii erutunud, selleks polnud mingit loogilist põhjust, ausalt. Ta leidis, et see mees on kena, aga eelkõige üldse mitte huvitav, ja tagamõtteid oli tal meestega seoses printsipiaalselt veel vaid harva. See mees polnud üldse tema tüüp, kusjuures ta pidi möönma, et nagunii ei pidanud ta enam oma tüüpe tundma õppima, sest kui ühte juba tundsid, siis tundsid neid kõiki.

Ta ei teadnud täpselt, millega veetles teda härra Hannes, kelle perekonnanimes oli „Berg” või „Burg”, võib-olla lihtsalt dünaamikaga, millega too mõistis juhust Judithi järgi seada, ootamatusega, ilmudes välja alati palju varem, kui oleks osanud arvata, ja sihikindlusega, millega ta liikus Judithi poole, otsekui poleks tema jaoks midagi ja kedagi teist maailmas, ainult Judith.

Ainult palun ärgu tulgu see Hannes nüüd kohvile kutsumisega lagedale, see oleks tõesti liiga vara, seda kogeks ta pealetükkivusena, sel juhul peaks ta mehe kahjuks otsekohe tagasi lükkama, kogu selgusega. Tal polnud mingit tahtmist olla esimene maandumispaik võimalik et pisut hädapäraselt iharale pereisale, kelle naine kudus kodus sel ajal siniseid veste ja õmbles neile helepruune nööpe ette.

Mees: „Ma ei taha tõesti pealetükkiv olla.” Tema: „Oh ei, ega te ei olegi.” Mees: „Asi on nimelt nii, et mul ei lähe lihtsalt see eilsest õhtust alates meelest.” Tema: „Mis?” Mees: „Teie, kui aus olla.” Vähemalt oli ta aus, mõtles Judith. Mees: „Ma tahaksin teid hirmsasti kohvile kutsuda ja teiega veidike lobiseda, lihtsalt niisama. Kas teil on täna pärast poe sulgemist juba midagi kavas?” – „Pärast poe sulgemist?” küsis Judith, otsekui oleks see kõige absurdsem ajahetk, millest ta on iial kuulnud. „Jah, kahjuks on mul siis juba midagi kavas.”

Oi kui kurva pilguga ta vaatas, kui löödult lasi õlad longu, kui sügavalt ta ohkas, kui haavatuna näis, just nagu koolipoisike, kellelt on pall ära võetud. Judith: „Kuid ma saan seda võib-olla pisut edasi lükata. Üks kiire kohv pärast seda, kui olen poe sulgenud – selle peale võib vast küll välja minna.” Kindluse mõttes heitis ta veel pilgu kellale. „Oh, jah, ma arvan, et seda annab korraldada,” ütles ta.

„See on kena, see on kena,” vastas mees. Jah, seda pidi Judith endamisi küll tunnistama, et oli rõõm näha tema naeratust laiemaks muutumas, enamgi veel – olla nende tosina kurrukese produtsent, mis seadsid end päikesekiirtena ta silmade ümber, peegeldudes Judithi lemmiku, Katalooniast pärit lühtri valguses.

7

Nad kohtusid Märzstraßel Raineri kohvikus, Judithi lõunapauside paigas. Judith saabus kümme minutit enne kokkulepitud aega. Ta tahtis tingimata esimesena kohal olla, et valida laud, kus sai istuda toolidel teineteise vastas, mitte suruda end kõrvuti kuhugi nišši. Kuid mees oli juba seal, istus ebamugaval toolil kutsuva nurgapingi vastas, mis oli kenasti ainult Judithile mõeldud.

Kohtumiseks oli plaanitud tund aega, mis osutus liiga lühinägelikuks arvestuseks. Seda sai pikendatud, millele järgnes veel lühike lisandus. Siis tegi Judith kohtumisele taktikalise lõpu. Tema lõppsõna: „Oli tõesti ülimalt meeldiv sinuga lobiseda, Hannes. Heameelega võime seda teinekord veel teha.” Selle, kuidas mees talle sealjuures otsa vaatas, tahtis ta hästi meelde jätta, et saaks siis meenutada, kui ta millalgi jälle iseendale ei meeldi. Ja seda, mida oli mees nende üheksakümne minutiga talle ja eelkõige tema kohta öelnud, pidi ta kõigepealt seedima hakkama. Igatahes rõõmustas ta selle pikendamise peale, kui oli kodus häirimatult iseenda seltsis, enda ja mõtetega meeldivast uuest avastusest – mehest, kes oli seadnud ta rikkalikult kaunistatud, kõige ilusamas valguses seisvale troonile. Nii kõrgel polnud ta enam ammu istunud. Sel kohal tahtis ta viibida vähemalt paar tundi, enne kui argipäev ta taas maa peale toob.

8

Vannis tegi ta kokkuvõtte: mees ehitas apteeke ümber, ja kui neid ei saanud ümber ehitada, siis ehitas ta nimelt uusi, vähemasti valmistas projektid. Ta oli arhitekt. Ta oli 42-aastane. Ta polnud veel iial hambaarsti juures käinud, ilusad hambad oli ta saanud vanaemalt, niisiis mitte hambaid ise, vaid eeldused.

Nagu öeldud, oli ta 42-aastane ja vallaline – mitte taas vallaline, vaid ikka veel vallaline, see tähendab: ta polnud veel kordagi abielus olnud ja seetõttu ka veel mitte kordagi lahutanud. Tal polnud ühtki ülalpeetavat, see tähendab, tal polnud lapsi, ka mitte väikseid lapsi ega imikuid, ja mitte ühestki abielust lisandunuid. „Kelle jaoks siis see meeletu hulk banaane? Kas sa sööd ise need kõik ära?” oli Judith küsinud. Selle peale oli mees korraks võpatanud. Kas Judith oli teda solvanud, olnud liiga ebadiskreetne, kas mees oli mingi banaanifriik? Kuid siis lasi ta vanaema hammastel särada ja pani asjad paika: banaanid olid mõeldud tema liikumispuudega naabrile, leseks jäänud kolme lapse emale. Kord nädalas käis ta naise jaoks sisseoste tegemas. Ta tegi seda ilma mingi tasuta või vastuteenet ootamata, lihtsalt nii, kuna talle endale meeldiks ka, kui tal oleksid naabrid, kes aitaksid, kui tal häda käes, oli ta väitnud.

Nagu öeldud, oli ta 42-aastane ja tema nimi oli igatahes Hannes Bergtaler. „Bergtaler,” puhus Judith vannivahu sisse. Mida küll arvata ühest vallalisest, mitte just enam parimas eas apteekide ümberehitajast, kes kandis oma tippe ja langusi juba nimes?1 Kas vormiliselt ei lõhnanud see mitte tasakaaluka isiksuse järele? Kas ta mõjus seetõttu esimesel pilgul veidi igavana? Oli ta siis igav? Kas oli tema seltsis igav olnud? – Mitte sekunditki, mõtles Judith. See rääkis nende sekundite kvaliteedi kasuks, mida ta äsja oli mehe seltsis veetnud, ja kahtlemata ka mehe enda, Hannes Bergtaleri, selle vallalise apteekide ümberehitaja kasuks, kellel olid suus vanaema suurepärased hambad.

Nõnda, ja nüüd järjekorras: kui mees oli talle kanna peale astunud ja näkku vaadanud, oli ilmselt toimunud kaks torget, ühte tundis tema oma kannas, teine käis mehel väidetavalt luust ja lihast läbi. „Ma nägin sind, Judith, ja olin otse üdini rabatud,” oli ta öelnud. „Üdini rabatud” polnud just Judithi lemmikmetafoor, kuna üdis oli siiski midagi ebameeldivat ja ebaerootilist, aga see, kuidas mees talle sealjuures otsa vaatas, koos nende paljude päikesekiirtekurrukestega Raineri kohviku 60-vatise mati hõõgpirni all, see oli juba kena, jah, kuidagi isegi väga kena.

„Ja siis ma lihtsalt ei suutnud sind enam unustada,” oli ta öelnud, nagu Judith suutis meenutada. „Lihtsalt ei suutnud enam unustada” oli ju … ometigi kompliment, kena kompliment. Judith lasi veel veidi kuuma vett vanni, sest kompliment oli tõesti erakordselt kena.

Mis siis oli ta niimoodi äkitselt mehe jaoks nõnda unustamatuks muutnud? „See vaatepilt, kuidas sa minu poole pöördusid, see kolme-sekundi-film, õlgade liikumine, sinu kõrgele tõstetud kulmud, kogu näoilme,” oli ta vastanud, „anna andeks nii banaalse sõna eest, aga mu meelest olid sa lihtsalt vapustav.” Banaalne oli see sõna tõesti, kuid Judith mõtles, et oli kuulnud enda kohta hullemaidki väljendeid kui „vapustav”. Võib-olla peaks laskma endale sagedamini kanna peale astuda.

Ja siis kogenud mees temaga üht filmi teise järel. Režissöör – puhas juhus. Produtsent – kõrgem ettemääratus. Judith, kellele ta lakkamatult mõtelnud, avas äkitselt ta silme ees naabruses asuva lambiäri, mille vaateakna ees olevat ta nii sageli seisnud. Judith, kellest ta just oli oma kolleegidele vaimustusega rääkinud, seisis korraga sealsamas lokaalis baarileti ääres ja püüdis lahti saada ühest oma kahtlemata arvukatest austajatest. Võimalust astuda ligi ja vestlust alustada polnud ta saanud käest lasta. – Jah, seda Judith mõistis. Teisalt olnud mehel suur hirm jätta endast pealetükkiv mulje. – Jah, see hirm oli iseenesest õigustatud. Kuid tal polevat olnud tunnet, et Judithil oleks midagi põhimõtteliselt tema vastu. – Põhimõtteliselt mitte, selles oli tal õigus.

Judith astus vannist välja. Suur kuumus oli möödas. Ta võis taas asjaliku jahedusega mõelda. See Hannes Bergtaler oli lihtsalt temasse ülepeakaela armunud. Selline asi võis juhtuda. See võis ka jälle kiirelt mööda minna. Seda võis sobival juhul jätkata kokkusaamisega kohvikus. Mees meeldis talle. Tal oli kena nina. Ta jättis siira, relvituks tegevalt ausa mulje. Ta ütles uskumatult kenasid asju. Ta ütles otse välja, mida tundis. See mõjus Judithile hästi, isegi väga hästi.

Ja kui ta endale ette kujutas, et keegi on talle just kanna peale astunud, ning pööras siis end peegli poole ja vaatas silmade särades sinna, otsekui oleks too astuja seal, siis ta nägi, jah, äkitselt, isegi märgade juustega ja kolm sentimeetrit paksu kreemikihiga näol üht vapustavat naist. Ja seda tänu Hannesele.