Читать книгу Igavesti sinu - Даниэль Глаттауэр - Страница 2

1

Judithi väikesel katuseterrassil õitses pärast kolme aastat taas toakask, erkpunaselt. Need olid head nädalad. Midagi oli tekkimas. Iga päev tekkis see uuesti ja võttis kõik alles äsja tekkinu kaasa. Judith püüdis hoida Hannesega kohtumiste arvu nii vähese kui võimalik, see tähendab mitte viis korda päevas, mis oleks mehele meelt mööda olnud, vaid ainult kord või paar. Tal oli hirm, et lumm võib kaotsi minna, et mees küllastub varsti tema vaatamisest, tema pööramisliigutustest ja näoilmetest, hirm, et mees ei tea enam, milliseid lilli talle veel kinkida, millist teadet talle kirjakese või meili vormis veel läkitada, millise komplimendi võiks talle veel teha ja milliste sõnadega talle SMS-i teel veel „tere hommikust” või „head ööd” soovida.

Judith oli sattunud uude olukorda. Mitte tema polnud see, kes taas kord oodanuks mehelt enamat, kui too juba algselt oleks paistnud valmis või võimeline andma. Ei, nüüd oli seal mees, kes ilmselt ei suutnud ära oodata, millal saaks tema ootusi täita. Nüüd keeras Judith oma ootused nii väikeseks kui võimalik, selleks et mehe tagavarast neid täita veel kauaks jaguks. Kui vähegi veab, siis võiks ta nõndamoodi täidetult suve mööda saata. Tulvil Hannes Bergtalerit: pikkus 1,90, kaal 85 kilo, jõuline, kohmakas, 42, vallaline, päikesekurrusilmadega, varustatud vanaema pimestavate hammastega.

Paljugi mehe juures jäi talle silma, miski sellest ei häirinud teda. Ei mehe naljad, komme puänt ära rääkida ja sellele eelnev lugu takkajärele jutustada. Ei tema harjumist vajav arusaam kevadmoest. Ei tema tublisti küüritud alussärgid, mida parima tahtmisegi juures ei saanud T-särkideks nimetada. Isegi mitte tema iga paari minuti tagant korduv lemmikväljend „üdini rabatud”. Judith oli siiani vältinud küsimust, ega ta juhtumisi ikka veel oma (üdini hoolitseva) ema juures ela.

Hannes oli teistsugune tüüp kui kõik eelnenud, kes Judithil olid olnud, ja ka mitte selline, keda ta kellegi naise kaudu oleks tundnud. Hannes oli ühtaegu häbelik ja kartmatu, uje ja häbematu, tasakaalukas ja keevaline, saamatul moel sihikindel. Ja mees teadis, mida tahab: olla tema lähedal. See oli igati lugupeetav tahtmine, mõtles Judith. Ta otsustas, et käib sellega ettevaatlikult ümber ega hakka tormama. Ta ei tahtnud äratada mehes valesid lootusi. Lootusi küll jah, aga mitte valesid. Millised on need õiged – küllap sosistab tulevik nendest olevikule piisavalt varakult.

Hilised õhtud ja nädalavahetused möödusid esialgu veel ilma temata, vähemasti füüsilises mõttes. Nii paradoksaalselt kui see ka kõlas: aega ilma meheta pidas Judith kõige ilusamaks ja intensiivsemaks ajaks temaga. Ükskõik millise harjunud tegevusega Judith ka hõivatud oli, kõik nihkus justkui tagaplaanile, kõik toimus nagu mingi õnnedroogi mõju all. Jah, esimest korda, olgugi arvatavasti lühiaegselt, oli ta igati õnnelik, muretu vallaline. Ta võis teha, mida tahtis: mõelda Hannes Bergtalerile. Imeline oli vaadelda oma igatsust tema järele kasvamas. Võimalik, et see, mis kasvas, oli ka ainult igatsus selle järele, et mees teda igatseks, kuid igatsus jäi igatsuseks ning lõpuks ometi janunes Judith seda taas.

2

Mai teisel laupäeval oli ta kutsutud Ilse ja Rolandi juurde õhtusöögile, revanšina lihavõttepühade eest. Taas olid kohal ka Gerd ja visalt teineteise kätt hoidev paarike Lara ja Valentin. Ilm oli piisavalt soe selleks, et istuda terrassil. Odavad ja väheoriginaalsed aialaternad eriti ei seganud, neli jämedat pidulikku küünalt laua ümber andsid elektrivalgusele soojust ja lisasid värvi.