Читать книгу Ishmael - Daniel Quinn - Страница 6

„Peaaegu alati on loomad sellistes kohtades,” läks ta lõpuks oma jutuga edasi, „kus nad on lihtsalt taradesse suletud, mõtlikumad kui nende velled looduses. See on sellepärast, et isegi kõige tuhmim neist mõistab paratamatult, et sellise eluviisi juures on midagi väga mäda. Kui ma ütlen, et nad on mõtlikumad, siis ma ei mõtle selle all seda, et neil on loogiline mõtlemisvõime. Aga tiiger, kes tigedalt oma puuris ringi tammub, on ikkagi hõivatud millegagi, mida inimene peaks kindlasti mõtlemiseks. Ja nad mõtlevad ainult ühe küsimuse üle: miks? „Miks, miks, miks, miks, miks, miks?” küsib tiiger endalt tunnist tundi, päevast päeva, aastast aastasse, sammudes ise oma lõputut teed puurivarbade taga. Ta ei suuda seda küsimust analüüsida ega edasi arendada. Kui sa saaksid talt küsida: „Mida see miks tähendab?”, siis ei suudaks ta sulle vastata. Sellegipoolest põleb see küsimus ta meeles kustumatu leegina, tekitades närvetavat valu, kuni loom langeb lõplikku tardumusse, mida loomaaiapidajad tunnevad kui pöördumatut elust lahtiütlemist. Ja loomulikult on selline küsimine midagi, mida tiiger oma loomulikus keskkonnas ei tee.

Varsti hakkasin ka mina küsima endalt: miks? Olles närvisüsteemi ehituse poolest tiigrist palju arenenum, suutsin ma vähemalt algelisel viisil uurida, mida ma selle küsimuse all mõtlesin. Mul oli meeles teistsugune elu, mis oli selle elu elajatele huvitav ja meeldiv. Võrdlusena oli praegune elu kohutavalt igav ja mitte kunagi ei olnud see meeldiv. Seega, küsides miks, üritasin ma aru saada, miks elu on jaotatud niimoodi, et pool sellest on huvitav ja meeldiv, pool igav ja ebameeldiv. Ma ei pidanud ennast vangistatuks; mulle ei tulnud pähegi, et keegi takistab mind elamast huvitavat ja meeldivat elu. Kui ma oma küsimusele vastust ei leidnud, hakkasin kaaluma kahe elustiili erinevusi. Peamine erinevus seisnes selles, et Aafrikas olin ma pereliige – sellise perekonna liige, mida sinu kultuuri inimesed pole enam tuhandeid aastaid näinud. Kui gorillad suudaksid end niimoodi väljendada, ütleksid nad sulle, et perekond on nagu käsi, mille sõrmed nad on. Nad saavad väga hästi aru, et nad on osa perest, aga nad ei ole teadlikud endast kui üksikisikust. Loomaaias oli teisigi gorillasid, aga perekond puudus. Viis üksikut sõrme ei anna kokku kätt.

Ma hakkasin juurdlema söömise üle. Inimeste lapsed unistavad maast, kus on jäätisemäed, piparkoogipuud ja kivideks kommid. Gorilla jaoks on Aafrika täpselt selline maa. Kuhu sa ka ei pööraks, igal pool on alati midagi isuäratavat. Keegi ei mõtle: „Oi, peaksin otsima midagi süüa.” Toit on kõikjal ja sa korjad selle hajameelselt üles, seda rohkem tähele panemata kui hingamist. Tegelikult ei pea sa söömist üldse omaette tegevuseks. See on rohkem nagu kogu päeva tegemiste tagaplaanil mängiv sulnis muusika. Minu jaoks sai söömine söömiseks alles loomaaias, kus kaks korda päevas visati meile puuri maitsetuid söödahunnikuid.

Selliste pisikeste probleemide kallal juureldes hakkas mu siseelu märkamatult arenema.

Kuigi ma loomulikult sellest midagi ei teadnud, laastas suur depressioon Ameerika eluolu igast kandist. Igal pool pidid loomaaiad hakkama kokku hoidma, vähendama loomade arvu ja sellega ka oma väljaminekuid. Ma usun, et suur hulk loomi lihtsalt hukati, sest turul polnud kohta loomadele, keda oli raske pidada ja kes polnud väga huvitavad või värvikad. Loomulikult olid suured kaslased ja primaadid erandid.

Lühidalt – mind müüdi ühele rändloomaaiapidajale, kellel oli tühi puur. Ma olin suur ja muljet avaldav nooruk ning kahtlemata kindel pikaajaline investeering.

Sa võid ju arvata, et elu ühes puuris on sarnane eluga teises puuris, ent see pole nii. Võtame näiteks inimkontaktid. Loomaaias teadsid kõik gorillad, et meil on inimestest külastajad. Meile olid nad huvitavad, väärt vaatamist, nagu võivad maja ümber olevad linnud ja oravad olla inimeste perekonnale vaatamist väärt. Oli selge, et need imelikud olendid vaatasid meid, aga meil ei tulnud kordagi pähe, et nad just selleks olid tulnudki. Rändloomaaias sain ma sellest siiski üsna ruttu aru.

Tõepoolest, minu haridustee selles vallas algas hetkest, kui mind vaatamiseks välja pandi. Väike grupp külastajaid lähenes mu vagunile ja hetke pärast hakkasid nad minuga rääkima. Olin rabatud. Loomaaias olid külastajad rääkinud üksteisega, mitte kunagi meiega. „Võib-olla on need inimesed segaduses,” ütlesin ma endale. „Võib-olla peavad nad mind endasarnaseks.” Mu hämmeldus ja imestus kasvasid, kui kõik minu vagunit külastanud inimesed üksteise järel niimoodi käitusid. Ma ei teadnud, mida arvata.

Sellele küll niiviisi mõtlemata üritasin ma tol õhtul siiski probleemi lahendamiseks esmakordselt oma mõtteid korrastada. Arutlesin selle üle, kas elukoha vahetamisega võisin mina olla muutunud. Ma ei tundunud endale teistsugune ja minu välimuses polnud kindlasti midagi muutunud. Võib-olla, mõtlesin ma, olid mind täna külastanud inimesed teisest liigist kui loomaaias käinud. Selline põhjendus mind ei rahuldanud; mõlemad grupid olid igas asjas ühesugused peale selle, et üks grupp rääkis omavahel ja teine minuga. Isegi jutu kõla oli sama. Asi pidi olema muus.

Järgmisel õhtul püüdsin ma seda probleemi uuesti lahendada, arutledes järgmiselt: kui miski pole muutunud minus ja miski pole muutunud neis, siis peab midagi muud olema muutunud. Mina olen endine ja nemad on endised, järelikult miski muu ei ole enam endine. Vaadates küsimust niimoodi, nägin vaid ühte vastust: loomaaias oli palju gorillasid, siin on ainult üks. Ma tundsin, et selles peitub lahendus, aga ei mõistnud, miks külastajad käituvad ühe gorilla juuresolekul teistmoodi kui mitme gorilla juuresolekul.

Järgmisel päeval püüdsin ma olla tähelepanelikum selle suhtes, mida mu külastajad ütlevad. Varsti panin tähele, et vaatamata iga jutu erinevusele, kordus üks häälitsus, mis tundus olevat mõeldud minu tähelepanu köitmiseks. Ma ei olnud võimeline selle sõna tähendust ära arvama; mul ei olnud midagi, mida oleksin saanud kasutada Rosetta kivina.

Minust paremat kätt jäävas vagunis elas emane šimpans imikuga ja ma olin juba märganud, et külastajad rääkisid temaga samamoodi kui minuga. Nüüd panin ma tähele, et tema tähelepanu äratamiseks kasutasid külastajad teistsugust korduvat häälitsust. Tema vaguni juures hüüdsid külastajad: „Zsa-Zsa! Zsa-Zsa!” Minu vaguni juures hüüdsid nad: „Koljat! Koljat!”

Niimoodi tasapisi edenedes sain ma varsti aru, et need hääled olid mingil salapärasel viisil seotud meie kahe kui üksikisikuga. Sina, kellel on olnud sünnist saati nimi ja kes sa tõenäoliselt arvad, et isegi koer teab oma nime olemasolust (mis ei ole tõsi), ei suuda mõista, missugune läbimurre toimus minus, kui ma taipasin, et olen saanud nime. Liialdamata võib öelda, et sellel hetkel sündisin ma tõeliselt – sündisin isikuna.

Arusaamast, et mul on oma nimi, polnud pikk maa arusaamani, et igal asjal on oma nimi. Võiks ju arvata, et puuri pistetud loomal ei ole võimalustki õppida oma külastajate keelt, ent see pole nii. Rändloomaaiad tõmbavad ligi eelkõige peresid ja varsti ma taipasin, et vanemad üritavad pidevalt oma lapsi rääkima õpetada: „Vaata, Johnny, see on part! Ütle part. P-a-r-t! Kas sa tead, mida part ütleb? Part ütleb prääks prääks!”

Paari aasta pärast suutsin ma jälgida enamikku vestlusi oma ümber, aga ma leidsin, et koos arusaamisega kasvas ka mu kimbatus. Nüüd ma teadsin, et olen gorilla ja Zsa-Zsa on šimpans. Ma teadsin ka, et kõik vagunite elanikud on loomad. Aga ma ei saanud täielikult aru looma mõistest; meie inimestest külalised tegid selget vahet enda ja loomade vahel, aga ma ei suutnud taibata, miks. Kui ma ka sain aru, mis tegi meist loomad (ja ma arvasin, et sain), siis mul polnud aimugi, miks nemad ei olnud loomad.

Meie vangistuse olemus polnud enam saladus, sest ma olin kuulnud seda sadadele lastele jutustatavat. Kõik rändloomaaia loomad pärinesid algselt kuskilt, mida kutsuti Metsikuks Looduseks ja mis ulatus üle terve maailma (mis iganes see „maailm” ka poleks). Me olime toodud Metsikust Loodusest ja meid oli kogutud ühte kohta, sest mingil kummalisel põhjusel tundusime me inimestele huvitavad. Meid hoiti puurides, sest me olime „metsikud” ja „ohtlikud” – mõisted, mis tegid mu nõutuks, sest need viitasid ilmselt omadustele, mida ma pidin kehastama. Sest kui vanemad soovisid oma lastele näidata eriti metsikut ja ohtlikku olendit, siis näitasid nad minu peale. Tõsi, nad näitasid ka suurte kaslaste peale, aga see ei seletanud eriti midagi, sest ma polnud kunagi näinud ühtegi suurt kaslast väljaspool puuri.

Üldiselt oli mu elu rändloomaaias parem kui loomaaias, sest see ei olnud nii masendavalt igav. Mulle ei tulnud mõttessegi pidada vimma oma valvurite peale. Kuigi nende liikumisruum oli suurem, tundusid nad olevat rändloomaaiaga niisama seotud kui me kõik ja mul ei olnud aimugi, et väljas elasid nad hoopis teistsugust elu. Mõte, et minult on ära võetud mõni mu sünnijärgne õigus, näiteks õigus elada oma soovide kohaselt, oli minu jaoks just niisama tõenäoline nagu see, et mulle oleks pähe turgatanud Boyle’i seadus.

Läks mööda ehk kolm või neli aastat. Siis, ühel vihmasel päeval, kui paik oli inimtühi, tuli minu juurde imelik külastaja: üksik mees, kes tundus mulle kortsus ja muldvana, ent kes, nagu ma hiljem teada sain, oli alles neljakümnendate alguses. Isegi viis, kuidas ta lähenes, oli eriline. Ta seisis rändloomaaia sissepääsu juures, heitis järjepanu pilgu igale vagunile ning hakkas siis otse minu poole tulema. Ta peatus köie juures minust umbes kahe meetri kaugusel, torkas jalutuskepi otsa oma kingade ette porri ja jäi mulle pingsalt silma vaatama. Inimese pilk ei olnud mind kunagi rööpast välja löönud ja nii ma vastasin tema pilgule rahulikult. Mina istusin ja tema seisis mitu minutit liikumatult. Ma mäletan, et tundsin ebatavalist imetlust selle mehe vastu, kes stoilise rahuga talus peenikest vihma, mis voolas mööda ta nägu ning leotas ta riideid.

Lõpuks ajas ta selja sirgu ja noogutas mulle, nagu oleks jõudnud hoolikalt kaalutud järeldusele.

„Sa ei ole Koljat,” ütles ta.

See öeldud, pööras ta ringi ja marssis ilma vasakule ega paremale vaatamata tagasi sinna, kust oli tulnud.