Читать книгу Johnny Depp. Mitteametlik elulugu - Danny White - Страница 3

Kui Johnny Deppilt küsiti, kuidas ta näitlejate maailma sattus, vastas ta: „See oli tõeline juhus, jumalik sekkumine.“ Arvestades, kui edukaks, austusväärseks ja populaarseks näitlejaks ta on saanud, oli tema teekond filmitööstusse palju vähem kirglik ja kindel kui paljudel tema põlvkonnakaaslastest kolleegidel. Enne seda, kui ta sai filmitööstuses kanda kinnitada, oli ta selles ilmas näinud palju rohkem, kui temaealine noormees oleks pidanud nägema.

Võib ausalt öelda, et Johnny Deppi lapsepõlv oli üsna heitlik. Kui ta pilgu tagasi oma kogemustele ja toonastele tunnetele heidab, lausub ta: „Kõik see, mis mu ümber toimus, ajas mind täielikult ja põhjalikult segadusse.“ Pole siis ime, et ta on ikka eelistanud mängida tegelasi, kes on autsaiderid. See ei saagi teisiti olla, kui võtta arvesse seda, mida Depp nooruses koges.

Johnny pere vahetas tihtilugu elupaika. „Mul oli noorena hiiliv kahtlus, et teistsugune on päris tore olla,“ märkis ta. Ja see hiiliv kahtlus on talle terve elu jooksul marjaks ära kulunud. Selle taustal tundus kõik, mis tema elus toimus, ilmselt üsnagi tavapärane ja arusaadav. Johnny oli ehitusinsener Johnny Depp seeniori ja tema kohalikus kohvikus töötava abikaasa Betty Sue neljas ja viimane laps. Johnny ema käitumist töö juures on kirjeldatud „labasena“. Esimesed kolm last – tütred Debbie ja Christie ning poeg Dan – olid sündinud Betty Sue eelmisest suhtest.

Filmitäht ise väitis jutusaates „Inside the Actor’s Studio“2, et perenimi Depp tähendab saksa keeles idioot. Perekond elas Owensboros Kentucky osariigis, kus põlisameeriklased on elanud tuhandeid aastaid. Mõned neist on omistanud sellele piirkonnale süngeid müütilisi omadusi. Linn asub Ohio jõe lõunakaldal ning asjaolu, et praegu on see kõige enam tuntud oma rohkete grillipidude poolest, räägib üsna palju sellest, missugune lihtsakoeline ja tagasihoidlik ümbruskond see on.

John Christopher Depp II sündis 9. juunil 1963. aastal. Peagi sai ta tuntuks Johnnyna, osalt seepärast, et eristada teda isast. Peres kasutati siiski ka innukalt hüüdnimesid. Dani kutsuti sageli DPks, Johnnyl aga oli terve rida mitteametlikke hüüdnimesid, sealhulgas Johnny Dip ja Dippity Do. Isegi Deppi emapoolsel vanaisal Walteril oli hüüdnimi: peres kutsuti teda PawPaw’ks.

Depp sündis Ameerika jaoks pöördelisel ajal. Riik oli ikka veel kistud näivalt juhitamatusse Vietnami sõtta. President John F. Kennedy püüdis suunata kodanikuõigusi puudutavat seadusandlust, et luua riigis suuremat võrdsust. Paljud ameeriklased tervitasid niisugust arengut rõõmuga, kuid teised ei olnud rahul, ning üks Ku Klux Klani liige mõrvas afroameeriklasest kodanikuõiguste eest võitleja, mis juhtus vaid mõni päev pärast Deppi sündi. Samal kuul pidas JFK oma legendaarse kõne „Ich bin ein Berliner“3. Niisugusesse õhkkonda sündis siis too väike poiss. Teda ei toidetud rinnaga – selle seiga arvele kirjutas ta hiljem oma kire alkoholi ja sigarettide vastu. „Mulle ei antud rinda. Ilmselgelt sellepärast ma suitsetangi,“ märkis ta. „Ja rinnapiimast ilmajäämine võib viia ka alkoholilembuseni, vähemalt teatud määral.“

Deppil oli mälestusväärne onu, usklik mees, keda Depp kirjeldas kui vanaaegset jutlustajat. Noor Depp oli lausa lummatud onu esinemistest altari ees ja teda paelus ka kaaskuulajate reageering. Johnny jutustas hiljem: „Nii imelik oli vaadata, kuidas need täiskasvanud nutma puhkesid, onu juurde jooksid ja tema jalgade ümbert kinni haarasid, ja ta ütles: „Tõuske üles ja saage päästetud!“ Lapsele oli see arusaamatu vaatepilt.“

Lapsena oli Depp kaugel seltsivusest, mis puudutas teiste lastega suhtlemist. Hiljem rääkis ta eri tüüpi lastest, kes tema koolis käisid: „Sportlased, nutikad lapsed ja maakad. Ja siis tüübid, kes tõmbasid kanepit. Mina olin üks neist. Ükski tüdruk ei tahtnud minuga aega veeta. Mind peeti lihtsalt kanepisõltlaseks, mingiks veidrikuks.“

Deppil kujunes lapsepõlves kõige tugevam side vanaisa PawPaw’ga. „Me olime lahutamatud, mina ja PawPaw,“ meenutab Depp oma irokeesi-indiaanlasest vanaisa, kes oli näo poolest sarnane praeguse Johnny Deppiga. See on tõesti nii – režissöör John Waters ütles hiljem Deppile, et too on pärinud oma põsesarnad indiaanlastest esivanematelt, ja soovitas tal abielluda Raquel Welchiga, et nende lastel oleksid „parimad põsesarnad Ameerikas – me saaksime neid müüa rikastele pintsaklipslastele“.

Depp on jutustanud ajakirjale FHM ka ühest vähem võluvast asjast nende perekonnas. „Ma mäletan seda, kui nägin oma vanavanaema varbaküüsi,“ rääkis ta. „Ta oli puhastverd irokees. Tema varbaküüned olid tõeliselt pikad ja kaardus nagu India pähklid… Jube, ma ei suuda isegi mõelda sellele. See oli lihtsalt kohutav pilt.“ Sellest õudusest ülesaamiseks käisid Depp ja tema vanaisa koos tubakalehti korjamas – need olid mõlema jaoks õnnelikud päevad, nad sobisid omavahel kenasti ning palehigis töötades tundsid nad rahulolu.

Ise end kummaliseks lapseks tunnistava Deppi iidol oli viieaastasena Ameerika maadeuurija Daniel Boone, kes oli kõige kuulsam Kentucky uurimise poolest. Edaspidi tekkisid Johnnyl mõned kentsakamad kangelased. Aga kui rääkida neist, keda ta ei imetlenud, siis selle nimekirja tipus oli John Wayne. „Ma ei suutnud teda üldse taluda,“ rääkis Depp. „Ta paistis olevat selline eriti parempoolne ja käremeelne tegelane.“ Varases nooruses oli Deppil üks üsna veider ambitsioon, mida ta küll hiljem tunnistas, kuigi ta näol oli seejuures häbenev ilme. „Kui ma olin umbes nelja- või viieaastane… siis ma olin täiesti kindel, et minust saab… esimene valge Harlem Globe Trotteri korvpallitsirkuse liige,“ jutustas ta. Nii palju kangelasi, aga neist olulisim oli siiski vanaisa.

Esimene tragöödia Deppi elus oli PawPaw’ surm. Johnny oli siis kõigest seitsmeaastane. „See oli mulle tõeliselt suur löök,“ lausus Depp.

Siin tasub korraks paus teha ja kaaluda seda mõju, mida vanaisa leinamine noorukile avaldas, mängides rolli ka pärast tema täisikka jõudmist. „Miskipärast ma usun, et ta on lähedal,“ on Depp rääkinud oma surnud vanaisast. „Ma usun vaimudesse. Ma loodan, et ühel päeval saab minust kummitus. Ma arvan, et mul oleks siis rohkem energiat… Ma olen kindel, et minu PawPaw on kusagil siin – ta suunab ja jälgib mind. Mul tuleb mõnikord ette, et pääsen üle noatera. Siis mõtlen ikka: püha taevas, kuidas ma küll sellest välja tulin? Ja mul lihtsalt on tunne, et see on PawPaw’ teene.“ Hiljem on Depp kogenud hotellitubades olukordi, mida ta kirjeldab üleloomulike seikadena. Jah, ta oli kaotanud oma parima sõbra, ehkki too oli Johnnyst ju mitu põlve vanem. Deppil oli ka omaealisi sõpru. Liigutav tõend tema ustavusest oma päritolule on see, kui ta hoolitses semudega kauboisid ja indiaanlasi mängides alati selle eest, et indiaanlane kunagi viga ei saaks.

•

Peagi pärast PawPaw’ surma kolis perekond Owensborost ära. Nende sihtpunkt oli Miramar, linn Lõuna-Floridas, mitte kaugel Miamist. Hiljem kirjeldas Depp seda kui paika, „kus ei toimunud eriti midagi ja kus ei hakkagi kunagi midagi toimuma“. Algul elas pere motellides. Need olid Deppi ja tema pere jaoks rahutud ajad. „Me vahetasime elukohta umbes kolmkümmend korda,“ väitis Depp hiljem, ehkki ta on seda arvu hinnanud ka kahekümne lähedaseks. Vahet pole, kumb number õige on – pere oli tavamõistes ikkagi väga liikuv. „Me kolisime ühest ümbruskonnast teise, mõnikord ka kõrvalmajja. Ma ei tea miks. Mu emal olid miskipärast sipelgad püksis… Me olime nagu mustlased, elasime igal pool, olime kogu aeg liikvel. Mõne aja pärast mõtlesin, et ma ei hakka ennast enam teistele lastele tutvustamagi.“ Johnny ütles, et ta tundis end klassikaaslaste seas tõepoolest täieliku veidrikuna.

Ta on meenutanud, kui palju vara neil iga kolimisega maha jäi: „Mööbel, minu mänguasjad, koolitööd – kõik jäeti maha, kui me ühest piirkonnast teise kolisime.“ Noorele Deppile paistsid paljud neist paikadest üsna sarnased, kuid iga kord tundis ta mahajäänud ja kaotatud asjade tõttu, et on taas juurtega välja kistud. Nooruki jaoks on see väga häiriv kogemus.

Kogu selle heitliku elu jooksul oli ta sunnitud end ise lõbustama ja elukogemusi hankima. Sellest eluperioodist mäletab Depp jaanimardikate korjamist, õdede-vendadevahelisi nääklusi (eriti Danny ja Christie vahel), Bob Dylani muusika valju kuulamist venna muusikakeskusega, tunnelite kaevamist kui märki tema kasvavast huvist Teise maailmasõja vastu, vastakaid kinnismõtteid hulljulgest mootorratturist Evel Knievelist ja kunstnik Vincent Van Goghist, ning tal on meeles ema valmistatud roogade lõhn. Nende majapidamises polnud traditsioonilisi perekondlikke söömaaegu. Pere toidulaud kippus olema lihtsavõitu ja nad istusid harva ühe laua taga koos. Kui Johnny sõpradel külas käis, hämmastas teda alati see pilt, kuidas perekond istus lauda, et süüa tasakaalustatud ja mitmekesist toitu. Tema jaoks olid mõned külas lauale kantud roogadest täiesti tundmatud.

Ka vanemad pidasid teda algusest peale veidi iseäralikuks. „Mu vanemad ütlesid alati, et ma olin kummaline laps,“ rääkis Depp. „Põhiliselt seetõttu, et tegin kõike kaks korda. Ausõna. Näiteks, kui ma jõin klaasist koolat, siis panin klaasi lauale, võtsin selle uuesti kätte, tõstsin suu juurde ja jõin. Ja see ei käinud mõne üksiku tegevuse kohta – ma tõepoolest kordasin kõike, mida tegin. Ma arvan, et see tegi mu vanemad väga närviliseks.“

Tol ajal polnud arusaam sellest seisundist küll laialt levinud, aga praegu diagnoositaks niisugust käitumist peaaegu obsessiiv-kompulsiivseks isiksusehäireks. Deppi vanemad kaalusid isegi, et ehk peaks pojale abi otsima. Hiljem selgitas Depp, et see polnud tal mingi nalja pärast tembutamine. „See oli midagi, mida ma lihtsalt pidin tegema. See on täpselt nii, nagu sa jalutad mööda tänavat ja möödud telefonipostist ning kui oled sellest saja meetri kaugusele jõudnud, tuleb sul järsku mõte: ma pean tagasi minema ja posti ümber tiiru tegema. Mina tegingi nii.“

Johnny ema, kes tundis, et peab oma veidrikust poega kaitsma, andis talle pisut nõu, mida teha, kui teda klassis narritakse. „Kui ma päris väike olin, ütles ema mulle: „Kuule, kui sa satud kellegagi kaklusse ja nad on sinust suuremad, siis võta kõige suurem telliskivi, mis sa leiad, ja löö nad pikali – lihtsalt löö need sindrinahad oimetuks.““

Peamine taplusliik, mis Deppi huvitas, oli sõjapidamine ja selle ajalugu. Tema eriline huvi Teise maailmasõja vastu oli kummaline, arvestades, et see keskendus just Natsi-Saksamaale. Üks tema lemmiktelesaateid oli „Hogan’s Heroes“4, 1960. aastate USA olustikukomöödia, mille tegevus toimus natslikus vangilaagris Teise maailmasõja ajal. Pärast järjekordse osa vaatamist läks ta sageli otse aeda, et kaevata maasse veel mõni tunnel. Kui Depp oma jõupingutuste tulemusega rahule jäi, oli tal harjumuseks mõnda aega seal tunnelis istuda, ja võimalus, et see kokku variseb, tegi asja üksnes põnevamaks ja närvekõditavamaks.

Noore Deppi teine eriskummaline huviobjekt oli 19. sajandi sarimõrvar Kõrilõikaja Jack. Varateismelisena luges Depp ahnelt läbi kümme raamatut Kõrilõikaja Jacki kohta ja seda lugu esitas ta kümneid aastaid hiljem kinolinal. Kõigi nende ebatavaliste huvide kõrval tegi Depp läbi ka kõik tavapärased teismeliste keerukad eluseigad ja tundis närivat kadedust, kui sõber jõudis ühes asjas temast ette. „Ma mäletan, kui mu sõbral Salil hakkasid kaenlaalused karvad kasvama. Me olime umbes üheteistkümneaastased ja ma olin väga kade. Ja ma tunnen ikka veel sellepärast vimma.“

Teismeikka jõudmise ajaks oli Depp juba kirglik rokkmuusika sõber. Mõned esimesed ansamblid, kes talle meeldisid, olid Kiss, Aerosmith ja Alice Cooper. Noore Johnny onu oli ühes bändis ja see andis jätkuvalt tema vennapoja kujutlusvõimele tööd. „Tema nõbudel oli oma gospelbänd ning nad tulid lõunasse külla ja mängisid gospellaule – see oli üldse esimene kord, kui ma nägin elektrikitarri. Ma sattusin sellest vaimustusse.“ Bändi esinemised tiivustasid Johnnyt ja peagi veenis ta ema, et too ostaks talle elu esimese muusikariista, elektrikitarri, mis maksis 25 dollarit. Üheaastase iseõppimisega omandas ta tehnika, mängides kaasa oma lemmikplaatidele. „See kitarr aitas mind läbi murdeeast, tüdrukute- ja elujamadest, perekonna veidrustest, suureks kasvamisest, üldse kõigest,“ leidis Depp. Kitarr oli tõeline sõber.

Murdeeas hakkas Deppist kujunema südametemurdja. Aga ta oli oma kitarrimänguga nii ametis, et ei märganud eriti kogu seda tähelepanu, mida õrnem sugu talle osutas. „Mäletan, et jalutasin Johnnyga ning kõik tüdrukud pöörasid pead ja jäid talle järele vahtima,“ meenutab sõber. „Aga huvitav oli see, et ta oli tollal nii kitarrimängule keskendunud, et see oli talle tõesti esmatähtis.“

Mõnes mõttes pole Depp siiani vabanenud ükskõiksusest oma atraktiivsuse suhtes. Ehkki talle teatud määral meeldib, et paljud naised on tema pärast sõgedad, on ta alati hoolitsenud selle eest, et ta ei toetuks elus edasi jõudmisel oma välimusele. Ta on alati pürginud selle poole, et olla kuulus millegi enama poolest, ning see pingutus on olnud tulemuslik.

Eespool mainitud unistused muusikaiidolite matkimisel jooksid siiski ükskord tühja. Ansambli Kiss solist Gene Simmons tavatses laval tuld süljata. Depp oli sellest lummatud ja ühel õnnetul päeval proovisid tema ja ta sõbrad Simmonsit jäljendada. Nad kinnitasid T-särgi luuavarre otsa, immutasid seda petrooleumiga ja süütasid põlema. Seejärel võttis Depp veidi petrooleumi suhu ja puhus seda särgi poole. „Mu nägu sai jubedalt põletada – jooksin piki tänavat, nägu kõrbemas.“ Koju jõudnud, pidi ta emale nende põletusjälgede kohta seletust andma. Johnny ütles talle, et üks ilutulestikurakett oli otse tema nina ees plahvatanud, ja poisi üllatuseks ema uskus teda. „See oli üks tobedamaid asju, mida ma eales teinud olen,“ märkis Depp asjale tagasi vaadates. „Mitte küll kõige tobedam, aga kindlasti selle lähedal – ja ma olen teinud palju tobedusi.“ Aus jutt, kuid vähemalt sai ta oma õppetunni kätte.

Teine kord, kui ta peaaegu viimase piirini jõudis, oli siis, kui otsustas näidata demonstratiivset lugupidamatust ühe õpetaja vastu. Deppil oli raske koolis kohaneda, sest pere vahetas nii tihti elukohta. See oli täiendav tegur, mis põhjustas ulakat käitumist koolitundides. Üks kord tundis Depp siiski, et ta ei käitu halvasti, vaid lihtsalt seisab enda eest, sest õpetaja noris tema kallal ebaõiglaselt. Kui õpetajanna teda ikka edasi hurjutas, kaotas poiss kannatuse. Ta tõusis püsti ja kõndis ruumist välja, kuid enne seda tõmbas püksid ja aluspüksid rebadele ning paljastas õpetajale tagumiku, mille eest ta kõrvaldati koolist kaheks nädalaks. See polnud siiski ainus ulakas tegu. Kui Depp heidab pilgu tagasi oma lapsepõlvele ja noorukieale, näeb ta ridamisi neid kordi, kui ta vääralt käitus. „Ma proovisin narkootikume ja katsetasin kõike, mida väikesed poisid teevad: lõhkusin võõrast vara, pildusin autode pihta mune, murdsin koolimajadesse sisse ja pöörasin ruumid segamini,“ tunnistab Depp.

Ometi oli see vaid tema teismeea mässu algus. Neljateistkümnendaks eluaastaks oli Depp kaotanud süütuse ja proovinud enda sõnutsi „igat narkootikumi, mis vähegi ringluses oli“, samuti oli ta algust teinud käsivarte lõikumisega. Varase lõbujanulise käitumise taga oli asjaolu, et kolmeteistkümneaastaselt oli Depp moodustanud oma rokkbändi. Nad nimetasid end Flame’iks5 ja Depp mängis seal uhkelt kitarri. Ta pidas seda kogemust põnevaks ja edasiviivaks. Bändis mängides taandus see ebakindlus, mida põhjustas tema heitlik lapsepõlv. Depp võttis bändi väga tõsiselt ja hakkas ka oma välist kuvandit ümber kujundama. Ta hakkas kandma julget riietust, näiteks kortsutatud sametriidest käänistega särke ja muud sarnast ning puuvillaseid alt laienevaid pükse. Mõned neist moemehe rõivaesemeist olid varastatud ema riidekapist. „Ma unistasin platvormkingadest, kuid ei suutnud neid kuidagi hankida,“ märgib Depp.

Johnny nautis tähelepanu, mis ta tänu bändi kuulumisele sai, ja ka vabanemist igavatest koolitundidest, mille kohta ta avameelselt ütleb: „See oli minu jaoks kohutavalt tüütu ja ajas mind hulluks – ma vihkasin kooli.“ Bänd mängis ööklubides ja kogus üha imetlevat publikut. Ühel õhtul pärast esinemist seksis Johnny esimest korda. Tüdruk oli Flame’i fänn. Ta oli Deppist vanem, ent see oli ka tema jaoks esimene vahekord. „Johnny ütles, et ainus, mida ta sellest mäletab, on see, et kõik käis väga kiiresti, ja ta arvab, et tema sooritus polnud kuigi muljetavaldav,“ meenutab kirjanik Christopher Heard. Depp ja see tütarlaps kurameerisid pärast seda mõnda aega, kuid suhe jäi soiku. Kuid Johnny muusikaarmastus ja kõik, mis see talle andis, pole aga kusagile kadunud.

Umbes samal ajal murdis üks teine tüdruk tema südame, kuid lõpuks tundis Johnny, et tema naeris siiski viimasena. Kui ta oli seitsmendas klassis, armus ta enda kirjelduse järgi kõrvuni ühte kooli populaarsemasse tüdrukusse. Depp tunnistab tagasi vaadates, et ta ihkas seda tüdrukut hämmastavalt jõuliselt. „Vapustav, ma lihtsalt närisin erutusest tema pärast oma keelt,“ tunnistas Depp. Ta rääkis, et nad seksisid ühel peol ja ta arvas, et tema unistus saab nüüd tõeks. Kuid tüdruk jättis Deppi „mingi jalgpalluri“ pärast maha. Depp oli masenduses, aga kui ta aastaid hiljem seda naist ööklubis kohtas ja märkas, et tolle kehakaal oli pärast nelja lapse sünnitamist tublisti tõusnud, siis ta vaid muigas selle mälestuse peale. „Paganama hea kättemaks ühe poisikese südame murdmise eest,“ leidis Depp. Miks mängida moraaliapostlit, kui saab nautida kättemaksu? Hiljem toetuski Depp nii veenvalt Sweeney Toddi mängides oma kättemaksulembusele.

Umbes tollal hakkas Depp tegelema ka sellega, mida praegu mõistetakse enesevigastamise all. Depp on siiski selgitanud intervjuus Ameerika ajakirjale Details, et tema nägi selles pigem positiivset kui negatiivset toimingut. „Mu keha on mõnes mõttes nagu päevik,“ sõnas Depp intervjuus Chris Heathile. „See on midagi samasugust, nagu tavatsesid teha meremehed – iga tätoveering kehal tähendas midagi; kui sa tegid endale mingi märgi, olgu siis noaga ise või lasid seda professionaalsel tätoveerimiskunstnikul teha, siis see viitab teatud ajale su elus.“ Tollest ajast on Deppil seitse enda tekitatud armi. Hilisemas elus tõstsid need kogemused siiski tema aktsiaid. Üks režissöör lausus tema kohta: „Johnny pole päriselus paha poiss, kuid tal on olnud nooruses metsikuid aegu, mis tulevad praegu kasuks.“

Depp nägi toona välja üsnagi mässumeelse teismelisena, pilti täiendasid ka pikemapoolsed juuksed. Ja tema käitumine oli välimusega täiesti kooskõlas. „Ma veetsin aega halvas seltskonnas,“ rääkis ta ajakirjale TV Guide. „Me murdsime korduvalt koolimajja sisse, rüüstasime mõnd klassiruumi ja tegime muud sarnast. Ma käisin kauplustes vargil.“ Samal ajal proovis ta ridamisi igasuguseid narkootikume, ehkki ta tõttab ikka rõhutama, et nende tarbimine oli tal alati kontrolli all. Meelemürkide tarvitamise põhjustena loetleb Depp järgmist: „Eakaaslaste surve, uudishimu ja igavus,“ lisades, et neid oli ka lihtne hankida, sest Miami oli narkootikumidega üle ujutatud. „Ma ei ütleks, et ma olin nurjatu või kuritegelik – ma olin lihtsalt uudishimulik,“ räägib Depp. „Loomulikult sain ma oma väikesed kogemused uimastitega. Lõpuks sa mõistad, milleni see viib, ja ütled neist lahti.“ Terve oma elu on Depp ajuti kaldunud elupõletamisele. Tal on olnud alkoholi ja teiste ainete kuritarvitamise perioode, aga enamasti suutis ta meelemürkide tarbimist siiski ohjeldada.

•

Õnneks pääses teismeline Depp sellest sõltuvusest just õigel ajal, sest teda ootas ees emotsionaalselt tormiline aeg, mis pani ta kõvasti proovile. Ta oli just kuueteistkümneaastaseks saamas, kui vanemad teatasid, et asuvad eraldi elama ja lahutavad abielu. Usutavasti ei olnud uudis iseenesest täielik üllatus, sest ta vanemad tülitsesid alatasa, kuid hoolimata sellest oli Johnny tugevasti rööpast välja löödud. „Mäletan, et nad tülitsesid ja meie, lapsed, mõtlesime, kes kelle juurde elama läheb, kui nad peaksid lahutama,“ meenutab Depp. Hoolimata lahutusest või ehk just selle tõttu on ta alati jõuliselt uskunud perekonna tähtsusse ja mõjujõudu, kirjeldades seda kui „kõige tähtsamat asja maailmas“. Ta lisab: „Kui mu vanemad läksid lahku, siis taipasin, et nemad on kõige tähtsamad inimesed mu elus ja ma oleksin valmis nende eest surema. Sa küll püüad vanemate lahutusega leppida, aga haiget saamisest pole pääsu. Ma tahan öelda, et see on kindlasti väga valus.“

Johnny emale tegi lahutus eriti haiget. See oli tema teine luhtunud abielu ja lahkuminek mõjus talle väga rängalt. „Mu ema oli sügavalt haiget saanud ja ta oli haige nii kehaliselt kui emotsionaalselt,“ selgitab Johnny. Seetõttu otsustas ta lahkumineku järel ema juurde kolida, temaga liitusid ka vend Dan ja õde Christie. Debbie kolis isa juurde.

Deppi valik on mõistetav. Lahutuse järel oli ta ema suures segaduses ning vajas poja armastust ja tuge. Johnny on alati emasse austusega suhtunud, öeldes: „Ta on toredaim naine maailmas. Ja mis kõige vahvam – mu parim sõber.“ Tõelise memmepojana, ehkki see ei kõla väga usutavalt, on Depp ikka leidnud mitmeid viise, kuidas väljendada oma armastust ema vastu. Tol ajal toetas ta ema nii hästi, kui suutis, jätkates samal ajal ka liikumist oma muusikaliste unistuste poole.

•

Deppi järgmise ansambli nimi oli The Kids, mis oli irooniline nimevalik selles mõttes, et ta käitus üha vähem ja vähem lapsena. Ta oli varaküps nooruk: lahkus koolist kuueteistaastaselt, leidis töökoha bensiinijaamas ja kolis ema juurest ära. Biitnike põlvkonna klassiku Jack Kerouaci romaani „Teel“ lugemine mõjutas ja liigutas Johnnyt sügavalt. Selle raamatu laenas talle vend Dan ja ehkki Depp polnud suurem asi lugeja, köitsid teda vägagi need mässumeelsed mõtteavaldused, mida see tekst propageerib. See oli ta enda sõnutsi „hiirekõrvadega pehmekaaneline raamat, mis oli üsna räsida saanud, ja sellel olid jumal-teab-mille plekid“. Raamatu seisundist polnud lugu või kui teemat arvestada, siis tegi see ilmselt Deppi kirjandusliku kogemuse pigem usutavamaks.

Nagu ta hiljem usutluses ajakirjale Rolling Stone märkis, muutis see kogemus tema elu: „Ja nii algas mu tõus (või langus) kõigi nende asjade saladustesse, mida peetakse äärmuslikuks või eriliseks. Ma olin kaevunud liiga sügavale oma venna elustiili kuldsesse varamusse, mis erines väga valitsevatest normidest, ning aastate möödudes äratas ta minus üha enam huvi oma teist laadi kogemuste vastu, suunates mind ikka sügavamale alternatiivsete õpetuste hämarasse kuristikku.“ Deppist sai raamatukoi ja ta hakkas üha rohkem hindama kunsti, eriti peavoolu mittekuuluvaid kunstnikke. „Mulle meeldib Franz Kafka „Metamorfoosi“ juhtmõte. Ma tahaksin moonduda hiigelsuureks prussakaks. Ma armastan Van Goghi. Mind on alati huvitanud vaimust vaevatud inimesed, veidrikud. Ma arvan, et igaüks on omal moel liimist lahti. Mina võitlen oma ängistusega hulganisti sigarette suitsetades ja väga valju muusikat kuulates. Mulle meeldivad Bach, ansamblid The Georgia Satellites ja Led Zeppelin ning Tom Waits. Tom Waits meeldib mulle väga.“ See kirg alternatiivse elustiili vastu kulus marjaks ära, kui üks Deppi sõber jäi kuueteistaastaselt kodutuks ja magas autos. Toetust ja solidaarsust avaldades lahkus ka Depp mõneks ajaks kodust ja magas autos.

Need mõtted ja tunded suunasid Deppi elu nii suurel määral, et ta võrdles Kerouaci raamatut isegi koraaniga. Ta liikus selles suunas edasi ja luges ka teiste biitnike teoseid, sealhulgas Neal Cassady, Allen Ginsbergi ja William S. Burroughsi omi. Nende kirjanike teoseid neelates sõnas Depp, et ta „on leidnud endale õpetajad ja õige motivatsiooni eluks“. Nii et kui Depp seisis oma 1956. aastast pärit kreemika Fender Telecasteri elektrikitarriga laval, oli ta nime poolest küll kid6, ent loomult enam mitte. Ta oli küpsenud noormeheks, kelle mässumeelsus polnud midagi niisugust, mis jääb varasesse noorusikka, vaid midagi sellist, mis jääb hinge igaveseks. Mis puudutab nende bändi muusikat, siis kirjeldab Depp ise seda kui „Muddy Watersi ja Sex Pistolsi sulamit“. Bändis oli ta õnnelik. „Ükski tunne pole parem kui see, mida annab kitarri mängimine bändis.“

Üsna varsti hakkas Depp uuesti kohtamas käima. Ta sai selle tüdrukuga tuttavaks ühe ansamblikaaslase kaudu. Sel korral oli tegemist noore daamiga, kelle nimi oli Lori Anne Allison. Ta oli bändi trummari õde. Nagu see tüdruk, kellega Depp kaotas oma süütuse, oli ka Lori Johnnyst vanem. Vanusevahe oli viis aastat, kuid see ei seganud noortel tõsist suhet arendada. Nende ühine sõber kirjeldas Lorit kui „tillukest, tumedapäist, kahvatut, ilusat ja vaikset tüdrukut. Johnny oli neist kahest igatahes seltsivam“.

•

Ansambli The Kids populaarsus hakkas kasvama. Nad olid alustanud kaverite mängimisega, ent nüüd hakkasid ka oma muusikat kirjutama ja esitama. Inimestele meeldisid nende laulud ja kui tunnustatud rokkansamblid Floridas esinesid, siis kutsusid paljud neist The Kidsi endale soojendusbändiks. Depp oli liiga noor, kuid ta viidi salaja kontserdipaika sisse. „Nad viisid mu vargsi tagauksest sisse ning ma mängisin ära ja lahkusin siis kiiruga.“