Читать книгу Skellig - David Almond - Страница 2

David Almond
Skellig

Originaali tiitel:

David Almond

„Skellig“

Hodder, 1998

Eestikeelne tõlge @ Tiina ja Priit Zingel ning AS Tänapäev, 2020

William Blake'i "Tiiger!" tõlge lk 91 Udo Uibo, Vikerkaar, 1997

Toimetanud Sash Uusjärv

Kujundanud Inga Joala

Illustratsioonid Priit Joala

Raamat ilmus esmakordselt eesti keeles 2000. aastal.

ISBN 978-9949-85-809-5

e-ISBN 9789949859009

Trükitud AS Printon trükikojas

www.tnp.ee

FREYA GRACE’ILE

ÜKS

Ma leidsin ta garaažist pühapäeva pärastlõunal. See oli päev peale Falconeri tänavale kolimist. Talv oli lõppemas. Ema oli öelnud, et kolime sisse parajasti kevade tulekuks. Seal polnud kedagi teist. Üksnes mina. Kõik teised olid majas ühes doktor Surmaga ja muretsesid lapsukese pärast.

Ta lebas pimeduses teekastide taga, keset tolmu ja prahti. Jäi mulje, nagu oleks ta seal olnud juba terve igaviku. Ta oli räpane, kahvatu ja kuivetunud ning ma mõtlesin algul, et ta on surnud. Ma poleks saanud rohkem eksida. Varsti hakkasin mõistma, et ilmas pole kunagi olnud temaga võrreldavat olendit.

Me kutsusime seda garaažiks, sest niimoodi oli seda nimetanud kinnisvaramaakler härra Stone. Rohkem meenutas see küll lammutustöökoda või prügimäge või mõnda nendest iidsetest laohoonetest, mida sadamas aeg-ajalt maha lõhutakse. Stone juhtis meid läbi aia, tõmbas ukse lahti ja valgustas oma taskulambiga hoone sisemust. Me vaatasime koos temaga üle ükseläve sisse.

„Te peate nägema seda oma vaimusilmas,“ ütles härra Stone. „Kujutlege, et see on koristatud, uute uste ja parandatud katusega –suurepärane garaaž kahele autole.“

Siis vaatas ta mind, ise rumalalt naeratades.

„Või midagi just sinu jaoks, poiss – peidupaik sulle ja su sõpradele. Mis sa sellest arvad, ah?“

Ma vaatasin mujale. Ma ei tahtnud temaga mingit tegemist teha. Igal pool kogu majas oli tema jutt olnud täpselt üks ja sama. Kujutage seda endale ette oma vaimusilmas. Mõelge, mida kõike siin teha annab. Mina olin aga pidevalt mõtelnud vanast mehest, Ernie Myersist, kes oli siin aastaid üksinda elanud. Ta oli olnud surnud juba peaaegu nädal, enne kui nad leidsid ta köögist laua alt. Hoopis seda ma nägin, kui Stone käskis näha asju oma vaimusilmas. Ta ütles seda isegi siis, kui me jõudsime söögituppa, kus vineerist tehtud vaheseina taga seisis vana pragusid täis tualettpott. Ma soovisin, et ta vait oleks, aga ta sosistas, et lõpu eel ei tulnud Ernie enam treppidega toime. Tema voodi ja tualettpott toodi siia, et tal kõik käe-jala juures oleks. Stone vaatas mind nagu arvates, et ma ei saa sellistest asjadest aru. Ma tahtsin välja, tagasi meie vanasse majja, aga isa ja ema neelasid selle kõik alla. Nad käitusid, nagu oleks see kõik üks suur seiklus. Nad ostsid maja. Nad hakkasid seda puhastama ja küürima ja värvima. Ning siis tuli laps liiga vara. Ja siin me nüüd olime.

KAKS

Sel pühapäeva hommikul oleksin ma peaaegu garaaži sisenenud. Võtsin oma taskulambi ja valgustasin ehitise sisemust. Tagauksed pidid olema aastaid tagasi eest ära kukkunud ja sissepääs oli paksude laudadega kinni naelutatud. Katusetalad olid kõdunenud ja katus hakkas läbi vajuma. Prahihunnikute vahelt paistev põrand oli täis lõhesid ja auke. Need, kes majast prahi välja viisid, pidid ka garaaži ära puhastama, kuid nad heitsid sinna ainult ühe pilgu ja ütlesid, et ei lähe sinna isegi raha eest. Seinte ääres seisid vanad kummutid, katkised vannid, tsemendikotid, igivanad uksed, lagunenud lamamistoolid. Naelte otsas rippusid suured nööri- ja traadipuntrad. Põrandal vedelesid veetorude kuhjad ja suured kastid roostes naeltega. Kõik oli kaetud tolmu ja ämblikuvõrkudega, seintelt oli langenud krohvi. Ühes seinas oli väike räpane aken, mille ees seisid pragunenud linoleumi rullid. Kõik lõhnas kõdunemise ja tolmu järele. Isegi tellised murenesid, otsekui oleksid väsinud raskusest. Tundus, nagu oleks kogu ehitis endast väsinud ja tahaks ainult hunnikusse kokku vajuda.

Ma kuulsin ühest nurgast kraapimist ja liikumist, siis see lõppes ja kõik jäi haudvaikseks.

Ma seisin ja kogusin julgust, et sisse minna.

Tahtsin just sisse lipsata, kui kuulsin ema hüüdmist.

„Michael! Mida sa teed?“

Ta seisis tagauksel.

„Kas me ei käskinud sul oodata, kuni me kindlaks teeme, kas seal on ohutu?“

Ma astusin tagasi ja vaatasin tema poole.

„Noh, käskisime ju!“

„Jah,“ ütlesin ma.

„Nii et hoia sealt eemale! Olgu?“

Ma lükkasin ust ja see vajus oma ainsal hingel poolkinni.

„Olgu?“ hüüdis ta.

„Olgu,“ sõnasin ma. „Jah. Okei. Olgu.“

„Nagu poleks meil muud, kui muretseda selle üle, et sina oma lolli peaga selle tobeda kuuri rusude alla ei jääks!“

„Jah.“

„Hoia lihtsalt sealt eemale! Olgu?“

„Olgu. Olgu, olgu, olgu.“

Siis läksin ma tagasi võssa, mida me nimetasime aiaks, ja tema läks tagasi oma neetud beebi juurde.

KOLM

Aed oli teine koht, mis pidi olema imeline. Sinna pidid tulema pingid ja laud ja kiik. Pallimängimiseks pidi seinale joonistatama väravapostid. Aeda pidi tulema tiik, kus elavad kalad ja konnad. Kuid praegu polnud seal veel midagi sellist. Seal olid kõigest nõgesed ja ohakad ja umbrohud ning poolikud tellised ja kivikamakad. Ma seisin seal, müksides miljonite võilillede nutte.

Natukese aja pärast hüüdis ema ja tundis huvi, kas ma tulen tuppa lõunat sööma või mitte, ja ma ütlesin, et jään välja aeda. Ta tõi mulle võileiva ja kokapurgi.

„Mul on kahju, et kõik on nii halvasti ja me oleme nii pahas tujus,“ ütles ta.

Ta puudutas mu kätt.

„Sa saad ju aru. Saad ju, Michael? Eks ole?“

Ma kehitasin õlgu ja ütlesin: „Jah.“

Ta puudutas mind uuesti ja ohkas.

„Küll kõik jälle varsti korda saab,“ ütles ta.

Ma istusin telliskivihunnikule maja seina vastas. Sõin oma võileiba ja jõin kokat. Mõtlesin Random Roadist, kust me siia tulime, ja kõikidest oma vanadest sõpradest, nagu Leakeyst ja Cootist. Nad on kindlasti kuskil palliväljakul mängimas.

Siis kuulsin, kuidas uksekell helises ja doktor Surm sisse astus. Ma kutsusin teda doktor Surmaks, sest selle mehe nägu oli hall, käsi katsid mustad täpid ja ta ei osanud naeratada. Nägin teda ühel päeval, kui ta oli meie maja juurest ära sõitmas ja parajasti oma autos suitsu süütas. Mulle öeldi, et ma nimetaksin teda doktor Daniks, ja nii ma ka tegin, kui pidin tema poole pöörduma, kuid minu jaoks oli ta doktor Surm ja see nimi sobis talle palju paremini.

Lõpetasin oma koka, ootasin minuti ja läksin siis uuesti garaaži juurde. Mul ei olnud aega julgust koguda ega seal seista ja kuulatada. Lülitasin taskulambi sisse, tõmbasin sügavalt hinge ja sisenesin kikivarvul. Midagi väikest ja musta sibas üle põranda. Uks kriiksus ja kägises ja siis jäi kõik vaikseks. Valgusvihus oli näha õhus keerlev tolm. Nurgast kostis jälle ja jälle kraapivat heli. Läksin edasi ja tundsin, kuidas ma laubaga ämblikuvõrke katki käristan. Kogu garaaž oli asju tihedasti täis – antiikne mööbel, köögikapid, vaibarullid, torud, kastid ja lauad. Pidin pidevalt kummarduma, et laest rippuvate torude, köite ja seljakottide alt läbi pääseda. Üha uusi ja uusi ämblikuvõrke takerdus mu juustesse ja nahale. Põrand oli lagunenud ja murenenud. Avasin tolli võrra kapiust ja nägin taskulambi valguses, kuidas miljon kakandit minema sibas. Piilusin suurde kivianumasse ja nägin mingi väikese looma luid, kes oli sinna ära surnud. Kõikjal paistis surnud kärbseid. Siin-seal vedeles igivanu ajalehti ja ajakirju. Valgustasin ühte neist ja nägin, et see oli peaaegu viiskümmend aastat vana. Liikusin väga ettevaatlikult. Kartsin, et iga hetk võib kogu see kupatus mulle kaela sadada. Tolm tungis ninna ja kurku. Teadsin, et varsti nad hakkavad mind hüüdma ja et mul oleks parem siit juba välja ronida. Kummardusin üle teekastide hunniku, suunasin valgusvihu nende taha ja siis nägingi teda.

Ma arvasin, et ta on surnud. Ta istus, jalad välja sirutatud ja pea toetatud vastu seina. Ta oli kaetud tolmu ja ämblikuvõrkudega nagu kõik muugi ning tema nägu oli kõhn ja kahvatu. Kärbsed olid takerdunud tema juustesse ja õlgadele. Ma valgustasin tema valget nägu ja musta ülikonda.

„Mida sa tahad?“ küsis ta.

Ta avas oma silmad ja vaatas mulle otsa.

Ta hääl kähises nagu poleks ta seda aastaid kasutanud.

„Mida sa tahad?“

Mu süda tagus ja puperdas.

„Ma küsisin, mida sa tahad?“

Siis ma kuulsin, kuidas nad mind majast hüüavad.

„Michael! Michael! Michael!“

Ma pugesin kiiruga kolude vahelt tagasi ja väljusin uksest. See oli isa. Ta tuli teerada mööda minu poole.

„Kas me ei ütelnud sulle …„ alustas ta.

„Jah,“ ütlesin ma. „Jah. Jah.“

Ma hakkasin endalt tolmu maha kloppima. Ämblik laskus mu lõua otsast mööda pikka niiti alla.

Isa pani mulle käe ümber.

„See on sinu enda heaolu pärast,“ ütles ta. Ta noppis mu juustest välja surnud kärbse.

Isa virutas vastu garaaži seina ja kogu ehitis värises.

„Näed?“ ütles ta. „Kas sa kujutad ette, mis võiks juhtuda.“

Haarasin tal käest, et takistada tal uuesti virutamast.

„Ära tee,“ ütlesin ma. „Kõik on korras. Ma saan aru.“

Isa pigistas mu õlga ja ütles, et asjad pöörduvad varsti paremuse suunas.

Ta naeris.

„Klopi end puhtaks, enne kui ema sind näeb. Jah?“