Читать книгу Maailma otsa. Sari «Moodne aeg» - David Grossman - Страница 2

Kuule, sina seal, jää vait!

Kes see on?

Jää juba vakka! Sa äratasid kõik üles!

Aga ma hoidsin teda

Keda?

Me istusime koos kivil

Mis kivil? Lase magada

Äkki kukkus ta mul

Sa karjud, sa laulad

Aga ma magasin

Sa karjusid!

Ta laskis mul käest lahti ja kukkus

Aitab, jää juba magama

Pane tuli põlema

Hulluks oled läinud või?

Ma unustasin

Nad tapavad meid, kui me tule põlema paneme

Oota

Mida?

Kas ma laulsin?

Laulsid ja karjusid ühekorraga, nüüd ole vait

Mida ma laulsin?

Mida sa laulsid?

Kui ma magasin, mida ma siis laulsin?

Kust ma tean, mida sa laulsid? Sa karjusid. Ja sa küsid veel, mida sa laulsid

Aga sa ütlesid, et ma laulsin

See oli laul ilma… pole aimugi

Sa ei tea, mis laulu?

Napakas oled või? Ma olen vaevalt elus

Aga kes sina oled?

Palat number kolm

Samuti isolaatoris?

Ma pean tagasi minema

Ära mine… Kas sa läksid juba? Oota, kuule… Ta on läinud… Aga mida ma siis laulsin?

Järgmisel ööl äratas poiss tüdruku jälle, pahandas jälle, et teine täiest kõrist laulis ja äratas kogu haigla, ning tüdruk anus teda, et ta ütleks, kas see oli sama laul, mis eelmisel ööl. Tal oli vaja seda teada. Unenäo pärast, mida ta oli näinud ja mida ta tollal peaaegu igal ööl nägi. Unenäos oli kõik valge: tänavad, majad ja puud, kassid ja koerad ja kaljurahn lõhangu serval. Ka tüdruku punapäine sõbratar Ada oli üleni valge, veretilkagi polnud ta näos ja kehas. Aga ka sel korral ei osanud poiss öelda, mida tüdruk oli laulnud. Ta värises kogu kehast ning tüdruk tema vastas värises voodis. „Me oleme nagu kastanjetid,” ütles poiss ning tüdruk pahvatas endalegi üllatuseks valjusti naerma. Tüdruku naer kõditas teda. Ta oli kulutanud kogu oma jõu teekonnaks oma palatist tüdruku palatisse, kolmkümmend viis sammu, samm ja peatus, samm ja peatus, hoides kinni seinast, uksepiidast, tühjast toidukärust. Nüüd vajus ta tüdruku palati ukse juures kleepuvale linoleumpõrandale. Tükk aega tõmbasid mõlemad hinge. Ta oleks tahtnud tüdrukut veel kord naerma ajada, aga ei suutnud rääkida. Siis oli ta nähtavasti magama jäänud.

Ütle

Mida? Kes see on?

Mina olen

Ah, sina

Ütle, kas ma olen palatis üksi?

Kust mina seda tean?

Kedagi pole näha. Halloo, kas siin on keegi?

Mina olen

Ei, kas siin on veel keegi?

Näe, ma seisan

Mis see oli?

Ma kukkusin

Kas sina värised nii?

Jah, ma värisen

Kui palju sul on?

Õhtul oli nelikümmend

Minul oli nelikümmend koma kolm

Ma pean tuppa tagasi minema

Ütle

Mida?

Millal surrakse?

Neljakümne kahe juures

See pole kaugel

Ei, ei, sul on veel aega

See on kohutavalt lähedal

Hommikul tunned end paremini

Ära mine, ma kardan

Kas sa kuuled?

Mida?

Seda äkilist vaikust

Kas enne ei kärgatanud?

Kahurid

Ma magan kogu aeg, ja siis äkki on jälle öö

Isegi kui ma laman, tunnen, et kukun

Iga kord, kui ma silmad lahti teen, on öö

Pimendamise pärast

Ma arvan, et nad võidavad

Kes?

Araablased

Jama!

Nad on juba Tel Avivi vallutanud

Mida sa… Kes seda sulle ütles?

Ma ei tea. Võib-olla kuulsin

Sa nägid seda unes

Ei, keegi ütles seda enne, ma kuulsin häält

See tuleb palavikust, viirastub, minul samuti

Unenägu, mida ma nägin

Ma pean nüüd tagasi minema

Ma olin seal koos oma sõbratariga

Kõigepealt maast üles tõusta

Selline kuristik, ja ülal kaljurahn

Ehk sa tead

Mida?

Kust poolt ma tulin

Ma ei oska siin orienteeruda

Kui kaua sa siin juba oled?

Ma ei tea

Mina olen olnud neli päeva, võib-olla nädala

Oota üks hetk, kus on õde?

Öösel on ta A-osakonnas

Kogu öö?

Mõnikord astub ta siit läbi. Araablanna

Kust sa tead seda?

Rääkimisest on kuulda

Sa värised

Suu, kogu nägu

Ütle, kus kõik on?

Meid ei võeta varjendisse kaasa

Miks?

Et me ei nakataks

Siis oleme siin ainult meie

Ja õde

Ma arvasin

Mida?

Ehk sa saad seda mulle laulda

Jälle hakkad sa peale?

Ainult ümiseda

Laula talle, ümise talle, nagu oleksin ma mõni…

Kui asi oleks vastupidi, laulaksin mina sulle

Ma lähen

Ära mine

Ma pean tagasi minema

Kuhu?

Kuhu? Kuhu? Oma esiisade juurde heitma, leinates allilma minema – sinna pean ma

Kuidas? Mida sa ütlesid? Oota, võib-olla ma tean sind? Hei, tule tagasi

Ka järgmisel õhtul tuli poiss juba enne keskööd tüdruku palati uksele; taas pahandas ta, et tüdruk oli unes laulnud ning teda ja kogu maailma üles äratanud. Ka sel korral küsis tüdruk, mis laul see oli, ning poiss torises, et temal on sellest villand, et peab igal ööl tüdruku pärast ärkama ja seda neetud koridori mööda roomama, ning tüdruk naeratas ja küsis, kas tema palat tõesti on nii kaugel, ning alles siis märkas ta, et tüdruku hääl ei tulnud sealt, kust see oli tulnud eile ja üleeile.

Sest nüüd ma istun, selgitas tüdruk, ning tema uuris ettevaatlikult: miks sa istud? Ning tüdruk: sest ma ei maganud. Ning tema: mida sa siis tegid? Ning tüdruk: ma istusin ja ootasin sind. Ning tema: miks sa siis laulsid? Ning tüdruk: ma ei laulnud üldse. Ning tema: ah. Ning tüdruk: aah.

Mõlemale tundus, nagu oleks pimedus veel pimedamaks muutunud. Uus kuumalaine, millel võib-olla polnud haigusega mingit tegemist, levis Ora kehas, sai alguse varvastest, kerkis ülespoole ning tekitas tema kaelale ja näole punaseid laike. Hea veel, et on pime, mõtles tüdruk ning tõmbas avara pidžaamajaki krae kaela ümber koomale. Lõpuks köhatas ukse juures seisja tasakesi ning ütles: ma pean nüüd tagasi minema, ning tüdruk küsis: miks siis? Poiss ütles, et ta peab tingimata end tõrvaga kokku määrima ja sulgedes veeretama, ning tüdruk ei saanud aru, lõpuks aga taipas ning puhkes südamest naerma, tule, naljanina, jäta oma veiderdamine, ma panin sinu jaoks enda kõrvale tooli.

Ta läks kobamisi uksepiida juurest metallist öökapikese ja voodite juurde, kuni peatus kusagil, toetus tühjale voodile ning hingeldas valjusti. Siin ma olen, ähkis ta, ning tüdruk: tule lähemale, ning tema: oota, lase ma tõmban hinge. Pimedus andis tüdrukule julgust, nii et ta ütles valjul häälel, oma tervise häälel, mereranna ja pallimängu ja Vaikse rannani ujumise häälel: mida sa kardad? Ma ei hammusta ju, ning tema: hüva, hüva, me kuulsime küll, ma olen vaevalt elus. Tüdrukut puudutas vaikne nurin tema hääles, samuti see, kui vaevaliselt ta liikus. Me sarnaneme pisut mõne vana abielupaariga, mõtles tüdruk.

Kus sa üldse oled?

Mind pandi palati teise otsa

Aauuh!

Mis juhtus?

Üks voodi tahtis äkki… aauuh!

Veel üks?

Fuck. Ütle, kas pahatahtlikkuse seadusest…

Mida sa ütlesid?

Kas sa asjade pahatahtlikkuse seadusest oled midagi kuulnud?

Millal sa lõpuks tuled?

Kummagi värinad ei lakanud, peagi sai neist pikaldane vappekülm, ja kui nad rääkisid, oli nende kõne hakitud ja tõtakas, tihti pidid nad ootama, kuni näo ja suu lihased olid pisut puhanud, ning siis poetasid nad sõnu kiiresti ja kõrgel, pingutatud häälel, ning kogelemine tükeldas laused nende suus. Kui-vana-sa-oled? Kuus-teist, aga-sina? Kuus-teist-ja-vee-rand. Mul-on-kolla-tõbi, ütles tüdruk, aga si-nul? Poiss vastas: ma ar-van-et-muna-sarjapõletik.

Vaikus. Ta hingas raskelt: mui-de, see-oli-nali. Väga naljakas, ütles tüdruk. Tema ohkas: ma üritasin teda naerma ajada, aga tema naljasoon on liiga… Tüdruk oli pingul ning küsis, kellega ta räägib. Tema ütles: selle, kes mulle nalju välja mõtleb, pean ma küll lahti laskma. Kui sa kohe siia ei istu, ähvardas tüdruk, siis ma hakkan laulma. Tema teeskles külmavärinaid ja naeris. Tema naer oli kähisev nagu eesli kisa, naer, mis toitub iseendast, ning tüdruk neelas vargsi tema naeru nagu ravimit, nagu mõnda auhinda.

Tema naeris valjusti tüdruku tobeda naljatuse üle ning tüdruk oleks talle peaaegu ära rääkinud, et viimasel ajal ei osanud ta enam inimesi naerma ajada nii nagu varem – nii, et nad lausa vähkresid naeru käes. „Tema naljasoon on kuivanud,” oli sel aastal puurimipüha ajal tüdruku kohta öeldud, ning see polnud mingi iludusviga, vaid tema puhul oli see tõsine puudus, puue, mis tulevikus võis veelgi edasi areneda ja tüsistusi kaasa tuua, ning ta tundis ka, et see puue oli seotud teiste omadustega, mis tal viimastel aastatel samuti olid nõrgenenud. Nagu näiteks intuitsioon. Kuidas oli võimalik, et selline asi võis kaduma minna, pealegi veel nii kiiresti? Või oskus õigel hetkel õiget asja öelda. Varem oli tal see oskus olnud, nüüd aga oli see läinud. Või teravmeelsus. Varem oli ta olnud lausa pipar. Või armumeel, mõtles ta äkitselt, võib-olla oli seegi temas tuimemaks muutunud – võime kedagi tõeliselt armastada, armastusest põleda, nagu teised tüdrukud selle kohta ütlesid, nii nagu filmis. Ning kohe tundis ta torget Avneri pärast, Avner Feinblatti pärast, kes oli tema sõber sõjaväeõppustelt ning kes nüüd oli sõdur. Pavzneri ja Josefi tänava vahelistel astmetel oli Avner talle öelnud, et on tema hingesõber, kuid ka siis polnud ta teda puudutanud, kordagi polnud ta teda käega või isegi sõrmega puudutanud, ning võib-olla oli see puudutamata jätmine kõige muuga seotud. Südamepõhjas tundis ta, et kõik oli kuidagi seotud, aga et temale saavad asjad ilmseks järk-järgult, et iga kord ilmneb talle väike tükk sellest, mis teda ootab, ja et inimesed, kes teda väljastpoolt vaatavad, näevad neid ehk enne kui tema, ning et kõigi märkide järgi otsustades võiks ta seda juba ammu teada.

Hetkeks nägi tüdruk end viiekümneaastasena, pikakasvulisena, saledana ja närtsinuna, lill ilma lõhnata, suurte kärmete sammudega kõndimas, langetatud peas laiaäärne õlgkübar, mis varjab nägu, ning naeru lõkerdav poiss otsib teed tema juurde, kord lähemale tulles, kord eemaldudes – otsekui oleks ta seda tahtlikult teinud, mõtles tüdruk imestades, otsekui oleks see poisile mõni mäng –, ning ta itsitas, naeris oma kohmakuse üle ja triivis mööda palatit ringiratast, aeg-ajalt paludes tüdrukul midagi öelda, et talle suunda kätte näidata: nagu tuletorn, ainult et häälega, selgitas poiss. Milline kavalpea, mõtles tüdruk, muidugi mõni heidik. Kuni poiss lõpuks jõudis tüdruku voodi juurde, leidis kobades tooli, mille tüdruk talle valmis oli pannud, vajus sellele ning hingeldas nagu vana mees. Tüdruk tundis tema haiguse lõhna, võttis enda pealt ühe teki ja andis selle temale, ning tema mässis end tekisse ja vaikis. Mõlemad olid kurnatud, endasse tõmbunud, värisesid ja ohkisid, keskendunud iseendale.

Sellegipoolest, ütles tüdruk hiljem, teki sisse mähituna, sinu hääl on mulle tuttav, kust sa pärit oled? Jeruusalemmast, ütles tema. Mina olen Haifast, ütles tüdruk seda sõna rõhutades, mind toodi kiirabiautoga Rambami haiglast, tüsistuste tõttu. Mul on need ka, naeris ta, mul on eluaeg tüsistused olnud. Nad vaikisid, tema sügas ägedasti oma kõhtu ja rinda ning vandus, ja tüdruk vandus tema järel, hulluks võib minna, eks? Ka tüdruk kratsis end kõigi kümne sõrmega: mõnikord tahaksin nahast välja pugeda, et sellest lahti saada. Iga kord, kui tüdruk rääkima hakkas, kuulis ta, kuidas tüdruku huuled teineteisest pehme kummina eraldusid, tundis tukslemist sõrmedes ja varvastes.

Ora lausus: kiirabiauto juht ütles, et sellisel ajal on kiirabiautosid tähtsamate asjade jaoks tarvis. Ta küsis: kas sina ka oled märganud, et siin on kõik meie peale pahased, otsekui teeksime seda meelega? Tüdruk ütles: sellepärast, et me oleme viimased, kes epideemiast järele on jäänud. Ta ütles, et kellel vähegi paremini läks, see lasti kohe välja, eelkõige sõdurid, kes kihku-kähku saadeti sõjaväkke tagasi, et nad õigeaegselt sõtta jõuaksid. Tüdruk küsis: kas siis tõesti on sõda? Tema vastas: oled sa peast põrunud? Juba vähemalt kaks päeva. Tüdruk küsis jahmunult: millal see algas? Üleeile, arvan ma, ma ütlesin sulle juba eile või üleeile, ma ei tea täpselt, mul lähevad päevad segi. Tüdruk jäi mõttesse, oli üllatunud: tõsi, sa ütlesid… Veidrate ja õudsete unenägude mõjud andsid tüdrukus endast märku. Tema pomises: kuidas sa ei kuulnud? Kogu aeg on kuulda sireene ja kahureid, ma kuulsin ka helikopterite maandumist, kindlasti on juba miljon haavatut ja surnut. Aga mis sõjas toimub? küsis tüdruk, ning tema ütles: ma ei tea, siin pole kellegagi rääkida, neil pole meie jaoks aega, ning tüdruk küsis: aga õde Viki? Tema kõhkles vastusega: võib-olla ta läks ära, kui sõda algas, tema tahab muidugi ehtsaid haavatuid põetada, ning tüdruk küsis: kes siis meie eest hoolitseb? Ning tema: nüüd on siin ainult see kõhn araablanna, kes kogu aeg nutab, kas sa pole kuulnud? Tüdruk küsis imestunult: nutab? Ma arvasin, et see on mõni loom, oled sa kindel? Tema ütles, et see on inimene, kes nutab, täiesti kindel, ning Ora küsis: aga kuidas ma pole teda näinud? Ning tema: ta on selline, kes tuleb ja läheb, võtab proove ning toob rohtusid ja söögi, ning praegu on ainult tema siin, päeval ja ööl.

Poiss imes põski ja mõlgutas. Naljakas, et siia on jäetud ainult üks araablanna, kas pole? Haavatute juurde araablannat muidugi ei lasta. Ent Ora ei suutnud rahuneda: miks ta nutab? Mis tal on? Ning tema: kust mina seda tean? Ning tüdruk: kas sa pole temalt küsinud? Ning tema: ta tuleb alati siis, kui ma magan; sõja algusest saadik pole ma teda näinud. Ora ajas end sirgu ja tema keha kangestus, ning jäise rahuga poetas ta: nad vallutasid Tel Avivi, ütlen ma sulle, Nasser ja Hussein jõid juba Dizengofi tänaval kohvi. Tema kohkus: kust sa seda võtad? Ning tüdruk: ma kuulsin seda eile öösel, või täna, ma olen üsna kindel, võib-olla öeldi seda raadios, ma kuulsin, et nad on Beer Ševa, Aškeloni ja Tel Avivi vallutanud. Ning tema: ei, ei, seda ei saa olla, võib-olla on see palavikust, muidugi tuleb see sul palavikust, teisiti pole võimalik. Sa oled peast segi, ei saa olla, et nad võidavad. Saab olla, ja kuidas veel, pomises tüdruk tasakesi ning mõtles: kuidas sina tead, mis võib olla ja mis mitte.

Seejärel ärkas tüdruk rahutust unest ning tema pilk otsis poissi: oled sa veel siin? Jah, muidugi. Tüdruk kurtis: üheksa tüdrukut oli koos minuga siin palatis, aga nüüd olen ma üksi, käib ju närvidele? Poisile meeldis, et isegi pärast kolme ööd ei teadnud ta tüdruku nime ega tüdruk tema oma; ta armastas selliseid väikseid saladusi. Kuuldemängudes, mida ta kirjutas ja kodus väikese makiga lindistas, ning milles ta ise kõiki osi mängis, lapsi ja täiskasvanuid, mehi ja naisi, tonte ja ingleid, samuti metshanesid, rääkivaid teekanne ja mida kõike veel, oli ta korduvalt lõbustanud end sellega, et laskis mitmesugustel tegelastel esile kerkida ja kaduda, tegelaskujudel, kes olid sündinud teiste tegelaste fantaasiast, ning nüüd lõbustas ta end mõistatamisega: Rina? Ja’el? Võib-olla Li’ora? Li’ora sobiks talle küll, mõtles ta, sest tüdruku naeratus valgustab pimedust.1

Tema palatis number kolm on samamoodi, jutustas ta tüdrukule, kõik on välja lastud, ka sõdurid, mõned suutsid vaevu käia, kuid saadeti siiski oma väeosadesse; nüüd on seal peale tema veel üks, mitte sõdur, vaid tema klassivend, kes toodi üleeile neljakümne ühe koma kahega. Tal ei lähe palavik alla, ta näeb kogu päeva und ja räägib lugusid „Tuhandest ühest ööst”… Üks hetk, katkestas teda Ora, kas sa pole olnud treeningul Wingate’is? Kas sa ei mänginud juhtumisi võrkpalli? Avrami suust kostis lühike, vastumeelsust väljendav hüüatus. Ora küsis, mis see oli. Lühike, vastumeelsust väljendav hüüe, vastas Avram. Ora surus naeratuse maha ja tegi tõsise näo: kas spordis pole sinu jaoks kohta? Avram jäi hetkeks mõttesse ning ütles siis: võib-olla poksikotina. Millises noorsooliikumises sa olid? Ora pahandas tõemeeli, oota, lase ma mõistatan, sotside jaoks tundud sa memmepoeg olevat, itsitas ta, küllap olid sa skaut. Ma polnud üheski rühmituses, ütles Avram naeratades. Mitte üheski? Ora oli jahmunud: mis sa siis oled? Ära nüüd ütle, et sina oled mõnes liikumises, ütles Avram endiselt naeratades. Miks mitte? küsis Ora solvunult. See rikuks kõik ära, ütles Avram liialdatud ohkega, ma arvasin juba, et sa oled täiuslik tütarlaps. Ma olen Machanot Olim’i2 liige, õrritas tüdruk, ja Avram ajas kaela õieli, torutas huuli ning tõi Ora õuduseks kuuldavale pika südantlõhestava ulgumise: see on kohutav, mida sa räägid, ma loodan, et lähiajal leiab arstiteadus vahendi sinu häda vastu. Ora jalg tuikas tempokalt. Talle tundus, nagu tantsiks Avram meeletu kiirusega tema ümber, nagu tuleks ta iga hetk ootamatult teisest suunast ja kiusaks teda.

Mu armas päevik, ohkas Avram rõhutatud vene aktsendiga: ühel keskööl, süngel ja vingel, murtud südamega kohtasin tütarlast, kes oli kindel, et on kusagil minuga kohtunud – Ora turtsatas põlglikult, kuid Avram jätkas häirimatult –, me arutasime kõiki võimalusi ja kui me kõik mõtted olime kõrvale jätnud, jõudsin ma järeldusele, et me võib-olla alles tulevikus oleme tuttavaks saanud.

Ora kiljatas teravalt, otsekui oleks ta end nõelaga torganud. Mis juhtus, küsis Avram hellalt, nagu oleks korraks tüdruku valu puudutanud. Ei midagi, ütles Ora, lihtsalt niisama. Tüdruk vaatles teda salamahti, püüdis pimedusest läbi tungida ning lõpuks näha, kes ta on. Nad vaikisid. Vestlus käis neile juba üle jõu. Sellest peale, kui nad haigeks olid jäänud, polnud nad nii pikalt rääkinud, ning nüüd vajusid nad rahutusse hämarolekusse, tõmblesid unes, teineteise kõrval. Avrami jäsemed sirutusid ja venisid üha pikemateks, peenikesteks nagu hambaorgid, tema kõht paisus ning muutus ümmarguseks ja raskeks. Ta teadis, et peab tüdrukut hoiatama ning ütlema, kuidas tema kuju teisenes ja aina linnulikumaks muutus, selleks et Ora ei ehmuks, ent tema nokast tuli ainult nõrk vidin. Ta oli hiigelsuure linnu poeg ja lamas abitult selili. Ülelinnulike pingutustega õnnestus tal kuidagi lehvida palatisse number kolm ning maanduda oma klassivenna voodiäärel, kes magas ja värises, oigas ning sügas end unes. Siin on nii vaikne, pomises Avram, oled sa märganud, kui vaikne on öösel? Tekkis pikk vaikus. Siis ütles teine kähedal, katkendlikul häälel: siin on nagu hauas, võib-olla oleme juba surnud. Avram mõtles mõne hetke. Kuule, ütles ta, kui me veel elus olime, käisime me minu arust ühes klassis. Teine vaikis, üritas natuke pead tõsta, et Avramile otsa vaadata, kuid ei suutnud. Seejärel ühmas ta: kui ma veel elasin, ei õppinud ma põhimõtteliselt üheski klassis midagi. Õige, ütles Avram heakskiitva naeratusega, kui ma veel elasin, oli minu klassis tõepoolest üks poiss, kes põhimõtteliselt midagi ei õppinud, Ilan, peenutsev snoob, kes kellegagi ei rääkinud.

Mida oleks tal teiega rääkida olnud? Munajoodikud, kõik memmepojad, teil pole ju elust õrna aimugi.

Kuidas? küsis Avram keskendunult. Mida tead sina, mida meie ei tea?

Ilan ohkas norsatades, lühidalt ja kibedasti, ning Avram hakkas millegipärast kartma.

Unesegastena jäid nad vait. Kusagil seal, palatis number seitse, lamas Ora oma voodis ning püüdis selgusele jõuda, kas see kõik oli tõesti temaga juhtunud. Ta mäletas, et oli hiljuti, vaid paari päeva eest, tagasiteel treeningult Tehnion’i3 väljakul meelemärkuse kaotanud. Ta mäletas, et Rambami haiglas oli arst kohe küsinud, kas ta oli koos kaaslastega mõnda sõja puhkemise ootuses sisseseatud sõjaväelaagrit külastanud ning seal juhtumisi midagi söönud või sealset väljakäiku kasutanud. Ühekorraga oli ta kodunt välja kistud, seejärel võõrasse linna toodud, ning siin hoiti teda täielikus eraldatuses, mida nõudsid arstid ning veel enam halastajaõde Viki, lühike, tüse, ilma kaelata naine. Piiramatu võimuga valitses Viki isolaatori üle ning kõneles oma alluvatele, pooleldi teadvusetutele haigetele valjusti uuematest sündmustest, Nasseri häbematutest avaldustest – olgu tema nimi kustutatud! –, kääbus Hussi õelatest kavatsustest ning abivalmiduse ja üksmeele lainetest, mis, ta rõhutas, haaravad kogu rahvast Danist kuni Eilatini4! Varahommikul tormas ta osakonda, lauldes uusi laule, mida nüüd iga päev tekkis, ümises neid innustunult endamisi, voolikuid kohendades ja klaasiste silmadega haigetel käsivarrest vereproove võttes. Ora ei teadnud enam, kas need asjad toimusid tegelikult, kas ta tõepoolest lamas päeval ja ööl väikese viletsavõitu haigla kolmandal korrusel linnas, mida ta peaaegu ei tundnud, kas tema vanematel ja sõpradel tõesti oli keelatud teda külastada, võib-olla olid nad siiski seal käinud, sellal kui ta magas, olid tema voodi ümber nõutult seisnud ja üritanud teda virgutada, olid temaga rääkinud, tema nime nimetanud ning seejärel eemaldunud, võib-olla üle õla tagasi vaadanud, kahju küll, nii tore tüdruk, aga midagi pole parata, elu läheb edasi, tuleb vaadata ettepoole, liiatigi kui on sõda ja kõiki jõude on tarvis.

Varsti ma suren, pomises Ilan imestunult.

Lollus, ütles Avram ärgates, paari päeva pärast oled sa jälle…

Ma teadsin, et see minuga juhtub, ütles Ilan tasa, see oli algusest peale selge.

Ei, ei, ütles Avram kohkunult, mida sa räägid, nii ei tohi mõelda.

Ma pole veel ühtegi tüdrukut suudelnud.

Küll sa jõuad, ütles Avram, ära karda, veel on aega.

Kui ma veel elus olin, ütles Ilan mõne aja pärast, võib-olla tund aega hiljem, oli minu klassis üks poiss, kes käis mulle munade peale.

See olin mina, ütles Avram irvitades.

Et ta ka ei suutnud hetkekski suud pidada.

See olin mina.

Mis haisu ta tegi.

See olen mina, mina, naeris Avram.

Ma vaatasin teda ja mõtlesin, et kui see väike oli, sai ta isalt küll mehemoodi peksa.

Kes sulle seda ütles? kohkus Avram.

Ma näen inimeste näost, ütles Ilan ja jäi magama.

Erutatult sirutas Avram tiivad ning lendas mööda käänulist koridori, põrkas vastu seinu, kuni lõpuks maandus toolil Ora voodi kõrval, pani silmad kinni ning vajus rahutusse unne. Ora nägi unes Adad. Unenäos oli ta koos Adaga lõputul valgel lagendikul, kus nad peaaegu igal õhtul jalutasid, ning nad hoidsid käest kinni ja vaikisid. Unenägudes, mida ta esialgu oli näinud, olid nad vahetpidamatult rääkinud. Mõlemad nägid eemalt kuristiku kohal kõrguvat kaljurahnu. Ora tahtis Adad teise suunda juhtida, kuid Ada, ehkki väiksem, oli Orast palju tugevam, ta ilmutas äkitselt kohutavat jõudu, ning Ora laskis end tõrkumata vedada. Aeg-ajalt näitas Ada mõnda raagus põõsast või ilmetut puud ja seletas Orale innukalt, millal see õitseb ja missuguseid vilju kannab, otsekui oleks ta selles kohas Orale giidiks. Kui Ora teda silmanurgast piidles, nägi ta, et Adal polnud enam keha. Ainult hääl oli veel alles, kiire, terav ja erk, nagu see alati oli olnud, ning tunne, kuidas nad teineteisel käest kinni olid hoidnud, oli samuti alles, meeleheitlik surve sõrmedes. Ora peas peksis veri ägedasti; mitte lahti lasta, Adast mitte lahti lasta, mitte järele anda, isegi mitte hetkeks…

Ei, sosistas Ora ning ärkas külma higiga kaetuna, kui loll ma olen.

Ta vaatas sinnapoole, kus Avram pimeduses kössitas. Tema kaela tuiksoon hakkas tukslema.

Mida sa ütlesid? küsis Avram virgudes ja püüdes toolil püsida. Ikka ja jälle libises ta toolilt, mingi despootlik jõud kiskus teda allapoole, sundis pikali heitma, väljakannatamatult rasket pead kuhugi toetama.

Mul oli sõbratar, kes rääkis natuke sinu moodi, pomises Ora. Oled sa veel siin? Ma olen siin. Ma arvan, et ma jäin magama. Me olime sõbratarid esimesest klassist peale. Aga nüüd enam mitte? Ora püüdis asjatult valitseda oma käsi, mis metsikult värisesid. Rohkem kui kaks aastat polnud ta ühegi inimesega Adast rääkinud. Ka tema nime polnud ta nimetanud. Avram kummardus pisut ettepoole, mis sinuga on, küsis ta, miks sa oled selline?

Ütle…

Mida?

Tahad sa midagi kuulda?

Avram naeris: mis küsimus see on.

Ora vaikis ega teadnud, kuidas alustada ja mida talle ütelda.

Lihtsalt jutusta.

Aga ta ju ei tunne Adad, mõtles Ora.

Kui sa räägid, siis tunnen, ütles Avram.

Ora neelatas ning alustas: esimeses klassis, esimesel päeval, kui ma klassi tulin, oli ta esimene tüdruk, keda ma nägin.

Miks?

Noh, itsitas Ora, ta oli samuti punapea.

Nagu sina?

Ora puhkes valjusti naerma. Tema naer oli taas terve ja kõlav. Ta imestas, et tervelt kolm ööd oli koos oldud ja räägitud, märkamata, et ta on punapea. Aga tedretähti mul ei ole, selgitas ta kohe, Adal olid tedretähed näol, samuti kätel ja jalgadel. Kas see sind üldse huvitab?

Jalgadel ka?

Igal pool.

Miks sa edasi ei räägi?

Ma ei tea, pole kuigi palju rääkida.

Räägi sellest, mida on.

See on pisut… Ora jäi kõhklema ega teadnud, kas avaldada poisile oma seltsi saladused. Võta teadmiseks, punapäine laps vaatab alati kõigepealt, kas teisi punapäid on läheduses.

Et nendega sõbraks saada? Ei, pigem vastupidi, eks ole?

Ora naeratas pimeduses heakskiitvalt. Avram oli targem, kui võis arvata. Just nimelt, ütles Ora, samuti selleks, et end mitte nendega koos näidata, ja üldse.

Avram ütles: see on nii, nagu mina…

Mida?

Alati kääbuseid otsin.

Miks?

Lihtsalt on nii.

Ah… Tähendab, sa oled lühike?

Veame kihla, et ma ei ulatu sulle pahkluunigi.

Haa!

Tõsiselt. Sa ei tea ju, mis pakkumisi mulle tsirkusest on tehtud.

Kust? Ah, jäta see jutt.

Paistab, et mu naljakirjutajaid ootab veel üks vallandamislaine.

Ütle.

Mida?

Aga räägi tõtt.

Noh?

Kas sa ka eile tulid mu juurde lihtsalt niisama?

Mida tähendab lihtsalt niisama?

Ja üleeile, kui sa mind äratasid. Kas ma tõesti laulsin?

Jah. Vannun, et üleeile oli see nii.

Sa oled naljakas.

Aitäh, naeris Avram, ma püüan.

Ja ütle…

Mida?

Miks sa tulid eile ja täna?

Ma ei tea. Ma lihtsalt tulin.

See pole vastus.

Avram köhatas: „Ma tahtsin sind äratada, enne kui sa unes laulma hakkad, valetas Avram.”

Mida sa ütlesid?

„Ma tahtsin sind äratada, enne kui sa jälle unes laulma hakkad, valetas salalik Avram.”

Ah, sina…

Jah.

Sa ütled mulle ka, mis…

Just.

Vaikus. Vargne naeratus. Kiiresti pöörlevad hammasrattad, nii siin kui seal.

Ja sinu nimi on Avram?

Mis parata. See oli kõige auväärsem nimi, mis vanemad said mulle anda.

See vist on nii, nagu ma näiteks ütleksin: „Ta räägib minuga, otsekui oleks ta teatrinäitleja, arvas Ora.”

„Sa tabasid põhimõtte ära, kiitis Avram Orad5, ning endale ütles ta: oh sa mu meie, mulle näib, et me oleme leidnud…”

„Jää hetkeks vait, ütles talle geniaalne Ora ja vajus merest sügavamatesse mõtetesse.”

„Huvitav, millest ta mõtleb merest sügavamaid mõtteid, mõlgutas Avram endamisi.”

„Ora mõtleb, et tahaks teda kas või hetkekski näha. Aga mille üle mõlgutab Avram?”

„Et parem oleks, kui Ora teda ei näeks, karjatas Avram hirmust.”

„Kuid Ora, kaval nagu rebane, reetis talle, et oli talle peale tooli veel midagi valmis seadnud.”

Kraaps, veel kord kraaps, ning palatis süttib valgusepiisk. Pikk kõhetu valge käsi on õieli ja hoiab põlevat tikutõrvikut. Valgus loksub seintele nagu vesi kannus. Palat on suur, palju tühje voodeid, hubisevad varjud, sein, ukseava, ning valgussõõri keskel: Avram, heledast leegist pisut kössi tõmbunud.

Ora tõmbab veel ühe tiku põlema ning hoiab, ise märkamata, seda pisut madalamal, nagu ei tahaks ta Avramile piinlikkust tekitada. Leek näitab pakse, tugevaid noorukijalgu sinises pidžaamas, ning püksisäärte kohal hämmastavalt väikseid kramplikult kokku surutud käsi. Leek ronib mööda lühikest tüsedat keha üles ning toob pimedusest esile suure ümara näo, mis haiguse kiuste ilmutab peaaegu kohatut elujanu, uudishimu ja söakust, nägu tültsnina tursunud silmalaugude ja musta sagris juuksepahmakaga.

Kõige enam paneb Orad imestama, kuidas Avram oma nägu talle vaatamiseks ja hindamiseks pakub, silmi kõvasti kinni pigistades ja kogu nägu kortsu tõmmates. Hetkeks sarnaneb Avram tema meelest inimesega, kes on mingi hapra eseme õhku visanud ning nüüd hinge kinni pidades ootab, et see kildudeks puruneks.

Ora ahmib valu pärast õhku ja lakub kõrvetada saanud sõrmi. Lühikese kõhkluse järel süütab ta veel ühe tiku ning hoiab seda tõsisel näol lauba kohal, paneb silmad kinni ning liigutab tikku oma näo ees kiiresti edasi-tagasi. Tema ripsmed võbelevad, huuled kaarduvad otsekui iseenesest pisut ette. Varjud murduvad tema kõrgetel, pikkadel põsesarnadel, tema väljakutsuvalt pruntis suul ja lõual. Selles kaunis, säravas näos on midagi ähmast, otsekui unenäolist, midagi nõutut ja ebaküpset, kuid võib-olla tuleb see ka haigusest. Ent tema lühike juus leegitseb pronksiselt; ka siis, kui tikk on kustunud ning ta on uuesti pimedusse mähkunud, hõõgub selle sära Avrami silmades. Avram?

Mida?

Kas sa magad?

Mina? Ma arvasin, et sina.

Kas sa tõesti arvad, et me saame terveks?

Muidugi.

Mõnikord on mul sellised mõtted.

Millised näiteks?

Ma ei tea.

Ei, ei, küll läheb, küll kõik saab korda.

Kui ma tulin, oli isolaatoris sadakond inimest. Äkki on meil midagi niisugust, mida nad ravida ei oska?

Sa mõtled – meil mõlemal?

Neil, kes on veel siia jäänud.

Ainult meie mõlemad ja mu klassivend.

Aga miks just meie?

Meil on tüsistused.

Just. Ja miks just meil?

Ma ei tea.

See hirmutab mind.

Küll sa näed, me saame terveks.

Mu jõud on täitsa läbi.

Kindlasti sa kosud, ma olen siin ega jäta sind.

Ma jään kohe magama…

Ma olen siin.

Miks ma kogu aeg magama jään?

Keha on nõrk.

Ära sina magama jää, valva mind.

Siis räägi minuga.

Millest?

Endast.

Mida on mul endast rääkida?

Nad olid nagu kaks õde. Neid hüüti Siiami kaksikuteks, ehkki nad polnud üldse sarnased. Kaheksa aastat, kuuendast eluaastast kuni neljateistkümnendani, esimesest klassist kuni kaheksanda klassi esimese veerandi lõpuni olid nad ühes pingis istunud ega läinud ka pärast kooli lahku, olid alati koos, ühe juures kodus või teise juures, Machanot Olim’i üritustel, väljasõitudel, töölaagrites – kas sa kuuled mind?

Mida?.. Jah, ma kuulan.

Mida ma ütlesin?

Pea… Pea käib kogu aeg ringi.

Aitab, püüa magada.

Ei, ütle…

Mida?

Ühest asjast ma ei saanud aru. Miks te pole enam sõbrad?

Miks?

Jah.

Sest teda pole enam…

Pole enam?

Elus.

Ada?!

Ora kuulis, kuidas Avram kössi tõmbus, otsekui oleks teda löödud. Ora tõmbas jalad krõnksu, võttis kätega põlvede ümbert kinni ning hakkas end edasi-tagasi õõtsutama. Ada on surnud. Ada on juba kaks aastat surnud, ütles ta kähku iseendale, sellega on kõik korras, kõik teavad, et ta on surnud. Me oleme sellega juba harjunud, et ta on surnud. Elu läheb edasi. Kuid ta tundis, et oli Avramile teatanud midagi väga salajast ja intiimset, mida tegelikult teadsid ainult tema ja Ada.

Siis rahunes ta aegamööda. Lakkas end õõtsutamast. Ootas midagi, teadmata, mida. Teda ümbritses pime, sitke vaikus. Ta tõmbas hinge, aeglaselt, ettevaatlikult, tal oli tunne, nagu oleksid tal okkad kopsus ning talle tuli kummaline mõte, et Avram peab need välja tõmbama. Ettevaatlikult, ühekaupa.

Kuule.

Jah.

Mõnikord ma mõtlen päeva jooksul sellest, mida me öösel rääkisime.

Oota, ütle mulle…

Vahel ma ei mäleta, kas ma rääkisin sulle asjadest või nägin ma ainult unes, et rääkisin nendest.

Aga mispärast ta suri?

Autoõnnetus. Tea, et…

Õnnetus?

Teil on ühesugune huumorimeel.

Kellel?

Sinul ja temal. Täpselt ühesugune.

Ah, sellepärast…

Mida?

Sellepärast sa ei naeragi mu naljade üle?

Avram…

Jah.

Anna mulle käsi.

Mida?

Anna mulle käsi, ruttu.

Kas me tohime?

Ära ole loll, anna juba.

Ei, sa ei saa aru, see on isolaator.

Me oleme üksteist juba niikuinii nakatanud.

Aga võib-olla…

Kas annad juba oma käe?!

See juhtus hanuka6 ajal, ütles Ora, hoides Avrami kätt oma pihkude vahel ning kiigutas seda siia-sinna, nagu tahaks seda ühtaegu eemale tõugata ja endale hoida. Tema pea valutas, justkui pigistataks seda tangide vahel. Mis temaga lahti on, mida see tähendab, et ta räägib Avramiga kõige isiklikumatest asjadest, ja kuidas on võimalik, et tal on nii kerge temaga rääkida, ehkki ta ei tunne teda üldse, ning poisi kummaline nägu, peaaegu täiskasvanu, mitte aga temavanuse nooruki nägu, ning too liialdatud hüüatus: „Ada!”, otsekui oleks ta Adad tõepoolest tundnud, otsekui oleks ta temast tõepoolest hoolinud. Muide, mõtleb ta nüüd, võib-olla peetakse teda praegugi veel Avner Feinblatti sõbratariks. Või vähemalt hingesugulaseks – eriti just nüüd, mil ta ei saa teda ometi petta, kui ümberringi käib sõda ja hoida täiesti võõra inimese kätt, kellest ta ei tea midagi, mitte kui midagi.

Aga oota, Avram, enne kui…

Enne kui?

Enne kui Ada suri…

Mida?

Ta elas…

o

Ada ja tema, Ora. Kõik tuleb tagasi, Ora on erutatud, kuidas see juhtub, nii äkki ja nii pika aja järel. Mälestuse üllatav värskus: lõputud vaidlused poiste üle, kas neil on „kunstisoont” või mitte, hingepuistavad vestlused oma vanemate üle – peaaegu algusest peale murrab nendevaheline lähedus ustavuse perekonnasaladustele. Kuidas nad üheskoos alustasid esperanto õppimist (ega jõudnud sellega kuigi kaugele), selleks et tõlkida Zohara ja Šmuliku legendaarseid kirju vabadussõja7 ajast, sest tema, Ora tahtis, et kõik inimesed saaksid neid armastuskirju lugeda. Ning „Kaitsealuste sõnade kogu”, mille nad koostasid ja mida nad täiendasid, otsekui oleks tegemist mõne haruldaste liblikate koguga, ning mis koosnes sõnadest, mida tohtis tarvitada üksnes „erilistel silmapilkudel ja täieliku usalduse tingimustes”, nagu seisis kirjas vihiku kaanel, kuhu nad neid sõnu kogusid. Ning aastaekskursioon Kinnereti järve äärde, kus Ada oli bussisõidul kõhuvalu saanud ning seletas Orale, et ta sureb, tema, Ora, aga istus tema kõrval ja nuttis kibedasti. Aga nagu kiuste ei nutnud ma siis, kui ta tõesti surnud oli, ma ei suutnud, kõik oli minus ära kuivanud, ma ei tea, sellest peale, kui ta surnud on, pole ma kordagi nutnud.

Väike tänavake ja veel üks põiktänav oli nende majade vahel Neve Ša’anani linnajaos. Nad läksid üheskoos kooli ja tulid koolist, ning kui nad Ora kodu juurde jõudsid, pöördusid nad tagasi ning Ora saatis Adad kuni tema koduni, alati ühe kodu juurest teiseni, ning üle tänava läksid nad ikka käsikäes, nii olid nad kuueaastastena harjunud ja nii tegid nad ka neljateistaastastena; Orale meenus see üks ja ainus kord, kui nad olid üheksa-aastased ning olid päeval millegi pärast tülli läinud, vöötrajal polnud ta Adal käest kinni hoidnud ning äkki ilmus nähtavale linnavalitsuse veoauto, sõitis Ada poole ja paiskas ta õhku…

Ta nägi seda taas: punane mantel avanes nagu langevari. Tema, Ora oli ainult kaks sammu tagapool olnud, oli kohemaid ümber pöördunud ning heki taha põgenenud, oli kükitanud, käed kõrvadele pannud, silmad kõvasti kinni pigistanud ja valjusti omaette ümisenud, selleks et mitte midagi näha ega kuulda.

Aga ma ei teadnud, et see oli üksnes peaproov, ütles ta Avramile.

Minust ei ole teise päästjat, lisas ta seejärel, võib-olla iseendale, võib-olla poisile hoiatuseks.

Peaaegu iga päev olid nad üheskoos Ada pool lõunat söönud, seal maitses toit paremini ning võis söögi ajal rääkida ja naerda. See oli naerev perekond, kolm ümarikku naerusuist inimest, ning neljakesi leidsid nad veel enam põhjust naermiseks. Koolitükid valmis saanud, tegid nad väikese lõunauinaku, käest kinni hoides uinusid mõlemad väikesel voodil ning ärkasid magusa lõhna peale: Ada isa oli neile magustoiduks õunu küpsetanud. Suvistel sabatiõhtutel hiilisid nad pidžaamaväel üürimajade õuedel ja aedades, jahutasid oma kuumi nägusid nöörile kuivama riputatud linade ja särkidega, tõmbasid need endale ümber, tantsisid hääletult nagu kaks väikest kummitust, pea pööritamas õitest ja tuulest. Nii uitasid nad käsikäes Ada maja juurest Ora kodu juurde ja tagasi, pöetud muruplatside, gaasiballoonide ja jahukasteste roosipõõsaste ning mungalillevaipade vahel. Viigipuuokste vahelt piilusid nad tuledes rõdudele, kus täiskasvanud, mehed ja naised, kelle ilmekad näod tundusid neile portreedena, pagenduses viibivate monarhidena, kerges riietuses, sügavate dekolteedega ja kortsulise nahaga, istusid suurte ventilaatorite ees kaarte mängides, kõlavalt naerdes või vaevukuuldavalt ohkides. Siis tundus äkitselt neile mõlemale, et neid jälitatakse, ning nad põgenesid nende kohal heljuva ohu eest, mis ähvardas neid justkui lassona kinni püüda, ning jooksid tagasi vaatamata minema.

Kui Ada oli kümneaastane, torkasid nad mõlemad endal nõelaga sõrme ja segasid oma vere. Ada ütles, et sellest ei aita, pistis tormakalt oma sõrme Orale suhu ning võttis Ora sõrme oma huulte vahele. Veidra aje sunnil Ora imes ning jahmus: kui magus oli Ada veri! Ta nägi Ada silmaterasid ahenemas ja tumedamaks muutumas. Mõlemad tõmbasid sõrme ühekorraga ära ning Ada ütles hämmastunult, nüüd on meil soontes alatiseks üks ja sama veri, ning muheles kummaliselt kaugena, peaaegu ähvardavalt, otsekui Orale ilma sõnadeta öeldes: nüüd oled sa kadunud.

Kirjakesed, mis koolitunnis käest kätte käisid, olid Oral silme ees, otsekui oleksid need just praegu kirjutatud. „Küll loodus on kitsi,” oli Ora kirjutanud, „miks on Avino’am S. ainult ilus, aga mitte tark?” Ning Ada oli vastanud: „Milline pettumus, kullake, ta on nägus nagu taevaingel, aga rumal nagu uulitsapoiss. Kust leida inglit, kes oleks nii ilus kui ka tark?” „Sellist pole terves maailmas,” teatas Ora. „Aga peab olema,” väitis Ada, „muidu tuleb mitmikabielu juurde tagasi pöörduda.” „Seda niikuinii,” söandas Ora kinnitada. Mõneks ajaks lakkas kirjavahetus. Mõlemad kujutasid endale ette, mida see tähendaks, tundsid kõhus kihelust ning itsitasid omaette.

Nad jagasid teineteisega kõiki oma elu üksikasju ning „kõiki mõtteid, kui ülevad või madalad need ka pole”. Ada oli sellised reeglid paika pannud, Ora poleks julgenud midagi säärast soovidagi.

Nüüd, raskesti hingeldava, peaaegu norskava, sügavasse unne vajunud Avrami kõrval viibides – pimeduses oli noormehe keha tume, ümar ja kindel – silmitses Ora teda hellalt ning ütles endale, et selle järgi otsustades, mida pimeduses näha võib, on Avram siiski üsna tore poiss, omamoodi karumõmm, lõbus ja ohutu. Ning nüüd mõtleb ta, et kui Adad poleks olnud, poleks ta iial teadnud, et selline asi üldse on võimalik: et kaks inimest on nii lähedased.

Ta ohkas. Avram ohkas tema järel, ning hetke vältel polnud Ora kindel, kas poiss üldse magaski.

Ütle, Avram…

Mida? Mida sa ütlesid?

Kas sind ei sega, et ma olen selline?

Milline?

Et ma ei räägi.

Aga sa räägid ju…

Siis tuli hanukavaheaeg, ütles Ora, ja ta hääl tõmbus krampi. Ma olin koos vanemate ja vennaga üheks nädalaks pansionis Naharias, kuhu me sõitsime igal aastal. Hommikul pärast vaheaega ootasin kooliteel Adad kioski juures nagu teistelgi hommikutel, kuid ta ei tulnud, ning aeg oli juba hiline ja ma läksin üksi ja nägin, et klassis teda ka ei olnud, ja ma otsisin teda kooliõuel ja kõigis meie kohtades, ja siis helises kell, aga Ada ei tulnud, ma mõtlesin, et ta on ehk haige, võib-olla hilineb, ja kohe läheb klassitoa uks lahti. Aga siis tuli hoopis klassijuhataja ja me nägime, et ta oli segaduses, jäi küljega meie poole seisma ja ütles, meie Ada… siis puhkes ta nutma ja meie ei saanud aru, nutt tuli tal kuidagi läbi nina…

Ora rääkis tõtates ja sosinal, Avram pigistas tema kätt kõvasti oma käte vahel, nii et Oral oli valus, aga ta ei tõmmanud kätt tagasi.

Siis ütles õpetaja, et Ada oli liiklusõnnetuses surma saanud, eelmisel õhtul Ramat Ganis. Tal oli seal täditütar, ta oli tänavale jooksnud, tuli buss ja nii see juhtuski.

Kiiresti ja kuumalt puudutasid Ora hingetõmbed Avrami käeselga.

Ja mida sina tegid?

Ei midagi.

Ei midagi?

Istusin. Ma ei mäleta.

Avram hingas raskesti.

Mul oli kotis kaks Ada raamatut, kaks „Lasteentsüklopeedia” köidet, mis ma tahtsin talle pärast vaheaega tagasi anda, ning kogu aeg mõtlesin ma, mis ma nendega nüüd teen.

Sa kuulsid seda siis esimest korda klassis?

Jah.

See pole võimalik.

On küll.

Aga pärast?

Ma ei mäleta enam.

Ja tema vanemad?

Mida?

Mis nendega on?

Ma ei tea, mis nendega on.

Ma mõtlen ainult, et kui minuga peaks midagi niisugust juhtuma, mingi õnnetus, läheks mu ema küll hulluks, ta sureks sellest.

Ora ajas end sirgu, tõmbas käe ära, toetus vastu seina.

Aga mida nad sulle ütlesid?

Kes?

Tema vanemad.

Õnnetuse kohta?

Jah, ja Ada kohta, kindlasti rääkisid nad sulle igasuguseid…

Ei. Nad ei rääkinud midagi.

Kuidas nii?

Ma ei…

Ma ei kuule, tule lähemale.

Ma ei rääkinud nendega.

Üldse mitte?

Pärast seda mitte.

Pea kinni, kas nemad said ka surma?

Vanemad? Miks nii?.. Nad elavad ikka sealsamas.

Aga sa ütlesid ju… Sa ütlesid, et te olite nagu õed…

Ma ei läinud enam sinna.

Ora keha hakkas jäigastuma, ei-ei, tema suust vallandus terav naer, külm, võõras: ma ei käi seal enam, ei-ei… Ka ema ütles mulle, et on parem, kui ma sinna ei lähe, et neid mitte kurvastada. Tema pilk muutus aina klaasisemaks: ja nii on ka õige, usu mind, nii on kõige parem, kõigest ei pea ju rääkima.

Avram vaikis. Tõmbas läbi nina õhku.

Aga koolis me kirjutasime Ada kohta kirjandi, igaüks kirjutas midagi, mina ka, ja õpetaja korjas kõik kokku ja tegi sellest vihiku ning ütles, et annab selle Ada vanematele, jah, ja üks minu pidžaama on veel tema kodus, ma ei tea, mis sellest saab.

Äkitselt surus Ora rusika suu peale: miks ma üldse kõigest sellest sulle räägin?

Ütle, kas tal oli vähemalt õdesid-vendi?

Ei.

Ta oli täiesti üksi?

Jah.

Ainult tema ja sina…

Mida?

Hüva.

Ei, ütle, mida sa mõtlesid.

Hea küll.

Sa ei saa aru, pole hea, et sa nüüd… neil oli õigus!

Kellel? Kellest sa räägid?

Minu vanematel. Mitte mu isa, aga ema teab selliseid asju väga hästi. Ta on holokaustist läbi käinud. Ning Ada vanemad ka kindlasti ei tahtnud, et ma tuleksin, nad pole mind kordagi kutsunud. Nad oleksid ju võinud mind kutsuda, eks ole?

Aga sa võid ju praegu nende juurde minna.

Ei, ei.

Nii pika aja järel tahaksid nad kindlasti teada…

Sellest ajast saadik pole ma kellegagi temast rääkinud, ja ta…

Ora raputas pead, väristas end ning ütles: koolis ei räägi juba kaks aastat temast enam keegi… Äkitselt hakkas ta iga silbi juures peaga vastu seina peksma: na-gu-po-leks-te-da-iial-ol-nud.

Aitab, ütles Avram, ning Ora jättis kohemaid järele. Vahtis enda ette pimedusse. Nüüd kuulsid mõlemad: eemal, ühes kaugemas palatis nuttis õde. See oli tasane, veniv nutt.

Ütle, küsis Avram mõne aja pärast, mida tehti klassis tema pingiga?

Tema pingiga?

Jah.

Mida sa mõtled? Pink on ikka seal.

Tühjalt?

Jah, muidugi. Kes sinna istuks? Avram, hoia mind kinni!

Avram võpatas, Ora hirm tõmbas teda ligi, ta kobas käsikaudu, põrkas vastu põlve, kõhna, teravat küünarnukki, tillukest kumerust, kuuma ja kuiva nahka, suu niiskust. Kui ta tüdruku õlga puudutas, võttis Ora tal värisedes ümbert kinni, ta surus Ora enda vastu ning silmapilkselt täitus ta tüdruku valuga.

Nii istusid nad teineteisest kinni hoides. Ora nuttis, suu ammuli, nina tilkumas, nagu laps ennast unustades. Avram tundis tema suulõhna, haiguse lõhna. Aitab, aitab, ütles ta ning silitas ühtesoodu Ora higist pead, tema juukseid, ta märga nägu.

Hiljem, tükk aega hiljem nuuskas Ora pidžaamajaki käisesse nina. Sa oled kohutavalt hea, tead sa seda? Sa ei ole nii nagu teised poisid.

Hakkame aga jälle solvama või?

Ole nii. Nii on hea.

Aga nii?

Nii on ka hea.

Mida sa arvad?

Sinust?

Ei, tobuke, sellest kõigest siin.

Ma ei tea. Niisama.

Ütle ometi…

Ikkagi on imelik, et isolaatoris on ainult see õde.

Araablanna? Miks, mida…

Need võivad ju… teab mida.

Mida?

Mida iganes.

Ei, seda ta ei julge.

Me oleme justkui nende vangid.

Kõik on meid unustanud.

Ei, ära seda küll ütle, see on ainult praegu nii, üldise olukorra tõttu.

Ma ütlen sulle, nad ei taha meie peale mõeldagi.

Kust sa seda võtad, Ora? See on lollus.

Lollus? Lollus? Kuula nüüd: päev pärast seda, kui mind siia toodi, tulid mu vanemad ja mu vend Haifast, aga neid ei lastud sissegi; mõistad? Neid ei lastud!

Ja mida nad tegid?

Ma arvan, et nad lehvitasid mulle, ümmarguse akna tagant andsid nad mulle märku, ma ei saanud millestki aru, ma olin poolsurnud, ning siis läksid nad minema!

Minu ema tuli üleeile, arvan ma. Täpselt sama asi, lehvitamine läbi akna…

Isegi sõbratari kirju pole ma saanud, mitte ühtegi! Nagu oleksid kõik mu unustanud.

Teineteise vastu liibununa istusid nad voodil. Avram silitas tasakesi tüdruku pead ning mõtles, et tema poolest pole midagi katki, kui keegi neid ei mäletaks, kui kõik oleks nad unustanud. Tal poleks sellest midagi, kui mõned päevad veel nii edasi läheks. Aeg-ajalt liikus tema käsi iseenesest ning puudutas tüdruku kuumavat kaela või libises juhtumisi mööda tema pikka kõhna, lapselike kumerustega käsivart. Kõigest jõust püüdis ta tüdruku vastu ikka ainult hea olla, aga tundis samal ajal vastupandamatut tahtmist oma keerukate onanismirännakute tarvis natuke koguda. Ora pea oli pisut tahapoole vajunud, nagu oleks ta tahtnud Avrami käele toetuda. Säärasest hetkest, arvestas Avram oma udus, jätkuks talle kindlasti mitmeks nädalaks. Aga ei, jäta ta rahule, manitses ta ennast, temaga mitte.

Ütle…

Mida? Mis ma tegin?

Mis sa ehmusid… Kas sulle ei tundu imelik, et me nii…

Kuidas: nii?

Tea siis, et ma pole kunagi, pole kellegagi, ma pole… Igal juhul mitte nii.

Mina ka mitte.

Tõesti, mitte kunagi?

Avram mõtles hetke, ajas rinna kummi ja õlad sirgu, käis mõttes kõik võimalused läbi. Siis lõi ta silmad maha ja ütles: mitte kunagi.

Järgmisel ööl – Ora oli juba kaotanud ülevaate päevadest ja öödest – tuli Avram ning veeretas tema tuppa ratastooli. Ora ärkas külmast higist kaetuna. Taas oli ta näinud kummalist unenägu, nagu roomaks plekine hääl tema ümber ja räägiks talle igasuguseid õudseid asju, ajuti oli talle tundunud, et hääl tuli koridori transistorraadiost või mõnest tühjast palatist, ja ta sai isegi aru, et see oli „Kairo Kõuehääle” heebreakeelne propagandasaade selle iseloomuliku egiptuse diktoriga ja tema lillelise ilukõnega – klassikaaslased oskasid seda ilusasti jäljendada, isegi egiptlase naljakaid heebrea keele vigu –, aga siis oli ta jälle kindel, et hääl tuleb tema enda sisemusest ning räägib talle, et võidukad araabia sõjaväed on sionistliku moodustise, mida nad igast küljest ründasid, peaaegu juba alistanud. Mehiste araabia võitlejate laviinid ujutavad sel hetkel üle Beer Ševa, Aškeloni ja Tel Avivi, teadustas hääl, ning Ora ei suutnud seda häält summutada. Egiptuse õhukotkastelt täpse tabamuse saanud sionistliku vastase lennukid kukuvad taevast nagu kärbsed… Ora lamas voodil, halvatud hirmust, mida need sõnad talle sisendasid, tema kurk oli kuiv ning ta ei suutnud isegi appi hüüda. Siis lakkasid hääled, ka sõjaväemuusika eemaldus ja rauges. Ora lamas higisena ja ta süda peksis ägedasti. Ning ta mõtles, et Ada oli sellest kõigest pääsenud, kõik see, mis Orale siin osaks sai, ei juhtunud enam Ada ajal. Mida see tähendab, mitte enam Ada ajal? Kuidas seda mõista, et varem oli neil üks ja sama aeg ja et Ada aeg oli otsa lõppenud ning et ta juba ammu polnud enam ajas – kuidas sai see olla?

Siis nägi ta suurt, pimeduses tihenevat tompu, kuulis rataste kriuksumist ning katkendlikku norskamist. Avram? pomises ta, õnn, et sa siin oled, kuula, mis minuga juhtus… Siis märkas ta, et hingajaid oli kaks, ta ajas end voodis istukile, õhuke lina ümber, ning põrnitses pimedusse.

Vaata, mis ma sulle tõin, sosistas Avram.

Terve päeva oli Ora oodanud, et Avram tuleks ja istuks jälle tema juures, et ta räägiks temaga ja kuulaks teda nii, nagu oleks tüdruku iga sõna talle lõpmata tähtis; oli oodanud, et Avram oma hüpnotiseerivate sõrmedega silitaks tema pead ja kukalt. Õrnad nagu tüdruku sõrmed, mõtles ta, või nagu väikese lapse omad. Vähestel selgetel momentidel vappekülmahoogude ja õudusunenägude vahel üritas ta Avrami seltsis veedetud öid taastada, ent märkas, et oli peaaegu kõik unustanud, ainult poissi ennast mitte. Aga ka poissi ei mäletanud ta õieti, ei mäletanud teda nii nagu inimest, keda me tõepoolest oleme näinud ning kellega oleme tuttavaks saanud, isegi tema nägu ei moodustanud terviklikku pilti, vaid oli pidevas liikumises ja muutumises, mõnikord jagunes see koguni erinevateks näojoonteks, ning see, mis Orale temast lõpuks järele jäi, oli kuumus, mida kiirgas temast lakkamatult. Ilma temata oli Oral külm, ilma temata ta otse tardus.

Tundide kaupa oli Ora lamanud, magavana või ärkvel, ja kujutanud ette Avrami kätt, mis aina silitas tema nägu ja hellitas ta kukalt. Kunagi polnud keegi teda nii puudutanud, ja üldse oli teda vähe puudutatud. Kuidas poiss oskas seda nii hästi, kui ta polnud ühegi tüdrukuga olnud? Ning just siis, kui hea tunde tulv temas voolama pääses, pärast seda, kui ta terve päeva oli oodanud, et nad poisiga teineteisest kinni hoiavad ja pisut juttu ajavad, tuli ta äkki ja tegi nii tobeda vea, nagu seda ainult poisid teha võivad, nagu näiteks jäljendada suuga peeru just siis, kui kinolinal parajasti suudeldakse, või see tüüp siia tirida…

See, kes ratastoolis magas, norskas tasakesi ega teadnud ilmselt üldse, kus ta on. Avram oli ta tuppa tirinud, oli kapi ja voodi vastu põrganud ning puistas nüüd vabandusi ja seletusi: ta ei taha teist terveks ööks üksi tuppa jätta, Ilanil on halvad unenäod, palavik on nelikümmend, võib-olla rohkemgi, ta sonib pidevalt, tal on hirm surra, ning kui Avram palatist lahkub ja Ora juurde läheb, kuuleb Ilan kogu aeg hääli, et araablased võidavad, kõiki niisuguseid õudseid asju.

Seda rääkides paigutas ta ratastoolis Ilani näoga seina poole ning otsis kobamisi teed Ora juurde. Juba eemalt tundis ta, kuidas tütarlaps okkad tema poole turri ajas, ning peenetundeliselt ja mõistvalt, mis Orad üllatas, ei istunud ta voodiservale, vaid võttis ettevaatlikult ja alandlikult istet toolil voodi kõrval, ning jäi ootama.

Ora tõmbas jalad konksu, pani käed rinnale risti, oli pahaselt vait ning otsustas maailma lõpuni vait olla, kuid kohe purskas temast: ma tahan koju. Mulle aitab!

Aga sa ei saa, sa oled haige.

See mind ei huvita.

Kas tead, püüdis Avram head nägu teha, ta sündis üldse Tel Avivis.

Kes?

See seal, Ilan.

Ja mis siis.

Ja tuli alles aasta tagasi Jeruusalemma.

Kui põnev!

Tema isa on siin sõjaväebaasi ülem, kolonel või midagi sellist. Tahad sa midagi naljakat kuulda…

Ei.

Avram piilus ettevaatlikult palati teise otsa, kummardus ettepoole ning sosistas: ta räägib, ilma et sellest ise aru saaks.

Mida see tähendab?

Unes, palavikus, sonib ta maad ja ilmad kokku.

Ora kummardus samuti ettepoole ning sosistas: aga kas see pole… pisut piinlik, mis?

Tahad veel midagi kuulda?

Noh…

Me läksime tülli.

Kes?

Mina ja tema.

Miks?

Mitte ainult mina, keegi klassis ei räägi temaga.

Kas te boikoteerite teda?

Ei, vastupidi, tema boikoteerib meid.

Üks poiss boikoteerib kõiki?

Juba aasta otsa.

Mida see tähendab?

Ta ei räägi meiega.

Kuidas nii?

Lihtsalt ei räägi.

Aga siin te räägite?

Ei, kui ta ärkvel on.

Ja kui ta magab?

Ma ütlesin sulle, palavikus ei hoia ta mokka maas.

Ma ei tea. Kas see pole pisut…

Kui mul igav hakkab, pinnin ma teda pisut…ja ta vastab kohe.

Unes?

Noh, ta nagu poolenisti taipaks, aga mitte päriselt.

Aga see…

Mida?

Ma ei tea, see on nagu võõraste kirjade lugemine, kas pole?

Mida ma pean tegema, kõrvu kinni hoidma või? Ja ausalt, ka…

Mida?

Ma ei tea. Kui ta on ärkvel, siis vihkan ma teda, nii nagu koolis. Aga kui ta magab…

Mis siis on?

Ma ei tea.

Noh, mis?

Siis on ta kuidagi teine inimene…

Kuidas teine? küsis Ora ning tundis kerget kadedust torkimas.

Ma pole veel kedagi niisugust kohanud.

Aga see pole aus, mis sa temaga teed, läks Ora uuesti elevile.

Ikkagi on see aus, sest ma räägin temaga, kui ta nii on.

Ma ei saa aru.

Noh, me räägime.

Aga sa rääkisid, et ta tegelikult ei…

Ta räägib niisama, tühja, ja mina ka.

Ah.

Jaa.

Ja kas ta räägib sulle saladusi?

Tema puhul on kõik saladus.

Kuidas nii?

Ma ütlesin sulle, et klassis ei teata temast midagi.

Kas ta tõesti on kogu aeg vait?

Tunnis peab ta rääkima, siis ta ei ole vait. Kui teda küsitakse, siis ta vastab. Ta vastab õpetajale nagu robot, et õpetaja näeks, kuidas ta temasse suhtub. Aga muidu – tühjus. Nagu haud.

Veider, imestas Ora, sellist asja pole ma elus veel kuulnud.

Selline ta on.

Ja tal pole kedagi, kes…

Mitte kedagi.

Ora püüdis pilguga pimedust lõhestada. Talle tundus, nagu muutuks õhk palatis üha paksemaks. Teda tõmbas sinna, Avrami poole.

Nii et sa nüüd siis tead teda.

Pole kuigi meeldiv, mis?

Ja kui ta räägib, mida sa siis ütled?

Sedasama enda kohta.

Ahaa.

Jah.

Ora noogutas hajameelselt. Tal oli tunne, nagu oleks pimedus palati teises otsas tuhmilt võbisema löönud.

Oota, võpatas Ora, mida sa ütlesid?

Millal?

Ma ei saanud aru. Mida nimelt sa talle ütled?

Oletame, et ta räägib oma vanematest, jah? Isast ja sõjaväest ja nii edasi?

Jah…

Siis räägin ma talle oma emast ja isast, kuidas ta meid maha jättis ja mida ma temast mäletan, selliseid asju…

Ahaa.

Ma räägin talle kõik hinge pealt ära. Siis oleme tasa.

Ora muutis istumisasendit ja tõmbas endale teki peale. Viimaste lausete juures oli ta Avrami hääles hoomanud kerget vihjet ja tema sääremarjadesse tekkis kerge pinge.

Näiteks eile, ütles Avram, kui ma sinu juurest tagasi tulin, vastu hommikut, rääkis ta jälle palavikus, rääkis mingist tüdrukust, keda ta oli tänaval näinud ja kartnud teda kõnetada, sest tal oli hirm, et tüdruk ei tee temast välja… Avram itsitas: siis ma…

Mida sa tegid?

Ära karda, ta ei saa niikuinii millestki aru.

Üks hetk, mida sa talle rääkisid?

Seda, mis oli.

Kuidas?

Mida sina ja mina, noh, mida sa mulle rääkisid, Adast…

Mida?

Aga ta magas ju…

Seda ma rääkisin sinule! See on isiklik. Need on minu saladused.

Jah, aga ta ei saa üldse aru…

Ütle, kas sa oled täiesti peast põrunud? Kas sa ei saa midagi endale hoitud? Isegi mõneks minutiks?

Ei.

Ei?!

See tähendab, itsitas Avram jälle ja naksutas sõrmi, ma tahtsin sulle juba eile ütelda: ära räägi mulle saladusi. Kui sa ei taha, et teised teada saavad, siis ära seda mulle räägi.

Ora kargas voodist välja, unustades oma haiguse, jooksis palatis siia-sinna, eemale Avramist ja tollest teisest, kes magas, pea rinnale vajunud, ja levitas väljakannatamatult tugevaid pulsilööke.

Ora, ei… Oota, kuula mind ära, kui ma sinu juurest tagasi tulin, olin ma nii…

Mis nii? karjatas Ora, meelekohad lõhkemas.

Mina… Mul ei olnud kohta… kehas, ma olin täiesti…

Aga saladus! Saladus! See on ju peaasi, või ei?

Jah, aga…

Kas sa tead, mis sa oled?

Mis ma olen?

Ora astus tema juurde, vehkis kätega tema näo ees, nii et Avram tõmbus kössi: just seda olen ma kogu aeg sinust arvanud, kõik on omavahel seotud!

Mis, mis on seotud?

Et sa pole üheski noorsooliikumises ega tee mingit sporti, ja kogu see targutamine, ja et sul pole sõpru, sul pole ju ühtki sõpra?

Aga kuidas see seotud on?

Seda ma teadsin! Ja et sa oled selline… selline jeruusalemlane!

Aga mis on sellel tegemist…

Palun, tee inimkonnale teene!

Ora hüppas uuesti voodisse, kiskus teki üle pea ning tema sisemus kees endiselt. Ta vandus endale, et iial ei räägi sellele poisile enam midagi endast. Ta oli arvanud, et võib Avrami peale kindel olla. Ta oli uskunud, et Avram pole nii nagu teised, et ta on rikkumata. Kui loll oli ta olnud, kuidas sai ta end nii närusele olendile avada? Et ta juba läheks! Kao siit, kas kuuled? Kao, ma tahan magada.

Mis, kas nii ongi?

Ja ära tule enam tagasi! Mitte kunagi!

Hea küll, pomises Avram, sel juhul… head ööd.

Mis head ööd?! Ja selle jätad sa siia?

Mida? Ah, vabandust, ma unustasin.

Avram tõusis ning hakkas kobamisi teed otsima, aeglaselt ja küürus.

Oota!

Mis veel?

Enne ütle, mida sa talle rääkisid.

Millal?

Ma tahan täpselt teada, mida sa talle rääkisid.

Nüüd sa tahad seda teada?

Millal veel? Kui Messias tuleb?

Aga mida ma pean sulle…

Mul on ju õigus teada, kas pole?

See pole nii lihtne. Ma ei saa… Kuule, ma pean selleks istuma.

Miks istuma?

Sest mul pole jõudu…

Ora kaalus endamisi: siis istu, aga ainult viivuks.

Ta kuulis, kuidas Avram tagasi tuli, kuidas ta end vastu üht voodit ära lõi, vandus, edasi koperdas. Kuni leidis oma tooli ja istus. Ta kuulis, kuidas Ilan kiiresti hingeldas ja unes ohkas. Ora püüdis ohkamise põhjal tema häält ära aimata ning läbi pimeduse tema kuju tajuda. Ta mõtles, mida Ilan temast juba võis teada ja mida temast arvata – poiss, kes boikoteeris kogu oma klassi.

Avram oli vakka.

Noh, mis on? pahandas Ora. Magama jäid või?

Üks hetk, lase mul hinge tõmmata.

Kusagilt kostis kiirabiauto sireen. Kauguses kajasid plahvatused. Ora hingas huuli torutades. Tema peas valitses segadus. Endamisi oli ta juba taibanud, et tema pahameel Avrami vastu oli liialdatud, võib-olla koguni tehtud, ning tegelikult oli ta olnud väga liigutatud, kui Avram talle siiralt tunnistas, et ei suuda saladusi endale hoida, otsekui oleks ta sellega juba leppinud. Kuid ta püüdis endas kerkivat ootamatut, segadusse ajavat poolehoidu maha suruda, püüdis kramplikult ette kujutada, mida tema klassiõed võiksid arvata sellisest inimesest nagu Avram, kui nad teda oma „Maailmavaate-vestlusringis” lahkaksid, või mida arvaks temast Avner. Hetke vältel lappas ta peas kirju, mis Avner talle iga nädal sõjaväe internaadist oli saatnud – ning nüüd sõjaväest –, nendes ruudukujulistes sõjaväeümbrikes pealiskirjaga „Saladuse hoidmine – edu saladus” ning sõjaväetsensuuri kolmnurkse templiga, ning äkki kuulis ta Adad tasakesi naermas: mida on neis üldse tsenseerida?

Kummaline, et kõigil neil haiglapäevadel polnud Ora üldse Avneri peale mõtelnud, võib-olla oli ta nüüd sõjas, isegi väga tõenäoliselt, kuid Ora ei mõelnud ei sõjale ega temale. Ainult mõnikord öösel tulid koos sõjaväemuusikaga plekised hääled, ent senikaua kui ta ärkvel oli, boikoteeris ta sõda, ning Avneri samuti, tegelikult ka oma vanemaid ja klassiõdesid ja Machanot Olim’i kaaslasi, kelle mõtetes nüüd peale sõja millelegi muule ruumi polnud, talle polnud isegi pakki saadetud, hüva, praegusel ajal läks kõik sõduritele, aga kuidas oli võimalik, et ka tema siin neile ei mõelnud. Üldse mitte. Täielik null.

Kui kaugele ta oli läinud kõigist inimestest, kes talle kallid ja armsad olid, tõdes Ora kohkumusega. Otsekui oleks nüüd kogu tema maailm ainult haigus, palavik, kõht ja sügelus. Ja Avram, keda ta kolme või nelja päeva eest üldse ei tundnud. Kuidas see oli juhtunud?

Kuidas sai ta kõik teised unustada? Kus ta oli kogu selle aja olnud ja millest oli ta und näinud?

Uut laadi jahedus ümbritses tulitavat Orad. Avram magas tema läheduses ja ohkis pisut, ning Ilan magas palati teises otsas täiesti vaikselt, nii et Orale tundus, nagu oleksid mõlemad kuidagi lahustunud, nagu oleksid nad ta hetkeks rahule jätnud, selleks et ta saaks lõpuks mõista seda suurt ja tähtsat, mis temaga oli juhtunud. Ta istus voodil, selg sirge ja käed ümber põlvede, ning tundis, kuidas teda vähehaaval tema enda elupildist välja lõigati: sinna, kus kunagi oli olnud Ora, jääb auk.

Ta värises. Kuhu ta sel juhul jääb, kuidas ta kunagi nende juurde tagasi saab? Kohemaid taipas ta, et need küsimused käisid tal praegu üle jõu ning et nüüd oleks targem sõjale mõtelda. Selleks et mõista, kuidas sõda on ja mida see tähendab. Ta polnud veel üheski sõjas olnud. Siinai sõjakäigu8 ajal oli ta veel väike ega saanud millestki aru. Talle jutustati, et üks Egiptuse sõjalaev – selle nime ta enam ei mäletanud – oli Haifat tulistanud ning seepeale uputatud. Tema keha hakkas närviliselt edasi-tagasi õõtsuma. Mis juhtub sõjas, millal teatatakse, et võit on käes ja sõda läbi, ning milline on kaotajate karistus? Ning inimesed, kes on sõjast osa võtnud – mitte üksi sõdurid, vaid kõik, isegi lapsed –, kas need ehk ei muutu täiesti teistsugusteks? Aga mille poolest? Kuidas? Ta itsitas arglikult: kas on võimalik, et nüüd muutub midagi kõigis alatiseks, peale nende, kes olid isolaatoris?

Näiteks Avner. Ora pingutas, et teda mälust esile tuua, näe, siin ta oligi, see oli tema esimene tõeline jõupingutus tagasi minna, meenutada, mis jäi väljapoole seda ruumi. Huuled kokku pigistatud, kordas ta endamisi kõike, mida ta Avnerist teadis, otsekui valmistuks eksamiks: Avner pärineb Holonist, nad kohtusid keeglimängul, Avneri sõjaväeinternaadi vabal õhtupoolikul… Ora hingeldas, kuid ei andnud alla. Uuesti pani ta silmad kinni, nägi noormehe hõredat habet naljakalt turritavate karvadega, sandaale ja hiigelsuuri varbaid, ent ei näinud seda, mis oli habeme ja sandaalide vahel; ta otsustas esmalt meenutada teisi, kes olid talle lähemad, kuid võibolla mitte praegu.

Väsinult ja nõutult jäi ta istuma. Kahju, et sellest ei saa enam tolle idioot Avramiga rääkida, see oleks kindlasti midagi tarka öelnud, see reetur, kes saladusi välja lobiseb. Terve tsensorite väeosa peab iga tema kirja kontrollima. Iga kirja? Iga tema lauset, iga hingetõmmet.

Tema mõtetesse, teda aegamööda valdavasse unisusse hiilis tuhm, kähe hääl. Alguses ei tundnud ta Avrami häält ära ning arvas, et ehk on psühhist sõber hakanud endast rääkima, ja jäi pinevil kuulama. Sellest hetkest, kui ma nägin sind, põlev tikk käes, arvasin, et võin sulle vabalt rääkida kõigest, mis mulle pähe tuleb, ning et see ajab sind kihevile, sa oled punapäine, tuline, erutud kergesti, sul on imelühike süütenöör, sellest ma sain juba aru. Tead, kui see sind ärritab, löö mind jalaga. Ei, see tüdruk ei löö mind, võib-olla on tal löömapaast või ehk on ta mõne seltsi liige, mis ei luba abituid kääbuseid jalaga lüüa? Ennäe, nüüd ta naeratab, isegi pimedas näen ma tema suud. Milline hull suu on tal. Kuhu ma jäingi? Ükskõik, kui ma silmad kinni panen, võin talle öelda kõike, mis pähe tuleb. Võin isegi kirjeldada, kuidas ta välja näeb, ilma mingi raskuseta, see tähendab…

Avram jäi ootama, Ora neelatas. Ühekorraga läks ta üleni higiseks. Ta tõmbas teki veel kõrgemale näo ette, nii et ainult silmad helkisid pimeduses. Ka nüüd ei löö ta, tõdes Avram, niisiis on ta ilmselt nõus, et ma talle ütlen, näiteks, näiteks… Ta kõhkles, äkitselt oli see liiga lähedal; näita talle, mida sa suudad, sa argpüks, sa kohimees – näiteks ma võin talle öelda, kui ilus ta on, et ma pole elus näinud ilusamat tüdrukut, isegi siin, haiglas, haigusest ja palavikust hoolimata. Ja sellest hetkest, kui ma teda nägin, isegi pimeduses, oli mul kogu aeg tunne, et ta on valgus, midagi selget, puhast… Ja kui ta end mulle näitas, põleva tikuga, silmad kinni pigistatud – Avram tõmbas sügavasti hinge ning Ora võpatas, otsekui oleks Avram koos hingetõmbega tedagi endasse tõmmanud, tundes, et pulss palati teises otsas lõi nüüd jälle aeglaselt ja jonnakalt ning et pimeduses liigutas end midagi tillukest –, nägin ma kõike korraga, kõike nägin ma, Ora valevat laupa, tal on piklik nägu, samuti väga pikad sõrmed. Tema ripsmed värelesid pisut, nägin ma, ma nägin kõike, ja tema huuled… Mida kauem Avram kõneles, seda enam ta erutus. Tema sisemus lõõmas, ning pingutusest seisis tal. Ora süda peksis nii valjusti, et ta kartis minestada. Kui tema klassikaaslased, ükskõik kas poisid või tüdrukud, näeksid, kuidas ta kõike seda vaikides kuulas, ei usuks nad seda eluilmaski: kas see on küüniline Ora? Tõrges eesel Ora?

Ning selleks, et tüdruk ei arvaks, et ma olen mingi kangelane, lisas Avram kähedalt: ma pole kunagi varem ühegi tüdrukuga nõnda rääkinud. Ainult mõttes. Ehkki olen eluaeg seda tahtnud. Ta vajutas rusikad põskedele ning keskendus hõõguvale söele, mis keerutas soojust tema sisemuses. Ka pole ma kunagi varem olnud nii lähedal mõnele ilusale tüdrukule, seda mainin ma korra huvides, sest Ora arvab muidugi, et jälle üks selline nägus poiss, kelle jalgade ees kõik tüdrukud maas on. Ora ajas lõua ette ja huuled torru, kuid tema põsele tekkis naerulohuke, taas imestas ta, kuidas ta laskis end sellel poisil naerutada, ning kohe sundis ta end tõsiseks, tuletades endale meelde, kes ta oli, poisid pidid vähemalt kuubikuid sittuma, et temalt tibatillukest naeratust kätte saada. See taevane iludus, kes mulle kõrgemalt poolt kingituseks anti, jätkas Avram oma loba, on tegelikult raske saatus, ning Ora lootis, et lõpuks lõpetab ta rääkimise tema välimusest. Kui imelik inimene, kunagi ei tea, kas tal on tõsi taga või teeb ta nalja, kas ta on väga tark või puruloll, kogu aeg ta muutub, ning Ora pühkis tekiservaga higi laubalt ja mõtles, et see, mis selle poisi juures kõige enam närvidele käib, mis tundub väljakannatamatu ja võib lausa hulluks ajada, on Avrami püsiv vaimne lähedus, nii et temast ei saa hetkekski rahu. Sellest hetkest peale, kui ta Ora kõrvale oli istunud, eile või millal iganes see oli olnud, oli Ora alati täpselt teadnud, millal poiss oli erutatud, millal ta tundis end hästi ja millal halvasti, ning eelkõige teadis ta, millal Avram teda tahab. Ta polnud iial uskunud, et võõrast inimest on võimalik nii hästi tunda, ning nüüd läks tema nahk üle kogu keha kuumaks, ta kattus higiga, sest Avram muidugi vastas kohe tema mõtetele, ning ta püüdis mitte mõelda oma mõtteid, lihtsalt üldse mitte mõelda, aga ka sellest sai teine kohe aru, see suli, see pikanäpumees, see spioon Avram, ning tema sisemuses vingerdas äkitselt väike väle angerjas otsekui punane paindlik keeleke, üldse mitte tema oma, kust see äkki siia sai, ning Ora kargas ehmunult voodist: tule siia! Seisa korraks siia!

Mis… Mis juhtus?

Tõuse!

Mis ma sulle tegin?

Ole vait ja pööra ümber!

Nad liikusid kobamisi pimeduses, kuni seisid selg selja vastu, nad värisesid kuumusest ja teist laadi lõõmast, ning nende kehad vappusid teineteise vastas. Ilan ohkas ning Avram mõtles, et kena küll, kui see peaks praegu üles ärkama. Ta tundis tüdruku lihaselist reit oma reie vastas, ning kuidas tüdruku võbisev tagumik puudutab tema tagumikku. Kuid siis tulid suisa pettumused: tema õlad toetusid vastu Ora selga ning tema pea vajus Ora kuklalohku. Sa oled minust peajagu pikem, lausus Avram hämmastava kergusega, ehmudes ise sellest, kuidas tema kartused olid kinnitust leidnud. Aga me oleme ometi ühevanused, ütles Ora, pöördus ning seisis nüüd poisi vastas, nägi pimedusest hoolimata tolle nägu ning ülemäära suuri silmi, mis vaatasid Orad igatseva ja nukra pilguga, ning Ora püüdis kiiresti tabada oma sisemusest Adad, selleks et Ada ulataks talle oma iroonia niidiotsa, millest ta kinni haaraks ning mille abil ta tükeldaks poisi kuju ja kogu tema olemuse, samuti kogu selle koha koos tolle tüübiga, kes palati teises otsas lamades tema peas kummitas, kuid juba tõmbus ta süda krampi otsekui mõne halva sõnumi ootel.

Ütle, sosistas ta kurnatult, kas sa näed mind? Avram pomises: jah. Kuidas on võimalik, et me äkitselt näeme? imestas Ora, kartes, et näeb palavikunägemusi. Ta pööras pilgu palatile ega näinud midagi. Ei tühje voodeid ega toda tüüpi, aga kui ta taas enda ette vaatas, nägi ta Avrami ja iga joont tema näos.

Äkki puhkes Avram naerma. Ora vaatas teda umbusklikult: mis on siin naljakat? Et sa ei luba mul enda kohta midagi halvasti öelda. Avram kähistas veel sisemist naeru, pani pea viltu ning vaatas tüdrukut uut moodi, väljakutsuval pilgul, nagu oleks ta koos julgusega, millega ta Orad ennist oli kirjeldanud, tema peale mingi õiguse omandanud. Kuid just naerdes muutus tema näoilme täielikult. Tal olid ilusad hambad, valged ja ühtlased, ja missugused huuled! Kogu tema suu, mõtles Ora raugenult, on otsekui kellegi teise oma. Kui mõni tüdruk teda suudleb, paneb too kindlasti silmad kinni, mõtles Ora, ja siis on tal üksnes Avrami suu. Kas saab ainult suuga leppida? Rumal mõte. Ora põlved nõtkusid pisut. Veel hetk, ja ta kukub.

Haigus oli temast jagu saanud. Ning miks on Avrami välimus talle üldse nii tähtis? mõtles ta. Kui Avram kogu aeg sellega ei tegeleks, poleks ta seda tähelegi pannud. Või siiski? pilkas ta iseend. Kas sa poleks seda tähele pannud? Kas sa läheksid avalikku kohta koos sellega, kes küündib sulle nabani? Aga mismoodi sa koos temaga Karmeli Keskuses ringi käid, kuidas sa ta randa kaasa võtad, või mõnele klassikaaslaste peole, sa vana loll jänes. Uus peapööritushoog raputas teda ning ta haaras Avrami pidžaamakäisest, peaaegu kukkus tema peale. Tema nägu oli poisi näole väga lähedal ja kui Avram oleks üritanud teda suudelda, poleks ta suutnud pead kõrvale pöörata. Avram ootas, ning Ora vaatas talle küsivalt, peaaegu paluvalt otsa. Avram naeratas talle julgustavalt ja mõistvalt. Seejärel, uskumatult veidra liigutusega, tõstis ta pihud kõhu ette ning pööras neid aeglaselt, nii et peopesad jäid ülespoole, mõjudes hetkeks võlurina, kes tõotab tütarlapsele oma suurimaid kunsttükke ja vigureid näidata. Ora nägi: poisi peopesad olid kaks tillukest pimeduses ujuvat lootsikut. Mis see on? imestas ta, taandus sammu, istus voodile ja jäi Avrami vaatama. Mis see on? mõtles ta, näib, nagu tuleks tema kehast valgust.

Ma tahan talle rääkida tema häälest, ütles Avram hiljem, istudes taas toolil tüdruku ees, pisut tema voodi poole kummargil. Sest hääl on mulle alati kõige tähtsam, tähtsam veel kui tüdruku välimus. Ma ei tunne kedagi, kellel oleks selline hääl, oranž hääl, vannun sulle, ära naera midagi, ainult natuke kollast on selle ümber, nagu sidrun, ja see hüpleb pisut. Kui ta tahab, võin talle kohe siinsamas praegu midagi öelda, mida ma muidu oleksin talle kunagi kirjutanud, ja huvitav, et ta ei ütle mulle ei…

Jah, sosistas Ora.

Avram neelatas ning talle tuli kananahk peale. Ta võttis kõigest jõust kätega enda ümbert kinni, painutas pead ning hoidis seda kramplikult tütarlapsest eemal. Kui väga ta ka ei oleks tahtnud pead tüdruku poole pöörata, et leevendada pinget kaelas, ei suutnud ta seda teha.

Ma arvan, et sellest saab teos häältele, ainult häältele, pahvatas ta, ma mõtlen juba mitu päeva selle peale. Sellest ajast saadik, kui me hakkasime rääkima; ja see algab neljateistkümne heliga, saad aru, eraldi helidega, üks teise järel, need on inimeste hääled. Kõige rohkem meeldivad mulle inimhääled. Maailmas pole ilusamaid hääli, eks?

Jah? Tähendab, sa tegeled… muusikaga?

Ei, see pole just muusika, see on ühendus… Pole oluline. Hääled on need, mis mind praegu huvitavad, praegusel ajal, hääled.

Aa, ütles Ora.

Aga miks just neliteist heli? küsis Avram sosinal, nagu räägiks iseendaga ja nagu poleks Orad üldse kohal, tõepoolest, miks just neliteist, pomises ta endamisi. Ma ei tea, mul on selline tunne. Värin tema kehas rauges, ta hingas jälle rahulikult. Sel hetkel, kui sa Adast rääkisid, teadsin ma, et just seda oli mulle vaja. Mul oli selline… Pole tähtis. Alguses on pikk heli, saad aru? Inimene teeb pikaldast häält, umbes nagu „aahhh”, kuus neljandikku, ning alles siis, kui see on vaibunud, alustab teine oma „aahhhi”. Jah, nüüd on selge! Tead sa, kuidas see kõlab?

Ei, ma ei saa üldse aru, mida sa…

Nagu laevad udus, mis üksteist hõikavad. Oled sa seda kuulnud?

Ei… See tähendab jah, ma olen ju Haifast.

Ja see kõlab kurvalt. Avram tõmbas läbi kokkusurutud hammaste õhku ning Ora tundis: ühekorraga oli poiss sellesse kurbusse üleni uppunud, kogu maailm oli nüüd see kurbus, ning äkki tundis ka Ora ise tahtmatult, kuidas teda valdas kibe mure ja pigistas tema südant.

Küll sa näed, see tuleb nagu pikk-pikk hüvastijätt. Avrami käsi liikus õhus ja joonistas midagi, peen, selge joon aimus pimeduses ja kadus: hüvastijätt ja veel üks hüvastijätt ja veel üks, ning see käib ka meie ööde kohta siin, kuidas me siin üksi olime ja omavahel rääkisime, ja kuidas meil kogu aeg oli hirm surra. Mida sa arvad?

Mille kohta?

Selle kohta, noh, mu mõtte kohta.

Ora mõtles: neliteist heli! Tema ema oleks poissi jalamaid parandanud, enne kui ta oleks jõudnud lauset lõpetada, ning oleks pidanud teda igaveseks tolvaniks ja oleks vajutanud tema laubale eluaegse pitseri: ignorant. Kuid sellegipoolest oli Oral iseäralik tunne, kerge kõdi sisikonnas, hõiskav ja neimahimuline – et Avram oleks võimeline ajama segadusse isegi tema ema, kui ta teda ükskord, muidugi juhuslikult, peaks kohtama. Avram oskaks ema kohemaid ära võluda. Alistaks ta täielikult, neljateistkümnest helist hoolimata.

Valjusti ütles ta: võib-olla Ada pärast?

Mis on Ada pärast?

Ma ütlesin sulle, et ta oli neljateistkümnene, kui ta…

Mida?

Helid, millest sa rääkisid, neliteist heli.

Ah seda – üks iga aasta kohta?

Võib-olla.

Sa arvad… Näe! Iga heli nagu…

Just.

Hüvastijätt ühe tema aastaga?

Midagi niisugust.

Väga ilus. Tõepoolest… Selle peale ma ei tulnud. Üks heli iga aasta kohta.

Aga sina mõtlesid selle välja, naeris Ora, naljakas, et sa imestunud oled.

Ei, sina oled, muigas Avram, alles sina näitasid mulle, mis ma välja mõtlesin.

Sa innustad mind, oli Ada mõnikord lapseliku tõsidusega Orale öelnud. Ning Ora oli naernud: mina? Kas mina saan sind innustada? Ma olen ju väga vähese aruga karu. Ja Ada – tollal veel kolmeteistaastane, tuletas Ora meelde, ainult üks aasta lahutas teda surmast, jube mõelda, et ta üldse sellele võimalusele ei mõelnud, ta oli lihtsalt olemas, tegi kõike tavalisel kombel ega aimanud midagi, ja ometi oli ta sellel aastal kuidagi sügavamaks, täiskasvanumaks ja küpsemaks muutunud –, Ada oli siis haaranud Ora käe ning seda õnnelikult ja tänulikult raputanud, sina, jah, sina, sa teed näo, nagu istuksid vaikselt oma kohal, aga siis poetad sa äkki mõne sõna või esitad väikese küsimuse, ja trahh: kõik mu peas läheb omale kohale, järsku on mul täpselt teada, mida ma pean ütlema. Oh, Ora, mida ma küll ilma sinuta teeksin, kuidas saaksin ilma sinuta elada?

Ora mäletas: nad olid teineteisele sügavasti silma vaadanud. Üks aasta, oh Jumal!

Kaheksandast eluaastast peale pidas Ada päevikut, täitis terveid vihikuid lugudega ja leegitsevate armastuslauludega väljamõeldud armsamale, kes ühtelugu vahetus. Alati oli poiss mingi puudega, kas pime või puudus tal jalg, veel parem, kui ta oli täielikult halvatud ning suhtles maailmaga ainult silmade pilgutamise abil, ning üksainus hing maailmas, väike prillidega tüdruk, kes polnud kuigi nägus, oli võimeline kõiki tema soove tõlgendama. Oma viimasel aastal oli Ada kirjutanud ka pika seiklusjutu, kus oli palju mitmesuguseid sündmusi, sellest oleks võinud tõeline köidetud raamat saada. Tundide kaupa olid nad pealkirja üle pead murdnud, ja peaaegu igal hommikul jutustas Ada, kui mitu lehekülge ta jälle oli kirjutanud, ning Ora paisus uhkusest, otsekui oleks see olnud nende ühine laps, kes jõudsalt kasvas ja arenes.

Mälestus oli äkki elav, terav, peaaegu väljakannatamatu: Ada loeb talle ette, esitleb talle tegelasi koos häälte ja liigutustega, mõnikord ka rõivaste ja peakatetega, ta nutab ja naerab koos nendega, tema tedretähniline nägu lööb õhetama, otsekui tantsiksid ta peas tuleleegid ja vaataksid silmadest välja ja tema vastas istub Ora, jalad ristis, silmad pärani, ja mõtleb: kui ma olen koos Adaga, on mul hea. Siis olen ma nagu unenäos, aga mitte üksi.

Kui Ada oli lugemise lõpetanud, oli ta väsinud, hajevil ja otsekui haavata saanud, kuid Ora kogus end kiiresti. Nüüd oli tema kord: kallistada, teda oma hõlma võtta, Ada haavu siduda, mitte hetkekski temalt pilku pöörata.

Ma küsin endalt kogu aeg, kas tal on sõber, rääkis Avram veel ärkvel olles unenägija kähedal häälel nagu iseendale. Ta ütles küll, et tal ei ole, aga see pole võimalik, nii ilus tüdruk ei jää hetkekski üksi, ning ta koolivennad Haifas pole ju lollid. Avram vakatas ja jäi vastust ootama. Ora vaikis. Mida see tähendab, ütles Avram, kas ta ei taha mulle oma sõbrast rääkida või pole tal tõepoolest kedagi? Tal pole kedagi, ütles Ora vaikselt. Kuidas nii, et tal ei ole? sosistas Avram. Seda ei tea ta ise ka, ütles Ora pika vaikimise järel – ta laskis end vastu tahtmist poisi kõnemaneerist kaasa tõmmata ning leidis, et nii oli isegi meeldivam iseendast rääkida –, pikka aega pole ta endale ühtki sõpra tahtnud, ütles ta, lausudes sõnu, ilma et ta ise oleks seda märganud, aeglases ja pingsas rütmis, mis vastas pulsilöökidele palati teisest otsast, ning pärast polnud lihtsalt kedagi sobivat, ma mõtlen, kes talle tõesti oleks sobinud.

Kas ta pole kunagi kedagi armastanud? küsis Avram, ning Ora ei vastanud. Pimeduses oli noormehel tunne, nagu oleks Ora üha enam iseendasse süüvinud ning tema pikk kael, sirutumas õlgade suhtes valulise nurga all palati kaugema otsa poole, peaaegu murdumas, otsekui ahistaks tütarlast samasugune vägivaldne jõud nagu see, mis valitses tema enda keha. Siis on ta ometi kedagi armastanud, ütles Avram, aga Ora raputas pead, ei, ei, ta oli mõelnud, et armastab kedagi, aga nüüd ta teadis, et midagi polnud, kõik tühi vaev. Ta oli lämbumas, solvumislaine pitsitas tema kõri, tühiasi, ei olnud midagi.

Ja ta tundis, et sel hetkel, kui ta hakkaks poisile Avnerist rääkima, hoovaks tõde võimsa, valusa joana temast välja, kogu tõde nende kahe mahavisatud aasta kohta, ning siis ei saaks ta enam asju tagasi pöörata, ei saaks enam elada nii nagu varem, ning ta kohkus mõttest, kui väga ta just seda sooviski, ning ta naeratas ja põles kärsitusest seda Avramile jutustada.

Oota üks hetk, sosistas poiss äkitselt palati ukse juurest, ma tulen kohe tagasi. Mida? Kus sa oled? ehmus Ora. Miks sa ära lähed? Ainult üheks hetkeks, ütles Avram, ma olen kohe tagasi! Ei, ei, hüüdis Ora kohkunult, mis see tähendab, ära jäta mind nüüd üksi, mida sa teed, kuhu sa lähed, Avram?

Viimase jõuga kiskus Avram end lahti, jooksis välja, liipas koridori seintele toetudes edasi, eemale temast, ning iga paari sammu järel jäi ta seisma, vangutas pead ning ütles endale, mine tagasi, mine otsekohe tagasi, aga ta talitses end ja lohistas end edasi, kuni jõudis oma tuppa ja istus voodile.

Vasarad peksid tema silmamunade taga. Ta võttis kahe käega peast kinni, võib-olla isegi karjus endale valust viltukistud suuga, mine tagasi, mine tagasi, mida sa tegid, miks just sel hetkel, miks sa alati kõik ära lõhud. Ta sikutas teki üle pea ning tõmbas põlved vastu rinda.

Esimestel minutitel pärast Avrami põgenemist oli Oral tunne, nagu oleks poiss ta juurtega välja kiskunud ja oma saagiga jalga lasknud. Ta hõikas teda veel mõne korra valjusti, seejärel tasa, aga Avram ei tulnud tagasi. Tuli õde, jäi uksele seisma ja pahandas, miks nii valjusti karjutakse. Tema hääles väänles mao kombel midagi kibedat. Ora kohkus ja jäi vait. Äkki tuli õde kiirel sammul tema voodi juurde, valgustas teda taskulambiga otse näkku ning käratas: maga! Maga! Ei tohi tõusta! Ja kui silmipõletav pimestus lakkas, oli õde juba palatist läinud. Ora lamas ehmunult voodis ning püüdiski kohe magama jääda, laskuda allapoole loogikat ja mõtteid, öeldes endale, et see on haigus, mis tekitab talle niisuguseid meelepetteid, sest pole ju võimalik, et õde teda tõepoolest nii halvasti kohtles, samuti Avram.

Kurjad mõtted ronisid maast talle voodisse, õudusunenäod ründasid teda ja mähkisid ta endasse. Kusagil eemal halises õde ning peksis pead vastu maad või seina, rachat falestin, rachat falestin9. Siis oli vaikne, seejärel täitus õhk uuesti plekiste häälte ja sõjaväemuusikaga. Ma näen und, pomises Ora, see on ainult unenägu. Ta pani käed kõrvadele, kuid tema peas kumises araabia aktsendiga heebrea keelt kõnelev hääl, ning see teatas Süüria sõjaväe kuulsusrikastest tankidest, mis lömastasid sionistliku Galilea koos kuritegelike sionistlike kibutsitega ning mis asuvad Haifat vabastama ja 1948. aasta põgenemise häbi kustutama, ning Ora teadis, et peab põgenema ja end päästma, kuid tal polnud mingit jõudu. Siis valitses pingeline vaikus, Ora jäi peaaegu magama, ent äkki oli ta täiesti virge, ajas end voodis istuli ning hoidis tikutoosi nagu kilpi kaitseks näo ees, sest talle tundus, et palati teises otsas keegi liigutab end ning hüüab tasakesi. Ora, Ora, lausus otsekui läbi une talle tundmatu noorukihääl.

Hiljem, kes teab, kui palju hiljem tuli Avram tagasi ning tõi kaasa enda ja Ilani teki. Ta astus tuppa, ei öelnud Orale ühtki sõna, mähkis Ilani tekisse, toppides teki otsad talle keha alla. Ta istus, võttis ka endale teki ümber ning jäi ootama, et Ora ütleb midagi.

Ora ütles: ma ei taha sinuga enam rääkida, mitte kunagi enam. Sa oled peast põrunud. Kao mu elust.

Avram vaikis. Ora pahvatas: sina! Kas sa tead, milline tühikargaja sa oled?

Mina?

Sa oled peast puudulik, tõega!

Mida ma teinud olen?

„Mida ma teinud olen?” Kuhu sa kadusid?

Ma läksin korraks oma tuppa.

„Läksin korraks oma tuppa.” Nagu kiirhiir Speedy Gonzales! Kaob ära ja jätab mind mitmeks tunniks üksi.

Sinu peas on need tunnid! Kõige rohkem pool tundi, ja sa polnud siin ka üksi.

Ole vait. Parem, kui sa vait oled.

Avram oli vait. Ora puudutas oma huuli. Need oleksid nagu põlenud.

Ütle mulle ainult ühte asja…

Mida?

Mis sa ütlesid, et ta nimi on?

Ilan. Miks?

Niisama.

Mis? Oota, kas ta ütles midagi? Kas ta rääkis?

Jäta mind rahule. Ma tahan magada.

Ütle mulle ainult…

Mida veel?

Kas… siin juhtus midagi, kui ma ära olin?

Mida sai juhtuda? Sa läksid ja tulid, mis sai…

Ma läksin-ja-tulin? Äkki on see „läksin-ja-tulin”?

Aitab, jäta mind rahule.

Üks hetk, kas ta rääkis? Kas ta ütles unes midagi?

Sinu sõber?

Tema nimi on Ilan. Sa tead seda küll: I-lan. Kas ta rääkis sinuga?

Ma ei tea. Ma ei kuulnud midagi.

Aga sa tõusid voodist, eks ole?

Lase mul magada, ütlen ma sulle.

Sa läksid tema juurde.

Kes sa õige oled? Salapolitseist või?

Ja panid tule põlema?

Pole sinu asi.

Ma teadsin seda, ma teadsin!

Kui sa seda teadsid, sa tarkpea, miks sa läksid siis, kui ma…

Ja sa nägid teda.

Hüva, ma nägin teda, nägin! Ja mis siis?

Pole midagi. Avram?

Mida?

Kas ta on tõesti väga haige?

Jah.

Ma arvan, et ta on haigem kui meie.

Jah.

Kas sa arvad, et – ma mõtlen, et ta on ohus?

Kust mina tean?

Oi, vallandus Oral hingepõhjast, kui ma saaksin nüüd magada kuu aega, aasta aega järjest!

Ora!

Mida?

Mitte midagi.

Noh, ütle juba, ja ära…

Aga ta on ilus poiss, eks ole?

Ma ei tea, pole vaadanud.

Ütle, et ta on ilus.

Mitte päris minu maitse.

Ilus nagu ingel.

Jah, hea küll, kuulsime juba.

Meie tüdrukud on tema järele hullud.

Küll on põnev!

Isegi kaheksanda klassi tüdrukud.

Kas sa jätad juba järele?

Ja sa rääkisid temaga?

Ta magab, öeldakse sulle! Ta ei kuule midagi.

Ma mõtlen, kas sa rääkisid talle? Kas sa jutustasid talle midagi?

Jäta mind rahule, jäta juba rahule!

Siis sa rääkisid talle.

Pole sinu asi.

Sa hüpnotiseerisid end temaga, eks ole?

Mis sul hakkas? Jumal küll!

Ja ütle mulle…

Mida veel?

Kas sa tahad teda veel kord näha?

Ei!

Võib-olla me üheskoos…

Jäta mind rahule, sa…

Kus tikud on?

Ma ei tea.

Näe, siin, voodil sinu kõrval.

Ära tüüta mind rohkem!

Mida see tähendab?

Mis?

Tikutoos.

Mis sellega on?

See on tühi.

Jama.

Ainult üks tikk on alles.

See pole võimalik.

Tikutoos oli täis…

Mida sa naerad, ah?

Niisama.

Sa oled uskumatu närukael. Sa mängid teiste inimeste tunnetega, just seda sa teed.

o Ora?

Mida?

Kas ta tegi silmad lahti? Nägi ta sind ka?

Ma ei kuule sind. Ma ei kuule midagi. Näe: ta-ta-ta-ta-ta…

Kas ta ütles sulle midagi? Kas ta rääkis sinuga?

Ojfn furl ligt dos kelbl, ligt gebunden mit a štrik…

Ütle ainult, kas ta rääkis.

Hojch in himl flit dos švelbl…

Pea kinni, kas see pole see laul?

Mis laul?

See, mida sa laulsid.

Kui sa mind äratasid?

See on seesama laul…

Oled sa kindel?

Ainult et sa karjusid nii, et millestki ei saanud aru.

See laul…

Ojfn furl ligt dos kelbl… dona, dona, dona… 10

Ma laulsin seda…

Sa karjusid seda, otsekui oleksid kellegagi tülitsenud…

Ora tundis, et ta vallandub iseendast ning kandub mingisse paika, mis polnudki mingi paik, ja et seal on Ada, ning nad lähevad üheskoos ja laulavad üheskoos seda laulu, mis Adale väga meeldis. Samuti Ada emale, ta laulis seda jidiši keeles mõnikord nõudepesemise ajal. Laulu vasikast, kes viiakse tapale, ja pääsukesest ülal taevas, kes naerab vasika üle ning seejärel rõõmsalt ja kerge südamega minema lendab.

Avram, pahvatas äkki Ora, mine! Mine!

Mida ma nüüd tegin?

Mul on vaja magada.

Oota üks hetk, mida sa…

Ei, mine ära. Ja kohe.

Oota, ära käi peale…

Ja võta see seal kaasa!

Aga mis siis juhtus?

Mine, Avram, mul on tarvis magada, kähku!

Ainult ütle, mis juhtus.

Ma tahan…

Mida?

Ma pean Adat unes nägema…

Hiljem, juba vastu hommikut, seisis Ora äkki kolmanda palati uksel ja sosistas Avrami nime, ning poiss ärkas võpatades: mida sa siin teed? Ora ütles, et ta ei saa magama jääda, tal on nii kuum, nagu oleks ta praepannil. Avram istus voodi ühele otsale ja tegi vaikides Orale enda kõrval ruumi, ning Ora ütles kurvalt, ma pole sinusarnast seni veel kohanud, ning parandas end kohe, sellist poissi nagu sina. Avram istus kössitades ning pomises, aga sina, kas sa nägid siis Adad unes? Ning Ora ütles, ei, ma ei saanud magama jääda. Ma tahtsin nii väga, et ma ei suutnud. Avram küsis: aga miks sa tahtsid, mis oli nii… Ora ütles, ma pean talle midagi olulist ütlema, ning Avram, mida, ning Ora põlglikult, ma ei räägi sulle enam midagi, ning Avram langetas alistunult pea. Ora kratsis oma reit, nii et valus hakkas, kõigi kümne küünega, ning mõtles, mida ma tegin, kuidas ma julgesin, ma olen ikka täitsa hulluks läinud.

Ütle, lausus Avram väsinult ja ükskõikselt, kas sa tahad Ilani veel kord näha? Ning Ora: oled sa psühh või mis? Ma räägin sinust, aga sina näitad mulle kogu aeg ainult teda, kogu aeg topid sa teda meie vahele, miks sa teed seda? Jonni pärast? Ja Avram: ausalt, ma ei tea, alati kukub see nii välja. Ning Ora pahvatas: ma ei saa enam millestki aru, mitte millestki ei saa aru.

Nukralt ning äkitselt väga haigena konutasid nad voodil. Hetkhetkelt kasvas Avramis masendus halva uudise pärast: mis kombel oli ta küll eksinud, millist kahju teinud, kui ta oli ennist Ora Ilaniga kahekesi jätnud.

On veel midagi, millest ma tahaksin sulle rääkida, ütles Avram ilma suurema lootuseta, aga sa ei taha ju enam, eks ole? Ora uuris ettevaatlikult, näiteks millest? Aga enne, kui Avram jõudis vastata, teadis Ora, mida ta ütleb ning milliste sõnade ja millise hääletooniga ta räägib, ning tüdruku keha tõmbus pingule ja ta sulges end Avrami ees. See on saladus, ütles Avram, mitte keegi ei tea seda, aga et rääkida tõtt: ma kirjutan.

Ora neelatas ja küsis: mida see tähendab? Ning Avram: ma kirjutan, noh, asjadest, iseenda jaoks, ma kirjutan kogu aeg, igal vabal hetkel ma kirjutan. Samas teadis Ora juba, et poiss kirjutab, ta oli seda enne ise öelnud, et ta kirjutab midagi häältele, kuid siis oli ta mõelnud ja lootnud, et see on ainult muusika, aga nüüd pigistas see teade tema kõri: poiss kirjutab kogu aeg – need sõnad ründasid Orad nii, nagu kotkas saagi kallale sööstab, samuti toon, millega Avram ütles: ma kirjutan kogu aeg, igal vabal hetkel ma kirjutan.

Aga mida, mida sa kirjutad? Orale tundus tema enda hääl kummaliselt kriiskav ja kile. Artikleid? Limerikke? Luulepudemeid? Mida?

Avram katkestas hetkeks enda kratsimise ning jäi tüdrukule otsa vaatama. See, mis viimastel öödel nende vahel oli tekkinud, see imepärane nende saladus jahtus ning haihtus ühekorraga, ning võib-olla polnud seda üldse olnudki, nagu alati. Avram, fantasöör, armuhull, tiirane, kes läheb igast tüdrukust põlema, keda ta näeb, ükskõik kes, peaasi et on tüdruk, puhub selle oma kujutluses õhku täis, kuni see on vähemalt Brigitte Bardot. Ora tundis kohe: poisi tuli oli kustunud. Tema kehapool, mis oli Avrami lähedal, jahtus, muutus tuimaks, ning kohemaid nihkus ta temast eemale voodi otsa poole, ja temast eemale tõmbudes tahtis Ora, et Avram suruks ta kõvasti enda vastu, soojendaks tema surnud nahka. Tal oli tahtmine poissi kõvasti raputada, et kogu toorus ja raskus temalt maha pudeneks, eelkõige aga see ninakus. Oleks tal vaid kübekegi jõudu! Ora jalahoop pole mingi lõbu, küsigu Avram tema kaaslastelt, kes seda juba maitsta on saanud.

Ma kirjutan igasugu asju, poetas Avram kerge üleolekuga. Kui ma väike olin, mõtlesin kogu aeg lugusid välja, aga nüüd kirjutan teistsuguseid asju. Ma ei saa aru, ütles Ora läbi hammaste, istud lihtsalt niisama ja kirjutad iseenda jaoks? Jah, enam-vähem, aga unusta see. Ta tahtis, et Ora ära läheks. Et ta tagasi tuleks. Et ta oleks selline nagu enne. Kui nürimeelselt oli tüdruk öelnud: istud lihtsalt niisama ja kirjutad iseenda jaoks. Ei, tõepoolest, kuidas saab inimene nii nüri olla?

Seleta mulle ainult, teatas Ora äkki sõjakalt, mida tähendab: ma kirjutan teistsuguseid asju? Seleta mulle seda, ma tahan aru saada. Ora sõnad paiskusid häbistava joana, tegid poisi pihuks ja põrmuks, pühkisid ta nurka, ohjeldasid teda, nii nagu ohjeldatakse kahjutuld.

Aga miks just limerikke? Avram raputas end tõrksalt: kuidas need sulle ette jäid? Ora ütles: mis on limerikkudes halba? Võta teadmiseks, et limerikud on kõige lõbusamad asjad! Terav valu läbistas Orad, ta taipas selgesti, mida ta iga hetk oma jutuga purustas. Mis oli temaga lahti, mispärast ajas Avram teda äkki nii närvi, iga poisi sõna ärritas teda nagu kriidi kriiksumine tahvlil; tal oli tunne, nagu keeraks Avram tal dušivett kuumalt külmale ja tagasi. Tal hakkas pea ringi käima: kuidas Ada nägu oli säranud, kui ta rääkis talle oma väljamõeldud tegelastest, uutest tegevuse keerdkäikudest, mida ta öösel oli unes näinud. Kui ilus oli Ada, kui ta oli vaimustuses, ning sära tema laubal valgustas siis ka Orad, ning Ora soojendas end mõnuledes selle paistel, ta oli kuulanud Adad ilma kadeduse varjutagi ja mida olekski tal olnud kadetseda, Ada oli Ada ja tema oli tema, ning ta oli lihtsalt õnnelik, et sai nendel hetkedel Adaga koos olla ning näha, kuidas see ime iga kord uuesti sündis, et säde ühelt sõnalt teisele hüppas, ühelt mõttelt uuele leidusele, ning otsekui nobe lohe uljaste hüpetega Ada väikesest kuumavast peast aina kõrgemale lendas.

Ora pomises veel kord jonnakalt ja nukral näol, limerikud on kaif, sul pole aimugi, limerikud on röögatu lõbu. Ning Avram tegi näo, nagu oleks tal õhk otsa lõppenud: röögatu lõbu? Kas teil Haifas öeldakse nii? Röögatu lõbu? See oli tõepoolest tobe sõnaühend – Ora polnud kunagi märganud, kui jabur see oli – laiutas nagu mingi häbiplekk nende vahel, Ora mõtles millegipärast sisaliku sabale, mille see maha jättis, et röövlooma tähelepanu eemale juhtida; jätku see peenutseja teda kord ometi rahule, see vastaline poiss, kes vihkab kõike seda, mida normaalsed inimesed armastavad.

Avram vajus üha enam kössi, rabatud kõrvetavast valust, mida tegi usalduse murdumine, otsekui oleks murtud suurt ja ainulaadset lubadust, mille ta neil imelistel öödel oli saanud. See oli antud neile mõlemale. Noh, ütle juba, mida sa kirjutad! Selleks, et me sinu meistriteoseid tundma õpiksime! purskasid sõnad peaaegu kriisates Ora suust. Praegu kirjutan ma veel ainult häältele, ütles Avram tasakesi peopesadesse, ma ju rääkisin sulle, lühikesi kuuldemänge. Mida see tähendab? küsis Ora pingsalt. Kuuldemänge nagu raadios, ütles Avram, püüdes anda oma häälele närvilist kõla. Nii nagu „Eesriie üles”, kui see saade sulle tuttav on. Ora vaikis. Juba kaks aastat polnud ta raadiot esmaspäeva õhtul kell üheksa enam käima pannud. Enne seda oli ta Adaga iga nädal esmaspäevast kuuldemängu kuulanud, ning teisipäeval olid nad sellest rääkinud, meeldejäävaid kohti tsiteerinud, selle põhjalikult läbi arutanud ning vaielnud, milline klassikaaslane kõige rohkem mõne tegelasega sarnanes. Nüüd aga kehitas ta ainult õlgu ning küsis veel kord, mida see tähendab.

Muidugi teeb ta seda meelega, arvas Avram, ta teeb meelega seda häält, küsib nagu kriimustus heliplaadil: mida see tähendab, mida see tähendab. Ning ta pahvatas: ma tahan teha raadioteatrit, see huvitab mind kõige rohkem, ainult inimhääled, taustaks natuke muusikat, aga peaasi on hääled, ilma et midagi näha oleks. Kõik toimub ettekujutuses. Ora kirtsutas põlglikult nina, kuid isegi jääajal, mis nende vahele oli tekkinud, läks Avram põlema, rääkides talle oma suurest armastusest: ma ei tee selliseid normaalseid kuuldemänge nagu raadios. Nad teevad endale asja kergeks, aga minul on tegelikkus ja kujutlus segunenud, mõnikord lindistan ma isegi ehtsaid inimesi, igasuguseid inimesi tänaval, poes, ning mis nad mulle räägivad, ning seostan nende jutu väljamõeldud osadega. Kuid Ora tõrkus kuulamast. Ta otsekui surus kannad vastu kallakut maad ning lausus Avrami jutu sekka kangekaelselt: ma ei saa aru, seleta mulle seda, ja Avram kaotas üha enam lootust, sulgus aina enam tüdruku ees, samuti nagu tüdruk tema ees, ent ei suutnud sellegipoolest vait jääda, sest õhus nende vahel heljus kõige kallim, mis tal oli. Mida on siin aru saada, karjus ta, minu meelest pole midagi põnevamat kui inimhääl, ning ma arvan, et raadiokunst on kõige kõvem kunst üleüldse, ja küll sa näed, et tulevik on raadio, mitte kino päralt, kindlasti aga mitte ameeriklaste televisiooni päralt, sellest ei räägi kümne-kahekümne aasta pärast enam keegi. Ning Orale meenus, et Avram oli juba enne talle rääkinud, et nendel aastatel huvitasid teda eelkõige hääled. „Nendel aastatel.” Sellest pidi Ora muidugi järeldama, et eelnenud aastatel oli see snoob huvitunud millestki muust, otsekui oleks ta juba praegu teadnud, et „tulevastel aastatel” – ha-ha-ha – hakkavad teda, seda Švants-Josefit11, huvitama teised asjad. Aga tema, Ora, kus oli tema „neil aastatel”? Mille peale oli tema oma elu kulutanud? Tema oli kõiki tüssanud ning lahtisi silmi maganud. See oli tema suursaavutus. Asjatundja tüssamise alal, maailmameister unelemises. Ta magas, kui ta jooksis, kõrgust hüppas ja võrkpalli mängis, kõige sügavamini veel siis, kui ta ujus, sest vees tegi see vähem valu kui kuival maal. Ta magas, kui ta laupäeval koos naiskonnaga Ejn Ironi staadionile sõitis, mõnikord isegi Tel Avivi Makkabi väljakule, autokastist oli ta koos teistega möödakäijatele hõiganud, autojuhtidele kätt viibutanud, sellal kui autokasti puldan tema kohal lehvis ja laksus nagu puri, ning keegi ei märganud, et ta magas, et teda seal üldse ei olnud, et ta juba kaks aastat ei olnud õieti kuskil.

Ta magas ka siis, kui rääkis tüdrukutega armastusest, poistest ja kallistustest, või vähemalt tukkus sel ajal, sest sel puhul oli ta siiski pisut elevil, ent kuidas oli võimalik, et keegi ei märganud, et Oral pole õrna aimugi sellest, millest ta rääkis, ning et ta oli sisemiselt tühi ja kuiv. Ora ema ütles, et kogu see jooksmine ja ujumine on tema arengu peatanud, kuid Ora teadis, et Adast saadik olid tema rinnad pidurdunud, mõnikord arvas ta isegi, et see natuke, mis tal oli, on hakanud taandarenema.

Siin on auk, mõtleb ta, ning tal hakkab külm ja kananahk tuleb ihule. Aga auk ei ole tekkinud praegu, see on olnud juba pikka aega, kuidas ma küll pole seda näinud. Adast peale on Ora ümber auk, selles kohas, kus ma kunagi olin.

Mõelda, et poolteist aastat käis ta sügavas unes Avneri kõrval, kes kahe nädala tagant internaadist puhkusele sai ning kes talle pikalt ja laialt jutustas laskmisharjutustest, õppustest ja toidukordadest, hüüdis teda Zusmaniks ning ei puudutanud teda kordagi, isegi mitte väikese sõrmega. Iga nädal saatis ta Orale kirja, pahandas alati viimase kirja lühiduse pärast ning nõudis, et Ora kirjutaks talle pikemaid kirju – ei kõlba ju kuhugi, et tema toanaabrid saavad oma sõbrataridelt palju pikemaid kirju. Ning alati kirjutas ta kirja lõppu: sõbralikult sinu Avner Feinblatt.

Ora ahmib õhku ja virgub. Nähtavasti oli ta jälle Avramiga tülitsemise ajal magama jäänud. Mille pärast olid nad tülitsenud? Miks nad läksid kogu aeg tülli? Mis teda Avrami juures nõnda vihastab? Ehk olid nad juba ära leppinud? Pimeduses aimab ta Avramit voodi teises otsas kössitamas. Vastu seina nõjatudes norskab ta valjusti. Kas see on Avrami palat või tema oma? Ja kus on Ilan?

Mõtle nüüd järele, annab ta endale käsu ning ajab end vaevaliselt istukile: nüüd on su pea lahti, nüüd pead sa pisut mõtlema.

Poolteist aastat nägi ta vaeva, et Avnerile huvitavaid kirju saata, murdis pead, millest talle kirjutada. Millest oli tal temale jutustada? Avner imetles James Bondi, seepärast lõikas Ora ajalehtedest Sean Connery pilte ja artikleid, milles teda mainiti, isegi ristsõnamõistatusi. Avneril oli hobi, ta kogus võtmehoidjaid. Oma kodus Holonis oli tal nelisada kolmkümmend võtmehoidjat, Ora hakkas kohe neid tema jaoks koguma ning nägi kurja vaeva, et taibata nende lumma; kui Avner oli vaimustusega kirjeldanud talle internaadikaaslase võtmehoidjat MARTINI, mida sai kasutada ka luubina, võttis Ora ette pika otsinguretke ja vahetuskaubanduse, mille tulemuseks oli ihaldatud ese. Kui ta selle noormehele ulatas, vaatas too talle sügavalt silma, juba paotuski uks ning Ora mõtles, siin, praegu, tema pea kaldus juba pisut kuklasse ja ta ripsmed pilkusid iseenesest, ent järgmisel hetkel uks sulgus ning Avner vaatas teda sõbralikul pilgul ning lausus siira tunnustusega: tubli, Zusman!

Tervist, armas Ora, kirjutas Avner talle, kui oli saanud kingiks MARTINI – Ora avas tema kirja sõrmede värisedes, võib-olla nüüd, võib-olla kirjalikult –, mul ei ole midagi uut rääkida, aga et ma eile sain sinult lühikese (väga lühikese!) kirja, on mu kohus vastata. Kuidas sinul läheb? Kuidas palavad päevad sulle mõjuvad? Meil on Negevis õppused, me tormame ringi, higistame kümme tundi päevas ja peame pärast seda veel relvi puhastama. Mu käekiri on pisut kohmakas. Ma olen väsinud; pea on sellise päeva järel tühi ja mul on raske ennast kokku võtta, seepärast ei kirjuta täna pikalt. Ma ootan väga sinult pikka kirja – vähemalt kolm lehekülge!!! P. S. Ehk saadad mulle endast mõne foto, et ma ei unustaks, milline sa oled?

Ükskord sai Orale selgeks, et poisil on Aškelonis sõbratar. Juba seitse kuud. Avner imestas, et Ora polnud selle ajani tüdrukust midagi kuulnud, ta arvas, et räägib kogu aeg ainult temast. Oota, mida sa tegid, kui ma rääkisin? Magasid? Pole viga, ja mida ma veel tahtsin öelda…

Ora küsis endalt, kas ta peab olema solvunud ja tegema Avnerile stseeni. Mingil põhjusel tundis ta hoopis kergendust. Ta kogus end ja küsis, kas Avneril on niisiis kaks sõbratari. Tema ja too teine? Avner naeratas kohmetult ja ütles, et ei, too Aškelonist on tema tegelik sõbratar. Ora on talle hea sõber, hingesõber, ning Avneri ninaots läks seda öeldes punaseks. Ora noogutas ja kõndis tema kõrval edasi.

Ta kohtus Avneriga endiselt ja kirjutas talle, kuni ta toodi Jeruusalemma haiglasse, ning juurdles endiselt selle üle, kas see, mida ta Avneri vastu tundis, oligi too suur armastus, millest kõik rääkisid, ja miks oli see tema puhul nii leige ja kahvatu, ja miks noormees teda isegi juhuslikult ei puudutanud, ei tänaval ega kinos, ja miks see talle õigupoolest ükskõik oli.

Kuidas sai see olla? Kuidas? küsis Ora endalt jahmunult, nähes Avrami voodi teises otsas kerratõmbunult sügavasti magamas, kuidas oli võimalik, et see talle midagi ei tähendanud? Kuidas oli võimalik, et temaga üldse selline asi juhtus, see Avner kõigi oma kirjadega, ja see totakas võtmehoidja, mille peale ta nädalaid oli kulutanud? Miks ta oli seda kõike kaasa teinud? Ja pealegi veel nii kaua, oh Jumal küll, mispärast oli ta lasknud enda peal tallata?

Nutumaitse suus, purskas ta Avrami poole viimase tobeduse, omaenda armetuse viimase mõru pritsme: miks sa topid mulle oma kavatsusi ja „hääli” ja kogu seda filosoofilist jama? Sa oled kuueteistaastane, saa sellest aru! Sa oled veel laps! Laps! Ning Avram ärkas, tõmbas käega üle näo ja lausus nukralt, nii et see oleks Oral peaaegu südame murdnud, sest ta taipas, et poiss oli juba tema peale käega löönud (ja õigusega, mõtles Ora, mida oligi neil ühist): ja mis sellest? Ka Ibsen oli kord laps, ning Ionesco ja Jean Cocteau ja Tšehhov olid kunagi laps. „Lapsed,” parandas Ora teda kohe, otsides juhust poissi mingilt vealt tabada, näidata, et just temal on õigus, ehkki üheainsa sõna osas, ning Avram ütles, ei, nad olid kord laps, nad kõik olid seesama laps.

Järsult pöörasid nad mõlemad pea ära. Kumbki hoidis kätega enda ümbert kõvasti kinni. Ora mõtles, otsekui oleks tulekeel teda altpoolt kõrvetanud: milline ülbe tüüp, teist säärast pole ta elu sees näinud, sellel poisil on lausa täiskasvanu enesekindlus. Ta ei saanud aru, mis küll oli teda alguses lummanud, kui ta seda nartsu esimest korda nägi, seda luuserit, seda karumõmmi, samuti oma tunnetest ja mõtetest, mida ta temaga oli seostanud. Tüdrukutel oli õigus: temal, Oral, puudub täielikult intuitsioon. Ilan palati teises otsas ohkas unes ning pomises midagi arusaamatut. Ora teritas kõrvu, et kuulda, kas ta nimetas tema nime. Kas ta andis teada, mis tal ennist temaga oli olnud, kui Avram oli lahkunud. Ora ei võinud praegu Ilani peale mõelda. Liiga palju asju ründas teda ühekorraga. Sellised kokkusattumused käisid Oral üle jõu. See ei sobinud talle, ta polnud selline. Kas tõesti mitte? itsitas äkki kuradike tema sees, tõesti mitte selline? Pärast seda, mida sa enne temaga tegid? Kullake, oled sa alles naiivne!

Ilan oli talle öelnud, et ta sureb. Ta teab, et nii läheb, et nii peab minema. Sündimisest saadik olevat ta teadnud, et ta ei ela kaua, sest tal pole piisavalt elujõudu. Nii oli ta öelnud, ning Ora oli püüdnud teda rahustada, tema kummalisi sõnu kummutada, kuid noormees ei kuulanud teda, võib-olla ei teadnud ta isegi, et Ora seisis tema kõrval. Häbenemata oli ta nutnud oma elu pärast, mis oli vanemate lahutuse tõttu purunenud. Isa võttis ta enda juurde sõjaväelaagrisse, ning seal elas ta koos nende lojustega. Sellest saadik läheb tal kõik rappa, kurtis noormees, ning haigus on ainult järjekordne äpardus üldiste viltuvedamiste reas. Ilan leegitses, pool tema jutust oli Orale arusaamatu, pominal lausutud lausejupid ning sosinad, seepärast oli Ora olnud talle nii lähedal, tema soojusesse mähkunud, oli õrnalt tal õlga silitanud, aeg-ajalt ka abaluid ja selga, ning vahel, siis ähvardas tal süda seisma jääda, libistas ta käe põgusalt üle noormehe tihedate juuste, mõeldes seejuures, et ta isegi ei tea, kuidas teine välja näeb, aga võib-olla oli ta isegi umbmääraselt kujutlenud, et poiss sarnaneb Avramiga, kuna mõlemad olid ühel ja samal ajal tema ellu astunud, ning ta ütles noormehele ka asju, mida Avram talle oli öelnud, kui tal oli hirm või kui ta oli end viletsasti tundnud. Tänu sellele idioodile Avramile teadis ta, mida öelda. Ning äkki haaras Ilan tema käe, hoidis sellest kinni ja silitas tal tervet käsivart, ta oli kohkunud, kuid ei tõmmanud kätt tagasi ning Ilan surus põse ja lauba tema vastu, tõmbas Ora käe oma rinnale ja suudles seda äkitselt, külvas tema käe tillukeste, kuivalt kuumavate suudlustega üle, suudles tüdruku sõrmi ja peopesa, tema pea kaevus tüdruku kehasse ning Ora vaatas pimeduses tummalt üle noormehe pea ning mõtles imestades: ta suudleb mind, aga ma ei tea isegi, milline ta on, ning tema ei tea, et ta mind suudleb. Äkki hakkas Ilan endamisi naerma, ta naeris ja vabises ja ütles, et mõnikord hiilib ta öösel välja ning kirjutab kriidiga laagribarakkide seintele: „Laagriülema poeg on homo”. Need kirjutised ajavad tema isa marru, ta jookseb lubjaämbriga ringi, võõpab need üle ning jääb varitsema seda, kes need kirjutas, aga hoia end, poiss, kui sa sellest kellelegi räägid, itsitas ta ning talle tulid uuesti külmavärinad, ma räägin seda ainult sinule, ning ta rääkis kähedal häälel kerekast naissõdurist, keda isa oma kantseleis keppis, nii et kogu laager seda kuulis, aga ka see on etem kui tsirkus vanematekodus, kui isa ja ema veel koos elasid, ütles ta, vähemalt see õudus on nüüd möödas, ma ei võta elu sees naist, pomises ta, ning tema laup hõõgus Ora rinnal, nii et see tegi valu, ja Ora surus teda enda vastu ja mõtles, et poiss räägib tõepoolest nii, nagu poleks ta aasta otsa kellegagi rääkinud.

Ilan oigas, raputas pead, ning Ora püüdis teda rahustada, hoidis tema nägu oma käte vahel ja küsis ettevaatlikult, miks tal pole sõpra, kedagi, kellele südant puistata ja keda usaldada, ning Ilan vakatas, oli mõnda aega vait, nagu oleks küsimusest aru saanud ja mõtleks selle üle järele, kuid järgmisel hetkel rääkis ta Orale kasutatud muusikariistade poest Allenby tänaval, poe lõhn ajab mind täiesti hulluks, naeris ta, pistis näo Ora küünarvarrelohku ja ahmis tema lõhna; magus lõhn, seletas ta tõsiselt, liimist, millega kleebitakse saksofoni klappidele polstrid, ning jutustas, et oli aasta eest leidnud sealt kasutatud heas seisukorras Selmer-Parise. Tel Avivis oli mul bänd, ütles ta. Reedeti istusime koos, kuulasime öö otsa uusi plaate, saime teada, mida teevad Coltrane ja Charlie Parker, ning tegime Tel Avivi džässi.

Sellest ajast peale, kui ta Jeruusalemma asus ning isa temalt Selmer-Parise ära võttis, käib ta hea meelega kinos. Kino – see on kaif, see hoiab teda elus. Iga nädal käib ta vähemalt kaks korda kinos, üksi, muidugi üksi, mitte kellegagi ei ole tal nii hea kui iseendaga. Kui ta üksi kinos käib, ei pea ta pärast ka filmist rääkima, sest rääkimine lõhub ju kõik ära, eks ole?

Ilani keha kuumus tungis Orasse, tabas teda otsekui aupaklik tardumus palavikus noormehe ees, kes tema käsivarrele toetus. Ilmselt tundis too täiesti otseselt ja siiralt, et jätab siin oma eluga hüvasti, seepärast usaldas ta Orale oma suurimad saladused, tüdruk pidi ainult tema kõrval olema, talle oma käe andma ja aeg-ajalt tal õrnalt pead, kukalt või selga silitama ning talle paar sõna ütlema, selleks et ta tunneks, et ta pole üksi. Ning Ora mõtles, et tal pole midagi selle vastu, kui see kestaks hommikuni, kas või terve päeva, ma tahan teda aidata, mõtles Ora, ma tahan, ma tahan. Tema keha põles ja pakitses tahtmisest, isegi tema jalad põlesid, juba kaua polnud ta selliseid tulejugasid tundnud, ning Ilan leidis kobamisi tema teise käe, pani Ora mõlemad käed oma suletud silmadele ning ütles: ta teab, kuidas saab igavesti õnnelik olla.

Õnnelik? tuli Oral õhust puudus, ning hetkeks tõmbas ta käed tagasi, nagu oleks need ära kõrvetanud: kuidas nii?

Mul on oma meetod, ütles Ilan, ma jagan end erinevateks piirkondadeks, ja kui mul ühes kohas hinges pahasti läheb, hüppan ma lihtsalt teise kohta. Ilani hingeõhk ümbritses Ora rannet ning tüdruk tundis, kuidas noormehe ripsmed ta peopesa kõditasid. Ilani nägu liikus Ora kõhu poole ning vajus selle vastu. Sa ei tohi sellest kellelegi rääkida, ütles ta vaikselt Ora kõhule, ma loodan täielikult sinule, sind võib usaldada, sina pole niisugune nagu teised poisid. Ora ei parandanud teda. Ta seisis ja vaikis, tundes, kuidas soojusesõlmed levivad tema nabast kõigisse kehaosadesse.

Sel kombel jagan ma riske, ütles Ilan, tõmbas pea kiiresti tagasi ning naeris kuivalt, sunnitult: keegi ei saa mind haavata, ma hüppan lihtsalt eest ära…

Keset lauset vajus ta sügavasse unne. Tema sõrmed lõtvusid, avanesid ja libisesid mööda Ora käsivarsi alla, vajusid talle sülle, ning tema pea vajus rinnale. Ora jäi mõneks hetkeks seisma, laskus seejärel noormehe ette põlvili ja hoidis tema käsi, imetles peopesade pikkust ja sõrmede peenust, ning teda torkis valusasti mõte, et sellised sõrmed peavad olema tugevad ja kogu aeg võitlema. Ora toetas lauba Ilani põlvele, võttis tema käe ja pani selle otsekui silitust oodates endale pea peale, ta rääkis noormehega tasasel häälel, rääkis ja aina rääkis, ning seda, mida ta talle kõneles, polnud ta juba aastaid kellelegi rääkinud, kuidas see küll juhtus, ta tahtis seda ometi hoopis Avramile rääkida, aga Avram, see idioot, see närune reetur, oli lihtsalt tõusnud ja ära läinud, ja talle oli jäänud ainult Ilan.

Mõne aja pärast tõusis Ora, tõmbas tikku ja valgustas esmakordselt Ilani nägu, ja Ilan, silmad suletud, kergitas oma nägu valguse poole, ning heledas valgusesõõris oli tema nägu piisake ainulist ilu, kes oleks võinud seda arvata, otsekui muinasjutust oli ta siia sattunud, uinuv Okasroosike. Ora süütas veel ühe tiku ja Ilan jätkas pomisemist, vaidles unes kellegagi, raputas järsult pead, ning tema näol vaheldus pahameel põlgusega, võib-olla pimestava valguse tõttu, võib-olla millegi pärast, mida ta vaimusilmas nägi, ning tema tumedad puhmaskulmud tõmbusid rangelt kortsu, kui Ora seisis end unustades tema vastas ning valgustas tema kirgast laupa, tema piklikke silmi, tema kütkestavaid huuli, mis olid kuumad ja pisut karedad, ning mis ikka veel põletasid Ora suud.

Kas sa näitad kellelegi, mida sa kirjutad? Jah, see oli just see toon, mida Ora oli otsinud: terav, põlglik, jahe ja distantseeritud toon, mis näitas poisile täpselt kätte, mida ta temast arvas, sellest täispuhutud lollpeast. Ei, pomises Avram kohkunult, miks sa seda arvad, mitte kellelegi. Kust sa siis tead, et see üldse midagi väärt on? Võib-olla pole sellel mingit väärtust? Seda tuleb kellelegi näidata, jätkas Ora samal toonil, kellelegi, kes ütleb sulle, kas see on hea või paljas paberimäärimine. Ma tõesti ei tea, kas see on hea, ohkas Avram, mul on ainult tunne, on selline tunne – ning ta lõi äkki rusikaga vastu rinda, tugevasti, kaks või kolm korda, nagu tahaks end karistada, võib-olla selle eest, et oli Orad usaldanud. Ning Ora otsustas vait olla. Kõik, mis ta ütleks, oleks väär ning annaks Avramile üksnes täiendavaid tõendeid tema rumalusest ja pealiskaudsusest. Oleks tal vaid jõudu poisi voodilt püsti tõusta, oma tuppa tagasi minna ning Avram alatiseks unustada. Samuti too teine. Tuleb ruttu terveks saada. Et siit välja pääseda. Iga hetk, mis ta veel nende kahe kuutõbise seltsis veedab, viib teda üha enam tasakaalust välja. Kuidas see temaga üldse juhtus, et ta asja ees, teist taga kahega, oh Jumal küll, kahega, keda ta ei tunne, üleüldse ei tunne…

Aitab, Avram!

Mida?

Unustame selle. Ma ei tea, mis mul on…

Pole oluline…

Ma ajasin sind närvi.

Pole tähtis.

Aga sina, sina…

Mis minuga on?

Miks sa jalga lasksid? Miks sa läksid ära just siis, kui ma…

Ma ei tea, ma ütlesin sulle, et ma ei tea. Äkki ma… Avram?

Mida?

Võib-olla läheme minu palatisse tagasi?

Miks?

Meil on seal parem.

Ning kuidas Ilaniga on?

Ma ei tea.

Kas jätame ta siia?

Jah, tule nüüd, tule…

Aga Ilan…

Tule juba.

Hoia mind kinni, Avram.

Vaata, et me mõlemad ei kuku.

Astu aeglaselt. Mul käib pea ringi.

Toeta minu vastu.

Nii on hea.

Anna käsi.

Kas sa kuuled seda naist?

Tundide viisi teeb ta seda.

Ma nägin enne temast und.

Mida?

Midagi kohutavat. Mul oli tema ees hirm.

Mida ta ikka võib…

See oli tõeline õudus.

Milline ulgumine…

Kuula: ta nagu laulaks omaette.

Nutulaulud.

Kuule, ütles Ora siis, kui nad juba tema voodil istusid…

Mida?

Kui sa kirjutad neid…

Oma limerikke, luulepudemeid?

Naljatilk! Oma lugusid!

Mida sa teada tahad?

Kas sa mõtled kõik välja, või kirjutad ka asjadest, mida oled läbi elanud?

Mõnikord küll, oleneb…

Ja sellest siin, haiglast, kavatsed ka kirjutada?

Võib-olla, ma ei tea. Mul on tõesti üks mõte, aga…

Räägi!

Kas sa tahad?

Räägi juba.

Avram ajas end vaevaliselt sirgu ja toetus vastu seina. Ta oli loobunud Orad ning tolle meeleolusid tõlgendamast, aga ei suutnud siiski jääda ükskõikseks sõnadele „Räägi juba!”, nii nagu kassipoeg veerevale lõngakerale.

See on poisist, kes on haiglas, keset sõda, ta ronib katusele ja tal on tikud…

Nii nagu mina…

Jah, aga mitte täpselt. Sest pimendamise ajal hakkab ta tikkudega vaenlase lennukitele märku andma.

Kas ta on hull või?

Ei, ta tahab, et nad tuleksid ja teda pommitaksid, teda isiklikult.

Aga miks?

Seda ma veel ei tea. Ma pole kaugemale mõelnud.

Kas temaga on nii pahasti?

Jah.

Orale tundus, et Avram oli tulnud sellisele mõttele selle pärast, mida Ilan rääkis. Ta ei söandanud küsida. Selle asemel ütles ta: see teeb mulle pisut hirmu.

Kas tõesti? Räägi edasi.

Mida? Mida ma pean rääkima?

Seleta seda.

Kuidas?

Sõnadega.

Ora jäi mõttesse. Tundis, kuidas roostes hammasrattad tema peas liikuma hakkasid. Paistis, et ka Avram tajus seda. Ta ootas vaikides.

Ora ütles: ma kujutan seda poissi ette. Ta seisab katusel. Ja tõmbab ühe tiku teise järel, eks?

Jah, ütles Avram ning sirutas end uue erutuse ajel.

Ja vaatab taevasse, vaatab igasse suunda, ootab, et lennukid tulevad. Ta ei tea, mis suunast nad tulevad, eks ole?

Jah. Jah.

Võib-olla on need tema elu viimased minutid. Tal on kohutav hirm, aga ta ootab edasi.. Ta on põikpea, aga ka julge, eks ole?

Jah?

Ma arvan, et sel hetkel on ta kõige üksildasem inimene maailmas.

Sellele pole ma mõelnud, naeris Avram kohmetult. Tema üksildusele ma ei mõelnudki.

Kui tal oleks kas või üksainuski sõber, ei teeks ta seda, eks?

Jah, ta ei…

Nüüd ma näen rohkem.

Mida sa näed?

Ma näen teda üksi seismas…

Ja mida veel?

Aga ta tahabki nõnda üksi olla. Saad sa aru?

Ei, seleta mulle.

See on nii nagu…Arvad sa, et ta sunnib end uskuma, et ta jääb alatiseks üksi?

Jah?

Ma mõtlesin…

Mida?

Võib-olla teed sa talle maailmas kellegi?

Miks?

Et tal oleks keegi, sõber, ma ei tea, keegi, kes oleks tema juures.

Äkki puhkes Ora valjusti naerma: hüva, see on sinu lugu, sina määrad kindlaks, mis juhtub.

Nad vaikisid. Ora kuulis, kuidas Avram pingutas mõtteid. See kõlas nagu kärme sulin. Talle meeldis see hääl.

Ja ütle…

Mida?

Ah, ükskõik.

Noh?

Kas sa mõtled ka minust midagi kirjutada?

Ma ei tea.

Ah, tore. O-kei.

Jah, võib-olla küll, ma ei tea veel. Kas sa tahad?

Ma ei tea, aga kui sina tahad…

Võib-olla kirjutan, ma ei tea. Mis on?

Ausalt, nüüd ma…

Mida?

Ma kardan veel midagi öelda, et sa ei kirjutaks üles seda jama, mida ma räägin.

Näiteks mida?

Pea ainult meeles, et kui ma siin lollusi rääkisin, tuli see palavikust.

Aga ma ei kirjuta täpselt seda, mis oli.

Sa muidugi mõtled ka midagi välja, see on äge, eks ole? See on kõige ägedam.

Selge see. Aga…

Et kujutlused äkitselt tegelikuks muutuvad, et tegelased ja kujutlused sinu jaoks elusaks saavad.

Kust sa seda tead?

Ja mida sa minu kohta välja mõtled?

Oota, ütle enne, kas sina ka kirjutad?

Mina? Kust sa seda võtad? Ei, mina mitte. Hea nali.

Ei, aga sa räägid nagu…

Ja ütle nüüd ausalt…

Mida?

Kas mul on õigus, et sa tahad mind oma loos Adaks nimetada?

Kust sa seda tead?

Lihtsalt tean, ütles Ora ja võttis enda ümbert kätega kinni.

Aga kuidas sa tead? küsis Avram erutatult.

Minu poolest võid seda teha. Nimeta mind Adaks.

Aga ma ei tee seda.

Miks mitte?

Ma nimetan sind Oraks.

Tõega?

Ora, ütles Avram rõhutatult, ning magus tunne levis tema suus ja kehas. O-ra.

Puh, ütles ta mõne aja pärast.

Mida?

Ma ei tea, siin on kohutavalt kuum.

Kas sul tõuseb palavik?

Ei, ainult et… Tead, ma pole veel kellelegi neist asjust rääkinud. Mitte kellelegi maailmas.

Räägi mulle veel.

Aga kus sa oled? Sa oled nii kaugel.

Ma olen siinsamas.

Kui ma kirjutan sinust ja endast, kui üldse, siis kirjutan sellest, mis siin juhtus, kui ma sind öösel laulmas kuulsin, kuni praeguseni, kuni praeguse hetkeni, ja kuidas sa kogu aeg…

Mida? Ütle, ütle otse välja, ära mõtle nii palju, sa mõtled ülearu.

Kuidas sa kogu aeg hüpitad mind nagu jo-jod, kogu aeg üles ja alla.

Mis jutt see on?!

Kuula mind: ma esitan enda ja sinu mõtted kajaga, see annab neile mahtu, sügavust. Mul on magnetofonil kajafunktsioon. Ja Ilani jutu esitan ma…

Tema on ka selles loos?

Kuuldemängus, muidugi, see on midagi erilist.

Mis on eriline?

Kuula mind: tema jutt on mul taustaks..

Milline on siis tema jutt? ehmus Ora.

Kõik, mis ta ütleb, palavikus, ilma sõnadeta, ainult pomiseb, nii et see pole arusaadav, või ehk õige natuke, ning ma teen tema pominast cross-fade’i, koos džässikatkenditega. Trompetitega, arvan ma. Kuigi saksofon on vist parem, sosin läbi huuliku.

Džäss?

Jah, miks mitte?

Kas sulle ka meeldib džäss?

Sulle ka?

Ei, ma ei tunne seda.

Kellele siis veel?

Ükskõik, unusta see. Ora vajus hetkeks ära. Ütle, kas see on sinu meelest muusika? Minu kõrvadele on see ainult lärm.

Oi, Ora, pahvatas Avram, ma õpetan sind džässi kuulama, sa näed, kuidas see hinge läheb, kuidas see kõik lahti teeb! See on muusika, mis on inimhäälele kõige lähemal, see räägib otse sinuga. Džäss paitab sind, ära naera, mõnikord ma tunnen, et koos mõne džässimeloodiaga tuleb mulle mõte, noh, sellest saab vägev värk, kuuldemäng kolmele häälele…

Neljale…

Kuidas neljale?

Kas sa unustasid õe, kes nuttis?

Jah, tõepoolest, kuidas ma võisin tema ära unustada. Aga kuidas sina…

Mida?

Kõigele mõtled.

Mina?

Õde on kogu aeg tagaplaanil. Loomulikult. Mis sa arvad?

See on hea, ma arvan, et see on hea mõte.

Jah, kaks räägivad ja üks pomiseb taustal.

Ja üks nutab.

Ja sa arvad, et see läheb, kõik üheskoos?

Muidugi.

Usud sa tõesti?

See on võimas, Avram.

Avram sirutas käed üles ja haigutas hääletult pärani sui ning Ora muheles endamisi ja tema laup helkis pimeduses. Miski oli Ora sisemuses liikuma pääsenud, vaikne, igivana teadmine: Avram on kunstnik, ei midagi muud kui kunstnik, ning Ora teadis, millised on kunstnikud. Ta oli seda näinud. Tal polnud seda kogemust juba ammu enam tarvis olnud, kuid nüüd tuli see tagasi ja täitis ta üleni. Ta saab terveks, võidab haiguse, seda teab ta äkki täie kindlusega, tal on nüüd üpris selge tunne, naiselik intuitsioon.

Ta ei vaadanud Avrami poole, kuid tundis teda sel hetkel läbi ja lõhki. Ta teadis paremini kui enamik inimesi, kui palju ebakindlust ja haavatavust kätkes lihtsates, näiliselt möödaminnes esitatud küsimustes: „Mida sa arvad?” või „Usud sa, et see läheb?” või „Kas see pole ehtsalt nõme mõte, Ora?”

Ta pigistas silmad kinni ning kerge, mõnus judin käis tal läbi keha: kuidas oli tal hetkeajel jätkunud julgust võõra noormehe kohale kummarduda ja teda huultele suudelda? Ta oli suudelnud ja suudelnud ja suudelnud. Ja nüüd, kui tal lõpuks oli julgust seda ilma tõrgeteta meenutada, tundis ta, kuidas see suudlus, tema esimene suudlus temasse tungis ja teda elule äratas. Ja mis edasi saab, mõtles ta, kummaga neist kahest ma… – kuid praegusel hetkel oli tema süda kerge ja rõõmus. Juba aastaid polnud see nii valla ja ülevoolav olnud. Otsekui oleks keegi märkamatult ja salamahti tulnud ja sõlme tema sees valla päästnud, ning peagi saab ta ka lahenduse teada. Küll on ta ilus, meeliskles Ora, tõesti nagu ingel, veel kunagi pole ta nii ilusat noormeest näinud, õrna ja tugevat ühtaegu, isegi pahase näoga, kui ta huuled kortsu tõmbas, ei kaotanud Ilan midagi oma õrnusest, ja mis tähtsust sel on, et me suudlesime ja et tema sellest kindlasti midagi ei tea? Ma sureksin, kui ta teaks. Kuidas see juhtus, et ma just teda suudlesin? Teda, aga mitte teist?

Ma luban sulle, et ma panen selle kirja, ütles Avram kusagil tema kõrval. Poisi suust lipsas peen, kilkav ja ootamatu itsitus. Ora jalg puudutas korraks Avrami jalga. Nad vaikisid, lärmitsesid sisemiselt, tundsid, et nad mõlemad olid pääsenud suurest ohust, täielikust ja lõplikust tülliminekust, ega mõistnud, kuidas see oli juhtunud, ning Ora mõtles, et kohe ta tõuseb ja hakkab voodil tantsima, jalgu õhku pilduma, mingu või maailm hukka.

Tegelikult ka mina kirjutan pisut, tunnistas Ora iseenda suureks üllatuseks.

Sina?

Ainult iseendale, mitte nii nagu sina. Ma ütlesin seda niisama, jätkas ta kiiresti, katsus suud pidada, aga ei suutnud, jälle oli ta kõik ära rikkunud, ta polnud võimeline isegi veerand sammu ette mõtlema! See tähendab, mitte päris luuletusi, unusta ära, ma ütlesin seda niisama, laulukesi väljasõitudele, töölaagrile, lollused, noh, limerikkude laadis.

Ah nii. Avram naeratas kummaliselt nukralt, puges viisakusekooriku alla peitu, mis torkas Orad. Ehk laulad mulle mõne ette?

Ora raputas ägedasti pead: mis see nüüd olgu. Hulluks oled läinud või? Eluilmaski mitte.

Sest ehkki Ora tundis Avrami veel õige vähe, kujutas ta ette, mis tunne tal oleks, kui tema salmikesed, mis olid andnud talle hüüdnime „meie klassi Naomi Šemer”, põrkuvad Avrami peas tolle käänuliste ja snooblike mõtetega. Kuid just see mõte tekitas Oras tahtmise laulda. Miks ta seda poissi häbenes? Tõepoolest, miks oli tal kogu aeg hirm, mida Avram temast mõtleb?

Aga kas lubad mulle, et sa ei naera? tahtis ta rõhutatult, isegi rangelt küsida, kuid välja kukkus teisiti – ta hakkas edvistama, käitus äkki nii, nagu Miri oli aastaid püüdnud teda õpetada, ning kõige kummalisem oli, et tal polnud selle üle kontrolli, otsekui oleks ta mingi käpiknukk, millesse keegi pistab käe ning liigutab seda siiasinna, nukk kord kummardab, kord naeratab totakalt, võib-olla peaks ta ettevaatlik olema, sest äkitselt tundis ta, et asub ohtlikus paigas, järgmisel hetkel kisub Avrami tõmme ta endasse, ja et kui ta uuesti välja tuleb, räägib ta nii nagu poiss, tema naljadega, tema vaimukustega, tema lausetega ja kõigi tema etendustega, ja ta ütles endale siiralt, et ta lihtsalt ei tea, mis järgmisel hetkel temast välja tuleb, milline Ora ta siis on, ning tõesti, see oli üpris hea tunne.

See on vana laul, sellest ajast kui ma olin kolmeteistaastane, hoiatas ta.

Laula seda.

Ja sa lubad, et ei ütle, et see on nõme?

Ei, ei, pahvatas Avram tormakalt naerma, seda on liiga palju tahta.

Kas alati peab viimane sõna sulle jääma?

Alati.

Ora tõstis pea, hoolimata Avramist ja tema liialdatud pilgust, ning küsis endalt, kas Ilan oma palatis koridori lõpus kuuleb teda ja mida too võib temast mõelda, kuid ka tema oli Orale põhimõtteliselt ükskõik, sest kui Ilan teda tahab, saab ta tema sellisena, nagu ta on. Võtku mõlemad teda niisugusena, nagu ta on.

Ora pöördus neist mõlemast eemale, akna poole, tõusva koidu poole, mis läbi pimenduspaberi prao roosalt ahetas, teatas, et laul on „Me ehitame siin” viisil, tõmbas sügavalt õhku ja hüppas, pea ees, piinlikkuse kuristikku:

Me saeme, saeme lauda, töö aina kihab, keeb.

Las terashambad laulda, see meele rõõmsaks teeb!

Ora ootas, kuni ta hääle kaja oli vaibunud, ega pööranud end enam Avrami poole, ta tundus endale idiootlikuna ja naeruväärsena, ent ometi oli ta sellest laulust pisut jõudu saanud, nagu ka toredast töölaagrist Bejt-Haššita kibutsis, kus nad Adaga olid üle-eelmisel suvel selle laulu luuletanud, ning talle meenus, et Ada oli talle ülemiselt voodilt niidi otsas kirjakese alla lasknud: „Ilma sinuta ei saaks ma maailmas poolt tundigi olla!” Aga sind pole enam maailmas, Ada, ära pane mulle pahaks, aga sind ei ole enam siin, nii et palun lase mul minna, ma tahan minna, näe, ma lähengi.

Ora pööras hoogsalt pead, sasis sõrmedega lühikeseks lõigatud oranže juukseid ning mõtles, kas lasta neil uuesti pikaks kasvada, ainult prooviks. Ta pöördus Avrami poole: kas ei kõla tobedalt?

Jube, ütles Avram, ja tema silmad särasid pimedas: aga sa laulad nii ilusasti.

Ei saa olla. Kas tõesti?

Ma kirjutan meist, kordas Avram ja tõotas seda endamisi, ning ei tundnud end ära.

Tahad sa veel ühte?

Aga aeglasemalt. Sa neelad poole alla.

Sa tahad sõnade sügavama mõtteni jõuda? Ora saatis poisile sihikindla naeratuse. Selle luuletasin ma hulk aega tagasi, me kirjutasime selle koos, Ada ja mina. Töölaagri lõpupeoks Mahanajimis. Nad korraldasid meile peidetud aarete jahi, me eksisime lootusetult ära. Parem ära küsi.

Ma ei küsi, naeratas Avram.

Siis küsi!

Mida sa Ilanile rääkisid?

Seda ei saa sa elu sees teada, ütles Ora.

Kas sa suudlesid teda?

Mida sa ütlesid? kohkus Ora.

Seda, mida sa kuulsid.

Võib-olla suudles tema mind? Ora kergitas kõrgilt kulmu, nii nagu Ursula Andress, ilma et oleks häbenenud. Ja nüüd pea suu ja kuula. See on „Tšingerassa bumm” järgi, tead sa seda?

Muidugi tean, ütles Avram umbusklikult ja võlutult, ning tõmbas end ootamatust lõbust kõverasse. Kõik oli ootamatu – et ta siin istus, et neil viimasel hetkel õnnestus kibedast ja lõplikust lahkuminekust pääseda, ja et tal oli hea meel tüdrukust, kes laulis „Tšingerassa bumm” viisil.

Ora laulis ning lõi reiel takti:

„Me läksime aardeid otsima, tšingerassa bumm, uue rühmajuhi saatel, tšingerassa bumm, et olla ikka õigel teel, tšingerassa bumm, kuid tema ei näidanud meile teed…”

Tšingerassa bumm, ümises Avram vaikselt. Ora heitis talle pilgu ning teda valgustas täiesti teist laadi naeratus, pehme ja õrn nagu õiepung, ta nägu lõi särama, ning Avram mõtles, Ora on täiesti puhas, absoluutselt siiras inimene, ta ei suuda üldse teeselda, kui erinevad me ometi oleme, ja kuidas oskab Ora rõõmu tunda, mõtles Avram, võib-olla kolmeaastaselt olin ma selline, ja milline julgus on tüdrukul säärast jaburust teha, oma jaburusest sellist rõõmu tunda. „Lihtsameelsed olendid”, oli ta kord kusagilt lugenud, ning ta sulas tüdruku ees. Ma olen õnnelik, ehmus ta, ma tahan teda, tahan teda endale, jäädavalt ja alatiseks, ning ta mõtted kihutasid nagu tavaliselt võimalikkuse piiride poole, sa unistaja, armuhull, temast saab mu naine, mu elu armastus…

Teine salm, teatas Ora:

„Sest ta ei vaadanud üldse teed…”

Tšingerassa bumm, laulis Avram valjusti, ja temagi lõi käega reiel takti, ning mõnikord, ilma et ta seda oleks märganud, ka tüdruku reiel.

„Vaid vahtis ainult tüdrukuid…

Tšingerassa bumm.

Ja nii me rappa läksime…

Tšingerassa bumm.

Juht tüdrukutest ilma jäi…”

Oota, pani Avram käe Ora käsivarrele, ole vait, keegi tuleb.

Mina ei kuule midagi.

See on Ilan.

Ta tuleb meie juurde? Oma palatist?

Ma ei saa aru. Tal on vaevalt hing sees.

Mida me nüüd teeme, Avram?

Ma ei mõista, kuidas ta üldse käia saab.

Ehk lähed ja viid ta teie palatisse tagasi?

Tsss… Ta ei käi…

Mida ta siis teeb?

Ta roomab. Kuuled? Ta liigub käte najal…

Kas kuuled, kuidas ta ähib?

Ta roomab meie poole.

Vii ta siit ära!

Mis on, Ora, las ta olla natuke aega meiega.

Ei, ma ei taha. Mitte praegu.

Oota üks hetk. Hei, Ilan! Tule, see on siin, veel pisut.

Siis lähen mina.

Hull oled või? Miks sa oled niisugune? Ilan? Ilan?

Ma pean siit ära minema.

Ilan, ma olen su klassivend Avram, ma olen siin koos Oraga. Noh, ütle talle…

Mida ma talle ütlen?

Ütle talle midagi…

Ilan?.. See olen mina, Ora.

Ora?

Jah.

Mis, tõesti sina?

Loomulikult, Ilan, see olen mina, tule, jää natukeseks meie juurde.