Читать книгу See, mis ei tapa - David Lagercrantz - Страница 8

HANNA BALDER SEISIS Torsgatanil oma köögis ja suitsetas ilma filtrita Camelit. Tal oli seljas sinine hommikumantel ja jalas kulunud hallid tuhvlid, ja ehkki tal olid paksud ilusad juuksed ning nägu endiselt nagu kaunitaril, jättis ta armetu mulje. Huul oli paistes ja tugev silmameik ei täitnud üksnes esteetilisi eesmärke. Hanna Balder oli järjekordselt peksa saanud.

Hanna Balder sai sageli peksa. Oleks muidugi vale öelda, et ta oli sellega harjunud. Säärase kohtlemisega ei harju mitte keegi. Ent see kuulus tema igapäevase elu juurde ja ta peaaegu enam ei mäletanudki, kui rõõmus inimene ta kunagi oli olnud. Nüüdseks oli hirm enesestmõistetav osa tema isiksusest, juba mõnda aega suitsetas ta kuuskümmend sigaretti päevas ja võttis rahusteid.

Elutoas vandus Lasse Westman endamisi, Hannat see ei üllatanud. Ta teadis juba tükk aega, et mees kahetseb Fransile tehtud suuremeelset žesti. Tegelikult oli see algusest peale mõistetamatu. Lasse oli sõltuv rahast, mis Frans neile Augusti jaoks saatis. Pikka aega elas Lasse põhimõtteliselt ainult sellest, ja tihti oli Hannal tulnud läkitada meilitsi teele vale ootamatutest väljaminekutest mõnele pedagoogile või treeningule, millest tegelikkuses muidugi juttugi ei olnud, ja seepärast oli asi ju samuti kummaline: mispärast oli Lasse kõigest sellest loobunud ja lasknud Fransil poisi kaasa võtta?

Kuskil sisimas teadis Hanna siiski ka vastust. See oli olnud alkoholist tingitud kuraas. Lubatud roll TV4 uues politseisarjas oli mehe veelgi rohkem õhku täis puhunud. Aga ennekõike oli põhjuseks August. Lasse meelest oli poiss õõvastav ja kahtlane, ja see oligi kõige mõistetamatum. Kuidas sai keegi Augustit jälestada?

Ta istus ju alati oma pusledega põrandal ega seganud kedagi. Ometigi tundus, et Lasse vihkab teda, arvatavasti on see seotud poisi kummalise pilguga, mis vaatas pigem sissepoole kui väljapoole, ja mis tavaliselt pani teised inimesed naeratama ja rääkima poisi ilmselt rikkast siseelust, aga mis mingil moel tekitas Lasses külmavärinaid.

„Kurat, Hanna! Ta vaatab minust otse läbi!” võis ta pahvatada.

„Sa ütled ju, et ta on idioot.”

„Ta on idioot, aga temas on ikkagi midagi kahtlast. Mul on tunne, nagu tahaks ta mulle midagi halba.”

See oli rumalus, muud midagi. August isegi ei vaadanud Lasset ega ka kedagi teist, ja ta ei tahtnud kellelegi midagi halba. Ümbritsev maailm ainult segas teda, kõige õnnelikum oli ta omaenda mullis. Aga viinaaurud olid pannud Lasse uskuma, et poiss haub mingit kättemaksu, ja küllap sellepärast ta laskiski Augustil ja rahal nende elust kaduda. Kui haletsusväärne. Vähemalt oli Hanna seda niimoodi tõlgendanud. Ent nüüd, kui ta seisis kraanikausi juures ja imes nii kõvasti ja närviliselt sigaretti, et tubakapuru sellest keele peale sattus, mõtles ta, et selles võis kõigest hoolimata siiski peituda oma tõetera. Võib-olla vihkas August Lasset ka? Võib-olla tahtis ta teda kõikide saadud hoopide eest tõepoolest karistada, ja võib-olla ... Hanna pani silmad kinni ja hammustas huulde ... ei sallinud poiss ka teda, Hannat.

Enesepõlgusest kantud mõtted olid tekkinud pärast seda, kui teda halvas õhtuti peaaegu väljakannatamatu igatsus, ning ta oli hakanud endalt küsima, ega tema ja Lasse Augustile lausa kahju polnud teinud. Ma olen olnud halb inimene, pomises ta endamisi, ja nüüd karjus veel ka Lasse talle midagi. Ta ei kuulnud, mida mees tahtis.

„Mida?” küsis ta.

„Kus, kurat, see hooldusõiguse otsus on?”

„Milleks sul seda vaja on?”

„Ma tahan näidata, et tal pole poisile mingit õigust.”

„Alles sa olid nii rõõmus, et temast lahti said.”

„Ma olin täis ja loll.”

„Ja nüüd järsku oled kaine ja tark?”

„Vägagi tark,” kähvas mees ja tuli vihaselt ning otsustavalt tema poole. Hanna pani silmad uuesti kinni ja mõtles juba tuhandendat korda, miks kõik nii valesti on läinud.

FRANS BALDER ei meenutanud enam seda soliidset ametnikku, kellena ta eksnaise juurde oli ilmunud. Nüüd olid tal juuksed sassis, ülahuule kohal pärlendas higi, habet ajanud ja duši all käinud oli ta viimati vähemalt kolm päeva tagasi. Hoolimata kavatsusest hakata täiskohaga isaks ja hoolimata lootuse ning meeleliigutuse silmapilgust Hornsgatanil istus ta taas sügavalt oma mõtetesse vajunult, ja sellist olekut võis kergesti segi ajada vihaga.

Ta krigistas koguni hambaid, ja juba tunde tagasi oli ümbritsev maailm ja väljas möllav torm lakanud tema jaoks eksisteerimast, seepärast ei märganud ta ka seda, mis tema jalge ees toimus. Väikesed kohmakad liigutused, justkui oleks kass või mõni teine loom tema jalgade vahele pugenud, ja alles natukese aja pärast märkas ta, et see on August, kes tema kirjutuslaua all roomab. Frans vaatas teda otsekui unest ärgates, justkui katnuks tema silmi programmeerimiskoodide loor.

„Mis sa tahad?”

August vaatas teda paluva selge pilguga.

„Mis on?” jätkas Frans. „Mis on?” Ja siis juhtus midagi.

Poiss võttis põrandalt ühe kvantalgoritme täis kirjutatud paberi ja liigutas kätt palavikuliselt selle kohal, nii et silmapilguks arvas Frans, et poisil tuleb jälle hoog peale. Kuid ei, Augusti ägedad liigutused matkisid pigem kirjutamist, Fransi keha tõmbus pingule ja taas meenus talle midagi tähtsat ja kauget, täpselt nagu Hornsgatani nurga peal. Ent erinevalt tollest korrast taipas ta nüüd, mis see on.

Talle meenus tema enda lapsepõlv, kui numbrid ja võrrandid olid tähtsamad kui elu ise, nägu lõi särama ja ta hüüdis:

„Sa tahad arvutada, eks ju? Sa ju tahad arvutada?” Järgmisel hetkel tormas ta minema, tõi pliiatsid ja joonelised A4-paberid ning pani need Augusti ette põrandale.

Siis kirjutas ta kõige lihtsama arvuseeria, mis talle pähe tuli, Fibonacci jada, kus iga arv on kahe eelmise summa, 1, 1, 2, 3, 5, 8, 13, 21, ja jättis ruumi järgmiseks summaks, milleks on arv 34. Kuid siis mõtles ta, et arvatavasti on see liiga lihtne, ja kirjutas ka geomeetrilise seeria 2, 6, 18, 54, kus iga arv on korrutatud kolmega ja puuduolev number seega 162, ja küllap eeldab säärane probleem andekat last, mitte liiga suuri eelteadmisi. Fransi arusaam matemaatiliselt lihtsatest tehetest oli ühesõnaga üsna eriline, ja ta hakkas otsekohe unistama, et poiss pole sugugi arengupeetusega, vaid pigem tema enda omamoodi võimendatud koopia, ka tema hakkas ju hilja rääkima ja suhtlema, aga mõistis matemaatilisi seoseid ammu enne seda, kui ütles oma esimese sõna.

Tükk aega istus ta poisi kõrval ja lihtsalt ootas. Kuid loomulikult ei juhtunud mitte midagi. August vaatas numbreid oma klaasistunud pilguga, justkui loodaks ta, et vastus ilmub iseenesest paberile, lõpuks jättis Frans ta omapead, läks trepist üles, jõi mineraalvett ja jätkas köögilaua taga pliiatsi ja paberiga tööd. Ent nüüd ei olnud enam üldse võimalik keskenduda, ja lõpuks lehitses ta veidi hajameelselt New Scientisti viimast numbrit, arvatavasti kulus nii umbes pool tundi.

Siis tõusis ta püsti ja läks tagasi Augusti juurde, ja esialgu paistis, nagu poleks midagi juhtunud. August kükitas samas liikumatus asendis, kuhu ta oli viimati jäänud. Ent seejärel avastas Frans midagi, mis tekitas temas alguses lihtsalt õrna uudishimu.

Järgmisel silmapilgul tundus, et tema ees on midagi absoluutselt seletamatut.

BISHOPS ARMSIS polnud kuigi palju külastajaid. Kell oli veel vähe ja ilm ei soosinud õues liikumist, olgu sihtkohaks kasvõi kohalik pubi. Ometi võeti Mikael hüüete ja naeruga vastu ning kähe hääl pröökas:

„Kalle Blomkvist!”

See oli punase näo, kahuste juuste ja väikeste vuntsidega mees, keda Mikael oli ümbruskonnas sageli näinud ja kelle nimi võis olla näiteks Arne, ja kes minutilise täpsusega saabus kõrtsi iga päev kell kaks pärast lõunat, kuid kes oli seekord nähtavasti varem välja ilmunud ja baariletist vasakule jääva laua taga koos oma kolme joomakaaslasega koha sisse võtnud.

„Mikael,” parandas Mikael naeratades.

Arne, või mis iganes tema nimi oligi, ja tema sõbrad naersid, justkui oleks Mikaeli õige nimi kõige naljakam asi, mida nad kuulnud on.

„Kas sul on mõni vinge lugu käsil?” jätkas Arne.

„Kavatsen paljastada kogu tõe Bishops Armsi telgitagustest.”

„Arvad, et Rootsi on selle teadasaamiseks valmis?”

„Ei, arvatavasti mitte.”

Tegelikult meeldis see kamp Mikaelile, mitte et ta oleks nendega kunagi pikemalt rääkinud peale niisama lõõpimise. Kuid taadid olid ometigi osa sellest argipäevast, mis talle siin kvartalis meeldis, ja ta ei pannud sugugi pahaks, kui üks neist heitis:

„Ma kuulsin, et oled häda laps.”

Vastupidi, tundus, et need sõnad tõukavad kogu tema vastu käivitatud nõiajahi madalale, peaaegu koomilisele tasemele, kuhu see ju kuulubki.

„... viisteist aastat olen häda laps ... kauneim kaob... ent, vennas, ole kraps: hõissa, veel üks naps,”^[1.] tsiteeris ta vastuseks Frödingut ja vaatas otsivalt ringi, püüdes ära arvata, kes kohalviibijatest võiks olla piisavalt ülbe, et väsinud ajakirjanik kõrtsi kamandada. Kuid peale Arne ja tema kaaslaste ei näinud ta seal kedagi, seepärast läks ta baarileti äärde Amiri juurde.

Suur, paks ja rõõmsameelne Amir oli kõvasti tööd rügav nelja lapse isa, kes pidas seda kõrtsi juba hea mitu aastat. Nad olid Mikaeliga üsna headeks sõpradeks saanud. Mikael ei olnud küll just püsikülastaja, aga nad olid saanud teineteist aidata hoopis muul moel; paar korda, kui Blomkvistile oli õhtuks mõni naine külla tulemas, aga ta ei jõudnud õigel ajal viinapoodi, oli Amir varustanud teda mõne pudeli punase veiniga, Mikael omakorda oli aidanud Amiri ühel dokumentideta sõbral erinevatele ametkondadele kirju koostada.

„Mis puhul meile säärast au osutatakse?” küsis Amir.

„Ma saan ühe inimesega kokku.”

„Kas ka põneva persooniga?”

„Vaevalt küll. Kuidas Saral läheb?”

Sara oli Amiri naine, kellele oli äsja tehtud puusaoperatsioon.

„Viriseb ja sööb valuvaigisteid.”

„Raske juhus. Tervita teda minu poolt.”

„Saab tehtud,” ütles Amir ja seejärel rääkisid nad veel natuke tühjast-tähjast.

Ent Linus Brandell ei ilmunudki välja ja Mikael mõtles, et tema kulul tehti lihtsalt nalja. Samas on olemas ka hullemaid nalju kui kellegi kodupubisse meelitamine. Ta jäi veerandtunniks paigale ja arutas Amiriga majandusasju ning tervisega seotud muresid, enne kui otsa ringi pööras ja ukse poole astuma hakkas. Samal hetkel poiss saabus.

KÜSIMUS EI OLNUD selles, et August oli täitnud vastustelüngad õigete arvudega. Säärane asi ei avalda Frans Balderi taolisele mehele erilist muljet. Tema tähelepanu köitis midagi arvude kõrval, esmapilgul tundus, et see oli foto või maal, ent tegelikult oli see joonistus, mis kujutas väga täpselt Hornsgatani valgusfoori, millest nad eelmisel õhtul olid möödunud. See oli joonistatud suurepäraselt, kõik pisimadki detailid olid omamoodi matemaatilise täpsusega esile toodud.

Joonistus oli hiilgav. Keegi polnud Augustile kunagi õpetanud reaalsuse kolmemõõtmelist kujutamist või seda, kuidas kunstnik töötab varjude ja valgusega, ometigi näis ta seda tehnikat täiuslikult valdavat. Valgusfoori punane silm säras neile vastu, ümber selle valitses Hornsgatanil sügisene pimedus, ka see näis hõõguvat, ja keset tänavat seisis mees, keda Frans oli näinud ja kes talle tuttav tundus. Mehe nägu lõppes kulmude kohal. Tema ilme oli hirmunud või vähemalt häiritud, justkui oleks August ta tasakaalust välja löönud. Mehe kõnnak oli ebakindel, jäi arusaamatuks, kuidas poiss oli suutnud seda paberile panna.

„Issand jumal,” ütles Frans. „Kas sina joonistasid selle?”

August ei noogutanud ega raputanud pead, vaid vaatas temast mööda akna poole, ja Frans Balderil tekkis kummaline tunne, et nüüdsest alates pole tema elu enam endine.

MIKAEL EI TEADNUD õieti, mida ta oli oodanud, arvatavasti mõnda Stureplani kutti, noort keigarit. Kuid tulija nägi välja nagu kodutu, lühikesel poisil olid jalas katkised teksased, tema tumedad juuksed olid pesemata ja pilk ebalevalt unine. Ta võis olla kahekümne viiene või noorem, tema jume oli halb ja tukk silmile vajunud, lisaks oli tal ka üsna kole huuleherpes. Linus Brandell ei näinud välja sedamoodi, nagu teaks ta mõnda pommuudist.

„Kas Linus Brandell?”

„Peab paika. Vabandust, et ma hiljaks jäin. Juhtusin kokku ühe tuttava tüdrukuga. Me käisime üheksandas samas klassis ja ta ...”

„Ehk asume asja juurde,” katkestas teda Mikael ja läks veidi kaugemal asuva laua poole.

Kui Amir nende juurde tuli ja diskreetselt naeratas, tellisid nad kaks Guinnessi ning istusid seejärel paar sekundit vaikides. Mikael ei saanud aru, mis teda nii väga ärritab. See polnud üldse tema moodi, võib-olla annab kogu Serneri-draama siiski tunda. Ta naeratas Arne seltskonnale, kes neid eemalt tähelepanelikult jälgis.

„Ma asun kohe asja kallale,” ütles Linus.

„Tore.”

„Kas sa tead, mis on Supercraft?”

Mikael Blomkvist ei olnud arvutimängudega eriti kursis. Kuid Supercraftist oli koguni tema kuulnud.

„Nime poolest jah.”

„Mitte rohkem?”

„Ei.”

„Siis sa ei tea ka selle mängu eripära või asjaolu, mis selle nii eriliseks teeb. Seal on eraldi tehisintellekti funktsioon, mille kaudu saad sõjastrateegia asjus suhelda teise võitlejaga, ilma et saaksid – vähemalt alguses – olla täiesti kindel, kas räägid inimese või digitaalse tegelasega.”

„Ah tõesti,” ütles Mikael. Miski ei pakkunud talle vähem huvi kui mingi mõttetu mängu peensused.

„Selles valdkonnas toimub praegu väike revolutsioon ja mina olen selles osaline,” jätkas Linus Brandell.

„Palju õnne. Siis oled sa selle pealt kindlasti kena raha teeninud.”

„Selles asi just ongi.”

„Mida sa silmas pead?”

„Meie käest virutati see tehnoloogia ära ja nüüd teenib Truegames selle pealt miljardeid, ilma et meie oleksime öörigi saanud.”

Seda lugu oli Mikael varemgi kuulnud. Ta oli koguni rääkinud ühe vana daamiga, kes väitis, et tegelikult on tema kõikide Harry Potteri raamatute autor, ja J. K. Rowling on selle tema käest telepaatilisel teel ära varastanud.

„Kuidas see siis toimus?” küsis ta.

„Nad häkkisid meie arvutitesse.”

„Ja kuidas te seda teate?”

„Seda kinnitasid kaitsejõudude raadioluure eksperdid, ma võin anda sulle sealt ühe nime, kui tahad, ja üks ...”

Linus jäi vait.

„Jah?”

„Ei midagi. Ka kaitsepolitsei oli asjasse segatud, sa võid rääkida Gabriella Granega, ta on analüütik, kes võib sulle seda kinnitada. Ta mainis seda juhtumit ka ühes eelmisel aastal koostatud avalikus raportis. Mul on toimikunumber ...”

„Nii et see pole ühesõnaga mingi uudis,” katkestas teda Mikael.

„Ei, selles mõttes ei ole. Ny Teknik ja Computer Sweden kirjutasid sellest. Aga kuna Frans ei tahtnud rääkida ja paaril korral koguni eitas igasuguse arvutihäkkimise fakti, siis ei levinud lugu kuigi laialt.”

„Aga ikkagi on see vana uudis.”

„Tegelikult küll.”

„Miks ma peaksin sind siis kuulama, Linus?”

„Sest Frans tuli nüüd San Franciscost koju ja paistab mõistvat, mis on juhtunud. Ma usun, et ta istub sõna otseses mõttes pommi otsas. Ta on turvameetmetega täiesti hüsteeriliseks läinud. Kasutab telefonis ja meilides metsikuid krüpteeringuid, laskis koju paigaldada uue häiresüsteemi, kaamerate ja sensorite ja muude värkidega. Ma arvan, et sa peaksid temaga rääkima, sellepärast ma helistasingi. Sinusugune mees suudaks ta võib-olla rääkima panna. Mind ta ei kuula.”

„Niisiis kamandasid sa mind siia, sest sulle tundub, et kellegi Fransi valduses on valgustkartev materjal?”

„Ta pole lihtsalt keegi Frans, Blomkvist, vaid Frans Balder ise, kas ma siis ei öelnud seda? Ma olin üks tema assistentidest.”

Mikael sobras mälus – ainus Balder, kes talle pähe torkas, oli Hanna, aga tema oli näitlejanna, jumal teab, mis temast praeguseks on saanud.

„Kes see on?” küsis ta.

Ta sai nii põlastava pilgu osaliseks, et see lõi ta tummaks.

„Marsilt oled pärit või? Frans Balder on legend. Mõiste.”

„Tõsi või?”

„Jumala eest, muidugi!” jätkas Linus. „Guugelda ta nime, siis näed. Ta sai kõigest kahekümne seitsme aastaselt infotehnoloogia professoriks, ta on kakskümmend aastat olnud tehisintellekti uurimise alal maailmanimega autoriteet. Mitte keegi teine ei ole kvantarvutite ja neurovõrgu arendamises nii kaugele jõudnud. Ta mõtleb välja pööraseid, ebatavalisi lahendusi. Tal on fantastiline, teistsugune aju. Mõtleb uutmoodi, teedrajavalt, ja nagu sa võid aimata, on arvutitööstus teda aastaid moosinud. Aga Balder ei läinud tükk aega kellegi juurde tööle. Ta tahtis üksi töötada. Või kuidas võtta, tal on alati olnud assistendid, keda ta on tagant utsitanud. Ta ei nõua midagi muud peale tulemuste ja kordab muudkui oma mantrat: „Mitte miski ei ole võimatu. Meie töö on piire nihutada”, ja muu sihuke pläma. Aga inimesed kuulavad teda. Tema heaks tehakse mida iganes. Ollakse peaaegu nõus surema. Arvutinohikute jaoks on ta jumal.”

„Ma saan aru.”

„Aga ära arva, et ma olen mõni kriitikameeleta fänn, sugugi mitte. Kõige eest tuleb maksta, ma tean seda. Temaga koos tehakse suurejoonelisi asju. Aga kõik võib ka nässu minna. Frans ei tohi isegi oma poja eest hoolitseda. Ta korraldas mingi suure jama, selliseid lugusid on palju. Assistendid on läbi põlenud ja oma elu ära rikkunud ja jumal teab mida veel. Aga ehkki ta on alati olnud paranoiline ja lootusetu tüüp, pole ta kunagi varem niimoodi käitunud. Ta pole iialgi püüdnud nii hüsteeriliselt turvalisust tagada, ja sellepärast ma siin istungi. Ma tahan, et sa räägiksid temaga. Tean ainult, et ta on mingile väga suurele asjale jälile saanud.”

„Sa lihtsalt tead seda.”

„Usu mind, ta ei ole tavaliselt sugugi paranoiline. Vastupidi: mõeldes sellele, mis tasemel ta on töötanud, on ta olnud liiga vähe paranoiline. Aga nüüd on ta end oma majja luku taha pannud ega käi õieti väljaski. Tundub, et ta kardab, ja üldiselt ei ole ta kergesti kohkuv tüüp. Pigem on ta alati rinnaga peale läinud.”

„Ja ta tegeles arvutimängudega?” küsis Mikael, püüdmata oma skepsist varjata.

„Ühesõnaga ... Frans teadis ju, et me olime mängufriigid, eks ta siis arvas, et laseb meil töötada millegi sellisega, mis meile meeldib. Aga tema tehisintellekti programm kuulus ka sinna valdkonda. See oli täiuslik katselabor, me saavutasime fantastilisi tulemusi. Tegime midagi enneolematut. Ainult et ...”

„Räägi asjast, Linus.”

„Asi on selles, et Balder ja tema patendijuristid kirjutasid tehnoloogia kõige innovaatilisema osa kohta patenditaotluse, ja siis tuli esimene šokk. Truegamesi üks venelasest insener oli vahetult enne seda samasuguse avalduse esitanud, mis tõkestas patendisaamise, ja see ei ole sugugi juhus. Tegelikult polnud sel tähtsust. Patent oleks nagunii olnud kõigest formaalsus. Huvitav oli hoopis see, mis kuradi moodi olid nad saanud haisu ninna sellest, mida meie teeme, ja kuna me kõik olime Fransile absoluutselt lojaalsed, siis jäi üle õigupoolest vaid üks alternatiiv: hoolimata kõigist ettevaatusabinõudest häkkisid nad meie süsteemi.”

„Kas siis te võtsitegi ühendust kaitsepolitsei ja kaitsejõudude raadioluurega?”

„Esialgu mitte. Fransil on lipsu kandvate ja üheksast viieni tööl käivate inimestega suhtlemisel raskusi. Ta eelistab fanaatikutest idioote, kes ööde kaupa arvuti ees passivad, ja sellepärast otsis ta üles hoopis ühe salapärase häkkeri, kellega ta kunagi kokku oli puutunud, ja too ütles otsekohe ära, et meie arvutitesse on häkitud. Ega see tüdruk eriti usaldusväärset muljet küll ei jätnud. Mina poleks teda oma firmasse palganud, kui sa aru saad, mida ma mõtlen, ja võib ka olla, et ta ajas jama. Aga tema olulisemaid järeldusi kinnitasid hiljem ka raadioluure inimesed.”

„Aga keegi ei teadnud, kes teie süsteemi häkkis?”

„Ei, ei, häkkeri sissetungi tagantjärele jälitamine on enamasti lootusetu. Aga nii palju on selge, et need pidid olema profid. Me olime oma turvameetmete kallal tublisti vaeva näinud.”

„Ent nüüd sa arvad, et Frans Balder on selle kohta midagi teada saanud?”

„Raudselt. Muidu ta ei käituks nii kummaliselt. Ma olen veendunud, et ta sai Solifonis midagi teada.”

„Kas ta töötas seal?”

„Jah, kummalisel kombel. Frans keeldus ju varem end suurte arvutihiiglastega sidumast, nagu ma ütlesin. Ta võis lõpmatuseni jaurata sõltumatusest, tähtsusest vaba olla ja mitte orjata kasumit taotlevaid firmasid ja mida kõike veel. Aga kui meid oli lohku tõmmatud ja meie tehnoloogia ära varastatud, võttis ta järsku Solifoni pakkumise vastu, ja keegi ei saanud mitte millestki aru. Okei, nad pakkusid metsikut palka, otsustamisvabadust ja kõike muud: tee, mida tahad, aga tööta meie heaks, ja võib-olla oli see tema meelest äge. See oleks vaieldamatult äge kelle jaoks tahes, aga mitte Frans Balderi jaoks. Ta oli sihukesi pakkumisi saanud hulgi, küll Google’ilt, Apple’ilt ja kellelt iganes. Miks ta järsku huvi tundis? Ta ei andnud mingit selgitust. Võttis lihtsalt oma kodinad ja tõmbas uttu, ja nagu ma hiljem kuulsin, läks alguses kõik hiilgavalt. Frans arendas meie tehnoloogiat edasi ja ma usun, et omanik Nicolas Grant hakkas vaimusilmas juba uusi miljardeid nägema. Kõik olid kangesti elevil. Aga siis juhtus midagi.”

„Midagi, millest sa õigupoolest kuigi palju ei tea.”

„Ei, meil ei olnud ju enam kontakti. Frans kaotas põhimõtteliselt kontakti kogu muu maailmaga. Aga ma saan nii palju aru, et see peab olema midagi tõsist. Frans on ju alati avatust pooldanud ning üldisele valgustustööle ja muule tuliseid kaitsekõnesid pidanud; rääkinud, kui tähtis on kasutada paljude inimeste teadmisi ja Linuxi põhimõtteid. Aga Solifonis hoidis ta nähtavasti iga viimase kui koma salajas, koguni kõige lähemate jaoks, ja siis järsku, põmaki, võttis ta ennast töölt lahti ja sõitis koju, ja istub nüüd Saltsjöbadenis oma majas ega lähe isegi aeda mitte, ei huvitu absoluutselt isegi sellest, kuidas ta välja näeb.”

„Linus, sul on lugu professorist, kes on stressis ega hooli oma välimusest – kuigi ma ei saa aru, kuidas naabrid seda näha saavad, kui ta kunagi väljas ei käi?”

„Jah, aga ma arvan ...”

„Linus, mina arvan samuti, et see võib olla huvitav lugu. Aga kahjuks pole see minu jaoks. Ma ei ole IT-reporter – mina olen pärit kiviajast, nagu keegi mõni päev tagasi väga tabavalt kirjutas. Ma soovitan sul võtta ühendust Raoul Sigvardssoniga Svenska Morgonpostenis. Tema tunneb seda maailma.”

„Ei, ei, Sigvardsson on liiga pinnapealne. See mäng käib üle tema pea.”

„Ma usun, et sa alahindad teda.”

„Ole nüüd, ära löö põnnama! Sellest võib kujuneda sinu uus tähetund, Blomkvist.”

Mikael tegi väsinud liigutuse Amiri poole, kes nende lähedal ühte lauda pühkis.

„Kas ma tohin sulle nõu anda?” sõnas Mikael.

„Mida? ... jah ... muidugi.”

„Kui sa järgmine kord üritad mõnda lugu müüa, siis ära püüa reporterile seletada, mida see tema jaoks tähendada võib. Kas sa tead, kui mitu korda olen ma seda inimeste käest kuulnud? „Sellest tuleb tõeline hitt. See on suurem kui Watergate!” Rahuliku asjalikkusega jõuab kaugemale, Linus.”

„Ma mõtlesin ainult ...”

„Mida sa õigupoolest mõtlesid?”

„Et sa võiksid temaga rääkida. Ma arvan, et sa meeldid talle. Te olete mõlemad ühtemoodi kompromissitud.”

Linuse enesekindlus oli nagu peoga pühitud ja Mikael mõtles, kas ta ei olnud mitte üleliia karm. Ta oli vihjeandjate vastu tavaliselt ja põhimõtteliselt alati sõbralik ja julgustav, ükskõik kui hullud nende jutud ka ei olnud, mitte ainult sellepärast, et ka kõige pöörasema loo taga võib peituda hea artikkel, aga ka sellepärast, et ta teadis, kui sageli on see nende viimne õlekõrs. Paljud pöördusid tema poole, kui keegi teine neid enam ei kuulanud. Sageli oli ta inimeste viimane lootus, ja pole vähimatki põhjust neid mõnitada.

„Kuule,” ütles ta. „Mul oli eriti kehv päev, ma ei tahtnud sarkastiline olla.”

„Pole midagi.”

„Ja tegelikult on sul õigus,” jätkas Mikael. „Selles loos on tõepoolest üks asi, mis mind huvitab. Sa ütlesid, et te kohtusite naissoost häkkeriga.”

„Jah, aga õigupoolest ei puutu see asjasse. Ta oli vist mingi Balderi sotsiaalprojekt.”

„Aga ta tundis asja?”

„Või siis tabas puhtjuhuslikult naelapea pihta. Ta ajas ka palju jama.”

„Sa siis kohtusid temaga?”

„Jah, kohe pärast seda, kui Balder oli Silicon Valleysse läinud.”

„Kui kaua sellest aega möödas on?”

„Üksteist kuud. Ma viisin meie arvutid oma korterisse Brantingsgatanile. Ei saa just öelda, et mu elu oleks hiilgav olnud. Olin üksi, rahast lage ja pohmellis, kodu nägi kohutav välja, ja ma olin äsja Fransiga telefonis rääkinud ja ta luges mulle moraali nagu mingi tüütu papa. Mitu asja: ära hinda teda tema välimuse ja muu järgi, välimus võib petta, plää-plää, kurat, ja seda rääkis ta mulle! Ma pole ka ise mingi ämma unistus. Mul pole elu seeski lipsu ja pintsakut olnud, ja ma tean väga hästi, kuidas inimesed häkkerite ringkonnas välja näevad. No igatahes ma istusin kodus ja ootasin seda tibi. Mõtlesin, et ta vähemalt koputab. Aga ta lükkas ukse lihtsalt lahti ja astus sisse.”

„Kuidas ta välja nägi?”

„Kohutav ... või õigemini, mingil kummalisel viisil vist ka omamoodi seksikas. Aga üldiselt kohutav!”

„Linus, ma ei mõelnud, et sa peaksid mulle tema välimust kirjeldama. Tahan ainult teada, mis tal seljas oli ja kas ta ütles ka oma nime.”

„Mul pole aimugi, kes ta oli,” jätkas Linus, „ehkki ta tuli mulle kuskilt tuttav ette – mulle tundus, et seoses millegi halvaga. Tal olid tätoveeringud ja rõngad ja kogu muu värk, nägi välja nagu mingi satanist või goot või punkar, ja kõhn nagu jube.”

Ise seda peaaegu tähelegi panemata andis Mikael Amirile märku kallata välja veel üks Guinness.

„Mis edasi sai?” küsis ta.

„Noh, mis ma oskan ütelda. Mõtlesin, et me ei pea ju kohe pihta hakkama, nii et istusin voodi peal – muid istumiskohti eriti polnudki – ja tegin ettepaneku teha kõigepealt üks naps või nii. Aga tead, mis ta selle peale tegi? Palus mul välja minna. Käskis mul minu enda kodust minema minna, justkui oleks see kõige loomulikum asi, ja muidugi ma keeldusin. Kukkusin seletama, et ma elan siin. Aga tema ütles ainult: „Lase jalga, kao minema”, siis ma ei näinud muud võimalust, ja olin üsna kaua ära. Kui ma tagasi tulin, pikutas ta minu voodis ja suitsetas, täitsa haige, ja luges raamatut, stringiteooriast või millestki taolisest, võib-olla ma vaatasin teda kuidagi imelikult, ei tea. Ta ütles, et ei kavatse minuga magada, isegi mitte natuke. „Isegi mitte natuke,” ütles ta, ma usun, et ta ei vaadanud mulle kordagi silma. Viskas lihtsalt, et meie arvutites on olnud troojalane, RAT, ja ta tunneb selle mustri programmeerimisvõrgu järgi ära. Ütles, et meid on haledalt alt tõmmatud. Ja läks siis minema.”

„Ilma head aega ütlemata?”

„Ilma sõnagi lausumata.”

„Issand,” pääses Mikaeli huulilt.

„Ehkki ausalt öeldes usun ma, et ta rohkem esines. Kaitsejõudude raadioluure mees, kes mõni aeg hiljem sama asja uuris ja kes peaks olema sedasorti rünnakutega tunduvalt rohkem kokku puutunud, ütles kindlalt, et niisuguseid järeldusi teha ei saa, ja kui põhjalikult ta meie arvuteid ka läbi ei uurinud, ei leidnud ta sealt ühtegi vana nuhkvara. Ometi kaldus ka tema – ta nimi on muide Molde, Stefan Molde – arvama, et meie arvutitesse on häkitud.”

„Kas see tüdruk end üldse kuidagi ei tutvustanud?”

„Ma käisin talle selles osas tegelikult natuke peale, aga ainus, mida ta ütles, ja seegi tuli üsna mokaotsast, oli see, et ma võin teda Pipiks kutsuda, ja ilmselgelt ei olnud see tema õige nimi, aga ometi ...”

„Mida?”

„Mulle tundus, et omamoodi talle see sobis.”

„Kuule,” ütles Mikael. „Alles äsja oleksin ma äärepealt koju läinud.”

„Jah, ma märkasin.”

„Aga nüüd on olukord vägagi muutunud. Kas sa mitte ei öelnud, et Frans Balder tunneb seda tüdrukut?”

„Ütlesin küll.”

„Sel juhul tahan ma Frans Balderiga esimesel võimalusel kokku saada.”

„Tüdruku pärast?”

„Midagi sinnakanti jah.”

„Okei, hästi,” ütles Linus mõtlikult. „Aga sa ei leia kuskilt tema kontakte. Frans on muutunud nii kuradi salapäraseks, nagu ma ütlesin. Kas sul on iPhone?”

„On küll.”

„Siis unusta ära. Fransi meelest on Apple ennast NSA-le maha müünud. Selleks, et temaga rääkida, pead sa ostma Blackphone’i või vähemalt Androidi laenama ja laadima sellesse erilise krüptimisprogrammi. Aga ma püüan teha nii, et ta võtab ise sinuga ühendust, et te saaksite kusagil turvalises kohas kohtumise kokku leppida.”

„Suurepärane, Linus, aitäh.”

*

MIKAEL JÄI PÄRAST Linuse lahkumist natukeseks ajaks istuma, jõi oma Guinnessi lõpuni ja vaatas akna taga möllavat tormi. Tema selja taga naeris Arne oma sõpradega millegi üle. Ent Mikael oli nii sügavalt mõtetesse vajunud, et ta ei kuulnud midagi ega pannud õieti tähelegi, kui Amir tema kõrvale istus ja värskeimat ilmaprognoosi tutvustama hakkas.

Ilm tõotas täiesti pööraseks keerata. Temperatuur langeb kümne miinuskraadini. Oodati selle aasta esimest lumesadu, ja ennustuse järgi ei kujune see sugugi meeldivaks või mõnusaks. Tuisk pidavat saabuma säärase tormiga, mida pole tükk aega nähtud.

„Orkaani mõõdu võib välja anda,” ütles Amir, ja Mikael, kes ikka veel ei kuulanud, vastas lühidalt:

„Tore.”

„Tore?”

„Jah ... mida ... igal juhul parem kui üldse ilma ilmata olla.”

„Tõsi küll. Kuidas sinuga on? Sa oleksid nagu vapustatud. Kas su kohtumine polnud suurem asi?”

„Ei, sellel ei olnud häda midagi.”

„Aga ometi kuulsid sa midagi vapustavat, eks?”

„Ma ei tea. Seis on praegu natuke segane. Ma kavatsen Millenniumist ära tulla.”

„Mina arvasin, et sa oled selle ajakirjaga kokku kasvanud.”

„Seda arvasin ka mina. Aga ilmselt on kõigel oma aeg.”

„Eks see nii vist ole jah,” ütles Amir. „Minu vana isa ütles alati, et ka igavestel asjadel on oma aeg.”

„Mida ta selle all mõtles?”

„Minu meelest igavest armastust. Ta ütles seda vahetult enne seda, kui ta mu ema maha jättis.”

Mikael turtsatas.

„Nojah. Igavene armastus ei ole ka minu kõige tugevam külg olnud. See-eest ...”

„Jah, Mikael?”

„On üks naine, keda ma kunagi tundsin ja kes on minu elust praeguseks üsna kaua kadunud olnud.”

„Raske juhtum.”

„Jah, see on natuke eriline lugu. Aga nüüd sain temalt järsku elumärgi, vähemalt nii ma usun, ja võib-olla sellepärast ma jätsingi imeliku mulje.”

„Saan aru.”

„Nojah, ma peaksin vist hakkama nüüd koju minema. Kui palju ma võlgu olen?”

„Räägime sellest hiljem.”

„Tore, ole tubli, Amir,” ütles Mikael, möödus püsikundedest, kes vormistasid veel mõned kärmed kommentaarid, ja astus välja tormisele tänavale.

See oli surmalähedane kogemus. Tuuleiilid puhusid kehast otse läbi, ometigi seisis ta natuke aega tormi käes ja lasi vanadel mälestustel ennast kaasa viia, ta läks aeglaselt koju ja mingil põhjusel oli tal ukse avamisega raskusi. Tal tuli natuke aega võtmega lukuaugus lõgistada, tuppa jõudes viskas ta kingad jalast ära, istus arvuti ette ja hakkas otsima infot professor Frans Balderi kohta.

Aga ta ei suutnud kuidagi keskenduda ja selle asemel mõtles ta nagu palju kordi varem: kuhu see tüdruk küll kadus? Kui jätta kõrvale üks teade tema kunagiselt tööandjalt Dragan Armanskilt, siis polnud tema kohta sõnagi kuulda olnud. Nagu maa alla vajunud, ja ehkki nad elasid enam-vähem samas kandis, polnud ta näinud temast varjugi, küllap sellepärast oligi Linuse jutt talle niimoodi mõjunud.

Tegelikult võis Linuse juures tookord käia ka keegi teine. See oli võimalik, aga mitte eriti usutav. Kes veel peale Lisbeth Salanderi trambib inimestele isegi silma vaatamata sisse ja ajab nad oma kodust välja, näeb läbi nende arvutite kõige suuremad saladused ja heidab möödaminnes sääraseid lauseid nagu „Ma ei kavatse sinuga magada, isegi mitte natuke”? See pidi olema Lisbeth, ja Pipi, kas see polnud iseloomulik?

Fiskargatani korteriuksel oli silt S. Summa, ta mõistis väga hästi, et Lisbeth ei tahtnud kasutada oma õiget nime. Tema õige nimi oli saanud liigse tähelepanu osaliseks ja seostus suurte draamade ning hullumeelsete tegudega. Kus ta nüüd pesitseb? Tegelikult pole see ju esimene kord, kui tüdruk lihtsalt õhku haihtub. Aga alates sellest päevast, kui Mikael Lundagatanil tema uksele koputas ja Lisbethi tema kohta veidi liiga põhjaliku taustauuringu kirjutamise eest läbi sõimas, polnud nad kunagi teineteisest nii kaua lahus olnud, ja kas ei tundu see veidi imelik? Lisbeth on ju siiski tema ... jah, kes pagan ta õieti on?

Sõbraks ei saa teda pidada. Sõpradega saadakse kokku. Sõbrad ei kao niimoodi lihtsalt ära. Sõbrad ei anna endast märku ainult üksteise arvutitesse häkkides. Ometigi jäi miski teda Lisbethiga ühendama, ja ennekõike oli ta tema pärast mures. Tüdruku kunagine eestkostja Holger Palmgren ütles küll, et Lisbeth tuleb alati toime. Hoolimata kohutavast lapsepõlvest, või võib-olla tänu sellele, on tal seitse elu nagu kassil, ja kindlasti on selles omajagu tõtt.

Ent garantiisid ju ei ole, kui arvestada tema tausta ja võimet omale vaenlasi tekitada. Võib-olla oli ta tõepoolest ära pööranud, nagu Dragan Armanski vihjas, kui nad Mikaeliga umbes pool aastat tagasi Gondolenis koos lõunat sõid. Oli kevadine laupäev ja Dragan nõudis tungivalt, et ta saaks Mikaelile õlle ja kogu muu kupatuse välja teha. Mikaelil oli tunne, et Draganil on vaja südant puistata, ja ehkki pealtnäha paistis see kahe sõbra kohtumisena, polnud mingit kahtlust, et tegelikult tahab Dragan rääkida ainult Lisbethist ja mõne klaasikese järel sentimentaalsekski minna.

Dragan rääkis muu hulgas, et tema firma, Milton Security, oli Högdaleni ühele vanadekodule müünud hulga turvanuppe, häid seadmeid, nagu ta väitis.

Aga neist ei ole kasu, kui vool ära läheb ja keegi ei võta vaevaks elektrivarustust taastada, ja täpselt nii juhtuski. Hilisõhtul oli vanadekodus voolukatkestus, öösel kukkus üks vanuritest, Rut ...kermani nimeline daam, murdis puusaluu ja lamas seejärel mitu tundi maas, vajutades tagajärjetult häirenupule. Hommikuks oli tema seisund juba üsna kriitiline ning kuna ajalehed parajasti sel ajal kirjutasid vanadekodude probleemidest ja personali hooletusest, puhuti sündmus väga suureks.

Õnneks Rut paranes. Kuid õnnetuseks oli tema poeg Rootsidemokraatide partei üks ninameestest, ja kui partei veebilehel Avpixlat avaldati info, et Armanski on araablane – mida ta sugugi ei olnud, ehkki tõsi oli see, et mõnikord teda Araablaseks kutsuti –, läks kommentaariumis mölluks. Sajad anonüümsed kommentaatorid kirjutasid, et nii see läheb, kui „pigid meile tehnikat ärivad”, ja Dragan võttis seda väga südamesse, eriti veel siis, kui ka tema eakat ema rämedalt solvati.

Ent järsku, otsekui võluväel, polnud kommentaatorid enam anonüümsed. Iga kirjutise all oli selle autori nimi ja aadress, info töökoha ja vanuse kohta. Kõik oli vormistatud väga kenasti, ühtlaselt – justkui oleksid kommentaatorid ise etteantud vormi ära täitnud. Võiks öelda, et kogu saidi info sai avalikuks, ja muidugi selgus, et kirjutajateks ei olnud sugugi ainult heidikutest targutajad, vaid igati korralikud kodanikud, nende hulgas koguni mõned Armanski konkurendid turvaärist, ja pikka aega olid lehe administraatorid täiesti võimetud midagi ette võtma. Nad ei saanud millestki aru. Katkusid vaid juukseid, enne kui neil õnnestus lehekülg sulgeda, ja vandusid süüdlastele kättemaksu. Ainuke häda oli selles, et keegi ei teadnud, kes rünnaku läbi oli viinud, peale Dragan Armanski muidugi.

„See oli ju klassikaline Lisbeth,” ütles ta, „täiesti mõistetav, kuna mina olin loo üks osapool. Ma ei olnud piisavalt suuremeelne, et kõikidele paljastatutele kaasa tunda, mis siis, et ma pean IT-turvalisust oma töö tõttu väga oluliseks. Tead, ma polnud temast terve igaviku midagi kuulnud, ja ma olin veendunud, et minu olemasolu on talle täiesti ükskõik, nojah, eks vist kõikide teiste inimeste olemasolu samuti. Aga siis juhtus see lugu, see oli nii ilus. Ta asus minu poolele, ma saatsin talle ülevoolava tänumeili, ja minu üllatuseks tuli sellele ka vastus. Kas tead, mida ta kirjutas?”

„Ei.”

„Ainult ühe lause: „Kurat, kuidas te suudate seda Östermalmi kliiniku jõletist Sandvalli turvata?””

„Kes on Sandvall?”

„Ilukirurg, kellele me pakkusime ihukaitseteenust pärast seda, kui ta oli ühe noore eesti tüdruku rinnaoperatsiooni nässu keeranud ja teda seejärel ähvardama hakati. Selgus, et tüdruk oli ühe tuntud kriminaali pruut.”

„Ohoh.”

„Täpselt, mitte just väga tark tegu, ja ma vastasin Lisbethile, et ega minagi ei arvanud, et Sandvall on mingi pailaps. Ma koguni teadsin, et ta ei ole seda. Aga püüdsin rõhuda sellele, et me ei saa selliseid hinnanguid anda. Me ei saa kaitsta ainult moraalselt laitmatuid. Isegi kaabakatel on õigus turvalisusele, ja kuna ähvardus Sandvalli vastu oli tõsine ning ta palus meie abi, siis seda ta ka sai – topelttasu eest. Nii lihtne see oligi.”

„Aga Lisbeth selle arutluskäiguga ei leppinud?”

„Igal juhul ei vastanud ta mulle – vähemalt mitte meili teel. Aga võiks öelda, et ta andis mulle teistsuguse vastuse.”

„Kuidas see välja nägi?”

„Ta marssis kliinikusse meie turvameeste juurde ja käskis neil rahulikuks jääda. Ta vist koguni tervitas neid minu poolt. Siis läks ta otsemat teed patsientidest, õdedest ja arstidest mööda, astus Sandvalli kabinetti ning murdis tal kolme sõrme luud, samal ajal teda räigelt ähvardades.”

„Issand jumal!”

„Mida mina siis räägin? Täitsa segane. Käitub niimoodi paljude tunnistajate juuresolekul ja kõige tipuks veel arsti kabinetis.”

„Jah, päris hull ikka.”

„Muidugi tekkis sellest hiljem õudne möll, kisa kui palju, ähvardati kohtusse anda ja mida kõike. Saad isegi aru: murda sõrmeluud kirurgil, kes on plaaninud teha kalleid lõikusi. Sihuke asi paneb staaradvokaatidel dollarid silme ees tiirlema.”

„Mis edasi sai?”

„Mitte midagi. Mitte üks piuks, ja see ongi võib-olla kõige imelikum. Kogu lugu jooksis liiva, ilmselt sellepärast, et kirurg ei tahtnud asja edasi ajada. Aga ikkagi, Mikael, see oli hullumeelse tegu. Ükski terve mõistuse juures olev inimene ei marsi keset päeva arstikabinetti ega murra arstil sõrmi. Isegi terve mõistusega Lisbeth Salander ei tee midagi sellist.”

Mikael Blomkvist polnud selle analüüsi õigsuses päris veendunud. Tema meelest oli kõik üsna loogiline, vastas Lisbethi loogikale, ja selles suhtes oli ta enam-vähem ekspert. Ta teadis paremini kui keegi teine, kuidas see naine mõtleb, et see ei toimu samamoodi ratsionaalselt nagu teistel inimestel, vaid see ratsionaalsus lähtub Lisbethi enda seatud eeldustest, ja ta ei kahelnud sekundikski, et see arst oli teinud vale tibi näppimisest kaugelt hullemaid asju. Ometigi küsis ta endalt, kas Lisbeth oli siin millegagi mööda pannud, kui mitte muu, siis riskianalüüsiga.