Отрывок из книги
Mind on alati köitnud mõte armastusest esimesest silmapilgust. See kohene tõmme. See elektrit täis hetk, mida tunned siis, kui vaatad kedagi ja lihtsalt tead… tema on see õige! Ja siis te puudutate teineteist, ning tundub, nagu kogu maailma energia oleks kogunenud teie kätesse, tekitades säriseva ühenduse, mis toimib ainult teie kahe vahel. Selle murdosa sekundi jooksul saad sa aru, et oled leidnud oma hingesugulase.
Armastus esimesest silmapilgust on Dantede Pärandi algne kontseptsioon, kuid mulle tuli idee, mis arendas seda natuke edasi. Ma hakkasin mõtlema… Mis siis, kui sellel perekonnal – kutsume neid Dantedeks – tegelikult oligi võime ühe ainsa puudutusega oma hingesugulane ära tunda? Kui seda omadust oli tõesti Dantede-liini kaudu edasi antud niikaua kui keegi mäletada suutis? Kas seda peetakse õnnistuseks… või needuseks?
.....
Vaatamata käele, mille vend oli Sevi õlale pannud, tuli tal kogu oma tahtejõud appi võtta, et blondile naisele selg pöörata ja minema kõndida. Iga sammuga tundis ta, kuidas vajadus naise järgele nagu vesiliiv teda endasse imes. Ükskõik, kui kaugele ta naisest ka läks, tajus ta tema kohalolekut iga närvilõpmega, ning see teadmine viis teda rohkem tasakaalust välja kui ta tunnistada oleks tahtnud.
Nad leidsid kevadkollektsiooni, mis oli välja pandud uhkele toorsiidiga kaetud alusele, ning uurisid ehteid tähelepanelikult. Ka modellid liikusid ballisaalis ringi, teemantide ja värviliste kalliskivide sära nende ilu täiustamas. Marco flirtis nendega, samal ajal kui Sev hindas väljapanekuid. Ta lootis jätkuvalt blondiiniga kokku saada. Kuna naine kandis üht kollektsiooni olulisimat ehetekomplekti, järeldas mees, et ta pidi üks neist modellidest olema, eriti kui arvestada tema pikkust ning kuninglikku kehahoiakut. Kuid naine hoidus tagaplaanile ning Sev ei suutnud otsustada, kas tunda sellest kergendust või ärrituda.
.....
