Читать книгу Kakskümmend soovi. Blossom Street, 5. raamat - Debbie Macomber - Страница 6

Oli sõbrapäeva õhtu ja kell oli kuus. Sel ajal oleks pidanud tähistamisega alustama, nagu see oli olnud siis, kui nad Robertiga abielus olid. Kui Robert elus oli. Aga täna, aasta kõige romantilisemal päeval, oli kolmekümne kaheksa aastane Anne Marie Roche üksi. Blossom Street Booksi raamatupoe uksel suletud-silti ette keerates heitis ta pilgu sõbrapäevale kohaselt kaunistatud vaateakna poole, millel olid paberist südamed ja roosad õhupallid ning virn armastusromaane, mida ta enam ei lugenud. Seejärel vaatas ta välja. Tänavalambid süttisid võbeledes, kui õhtu Seattle’i kohal maad võttis.

Tõde oli see, et Anne Marie vihkas oma elu. Nojah, olgu, vihkas oli liiga rängalt öeldud. Lõppude lõpuks oli ta terve, piisavalt noor ja kütkestav, rahaliselt maksevõimeline ning talle kuulus ümbruskonna kõige populaarsem raamatupood. Aga tal ei olnud kedagi, keda armastada, mitte kedagi, kes armastaks teda. Ta ei olnud enam osa millestki suuremast, oli vaid tema ise. Igal hommikul ärgates leidis ta voodi teise poole tühjana ja ta ei uskunud, et kunagi selle kõleda tundega harjuda võib.

Tema abikaasa oli üheksa kuu eest surnud. Kui täpne olla, oli ta lesk, ehkki nad olid Robertiga lahus elanud. Kuid nad olid regulaarselt kohtunud ja tegutsesid leppimise suunas.

Siis korraga oli see kõik läbi, kogu lootus kustunud. Just siis, kui nad olid taas ühinemas, sai tema abikaasa raske infarkti. Ta oli kontoris kokku varisenud ja surnud enne, kui parameedikud kohale jõudsid.

Anne Marie ema oli teda hoiatanud, millised riskid kaasnevad vanema mehega abiellumisel, kuid viisteist aastat ei olnud nii väga suur vanusevahe. Robert, karismaatiline ja nägus, oli nende kohtudes olnud neljakümnendate keskel. Nad olid olnud koos õnnelikud, sobinud hästi kokku igas mõttes peale ühe.

Anne Marie tahtis last.

Robert ei tahtnud.

Tal oli olnud perekond, kaks last oma esimese naise Pamelaga, ja ta ei olnud huvitatud uue pere loomisest. Mehega abielludes oli Anne Marie tema tingimusega nõustunud. Tol ajal ei olnud see tähtis tundunud. Ta oli Robertisse hullupööra armunud – ja siis, kaks aastat tagasi, oli see teda tabanud. See igatsus, see vajadus lapse järele muutus üha tugevamaks ning Roberti keeldumine üha järeleandmatumaks. Mehe lahenduseks oli olnud osta talle koer, kellele Anne Marie pani nimeks Baxter. Kui väga ta ka oma Yorkshire’i terjerit armastas, ei olnud tema tunded muutunud. Ta oli endiselt last tahtnud.

Olukorda ei teinud kergemaks ka Melissa, Roberti kahekümne nelja aastane tütar, kellele Anne Marie ei olnud kunagi meeldinud. Anne Marie oli aastate jooksul teinud palju katseid nendevahelist pinget lõdvendada, kuid need kõik ebaõnnestusid. Õnneks olid tal head suhted Brandoniga, Roberti pojaga, kes oli oma õest viis aastat vanem.

Kui Anne Marie ja Roberti abielus probleemid tekkisid, ei olnud Melissa suutnud oma rõõmu varjata. Tema kasutütar näis tundvat suurimat heameelt, kui Robert ülemöödunud sügisel, seitse kuud enne oma surma, Anne Marie juurest välja kolis.

Anne Marie ei teadnud, mida ta võis olla nii kirgliku jälestamise pälvimiseks teinud peale selle, et Melissa isasse ära armus. Ta oletas, et tüdruku palav lootus, et tema vanemad ühel päeval uuesti abielluvad, oli tema kibestumuse põhjuseks. Iga laps tahab, et tema perekond terviklik oleks. Ja Melissa oli teismeline, kui Anne Marie Robertiga abiellus – raske iga, mille perekondlikud asjaolud raskemaks muutsid. Anne Marie ei süüdistanud Roberti tütart, kuid mehe abielu Pamelaga oli olnud läbi ammu enne seda, kui tema pildile ilmus. Kuid sellele vaatamata, kuidas ta ka üritas, ei olnud Anne Marie kunagi suutnud Melissaga ühist keelt leida. Tegelikult ei olnud ta Melissast matustest saati midagi kuulnud.

Anne Marie avas Elise Beaumonti lähenemas nähes poe ukse. Naise abikaasa Maverick oli pärast pikka võitlust vähiga hiljuti manalateele läinud. Elise oli kuuekümnendais eluaastais, pensionile jäänud raamatukoguhoidja. Ta oli pärast peaaegu kolmkümmend aastat kestnud lahus olemist taas oma abikaasaga koos elama hakanud, kuid temast siis vähem kui kolme aasta pärast uuesti ilma jäänud. Ta oli kleenuke, hallipäine naine, kes oli muutunud peaaegu kuivetuks, kuid tema näojoonte karmust mahendas kurbus ta silmades. Kuna ta oli sage raamatupoe klient, oli Anne Marie temaga Mavericki hääbumise kuude jooksul sõbrunenud. Mehe surm oli mitmes mõttes kergendus, kuid Anne Marie mõistis, kui raske on lahti lasta kellestki, keda armastad.

„Ma lootsin, et sa tuled,“ sõnas Anne Marie naist kiirelt emmates. Ta oli poe kaks tundi varem kinni pannud, andes Steve Handleyle, oma tavapärasele neljapäevaõhtusele assistendile, vaba õhtu, et too saaks sõbrapäeva tähistama minna.

Elise libistas mantli seljast ja pani selle paksu polstriga tooli seljatoele. „Ma arvasin, et ei tule, kuid otsustasin siis, et teiste lesknaistega koos olemine on täpselt see, mida ma täna õhtul vajan.“

Lesed.

Nad olid kohtunud raamatusõprade klubis, mille Anne Marie oli poes korraldanud. Pärast Roberti surma oli ta soovitanud lugeda Lolly Winstoni „Good Griefi“, romaani noorest naisest, kes püüab kohaneda leseseisusega. Selle klubi kaudu oli Anne Marie kohanud Lillie Higginsit ja Barbie Fosterit. Ka Colette Blake oli ühinenud. Ta oli olnud lesk, kes üüris A Good Yarni, Lydia Goetzi lõngapoe kohal olevat korterit. Colette oli eelmisel aastal uuesti abiellunud.

Ehkki suurem grupp oli lugenud ja arutlenud teiste raamatute üle, oli leski üksteise poole tõmmanud ja nad hakkasid omaette kokku saama. Nende koosviibimised olid sageli mitteametlikud kogunemised lähedalasuvas French Cafés kohvitassi ääres või raamatupoe kohal Anne Marie juures klaasikest veini juues.

Lillie ja Barbie oli ainulaadne paar leski, ema ja tütar. Nad olid kaotanud oma abikaasad kolm aastat tagasi eralennuki õnnetuses. Anne Marie mäletas, et oli lugenud Learjeti juhtumist ajalehest; mõlemad piloodid ja kaks reisijat said surma Seattle’is maandumisel toimunud ootamatus avariis. Lillie abikaasa ja väimees olid ühes parfüümifirmas juhatajad ja käisid sageli koos ärireisidel.

Lillie Higgins oli umbes Elise’i vanune, aga see oli kõik, mis neil ühist oli. Tegelikult oli Lillie vanust raske täpselt määratleda. Ta nägi välja vaevu viiskümmend, aga kuna tal oli neljakümneaastane tütar, pidi ta kuuekümnendais olema. Väikest kasvu ja õbluke, oli ta üks neist vähestest naistest, kes ei paistnud kunagi vananevat. Tema garderoobis oli ultrakalleid kudumeid ja kuldehteid. Anne Mariele tundus, et kui Lillie tahaks, saaks ta selle raamatupoe kümnekordse hinnaga ära osta.

Tema tütar Barbie Foster oli paljuski oma ema moodi ja samas temast välimuse poolest täielikult erinev. Tal olid pikad blondid juuksed, mis ei paistnud kunagi sassi minevat, imelised kristallsinised silmad, veatu figuur. Oli raske uskuda, et tal olid kaheksateistkümneaastased kaksikutest pojad, kes õppisid kolledži esimesel kursusel; Anne Marie oleks võinud kihla vedada, et enamik inimesi pidas teda pigem nende õeks kui emaks. Kui Barbie ei oleks Anne Mariele nii väga meeldinud, oleks tal olnud lihtne naise peale vimma kanda selle eest, et too nii… täiuslik oli.

„Aitäh, et täna poeukse varakult kinni panid. Olen palju meelsamini siin, kui et õhtu üksi kodus mööda saadan,“ ütles Elise Anne Marie mõtisklust katkestades.

Taas see sõna.

Üksi.

Hoolimata omaenese kartustest sõbrapäeva ees, üritas Anne Marie naeratada. Ta osutas poe tagaosa suunas. „Mul on tagaruumis mullikile ja kõik muu valmis pandud.“

Möödunud kuul, kui nad arutlesid ühe Elizabeth Buchani romaani üle, oli valentinipäeva teema jutuks tulnud. Anne Marie sai oma sõpradelt teada, et see on leskede jaoks ehk kõige piinarikkam püha. Siis oligi nende väikene grupp otsustanud seda omal moel tähistada. Ainult et romantilise armastuse ja abielu asemel tähistavad nad sõprust. Nad trotsivad maailma haletsevaid pilke ja tõstavad toosti üksteise minevikuarmastuste ja tulevikulootuste auks.

Elise naeratas ebakindlalt, kiigates poe tagaosa poole. „Mullikile?“

„Mul on seda mitu tonni,“ vastas Anne Marie. „Sa ei kujuta ettegi, kui paljud tarnijad seda kasutavad.“

„Aga miks see põrandal on?“

„Noh…“ Nüüd, kui Anne Marie seda selgitada üritas, tundus see tobe. „Mul on alati küllastumatu tung seda katki vajutada, seega ma mõtlesin, et võiksime seda koos teha – selle peal kõndides.“

„Sa tahad, et me mullikile peal kõnniksime?“ küsis Elise hämmeldunult.

„Mõtle sellest kui meie oma sõbrapäeva tantsupeost ja ilutulestikust üheskoos.“

„Kuid ilutulestik on iseseisvuspäevaks või siis ehk aastavahetuseks.“

„Selles asja mõte ongi,“ vastas Anne Marie innustavalt. „Uued algused.“

„Ja me joome ka šampanjat?“

„Kindel see. Mul on paar pudelit tõelist kraami, Veuve Clicquot’d.“

„Veuve tähendab muuseas lesknaist. Lesknaise Clicquot’ mullitav – mida muud me juua võiksimegi?“

Uks avanes ja mingisuguse elegantse parfüümi pilves astusid sisse Lillie ja Barbie. Niipea, kui nad sisenesid, lukustas Anne Marie poeukse.

„Pidu alaku,“ ütles Lillie, ulatades Anne Mariele karbi koogikestega.

„Mina tõin šokolaadi,“ teatas Barbie, näidates karpi tumeda Belgia šokolaadiga. Tal oli seljas punane pükskostüüm laia musta vööga, mis rõhutas tema peenikest pihta. Kas maailmas ei ole mingisugust õiglust? Sel naisel on jumalik figuur ja ta sööb šokolaadi?

„Ma lugesin, et tumedas šokolaadis ja punases veinis on kõiksugu looduslikke kasulikke aineid,“ ütles Elise.

Anne Marie oli seda samuti lugenud.

Lillie raputas teeseldud hämmastusega pead. „Kõigepealt vein ja nüüd šokolaad. Elu on hea.“

Ees tagaruumi poole minnes hämardas Anne Marie poe eesosas valguse. Šampanja ja pokaalide kõrvale oli ta seadnud kristallvaasi roosidega; need olid olnud kingitus Susannah’s Gardenist, kõrvalmajas asuvast lillepoest. Kõik Blossom Streetil tegutsevad väikekaupmehed olid omavahel sõbrad. Kuuldes väikesest peost, oli Alix Turner French Cafést toonud kandiku juustu, küpsiste ja seemneteta viinamarjadega. Anne Marie oli pannud kingi oma töölauale, millel oli nüüd pitsiline lina. Lydia oli peale käinud, et nad seda oma peol kasutaksid. See oli nii kaunis, et äratas Anne Maries taas soovi kuduma õppida.

Ta soovis, et suudaks sõbranna kingituses näha enamat kui kaastundeväljendust, kuid tema meeleseisund muutis selle võimatuks. Kuid sellegipoolest, nii teiste leskede kui enda pärast oli ta kindlalt otsustanud seda üritada.

„See saab lõbus olema,“ ütles Elise, rääkides neile, miks Anne Marie oli mullikile põrandale laotanud.

„Kui suurepärane idee!“ hüüatas Barbie.

„Kas kallan?“ küsis Anne Marie, eirates ängistustunnet, mille eest ta ei paistnud pakku pääsevat. See oli mitmeid kuid temas pesitsenud ja ta oli arvanud, et nüüdseks on elu juba paremaks muutunud. Võib-olla vajab ta nõustamist. Üks oli kindel – ta vajab midagi.

„Igatahes,“ vastas Lillie šampanja suunas osutades.

Anne Marie avas pudeli ja täitis neli klaasi. Nad tervitasid üksteist pokaale kokku lüües.

„Armastuse terviseks,“ ütles Elise. „Mavericki mälestuseks.“ Tema hääl murdus.

„Šokolaadi terviseks!“ Barbie tegi tobedat nägu, võib-olla selleks, et tähelepanu Elise’i pisaratelt eemale juhtida.

„Ja Lesknaiste šampanja terviseks,“ lisas Lillie.

Anne Marie ei öelnud midagi.

Ehkki sellest oli möödas üheksa kuud, ei paistnud tema lein leevenevat ega kergemini talutavaks muutuvat. Ta töötas liiga palju, sõi liiga vähe ja leinas taga kõike seda, mis oleks võinud olla. Asi oli enamas kui vaid tõsiasjas, et tema armastatud mees oli surnud. Tema surmaga oli Anne Marie sunnitud loobuma unistusest kõigest sellest, mida ta oli lootnud abielul pakkuda olevat. Tõelisest partnerlusest – ja perekonna rajamisest. Isegi kui ta peaks taas armuma, mis näis ebatõenäoline, on rasedus üle neljakümnese jaoks riskantne. Unistus oma last saada oli surnud koos Robertiga.

Nad rüüpasid neljakesi vaikuses šampanjat, igaüks oma mälestusse süüvinud. Anne Marie nägi Elise’i näol kurbust, Lillie omal mõtisklevat ilmet, Barbiel poolnaeratust.

„Kas me võtame mullide puruks tallamiseks kingad jalast ära?“ küsis Lillie hetk hiljem.

„Emal on sukkis kõndimise suhtes oma kiiks,“ ütles Barbie oma ema poole pilku heites. „Ta ei kiida seda heaks.“

„Meie kodus seda lihtsalt ei tehtud,“ pomises Lillie.

„Kingade jalast võtmiseks ei ole mingisugust vajadust,“ ütles Anne Marie. „Asja mõte on lõbutseda. Teha pisut lärmi, pühitseda meie sõprust ja mälestusi.“

„Sel juhul, paugutamine alaku,“ ütles Elise. Ta tõstis toekas kingas jala ja põrutas sellega mullile. Ruumis lahvatas paugatus.

Barbie oli järgmine, samm kindel. Tema kõrged kontsad hävitasid tõhusalt mulliderea.

Pauh. Pauh. Pauh.

Pauh.

Lillie järgnes talle. Tema liigutused olid ebakindlad, peaaegu vabandavad.

Plaks.

Anne Marie oli viimane. See tundus… hea. Tõeliselt hea, ning tekkiv lärm suurendas ootamatut lõbu- ja elevustunnet. Esimest korda peo algusest saati ta naeratas.

Selleks ajaks õhetasid nad kõik elevusest ja šampanjast. Teised itsitasid kergemeelselt; Anne Marie seda just ei suutnud, kuid ta suutis peaaegu naerda. Võime rõõmu väljendada oli Roberti surres kadunud. See ei olnud ainuke, mille ta oli kaotanud. Anne Mariel oli olnud kombeks laulda, vabalt ja häbenematult. Kuid pärast Roberti matust oli ta avastanud, et ei suuda seda enam teha. Lihtsalt ei suuda. Iga kord, kui ta seda üritas, tõmbus kurk kokku. Kuuldavale tulid lämmatatud helid, mis vaevu muusikaga sarnanesid, ja mõne aja pärast andis ta alla. Sellest oli möödas kuid, mil ta üldse laulda üritas.

Paugutamine jätkus, kui nad mööda mullikilet ringi trampisid, aeg-ajalt šampanja rüüpamiseks pausi tehes. Nad marssisid paraadil olevate sõdurite hiilguse ja tseremoniaalsusega, andes üksteisele pokaalidega au.

Tänu oma sõbrannadele avastas Anne Marie, et tema meeleolu oli paranema hakanud.

Peagi said kõik mullid katki trambitud. Klaase kaasa võttes istusid nad toolidele, kus lugejategrupid kohtusid, ning tõstsid hämaralt valgustatud poes taas üksteise terviseks tooste.

Tahapoole nõjatudes üritas Anne Marie lõdvestuda. Hoolimata varasemast naerust, hoolimata sellest, et seda õhtut koos sõbrannadega veetis, täitusid tema silmad pisaratega. Ta pilgutas need minema, kuid järgnesid uued, ja ei läinud kaua, kui Barbie seda märkas. Sõbranna pani julgustava käe Anne Marie põlvele.

„Kas see valu kunagi väiksemaks ka jääb?“ küsis Anne Marie. Tagataskust salvrätikut otsides tupsutas ta silmi. Ta vihkas niisugust murdumist. Ta tahtis selgitada, et ei olnud kunagi nutune ega sentimentaalne naine olnud. Kõik tema tunded olid Roberti surmast saati intensiivsemaks muutunud.

Lillie ja Barbie vahetasid teadvaid pilke. Nemad olid kõige kauem lesed olnud.

„Muutub küll,“ lubas Lillie samuti tõsiseks jäädes. „Aga see võtab aega.“

„Ma tunnen end nii üksi.“

„Seda võibki oodata,“ ütles Barbie talle šokolaadikarpi ulatades. „Näe, võta veel üks. Sul hakkab parem.“

„Minu vanaemal oli kombeks nii öelda,“ lisas Elise. „Söö, ja kõik tundub parem.“

„Minu oma ütles alati, et kui kellegi heaks midagi teed, tunned end pärast peaaegu uuena,“ lausus Lillie. „Vanaema kinnitas, et teiste vastu lahke olemine on ravi igasuguse kurbuse vastu.“

„Treenimine aitab samuti,“ lisas Barbie. „Mina veetsin spordisaalis väga palju tunde.“

„Kas ma ei saa lihtsalt midagi osta?“ küsis Anne Marie nukralt ning luksatas seda öeldes naerda.

Naised naeratasid.

„Ma soovin, et see oleks nii lihtne,“ ütles Elise tõsisel häälel.

Anne Marie söögiisu oli kuude kaupa olematu olnud ja spordisaalis käimine talle tegelikult ei meeldinud. Linttrenažööril mitte kusagile kõndimine näis talle üpris mõttetu tegevus. Ka vabatahtlikuks tööks ei olnud tal soovi, vähemalt mitte praegusel hetkel, ehkki teise inimese abistamine võiks aidata tal sellest madalseisust, sellest iseendasse süüvimise lõhest üle saada.

„Me kõik otsime kiiret taastumist, kas pole?“ ütles Barbie vaikselt.

„Võib-olla.“ Lillie naaldus oma toolil tahapoole. „Nendest valikutest on millegi ostmine ainus, millest tõeliselt kinni võiksin haarata.“

„Mina samuti,“ ütles Barbie naerdes.

„Ma saan aru, et te teete nalja – noh, osaliselt –, kuid materiaalsed asjad ei aita,“ hoiatas Elise neid kõiki reaalsusse tagasi tuues. „Igasugune kergendus, mida laristamishoog pakub, on paraku ajutine.“

Ükskõik, kui ahvatlev ka mõte endale kingitus osta olla võib, arvas ka Anne Marie, et tal on õigus.

„Me kõik peame enda eest füüsiliselt hoolt kandma. Õigesti sööma. Treenima,“ lausus Elise mõtlikult. „Tähtis on ka see, et me oma rahaasjad korda seame.“

„Selles asjas olen ma sinuga täielikult nõus,“ ütles Lillie.

„Koostame oma tegemistest nimekirja,“ jätkas Elise. Ta sirutas käe oma koti järele ja võttis sealt väikese spiraalköites märkmiku.

„Kui mina sellise nimekirja teen,“ ütles Lillie, „ei ole see lillkapsa söömisest ja tervisejooksu tegemisest. Selle asemel kavatsen ma teha asju, mida olen aastaid edasi lükanud.“

„Nagu näiteks?“ küsis Anne Marie.

„Oh, midagi lõbusat,“ vastas Lillie, „näiteks Pariisi reisida.“

Anne Mariel oli tunne, justkui oleks teda välgunool tabanud. Kui nad abiellusid, oli Robert lubanud ta ühel päeval Pariisi viia. Nad rääkisid sellest sageli, arutades igat aspekti oma reisist Valguse linna. Muuseumidest, mida külastaksid, paikadest, kuhu jalutama läheksid, toitudest, mida sööksid…

„Mina tahan Pariisi minna koos kellegagi, keda armastan,“ sosistas Anne Marie.

„Mina tahan uuesti armuda,“ ütles Barbie otsustavalt. „Kõrvuni armunud olla nagu varem. Tahan armastust, mis muudab minu elu.“

Nad kõik olid naise sõnu kaaludes tükk aega vait.

Anne Marie ei suutnud uskuda, et Barbiel võiks meeste seltskonnast puudus olla. Nad ei olnud seda teemat kunagi arutanud, aga ta oli üllatunud, et nii kütkestaval naisel nagu Barbie ei olnud mehi jalaga segada. Võib-olla oli. Võib-olla olid tal lihtsalt kõrged nõudmised. Kui nii, ei saanud Anne Marie seda talle pahaks panna.

„Me kõik tahame armastatud olla,“ ütles Lillie. „See on põhiline inimvajadus.“

„Mul oli armastus,“ ütles Elise neile, hääl valust kähe. „Ma ei looda enam sellist armastust leida.“

„Minul oli see samuti,“ lausus Barbie.

Nende kohale lasus taas vaikus.

„Nimekirja tegemine on hea idee,“ sõnas Elise rõhutatult. „Nimekiri asjadest, mida teha.“

Anne Marie noogutas, sõrmitsedes samal ajal üht ülesriputatud sõbrapäevakaunistust. See idee oli temas huvi äratanud. Tal oli vaja oma entusiasm ellu äratada. Tal oli vaja leida inspiratsiooni ja motivatsiooni – ja see nimekiri võis just seda teha. Ta oli niikuinii nimekirjade kirjutajat tüüpi, kuid see oleks teistmoodi. See ei oleks tavaline kohtumiste ja igapäevakohustuste nimekiri.

„Mina isiklikult ei vaja veel üht tee-ära-listi,“ pomises Lillie. „Mul on neid juba piisavalt.“

„See ei oleks selline,“ vastas Anne Marie kinnituse saamiseks Elise’i poole vaadates. „See oleks, ee… soovide inventuur,“ ütles ta kuuldavalt mõtiskledes. Ta möönis, et lesepõlve juurde kuulus rohkesti peakseid; sõbrannadel oli ses suhtes õigus. Tal oli tõesti vaja oma rahaasjad korda saada ja oma tervisele tähelepanu pöörata.

„Kakskümmend soovi,“ ütles ta korraga.

„Miks kakskümmend?“ küsis Elise end ettepoole kallutades, olles ilmselgelt huvitatud.

„Ma ei ole kindel. See tundub õige.“ Anne Marie kehitas kergelt õlgu. See number oli talle pähe turgatanud ja ta ei teadnud õieti, miks. Kakskümmend. Kakskümmend soovi, mis aitaksid tal tagasi saada elurõõmu. Kakskümmend kirja pandud unistust. Kakskümmend võimalust, mis annaksid talle põhjuse tuleviku suunas vaadata, selle asemel, et oma leinas kinni olla. Ta ei saanud nii jätkata, end ühest päevast teise vedada, valust ja südamevalust haaratud, sest Robert oli surnud. Ta vajas uut sihti. Ta võlgnes seda endale – ja Robertile.

„Kakskümmend soovi,“ kordas Barbie aeglaselt. „Ma arvan, et see sobib. Kakskümmend on reaalne arv. Mitte nagu näiteks sada.“

„Ja see ei ole liiga väike – nagu kaks või kolm,“ lausus tema ema.

Anne Marie sai aru, et sõbrannad võtsid tema ideed tõsiselt, ja see lisas talle selles osas kindlust. „Soovid ja lootused tulevikuks.“

„Teeme seda!“ hüüatas Lillie.

Barbie ajas end toolil sirgu. „Sa peaksid prantsuse keelt õppima,“ ütles ta Anne Mariele naeratades.

„Prantsuse keelt?“

„Selleks, kui sa Pariisis oled.“

„Ma õppisin seda keskkoolis kaks aastat.“ Kuid ta mäletas sellest vaid seda, kuidas pöörata verbe être ja avoir.

„Mine täienduskursusele.“ Barbie libistas end tooliservale.

„Võib-olla teengi seda.“

„Mina õpin ehk kõhutantsu,“ ütles Barbie järgmiseks.

Naised vaatasid teda üllatunult, Anne Marie naeratas heakskiitvalt.

„Lillie mainis seda varem, aga ma arvan, et meile kõigile teeks tohutult head vabatahtlikuks olla,“ sõnas Elise. „Minust on saanud mu lapselapse koolis Lõunasöögisemu ja ma tõesti ootan pikisilmi Malcolmiga koos veedetavat aega.“

„Lõunasöögisemu? Mis asi see on?“

„Programm riskilastele,“ selgitas Elise. „Ma käin kord nädalas koolis ja söön koos ühe väikese kolmanda klassi poisiga lõunat. Malcolm on armas laps ja ta on minu tähelepanu all õitsele löönud. Niipea, kui ma koolimajja astun, tormab ta minu poole, justkui oleks mu külaskäiku kogu nädala oodanud.“

„Nii et te sööte siis kahekesi lõunat?“

„Nojah, aga talle meeldib mulle ka oma koolitööd näidata. Tal on lugemisega raskusi. Kuid ta näeb kõvasti vaeva, ja aeg-ajalt ta loeb mulle, või loen mina talle. Olen tutvustanud talle Lemony Snicketi raamatuid ja need meeldivad talle väga.“

„Sa siis õpetad teda?“

„Ei, ei, tal on lugemisõpetaja. See ei ole selline programm. Ma olen tema sõber. Või siis rohkem nagu lisavanaema.“

See idee meeldis Anne Mariele, aga ta ei teadnud, kas see tema jaoks õige programm on. Ta kaalub seda. Tema vaba päev on kolmapäev ja iga teine laupäev, kui Theresa poodi teda asendama tuleb. Ta pidi tunnistama, et vabatahtlik töö algkoolis annaks talle enesehaletsemise asemel tegevust.

See ei olnud just soov. Kuid Elise väitis, et tunneb end seeläbi paremini. Kellegi teise aitamine – võib-olla see oligi võti.

Pidu sai läbi umbes poole kümne ajal, ja pärast seda, kui ta oli kõigile hüvastijätuks lehvitanud, lukustas Anne Marie välisukse. Seejärel läks ta trepist üles oma poe kohal olevasse tillukesse korterisse. Tema igavesti truu Baxter ootas teda, tehes tema jalgade ümber seni tiire, kuni Anne Marie kummardus, ta sülle võttis ning hellitas teda ohtra tähelepanuga, mida too ihkas. Koera välja lühikesele jalutuskäigule viinud, naasis ta korterisse, mõeldes endiselt leskede uuele projektile.

Ta tegi endale tassi teed ja võttis märkmiku ning istus siis diivanile, Baxter tema kõrval keras. Lehekülje ülaservale kirjutas ta:

Kakskümmend soovi

Tal võttis tükk aega, et esimene asi kirja panna.

1. Leia elu juures üks hea asi.

Anne Marie tundis peaaegu piinlikkust, et ainuke, millega ta suutis lagedale tulla, oli nii kurb, nii hale soov, selline, mis reetis tema vaimse tervise armetu seisundi. Tahapoole naaldudes sulges ta silmad ja üritas meenutada, millest kunagi unistanud oli, nooremas eas pooleldi väljendatud soovidest.

Ta lisas teise asja, ehkki see oli tobe.

2. Osta endale punased kauboisaapad.

Kahekümnendais eluaastais, kaua enne Robertiga abiellumist, oli Anne Marie selliseid poe vaateaknal näinud ja need olid ta paigale naelutanud. Ta lihtsalt pidi need saapad endale saama. Kui ta poodi läks ja neid jalga proovis, olid need täiuslikult sobinud. Täiuslikult. Kahjuks ei olnud seda hind. Ta ei saanud mitte mingil juhul 1500 dollarit paari kauboisaabaste peale kulutada! Ta oli vastumeelselt poest väljunud, hüljates oma soovi.

Ta ei oleks saanud osaajaga ülikooli raamatupoes töötades endale säärast ekstravagantsust lubada. Aga ta mõtles neile saabastele endiselt. Ta tahtis neid endiselt ja saabaste hind ei heidutanud teda enam nagu toona, kõik need aastad tagasi. Kuidagimoodi leiab ta endale paari dekadentseid kauboisaapaid. Punaseid.

Pliiatsiotsa närides mõtiskles ta teiste soovide üle. No tõesti, see ei peaks ju nii raske olema…

Anne Mariele turgatas pähe, et kui ta kavatseb osta endale punased kauboisaapad, peaks ta mõtlema, mida nendes ette võtta.

3. Õpi tantsima line-tantsu.

Anne Mariel oli kahtlus, et line-tants võib olla Seattle’is pisut vanamoodne – vastandina näiteks Dallasele –, aga hea asi oli see, et see ei vajanud partnerit. Ta võib kohale minna ning lihtsalt lõbutseda, ilma et peaks muretsema, et on osa paarist. Ta ei olnud valmis uueks suhteks; võib-olla aja jooksul see juhtub, aga kindlasti mitte veel. Mõne minuti pärast kriipsutas ta line-tantsu soovi läbi. Tal ei olnud energiat, et seltskondlik olla. Ta luges esimest soovi ja tõmbas ka selle maha. Ta ei teadnud, kuidas hinnata seda, kas ta oli elu juures tegelikult midagi head leidnud. See ei olnud piisavalt spetsiifiline. Suur hulk võimalusi käis tal peast läbi, kuid ta ei vaevunud ühtegi neist oma nimekirja lisama.

Lilliel oli õigus – tal on vaja oma rahaasjad korda saada. Ta kirjutas selle üles teisele paberilehele, koos meeldetuletusega iga-aastasest tervisekontrollist ja võib-olla ka spordisaali minemisest. Ainuke asi esimesel lehel, soovinimekirja omal, oli too saapapaar.

Nüüd siis oli tal kaks eraldi nimekirja – üks soovide ning teine elu praktilisemate külgede jaoks. Mitte et iga soov lõppkokkuvõttes ei vajaks eraldi tee-ära nimekirja, aga selle peale ta praegu mõtlema ei hakanud. Anne Marie sulges silmad ja üritas välja nuputada, mida ta kõige rohkem tahab, millist soovi täide viia loodab. Mõned järgmised ideed olid kõik praktilised, nagu mitmeid kuid edasi lükatud kokkusaamiste planeerimine. See oli kurb tähelepanek, et tema üheks sooviks, südame ainukeseks igatsuseks oli pööraselt kallis saapapaar.

Selles oligi probleem; ta ei teadnud enam, mida tahab. Ümbritsetuna leinast ja kaotatud unistustest, oli tema rõõm haihtunud, samamoodi, nagu olid kadunud ka oskus naerda ja laulda.

Seni oli teine nimekiri soovide omast arvuliselt üle. Selles olid kohtumiste kokkuleppimised raamatupidaja, juristi, loomaarsti ja paariarstiga. Kurb, kurb, kurb. Ta võis hästi ette kujutada, millised Lillie ja Barbie nimekirjad välja näevad. Neil on tulnud pähe imelisi mõtteid. Kohti, kuhu minna, kogemusi, mida nautida, inimesi, kellega kohtuda.

Anne Marie põrnitses oma soovinimekirjas olevat ühtainukest naeruväärset lauset, tundes ahvatlust paber kokku kägardada.

Ta ei teinud seda. Põhjustel, mida ta ei suutnud selgitada, jättis ta selle köögikapile. Nimekirjad on olulised, seda ta teadis. Ta oli aastate jooksul piisavalt eesmärkide püstitamisest lugenud, mõistmaks asjade üleskirjutamise väärtust. Tegelikult leidus tema poes just selsamal teemal päris palju menukaid raamatuid.

Hea küll, see oli algus. Anne Marie ei kavatsenud seda ideed kõrvale heita. Ja ta oli vähemalt mõne kohest tegutsemist vajava asja üle kontrolli haaranud. Ta oli kindlaks määranud selle, mida ta tegema peab.

Kunagi hiljem paneb ta kirja selle, mida teha tahab.

Anne Marie libistas sõrmega üle sõna saapad. Tobe, ebapraktiline, naeruväärne – kuid ta ei hoolinud sellest. Ta oli kindlalt otsustanud need saada.

Ainuüksi mõte soovide kirja panemisest tekitas muutusi; Anne Marie tajus tillukest lootusekiirt, elevuse sosinat. Sulamine oli alanud.

Lõpuks meenuvad talle ka teised igatsused, teised soovid. Tal on veel üheksateist järel. Anne Mariel oli tunne, justkui oleks džinn lõpuks pudelist välja pääsenud ja ootas nüüd, et saaks kuulda tema suurimaid soove. Tal tuleb vaid kuulata omaenese südant, ja kui ta seda teeb, saavad tema pööraseimad unistused teoks.

Kui elu vaid oleks nii lihtne.

Nii see muidugi ei ole, kuid Anne Marie otsustas, et on valmis seda ette kujutama.