Читать книгу Tingimustega abielu. Esimene raamat - Debbie Macomber - Страница 5

„MA olen nii rumal,“ ulgus Jamie Warren, visates käkrus pabertaskuräti üle õla. Rich Manning, kes istus teisel pool köögilauda, ulatas talle uue. „Ma usaldasin Tonyt ja ta pole muud kui üks... tropp.“

Naine napsas Richilt pabertaskuräti ja nuuskas häbenemata nina. Seda taskurätti tabas sama saatus, mis eelmistki. „Tunnen end maailma kõige suurema tolana.“

„Hoopis Tony on see, kes on tola.“

„Kindel see. Ja miks siis mina siin oma silmad peast nutan?“ Jamie ei oodanud vastust. Nii hilisel kellaajal Richile helistamine ja talle nuuksudes oma häda kurtmine polnud just kõige arukam tegu, kuid ta pidi kellegagi rääkima ja Rich oli esimene, kes talle pähe turgatas.

Ta oli selline sõber, kellele Jamie ei peljanud keset ööd helistada. Sõber, kes tuli külla, kui ta kaastunnet või lohutust vajas. Nad olid lähedased olnud sellest ajast peale, kui olid keskkooli aastaraamatut koostanud. Ehkki nad ei kohtunud sageli, tundis Jamie alati, et nende suhe on eriline.

„Vähemalt on nutmine parem kui purju joomine, mida tegin mina, kui avastasin, et Pamela mind pettis,“ tunnistas Rich sarkastilise muigega. Ta tõusis püsti ja valas neile kummalegi kohvi.

„Sa pole teda sellest peale näinud, mis?“

„Olen ikka. Ma ei taha, et ta mind armukadedaks peaks.“

Jamie ei saanud parata, et puhkes naerma. „Sa käid temaga ikka veel kohtamas? Isegi pärast seda, kui said teada, et ta kohtus su selja taga teise mehega?“

Rich kehitas õlgu, nagu poleks sellel erilist tähtsust, kuigi Jamie teadis, et see pole nii. Rich oli murtud, kuid teeskles ükskõiksust. Kõik teised võis ta ära petta, aga Jamiet mitte. Mehe muretu käitumine ei varjanud ta valu.

„Ma käisin temaga paar korda kinos,“ jätkas Rich. „Hoidsin end vaos. Aga tegelikult sai kõik läbi hetkel, kui teisest mehest kuulsin.“

„Minu ja Tony vahel on ka kõik läbi,“ pomises Jamie. Üksnes nende sõnade väljaütlemine tekitas ta rinnus pitsitust. Ta armastas Tonyt päriselt ja oli seda teinud peaaegu aasta. Nad olid sageli abiellumisest ja pereloomisest rääkinud. Jamie tahtis nii väga lapsi saada. Eelmisel nädalavahetusel läksid nad koos koguni kihlasõrmust ostma. Jamie ema, kes oli Tony järele hull, oli vaimustuses. Et Jamie oli üle kolmekümne aasta vana, oli ema ta abieluväljavaadete pärast mures olnud, kuid isegi tema leidis, et Tony Sanchezi suguse mehe ootamine oli seda väärt olnud. Halva uudise jagamine oma lesest emaga oli mõjunud peaaegu sama rängalt nagu reetmine ise.

„Oled sa kindel, et selle teise naise laps on tema oma?“ küsis Rich, sirutades käe Jamie oma järele. „See naine võib ju lihtsalt tolmu üles keerutada.“

„Tony ei vaevunud seda isegi mitte eitama.“ Alguses oli Jamie lootnud, et teine naine valetab. Ta oli Tonyle otsa vaadanud, palvetades, et see kõik oleks lihtsalt üks halb nali. Mehe ilusad tumedad silmad olid muutunud tõrjuvaks, kuid lõpuks kahetsevaks ja kõhklevaks, kui ta oma pilgu Jamielt oli pööranud. Ta ütles, et see oli olnud viga, hetkeline meeltesegadus. Üheöösuhe, mis ei tähendanud midagi. Ta tundis end sellepärast halvasti ja lubas, et midagi sellist ei juhtu enam kunagi.

Tony pettis teda juba enne abiellumist ning Jamie ei vajanud kristallkuuli teadmaks, et selline käitumismuster korduks.

„See pole esimene kord,“ tunnistas naine, hammustades alahuulde, et see ei väriseks. „Margie New Accountsist mainis, et oli Tonyt umbes kuu aega tagasi ühe blondi naisega näinud. Tony ütles mulle, et on linnast ära, ja ma... Ma olin kindel, et ta aeti kellegagi segi. Oleksin pidanud juba siis taipama.“

„Ära ole enda vastu nii karm,“ sõnas Rich, kummardades, et naise meelekohalt tumepruun juuksesalk eemale lükata. „Ka selle kohta, et Pamela mind ninapidi veab, oli palju märke, aga ma olin temast nii sisse võetud, et...“

„Tema rinnapartiist. See oli alati su esmane huviobjekt.“

„Ilmselt sellepärast ma sinuga käima ei hakanudki,“ vastas Rich muiates.

Jamie naeratas. See oli nendevaheline vana nali. Kui nad kooli aastaraamatu jaoks koos töötama pandi, oli Rich populaarne jalgpallur ja Jamie hall hiireke. Nad olid pidevalt karvupidi koos olnud. Ühel päeval pärast eriliselt vastikut kokkupõrget oli Jamie Richile karjunud, et kui tal oleks suuremad rinnad, siis ehk võtaks ta teda kuulda. Rich oli sõnatuks muutunud, seejärel naerma puhkenud. See oli murdnud jää nende vahel ja sellest peale olid nad sõbrad. Parimad sõbrad.

„Olen kuulnud, et operatsioonist on abi,“ naljatas Rich, vaadates Jamie rindu.

„Päriselt?“ Naise rinnad polnud väiksed, kuid tore oli teineteisega vanamoodi lõõpida. Tähelepanu viimine sellelt, milliseks veaks Tony oli osutunud, mõjus hästi, ehkki korraks. Ta oli mehe peale raisanud terve aasta. Terve aasta!

Rich sirutas käe kohvi järele, seejärel toetus vastu tooli seljatuge ja ohkas. „Ma hakkan juba kahtlema, kas keegi üldse truu on.“

„Mina olen viimane inimene, kellelt seda küsida,“ vastas Jamie, rüübates oma kohvi. Ta mõistis Richi kahtlusi. Näis, et kõik suhted ta lähikonnas ebaõnnestusid. Sõbrad, kelle abielud olid tundunud tugevad ja kindlad, lahutasid. Paljud harrastasid tööl kõrvalehüppeid. Juhuseksi. Jamiel oli sellest kõrini.

„Kui Mark Brooks pettis mu õde Taylorit, siis võttis mu õde vastu õpetajatöö teises osariigis,“ jätkas Rich. „Tead, Mark ei meeldinud mulle kunagi. Tundsin algusest peale, et temaga on midagi valesti. Soovin, et oleksin sellest Tayloriga rääkinud.“

„Mul oli temast nii kahju.“

„Kogu pere oli mures. Siis kolis ta Montana pärapõrgusse ja paar kuud hiljem abiellus Russ Palmeriga. Kõik olid veendunud, et ta tegi kohutava vea, abielludes lohutuseks mingi kauboiga, aga ma pole teda kunagi varem õnnelikumana näinud. Ja nüüd on Christy abielus Cody Frankliniga.“

„Kellega?“

„Custeri maakonna šerifiga. Ka Christy elab Montanas.“

„Aga ma arvasin, et ta oli James Wilkensiga kihlatud! Püha jumal, ma käisin kõigest paar kuud tagasi ta kihluspeol.“

„See on pikk jutt, aga James on pildilt väljas.“

„Kas Christy jättis Jamesi maha?“ Seda oli raske uskuda. Jamie oli arvanud, et nad sobisid teineteisega. Nad olid kihluspeol olnud nagu ideaalne paarike, rüübates šampanjat ja arutledes pereringis pulmakuupäevade üle.

Rich kihistas naerda. „Kui juba see sind üllatab, siis oota, kuni kuuled veel seda. Kui Christy Jamesiga kihlus, oli ta juba Codyga abielus.“

Jamie oli šokeeritud. Ta ei tundnud Richi noorimat õde eriti hästi, kuid poleks iial arvanud, et Christy midagi nii alatut teeks. „Ma olen tõesti üllatunud.“

„Seal olid mingid leevendavad asjaolud ja asi pole üldse nii halb, nagu see kõlab, aga Christy on lihtsalt järjekordne näide sellest, kui muutliku meelega võivad naised olla.“

„Naised?“ vaidles Jamie vastu. „Hoopis mehed on oma mitteusaldusväärsuse poolest tuntud, see on alati nii olnud.“

Näis, nagu oleks Rich tahtnud sellele vastu vaielda. Ta ajas selja sirgu ja avas suu, kuid raputas siis pead. Ta ohkas ja jõi oma kohvi lõpuni. „Ma olen hakanud mõtlema, et pühendumus ei tähenda tänapäeval enam midagi.“

„Ei tahaks nii küüniline olla, aga olen nõus.“

Rich tõusis püsti ja viis oma tassi kraanikaussi. „Saad sa nüüd magama jääda?“

Jamie noogutas, ehkki polnud selles veendunud. Ta oli juba niigi palju Richi aega raisanud ega tahtnud teda kauem kinni hoida.

„Valevorst,“ sosistas mees vaikselt.

Jamie naeratas ja tõusis samuti. Rich embas teda ja ta toetas oma pea mehe õlale. Nii mõnus oli hoitud olla. Rich lohutas teda armastava sõbra kombel, sellise, kes tõesti hoolis temast ilma romantiliste mehe-naisevaheliste probleemideta.

„Sa saad sellest üle.“

„Ma tean,“ sosistas Jamie. Kuid enne Richiga rääkimist ta selles nii kindel polnud. Milline õnn, et tal selline sõber oli. „Me mõlemad saame,“ lisas ta.

Rich ohkas sügavalt. „Kas sa ei soovi, et elu oleks praegu sama lihtne nagu keskkoolis?“

See märkus sundis Jamie peatuma. „Ei,“ vastas ta lõpuks, puhkedes naerma. „Ma olin siis nii häbelik.“

„Häbelik?“ vaidles Rich vastu, tõmbudes piisavalt eemale, et talle küsivalt otsa vaadata. „Sa olid paljutki, Jamie Warren, kuid häbelik küll mitte.“

„Võib-olla sinuga mitte.“

„Oleksid võinud olla, siis ehk oleksid vastu vaidlemata mu sõna kuulanud.“

„Sa oled ikka veel pahane selle pärast, et ma ei kasutanud spordilehel sinu fotot, mis? Meie keskkooliajast on möödas kolmteist aastat ja sa pole mulle ikka veel andeks andnud, et kasutasin hoopis Josh McGinnesi pilti.“

Rich kihistas naerda. „Ma võiksin ju pahane olla, aga jätan mineviku seljataha.“

„Hea kuulda.“ Jamie juhatas mehe oma korteriukseni. „Aga päriselt, ma olen tõesti tänulik, et sa tulid.“

„Kas helistad, kui mind vajad?“

Jamie noogutas. Kõige hullem oli möödas. Nüüd korjab ta killud kokku ja alustab uuesti, ehkki veidi vähem usaldades ja palju ettevaatlikum olles.

KAKS kuud hiljem istus Rich oma Boeingu kontori kabinetis, kui ta silme ette kerkis Jamie Warreni pisarais nägu. Oli tunne, nagu oleks see vestlus toimunud alles eile, ehkki nad olid puhkuse ajal kaks või kolm korda rääkinud ning naisega tundus kõik korras olevat. Ta kõlas koguni rõõmsameelselt. Igatahes palju paremas meeleolus kui Rich.

Jamie ei üritanud tema ees teeselda. Tony oli talle palju haiget teinud. Nagu Jamie jutust aru võis saada, oli mees üritanud nende kihlust jätkata, kuid naine oli selle mõtte pikema jututa kõrvale heitnud. Richile oli selge, et Tony Sanchez ei tundnud Jamie Warrenit. See naine oli kangekaelsem kui eesel. Kui ta oli juba midagi pähe võtnud, siis nii see jäigi. Oojaa, ta jättis endast küll vagura ja pingevaba mulje, kuid Rich oli paar korda ta kangekaelsemat poolt näinud ja oma õppetunni kätte saanud.

Richi häiris, et Jamie polnud abielus. Naine oli alati lapsi armastanud ja ta oli arvanud, et nüüdseks on Jamiel neid terve trobikond.

Ta taipas, et suurem osa mehi möödus Jamiest, ilma et oleks talle teist pilku heitnud. See häiris teda veelgi enam.

Probleem, ehkki see polnud Richi arvates päris õige sõna, seisnes selles, et Jamie polnud just iluduskuninganna välimusega. Ta polnud ka labane ega inetu. Kuid ta oli lihtsalt tavaline, kui vastumeelne selle tunnistamine Richile ka polnud. Tavaliselt oli igas naises üks või kaks asja, mis silma torkasid. Veatu nägu. Lopsakad läikivad juuksed, mis olid blondid, kuldsed või mustad... Jamie aga polnud blond ega brünett, vaid midagi vahepealset. Ning ta juuksed polnud pikad, ehkki lühikesed samuti mitte. Mõnel naisel olid silmad, mis lausa tungisid mehe hinge. Jamiel olid pruunid silmad. Tavalised pruunid silmad. Mitte tumedad ja võrgutavad ega midagi sellist, vaid lihtsalt pruunid. Kenad, kuid keskpärased.

Jamie oli umbes 1,65 meetri pikkune ja saledamapoolne. Kui Rich nüüd selle üle järele mõtles, märkas ta, et naine polnud eriti kurvikas. Ei puusadest ega kindlasti mitte rindadest. Muidugi võis ta eksida, sest ta polnud Jamiet sellise pilguga vaadanud... Kui aus olla, oli ta naises vaid sõpra näinud.

Jamiel polnud keha, mis oleks mägesid liigutanud. Asi oli selles, et ühel naisel võis ju olla tavaline nägu, ent kui ta oli kurvikas, armusid mehed temasse ülepeakaela ära. Richile ei meeldinud oma suguvendade kohta midagi nii madalat tunnistada, kuid nii see oli.

Vaid vähesed võtsid vaevaks näha Jamie sooja südant ja suuremeelset hinge. Rich polnud kunagi varem teist nii lahket naist näinud. See, mida Jamie oli häbelikkuse kohta öelnud, vastas tõele, ehkki Rich oli seda eitanud. Ometi oli naises südikust ja sisu. Piisavalt, et talle vastu hakata, mis polnud sugugi lihtne.

Rich tõukas end lauast eemale ja tõusis püsti. Ta sammus otsustavalt läbi koridori.

„Bill,“ ütles ta, astudes oma sõbra kabinetti. „On sul hetk aega?“

„Mis toimub?“

Rich polnud kunagi varem kosjasobitajat mänginud ega teadnud, kust alustada. „Ma tahan, et sa tutvuksid kellegagi.“

„Oh!“ Bill ei paistnud vaimustusse sattuvat.

„Ühe mu sõbrannaga.“

„Lesk või lahutatud?“

„Vallaline.“

Billi kulmud kerkisid ta hõreneva juuksepiirini. „Sa tahad öelda, et müürililleke.“

Richile ei meeldinud Jamiest nii mõelda, kuid praegu polnud õige aeg vaidlemiseks. „Me käisime koos keskkoolis.“

„Keskkoolis? Kui vana ta on?“

„Kolmkümmend üks.“ Jamie sünnipäev oli aprillis. Nende mõlema sünnipäevad olid aprillis ning Jamie oli varmas talle meelde tuletama, et on temast tervelt nädal aega vanem.

„Ta pole veel abielus olnud?“ küsis Bill, hääl kahtlustavaks muutumas. „Mis tal viga on?“

„Mitte midagi. Ta on üks toredamaid inimesi, keda oled kohanud.“

Bill sirutas käe oma dokumendisahtlisse, võttis sealt kausta ja avas selle. „Ma ei oska sulle isegi öelda, kui palju kordi on sõbrad...“ ta peatus ja tõstis pilgu, „head sõbrad mind kellegagi kokku sokutanud. Nad väidavad alati, et tegemist on kõige toredama neiuga, kellega iial kohtunud oled. Tänan, kuid ei, Rich!“

„Tänan, kuid ei? Sa pole veel tema kohta õieti midagi kuulnudki.“

„Piisavalt.“

„Mis sul viga on?“ Richil oli raske oma ärritust varjata. Bill oli kolmekümne viie aastane ja kümne kilogrammi võrra ülekaalus, rääkimata ta hõrenevast juuksepiirist. Kui aus olla, ei leidnud ta, et sõbral oli õigust nii neetult valiv olla.

„Mul ei ole mitte midagi viga.“

„Ma arvasin, et tahad uuesti abielluda.“

„Tahangi. Ühel päeval, kui leian endale selle õige naise.“

„Võib-olla magad sa selle maha, kui ta kõrvale jätad,“ ütles Rich. „Ma ei hakka sulle valetama: ta pole just miss Ameerika, aga ta pole inetu, kui see on see, mis sulle muret teeb.“

„Miks sa siis ise teda välja ei kutsu?“

Küsimus üllatas Richi. „Noh, sest... see oleks nagu kohtamine oma õega.“

Bill ohkas kärsitult. „Miks sa mulle temast varem pole rääkinud?“

„Ta oli suhtes.“

Bill raputas ägedalt pead. „Unusta ära! Sa oled hea sõber ja kõike, aga mind on viimase paari aasta jooksul liiga tihti üritatud kellegagi kokku sokutada. Kui aus olla, siis on su sõbranna kõike seda, mida ma ühes naises väldin. Ta on üle kolmekümne ega ole kunagi abielus olnud. Abiks pole ka see, et ta äsja suhte lõpetas. Vabandust, Rich, ausalt, aga ma pole huvitatud!“

Richi arvates oli Billi käitumine solvav. Enne kui ta jõudis end peatada ja oma tegevust analüüsida, sirutas ta käe oma rahakoti järele.

„Mida sa teed?“ tahtis Bill teada, kui Rich sellest kaks piletit välja tõmbas.

„Need on piletid Seahawksi väljalangemismängule Green Bay vastu. Piletiäritsejad küsivad ühe pileti eest kolmsada dollarit. Kui nõustud Jamie välja kutsuma, siis kuuluvad need sulle.“ Ta vanem vend Jason oleks talle selle eest peapesu teinud, kuid temaga kavatses Rich tegelda hiljem.

Billi silmad läksid uskumatusest pärani. „Sa tahad öelda, et annad mulle kaks piletit Seahawksi mängule, kui lähen su sõbrannaga välja?“

„Just!“

Isegi nüüd oli Bill kõhkleval seisukohal. „Ühele kohtingule?“

„Ühele kohtingule.“ Ent kui ta sõber Jamiet tundma õpib, siis taipab ta, kui eriline naine ta on. Mõne nädala pärast otsib Bill juba ise võimalust, kuidas Richile selle eest tasuda. Rich kavatses seda meeles pidada, kui Jasonile piletite äraandmisest räägib.

„Ja kusagile kenasse kohta. Mitte mingisse bowling’u-urkasse pitsat sööma, eks?“

Billi sõrmed sulgusid piletite ümber. „Õhtusöök Space Needle’is, millele järgneb balletietendus.“

„Hästi! Aga vaata, et Jamie sellest kokkuleppest ei kuuleks.“

Bill naeris. „Kas ma näen nii rumal välja?“

Rich ei vastanud, kuid tema arvates polnud ükski Jamie Warreniga kohtama minekust keelduv mees just eriline Mensa klubi kandidaat.

„Siin on tema telefoninumber,“ sõnas ta, kirjutades selle paberilipikule. „Ma helistan talle, räägin temaga veidi, kuid ülejäänu on juba sinu teha.“

„Pole probleemi,“ sõnas Bill, torgates piletid taskusse.

Rich tundis end oma kabinetti naastes õilsana. Jamie oli üks vägev naine ja oli aeg, et keegi sellest aru saaks. Bill Hastings polnud tema jaoks küll piisavalt hea, kuid tegemist oli siiski meeldiva mehega. Richil polnud raske Billi ja Jamiet mõne aasta pärast kaht või kolme last kasvatamas ette kujutada.

Tal oli hea meel, mida ta polnud juba ammu tundnud.

SEL õhtul käis Rich koju minnes Jasoni korterist läbi ja tundis kergendust, et vend oli väljas. See tähendas, et ta sai väljalangemismängu piletite saatusest rääkimisega viivitada. Seda tuli kindlasti teha silmast silma, kinnitas ta endale.

Olles paar tundi oma korteris veetnud, otsustas Rich Jamie juurde sõita. Ta helistas naise uksekella ja ootas. Talle polnud pähegi turgatanud, et Jamie ei pruugi kodus olla. Ta hakkas end juba ringi pöörama, kui kuulis sees liikumist.

„Kes on?“ hüüdis Jamie.

„Suur ja kuri hunt!“

Naise naerule järgnes ukseluku klõpsatus. Ta avas ukse ja Rich nägi, et ilmselt oli ta äsja vannist tulnud. Ta oli kiiruga selga tõmmanud froteehommikumantli, mis ta niiskele nahale kleepus.

„Rich,“ ütles ta üllatunud häälel, „mida sina siin teed?“ Samal ajal lõpetas ta vöö kinnisidumise.

Hommikumantli hõlmad vajusid veidi lahti, paljastades ta reie. Rich ei suutnud sellelt oma pilku pöörata ega vastanud kohe. Ta langetas pilgu ja oli hetkeks rabatud, kui pikad ja siredad sääred Jamiel olid. Naljakas, et ta polnud seda varem märganud. Ta muigas, mõeldes sellele, et Billi ootas ees meeldiv üllatus.

„Lase käia, lõpeta oma vanniskäik,“ ütles ta, sammudes kööki. „Ma tunnen end sel ajal nagu kodus.“

„Ma olengi juba peaaegu lõpetanud.“

„Ära kiirusta!“ hüüdis Rich. Ta vaatas külmikusse ja võttis sealt ühe õuna. Ta hammustas sellest parajasti viimast tükki, kui Jamie naasis. Ta nägi, et naine oli juukseid kamminud ja sussid jalga pannud. Oligi kõik. Hommikumantel liibus ta saledatele puusadele.

„On sul täna õhtuks plaane?“ Tavaliselt käis Rich reede õhtuti väljas, kuid täna polnud tal selleks tuju.

„On sul midagi pakkuda?“

„Kino. Ma luban sul isegi filmi välja valida.“

„Ilmselt lased mul piletid ka kinni maksta?“

„Võimalik.“ Rich muigas, olles endaga rahul, et talle selline idee pähe oli turgatanud. Ettepanek kinno minna tuli talle tegelikult samasuguse üllatusena nagu ilmselt Jamielegi. Täpselt nagu Seahawksi piletite pakkumine Billile...

Tegelikult oli see lausa paganama hea mõte. Nii sai ta jutu sujuvalt Billile viia. Viimane asi, mida ta tahtis, oli see, et Jamie arvaks, nagu oleks tema kogu asja taga.

Kinno minek oli tõepoolest geniaalne nüke, leidis Rich, kui nad sinna sõitsid. Ta oli alati Jamie seltskonda nautinud ja nüüd veel rohkemgi. Õhtu koos naisega oli kui pääsetee mängudest ja teesklemisest, mis kellegi uuega kohtama minnes kaasnesid, ja just seda ta oma närvide rahustuseks vajaski. Richile ei meeldinud sellest rääkida, eriti veel oma perele, kuid Pamela oli talle kõvasti haiget teinud. Ta ei usaldanud enam oma otsustusvõimet naiste osas. Oojaa, ta käis küll kohtingutel. Sageli. Kuid ta oli kõikidest nendest mängudest väsinud. Pamela polnud murdnud üksnes ta südant, vaid teinud midagi palju hullemat. Ta oli pannud mehe endas kahtlema.

Rich peatus Seattle’i äärelinna kobarkinos, mis jäi Jamie kodu lähedale. Ta ostis neile piletid, kuid naine nõudis, et tema maksab popkorni ja šokolaadirosinate eest.

Just siis, kui ta hakkas leidma, kui tore oli koos olla naisega, kes ei muretse pidevalt oma kaalu pärast, kummardas Jamie talle lähemale ja sosistas: „Sa sõid minust rohkem rosinaid.“

„Kas tahad, et ostan juurde?“

„Ei. Lihtsalt pea meeles, et jääd mulle võlgu.“

Richil kulus mitu minutit taipamaks, et muigas, ehkki selleks polnud põhjust, eriti veel kuna tegemist oli tõsise filmiga.

„Me ei tee seda piisavalt sageli,“ sõnas ta, kui nad kaks tundi hiljem kinost lahkusid. Ta mõtles seda tõsiselt. Viimased paar kuud polnud tal eriti kiire olnud, kuid ta polnud Jamiega ühenduse võtmisele mõelnud. Nüüd imestas ta, miks.

„Ei, ei tee,“ nõustus naine, nööpides oma mantlit kinni. Ta kandis teksapükse ja heleroosat kampsunit. See värv sobis talle. Rich hakkas seda juba ütlema, kui talle meenus oma ootamatu külakäigu põhjus.

„Kuidas oleks ühe kohviga?“ pakkus ta, võttes naise käevangu. Kinokompleksis asus ka kohvik ning ta juhatas Jamie sinna.

Ta ootas, kuni nad olid laua äärde istunud ja menüüd vaadanud, enne kui Billi teema tõstatas. „Mul on üks töökaaslane, kellega sa võiksid kohtuda.“

Jamie ei tõstnud menüült pilku. „Kes?“

„Bill Hastings. Ta meeldiks sulle.“

„On ta pikk, tõmmu ja nägus?“

„Jah. Ei ja ei.“

„Tundub minu maitse järgi mees olevat,“ naljatas Jamie, pannes menüü käest. Ettekandja valas neile kohvi ning Jamie ei koonerdanud koorega. „Nii palju kui kuulnud olen, tasub nägusatest meestest eemale hoida.“

„Või nii?“ Rich aimas juba, mis edasi tuleb. Ta polnud ennast täis mees, kuid teadis, et oli silmale meeldiv vaadata – tõsiasi, mis polnud talle märkamatuks jäänud juba varastel teismeliseaastatel. Ta polnud kunagi naiste tähelepanust puudust tundnud, mõnikord oli see meeldiv, mõnikord mitte.

„Jah,“ lausus Jamie. „Nägusaid mehi ei saa usaldada.“

„Kes seda ütleb?“ nõudis Rich, teeseldes vihapurset.

„Kõik,“ vastas Jamie silmagi pilgutamata. „Nad on nii iseendale pühendunud. Või vähemalt nii olen ma kuulnud.“

Rich kihistas naerda ja viipas ettekandjale, tellides endale lihaga salati. Ta tundis üle mitme nädala, et tahab korralikult süüa. Ta ei kurtnud ka siis, kui Jamie näppas temalt oliive ja väitis, et see oli vähim, mida Rich teha sai pärast seda, kui sõi ära suurema osa šokolaadirosinatest.

TEISIPÄEVA hommikul marssis Bill Richi kabinetti, võttis tooli ja istus sellele. Ta kulm oli kortsus. „Sellest ei tulnud midagi.“

Rich üritas välja nuputada, millisest projektist Bill räägib, kuid mitte midagi ei tulnud pähe. Nad mõlemad kuulusid inseneride osakonda firmas, mis pakkus teenust Boeingule. Rich oli end vabatahtlikuna välja pakkunud, teades, et see tähendas palju ületunde. Ta vajas praegu väljakutseid, nii oma karjääris kui ka elus.

„Mida sa silmas pead?“ küsis ta Billilt.

„Ta ütles mulle ära.“

Bill ei saanud ju ometi Jamiest rääkida. Rich oli talle teed sillutanud! Tal oli vähemalt kolmel korral õnnestunud Billi nime vestluses ära mainida. Sellest piisas, et Jamies uudishimu tekitada, kuid mitte äratada temas kahtlust, nagu oleks Rich üritanud neid kokku sokutada.

„Ta ütles sulle ära?“ kordas ta, suutmata seda uskuda. „Nähtavasti ei üritanud sa piisavalt.“

„Kui ma oleksin veel rohkem üritanud, oleks mind vahistatud,“ pomises Bill.

„Mida paganat sa talle ütlesid?“

„Mitte midagi. Ma helistasin talle laupäeva pärastlõunal, täpselt, nagu sa soovitasid. Mainisin kohe sinu nime ja ütlesin talle, et oleme mitu aastat koos töötanud. Tahtsin, et ta tunneks end minuga vesteldes mugavalt.“ Bill kõhkles, nagu üritaks ta isegi veel mõista, mis valesti läks.

„Ja edasi?“ Rich tundis, kuidas hakkas kannatust kaotama. Ta oli riskinud oma venna viha alla sattumisega, andes piletid ära, ega kavatsenud nüüd Billil nii lihtsalt pääseda lasta.

„Ongi kõik. Mitte midagi ei juhtunud. Me rääkisime vist kümme või viisteist minutit ja sul on õigus – ta tundub tore olevat. Mida rohkem me rääkisime, seda enam taipasin, et mul poleks temaga tutvumise vastu midagi. Ta ütles, et koostasite aastaraamatut... Ta rääkis mulle isegi paar saladust su imeliste jalgpalluripäevade kohta.“

„Miks, pagana pihta, te üldse minust pidite rääkima?“ nõudis Rich.

„Ma otsisin ühiseid teemasid.“

Rich kattis oma suu käega, et ärritust varjata. „Jätka!“

„Polegi eriti midagi muud rääkida. Pärast mõneminutilist lobisemist kutsusin ma ta õhtusöögile. Ausalt, Rich, minus tekkis juba soov temaga kokku saada. Olin täitsa jahmunud, kui ta sellest keeldus.“

„Mida ta ütles?“

„Mitte midagi erilist,“ tunnistas Bill, kulmukortsutus süvenemas. „Lihtsalt seda, et on kohtamas käimisest loobunud ja ehkki ta on kindel, et olen tore mees, pole ta huvitatud.“

„Sa ju ei andnud kohe alla, mis?“

„Pagana pihta, ei! Ma saatsin talle esmaspäeva hommikul tosin roosi, lootes, et see veenab ta ehk ümber. Punased roosid, kallid. Ma ei ostnud neid toidupoest. Need olid lillepoe roosid, parimad.“

„Ja edasi?“

„Ka see ei aidanud. Ta helistas ja tänas mind, kuid ütles, et pole ikkagi huvitatud. Lisas veel, et tunneb end halvasti, kuna kulutasin lillede saatmisele raha.“

Rich pomises endale nina alla. Bill oli naise jonnakust näinud. Rich teadis omast käest, et kui Jamie oli juba otsusele jõudnud, siis ei muutnud seda miski. Ei lilled, vaidlemine ega miski muu.

Bill ohkas kurvalt. „Sa ei taha ju ometi neid Seahawksi pileteid tagasi, mis?“