Читать книгу Sinu keha räägib sinuga. Mõtete ja tunnete mõju tervisele - Debbie Shappiro - Страница 9

1

MEEL ÜLETAB MATEERIA

TAVALISELT nähakse keha ja meelt kahe eraldi süsteemina, mis enamasti funktsioneerivad teineteisest sõltumatult. Me anname kehale toitu ja vett, viime ta jalutama või laseme tal harjutusi sooritada ning naudime tema sensoorseid võimeid. Samamoodi toidame meelt mõtete, ideede ja mõistetega, treenime teda intellektuaalselt ning lõbustame erinevate meelelahutustega.

Me võime olla teadlikud keha ja meele vahelistest lihtsatest seostest, kui oleme närvilised või erutatud ja meil tekib lööve või iiveldus, samuti siis, kui satume harjutusi sooritades ülevasse meeleolusse. Aga kui tegemist on keerukamate emotsioonide või haigustega, ei usu me, et see seos võiks olla olulise tähtsusega. Kui haigusel on täiesti ilmsed füüsilised põhjused, siis miks peaks meie meeleseisund olema sellega seotud? Emotsioonid võivad mõjutada meie närve, aga kuidas puutub see meie haigusesse? Geoffrey Cooley kirjutas sellest ajakirjas Newsweek nii:

Inimesi ei üllata, et nad kimbatusse sattudes punastavad, et hirmutav mõte võib panna südame pekslema või ootamatu halb uudis kõik keha elundkonnad ajutiselt rivist välja lüüa. Kuid neil on raske uskuda, et sellised vaimsed abstraktsioonid nagu üksildus ja kurbus võivad samuti mingil moel keha mõjutada.

Käesoleva raamatu eesmärk on selgitada selle seose tähtsust. Viimase kümne aasta jooksul on läbi viidud palju uuringuid, mis näitavad keha ja meele vastastikuseid seoseid, demonstreerides, et emotsionaalsed ja psüühilised seisundid väljenduvad keha keemilise tasakaalu muutustes, eriti immuunsüsteemis. Seda uut teadusvaldkonda tuntakse psühhoneuroimmunoloogia (PNI) nime all. Nii nagu psüühilis-emotsionaalsed seisundid mõjutavad immuunsüsteemi, satuvad nende mõju alla ka keha teised elundkonnad, näiteks vereringe, seedeelundkond ja närvisüsteem, määrates meie üldise tervisliku seisundi.

Minu perearst, kes praktiseerib ühes väikelinnas, arvab, et rohkem kui viiekümnel protsendil tema patsientidest on füüsilisi hädasid, mille põhjuseks on emotsionaalsed probleemid. Emotsioonidel on oma energia. Ja see energia ei kao, kui seda tagasi hoida või maha suruda. Kui me ei saa või ei tee või ei väljenda toimuvat emotsionaalsel või psüühilisel tasandil, siis see tunne kehastub (me võtame ta sügavamale endasse), kuni hakkab avalduma füüsilise keha kaudu.

Kas on tegelikke erinevusi meie olemuse eri osade vahel? Ainsaks erinevuseks on võib-olla väljendusvahendid. H₂O võib esineda vee, auru, vihma, mere, pilve või jääna, kuid ta on ikka H₂O; samuti väljenduvad meie tunded käitumise ja tegude, hääle või erinevate keha elundkondade kaudu, kuid on ikka needsamad tunded. Kui kahjustust olemuse ühes osas maha suruda või eirata, võib see avalduda kahjustusena mõnes teises osas. Kui armastatu sind maha jätab, marsid sa toast välja ja lööd ukse enda taga kinni, nii et käele tekib sinikas. Kas valu sinu käes väljendab viha või segadusesolekut, et sind on eemale tõugatud? Filmis “Manhattan” tabab Woody Allen suurepäraselt selle keeruka seose olemuse. Kui tema tüdruksõber, keda mängib Dianne Keaton, teatab, et jätab ta teise mehe pärast maha, ei vasta Allen talle. Keaton tahab teada, miks mees ei vihasta. Allen ütleb: “Ma ei saa vihaseks, ma toidan selle asemel kasvajat enda sees.”

STRESSIFAKTOR

Kõige ilmsemalt näeme meele ebasoodsat mõju kehale stressi puhul. Kujuta näiteks ette, et sa püüad hambapastat tuubist välja pigistada, kuid oled unustanud korgi lahti keerata. Mis toimub? Pasta peab leidma välja pääsemiseks teise tee. Tavaliselt tähendab see, et hambapasta tungib läbi tuubi põhja või tuubi küljele tekib auk – olenevalt sellest, kus on kõige nõrgem koht.

Nüüd kujuta ette, et see hambapastatuub oled sina. Sa oled surve all ja sul on psüühiline või emotsionaalne stress. Kuid sa ei keera korki lahti, nagu teed siis, kui mõistad toimuvat ja võtad endale aega lõõgastumiseks või lahendad oma sisemise konflikti. Mis toimub sinu sees tekkiva vaimse või emotsionaalse survega? Lõpuks peab see väljapääsu leidma ja kui see ei saa väljuda tuubi avast (väljenduse ja lahenduse leidnult), siis tuleb see välja kusagilt mujalt. See leiab kõige nõrgema koha – sinu seedeelundkonna, närvid, immuunsüsteemi või magamisharjumused. Allasurutuna muutub see haiguseks, depressiooniks, sõltuvuseks või ärevuseks; väljapoole suunatuna muutub see vaenulikkuseks, kuritegevuseks, kahtlustamiseks või agressiivsuseks.

Stress iseenesest pole ei hea ega halb. Kõik sõltub meie reaktsioonist stressifaktoritele. Mõnel inimesel tekitab stress üleva meeleolu ja suurenenud eesmärgitaju, sest ta suhtub situatsiooni jaatavalt. Teistes tekitab stress paanikat, kaost, letargiat, depressiooni ja hirmu. Lõpptähtajaga silmitsi seistes võib üks inimene leida, et see kannustab teda suuremale loomingulisusele, kuna teine võib tegevusetusse tarduda. Viimatinimetatud reageering võib meie tervisele eriti laastav olla.

Just igapäevastress mõjub meile kõige tugevamini, kurnates aeglaselt meie sisemisi jõuvarusid. Võitle-või-põgene reaktsioon võimaldab meil ohule vastu astuda, kuid seda reaktsiooni ei kutsu esile üksnes olulised elu ohustavad olukorrad. Hirmutavad või ärevad mõtted teevad seda samuti: auto ei lähe käima, sa hilined kokkusaamisele, sul on arved maksmata, vaidlused partneri, laste või ülemusega – kõik see võib kutsuda esile stressireaktsiooni. Joan Borysenko sõnastab selle hästi oma raamatus “Süütunne on õpetaja, armastus õppetund” (Guilt is the Teacher, Love is the Lesson):

Võitle-või-põgene reaktsioon on nagu auto mootori ülekoormamine. See on otstarbekas, et meid juhuslikust ohuolukorrast välja aidata, aga pidev mootori ülekoormus põhjustab autoosade kulumisega seotud erinevaid mehaanilisi probleeme. Inimeste puhul nimetatakse neid probleeme tavaliselt stressiks või ärevusest tingitud häireteks.

Stressi võivad tekitada näiliselt ebaolulised sündmused, sest keha ei suuda vahet teha tõelistel ja ettekujutatud ohtudel. Kui keskendume hirmudele, mis kõik võib juhtuda, laastab see meie hormoone ja keemilist tasakaalu sama palju kui tegelikus elus ohtlikku situatsiooni sattumine. Püüa näiteks meenutada mõnd võigast stseeni õudusfilmist ja sa tunned, kuidas selja-, õla- ja kõhulihased pingesse tõmbuvad. Või kujutle, et oled ilusal päikeselisel päeval rannas, ja tunneta, kuidas su keha lõdvestub. Kui kujutled end jooksmas, hakkavad sinu närvid ja lihased vastavalt liikuma. Kujutluspildid on ainult sinu meeles, ometi päästavad nad kohe valla reaktsiooni kehas.

Tunnetel on tugev stressi tekitav mõju, eriti kui nad on maha surutud. Kui sind tõugatakse ja nügitakse tipptunnil, kui halb ilm kestab pikka aega, kui pead hakkama saama haige lapsega, kui tülitsed naabritega – kõigis neis olukordades peab meie reaktsioon olema vaoshoitud, sest ühiskond ei luba meil reageerida karjumise või raevuhooga. Normaalse võitle-või-põgene reaktsiooni mahasurumine sel moel tähendab, et kehas ringlevatel kemikaalidel pole kuskile minna. Kuidas tuleks neid hajutada? Kuidas peaksid nad väljendust leidma?

Mõned füüsilised sümptomid, mis viitavad ülemäärasele stressile, on peavalud, kõrge vererõhk, südame pekslemine, hingeldamine, unehäired, isutus, iiveldus, suu kuivamine, haavandid, kõhulahtisus, seljavalu, ülemäärane higistamine, lööbed ja nahapõletikud. Lisaks võivad esineda muutused psüühikas, näiteks depressioon, raevuhood, tujukus ja ärevus. Samuti võivad esineda keskendumishäired, mälukaotus, otsustusvõimetus, segadusesolek, ebamäärased hirmud, kohmetus, perekonna- ja abieluprobleemid. Muutused käitumises võivad hõlmata lohakat riietumist, nihelemist, ootamatuid nutuhooge, liialdamist suitsetamise või joomisega, foobiaid ja häireid seksuaalelus. See on üsna pikk nimekiri ja paljud neist sümptomeist võivad kergesti viia tõsisemate haigusseisunditeni.

Seost psüühilise stressi ja füüsiliste probleemide vahel illustreerib võib-olla kõige paremini uurimistöö, millest kirjutab dr Larry Dossey oma raamatus “Läbimurded tervendamises” (Healing Breakthroughs), kus väidetakse, et esmaspäeviti tuleb ette rohkem südameatakke kui ühelgi teisel nädalapäeval – ja mitte lihtsalt esmaspäeviti, vaid kõige sagedamini just hommikul kella üheksa paiku. Ühegi teise loomaliigi puhul ei esine suremust mingil kindlal nädalapäeval sagedamini. Kui me eeldame, et meel ja keha ei ole omavahel seotud, siis mis on selle põhjuseks, et nii palju südameatakke esineb just ajal, kui alustame nädala esimest tööpäeva? Muidugi võib olla psüühilisi põhjusi, miks surm leiab suurema tõenäosusega aset hommikul, mitte õhtul, näiteks suurem südamelöökide arv minutis, vererõhk või adrenaliinitaseme kõikumine eelolevaks päevaks ettevalmistusi tehes. Kuid ei ole põhjust, miks peaks surm saabuma just esmaspäeval, mitte mõnel teisel päeval.

Rahulolematus tööga

1972. aastal Massachusettsis tervise-, haridus- ja heaoluameti (The Department of Health, Education and Welfare) läbi viidud uurimistöö näitas, et rahulolematus tööga on üks peamisi südamehaiguste ettekuulutajaid. Edasisi uurimusi teinud dr James E. Muller Harvardi meditsiinikoolist (Harvard Medical School) tõi esile, et mitte ainult südameatakid, vaid ka ajurabandused esinevad tavaliselt kella kaheksa ja üheksa vahel hommikul, kuna dr Paul Ludmer leidis 1983. aastal Massachusettsis ootamatult surnud inimeste surmakellaaegu uurides, et kella üheksa ajal hommikul oli surnud kaks korda rohkem inimesi kui näiteks kella viie ajal pärastlõunal.

Ilmselt pole tööga rahulolematuse tagajärjeks mitte alati surm! Ometi ei tohi alahinnata tööga rahulolematuse ja füüsiliste probleemide seost – stressi tõttu läheb igal aastal kaduma miljoneid tööpäevi. Ameerikas dr Norman Beale’i poolt läbi viidud uurimus näitas, et koondamise (või selle ohu) tõttu suurenes arstilkäikude arv 20% ja haiglapäevade arv 60%.

Padma O’Gara lugu näitab, kui halvasti võib stress tervisele mõjuda, kui töö ei sobi:

Ma kannatasin palju aastaid ristluuvalude käes, valu kiirgas alla jalgadesse. Arstid ütlesid, et see on kulumisest. Hoidsin valu ohjes joogaga tegeldes ja suutsin isegi poole kohaga joogaõpetajana tegutseda, kuna põhikohaga töötasin tööhõiveameti juhtimissektoris. 1990. aastal tekkisid mul probleemid silmadega, nägemine halvenes ja see oli üsna piinarikas. Kaotasin kolmeks nädalaks nägemise ja mulle öeldi, et mul on glaukoom. Selle kõigeni oli mind viinud tunne, et ma raiskan oma tööd tehes lihtsalt aega, et peaksin tegelema pigem õpetamisega, mitte lõpututel koosolekutel istumisega. Pärast kahte silmaoperatsiooni mõtlesin, et peaksin oma tööst loobuma, kuid kartsin, et ei tule majanduslikult toime. Kui taas tööle asusin, hakkas mu tervis kiiresti halvenema ja mul olid suured valud.

Mõni kuu hiljem sain nii-öelda taganttõuke! Sõitsin parajasti maanteel, kui tundsin tugevat tõuget seljatagant. Ma ei näinud, mis see oli, kuid ei suutnud enam autot kontrollida ja mulle tundus, et mu jalg on gaasipedaali külge kinni jäänud. Sõitsin üha kiiremini ja kiiremini. Mõtlesin, et suren. Lubasin endalegi ootamatult, et kui jään ellu, siis loobun tööst ja järgin südant, pühendudes jooga õpetamisele. Samal hetkel tajusin, et pedaal kerkib, ja sain auto taas kontrolli alla.

Järgmisel nädalal esitasin lahkumisavalduse. Sellest ajast peale tegelen õpetamisega ja pole õnneks oma majanduslikus seisus muutusi märganud. Küll aga olen märganud, et mul pole enam seljaga probleeme ja silmad on korras. Lõpuks tunnen, et näen, kuhu lähen, ja tean, et suund on õige.

Elumuutused

Stress ei avaldu mitte ainult seoses tööga. See võib tekkida väga sageli ja väga erineval moel. Stressi põhjuseks on tihti suured elumuutused, näiteks kolimine, abiellumine või armastatu kaotus. Neil puhkudel tajume suurt ebakindlust ja hirmu, närvilist erutust või kõikehaaravat kurbust. Emotsioonid panevad lihased ja veresooned kokku tõmbuma, see vallandab rohkem hormoone, näiteks adrenaliini, mõjutab seedimist ja hingamist ning nõrgendab immuunsüsteemi, tehes meid vastuvõtlikuks haigustele ja närvivapustustele.

Kaheksa-aastaselt pandi mind internaatkooli – see polnud asi, mis minus vaimustust tekitanuks. Mõne nädalaga tekkis mul kurgumandlipõletik. Tol ajal tähendas kurgumandlite opereerimine nädalast haiglas viibimist. Pärast seda olin nädala kodus ning sõin ainult kartuliputru ja tarretist – hea toit lohutuseks! Tegelikult sidusid need kaks nädalat mind uuesti kodu, turvalisuse ja kuuluvustundega. Kui olin kooli naasnud, kulges mu elu ilma edasiste viperusteta. Tagasi vaadates saan aru, et pidasin oludega toimetulekut liiga raskeks. Haiguse loomus – tursunud mandlid ja haige kurk – viitasid sellele, et mul oli raske leppida internaatkoolis õppimisega kui reaalsusega.

Sajandivahetuse paiku palus dr Adolph Meyer oma patsientidel üles lugeda korrad, mil nende elus on toimunud suuremaid muutusi. Ta viis selle info vastavusse samade patsientide haiguste ja füüsiliste probleemidega. Nii selgus, et liig sagedased elumuutused võivad kaasa tuua nii füüsilisi kui ka emotsionaalseid traumasid. 1960. aastal jätkasid seda uurimistööd dr Thomas Holmes ja USA mereväepsühhiaater Richard Rahe. Olles läbi vaadanud üle viie tuhande patsiendi, koostasid nad nimekirja stressi tekitavatest sündmustest, järjestades need vastavalt raskusastmele. Mida rohkem raskeid sündmusi lühikeses ajavahemikus läbi elati, seda suurem oli füüsilise haiguse tekkimise tõenäosus. Nimekirja tipus olid partneri surm, lahutus, haigus, õnnetus, elukohavahetus ja töötuks jäämine.

See uurimistöö näitab selgelt, et haigus võib hakata arenema pärast traumat. Kuid siin ei võeta arvesse, et inimesed reageerivad samadele sündmustele erinevalt. Mõnele inimesele annab lahutus (nimekirjas teisel kohal pärast partneri surma) põhjuse pidutsemiseks, kuna teisele tähendab see üksildust ja depressiooni. Samuti võib mõni inimene elukohavahetusest rõõmu tunda, samal ajal kui teine tunneb kaotust ja ebakindlust. Trauma ei võrdsustu tingimata haigusega, kuid traumaga seotud hirmud ja ärevus, mis ei leia väljendust, võivad viia füüsiliste probleemideni. Kriisi vältida me ilmselt ei suuda. Mida me aga saame teha, on teadvustada endale oma tundeid ja püüda neid mitte maha suruda. Oluline on oma tundeid tunnistada ja neist lahti lasta kohe, kui nad tekivad, või nii ruttu kui võimalik.

Steve Hennessy’ elus toimusid muutused peaaegu igas valdkonnas ning ta haigestus selle tagajärjel, osaliselt seetõttu, et ei olnud nende muutustega seotud tegelikke tundeid välja elanud:

Kaksteist kuud enne haigestumist kolisin ära linnast, kus olin elanud kogu oma elu, jättes maha perekonna, sõbrad, töö ja alkoholi – oma täiskasvanuea kaaslase. Olin oma partnerist lahku läinud ja vahetasin elukohta, et luua uus kodu uue partneriga. Ma muutsin peaaegu kõike oma elus! Kõik oli nüüd teistsugune – ümbrus, töö, seltskonnaelu, armsam, ja ma ise olin ka teine, suhtudes endasse täiesti erineval viisil. Pidasin neid muudatusi positiivseteks, kuigi teadsin, et tegemist on suure pöördega, millel võib minu jaoks olla ka tagasilööke.

Haigus algas ägedate kõhuvaludega. Olin kurnatusest ja energiakaotusest rivist väljas. Lõpuks diagnoositi mul ärritatud soole sündroom. Haiguse ägedas faasis, mis kestis kolm kuud, sõin väga vähe ja võtsin kaalust alla üle kaheteistkümne kilo.

Kui järele mõelda, siis oli see haigus täiesti põhjendatud. Enne elukohavahetust olin tegelnud teiste eest hoolitsemisega (sotsiaalteenustega) ja seadnud alati teised esikohale. Elukohavahetus tähendas võimalust lubada endale midagi head – anda iseendale. Tegelikult leidsin, et seda muutust “on raske seedida”, raske on lubada endale midagi head. Pealtnäha kolisin õnnelikumasse ellu, sügavamal tasandil võitlesin aga ikka veel kõigi nende piirangutega, millega olin enne nii palju aastaid koos elanud. Haigus andis mulle võimaluse näha, mis toimub, heita pilk sügavamale. Tunnen, et olen põhjalikult muutunud, mul on iseendaga parem kontakt.

Sisemine sõjavägi

Stress mõjub otseselt meie immuunsüsteemile, vähendades meie võimet hävitada ründavaid viirusi ja baktereid. Immuunsüsteemi nimetatakse mõnikord sõjaväeks, sest see võitleb, et kaitsta meid haiguste eest. Stress päästab valla erinevaid hormoone, et tekiks lisaenergia, kuid kaks neist hormoonidest – adrenaliin ja kortisoon – mõjuvad ka immuunsüsteemi pärssivalt.

Näiteks võib eksamistress maha suruda immuunreaktsiooni ja see omakorda suurendada gripi- või külmetushaiguse ohtu. “Kas sind ei ole kunagi nooruses tabanud eksamite ajal ebameeldiva üllatusena näärmepõletik?” küsib dr Trisha Greenhalgh The Times’is (juuni 1994). “Viimase kolme nädala jooksul olen näinud, kuidas säravaimad ja helgeimad pead jäävad vastu tahtmist voodisse põletikuliste mandlite, tursunud näärmete ja kõikevõitva unisuse tõttu. Ühe kuu pärast oleks neil kõigil olnud haridus omandatud.”

Võib-olla oled ka ise midagi sarnast märganud. Võib-olla oli sul probleeme partneriga, mis ei lasknud lõdvestuda, tekitades unehäireid ja mõjutades söömisharjumusi (võib-olla hakkasid rohkem sööma või sõid ebatervislikku toitu). Ning siis sõitsid tööle rahvast täis rongis, kus kõik hingasid sinu peale pisikuid. Mõni tund hiljem tundsid, et haigus hiilib ligi. Kas selle põhjuseks olid sind rongis ümbritsevad pisikud? Magamatus või ühekülgne toit? Või hoopis kuhjunud emotsionaalne stress, mille tõttu nõrgenes sinu füüsiline seisund? Gripiviiruse ajal ei jää kõik haigeks. Mõned ei haigestu, teised aga peavad voodisse jääma. Millised tegurid mõjutavad veel neid, kes vastu ei pea? Kas stress, ületöötamine, kodused probleemid, depressioon? Kas oled haigena märganud, mis veel nõrgestab seestpoolt sinu immuunsüsteemi ja kahandab võimet nakkustele vastu seista? Kas oled tundnud end haavatavana, kaitsetuna, psüühiliselt või emotsionaalselt nõrgana? (Loe 15. peatükist immuunsüsteemi kohta.)

Kahesuunaline kommunikatsioonisüsteem

Meie psüühilis-emotsionaalne seisund mõjutab ka endokriinsüsteemi. Hormoonid liiguvad edasi-tagasi nagu voolavad kemikaalid, mõjutades meie kehalist aktiivsust, käitumist, tundeid ja emotsioone. Neid eritavad sisesekretsiooninäärmed, mis moodustavad terve omaette süsteemi, mõjutades vastastikku üksteist ja sõltudes üheskoos ajuripatsist, mis on justkui mingi kommunikatsioonikompanii direktor. “Põhiemotsioone, näiteks hirmu, võib kirjeldada abstraktse tunde või reaalse adrenaliinimolekulina,” kirjutab Deepak Chopra raamatus “Eatu keha, ajatu vaim” (Ageless Body, Timeless Mind). “Ilma tunneteta pole hormoone, ilma hormoonideta pole tundeid ... Revolutsioon, mida me nimetame kehameele meditsiiniks, põhineb lihtsal avastusel, et kuhu iganes läheb mõte, sinna lähevad ka kemikaalid.”

Aju, immuunsüsteemi ja närvirakkude eristatud neuropeptiidid – keemiliste sõnumitoojatena toimivad hormoonid – transpordivad emotsioonid ajust kehasse ja tagasi. Nad loovad keeruka ja täpse kahesuunalise kommunikatsioonisüsteemi, mis seob tunded keha erinevate piirkondadega. Neuropeptiidid kannavad meie hirmud, mured, unistused ja lootused keha igasse nurka. “Närviimpulssideks kodeeritud mõtted liiguvad lihaseid ja näärmeid tööle pannes mööda aksoneid umbes samamoodi, nagu telefonisõnumid liiguvad elektriliste signaalidena mööda traate,” kirjutab Buryl Payne, keda tsiteerib Barbara Hoberman Levine oma raamatus “Sinu keha usub iga sõna, mis sa ütled” (Your Body Believes Every Word You Say).

Neuropeptiidid on kehas taju ja mõtte, aju ja hormoonierituse, elundite ja rakutegevuse vaheliseks ühenduslüliks. Hüpotalamuses, väikeses näärmes ajus, muunduvad emotsioonid füüsilisteks reaktsioonideks. Seal asuvad neuropeptiidide kobarad nagu ka kõhupiirkonnas (mõtle hetkedele, mil su kõhutunne sulle midagi ütleb). Hüpotalamus on aju emotsionaalne keskus. Ta pole mitte ainult neuropeptiidide vastuvõtja, vaid kontrollib ka ajuripatsit ja adrenaliini eritust, isu, veresuhkru taset, kehatemperatuuri ning südame, kopsude, seedeelundkonna ja vereringe automaatset tööd. See on nagu apteek, mis jagab keha tasakaalu säilitamiseks vajalikke kemikaale ja hormoone. Kui igale mõttele ja tundele järgneb reaktsioon, siis teeb hüpotalamus oma tööd. Manusta doos stressi ja ahelreaktsioon haarab kogu su keha.

Pole ühtki olulist immuunsüsteemi osa, mida neuropeptiidid ei mõjutaks. “Mida rohkem me neuropeptiididest teame, seda raskem on mõelda meelest ja kehast traditsioonilises mõttes. Tundub mõttekamana rääkida ühestainsast komplekssest olemist, kehameelest,” kirjutas Candace Pert, USA Rahvusliku Terviseinstituudi ajukeemia osakonna endine direktor oma artiklis Tervise Edendamise Instituudi ajakirjale Advances (1986).

Keha ja meel pole sugugi kaks eraldi funktsioneerivat süsteemi, nad moodustavad ilmselgelt kompleksse terviku, mis reageerib nii sise- kui väliskeskkonnale. Meie mõtetel ja tunnetel on vahetu mõju füüsilisele tervisele, samuti mõjutavad kõik kehalised kogemused meie vaimset ja emotsionaalset seisundit. Nende kahe eraldamine tähendab, et sa ei mõista ega süvendada suhteid oma tervikliku olemusega.

Tunded leiavad vormi

Meie tunded määravad, kas oleme pinges ja pärsitud või lõdvestunud ja avatud, ja see omakorda mõjutab meie lihaste kuju ja struktuuri. Kas lihased on tihked või lõdvad, kõhetud või ülisuured, kas liigesed on liikuvad või jäigad ja valulikud – see kõik peegeldab meie emotsionaalset minevikku. Dr Ashley Montague, raamatu “Puudutus” (Touching) autor, näitas, et lastel, kes ei saa piisavalt armastust – keda ei puudutata piisavalt või kellega vähe suheldakse –, võib kasv kinni jääda. Röntgeniuuringud näitavad, et luude kasvus esineb aeglase ja minimaalse kasvu perioode, mis on vastavuses isoleerituse ja üksilduseperioodidega lapse elus. Kui keha ei saa kinnitust, et teda armastatakse ja et tal on emotsionaalselt turvaline olla, siis ta lihtsalt ei kasva. “Olen märganud, et emotsionaalsed kogemused, psüühilised valikud ning isiklikud kalduvused ja ettekujutused mitte ainult ei mõjuta inimkeha funktsioone, vaid ka selle kuju ja struktuuri,” kirjutab Ken Dytchwald oma raamatus “Kehameel” (Bodymind).

Meie ettekujutus iseenesest kujuneb tavaliselt välja varastel eluaastatel alateadlike sõnumite kaudu, mida lapsena vastu võtame. Vähesed inimesed kasvavad üles keskkonnas, mis soodustab vaba eneseväljendust ja tunnete väljendamist, enamik meist õpib hoopis oma tundeid alla suruma, et olla vastavuses teatud normidega. Mahasurutud tunded võivad viia madala enesehinnanguni või ülemäärase seksuaalse, raha- või võimuihani, millel võib olla laastav mõju tervisele. Ameerika sensitiiv ja tervendaja Caroline Myss on öelnud: “Meie eluloost saab meie haiguslugu.”

Kardioloog dr Dean Ornish pani tähele, et paljud tema patsiendid, kellel raviti kirurgilisel teel südame pärgarteri ahenemist, tulid tagasi teisele või isegi kolmandale operatsioonile. Uuringud näitasid, et üle 50% patsientidest tuli tagasi viie aasta jooksul – arter lihtsalt ahenes uuesti. Marc Barasch tsiteerib Ornishit oma raamatus “Tervenemise tee”:

Tegelik põhjus peitub sügavamal põhjuslikkuse ahelas, mis viib kroonilise stressi ja seejärel südamehaiguseni ... Nad tunnevad, et neid ei armastata, ja ainus viis armastust saavutada, on osta seda mingil moel väliste vahenditega (raha, võim, kuulsus, rikkus). Muidugi on asi pärast halvem kui enne.

Meie heaolu oluline komponent on meie suhtumine iseendasse, oma partnerisse, lastesse, vanematesse ja teistesse inimestesse, kes meie ellu kuuluvad. Pane tähele, kuidas su süda hakkab kiiremini lööma, kõht tõmbub kokku, keha läbivad kuumahood ja lihased pingulduvad, kui oled vihane. Kui sa nende tunnetega ei tegele, siis sügavama valu vältimise tagajärjeks võib olla sõltuvus narkootikumidest, alkoholist, toidust või võimust; võib tekkida migreen, juhtuda õnnetusi, nõrgeneda immuunsüsteem, ette tulla väärkohtlemist või ärakasutamist suhetes, isegi vägivalda.

Karuna King surus oma tõelised tunded alla ja see oleks ta peaaegu hävitanud:

Ma olin vanim oma ema neljast lapsest. Alati vajas mõni vend või õde rohkem tähelepanu kui mina ja kuigi meie kõigi eest hoolitseti, tundsin pidevalt, et mu emotsionaalsete vajadustega ei arvestata. Tõmbusin üha rohkem endasse ega suhelnud teistega. Kaheksateistaastasena läksin nunnakloostrisse, järgides oma soovi tegelda millegi vaimsega, kuigi mul polnud mingit ettekujutust, mida see endast peaks kujutama.

Kloostris hakkas mul kaduma kontakt oma sisemise reaalsusega. Ma tundsin lootusetust, süütunnet ja täielikku üksildust. Toit oli miski, mille üle mul püsis kontroll. Sügavamalt järele mõeldes olin tookord sellises ahastuses, et tahtsin surra, kuna see näis väljapääsuna. Minust sai anorektik. See tekitas pidevat hõõrumist minu ja nunnade vahel, kuid ma olin sel ajal sedavõrd kontakteerumisvõimetu, et sulgusin süngesse värvideta maailma. Mitte keegi polnud mulle ei lapsepõlves ega kloostris kunagi öelnud: “Ma armastan sind.” Mul oli tunne, nagu poleks keegi mind aastaid kallistanud või armastusega puudutanud. Toidust keeldudes leidsin kinnitust hüljatusele, mida sisimas tundsin.

Selleks ajaks kui mind veendi kloostrist lahkuma, olin kohutavalt kõhnaks jäänud ja emotsionaalselt sedavõrd allasurutud, et ei saanud enam aru, mida tegelikult tunnen. Kaks psühhiaatrit, kellega kohtusin, mõjusid mulle nii, et sulgusin veel rohkem endasse. Pöördepunkt tuli alles siis, kui lugesin noorest naisest, kes oli end surnuks näljutanud. Ma teadsin, et ka mina võin surra. Lõpuks hakkas miski minu sees end liigutama.

Paranemine oli vaevarikas. Pidin murdma kõik võltsi, mille olin enda ümber ehitanud. Pidin tahtma süüa iseenda heaolu nimel, sest keegi teine sellest ei hoolinud. Armumine oli hea tervendaja. Paiskasin endast välja kõik oma hirmud ja kartused, aga minu partnerile ei mõjunud miski. Tänu tema armastusele hakkas mu süda avanema ja see vallandas tohutu elujanu.

Anoreksia õpetas mind jääma truuks oma tunnetele, mitte laskma end kõrvale juhtida mingitest “oleks’itest”, samuti seda, et toidu kaudu armastan ma ennast ja hoolitsen enda eest ning pean oma elust lugu.

Teiste armastus ja toetus aitab meil arendada toimetulekuvõimet, samuti tõsta enesehinnangut ja tajuda enda väärtust. Eemaletõugatud lapsel võib aeglustuda luude kasv või esineda teisi füüsilisi probleeme, kuna imikud, keda paitatakse ja masseeritakse, kasvavad kiiremini. Inimesed on ühiskondlikud olendid. Meil on üksteist vaja. Meil on vaja tunda puudutust. Meil on vaja olla armastatud, oodatud ja hoolitsetud, samuti nagu meil on vajadus armastada teisi ja teiste eest hoolitseda. Ja seda pole tarvis parema enesetunde saavutamiseks, vaid selleks, et ellu jääda. Uurides toitumise mõju südamehaigustele, toitsid Ohio ülikooli uurijad küülikuid kõrge kolesteroolisisaldusega toiduga. Tulemuseks oli arterite ummistumise sagenemine, välja arvatud ühes grupis, kus esines 60% vähem haigusesümptomeid. Selle küülikute grupi hooldaja hoidis enne toitmist küülikuid süles ja silitas neid.

Margaret Birdi lugu illustreerib hästi armastuse ja tervise vahelist seost:

Ma hakkasin verd köhima. Arvasin, et küllap tuleb see sellest, et köhin väga tugevasti. Kaks päeva hiljem köha ägenes ja mind pandi haiglasse, kus mul diagnoositi kopsu osaline lagunemine.

Eelmine aasta oli minu jaoks olnud kurb ja raske. Ma võõrdusin üha rohkem oma nooremast pojast ja mul olid konfliktid endise abikaasaga, kes oli suremas. Tundsin end tarbetuna ja mul puudusid elatusvahendid. Üks lähedane sõber oli ära kolinud, minu koguduse uus preester viis läbi muudatusi, mida mul oli raske heaks kiita. Minu ohvrimeelsus õilmitses!

Tänu haiglatöötajate hoolitsusele mõistsin, kui väga vajan teiste inimeste armastust, kui üksildase ja mahajäetuna olen end tundnud. Ma oleksin justkui emotsionaalselt kokku varisenud. Lagunenud kops seadis mu ette küsimuse ellujäämisest – kas ma tahan jätkata, hingata? Kui ma sellele mõtlesin ja palvetasin, tuli vastus: “Jah.” Vähehaaval algas tervenemisprotsess, ma hakkasin elust rõõmu tundma, olema lihtsalt käesolevas hetkes, armastama iseennast, mul tekkis suurem usaldus elu vastu.

Üksildus, lahutus ja raske kaotus võivad surma lähemale tuua, justkui sureksime sõna otseses mõttes murtud südame tõttu. David Gelman kirjutas 1988. aastal ajakirjas Newsweek:

Mitmed uuringud ... näitavad suuremat haigestumisprotsenti nende inimeste hulgas, kes on hiljuti abikaasa kaotanud. Sama kehtib inimeste kohta, kes on sotsiaalselt isoleeritud ... Uurijad leidsid, et kõigis soolistes ja vanusegruppides oli suremus kolm korda kõrgem nende hulgas, kellel oli vähe lähedasi suhteid.

New Yorgi Mount Sinai haiglas läbi viidud uuringud näitasid, et inimestel, kelle partner oli suremas, funktsioneeris immuunsüsteem hästi. Pärast partneri surma langes aga vastupanuvõime järsult ja seda ei olnud võimalik tõsta. Immuunrakud lihtsalt ei toiminud, kuigi nende arv oli normaalne. Niisugune seisund püsis mitu kuud. “On täiesti ilmne, et esimese kuue kuu jooksul pärast abikaasa surma on suurem oht haigestuda mõnda surmavasse haigusse,” kirjutas Londoni Kuningliku Haigla endine psühhokonsultant Colin Murray Parkes ajalehes The Times. Pärast Federico Fellini surma oli tema naine täiesti muserdatud; ta suri viis kuud hiljem. Kui suri televisiooni uudistediktor Leonard Parkin, järgnes tema naine talle vaid mõni nädal hiljem. Üks nende sõber ütles: “Näis, nagu oleks ta elust loobunud.” Tundub, nagu tunneksid rakud leina ja üksildust, mille aju immuunsüsteemile edastab.

KES ON MEIE REAALSUSE LOOJA?

Kui meie suhtumine ja elustiil põhjustavad ligikaudu 85% haigustest, siis on lihtne hakata arvama, et me vastutame kõige meiega toimuva eest. See mõte viib loogilise järelduseni, et me oleme ise oma haigestumises süüdi – et me oleme ise endale haiguse kaela toonud. Levinud on arvamus, et me loome oma reaalsuse ise, et me vastutame sajaprotsendiliselt kõige eest, mis meiega elus juhtub, et iga meie mõte määrab tuleviku, nii hea kui halva. See mõte võib olla kasulik, kui aitab meil märgata, millal me endale ise – sageli seda teadvustamata – raskusi tekitame; see mõte võib õpetada meid lõpetama teiste inimeste või väliste sündmuste süüdistamist oma probleemides ja vaatama omaenda käitumist, võtma vastutust oma tegude eest. See näitab meile ka seda, et me ei suuda muuta teisi inimesi ja maailma, kuid võime tegelda iseenda ja oma suhtumistega.

Kuid alates hetkest, mil võtame omaks arvamuse, et oleme oma tegelikkuse eest täies ulatuses vastutavad, läheme ennast täis ja hakkame uskuma enese kõikvõimsusse. See tekitab egotsentrismi ja enesekesksust, mis on heaks kasvulavaks süütundele, häbile ja ebaõnnestumistele. Me süüdistame ennast haigeksjäämises ja seejärel selles, et ei saa terveks. Me tunneme end süüdi, et oleme oma viha alla surunud ja seetõttu saanud haavandi või kasvaja, ning leiame, et oleme kõige lootusetumad inimesed maailmas. Kui ütleme, et vastutame täielikult oma reaalsuse loomise eest, siis tähendab see, et me võrdsustame enese füüsilise tervise oma vaimse ja hingelise arenguga, nii et haigestumine viitab vaimsele läbikukkumisele. Selle võrde paikapidamatus leiab ikka ja jälle kinnitust, eriti paljude vaimsete õpetajate puhul, kes on surnud vähki või mõnda teise sarnasesse haigusse.

Usk, et me loome oma reaalsuse – nii põhjuse kui ka tagajärje –, tähendab, et “mina” kontrollin kõike. Kuid inimene ei saa kunagi kõike kontrollida, alati on ka teisi tegureid. Me ei ole maa peal üksi. Pigem oleme me kõik osad läbipõimunud, tihedas seoses olevast tervikust, mis on pidevas liikumises ja muutumises. Reaalsuse kaasloojaks on vastastikune sõltuvus. See lähedane suhe kõigi muuga annabki elule sügavuse ja ilu.

Nagu ütleb Treya Killam Wilber Ken Wilberi raamatus “Arm ja meelekindlus” (Grace and Grit):

Kuigi me võime kontrollida oma reaktsiooni enesega toimuvale, ei saa me kontrollida kõike, mis meiega toimub. Me kõik oleme üksteisega liialt seotud, üksteise ja oma keskkonnaga – elu on imetabaselt keerukas –, et väide “sa lood omaenda reaalsuse” oleks tõsi. Arvamus, et ma kontrollin või loon oma reaalsuse, on tegelikult püüe rebida ennast välja elu rikkalikust, keerukast, salapärasest ja toetavast kontekstist ... ja eitab suhete võrgustiku olemasolu, mis iga päev mulle ja kõigile meile jõudu annab.

Me vastutame oma suhtumiste ja tunnete eest, käitumise eest enda ja oma maailmaga, kuid meie ei saa tulemust ette kindlaks määrata; nii nagu meie ei pane päikest tõusma ja loojuma, ei hoia Maad orbiidil ega lase vihmal sadada. Meie ei loo oma reaalsust, pigem vastutame me oma reaalsuse ees. Me ei saa muuta tuule suunda, kuid saame kohendada purjesid. Me vastutame enese meelerahu eest, kuid võime ikkagi keemiaravi vajada. Meie kontrolli all on lahenduse leidmine ja sisima olemuse tervendamine ning sellega võib kaasneda ka füüsilise keha tervenemine. Kui seda ei toimu, siis ei ole me süüdi, tegemist ei ole ebaõnnestumisega.

Oluline on meeles pidada, et meie ei vastuta lõpptulemuse eest, ükskõik mida me ka ei tee, kuigi meie haigus ja tervis puudutavad meid väga lähedalt. Me võime mõjutada oma suhtumist ja käitumist, me võime tegelda oma emotsioonide ja allasurutud hirmudega, me võime arendada endas võimet andestada ja lahkelt armastada. Kuid tulemus on meie isiklikust haardest väljaspool. Me ei peaks kunagi tundma, et oleme läbikukkunud, kui tervenemine jääb allapoole meie ootusi.

Raamatus “Elu ja surma ravi” (Healing Into Life and Death) meenutab Stephen Levine naist, kellel oli vähi viimane staadium ja kes uskus, et on oma haiguse ise loonud. Kuid ta ei suutnud luua ravimit. Selle tulemusena kaotas ta kiiresti usu endasse. “Ma pole see inimene, kelleks ennast pidasin. Pole ime, et ma olen haige,” rääkis ta. Levine küsis naiselt, kas ta on oma reaalsuse ainus looja. Vastuseks vajus naise suu segaduses abitult pärani, vähehaaval ilmus ta näole naeratus ja ta lausus: “Ei, ma arvan, et mitte päris. Kuid ma olen kindel, et minu panus on kõige suurem.”

Haigusega saadab keha meile sõnumi, et miski on tasakaalust väljas. See pole karistus halva käitumise eest, pigem on see loomulik tasakaalu loomise viis. Sõnumit kuuldes on meil võimalus hakata oma tervisega tegelema, võtta koos oma kehaga osa tervikliku seisundi ja tasakaalu taastamisest. Selle asemel et end süüdistada sõnadega: “Miks ma küll valisin vähki haigestumise?” võime küsida: “Kuidas on vähist mulle kasu?” Me võime kasutada kõiki enese ette kerkivaid raskusi õppimiseks ja arenemiseks, vanadest negatiivsetest mudelitest vabanemiseks, kaastunde, andestamise ja intuitsiooni süvendamiseks. Nii saavad raskustest meie teel trepiastmed, mitte komistuskivid. Selle asemel et langeda lootusetusse ja tunda ennast süüdlasena, sest vastutame kõige eest, mis meiega toimub, võime haiguses näha hoopis tohutut väljakutset ja võimalust ärgata. Nii saab haigusest suur kingitus – võimalus leida iseennast.