Читать книгу Kõik saab korda - Deborah Crombie - Страница 5

„Kuradi loll lehm!” Roger tõstis häält, nii et see väikeses ruumis seintelt vastu kajas. Margaret peaaegu kuulis, kuidas perenaine raskel sammul trepist üles marsib, ja sirutas käe, justkui lootes, et tema liigutus suudab meest vaigistada. Proua Wilson oli rohkem kui ühel korral ähvardanud Margareti välja tõsta, kui ta lubab Rogeril ööseks jääda; kuuldes kell pool seitse hommikul üürniku toast kostvat sõnelust, oleks tal kohe selge, et tema keelust on üle astutud. „Roger, ma palun, taevas hoidku. Proua Wilson võib sind kuulda ja sa ju tead, milline ta on…” „Taeval pole sellega vähimatki pistmist, kulla Meg, ja kui, siis ainult niipalju, et sinu sõbranna Jasmine on täna taevariigist sama kaugel kui eilegi, ja seda ainult tänu sinule.” Sarkasm timmis Rogeri hääletooni vaiksemaks, kuid Margaret tundis ometi, kuidas kiiruga allaneelatud kohvilonks tal hapu voona kurku tõuseb. „Roger, sa ei mõtle seda ometi tõsiselt – oled sa aru kaotanud? Ma ju rääkisin sulle, et ta muutis meelt. Ja mul on hea meel, et ta muutis meelt…” „Et sina saaksid pühendada kogu oma aja tema kantseldamisele ja poputamisele nagu mingi juhmakas Florence Nightingale? See ajab mul südame pahaks. Mida mina siin üldse veel vahin? Palun ütle mulle seda, kallis Meg…” „Jää vait, Roger. Tead küll, et mulle ei meeldi…” „Kui mina sind Megiks kutsun. Sest ainult tema kasutab seda hüüdnime. Mõtleks, kui armas.” Mees astus sammu lähemale ja võttis naisel küünarnukist kinni, seda sõrmedega pigistades. Margaret tundis oma seebi lõhna mehe nahal, haistis looduslikku šampooni, mida too alati kasutas, ja märkas aknast langevas kiirtevihus punakaspruuni habemetüükatutti, mis Rogeril oli habet ajades kahe silma vahele jäänud. „Ütle mulle, miks ma peaksin siin passima, Margaret,” rääkis ta nüüd vaikselt, peaaegu sosinal, „kui sa ei leia enam minu jaoks aega ja tema võib veel mitu kuud vastu pidada?”

Margaret tõmbas käe vabaks. „Eks lase siis jalga,” sisises ta ise oma sõnu imeks pannes, nagu kuuleks kedagi teist neid lausumas. „Pagan võtaks, kao kõigi nelja tuule poole!”

Nad põrnitsesid teineteist mõnda aega vaikides, hingamine valjem taustal mängivast raadiost, kuni Roger viimaks naerma hakkas. Ta tõstis käe ja toetas pihu Margareti lõua alla, naise pead üles surudes. „Ah seda sa tahadki, kallis?” Roger kummardus lähemale, kuni nende huuled peaaegu kokku puutusid. „Ära mitte loodagi. Ma jätan su maha siis, kui ise tahan, ja sina ei saa minust lahti enne, kui mina olen nii otsustanud.”

Buss number kaheksakümmend üheksa sõitis rappudes ja kõikudes Camden Towni mäest üles. Margaret Bellamy istus ülakorruse eesmisel pingil, pungitav poekott kõrvalistmel otsekui kaitseks ligitikkujate vastu.

Kartus oli igatahes asjatu. Ainus teine reisija, hambutu vanamees, kes oli viitsinud trepist üles ronida, uuris süvenenult hobuste võiduajamiste tabelit. Pragunenud istmekate lehkas tubaka ja heitgaaside järele, kuid see vana tuttav lõhn mõjus Margaretile julgustavalt. Ta nühkis hammastega sõrmenukki, see oli järjekordne asendustegevus, mis pidi takistama teda küüsi närimast. Lapsik pahe, nagu Jasmine selle kohta ütles. Jasmine…

Margareti mõtted põikasid kiiresti eemale nagu vana grammofoni nõel, mis järsku hoopis teise loo peale hüppab. Ta lihtsalt pidi kontorist välja pääsema, mis sest, et proua Washburn teda oma kalapilguga puurides küsis: „Jälle hambaarsti juurde?”

„Kuradi nõid!” ütles Margaret valjusti ja vaatas kiiresti ringi, ega see haisev vanamees teda ei kuulnud. Ja mis siis, kui olekski kuulnud, küsis ta endalt. Terve oma elu oli ta muudkui pingutanud, et jumala pärast mitte kedagi ärritada, ja siin ta nüüd oli – omadega lootusetult puntras.

Ta oleks pidanud rääkima Jasmine’ile Rogerist, see oli esimene viga. Aga siis, kui mees oli hakanud teda välja viima, oli ta suutnud seda ise vaevalt uskuda ja ta lihtsalt ei saanud riskida selle alandusega, et Roger võib ta sama ootamatult maha jätta ja tema peab Jasmine’ile ka sellest rääkima. Hiljem ei tekkinud enam sobivat hetke ja saladusest tulenev süütunne muutis saladuse paljastamise veelgi raskemaks. Ta oli seda mõttes mitu korda proovinud, alustades sõnadega: „Tead, mul on sulle midagi rääkida,” kuid lõpuks ikkagi vaikinud.

Tegelikult polnudki Roger teda eriti kuhugi viinud. Tagantjärele sai Margaret muidugi aru, et mees oli lihtsalt käinud koos temaga väljas ja pühendanud talle pisut tähelepanu, kuid arve oli ta alati lasknud tasuda temal. Margareti arvates polnud see liiga kõrge hind võimaluse eest liikuda ringi koos ilusa mehega, pääseda tema tutvusringkonda ja nautida teadmist, et su saatja liigub kõrgemas seltskonnas ja on igal pool oodatud. Aga salatsemine oli siiski tühine patt, tulenes edevusest, selle võis talle andestada. Hilisemad eksimused olid juba raskemad. Ta poleks mingil juhul tohtinud Rogerile rääkida, mida Jasmine oli palunud tal teha. Ja ammugi mitte poleks pidanud mainima raha. South End Greeni peatuses jäi buss rappudes seisma. Poekotti puusale toetades ronis Margaret trepist alla ja astus silmi pilutades ereda päikese kätte. Tee viis paremat kätt ülesmäge, South Heathi vanad plaatani- ja pajuhiiglased teed ääristamas, nagu marsiks ülesrivistatud rügement. Päikesesära väreles tiigiveel ja inimesed astusid kergel sammul – ootamatult soe kevadilm lõi piduliku meeleolu ja inglased oskasid seda hinnata. Ebamäärane rahutus, mis oli vaevanud Margareti eelmisest õhtust saadik, tuikas nüüd valukoldena ta sisikonnas. Willow’ maanteelt ära pööranud, jättis ta Heathi selja taha ja rühkis Pilgrim’s Lane’ist üles. Ta oli just Carlingfordi tänavale jõudnud, kui nägi pilku tõstes, kuidas vasakule Rosslyn Hillile keerab kiirabiauto ja kaob juba hetke pärast silmist. Margareti kõht tõmbus krampi ja põlved lõid nõtkuma.

Felicity korjas voodiriided kokku, laotas voodikatte paljale madratsile ja lükkas servad korralikult madratsi alla. Kincaid oli rulood üles tõmmanud ja vaatas nüüd alla aeda. Hetke pärast ta raputas ennast, tõmbas käega läbi juuste ja pöördus naise poole. „Kas teie teate, kes on ta lähim sugulane?” „Minu teada vend Theo,” vastas Felicity ja silus veel kord päevatekki, et see oleks ka padja kohalt sile. Oma kätetööle hindava pilgu heitnud, noogutas ta rahulolevalt ja liikus edasi kraanikausi juurde. „Ainult et minu teada ei saanud nad kuigi hästi läbi,” ütles ta käsi pestes üle õla, enne kui võttis kannu ja täitis veega. „Jasmine mainis teda küll mitu korda. Vend elab Surreys – või oli see Sussex –, mina igatahes ei ole teda kordagi kohanud.” Felicity nõksas peaga väikese mosaiikkaunistusega kirjutuspuldi poole, kus Jasmine oma pabereid hoidis. „Tõenäoliselt leiate venna telefoninumbri ja aadressi selle seest.”

Kincaid taipas mõningase ehmatusega, et naise arvates on tema see, kes peab Jasmine’i sugulastele surmast teatama, kuid samas poleks ta osanud ebameeldivat ülesannet ka kellelegi teisele kaela määrida. Igatahes oli see talle vastumeelt.

„Mis teha, mõni lähebki niimoodi ootamatult.” Felicity oli ennast ringi keeranud ja uuris teda murelikult ning Kincaid pani imeks, kui kiiresti oli naine ise ehmatusest üle saanud. Šokiseisund oli väldanud kõigest mõne sekundi – silmad kinni, nägu lubivalge – ja juba ta tegutses professionaalse asjalikkusega ning jagas korraldusi. Tema jaoks polnud see ilmselt kuigi haruldane, et patsient sureb.

„Aga ta ei paistnud…”

„Ei paistnud tõesti. Mina oletasin, et ta elab veel vähemalt kuu või paar, võib-olla isegi kauem, aga ma pole mingi jumal… Võin vabalt eksida.” Kann hakkas vilistama ja Felicity keeras ringi, käed haarasid sujuva liigutusega restilt tassid ja ta kallas keeva vee teekottide peale. Tume ametnikukostüüm ei tahtnud kandja koduperenaiseliku vilumusega kuidagi kokku sobida, Kincaidi arvates mõjus Felicity oma rangelt korraliku olekuga Jasmine’i eksootilise pudi-padi taustal nagu paabulindude keskele eksinud kull.

„Ta ei rääkinud sellest mitte kunagi… Oma haigusest,” lisas Kincaid. „Ma ei taibanud, et see on nii kaugele…”

Korteriuks lendas lahti ja kolksatas vastu seina. Kincaid ja Felicity Howarth pöörasid üllatunult ringi. Ukseavas seisis naine, kes surus rinnale poekotti.

„Kus ta on? Kuhu ta viidi?” Siis jõudsid naise teadvusse sirgeks silutud vooditekk ja toasviibijate jahmunud tardumus, ta lõi kõikuma ja poekott ähvardas käest maha libiseda.

Felicity reageeris kiiremini. Enne kui Kincaid appi jõudis, oli tema juba poekoti turvaliselt põrandale pannud ja hoidis naist küünarnukist toetades püsti.

Nad talutasid ta tooli juurde ja naine vajus alistunult istuma. Kolmekümnele lähenev, oletas Kincaid teda silmitsedes, kergelt ülekaaluline, tõrksate pruunide juuste, silmatorkavalt heleda naha ja ümara näolapiga, mis praegu oli hingevalust krimpsus.

„Margaret? Teie olete ju Margaret, kui ma ei eksi?” päris Felicity ettevaatlikult. Ta vaatas korraks Kincaidi poole ja ütles selgituseks: „Jasmine’i sõbranna.” „Öelge mulle, kuhu ta viidi. Ta ei taha seal üksi olla. Ah, ma poleks tohtinud eile õhtul ära minna…” Hääl sumbus halaks, Margaret vahtis ringi, nagu otsiks pilguga Jasmine’i, ja mudis närviliselt rüppe vajunud käsi. Kincaid ja Felicity vahetasid ta pea kohal pilke. Felicity põlvitas Margareti kõrvale maha ja võttis ta käed oma pihku. „Margaret, vaadake mulle otsa. Jasmine on surnud. Ta suri une pealt eile öösel. Mul on väga kahju.” „Ei.” Margaret vaatas Felicityt anuva pilguga. „Ta ei saa olla surnud. Ta lubas mulle.” Sõnad kõlasid veidralt ja Kincaid muutus murelikuks. Ta laskus Felicity kõrvale ühele põlvele. „Lubas? Mida Jasmine teile lubas, Margaret?” Margaret oleks nagu alles nüüd Kincaidi märganud. „Ta muutis meelt. Ma tundsin nii suurt kergendust. Kartsin, et ma lihtsalt ei suuda…” Nutuluks katkestas lause ja Margareti keha läbis värin. „Jasmine poleks kunagi oma lubadust murdnud. Ta pidas alati sõna.” Felicity oli vabastanud Margareti käed ja need liikusid jälle närviliselt ta süles. Nüüd võttis Kincaid naise käe oma pihkude vahele. „Margaret. Mis see oli, mida Jasmine teil teha palus?” Naine kangestus ja vaatas teda imestunult silmi pilgutades. „Ta tahtis, et ma aitaksin tal ennast ära tappa, mida siis veel?” Kui ta uuesti silmi pilgutas, valgusid pisarad põskedele ja hääl jäi nii vaikseks, et Kincaid pidi kõvasti kuulmist pingutama. „Mis ma nüüd küll tegema pean?” Felicity tõusis püsti, tõi köögist tassi leiget teed, segas suhkru ära ja seadis Margareti pihud korralikult tassi hoidma. „Jooge see ära, kullake. Teil hakkab kohe palju parem.” Margaret jõi ahnelt tassi tilgatumaks, tegemata välja pisaraist, mis tal nägu mööda alla veeresid. Kincaid võttis söögilaua tagant tooli, istus tema vastu ja ootas, kuni Margaret tiris seelikutaskust pabertaskurätikuid ja tupsutas nendega silmi. Heledad ripsmed jätsid kuidagi kaitsetu mulje, ta nägi välja nagu jänes autolaternate valgusvihus. „Kirjeldage mulle täpsemalt, mis ikkagi juhtus, palun teid, Margaret. Ma tahaksin väga teada.” „Ma tean, kes te olete,” ütles naine ninaga nuhutades ja teda tähelepanelikult silmitsedes. „Duncan. Te näete tegelikult palju…” Margareti kahvatu nägu kattus punaste laikudega ning ta langetas pilgu. „Tahtsin öelda…”

„Järelikult Jasmine rääkis teile minust?” Jasmine oli oma eraelu lahtritesse jaganud ja neid kiivalt üksteisest lahus hoidnud, arutles Kincaid endamisi. Tema kuuldes polnud ta isegi Margareti nime maininud.

„Ainult niipalju, et te olete ülemine naaber ja käite tal mõnikord külas. Mina siis tögasin, et ta mõtles teid lihtsalt välja, nii nagu lapsed endale sõpru välja mõtlevad, ma ju polnud…” Jälle katkestasid nuuksed kõne ja käiku läksid uued taskurätikud. „Polnud teid kordagi näinud.”

„Margaret.” Kincaid kummardus lähemale ja puudutas Margareti käsivart, et naine talle otsa vaataks. „Olete te ikka kindel, et Jasmine kavatses endalt elu võtta? Võib-olla ta rääkis niisama, selleks, et ennast veenda, nagu tal oleks valikuvõimalus.”

„Oi ei.” Margaret raputas pead ja luksatas. „Ta kirjutas Exitile kohe, kui sai teada, et ravi ei avalda soovitud mõju. Ta rääkis mulle, kuidas ta ei talu mõtet, et teda hakatakse toru kaudu toitma – kogu see voolikute ja lohvikute värk, nagu ta seda nimetas –, kuidas ta ei tunneks ennast siis enam inimesena…” Margaret krimpsutas nägu ja surus sõrmed suule, et mitte uuesti nutma puhkeda.

Kincaid kummardus julgustavalt talle lähemale. „Pole midagi. Jätkake.”

„Nad saatsid talle brošüüre ja me koostasime kava – et kui palju ta peab võtma ja üldse, mida ta täpselt peab tegema. Eile õhtul. See pidi toimuma eile õhtul.”

„Aga ta muutis meelt?” ärgitas Kincaid Margareti jätkama, kui naine enam midagi ei öelnud.

„Ma tulin kohe, kui töö juurest minema sain. Olin kogunud julgust talle ütlemiseks, et ma siiski ei suuda, aga ta ei lasknud mul isegi lauset lõpetada. „Pole viga, Meg,” katkestas ta mind. „Ära muretse enam sellepärast. Ka mina jõudsin vahepeal meelt muuta.” Ta nägi justkui… hoopis teistmoodi välja… õnnelikum.” Margaret vaatas talle anuvalt otsa. „Ma jäin uskuma. Muidu ma poleks kindlasti teda üksi jätnud.”

Kincaid pöördus Felicity poole. „On see võimalik? Kas ta oleks saanud teha seda ilma kõrvalise abita?”

„Kodusel ravil oleva patsiendi puhul on selline võimalus alati olemas,” vastas Felicity asjalikult. „See on risk, millega tuleb lihtsalt arvestada, kui patsient iseseisvalt rohtu võtab.” Mõnda aega ei öelnud keegi midagi. Margaret istus kühmuvajunult, silmad punased, jõud otsas. Kincaid ohkas ja hõõrus kuuldut vaagides nägu. Oleks Margaret seda ainult talle rääkinud, poleks ta ehk pidanud vajalikuks midagi ette võtta, vaid lubanud Jasmine’il minna nii, nagu ta ise õigeks oli pidanud. Kuid Felicity Howarthi juuresolek muutis olukorra keerulisemaks. See naine tundis seadust sama hästi kui tema ja kuna tegemist oli „surmaga kahtlastel asjaoludel”, ei saanud ta seda päris niisama jätta. Ja kuigi lein ja kurnatus, mis teda ennast rõhusid, hägustasid ta mõtteid, ei andnud talle rahu mingi ebamäärane kahtlus, millele ta ei osanud veel nime anda. Ta nägi pilku tõstes, et Felicity jälgib teda. „Ma vist peaksin,” sõnas ta vastumeelselt, „andma korralduse surma põhjuste uurimiseks.” „Teie?” imestas Felicity kulme kergitades ja Kincaid taipas, et ta on jätnud naisele midagi olulist ütlemata. „Vabandust. Ma olen politseinik. Scotland Yardi uurija, peainspektor.” Felicityle otsa vaadates pani Kincaid tähele sama, mida ta oli märganud siis, kui nad temaga koos Jasmine’i surnukeha avastasid. Naise nägu muutus ilmetuks nagu mask, see oli otsekui tunnetest puhtaks pühitud. „Kui just teie ise ei taha avaldust esitada?” lisas ta kiiresti, kartes naist sellega solvata, et oli tema volitused üle võtnud. Felicity ärkas tardumusest ja raputas pead. „Ei. Oleks parem, kui te võtaksite selle enda peale.” Ta noogutas Margareti poole, kelle jõud näis täiesti otsas olevat. „Mul on praegu pakilisemaid toimetusi.” Ta astus Margareti juurde ja puudutas ta õlga. „Kullake, ma viin teid nüüd koju. Minu auto seisab siinsamas maja ees.” Margaret järgnes talle sõnakuulelikult, surudes vastu rinda poekotti, mille Felicity oli talle ulatanud. Ta keeras uksel ringi ja vaatas Kincaidile otsa. „Poleks tohtinud teda üksi jätta,” ütles ta sosinal ja ta sõnad kõlasid etteheitvalt, nagu oleks Kincaid juhtunus kaassüüdlane. Uks langes nende järel kinni. Kincaid seisis keset vaikseks jäänud tuba ning taipas järsku, et ta on varsti juba nelikümmend kaheksa tundi järjest magamata. Kuid siis lõhestas vaikust kime häälitsus ja ta keeras järsult ringi, süda kurgus.

Muidugi oli see kass. Ta oli kassi olemasolu täiesti unustanud. Ta põlvitas voodi kõrvale maha ja kiikas selle alla. Roheline silmapaar kiiskas talle vastu.

„Kiss-kiss, tule siia,” kutsus ta mesimagusa häälega. Kass pilgutas silmi ning ta nägi mingit liigutust, mis võis olla saba vonklemine. „Tule, kiisu. Pai kiisu.” Ei midagi. Kincaid tundis, et teeb ennast ainult narriks. Ta pühkis püksipõlved puhtaks ja tuulas köögis ringi, kuni leidis üles kassikonservi ja avaja. Ta kühveldas jubeda möga kaussi ja asetas kausi põrandale. „Vaat nii, kass. Eks sa ise tead. Mina lähen nüüd koju.”

Kurnatus ähvardas jälle võimust võtta, kuid üht-teist oli veel teha. Külmkappi vaadates leidis ta sealt kaks rohupudelit morfiiniga, need olid peaaegu täis. Ta võttis valamu alt prügikasti ja vaatas sisu üle. Seal polnud ainsatki tühja rohupudelit.

Jasmine’i aadressiraamatut ei tulnud pikalt otsida, see lebas kenasti kirjutuspuldi riiulis. Venna nime taha olid märgitud tema telefoninumber ja Surrey aadress. Ta oli juba aadressiraamatu tasku pistnud ja jala üle läve tõstnud, kui uus mõte sundis ta paigale tarduma.

Jasmine oli väga järjekindel inimene. Kincaid oli tema juurest lahkudes alati kuulnud, kuidas naine ta järel riivi ette lükkab ja ukseketi kinni paneb. Kas ta tõesti heitis rahulikult voodile surma ootama, ilma et oleks ust korralikult kinni pannud? Võib-olla arvestas ta sellega, et järgmisel päeval oleks teistel lihtsam korterisse pääseda? Kincaid raputas pead. Polnud mingi kunst siseneda aeda viivast tagauksest. Ja juhul, kui Jasmine suri une pealt loomulikku surma, oleks ta kindlasti eesukse samal moel kinni pannud nagu kõigil eelmistel õhtutel.

Need kahtlused tegid Kincaidil meele mõruks ja koridori astudes sulges ta ukse erilise hoolega, kuigi see oli pisut ülearune. Alles siis taipas ta, et oli unustanud otsida korterist võtit.